← Eesti

3-05-220/6

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Kaire Pikamäe, Viive Ligi ja Ivo Pilving Otsuse tegemise aeg ja koht

  1. oktoober 2006, Tallinn Haldusasja number 3-05-220 Haldusasi V.F kaebus Maksu- ja Tolliameti Põhja maksukeskuse 03.12.2004 maksuotsuse nr 12-5/460 ning Maksu- ja Tolliameti 28.02.2005 vaideotsuse tühistamiseks Tallinna Halduskohtu 15.veebruari 2006 otsus haldusasjas nr 3-05-220 Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus V.F apellatsioonkaebus Asja läbivaatamise kuupäev 05.10.2006 Menetlusosalised Kaebaja: V.F Vastustaja: Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja tollikeskus, esindaja Heili Kaares RESOLUTSIOON Jätta V.F apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu 15.02.2006 otsus haldusasjas nr 3-05-220 muutmata. Kohtukulud jätta V.F kanda. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse teatavaks tegemisest 30.10.2006.a. 3-05-220 ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  2. Maksu- ja Tolliameti Põhja maksukeskuse 03.12.2004 maksuotsusega nr. 12-5/460 määrati V.Fle tasumiseks tulumaksu 1999.-
  3. aasta eest kokku summas 2 007 366 krooni ning tähtpäevaks tasumata maksusummalt intressi alates 01.07.2002 kuni 03.12.2004 summas 1 065 862 krooni. Maksuotsuse tegemise aluseks oli asjaolu, et V.F jättis maksustamisperioodidel 1999-2001 deklareerimata maksustatavat tulu kokku summas 7 877 261 krooni ning tasumata tulumaksu kokku summas 2 007 366 krooni. 28.02.2005 Maksu- ja Tolliameti vaideotsusega nr 16-3 jäeti V.F vaie rahuldamata.
  4. V.F esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse Maksu- ja Tolliameti Põhja maksukeskuse 03.12.2004 maksuotsuse nr 12-5/460 ning Maksu- ja Tolliameti 28.02.2005 vaideotsuse tühistamiseks.
  5. Vastustaja Maksu- ja Tolliameti Põhja maksukeskuse vastuses paluti jätta kaebus rahuldamata.
  6. Tallinna Halduskohtu 15.02.2006 otsusega jäeti V.F kaebus rahuldamata. Kohtuotsuses leiti, et V.Fl on kaebeõigus vaid Maksu- ja Tolliameti Põhja maksukeskuse
  7. detsembri 2004 otsuse nr 12-5/460 tühistamise nõudes, mistõttu tuleb jätta kaebus Maksu- ja Tolliameti
  8. veebruari 2005 vaideotsuse tühistamise nõudes kaebuse esitaja sisulisi argumente analüüsimata rahuldamata. MKS § 151 lg 1 p 3 kohaselt võib kaebuse esitada muu hulgas vaideotsuse peale, kui sellega on rikutud isiku õigusi vaidemenetluse esemest sõltumatult. Menetlusnõuete rikkumine ei saa MKS § 151 lg 1 p 3 mõtte kohaselt olla vaideotsuse peale kaebuse esitamise aluseks, kuna sellega ei rikuta isiku õigusi vaidemenetluse esemest sõltumatult. Vaidemenetluse esemeks oli käesoleval juhul Maksu- ja Tolliameti Põhja maksukeskuse
  9. detsembri 2004 maksuotsusega nr 12-5/460 kaebuse esitajale 1999-2001 aasta eest tasumiseks tulumaksu ja intressi määramine. Vaideotsusega jäeti eeltoodud maksuotsus muutmata ning kaebuse esitaja vaie rahuldamata. Vaideotsusega ei määratud kaebuse esitajale tasumiseks täiendavalt tulumaksu ja intressi. Seega on vaideotsus tehtud sama eseme suhtes, mille suhtes on tehtud ka maksuotsus, mistõttu vaideotsus ei saa rikkuda kaebuse esitaja õigusi vaidemenetluse esemest sõltumatult. Kuni 01.07.2002 kehtinud TsÜS (edaspidi TsÜS 1) § 130 kohaselt on välismaine isik juriidiline isik, kelle asukoht (paragrahv 40) on väljaspool Eestit. TsÜS § 40 kohaselt on juriidilise isiku asukohaks koht, kus asub tema juhatus või juhatust asendav organ, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Kohus peab käesolevas haldusasjas lähtuma ka nendest tõenditest, millest A-iga suhelnud kolmandad isikud, sh. pangad ilmselt teadlikud ei olnud ning millest nähtub äriühingu tegeliku juhtimise asukoht. Käesolevas haldusasjas puudub vaidlus selle üle, et äriühingu asutamine ei toimunud A.Pi ega ka J.Vi initsiatiivil ja huvides. Haldusasja materjalidest nähtuvalt on äriühingu asutamine tellitud D ltd (edaspidi D), kes esitas äriühingu asutamise kohta arved ning organiseeris ka äriühingu toimimiseks vajalikud dokumendid. Äriühingu asutamise teenuse tellijaks ning kontaktisikuks D tuleb hoolimata üldvolikirjast V. T nimele pidada V.Ft, kelle kontakttelefon on koos D koostatud äriühingu asutamiseks vajalike dokumentide nimekirjaga 2 3-05-220 ühisel visandilehel. Asjaolu, et A.Pi näol oli tegemist nn varidirektoriga, kes B asutatud äriühingu nimel tegelikke otsused vastu ei võtnud, vaid kirjutas alla talle D faksitud valmiskoostatud otsustele, nähtub D konsultant K. M
  10. jaanuari 1996 kirjast A.Pile, milles viimast informeeritakse sellest, et teda soovitakse nimetada A direktoriks ning palutakse allkirjastada volikiri, dokument aktsiate väljalaske kohta ning kaks direktori otsust. Samuti tõendab vastav kiri, et nii üldvolitus V.F ja V. T nimele kui ka muud dokumendid on A.Pi poolt allkirjastatud pärast dokumentidel märgitud kuupäevi ehk tagantjärele. A.Pi otsustusõiguse puudumist A juhtimises tõendab ka D pr G firmast S
  11. novembril 1998 saadetud faks, milles palutakse viimasel võtta allkiri Mr A.Pi tagasiastumise otsusele, samuti
  12. detsembril 1997 pr G saadetud faks, milles tal palutakse võtta A.Pi allkiri juurdelisatud üldvolikirjale ning saata see tähtkirjaga võimalikult kiiresti tagasi D. Seega tuleb järeldada, et A.P ei tegelenud äriühingu A juhtimisega ning äriühingu juhtimist puudutavad otsused tehti Eesti Vabariigis. Kontode allkirjaõiguslikuks isikuks oli
  13. aprilli 1999 ettevõtte kinnituse järgi V.F äriühingu direktorina ainuisikuliselt. Uurides kontode väljavõtteid perioodil 01.01.1999 kuni 31.12.2001 nähtub, et nii USD-des, DEM-ides kui ka EEK-ides arveldavatele kontodele on eelnimetatud perioodi vältel tulnud laekumisi erinevatelt Eesti ja välismaistelt äriühingutelt, kuid kõige olulisemas osas on toimunud arveldused AS-ga L (esmakanne äriregistris 23.09.1996, alates 09.01.2003 äriregistris nime all AS I), mille ainuke juhatuse liige on V.F alates 20.12.
  14. Arvestades asjaolu, et kontode ainukeseks allkirjaõiguslikuks isikuks oli Eesti Vabariigis elav V.F, tuleb järeldada, et temal oli ka ainsana võimalik planeerida äriühingu juhtimist. Kuna äriühingu eesmärgiks on kasumi teenimine äriühingu omanikele, ei ole see rahade liikumise juhtimiseta võimalik. Seega on tuvastatud, et A juhtimine toimus faktiliselt Eesti Vabariigist. Seoses äriühingu juhtimisega Eestis tuleb pidada ka äriühingu põhitegevuse kohta Eesti Vabariigiks hoolimata sellest, et mõni üksik tehing võis sularaha vahendusel toimuda ka Usbekistanis või Turkmeenias. Kuni 01.07.2002 kehtinud TsÜS § 130 kohaselt saab välismaiseks isikuks pidada vaid sellist juriidilist isikut, kelle asukoht (st juhtorgani asukoht) on väljaspool Eestit. Kuivõrd on tuvastatud, et A juhatus või juhatust asendav organ V.F näol asus Eestis, ei saa A-i hoolimata tema registreerimisest Belizes pidada TsÜS § 130 kohaselt välismaiseks juriidiliseks isikuks. Kuni 01.07.2002 kehtinud TsÜS § 37 lg 2 kohaselt tekib eraõigusliku juriidilise isiku õigusvõime seaduses ettenähtud registrisse kandmisest, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Seega A-il puudus seoses juhtimise toimumisega Eesti Vabariigist Eesti Vabariigi seaduste alusel Eestis õigusvõime ning seega ka õigussubjektsus. Usaldusväärseiks ei saa pidada V.F kohtuistungil esitatud väiteid selle kohta, nagu oleks A’i asutamise tellinud keegi Peterburis elav isik hr. N ning V.F tegutses vaid selle isiku volituse alusel ning firmat juhtis tegelikult hr. N (kohtuistungi protokolli lk 2, toimiku lk 176). Käesolevas haldusasjas ei ole kaebuse esitaja esitanud kohtule ühtegi eeltoodud väiteid tõendavat dokumenti ning ka D poolt koostatud materjalidest ei nähtu, et A oleks asutatud mõne kolmanda isiku tellimusel. Lähtudes asjaolust, et A näol ei olnud Eesti Vabariigi seaduste järgi tegemist õigussubjektiga, on vastustaja õigesti võrdsustanud A tulu
  15. aastal kaebuse esitaja tuluga. A õigussubjektsuse puudumine, mis omab käesoleval juhul maksuõiguslikku tähendust, puudutab eelkõige kaebuse esitaja ning A vahelist suhet, mitte A suhet kolmandate isikutega, mistõttu on kaebuse esitaja väited tehingute tühisuse kohta asjakohatud. Vaidlus puudub selle üle, et A-i raamatupidamisdokumendid ei ole säilinud. Sel põhjusel tuleb pidada kaebuse esitaja väiteid tekkepõhise arvestusprintsiibi rakendamisest raamatupidamises 3 3-05-220 paljasõnalisteks ning vastustajal puudus kohustus eelistada tekkepõhist arvestusprintsiipi kassapõhisele arvestusprintsiibile. Kohus nõustub kaebuse esitajaga selles, et maksuotsuses on tuvastatud, et kaebuse esitaja on kasutanud isiklike kulude katmiseks
  16. aastal 180 240 krooni ning
  17. aastal 166 570 krooni, mis kokku moodustab 346 810 krooni. Samas ei saa vaid eeltoodud summat pidada kaebuse esitaja maksustatavaks tuluks, kuna eeltoodud summa puudutab vaid ühte Ühispanga arvelduskontot numbriga xxxxxxxxxxxxxx. Maksu määramisel on arvesse võetud ka kaebuse esitaja tulu, mis on saadud seoses teiste arvelduskontode kasutamisega (Ühispanga arvelduskontod nr xxxxxxxxxxxx, 10220001403036 ning Hansapanga arvelduskontod nr. xxxxxxxxxxx ja xxxxxxxxxxx) (vt maksuotsuse lk 27-28, toimiku lk 57-58). Sel põhjusel on kaebuse esitaja maksustatav tulu
  18. ning
  19. aastal suurem kui eelpool märgitud 346 810 krooni. Samuti on kaebuse esitaja jätnud arvesse võtmata asjaolu, et maksusumma 7 877 261 krooni määramisel ei ole vastustaja lähtunud vaid
  20. ja
  21. aasta tulust, vaid ka
  22. aasta tulust. Kaebuse esitaja on kokku liitnud vaid ühe arvelduskonto ulatuses
  23. ja
  24. aasta tulud. Kaebuse esitaja väitel on
  25. aasta märtsis, aprillis ja mais A pangakontole laekunud 200 000 USD näol tegemist L ja M LLC poolt V. L eest tasutud laenuga, mida ei saa arvesse võtta A tulu suuruse kindlaksmääramisel. Laenuleping üksi ei tõenda asjaolu, et
  26. aastal L ning AS B poolt A arvelduskontole kantud summade näol oli tegemist V. L laenuga, mitte L ning M LLC äritehingutest tulenevate võlgnevustega A-ile või AS-le L. Puuduvad tõendid selle kohta, et väidetav laenusumma hiljem ka V. L tagastati. Samuti pole tõendatud väidetavate laenusummade kasutamine A ettevõtluse tarbeks. Nii nähtub summade liikumisi uurides, et
  27. aprillil 2000 on toimunud 30 000 USD ning
  28. aprillil 15 000 USD laekumine firmalt L A arvele (
  29. aprilli 2000 seisuga on pangakontol jääk 31 453 EEK). 5 päeva hiljem,
  30. aprillil on A kogu jäägi 31 450 EEK-i üle kandnud AS-le L, märkega I 13 – 20863.08 ning I 19-10586.
  32. aprillil 2000 on A arvelduskontole laekunud 10 000 USD firmalt L ning päeva lõpuks on arvelduskonto jääk 4 097.62 EEK. Päev hiljem,
  33. aprillil on A kogu jäägi, summas 4 090.00 EEK üle kandnud AS-le L, märkega „I 11“. Seega võib järeldada, et kõik väidetavate laenusummade laekumise tulemusena tekkinud kontojäägid on A väiksemate või suuremate ajaliste vahedega üle kandnud AS-le L Samuti võib järeldada seda, et A ning AS L vahel puudusid reaalsed tehingud, kuna kohus ei pea tõenäoliseks, et AS L väljastas A-ile arveid täpselt viimase arvelduskonto päevaste jääkide suurustes summades. Sellest tulenevalt võib ühtlasi järeldada, et viited väidetavatele arvetele ei ole tõesed ning firmalt L ja AS-lt B saadud summasid on tegelikult kasutatud AS L huvides, mitte A ettevõtluse tarbeks. Viimane seab ühtlasi kahtluse alla ka kohtule esitatud laenulepingu vormistamise tegeliku eesmärgi. Ka
  34. aastal on L A arvelduskontole (seekord Hansapangas nr xxxxxxxxxxx) raha üle kandnud järgnevalt:
  35. aprillil 8741.92 EEK,
  36. aprillil 12 229.19 EEK,
  37. aprillil 12 313.25 EEK ning
  38. aprillil 8059 EEK (toimiku nr 2 lk 173). Summad on üle kantud märkega „za bumagu“ ehk „paberi eest“. A on kas samal päeval või paari päeva jooksul teinud rahaülekandeid ka AS-le L märkega „For paper“ ehk „paberi eest“.
  39. aprillil on A AS-le L pärast firmalt L toimunud laekumist üle kandnud paberi eest täpselt samas suuruses summa 8059 EEK. Eeltoodust järeldab kohus seda, et L oli A äripartner. Laenulepingu p 1.2 kohaselt võtab laenuvõtja teatavaks võlausaldaja avalduse, et nimetatud laenusumma maksavad laenuvõtjale välja äriühingud M LLC ja L, kelle korraldusel ja huvides võlausaldaja käesoleva lepingu sõlmimisel ja täitmisel tegutseb. Eeltoodud laenulepingu punktist võib järeldada, et V. L ei olnud 4 3-05-220 lepingu järgi tegelik laenuandja, vaid eeltoodud laenuandjatest äriühingute esindaja. Laenulepingu p 2.1.1 kohaselt võivad lepinguosalised kokku leppida ka laenu kustutamise muude võimaluste suhtes, sealhulgas kooskõlastada kogu laenu või mõne selle osa väljamaksmine sularahas või vastastikuste tasaarvelduste korras või anda see võlausaldajale üle laenuvõtja poolt laenusumma eest omandatud kaupadena. Laenu tagasimaksmise viisi määratlematus ning võimalus laenusumma laenulepingu alusel kustutada viitab kohtu arvates samuti asjaolule, et lepinguosaliste eesmärgiks oli välistada väidetava laenusuhte, sh A poolt laenulepinguga võetud tagasimaksekohustuse reaalse kontrollimise võimalus. Laenulepingu p 2.1 kohaselt kohustub laenuvõtja tasuma võlausaldajale saadud laenusumma ja laenu kasutamise intressid hiljemalt
  40. detsembriks
  41. Kaebaja poolt esitatud kinnituskirjad vahendustasu saamise kohta ei tõenda tegelikku vahendusteenuse osutamist. Kaebuse esitaja V.F poolt kohtuistungil esitatud väite kohaselt lõpetas A tegevuse Eestis
  42. aastal. Eeltoodud väitega on vastuolus kinnitused, millelt nähtub, et V.F on veel
  43. aastal A juhina vahendusteenuste eest, sealhulgas
  44. aprillil 2002 vaid esimese osana tasust, maksnud. V.F väitel sai ta AS L omanikuks
  45. aasta detsembri lõpus ning kaebuse esitaja põhiliseks huviks oli, et AS L saaks äri teha Aasia turgudel. Kaebuse esitaja väitel, kui tema sai AS L omanikuks, hakkaski firma turustama Aasia turgudel. Seega jääb selgusetuks, miks oli veel
  46. aasta lõpus ja
  47. aastal vahendusteenuste eest vajalik maksta. Kaebuse esitaja poolt kohtuistungil esitatud väidetest nähtub, et kuna AS-il L ei tulnud Aasia turgudel turustamisest midagi välja, hakkas turustustegevus toimuma A vahendusel. Ka nimetatud väitest tulenevalt jääb arusaamatuks, kuivõrd sai olla AS L majandusliku eesmärgiga kooskõlas vahendaja kaudu veel teistelegi vahendajatele vahendusteenuste eest märkimisväärsete summade maksmine. A teostas turustamist aastatel 1999-2001 Turkmeeniasse, Usbekistani ja Ukrainasse (toimiku lk 187, kohtuistungi protokolli lk 2). Eeltoodust lähtuvalt peab kohus ebausutavaks, et A rahalisi vahendeid on kasutatud veel
  48. aastal tagantjärgi 1999.-
  49. aastal toimunud vahendusteenuste eest maksmiseks. Kinnituskirjad ei tõenda üheselt vahendusteenuste tegelikku toimumist. Samuti on ebausutav vahendusteenuste eest suures summas sularahas maksmine välismaal, kasutades selleks ka sularaha üleandmist kolmanda isiku kaudu. Õige on maksuotsuses tehtud järeldus, et kohaselt tulude deklareerimata jätmisega vähendas V.F teadlikult tasumisele kuuluvat tulumaksusummat maksustamisperioodidel 1999-
  50. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
  51. V.F apellatsioonkaebuses palutakse tühistada Tallinna Halduskohtu 15.02.2006 otsus ja saata asi tagasi esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks. Sarnaselt maksuhalduriga jõudis halduskohus järeldusele, et A-i juhtimise koht ja põhitegevuse koht asus Eestis, mistõttu tuleb A-i õigusvõime hindamisel lähtuda Eesti õigusest ning järeldada, et A-il kui Eesti juriidilisel isikul puudus õigusvõime. Halduskohus ei pööranud tähelepanu vastuolule, et vaadeldes A-i üksnes Eestis toimunud majandustegevuse osa, ei saa seda mõistetavalt võrrelda majandustegevuse selle osaga, mis toimub teiste riikide territooriumidel ning seega ei olegi võimalik mõistlikult hinnata, millise osakaaluga on A-i majandustegevuse Eesti osa kogu A-i majandustegevuse suhtes. Sellise võrdluse puudumisel on meelevaldne kohtu 5 3-05-220 järeldus, et A-i põhitegevuse kohaks on Eesti. Apellandile jäi arusaamatuks, miks jättis kohus arvestama kaebaja väite, et ta tõepoolset juhtis A-i tegevust Eestist, kuid mitte A-i majandustegevust maailma teistes kohtades. Isegi eeldusel, et A-il puudus tõepoolest Eestis õigusvõime, ei saa siiski omistada kaebajale nimetatud ettevõtte tulusid. MKS § 2 sätestatust tuleneb, et selliseks teise (ka õigusvõimetu) isiku tulu maksumaksjale omistamiseks maksuõiguslikus mõttes peab olema selge ja konkreetne seaduslik alus, kuid sellisele alusele maksuhalduri haldusaktides ei viidatud ning sellist alust ei ole olemaski. Kohtuotsuses jäeti kaebaja vastavad põhjendused arvestamata. Samuti jättis kohus tähelepanuta kaebaja põhjendused alates 01.01.2000 jõustunud TuMS § 22 sätete kohaldamise võimatuse kohta A-i õigusvõime puudumise suhtes. Õige on kohtu väide, et tehingus on oluline isikute tahe (TsÜS § 61 lg 1), kuid nimetatud sättest tehtud järeldused on vastuolus seaduse mõtte ja eesmärkidega. Nimetatud sättes on mõeldud seda, et tehingu kõikidel pooltel peab olema tahe asuda lepingulistesse suhetesse teiste lepingupooltega. Põhjendamatu on kohtu väide, et tehingu tegemiseks oli olemas kaebuse esitaja tahe. Kaebaja poolt kohtule antud seletustest nähtub, et kaebajal ei olnud tahet teha käsitatavaid tehinguid enda nimel ka nimetatud lepingute teised pooled ei tahtnud sõlmida vastavaid lepinguid mitte kaebajaga, vaid tema esindatava A-ga. Ebaõige on ka seisukoht, et kõnealuseid tehinguid tuleb maksustamise seisukohast lugeda kaebaja poolt tehtud tehinguteks põhjusel, et kaebaja on kasutanud tehingu järgi laekunud rahasummat oma isiklikes huvides. Maksuotsusest ja kohtuotsusest nähtub, et kaebaja kasutas oma isiklikes huvides ainult 346 810 krooni suurust summat. Ülejäänu kasutati A-i huvides. Kui nõustuda seisukohaga, et A Inc-l puudus õigusvõime käsitatavate tehingute sõlmimisel, siis tuleb lugeda vastavad tehingud mittesõlmituks ja olematuks. Olematu tehingu järgi ei saanud aga kaebaja tulu saada. Apellandile jääb ebaselgeks, mille alusel jõudis kohus järeldusele, et eranditult kõikidele või vähemalt suurele osale vaadeldavatest tehingutest tuleb kohaldada Eesti õigust. Kogutud materjalidest nähtub, et osa tehinguid sõlmiti Ukrainas, osa Usbekistanis ja Tadžikistanis ning osa Venemaal. Kohus ei ole uurinud vastavate maade õigust vastuse leidmiseks küsimusele, kas Eesti territooriumil väidetavalt õigusvõimetu A oli õigusvõimetu ka nimetatud maade territooriumil. Juhul, kui A oli nimetatud maade territooriumidel õigusvõimeline ning eeldusel, et kõnealuste väljaspool Eestit sõlmitud tehingute suhtes ei ole alust kohaldada Eesti õigust, ei saa tekkida kahtlust A-i õigussubjektsuse osas ning kõnealuseid tehinguid tuleb lugeda sõlmituks A poolt olenemata viimase õigusvõimest Eesti õiguse järgi. Nimetatud põhjusel on ekslik ka kohtu väide, et õigussubjektiks mitteolev A tehinguid vaidlustada ei saanud. Kohtuotsuses on märgitud, et kaebuse esitaja maksustatav tulu on
  52. ja
  53. aastal suurem kui 346 810 krooni ning samuti on kaebuse esitajal jäänud arvesse võtmata asjaolu, et maksusumma 7 877 261 krooni määramisel ei ole vastustaja lähtunud vaid
  54. ja
  55. aasta tulust, vaid ka
  56. aasta tulust, kaebuse esitaja on kokku liitnud vaid ühe arvelduskonto ulatuses
  57. ja
  58. aasta tulud. Nimetatud kohtu väited on paljasõnalised ja spekulatiivsed ning vastuolus vaidlusaluse maksuotsuse järeldustega, mida kohus ise pidas õigeteks. Lükates tagasi kaebaja väite, et kaebaja kasutas oma huvides ainult 346 810 krooni, ei märkinud kohus, milline oleks kohtu arvates see summa, mida kaebaja kasutas oma isiklikes huvides. Halduskohus ei pidanud kaebaja väiteid 200 000 USD saamise kohta A-i ja M LLC ja L esindaja V. L vahel 21.02.2000 sõlmitud laenulepingu alusel usaldusväärseteks. Asjatu on kohtu järeldus, et puuduvad tõendid, et väidetav laenusumma hiljem ka V. L tagastati. Oluline ei ole asjaolu, kas 6 3-05-220 kõnealuse lepingu järgi saadud summa tagastati laenuandjale või mitte. Maksustamise seisukohalt omab tähtsust üksnes see, millisel alusel vastavad rahad on A-i kontole laekunud. Pealegi ei ole laenu tagastamisega seotud asjaolusid kohtumenetluses uuritud ning kaebajale ei antud õigust esitada asjakohaseid tõendeid. Samuti on maksustamise seisukohast oluline, millisel alusel kõnealused summad maksti A-le, mitte aga see, kuidas ja kelle huvides laenulepingu alusel saadud summasid hiljem kasutati. Samuti on õige kohtu järeldus, et L oli A-i äripartner. Kuid kaebajale jääb arusaamatuks, kuidas ja milliseid kahtlusi võis nimetatud asjaolu tekitada laenulepingu suhtes. Selgusetuks jääb seegi kohtu järeldus, et laenulepingus sisalduv poolte vaheline kokkulepe võimaluse kohta kustutada laenusumma kauba üleandmisega, seab kahtluse alla laenulepingu tegelikud eesmärgid. Arvestades, et üks nö. kaudsetest laenuandjatest, kelle arvel A Inc-le laenu anti, oli püsipartner kaubatehingute osas, on igati loogiline ja mõistlik, et pooled nägid ette võimaluse tagastada laenu A poolt kauba laenuandjale üleandmisega. Erinevalt halduskohtust ei näe apellant vastuolu selles, et võttes
  59. aasta alguses laenu nimetatud laenulepingu järgi A ei teadnud veel, et ta lõpetab oma majandustegevuse Eestis 2 aasta pärast. Kohus asus seisukohale, et kinnituskirjad ei tõenda tegeliku vahendusteenuse osutamist neljal põhjusel. Kuid ükski neist põhjustest ei lükka ümber kaebaja väidet vahendustasu maksmise kohta. Kohtuotsusest ei selgu, miks jõudis kohus järeldusele, et A-i poolt tagantjärgi 1999.–
  60. aastal toimunud vahendusteenuste eest äripartneri A. U ees võetud kohustuste nõuetekohane täitmine on ebausutav. Samuti on kohtus tekitanud kahtlusi vahendusteenuse eest suures summas sularahas maksmine välismaal, kasutades selleks sularaha üleandmist kolmanda isiku kaudu. Kohus ei ole vastavaid asjaolusid uurinud ega andnud kaebajale võimalust anda seletusi vastavates küsimustes. Praegugi liiatigi siis
  61. aasta alguses oli Kesk-Aasia riikides arveldamise enamlevinud viisiks just sularahaga tasumine, eriti just suurtes äritehingutes.
  62. Vastustaja Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja tollikeskuse kirjalikus vastuses paluti jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. Vastustaja jäi esimese astme kohtus esitatud seisukohtade juurde. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
  63. Ringkonnakohus leiab, et esitatud apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata. Halduskohtu otsus on seaduslik ning põhjendatud. Halduskohus on uurinud ning andnud hinnangu kõigile asjas tähtsust omavatele tõenditele. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu poolt kohtuotsuses esitatud argumentide ja järeldustega ning ei pea vajalikuks neid korrata. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgmist.
  64. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu seisukohaga, et A oli Eestis õigusvõimetu ning ei korda vastavaid põhjendusi. Riigikohtu üldkogu 17.02.2004 otsuse nr 3-3-1-120-03 kohaselt tuleb sellisel juhul hinnata, kas tegelikult sai tulu äriühingu nimel tegutsenud füüsiline isik, so antud juhul V.F. Hinnates V.F, A ja AS I vahelisi seoseid, on halduskohus jõudnud põhjendatult järeldusele, et väidetavalt toimunud tehingute eesmärgiks oli kaebuse esitajale, mitte aga A-le tulu teenimine. Seega tuleb Eestis õigusvõimetu äriühingu nimel tehtud tehingud ja toimingud lugeda kaebuse esitaja tehinguteks ja toiminguteks. 7 3-05-220 Ringkonnakohus nõustub halduskohtu seisukohaga, et A põhitegevuskohaks oli Eesti. Arvestades, et kaebaja oli 100% A aktsiate omanik ning alates 15.01.1999 direktor, ei ole usutavad kaebaja väited, et A Inc põhitegevuskoht asus mõnes muus riigis. Vastava väite tõesuse korral oleks kaebaja pidanud maksuhaldurile või kohtule esitama vastavasisulised tõendid. Maksuhaldur ning halduskohus ei ole rikkunud uurimisprintsiipi seeläbi, et ei teinud kaebaja väite kontrollimiseks pöördumisi kolmandasse riikidesse (Ukraina, Vene Föderatsioon, Usbekistani Vabariik jne).
  65. Põhjendamatu on apellatsioonkaebuses esile toodud väidetav vastuolu halduskohtu väidetes seoses summadega, mida kaebaja kasutas perioodil 1999-2001 oma huvides. Halduskohus on summaks, mida kaebaja kasutas oma isiklikes huvides, lugenud 7 877 261 krooni, nõustudes seega maksuhalduri seisukohaga. Arvutused, millel eeltoodud summa põhineb, sisalduvad maksuotsuses ning halduskohus ei pidanud neid kohtuotsuses kordama. Maksuhaldur on selgitanud, et arvesse on võetud summasid, mille ulatuses võeti erinevatel A pangakontodelt välja sularaha, tehti ülekandeid kaebaja ja tema tuttavate pangakontodele, tehti ülekandeid kaebaja isiklike kulutuste katteks ning võimaldati välja võtta sularaha isiklikel tuttavatel laenuna.
  66. Halduskohus on põhjalikult argumenteerinud, miks ta ei pea A ja V. L vahel sõlmitud laenulepingut usaldusväärseks. Ringkonnakohus vastavat põhjendust kordama ei hakka. Apellatsioonkaebuses ei ole välja toodud asjaolusid või viidatud tõenditele, millega halduskohus poleks oma seisukoha kujundamisel arvestanud. Apellatsioonkaebuses leitakse, et laenu tagastamisega seotud asjaolusid ei ole kohtumenetluses uuritud ning kaebajale ei antud õigust esitada asjakohaseid tõendeid. Ringkonnakohus leiab, et protsessinormide rikkumist halduskohtu poolt ei ole toimunud. Igal menetlusosalisel on kohustus tõendada oma väiteid vastavate tõenditega. Kaebuse esitajat esindas õigusteadmistega isik, kes pidi vastavast kohustusest teadlik olema. Juba maksuotsusest nähtus, et maksuhaldur laenulepingut ei tunnista. Järelikult pidi kaebaja maksuotsuse vaidlustamisel esitama kohtule kõik maksuhalduri väiteid ümber lükkavad tõendid.
  67. Puuduvad usaldusväärsed tõendid, mis kinnitaksid A arvelt sularahas välja võetud summade kasutamist äriühingu, mitte aga kaebuse esitaja huvides. Kaebaja on jälle leidnud, et kohus ei ole andnud kaebajale võimalust esitada vastavates küsimustes tõendeid. Ringkonnakohus jääb eelnevalt avaldatud seisukoha juurde, et protsessinormide rikkumist ei ole toimunud. Kaebaja pole seejuures kasutanud ka võimalust esitada vastavad tõendid apellatsioonimenetluses. Viive Ligi Ivo Pilving Kaire Pikamäe 8

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.