Obsah (6)

§ 82§ 30§ 81§ 2§ 4§ 3

3-06-253 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Viivi Tomson, Maili Lokk, Agu Timmi Otsuse tegemise aeg ja koht 14. september 2006, Tartu Haldusasja number 3-06-253

§ 82

lg 7); Toetust ei määrata, kuna esitatud on täitmata põllumajandusliku keskkonnatoetuse kohustuse vorm (

§ 30

p 2); Toetust ei määrata, sest toetuse saamise nõuetele vastav pind on alla 1,00 hektari (seaduse § 12 lg 1, määruse nr 49 § 2 lg 1,

§ 81lg 4).

OÜ X X X palus PRIA peadirektori 19.12.2005 käskkirja nr 1-3.13-4/74 lisa punkti 353 tühistada ning teha PRIA-le ettekirjutus ühe kuu jooksul arvates kohtuotsuse jõustumisest määrata ja maksta välja OÜ-le X X X 25.05.2005 taotluse nr 11005590976 alusel keskkonnasõbraliku tootmise eest toetus. Kaebuse kohaselt vastas kaebaja toetuse taotleja kõigile nõuetele. Kaebajale põllumajandusministri 20.04.2004

(edaspidi Määrus nr 51) alates 01.05.2005 kehtima hakanud redaktsiooni § 82 lg 7 alusel toetuse maksmata jätmine ei ole seaduspärane, kuivõrd põllumajandusminister on

§ 82

täiendamisega lõikega 7 alates 01.05.2005 (põllumajandusministri 21.04.2005 määrusega nr 43 – edaspidi Määrus 43) rikkunud PS §-des 11 ja 12 sätestatud proportsionaalsuse ja võrdse kohtlemise põhimõtet ning

§ 82

lg 7 esimene lause ja Määruse nr 43 säte, millega täiendati

§ 82lõikega 7, tuleb lugeda põhiseadusega vastuolus olevaks ja jätta kohaldamata.

Kohaldada tuleb

kuni 01.05.2005 kehtinud redaktsiooni, mille kohaselt koheldi keskkonnasõbraliku tootmise eest toetuse taotlejaid, kes vastasid

kuni 01.05.2005 kehtinud redaktsiooni nõuetele, võrdselt sõltumata sellest, millal isik taotluse esitas ja kas talle oli

1. a sellise taotluse suhtes tehtud positiivne otsus. Euroopa Liidu ühise põllumajanduspoliitika rakendamise seaduse (ELÜPRS) §-dest 43 lg 2 ja 44 lg 2 tulenev volitusnorm põllumajandusministrile ei sätesta erisuste kehtestamise õigust sõltuvalt sellest, kas taotlus esitatakse
2. või
3. a ning kas
4. a taotluse esitajale oli
5. a eest sama toetus määratud. Kohtuistungil seletas kaebaja täiendavalt, et

§ 82

lg 7 kehtestamine alates 01.05.2005 ei ole kooskõlas ka põhiseadusest tuleneva usalduse kaitse ja õiguspärase ootuse põhimõttega. Ülejäänud käskkirjas toodud põhjused ei ole asjakohased. 2. PRIA palus jätta kaebuse rahuldamata. Kaebaja taotluse rahuldamata jätmise aluseks oli

§ 82

lg 7, ülejäänud käskkirja lisa punktis 353 märgitud põhjused ei ole asjassepuutuvad.

muutmine oli õiguspärane ja põllumajandusministri pädevuses tulenevalt ELÜPRS § 42 lg 2 ja 3.

muudatus võeti vastu põhjusel, et

1. eelarveaastaks ei jätkunud rahalisi vahendeid uute keskkonnatoetuse taotlejate taotluste rahuldamiseks. Riik saab toetusi anda vastavalt oma võimalustele. HALDUSKOHTU LAHEND
2. Tartu Halduskohus jättis 24.04.2006 otsusega kaebuse rahuldamata. 2 Kaebuse rahuldamata jätmisel lähtus kohus ELÜPRS § 42 lg 2, mis sätestab, et millist liiki maaelu arengu toetust eelarveaastal antakse ja millist liiki tegevusi eelarveaastal toetatakse ning maaelu arengu toetusteks ettenähtud vahendite jaotuse kehtestab põllumajandusminister. Sama seaduse § 42 lg 3 ütleb, et maaelu arengu toetuse saamise õigust ei teki, kui selle tegevuse toetamist ei ole eelarveaastas ette nähtud. Lähtudes ELÜPRS § 42 lg 2 talle antud õigusest otsustas põllumajandusminister, võttes 21.04.2005 vastu Määruse nr 43, millega täiendati

rakendussätete § 82 lõikega 7 (jõustus 01.05.2005), et

1. a ei anta põllumajanduslikku keskkonnatoetust uutele taotlejatele, st kellele ei ole määratud
2. a keskkonnasõbraliku tootmise toetust ja kellel ei ole kehtivat keskkonnatoetuse saamise nõuete täitmise kohustust. 29.06.2005 määrusega nr 76 laiendas minister seda õigust
3. a pindalapõhist toetust taotlenutele, kellel vähemalt üks põld asub põllumassiivil, mis tervikuna asub VV 05.08.2004 korraldusega nr 615 määratletud NATURA 2000 võrgustiku alal. Kohus nõustus vastustajaga, et riik saab toetusi anda vastavalt oma võimalustele, arvestades nii Euroopa Liidu poolt kui riiklikust kaasfinantseerimisest eraldatud vahendeid. Kaebaja taotlus jäeti rahuldamata, kuna ta ei vastanud

§ 82lg 7 nõuetele.

Keskkonnasõbraliku tootmise toetuse võimalike saajate kontingendi piiramine

1. a ei ole põllumajandustootmise toetamise ebaproportsionaalne piirang lähtudes sellest, et vahendeid selle toetuse jagamiseks ei olnud eelarves piisavalt ette nähtud. Lõpetada põllumajandusliku keskkonnatoetuse määramine ja maksmine üldse oleks olnud sõnamurdlik ja ebaproportsionaalne isikute suhtes, kellele oli
2. a tehtud toetuse määramise otsus ning kes olid võtnud endale keskkonnatoetuse saamise nõuete täitmise kohustuse viieks aastaks. Taotlejatele, kellel oli vastav kehtiv kohustus ja kes olid seda nõuetekohaselt täitma asunud ning kellele oli esimese aasta toetus määratud, tuleb riigil garanteerida toetuse saamise võimalus ka järgneva nelja aasta jooksul. Isikutele, kes kavatsesid toetust taotleda alles
3. a, ei ole riik toetuse saamise garantiisid andnud. PS § 12 kohaselt on kõik seaduse ees võrdsed. Antud juhul saavad olla võrreldavad isikute grupid, kes vastavad

§ 82lg 7 sätestatud tingimustele ja kes tingimustele ei vasta.

Kaebaja ei vastanud keskkonnatoetuse taotlemiseks sätestatud tingimustele. Asjaolu, et keskkonnatoetuse taotlused uutelt taotlejatelt vastu võeti, on PRIA-poolne töö korraldamatus. Samas ei anna see alust käskkirja punkti 353 tühistamiseks. Taotluse esitamisel ei saa taotlejal tekkida õiguspärast ootust, et tema taotlus rahuldatakse. Samuti ei anna HMS § 58 tulenevalt käskkirja tühistamiseks alust asjaolu, et arvutiprogrammist tingitud põhjustel oli taotluse rahuldamata jätmise alusena lisaks asjakohasele põhjendusele ja

sättele märgitud rida asjassepuutumatuid põhjendusi koos viidetega

sätetele, kuna antud vorminõuete rikkumine ei võinud mõjutada asja otsustamist. Kaebaja põhiseaduslikke õigusi ei ole rikutud ja seetõttu puudub alus jätta

§ 82

lg 7 kohaldamata ja pöörduda sätte põhiseadusele vastavuse kontrollimiseks Riigikohtu poole. ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED 4. OÜ X X X taotleb apellatsioonkaebuses kohtuotsuse tühistamist ning uue otsuse tegemist, millega tühistada PRIA peadirektori 19.12.2005 käskkirja nr 1-3.13-4/74 p 353 ning teha PRIA-le ettekirjutus ühe kuu jooksul arvates kohtuotsuse jõustumisest määrata ja maksta välja OÜ-le X X X 25.05.2005 taotluse nr 11005590976, alusel keskkonnasõbraliku tootmise eest toetus

kuni 01.05.2005 kehtinud redaktsiooni alusel. Apellatsioonkaebuse põhjendused: 1) ELÜPRS § 42 lg 2 ei ole põhjendatud teha järeldust, et põllumajandusministril, otsustades, et

1. a antakse toetust muuhulgas keskkonnasõbraliku tootmise eest, oli ka volitus 3 otsustada, et nimetatud toetuseks
2. eelarveaastaks ettenähtud summasid ei saa taotleda kõik põllumajandustootjad, kelle kasutuses olevad põllud asusid nitraaditundlikul alal ja kes soovisid võtta alles
3. a endale kohustuse keskkonnasõbralikuks tootmiseks, vaid üksnes need, kes olid
4. a seda liiki toetust juba taotlenud ja see oli neile määratud. Eeltoodud seisukohta kinnitab ka ELÜPRS § 42 lg 3, millest järeldub, et
5. eelarveaastal ei oleks keskkonnasõbraliku tootmise eest toetuse taotlemise ja saamise õigust tekkinud üksnes siis, kui seda liiki toetuse andmist ei oleks põllumajandusminister
6. eelarveaastaks üldse kehtestanud. Eeltoodust tulenevalt on

täiendamisel alates 01.05.2005 § 82 lõikega 7 tegemist ebaproportsionaalse piiranguga ja ebavõrdse kohtlemisega. Kohus pidanuks kontrollima, kas ELÜPRS § 42 lg 2 ja 3 tõlgendamine otsuses toodud viisil on kooskõlas ELÜPRS aluseks oleva EL Nõukogu määrusega 1258/1999/EÜ ning

(sh § 82 lg 7) andmise aluseks oleva EL Nõukogu määrusega 1257/1999/EÜ ja selle alusel heaks kiidetud Eesti maaelu arengukavaga 2004–2006 (edaspidi Arengukava). Lähtuvalt uurimisprintsiibist pidanuks kohus kontrollima ka

alates 01.05.2005 kehtima hakanud § 82 lg 7 vastavust eelnimetatud määruse ja Arengukava nõuetele. EL Nõukogu määrustest 1257/1999/EÜ ja 1258/1999/EÜ ei tulene, et liikmesriigid võiksid reguleerida nimetatud määruste täitmiseks antavate siseriiklike rakendusaktidega toetuste taotlemist ja andmist ebavõrdselt sõltuvalt sellest, kas ja millisel eelarveaastal vastava liigi toetuse saaja on seda liiki toetust taotlenud ja saanud, kuigi seda liiki toetust anti igal eelarveaastal.

§ 82lg 7 ei ole kooskõlas Euroopa Liidu ühise põllumajanduspoliitika põhimõtetega.

Vaatamata

täiendamisega alates 01.05.2005 § 82 lõikega 7, jäi kehtima

§ 2

p 1, mille kohaselt võib toetust taotleda Eesti maaelu arengukava 2004-2006 punktis 9.2 loetletud tegevusteks, muuhulgas ka keskkonnasõbraliku tootmise eest. Samuti jäi kehtima

§ 4

lg 1, mis kehtestas nõuded keskkonnasõbraliku tootmise eest toetuse saamiseks, ja § 5, mis kehtestas nõuded viljavaheldusplaanile/külvikorra sisseviimise plaanile. Arengukava punktist 5.10 nähtub, et arengukava koostamisel on arvestatud põhiseadusest tulenevat võrdõiguslikkuse põhimõtet. Põllumajandusliku keskkonnatoetuste saamine ja selle põhimõtted on sätestatud arengukava punktis 9.

1. Vaidlus puudub selles, et kaebaja ja tema põllumajanduslik tootmistegevus vastas
2. a selles punktis sätestatud nõuetele. EL Nõukogu määruse 1257/1999/EÜ artiklist 24 p 1 tuleneb, et põllumajanduse keskkonnapoliitikaga seotud kohustustega seotud toetust antakse igal aastal.

alates 01.05.2005 kehtiv § 82 lg 7 on vastuolus arengukava punktiga 12.6.2 ja seega ka EL Nõukogu määruses 1257/1999/EÜ sätestatud põllumajanduspoliitika põhimõtetega. Arengukava punkti 12.6.2 teise lõigu kohaselt, kui nõuetele vastavate taotluste rahuldamiseks ei ole küllaldaselt eelarvevahendeid, võib põllumajandusminister kehtestada põllumajandusliku keskkonnatoetuse vähendamise menetluse, mille kohaselt vähendatakse proportsionaalselt kõikide põllumajandusliku keskkonnatoetuse nõuetele vastavate taotlejate toetust või toetuse summat taotlusega hõlmatud põllumajandusmaa pindala alusel või toetust toetatavate tegevuste kaupa või mingil muul alusel. Eeltoodust tulenevalt oleks põllumajandusminister pidanud lubama ka 2005. a taotleda kõigil nõuetele vastanud isikutel toetust samal alusel kui 2004. a ja eelarvevahendite puudujäägi korral üksnes vähendama toetuste summat igaühe osas proportsionaalselt. Eeltoodud põhjustel on

alates 01.05.2005 kehtiv § 82 lg 7 vastuolus EL Nõukogu määrusega 1257/1999/EÜ ja selle rakendamiseks vastu võetud Euroopa Liidu ühise põllumajanduspoliitika rakendamise seadusega ning EL Nõukogu määrusega 1258/1999/EÜ. Samadel põhjustel ei ole õige ka kohtu ELÜPRS § 42 lg 2 ja 3 tõlgendamine ning kohus on ebaõigesti kohaldanud nii eelnimetatud õigusaktidega kui ka põhiseadusega vastuolus olevat

§ 82

lg 7; 4 2) Põhiseadusest tuleneva proportsionaalsuse ja ebavõrdse kohtlemise põhimõttega on vastuolus piirang, mis ei ole kooskõlas EL Nõukogu määrusega 1257/1999/EÜ ja selle rakendamiseks vastu võetud Euroopa Liidu ühise põllumajanduspoliitika rakendamise seadusega ning EL Nõukogu määrusega 1258/1999/EÜ. Riigikohtu halduskolleegiumi haldusasjas nr 3-3-1-74-05 toodud seisukohast tulenevalt EL määrust rakendav liikmesriigi õigus ei tohi olla EL õigusega vastuolus ja siseriikliku õigusakti sisu peab vastama EL määruses sätestatud volitusnormi ulatusele. Samuti ei saa EL määrust rakendav liikmesriigi õigus olla vastuolus selle liikmesriigi põhiseadusega; 3) Kohus on põhjendamatult jätnud hindamata kaebaja väited usalduse kaitse ja õiguskindluse printsiibist lähtuvalt. Põllumajandusminister otsustas alles 1 kuu enne 2005. a taotluste esitamist kehtestada

§ 82lg 7.

Määruse nr 43 andis põllumajandusminister 21.04.2005 ja see jõustus 01.05.

1. Selleks ajaks oli kaebaja teinud alates
2. a sügisest ümberkorraldused oma põllumajandusliku tootmise üleviimiseks keskkonnasõbralikule tootmisele ning selle endiseks tootmiseks tagasiviimine ei olnud
3. a aprilli lõpus ja mais enam võimalik (maad olid ettevalmistatud ja sügisesed külvid tehtud lähtuvalt keskkonnasõbralikule tootmisele üleminekust); 4) Apellant jääb ka kõigi oma halduskohtule esitatud kaebuses toodud väidete juurde; 5) Kuivõrd kaebaja tugineb asjaolule, et

§ 82

lg 7 ja Määruse nr 43 säte, millega täiendati

§ 82

lõikega 7, on vastuolus põhiseadusest tuleneva proportsionaalsuse ja isikute ühetaolise kohtlemise põhimõttega, samuti usalduse ja õiguskindluse põhimõttega, palub kaebaja viidatud sätted jätta kohaldamata ja kohaldada

kuni 01.05.2005 kehtinud redaktsiooni, mille kohaselt koheldi keskkonnasõbraliku tootmise eest toetuse taotlejaid, kes vastasid

kuni 01.05.2005 kehtinud redaktsiooni nõuetele, võrdselt sõltumata sellest, millal isik toetuse taotluse esitas ja kas PRIA oli talle

1. a sellise taotluse suhtes tehtud positiivse otsuse.
2. PRIA vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning taotleb selle rahuldamata ja kohtuotsuse jõusse jätmist. Vastuväidete kohaselt on kohus õigesti kohaldanud ELÜPRS § 42 lg 2 ja 3 sätteid, mille järgi on põllumajandusministril õigus teha otsustusi maaelu arengukava toetuste osas. Vastavalt

§ 82lg 7 ei nähtud 2005.

a ette toetuse maksmist keskkonnasõbraliku tootmise eest, välja arvatud isikutele, kellele oli 2004. a vastav toetus määratud ja kes olid võtnud

§ 3lg 1 p 3 kohaselt viieaastase kohustuse teatud nõudeid täita.

1. a rakendati põllumajanduslikku keskkonnatoetust kolmele tegevusele, millega võeti kohustus maksta tootjatele
2. a ja järgneval neljal kohustuseaastal toetust u 310 miljonit krooni aastas. Maaelu arengukava peatükis 9.2.1 on määratletud, et eeldatavasti taotletakse keskkonnasõbraliku tootmise toetust sel perioodil 30-35% Eesti põllumajandusmaa kohta. Samas taotleti
3. a toetust 55% põllumajandusmaa kohta. Kuna taotlusi esitati
4. a u 2 korda enam kui oli arengukavas kavandatud ja sellega võttis riik kohustuse nõuetekohased taotlused ka ülejäänud kohustuseperioodi jooksul rahuldada, tuli arengukava eelarve ümber kujundada teiste keskkonnatoetuse tegevuste ja arengukava meetmete arvel. Euroopa Liidu nõukogu määruse (EÜ) 1257/1999 artikli 24 p 1 ütleb, et põllumajanduse keskkonnapoliitikaga seotud kohustusega toetust antakse igal aastal. Antud juhul ongi selliselt käitutud. Kõik taotlejad, kes võtsid
5. a keskkonnatoetuse taotlemisega vastava kohustuse, saavad seda toetust taotleda ka järgmistel aastatel. Euroopa nõukogu määruse (EÜ) nr 1257/1999 artikli 48 lg 3 kohaselt moodustakse vajadusel järelevalvekomitee ehk arengukava seirekomisjon, kes hindab arengukava rakendamist ning teeb ettepanekuid arengukava tõhusama rakendamise kohta. Seirekomisjoni ülesandeid täidab maaelu ja põllumajandusturu korraldamise seaduse § 74 lg 1 p 6 järgi põllumajanduse ja 5 maaelu arengu nõukogu (PMAN).

muutmise otsus tulenes PMAN ettepanekust, mis baseerus

1. a taotlemisel, mille käigus ületati märkimisväärselt arengukavas seatud eesmärgid ja toetuseks kavandatud rahaline ressurss. Ühtlasi otsustati rakendada
2. aastast nõukogu määruse (EÜ) 1257/1999 artikli 13 punkti b ja artikli 16 alusel keskkonnaalaste kitsendustega piirkondade (Natura 2000 alade) toetust. Selle rakendamiseks vajalik ressurss kujunes põllumajandusliku keskkonnatoetuse pool-looduslike koosluste tegevuse sel perioodil rakendamata jätmise tulemusena.

muutmine ei ole vastuolus PS §-dega 11 ja 12, kuna kõiki

1. a keskkonnasõbraliku tootmise eest toetuse taotlejaid ja kõiki
2. a keskkonnasõbraliku tootmise eest sarnases olukorras olnud toetuse taotlejaid on koheldud ühtemoodi. Antud toetuse taotlemiseks kehtestatakse erinevate õigusaktidega teatud nõuded, mis tulenevad ka riigi põllumajanduspoliitika prioriteetidest ning riigil on õigus neid nõudeid muuta. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
3. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ning Tartu Halduskohtu
4. aprilli 2006 otsus muutmata. Kuna ringkonnakohus nõustub halduskohtu põhjendustega, siis ei pea ringkonnakohus HKMS § 47 lg 3 ja TsMS § 654 lg 6 alusel vajalikuks korrata esimese astme kohtu põhjendusi. Ükski apellatsioonkaebuses esitatud seisukoht ei ole aluseks halduskohtu vaidlustatud otsuse tühistamisele. Halduskohus on õigesti hinnanud asjas olevaid tõendeid ja kohaldanud seadust ning apellatsioonkaebus on selles osas põhjendamatu. Ebaõige on apellandi seisukoht, et põllumajandusministril puudus volitus täiendada
5. aprilli 2005 määrusega nr 43 oma
6. aprilli 2004 määrust nr 51 ning lisada § 82 lg 7, mille kohaselt
7. aastal võis keskkonnasõbraliku tootmise tegevuse eest toetust taotleda, kui taotlejale on
8. aastal tehtud keskkonnasõbraliku tootmise tegevuse eest toetuse määramise otsus ning kui taotlejal on § 3 lõike 1 punktis 3 nimetatud kohustus. Põllumajandusminister on
9. juuni 2005 määrusega nr 76 veelgi täiendanud

§ 82

lg 7 ning PRIA vaidlustatud käskkirja andmise ajal kehtis see järgnevas redaktsioonis: „

1. aastal võib keskkonnasõbraliku tootmise tegevuse eest toetust taotleda, kui taotlejale on
2. aastal tehtud keskkonnasõbraliku tootmise tegevuse eest toetuse määramise otsus ning kui taotlejal on § 3 lõike 1 punktis 3 nimetatud kohustus või kui taotlejal asub vähemalt üks põld põllumassiivil, mis tervikuna asub Vabariigi Valitsuse
3. augusti
4. a korraldusega nr 615 määratletud NATURA 2000 võrgustiku alal ning kui taotleja on
5. aastal taotlenud «Euroopa Liidu ühise põllumajanduspoliitika rakendamise seaduse» alusel pindalapõhist toetust“. Halduskohus on õigesti leidnud, et põllumajandusministril oli pädevus täiendada oma
6. aprilli 2004 määrust nr 51 § 82 lõikega 7 ning ükski apellatsioonkaebuse põhjendus ei anna alust asuda teisele seisukohale. Nii põllumajandusministri
7. aprilli 2004

kui 21. aprilli 2005 määruse nr 43 kehtestamise alusena on märgitud „Euroopa Liidu ühise põllumajanduspoliitika rakendamise seaduse“ § 43 lg 2 ja § 44 lg 2 ning EL Nõukogu määruse nr 1257/1999/EÜ Euroopa Põllumajanduse Arendus- ja Tagatisfondi (EAGGF) toetuste kohta maaelu arendamiseks ning teatavate määruste muutmise ja kehtetuks tunnistamise kohta artikli 44 lõike 2 alusel heaks kiidetud «Eesti maaelu arengukava 2004–2006“. Vastavalt ELÜPRS §-ile 43 lg 2 võib põllumajandusminister kehtestada maaelu arengu toetuse saamiseks täpsemad nõuded taotleja ja kavandatava tegevuse kohta ning nende 6 piirkondade loetelu, kus maaelu arengu toetust antakse; nimetatud nõuded võib kehtestada eraldi iga toetuse liigi kohta. ELÜPRS §-ile 44 lg 2 kohaselt kehtestab põllumajandusminister maaelu arengu toetuse taotlemise ja taotluse menetlemise täpsema korra, taotluse vormi, toetuse vähendamise alused ja eraldi määrad iga toetusliigi kohta ning taotluse rahuldamata jätmise alused; toetuse taotlemise ja taotluse menetlemise korra võib kehtestada eraldi iga toetusliigi kohta. Põllumajandusministril on õigus viidatud sätete alusel muuhulgas kehtestada maaelu arengu toetuse saamiseks täpsemad nõuded taotleja ja kavandatava tegevuse kohta.

§-iga 82 lg 7 ongi põllumajandusminister kehtestanud keskkonnasõbraliku tootmise tegevuse eest

1. aastal toetuse taotlejale täpsemad nõuded (võis keskkonnasõbraliku tootmise tegevuse eest toetust taotleda, kui taotlejale on
2. aastal tehtud keskkonnasõbraliku tootmise tegevuse eest toetuse määramise otsus ning kui taotlejal on § 3 lõike 1 punktis 3 nimetatud kohustus). Iseenesest õige on apellandi seisukoht, et ELÜPRS §-st 42 lg 2 ja 3 ei anna põllumajandusministrile pädevust kehtestada maaelu arengu toetuse saamiseks täpsemad nõuded taotleja ja kavandatava tegevuse kohta, sest viidatud paragrahvi lg 2 kohaselt kehtestab põllumajandusminister, millist liiki maaelu arengu toetust eelarveaastal antakse ja millist liiki tegevusi eelarveaastal toetatakse ning maaelu arengu toetusteks ettenähtud vahendite jaotuse ning lg 3 sätestab, et maaelu arengu toetuse taotlemise ja saamise õigust ei teki, kui selle toetuse andmist või selle tegevuse toetamist ei ole eelarveaastal käesoleva paragrahvi lõike 2 alusel ette nähtud. Samas aga nähtub ELÜPRS §-st 42 põhimõte, et põllumajandusminister kehtestab toetuse liigid eelarveaastaks ning seetõttu ei ole ELÜPRS §-ga 43 lg 2 vastuolus põllumajandusministri poolt toetuse saamiseks nõuete täpsustamine taotleja ja kavandatava tegevuse kohta eelarveaastate kaupa. Alusetu on apellandi väide, et põllumajandusministri tegevus maaelu arengu toetuse saamiseks täpsustatud nõuete kehtestamisel taotleja ja kavandatava tegevuse kohta eelarveaasta kohta on vastuolus EL Nõukogu määrustega nr 1257/1999/EÜ ja nr 1258/1999/EÜ ning halduskohus ei ole kontrollinud

vastavust viidatud Nõukogu määrustele. Siinkohal ei ole apellant täpsustanud, millist määruse artiklit ja punkti ta sellise väite esitamisel on silmas pidanud. Vastavalt ELÜPRS §-le 2 lg 1 ühise põllumajanduspoliitika turukorraldusabinõud käesoleva seaduse tähenduses on EL Nõukogu määruse nr 1258/1999/EÜ ühise põllumajanduspoliitika rahastamise kohta alusel ja korras rahastatavad abinõud. Määrus nr 51 on kehtestatud „Euroopa Liidu ühise põllumajanduspoliitika rakendamise seaduse“ § 43 lg 2 ja § 44 lg 2 alusel ning see ei ole vastuolus nimetatud seadusega ega ka EL Nõukogu määrusega nr 1258/1999/EÜ.

§ 82lg 7 ei ole vastuolus EL Nõukogu määruse nr 1257/1999/EÜ artikliga 24 p 1.

Viidatud sätte kohaselt põllumajanduse keskkonnapoliitikaga seotud kohustustega seotud toetust antakse igal aastal. Ka

§ 82lg 7 kohaselt võis 2005.

aastal keskkonnasõbraliku tootmise tegevuse eest toetust taotleda, kui taotlejale oli 2004. aastal tehtud keskkonnasõbraliku tootmise tegevuse eest toetuse määramise otsus ning kui taotlejal oli § 3 lõike 1 punktis 3 nimetatud kohustus, s. o kohustuse olemasolu korral oli taotlejal õigus saada kohustusega seotud toetust. Kuna apellandil ei olnud õigus saada toetust

§ 82lg 7 alusel, siis on asjasse puutumatu apellandi viide Arengukava p-ile 12.6.2.

teisele lõikele, mille kohaselt kui nõuetele vastavate taotluste rahuldamiseks ei ole küllaldaselt eelarvevahendeid, võib põllumajandusminister kehtestada põllumajandusliku keskkonnatoetuse vähendamise menetluse, mille kohaselt vähendatakse proportsionaalselt kõikide põllumajandusliku keskkonnatoetuse nõuetele vastavate taotlejate toetust või toetuse summat taotlusega 7 hõlmatud põllumajandusmaa pindala alusel või toetust toetatavate tegevuste kaupa või mingil muul alusel. Arvestades eeltoodud põhjendusi, on õige halduskohtu seisukoht, et põllumajandusministri 20. aprilli 2004

§ 82

lg 7 on kooskõlas Põhiseadusega ning Euroopa Ühenduste õigusega ning puudub alus selle kohaldamata jätmiseks. Samuti on õige halduskohtu seisukoht, et rikutud ei ole proportsionaalsuse ja võrdse kohtlemise põhimõtet ning apellatsioonkaebus on selles osas alusetu. Apellandi väite kohaselt on Põhiseadusest tuleneva proportsionaalsuse ja võrdse kohtlemise põhimõtet rikutud seetõttu, et

§ 82

lg 7 on vastuolus EL Nõukogu määrusega nr 1257/1999/EÜ ja selle rakendamiseks vastu võetud ELÜPRS §-dega 42 lg 2 ja 3; 43 lg 2 ja 44 lg 2 ning EL Nõukogu määrusega nr 1258/1999/EÜ ja selle alusel vastuvõetud Arengukava sisuga ja põhimõtetega. Kuna juba eelnevalt märgitud põhjenduste alusel määrus nr 51 § 82 lg 7 ei ole vastuolus Euroopa Ühenduste õigusega ja Eesti seadustega, siis on alusetu apellandi väide ebavõrdne kohtlemise ja ebaproportsionaalse piirangu kohta. Õigusloome võrdsus nõuab üldjuhul, et seadused ka sisuliselt kohtleks kõiki sarnases olukorras olevaid isikuid ühtemoodi. Võrdse kohtlemise põhimõtte kohaselt käsitletakse ühetaoliselt kõiki isikuid ühtedes ja samades oludes ning samadel eeldustel. Ühetaoline kohtlemine peab olema tagatud ühesuguste asjaolude korral ning

§ 82lg 7 kohtleb apellanti ja temaga sarnases olukorras olevaid isikuid ühtemoodi.

Rikutud ei ole ka apellandi suhtes usalduse kaitse ja õiguskindluse printsiipi. Apellant on esitanud taotluse toetuse saamiseks 25.05.2005.

vaidlusalune § 82 lg 7 jõustus 01.05.

1. Seega taotluse esitamise ajal pidi apellandile olema selge, et tal ei ole
2. aastal õigust keskkonnasõbraliku tegevuse eest toetusele. See asjaolu, et apellant tegi väidetavalt 2004 sügisel ettevalmistusi üleminekuks keskkonnasõbralikule tootmisele, ei saanud luua talle kindlust, et ta saab
3. aastal keskkonnasõbraliku tootmise tegevuse eest toetust. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, siis jäävad apellandi poolt apellatsiooniastmes kantud menetluskulud HKMS § 92 lg 1 alusel tema enda kanda. Vastustaja menetluskulude taotlust ei ole esitanud. Viivi Tomson Maili Lokk 8 Agu Timmi