3-05-692 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Viivi Tomson, Agu Timmi, Maili Lokk Otsuse tegemise aeg ja koht
- september 2006 Tartu Haldusasja number 3-05-692 Haldusasi I.B. kaebus Tartu Vangla 07.08.2005 toimingute õigusvastasuse tuvastamiseks Vaidlustatud kohtulahend Tartu Halduskohtu 05.04.2006 otsus Menetluse alus ringkonnakohtus I.B. ja Tartu Vangla apellatsioonkaebused Asja läbivaatamise kuupäev
- september 2006 Menetlusosalised Apellandid – I.B. ; Tartu Vangla RESOLUTSIOON Jätta apellatsioonkaebused rahuldamata ja Tartu Halduskohtu
- aprilli 2006 otsus muutmata. Tartu Vangla poolt apellatsioonimenetluses kantud menetluskulud jätta apellandi enda kanda. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse teatavakstegemisest, s. o alates 26.09.
- MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED I.B. esitas Tartu Halduskohtule kaebuse Tartu Vangla toimingute õigusvastaseks tunnistamiseks. Vaidlustatud toimingud seisnesid selles, et 07.08.2005 kell 9.20 kuni 23.00 keelduti talle arstiabi andmast ning velskri visiit tema kambrisse toimus alles kell 23.00, mille käigus velsker vigastas tema kätt. Kaebuse kohaselt tekkis 07.08.2005 kaebajal äge seljavalu ja ajavahemikus kell 9.20 kuni 23.00 palus ta korduvalt arstiabi, kuid alles kell 23.00 tuli tema kambri juurde velsker ja keeldus talle andmast ravimit, mis on magu ja seedetrakti mittekahjustava toimega või asendamast Diclofenaci tabletti süstiga. Kaebaja rääkis velskriga toiduluugi kaudu ja toetus sellele. Velsker keeldus kaebajale ravimeid andmast ja palus kaebajal käsi toiduluugi lahtise ava äärelt ära võtta, et luuk sulgeda. Velsker kasutas luugi sulgemiseks füüsilist jõudu, vigastades tema kätt. Sellega tekitati talle tahtlikult tervisekahjustus. Tartu Vangla ei osutanud talle õigeaegselt arstiabi, talle tekitati tervisekahjustus, rikuti tema õigust terviseteenusele, alandati inimväärikust, kasutati füüsilist vägivalda ja sooviti seda varjata. Tartu Vangla vaidles kaebusele vastu. Vastuväidete kohaselt sai valvesolev spetsialist-õde L.J. väljakutse I.B. juurde 07.08.2005 kell 23.
- Kuna kaebaja oli ettenähtud koguse arsti poolt määratud ravimit sel päeval juba kätte saanud ning spetsialist-õel ei ole õigust iseseisvalt ravimit teisega asendada, keeldus viimane kaebajale süsti tegemisest ning soovis lahkuda. Kaebaja hoidis kätt kambriukse avatud luugil ja keeldus kätt ära võtmast vaatamata valvemeediku korduvatele seletustele, et ta süsti ei tee ja ei saa kaebajat hetkel millegagi aidata, ning soovib lahkuda. Kuna ukseluuki ei ole lubatud lahti jätta, liigutas valvemeedik luuki ülespoole, kuid kaebaja surus luuki tagasi, takistades sellise tegevusega luugi sulgemist. Pärast korduvat katset luuki sulgeda võttis kaebaja käe lõpuks luugilt ära, sõimas ja ähvardas kaevata. L. J tegi kaebaja tervisekaardile vastava kande ning koostas järgmisel päeval vangla direktorile ettekande. Kaebaja ei vajanud vältimatut arstiabi ning valvesolev spetsialist-õde talitas õiguspäraselt, jättes kaebajale süsti tegemata. Kaebaja pidi aru saama meediku seletustest ravimi toime kohta ning sellest, et visiit sai läbi ja luuki tahetakse sulgeda. Käe jätkuva luugilhoidmisega püüdis ta tahtlikult takistada valvemeedikul tööülesannete täitmist. Sellise käitumisega rikkus kaebaja vangistusseaduse (VangS) § 67 p 1 ja 2, mille kohaselt peab kinnipeetav täitma vangla sisekorraeeskirju ja alluma vanglaametnike seaduslikele korraldustele ning mitte takistama vanglaametnike kohustuste täitmist. HALDUSKOHTU LAHEND Tartu Halduskohus rahuldas
- aprilli 2006 otsusega I.B. kaebuse osaliselt ning tunnistas seadusevastaseks Tartu Vangla tegevusetuse (valvemeediku mitteilmumine I.B. juurde 07.08.2005 kell 9.20 kuni 23.00). Halduskohus jättis rahuldamata I.B. kaebuse Tartu Vangla toimingu – talle 07.08.2005 kell 23.00 arstiabi andmisest keeldumiseseadusevastaseks tunnistamiseks ning valvemeediku poolt I.B. käe vigastamise ja selle fakti registreerimata jätmise seadusevastaseks tunnistamiseks. Otsuse põhjenduste kohaselt on VangS § 52 kohaselt vangla arst kohustatud pidevalt jälgima kinnipeetavate terviseseisundit (laupäeva ja pühapäeval – valvemeedik). Vangla sisekorraeeskirja (VSKE) § 9 lg 1 kohaselt kontrollitakse kinnipeetava füüsilist ja vaimset tervist vastavalt vajadusele. Tartu Vangla administratsioon on kohustatud korraldama meditsiinilise teenindamise kättesaadavuse (mitte ainult vältimatu meditsiinilise abi) VSKE § 9 lg 1 ja Tartu Vangla kodukorra p 11.2 kohaselt ning see kohustus oli vastustaja poolt 07.08.05 I.B. suhtes täitmata organiseerimis- ja koordineerimispuuduste tõttu. I.B. 2 enda arvates vajas ta valvemeediku abi, taotles seda ja ei saanud abi peaaegu 14 tunni jooksul. Millegagi ei ole õigustatud vastustaja viivitus - 14 tunni vältel valvemeediku mitteilmumine I.B. juurde. 14 tunni vältel viivitamist valvemeediku teavitamisega meditsiinilise abi taotlusest ei saa lugeda mõistlikuks ajaks ja selles osas oli Tartu Vangla administratsiooni tegevusetus seadusevastane. Valvemeedik selgitas 07.08.2005 I.B. ile, miks ei saa talle teha Diclofenaci süsti. Kaebaja sai 07.08.05 hommikul juba Diclofenaci tableti, mis mõjub 24 tundi ja seetõttu oli Diclofenaci süst vastunäidustatud, sest see on samuti kõrvalmõjuga ja võib põhjustada mao ja seedetrakti kahjustuse. Sel põhjusel ei teinud valvemeedik I.B. nõudmisel talle süsti. Seega kaebaja taotlus tunnistada arstiabi mitteosutamine seadusevastaseks ei kuulu rahuldamisele. Kaebaja taotlus tunnistada seadusevastaseks valvemeediku poolt tema käe vigastamine ja selle fakti varjamine ei kuulu samuti rahuldamisele. Juhindudes VangS §-st 71 lg 2 võib vanglaametnik kasutada teenistusülesannete täitmisel füüsilist jõudu. I.B. küünarvars ei jäänud juhuslikult luugi vahele. L. J andis talle korduvalt korralduse võtta käsi luugi vahelt ära. I.B. takistas tahtlikult luugi sulgemist ja L. J oli sunnitud luugi sulgema jõudu kasutades. L. J tegi juhtunu kohta ka ettekande Tartu Vangla direktorile ja seega ei saa lugeda, et seda fakti oleks varjatud Tartu Vangla administratsiooni eest. ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED I.B. esitas apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada Tartu Halduskohtu
- aprilli 2006 otsuse osaliselt ning teha uue otsuse, millega mõista Tartu Vanglalt välja moraalse ja materiaalse kahju hüvitis seoses Tartu Vangla töötaja L. J poolt kehavigastuse tekitamise ja sellest õigeaegselt teatamisest keeldumisega seoses kokku summas 53 300 krooni. Apellatsioonkaebuse kohaselt tuli Tartu vangla meditsiinitöötaja L. J apellandi kambrisse 07.08.2005 umbes kell 23 pärast korduvaid valvevelskri väljakutseid (kella 9.30 kuni 23.00). Tartu vangla meditsiinitöötaja L. J pakkus süsti asemele Diclofenaci tabletti, mida apellant organismi iseärasusest tingitult võtta ei saanud. Meditsiinitöötaja L. J sulges järsult luugi, jättes apellandi vasaku käe randme luugi vahele, mille tulemusel tekitas L. J apellandile tervisekahjustuse koos nahapinna kahjustuse ja hematoomiga. 08.08.2006 hommikul esitas apellant kirjaliku kaebuse Tartu Vangla direktorile, vangla julgeolekuteenistusele ja vangla meditsiiniosakonna juhatajale. Meditsiiniline ülevaatus toimus aga alles 11.08.
- Eelnevast tuleneb kahjunõue Tartu Vangla vastu summas 53 300 krooni. Tartu Vangla esitas apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada Tartu Halduskohtu otsuse osaliselt, s. o Tartu Vangla tegevusetuse seadusevastaseks tunnistamise osas ning teha selles osas uue otsuse, millega jätta I.B. kaebus Tartu Vangla toimingute õigusvastaseks tunnistamiseks täies ulatuses rahuldamata. Apellatsioonkaebuse kohaselt ei ole küll fikseeritud, mis kell I.B. vältimatut abi palus, kuid valvemeedik käis tema kambri juures kahel korral, mõlemal korral viivitamatult pärast kutse saamist. Valvemeedik käis esimest korda I.B. kambri juures hommikul kella 9.00 ja 10.00 vahel, mil jagati kinnipeetavatele, s. h ka I.B. ile, välja päevased ravimikogused. Siis I.B. il meedikule kaebusi ei olnud ning ta sai kätte tableti, millel on 24-tunnine toime. Seega ei vasta tõele kaebaja väide, et talle keelduti korduvalt meditsiinilist abi osutamast ega võimaldatud ravimeid. Teistkordselt käis valvemeedik I.B. juures kell 23.
- Tunnistaja P. P ei osanud anda seletust, miks valvemeedik peaaegu 14 tunni jooksul ei läinud I.B. kambri juurde, kuna ta ei olnud tol päeval tööl ega saanudki seetõttu sündmuse asjaolude kohta ütlusi anda. 3 Samuti ei ole arvesse võetud I.B. enda seletusi, et ta ei nimetanud valvurile, mis valud tal on. Lõuna jagamise ajal olevat valvur talle vastanud, et ta teatas meditsiiniosakonda, kust olevat lubatud kohe tulla. Umbes kella 18 paiku palus I.B. jälle ravimeid. Kella 20.00 loenduse ajal tuli uus valvur, kellele ta ütles, et palub ravimeid kella 9.00-st alates, aga ei saa. Seega on I.B. enda ütlustega tõendatud, et tegelikult palus ta valvuritelt hoopis ravimeid, mitte valvemeediku visiiti, kuid seda asjaolu ei ole arvesse võetud. Kuna ei ole tõendatud, et I.B. üldse teatas valvurile valvemeediku väljakutse soovist, ei ole valvur ametikohustusi täitmata jätnud ning valvemeediku mitteilmumine ei olnud seadusevastane. Valvemeediku tegevus ei olnud vastuolus Tartu Vangla meditsiiniosakonna spetsialist-õe (valvemeediku) ametijuhendiga, mille kohaselt on selle ametikoha põhieesmärgiks kinnipeetavatele isikutele erakorralise meditsiiniabi andmine. Justiitsministri 30.11.2000 määruse nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“ § 9 lg 1 kohaselt kontrollitakse kinnipeetava füüsilist ja vaimset tervist vastavalt vajadusele. Tartu Vanglas osutatakse tervishoiuteenuseid ravijärjekorra alusel, kuna puuduvad võimalused tervishoiuteenuste koheseks osutamiseks - arsti vastuvõtule soovijaid on väga palju. Tervishoiuteenuste osutamine ravijärjekorra alusel on lubatud sotsiaalministri 22.06.2004 määruse nr 84 „Tervishoiuteenuste kättesaadavuse nõuded“ §-s 3 lg 1 tingimustel, et tervishoiuteenuste osutamise edasilükkamine kindlaksmääratud tähtajani ei põhjusta patsiendi tervise seisundi halvenemist, ei mõjuta haiguse kulgu ega halvenda haiguse hilisemat prognoosi. Vältimatut abi osutatakse koheselt. Vältimatu abi on tervishoiuteenus, mida tervishoiutöötaja osutab olukorras, kus abi edasilükkamine või selle andmata jätmine võib põhjustada abivajaja surma või püsiva tervisekahjustuse (tervishoiuteenuste korraldamise seaduse § 5). Tõendatud on, et 07.08.2005 ei vajanud I.B. vältimatut arstiabi ega muud erakorralist meditsiinilist abi. Seega ei olnud valvemeediku tegevus vastuolus ka juhul, kui eeldada, et I.B. tõepoolest edastas kutse varem ning valvemeedik ei ilmunud tema juurde koheselt. I.B. vaidleb Tartu Vangla apellatsioonkaebusele vastu. Vastuväidete kohaselt ei ole Tartu Vangla tõendanud nende poolt viivitamatu arstiabi osutamist, mistõttu rikuti vangla poolt VangS § 49 lg 1 ja § 53 lg 1 ning VSKE sätteid. Tartu Vangla vaidleb I.B. apellatsioonkaebusele vastu. Vastuväidete kohaselt eraldati halduskohtu 17.03.2006 määrusega nr 3-05-692 kahjunõuded iseseisvasse menetlusse ning halduskohus peatas 23.05.2006 määrusega menetluse kuni käesolevas haldusasjas kohtuotsuse jõustumiseni. Seega ei vasta tõele apellandi väide rahalise kompensatsiooni välja mõistmata jätmise kohta. Apellandile on Tartu Vanglas viibimise ajal osutatud kõiki meditsiiniteenuseid vastavalt tema vajadusele ja vangla võimalustele. I.B. ile oli juba varem ravi määratud ning ta sai ettenähtud ravimikoguse 07.08.2005 hommikul kätte. Seega ei olnud tal kõnealusel päeval vajadust vältimatu meditsiinilise abi järele, samuti ei vajanud ta muul põhjusel meediku viivitamatut abi. Tõsikindlalt ei ole tõendatud, et I.B. üldse arsti nõudis. Tunnistaja L. J kinnitas, et ta tuli I.B. kambri juurde kohe pärast kutse saamist, mis toimus kella 23.00 ajal. Ta möönis, et I.B. käsi võis kambriluugi sulgemisel luugi vahele jääda, ent see sai juhtuda üksnes seetõttu, et I.B. osutas kambriluugi sulgemisele vastupanu, asetades küünarvarre luugi ja luugiava liigenduskohta ning keeldus kätt ära võtmast vaatamata korduvatele korraldustele. I.B. il mitu päeva hiljem tuvastatud käevigastus ei saanud aga sellisel viisil tekkida. Kambriukse toiduluuki ei tohtinud lahti jätta julgeoleku kaalutlustel (lahtise luugiava kaudu on võimalik kambrist välja tulla, vanglaametnikku rünnata jms). Seetõttu kasutas L. J kambriluugi sulgemiseks füüsilist jõudu selliselt, et surus luugi kinni. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 4 Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuste rahuldamiseks puudub alus. Kuna Tartu Halduskohtu 05.04.2006 otsus on seaduslik ja põhjendatud, ei korda ringkonnakohus, tulenevalt HKMS §-st 5 ja TsMS §-st 654 lg 6, oma otsuses esimese astme kohtu otsuse motiive. HKMS § 34 lg 2 järgi kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu lahendi seaduslikkust ja põhjendatust üksnes apellatsioonkaebuste ja neile esitatud vastuväidete piires. Ükski apellatsioonkaebustes esitatud põhjendustest ei anna alust halduskohtu vaidlustatud otsuse muutmiseks või tühistamiseks. Vastuseks I.B. apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgmist: Põhjendamatu on apellandi väide, et halduskohus on vaidlustatud otsuse tegemisel andnud ebaõige hinnangu olemasolevatele tõenditele ja jätnud alusetult lahendamata kaebuse selle osa, mis puudutas Tartu Vangla poolt kaebajale tekitatud materiaalset ja moraalset kahju. Toimiku materjalidest nähtuvalt on halduskohus igakülgselt uurinud ja hinnanud asjas olemasolevaid tõendeid ja muid materjale ning teinud põhjendatud otsuse, millega rahuldas I.B. kaebuse Tartu Vangla toimingute õigusvastaseks tunnistamiseks osaliselt. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu sellekohaste põhjendustega ja kuna I.B. ei ole esitatud apellatsioonkaebuses välja toonud ühtegi sisulist põhjendust, mis annaks aluse hinnata olemasolevaid tõendeid teisiti, kui seda on teinud esimese astme kohus, siis tuleb apellatsioonkaebus jätta rahuldamata. Apellandi viide sellele, et halduskohus on põhjendamatult jätnud Tartu Vanglalt tema kasuks välja mõistmata materiaalse ja moraalse kahju hüvitise, ei ole samuti asjakohane, sest toimiku materjalidest nähtuvalt (halduskohtu toimik, lk-d 147, 148 ja 160-162) on halduskohus teinud 17.03.2006 määruse, millega eraldas iseseisvatesse menetlustesse I.B. kaebuse Tartu Vangla 07.08.2005 toimingute õigusvastaseks tunnistamiseks ja I.B. kaebuse, milles viimane nõudis vanglalt kahjusumma väljamõistmist seoses 07.08.2005 toimingutega. I.B. on Tartu Halduskohtu 17.03.2006 määruse isiklikult kätte saanud 21.03.2006 (halduskohtu toimik, lk 163). Kuna kahju hüvitamiseks esitatud kaebus on eraldatud iseseisvasse menetlusse (haldusasi nr 3-06-564), siis ei pidanud halduskohus kahju hüvitamise nõuet käsitlema ega sellekohast otsust tegema käesolevas haldusasjas (haldusasi nr 3-05-692). Lisaks 17.03.2006 määrusele on halduskohus ka käesolevas asjas 21.03.2006 toimunud kohtuistungil teavitanud menetlusosalisi suuliselt sellest, et kahju hüvitamise nõudes esitatud kaebus on vangla toimingute õigusvastasuse tuvastamise kaebusest eraldatud ja lahendatakse iseseisvas menetluses. Toimiku materjalidest nähtuvalt oli 21.03.2006 istungil kohal I.B. ja istungist võttis osa ka tõlk (halduskohtu toimik, lk 175). Vastuseks Tartu Vangla apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgmist: Põhjendatud ei ole apellandi väide, et halduskohus on vaidlustatud otsuse tegemisel rikkunud menetlusnorme, ebaõigesti kohaldanud materiaalõiguse norme ja hinnanud vääralt asjas kogutud tõendeid. Toimiku materjalide ja vaidlustatud otsuse sisu põhjal ei ole ringkonnakohtul alust leida, et halduskohus oleks otsuse tegemisel rikkunud menetlusnorme, kohaldanud ebaõigesti materiaalõigusnorme või hinnanud vääralt olemasolevaid tõendeid. Halduskohtu vaidlustatud otsuses on olemasolevate tõendite põhjal tehtud 07.08.2005 sündmuste kohta õiged järeldused, samuti on halduskohus õigesti tõlgendanud ja kohaldanud asjakohaseid materiaalõigusnorme. 5 Samuti ei ole põhjendatud apellandi väide, et halduskohus pidas alusetult tegelikele asjaoludele mittevastavaks Tartu Vangla 06.02.2006 vastuses (teatises) märgitud teabe selle kohta, et valvemeedik käis 07.08.2005 kambri nr 3105 juures kahel korral, mõlemal korral viivitamatult pärast kutse saamist. Asja materjalidest nähtuvalt vaidlustas I.B. vangla toimingut, mis seisnes selles, et 07.08.2005 ei reageeritud ajavahemikul 09.20-23.00 kaebaja taotlustele saata tema juurde valvemeedik. Kaebaja ei ole esitatud kaebuses väitnud ega vaidlustanud toiminguna seda, et 07.08.2005 jäeti talle üldse ravim (tablett) andmata. Viidates L. J ja P. P ütlustele on halduskohus õigesti leidnud, et asja materjalidega on kindlaks tehtud see, et L. J kutsuti ja ta käis 07.08.2005 I.B. juures ühel korral, s. o kella 23.00 paiku. Seega on halduskohus õigesti leidnud, et sisuliselt ei vasta vangla 06.02.2006 vastuses märgitu tegelikkusele, s. o ei ole tõendatud, et valvemeedik käis 07.08.2005 I.B. kambris 2 korral ja viivitamatult pärast vastava kutse saamist. Apellatsioonkaebuses märgitud põhjendus, mille kohaselt oleks halduskohus pidanud arvestama, et valvemeedik käis I.B. juures ka 07.08.2005 hommikul, kui andis I.B. ile tema ravimi, ei ole asjakohane, kuna asja materjalidest nähtuvalt jagatakse kinnipeetavatele määratud rohud igal hommikul meditsiinitöötaja poolt laiali vastavalt arsti eelnevatele ja arvutist nähtuvatele juhistele, mitte aga tulenevalt kinnipeetava poolt esitatud nõudest. Kui Tartu Vangla 06.02.2006 vastuses on arvestatud ka valvemeediku käiguga kambrite juurde selleks, et anda kinnipeetavatele kätte neile selleks päevaks määratud ravimid, siis on eelnevast nähtuvalt ikkagi ebaõige vastuses märgitu, et valvemeedik käis 07.08.2005 I.B. juures 2 korral viivitamatult pärast kutse saamist. Kuna asja materjalidega ei ole tõendamist leidnud, et 07.08.2005 oleks valvemeedik käinud I.B. juures viimase kutsete peale ka enne 23.00, kuigi I.B. seletuste kohaselt esitas ta valvurile vastavaid taotlusi alates kella 09.20-23.00-ni korduvalt, siis on halduskohus vaidlustatud otsuses põhjendatult leidnud, et 07.08.2005 on jäetud I.B. suhtes täitmata kohustus tagada kinnipeetavale vajaduse korral meditsiinilise abi kättesaadavus ööpäevaringselt. Samuti ei ole halduskohus rikkunud HKMS §-st 16 lg 3 tulenevat põhimõtet, arvestades otsuse tegemisel L. J ütlusi, mille kohaselt L. J käis 07.08.2005 I.B. kambri juures ühel korral ning ei mäletanud, et teda oleks selle kambri juurde 07.08.2005 varem kutsutud ja põhjendas juhtunut sellega, et kuna tol päeval oli palju väljakutseid, siis ei pruukinud valvur teda varem kätte saada. Tartu Vangla ei ole ühegi tõendiga ümber lükanud kaebuse esitaja seletust ja kaebuse põhjendusi, mille kohaselt 07.08.2005 esitas I.B. valvuritele korduvalt taotlusi, et seoses haigusest tuleneva seljavalu ägenemisega saadetaks tema juurde valvemeedik, kuid esitatud taotlustele ei reageeritud enne 23.00, kui lõpuks valvemeedik saabus. Halduskohus on õigesti arvestanud I.B. poolt esitatud kaebuse sisuga ja tema seletustega ning tulenevalt neist ei ole põhjendatud apellandi väide, et I.B. soovis 07.08.2005 ainult ravimeid saada, mitte aga ei taotlenud, et valvemeedik tema juurde saadetaks. Nii halduskohtule esitatud kaebuses, kui ka I.B. poolt 08.08.2005 Tartu Vanglale esitatud kaebuses ja kaebuse esitaja poolt kohtule antud seletuses (halduskohtu toimik, lk-d 2, 8-9, 51-52, 129) on I.B. jäänud selle juurde, et 07.08.2005 keelduti talle korduvalt meditsiiniabi andmast, kuigi ta pöördus mitmel korral valvuri poole, et valvur kutsuks valvemeediku, kuna seoses haigusega ägenesid kaebaja seljavalud ja ta soovis saada täiendavalt valuvaigistit. Ringkonnakohus leiab, et I.B. vastava seletusega ja kaebuse materjalidega saab lugeda tõendatuks selle, et I.B. teatas 07.08.2005 valvurile korduvalt valvemeediku väljakutsumise soovist, millele aga reageeriti alles kella 23.00 paiku ning asjas puuduvad tõendid, mis kaebuse esitaja sellekohase seletuse ümber lükkaks. Sellele, kuidas hinnata kinnipeetavate poolt esitatud kaebustes kinnipeetava tõendamiskoormise sisu ja ulatust on viidanud Riigikohus 22.03.2006 lahendis nr 3-3-12-06, märkides, et: „kaebuses nimetatud asjaolude esinemise või puudumise peab kohus tuvastama uurimisprintsiipi järgides ning arvestades kinnipeetava tegelikke võimalusi tõendite kogumiseks ja esitamiseks“. 6 Viidates VangS §-dele 52 lg 2, 53 lg 1, VSKE §-le 9, Tartu Vangla kodukorra p-dele 11.2 ja 12.7 ning valvemeediku ja valvuri ametijuhendite vastavatele punktidele on halduskohus õigesti leidnud, et 07.08.2005 I.B. poolt esitatud korduvatele taotlustele saata tema juurde valvemeedik mittereageerimisega 14 tunni jooksul on Tartu Vangla jätnud täitmata eelnevalt nimetatud seadusesätetest tuleneva kohustuse tagada kinnipeetavatele vajaliku meditsiiniabi kättesaadavus ööpäevaringselt, kuna 14 tunnist viivitust ei saa lugeda mõistlikuks ajaks meditsiiniabi osutamisel. Ringkonnakohus leiab, et ei ole asjakohased Tartu Vangla viited sotsiaalministri 30.11.2000 määrusele nr 72 ja tervishoiuteenuste korraldamise seaduse §-le 5, millede järgi võib tervishoiuteenust osutada ka ravijärjekorra alusel ning, mis sätestavad vältimatu abi mõiste. Tartu Vangla kodukorra p 12.7 kohaselt koostatud järjekorra alusel (arvestades, kas on tegemist plaanilise vastuvõtuga või erakorralise situatsiooniga) toimetatakse kinni peetav isik vangistusosakonna teenistuja poolt meditsiiniosakonda arsti/õe vastuvõtule, või valvemeedik teostab visiidi kambrisse. Tartu Vangla valvemeediku ametijuhendi kohaselt on valvemeediku ametikoha loomise põhieesmärk kinnipeetavatele ja vahistatutele erakorralise meditsiiniabi andmine ning valvemeediku teenistusülesannete hulka kuulub ka kinnipeetavatele ning vahistatutele ööpäevaringselt meditsiinilise abi osutamine vastavalt oma kvalifikatsioonile. Tartu Vangla valvuri ja vanemvalvuri ametijuhend näevad ette nende kohustust informeerida meditsiinitöötajaid kinni peetava isiku ootamatust haigestumisest, kui on vajadus viivitamatu meditsiinilise abi järele. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu seisukohaga, et 07.08.2005 oli valvuritel kohustus informeerida I.B. taotlusest meditsiinitöötajat, et viimane saaks otsustada, kas ja millist meditsiinilist abi taotluse esitanud kinnipeetav vajab ning siis vajadusel ja võimalusel sellist abi anda ning ei ole asjakohane Tartu Vangla väide, et vangla toiming (tegevusetus) ei olnud seadusevastane, kuna I.B. ei vajanud 07.08.2005 vältimatut abi, s. o seljavalu ei oleks põhjustanud kinnipeetava surma või püsivat tervisekahjustust ning sellesisulise taotluse osas abi andmise edasilükkumine või selle andmata jätmine ei olnud vastuolus tervishoiuteenuste korraldamise seaduses sätestatud vältimatu abi andmise mõiste ja kohustusega. Seda, et ka seljavalust tulenevale taotlusele kutsuda kinnipeetava juurde valvemeedik on Tartu Vanglas reageeritud, näitavad muuhulgas ka 07.08.2005 sissekanded valvemeediku registriraamatus (halduskohtu toimik, lk 174), millest on näha, et 07.08.2005 on valvemeedik käinud 2 kinnipeetava juures seetõttu, et nad on seljavalu tõttu meditsiiniabi nõudnud. Arvestades seda, et Tartu Vangla apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, jäävad ka Tartu Vangla poolt apellatsioonimenetluses kantud menetluskulud (riigilõiv) apellandi enda kanda tulenevalt HKMS §-st 92 lg
- Viivi Tomson Agu Timmi 7 Maili Lokk