Obsah (4)

§ 6§ 28§ 22§ 7

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Tallinnas 18. oktoobril 2004. a Haldusasi nr 3-351/2004 (endine 3-1650/2003) Tallinna Halduskohtu kohtunik Hurma Kiviloo vaatas 07.10.2004. a avalikul kohtuistungil lä

) § 6 lg 1 ja lg 31, § 7 lg 1 ja § 28 lg 1 p 1 sätetele märgib kaebaja, et ta taotleb õigusvastaselt võõrandatud maa maksimaalset tagastamist. Tagasitaotletaval maa-alal asub Suislepa tee, mis alates ristumisest Tolmuka teega kuni Suislepa tee 22 krundini kulgeb looklevana läbi tagastamisele kuuluva suure maa–ala. I.A.e poolt tagasitaotletav maa-ala on tänaseks kaetud osaliselt eramute, ühendusteede, samuti kõrghaljastusega, mistõttu tagastatavate maatükkide kindlakstegemiseks nõuti temalt detailplaneeringu tegemist.

1. a alustas I.A. detailplaneeringu tegemist ning esialgselt koostatud lähteülesanne sai mitmeid kooskõlastusi, kuid Pirita Linnaosa Halduskogu (edaspidi Pirita LHK) esitas täiendava nõudmise koostada maa-ala kruntimise eskiis. Juba
2. a esitati detailplaneeringu lähteülesande läbivaatamiseks nõutud eskiisprojekti, kuid Tallinna Linnaplaneerimise Amet tagastas selle esitajale
3. a detsembris täiendamiseks. Sealjuures märgiti, et põhimõtteliselt on detailplaneeringu skeem vastuvõetav.

§ 6

lg 1 võimaldab maa tagastamisel läbi viia ümberplaneerimise vastavalt seadusele ning tagastada maa detailplaneeringu alusel. Seda maa tagastamise võimalust on I.A. Pirita LHK nõudel soovinud ka realiseerida, kuid tänaseni kestva vastuseisu tõttu ei ole asi jõudnud isegi detailplaneeringu lähteülesande kinnitamiseni. Tallinna Maa-Amet edastas 18.03.2002 I.A.ele tutvumiseks krundi piiride ettepaneku, mille kohaselt kogu Suislepa tee äärde jäävate kruntide vaheline ala sooviti määrata munitsipaliseerimisele. I.A.e esindaja Helve Annus esitas sellele vastuväited (09.04.2002.a.), kuna munitsipaliseerimisele määratav maa-ala oli detailplaneeringu alusel võimalik osaliselt tagastada. Vaatamata detailplaneeringu algatamiseks tehtud mitmeaastasele tööle, selle eelnevatele kooskõlastustele ja läbirääkimistele linnavalitsusega, on TLV

1. juunil
2. a võtnud vastu korralduse nr 1633-k, millega määrati kaebaja tagasitaotletav maa-ala Suislepa tee tänavarajatiste ja teehoiu korraldamiseks vajalikuks maaks. Suislepa tee on kantud Tallinna linnale kuuluva teena teeregistrisse. Nähtuvalt vaidlustatud korralduse viidetest seadustele ja haldusaktidele, on TLV-l kavatsus Suislepa tee alune ja seda ümbritsev maa-ala munitsipaliseerida. Suislepa tee on eramukruntide vaheline tee, mis on välja kujunenud pinnasteena vastavalt krundiomanike mugavusele läbi haljasala. Õigustatud subjektidele teadaolevalt oli Suislepa tee 1991.a. selle looklevana kulgevas keskosas pindkattega tee, kuid tänaseks on see kaetud asfaltkattega. Tee ehitamise või rekonstrueerimise projekti tehtud ei ole, samuti ei ole sellele teele välja antud ehitusega kasutusluba. Arhitektuuribüroo R-Konsult OÜ poolt teostatud kruntide planeerimise eskiisprojektis nähakse ette võimalus Suislepa tee rekonstrueerimiseks ja selle paigutamine teise otstarbekamasse asukohta, mis võimaldab maa osalist tagastamist. Ka juhul kui TLV leiab, et maaomandi tagastamise ja uute kinnistute moodustamise käigus peaks Tallinna linnas kruntide vaheline ühendustee kulgema looklevana läbi haljasala, on ebaseaduslik võtta tagastamisele kuuluv maa tänavarajatiste paigutamise ja teehoiu korraldamiseks vajaliku maa sildi all õigustatud subjektilt ära. Puudub mõistlik põhjendus osas, kus tee lookleb ca 3000 m2 suurusel haljasalal selle ala teehoiuks võtmiseks ning selle mittetagastamiseks maa tagastamise õigustatud subjektile. Vaidlustatud korraldus on vastuolus ka Vabariigi Valitsuse 30.06.
3. a määrusega nr 144 kehtestatud „Ehitise teenindamiseks vajaliku maa määramise korras“ ettenähtud eeldusega määrata ehitise teenindamiseks vähim tarvilik kogus maad. Õigustatud subjekti arvates on mõistlik rekonstrueerida ka Suislepa tee looklevana kulgev lõik eramukruntide kõrvalt kulgevaks teeks ning tagastada ülejäänud maa-ala. Vastustaja Tallinna Linnavalitsus leiab, et kaebus ei ole põhjendatud. Osundades

§ 28

lg 1 p 1, „Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise korra“ p 54 ja „Maa munitsipaalomandisse 3 andmise korra“ p 7 sätetele märgib kaebaja, et

1. aastal alustas Tallinna Linnavaraamet Suislepa tn lõigu Kupra tee ja Randvere tee vahel juurde kuuluva maa määramist ja munitsipaalomandisse taotlemist. 15.09.2000 koostas AS Kommunaalprojekt maa munitsipaliseerimise eesmärgil moodustatava krundi piiride ettepaneku ja katastriüksuse plaani. Harju maavanem ei esitanud talle kooskõlastamiseks saadetud krundi piiride ettepaneku kohta kirjalikult oma motiveeritud vastuväited teenindusmaa määramise ettepanekule.
2. juunil 2001 toimunud nõupidamisel SAPA-s arutati Kupra tee ja Randvere tee vahelise maatüki tagastamata jätmist seoses munitsipaliseerimisega ning Randvere tee 82 a, Randvere tee 88a ja Tolmuka tee 4a detailplaneeringuga seotud probleeme. Nõupidamisel lepiti kokku, et Suislepa tee peab tagasitaotletavat maad läbima nii, et see tagaks juurdepääsu kõikidele ümbritsetavatele kruntidele ning arvestaks olemasolevaid kommunikatsioone. Õigustatud subjektidele piiri ettepanekute saatmiseks kohalikul omavalitsusel õigusaktidest tulenevat kohustust ei olnud. 18.03.2002 saatis Tallinna Maa-amet munitsipaalomandisse taotletava maaüksuse piiridesse jääva endise kinnistu K-5008 tagastamise õigustatud subjektile koopia krundi piiride ettepanekust.
3. aprillil 2002 Tallinna Maa-ametile saadetud vastuskirjas teatas õigustatud subjekti volitatud esindaja, et ei nõustu esitatud piiriettepanekuga ja palub transpordimaa küsimus lahendada
4. juunil 2001 toimunud nõupidamisel vastu võetud otsuse alusel. Viidates asjaõigusseaduse (edaspidi AÕS) § 156, maakorraldusseaduse (edaspidi MaaKS) § 5 lg 2 p-de 4, 6 ja 7 ja

§ 22

lg 12 sätetele leiab vastustaja, et elamumaa planeerimine ja maa tagastamine Suislepa tee lõigule Kupra tee ja Randvere tee vahelisele tänava maa-alale ei ole põhjendatud. Tegemist on olemasoleva tänavaga ning tänase lahenduse kohaselt on kõikidele kruntidele tagatud juurdepääsud. Juhul kui vaidlusalune maa-ala tagastataks õigustatud subjektile, suleks see olemasolevate Suislepa tee kruntide väljasõidud ja sellest tuleneks hilisem servituutide seadmine, mis on kohaliku omavalitsuse arvamuse kohaselt põhjendamatu. Antud piirkonna näol on tegemist tihedalt hoonestatud alaga. Kruntide suurused on ca 600 m2 , mis on niigi vastuolus Pirita linnaosa üldise eesmärgiga suurendada võimalusel olemasolevaid krunte kuni 1200m2-ni. Lisaks on viimastel aastatel asutud endiseid suvilaid ümber ehitama väikeelamuteks, mis omakorda tihendab hoonestust veelgi.

1. novembril 2001 esitas Helve Annus SAPA-le detailplaneeringu algatamise taotluse ning asuti koostama lähteülesannet, mis on tänaseni kinnitamata. Esialgselt nähti ette planeeritava maaalana ka vaidlusalune Suislepa tn piirkond. Tallinna Maa-amet oli oma
2. detsembri 2002 kirjas nr 4-13/6236 väljendatud seisukoha kohaselt nõus lähteülesande kooskõlastama tingimusel, kui planeeringuga ei nähta ette elamumaa krunti munitsipaalomandisse taotletavale Suislepa tee lõigule Kupra tee ja Randvere tee vahel tänava maa-alale ning sellest tulenevalt tegi ettepaneku jätta Suislepa tee planeeritava ala piiridest välja. SAPA on teinud ka endapoolse ettepaneku detailplaneeringu taotlejale koostada detailplaneering ilma Suislepa tn osata, vastavalt lisatud plaanile. Seletuse andmise ajani ei ole antud küsimuses detailplaneeringu tellijaga kokkuleppele jõutud. Kohtu seisukoht ja põhjendused Kohus, kuulanud ära menetlusosaliste seletused, uurinud asjakohaseid õigusnorme ja asjas kogutud tõendeid ning hinnanud kõiki tõendeid nende kogumis ja vastastikuses seoses, on seisukohal, et I.A.e kaebus tuleb jätta rahuldamata.
3. Käesolevas asjas ei ole vaieldavad asjaolud, et Suislepa tee ja kaevatud korraldusega transpordimaaks määratud (ehk Suislepa tee tänavarajatiste ja teehoiu korraldamiseks vajalik) maa asub maal, mille võimalikult maksimaalset tagastamist taotleb maareformi õigustatud subjektist kaebuse esitaja I.A.. Tulenevalt

§ 6

lg 2 p-st 4 maad ei tagastata kas osaliselt või tervikuna, kui antakse munitsipaalomandisse vastavalt käesoleva seaduse paragrahvile 28 1. lõike punktidele 1 kuni 4.

§ 28

lg 1 p 1 kohaselt munitsipaalomandisse antakse munitsipaalomandisse jäävate hoonete 4 ja rajatiste alune ning neid teenindav maa.

§ 7

lg 1 kohaselt linna piirides asuvat õigusvastaselt võõrandatud maad ei tagastata, kui maa kuulub teise isiku hoonete või rajatiste juurde krundina või teenindamiseks vajaliku maana ja kui õigustatud subjekt ning praegune ehitise omanik ei lepi kokku maale hoonestusõiguse seadmises ehitise omaniku kasuks või ehitise võõrandamises. Kuivõrd linn on juba taotlenud munitsipaalomandisse tänavarajatiste alust ning seda teenindavat maad Suislepa tee lõigul Kupra tee ja Randvere tee vahel, siis eeltoodust järeldub, et TLV 05.06.2002 korraldus nr 1633-k võib rikkuda I.A.e õigust saada maad tagasi soovitud („maksimaalselt“) ulatuses. Seega on I.A.el kaebeõigus. Samas nähtub ülalviidatud sätetest, et isik, kes on tunnistatud omandireformi õigustatud subjektiks või kellele on vastav nõudeõigus loovutatud, ei saa alati ja täies ulatuses reaalselt maad tagasi, vaid maa tagastatakse seaduses ettenähtud korras ja alustel, sh võidakse määrata ka kompensatsioon osaliselt või täielikult tagastamata jäetud maa eest. Seega, tuvastamaks kas eelnimetatud TLV korraldus ka tegelikult rikub I.A.e subjektiivseid õigusi, selleks peab kohus andma hinnangu kaevatud haldusakti õiguspärasuse kohta.

1. TLV
2. juuni
3. a korralduse nr 1633-k andmise alusena on näidatud järgmised õigusnormid ja dokumendid: maakatastriseaduse § 18 (käsitleb katastriüksuse sihtotstarbe määramist), teeseaduse § 3 (annab teemaa mõiste: teemaa on maa, mis õigusaktidega kehtestatud korras on määratud tee koosseisus olevate rajatiste paigutamiseks ja teehoiu korraldamiseks), Vabariigi Valitsuse 06.11.1996 määrusega kinnitatud „Maa munitsipaalomandisse andmise korra“ p 15 alap 3 (taotleja või tema poolt volitatud isik kogub maa munitsipaalomandisse andmise taotlemise toimikusse kohaliku omavalitsuse otsus munitsipaalomandisse kuuluvate hoonete ja rajatiste aluse ning nende teenindamiseks vajaliku maa suuruse ja piiride määramise kohta koos asendiplaaniga), Vabariigi Valitsuse 30.06.
4. a määrus nr 144 (sellega on kinnitatud „Ehitise teenindamiseks vajaliku maa määramise kord“), Tallinna Linnavolikogu
5. märtsi
6. a otsus nr 43 (“Munitsipaalomandisse antud hoonete ja rajatiste aluse ning nende teenindamiseks vajaliku maa munitsipaalomandisse taotlemine”, mille p 1.1.
7. kohaselt Tallinna Linnavolikogu otsustas taotleda munitsipaalomandisse Tallinna teede ja tänavate aluse (punaste joonte vahelise) maa-ala pindalaga 1289 ha (s.h. katete all 907 ha ja haljasalade all 382 ha) ja asfaltkattega parkimisplatside aluse maa pindalaga 64,5 ha), TLV
8. detsembri 2000 määrus nr 91 ”Maa munitsipaliseerimise korraldamine” p-d 1.3 ja 3 (nende kohaselt TLV määras Tallinna Maa-ametil koostada linnavalitsuse korralduse eelnõu ehitise teenindamiseks vajaliku maa määramise kohta ja korralduse eelnõu kohustuslikud elemendid), TLV
9. juuni 1997 korraldus nr 1834-k “Bilansilise kuuluvuse muutmine” (selle p 1.1.
10. kohaselt võttis Tallinna Kommunaalamet oma bilanssi tänavad vastavalt lisale 1, sh Suislepa tee) /tl 74-76/ ning Riigivaraameti
11. jaanuari
12. a riigivara munitsipaalomandusse üleandmise akt nr 20/
13. Kohus leiab, et kaevatud korraldus vastab vorminõuetele, on asjakohaselt motiveeritud ja see on antud selleks päeva isiku poolt vastavalt eesmärgile – seega on tegemist formaalselt õiguspärase haldusaktiga.
14. Järgnevalt asub kohus kontrollima kaevatud korralduse sisulist õiguspärasust. TLV 05.06.2002 korraldusega nr 1633-k määrati Tallinna Kommunaalameti valitsemisel olevate tänavarajatiste paigutamiseks ja teehoiu korraldamiseks vajalik maa Suislepa tee lõigul Kupra tee ja Randvere tee vahel pindalaga 6899 m2 vastavalt AS Kommunaalprojekti krundi plaanile töö nr 122-00 /tl 23/ sihtotstarbega transpordimaa (L). Viidatud moodustatava krundi piiride ettepanekust nähtub, et selle koostamise eesmärgiks on maa munitsipaliseerimine. 04.09.2002 on Tallinna Maa-amet esitanud Harju maavanemale taotluse nr 4-11/4646 maa munitsipaalomandisse andmise kohta, millega taotletakse munitsipaalomandisse vastavalt

§ 28

lg 1 p-le 1 kui munitsipaalomandisse jäävate tänavarajatiste alust ning neid 5 teenindavat maad Suislepa tee lõigul Kupra tee ja Randvere tee vahel pindalaga 6899 m2 ja katastriüksuse sihtotstarbega transpordimaa vastavalt AS Kommunaalprojekt poolt 15. septembril 2000 koostatud asendiplaanile /tl 82-83/. Arvestades

§ 6

lg 2 p-s 4 ja Vabariigi Valitsuse 05.02.1993 määrusega nr 36 kinnitatud „Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise korra“ p-s 54 sätestatut, ei otsustata juhul, kui õigustatud subjekt nõuab maa tagastamist, mille kohta on kohalik omavalitsus esitanud maa munitsipaalomandisse andmise taotluse, maa tagastamise küsimust enne kui nimetatud taotluse kohta on seaduses ettenähtud korras võetud vastu otsus. Käesolevaks ajaks ei ole Harju maavanem Tallinna linna taotluse suhtes veel otsust vastu võtnud. Kaevatud korralduses viidatud TLV 06.06.1997 korraldusest nr 1834-k nähtub, et Tallinna Kommunaalamet võttis ME „Tallinna Teedevalitsus“ bilansist enda bilanssi muu hulgas Suislepa tee. Kõnealune avalikult kasutatav tänav on rajatisena munitsipaliseeritud ning sama korralduse alusel võetud arvele Tallinna teeregistris. Suislepa tee pikkus Kupra tee ja Randvere tee vahelisel lõigul on 510 m /tl 39, 77/. Tallinna Kommunaalamet on kaebaja järelepärimisele /tl 38/ vastanud, et teeregistris puuduvad andmed tänavate ehitus- ja kasutuslubade kohta, neid väljastab ja arhiveerib SAPA keskkonna- ja ehitusjärelevalve teenistus /tl 39/. Ülaltoodust järeldub, et iseenesest oli vastustaja poolt vajalik ja õiguspärane korralduse nr 1633-k vastuvõtmine kui kohustusliku etapi läbimine maa munitsipaliseerimisel. Tulenevalt „Ehitise teenindamiseks vajaliku maa määramise korra“ p-st 8 ehitise teenindamiseks vajaliku maa määramise ettepanek saadetakse isikule, kelle omandis on ehitis, mille teenindamiseks vajalikku maad määratakse, või tema volitatud esindajale ja maa tagastamise õigustatud subjektile, kelle maa tagastamise taotlus on lahendamata. Munitsipaalomandisse jääva ehitise teenindamiseks vajaliku maa määramisel esitatakse teenindamiseks vajaliku maa määramise ettepanek maa asukohajärgsele maavanemale. „Maa munitsipaalomandisse andmise korra“ p 13 kohaselt kohalik omavalitsus informeerib kirjalikult oma taotlusest kõiki seniseid maakasutajaid ja õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamise õigustatud subjekte, kelle maad kas täielikult või osaliselt munitsipaalomandisse taotletakse v.a juhul kui maad taotletakse munitsipaalomandisse

§ 28lg 1 p 1 alusel.

Asja materjalidest nähtub, et enne vaidlusaluse korralduse andmist ongi AS Kommunaalprojekti poolt koostatud krundi piiride ettepanek 16.02.2001 saadetud kooskõlastamiseks Harju maavanemale, kes sellele vastavalt „Ehitise teenindamiseks vajaliku maa määramise korra“ p-s 9 ettenähtud võimalusele oma vastuväiteid ei esitanud /tl 80/. Samas on Tallinna Maa-amet 18.03.2002 saatnud ka munitsipaalomandisse taotletava maaüksuse piiridesse osaliselt jääva endise kinnistu K-5008 tagastamise õigustatud subjektile I.A.ele tutvumiseks koopia krundi piiride ettepanekust /tl 2223/. I.A.e esindaja on teatanud 09.04.2002 vastuskirjas, et ta ei nõustu esitatud piiriettepanekuga ja palub transpordimaa küsimus lahendada 04. juunil 2001 SAPA-s toimunud nõupidamisel vastu võetud otsuse alusel /tl 24/. Osundatud nõupidamise protokolli kohaselt lepiti nõupidamisel kokku, et Suislepa tee tuleb osas, mis läbib tagasitaotletavat maad, detailplaneeringu käigus paigutada nii, et see tagaks juurdepääsu kõikidele ümbritsetavatele kruntidele ning arvestaks olemasolevaid kommunikatsioone. Samuti lepiti kokku planeeringu eskiisprojekti edasine kooskõlastamine ja see, et SAPA teeb uued piiriettepanekud ainult teemaa munitsipaalomandisse jätmiseks või servituutide seadmiseks /tl 81/. Kaevatud korraldusega ongi TLV määranud teemaa munitsipaalomandisse jätmiseks. Kohus märgib, et I.A.e mittenõustumine piiriettepanekuga ei ole TLV-le üheselt siduv, saadud arvamus on vaid üks argument teiste otsustamiseks vajalike argumentide seas. Kaebaja on leidnud, et korraldusega määratud tänavarajatiste paigutamiseks ja teehoiu korraldamiseks vajalik maa haarab ebamõistlikult suure osa tagastamisele kuuluvast maast. Samuti leiab ta, et on ebaseaduslik võtta tagastamisele kuuluv maa tänavarajatiste paigutamise ja teehoiu korraldamiseks vajaliku maa sildi all õigustatud subjektilt ära. Kohus on seisukohal, et kuivõrd

kohaselt munitsipaalomandisse jäävat maad ei tagastata osaliselt või täielikult, siis iseenesest maa munitsipaliseerimise eesmärgil ja selles protsessis vastu 6 võetud korraldus kui niisugune ei riku isiku õigust saada tagasi õigusvastaselt võõrandatud maad. Ka leiab kohus, et asjaolud, et

§ 6

lg 1 võimaldab maa tagastamisel läbi viia ümberplaneerimise vastavalt seadusele ning tagastada maa detailplaneeringu alusel ning kaebuse esitaja on algatanud detailplaneeringu (mis on siiani vastu võtmata, kinnitamata on isegi selle lähteülesanne), ei tähenda, et Tallinna linnal puudus õigus asuda taotlema linna avaliku tänava teenindamiseks vajaliku maa munitsipaliseerimist.

-st tuleneb üheselt, et maa tagastamise küsimuse saab otsustada alles pärast seda, kui on vastu võetud otsus maa munitsipaliseerimise kohta. Seega käesoleva asja lahendamisel ei oma tähtsust, miks ja kelle süül on viibinud kõnealuse detailplaneeringu vastuvõtmine. Eelnevast tulenevalt rikub I.A.e õigusi kaevatud korraldus vaid siis, kui munitsipaliseerida kavatsetakse tõepoolest ebamõistlikult ja tarbetult suur maatükk. Kaebaja ei pea samuti vajalikuks, et tee kulgeb looklevana. Kaebusest nähtuvalt seostab kaebaja transpordimaaks määratud maa ebamõistliku suuruse just kõnealuse tee asukoha ja kujuga (looklevus). Kaebaja tugineb sealjuures Arhitektuuribüroo R-Konsult OÜ poolt teostatud kruntide planeerimise eskiisprojektile, milles nähakse ette võimalus Suislepa tee rekonstrueerimiseks ja selle paigutamine teise otstarbekamasse asukohta, mis võimaldab maa osalist tagastamist /tl 30/.

1. Kohus peab vajalikuks märkida, et vaidlusaluse tee näol on tegemist väljakujunenud tänavaga, mis käesolevaks ajaks on asfalteeritud, munitsipaliseeritud ja kantud teeregistrisse. Seega peaksid olema mõjuvad põhjused, kui hakata niisugust teed ümber paigutama, mis on suuri kulutusi nõudev toiming. Ka tuleb sealjuures arvestada nii ümbruskonna elanike ja omanike huve kui ka maakorralduslikke nõudeid. Kaebaja möönab isegi, et tagasitaotletav maa-ala on tänaseks kaetud osaliselt eramute, ühendusteede, samuti kõrghaljastusega. Kohus leiab, et käesoleva korralduse õiguspärasuse hindamisel ei oma tähtsust, kas linn on varasemalt selles piirkonnas lubanud omanikel ehitada krundi piiridele, kuna selle üle ei käi vaidlus. Küll omab ühe või teise ehitise praegune asukoht tähtsust hindamaks kõnealuse Suislepa tee lõigu ümberpaigutamise võimalikkust, vajalikkust ja otstarbekust ning arvestamaks naabruses asuvate kinnistute omanike huve (sh vajadus ja võimalus seada servituute). TLV on seisukohal, et tee praegune asukoht on kõige otstarbekam, tagades vajaliku juurdepääsu ümberkaudsete kruntide omanikele. Vastavalt „Ehitise teenindamiseks vajaliku maa määramise korra“ p-le 4 ehitise teenindamiseks vajaliku maa määramisel tuleb arvestada muu hulgas järgmist: ehitise teenindamiseks vajalik maa määratakse kooskõlas maakorralduse nõuetega ning ehitise teenindamiseks vajalikuks maaks määratakse ehitisealune ning ehitist ümbritsev vähim tarvilik ja piisav kogus maad, mis tagab ehitise sihtotstarbelise kasutamise, hooldamise (remont jms), ohutu ekspluateerimise (avarii-, pääste-, tuletõrje- ja sanitaarkujad) ning füüsilise säilimise. Teeseaduse § 29 lg 1 kohaselt avalikult kasutatava tee maakasutuse sihtotstarve on transpordimaa, nagu on märgitud ka kaevatud korralduses. Teemaa on maa, mis õigusaktidega kehtestatud korras on määratud tee koosseisus olevate rajatiste paigutamiseks ja teehoiu korraldamiseks. Tulenevalt sama seaduse §-st 13 tee kaitseks, teehoiu korraldamiseks, liiklusohutuse tagamiseks ning teelt lähtuvate keskkonnakahjulike ja inimesele ohtlike mõjude vähendamiseks rajatakse tee äärde kaitsevöönd, kusjuures tänava kaitsevööndi laius on teemaa piirist kuni 10 meetrit. Vastustaja leiab, et Suislepa tee on kogu pikkuses väga kitsas ja ainus koht, kus saaks lumekoristusmasinatega manööverdada on koht, kus tee keerab. See asjaolu koos lookleva tee eripära ja läheduses asuva haljasalaga põhjendab TLV esindaja sõnul ka kaevatud korraldusega määratud transpordimaa suurust. Kohus nõustub nende põhjendustega arvestades seda, et omandireformi õigustatud subjektil puudub õigus nõuda olemasoleva tänava ümberpaigutamist (kaebaja ei ole esitanud kohtule ka vastavat kohustamisnõuet, mistõttu tuleb lähtuda olemasoleva tee asukohast), samuti pidades silmas maakorralduslikke nõudeid.
2. Vastavalt MaaKS § 5 lg-le 2 maakorralduse läbiviimisel lähtutakse eelkõige järgmistest nõuetest: 1) omaniku taotlus kinnisasja otstarbekaks kasutamiseks; 2) loodusvarade säästlik kasutamine, terve elukeskkonna tagamine ja maastiku omapära hoidmine; 3) kinnisasja sobivus 7 ettenähtud sihtotstarbeks; 4) kinnisasjale otstarbeka juurdepääsutee tagamine; 5) kinnisasja terviklikkuse ja otstarbeka kuju tagamine, lihtsate ja selgete piiride loomine ning looduslike piiride arvestamine; 6) kinnisasja kiildumise ja ribasuse vältimine; 7) teede, liinide, muude ehitiste ja maaparandussüsteemide otstarbekas rajamine ja kasutamine. Toimikumaterjalidest nähtub, et tagastatavale maale detailplaneeringu lähteülesande kooskõlastamisel on Tallinna Keskkonnaamet seadnud tingimuseks, et krunte ei moodustataks väiksemaid kui 1500 m2 ja et kesk- ja lõunaosas asuva metsa maa sihtotstarbeks jääks ehitusõiguseta maatulundusmaa /tl 26/. Ka Pirita LHK on märkinud tingimuseks võimalikult suurte kruntide moodustamise, olemasoleva metsa kompaktsena kasutamise ja Suislepa tee kruntidele täiendava juurdepääsutee jätmise /tl 27/. Tallinna Maa-amet on aga seadnud tingimuseks, et planeeringuga mitte näha ette elamumaa krunti munitsipaalomandisse taotletavale Suislepa tee lõigule Kupra tee ja Randvere tee vahel tänava maa-alale ning sellest tulenevalt on ta teinud ettepaneku jätta Suislepa tee planeeritava ala piiridest hoopis välja /tl 86/. Kaebaja algatatud detailplaneering nägi ette eeltoodust väiksemaid krunte. Tulenevalt

§ 22

lg-st 12 kui eraomandis oleva kinnisasjaga piirneval maal ei ole võimalik ega otstarbekas maakorraldusnõuetele vastava iseseisva katastriüksuse moodustamine, on piirnevate kinnisasjade omanikel õigus seda maad oma krundiga liitmiseks ostueesõigusega erastada. Neil asjaoludel on kohus seisukohal, et TLV on tänavarajatiste paigutamiseks ja teehoiu korraldamiseks vajaliku maa määramisel Suislepa tee lõigul Kupra tee ja Randvere tee vahel kaalunud sisuliselt kõiki asja õigeks otsustamiseks vajalikke asjaolusid, avalikku huvi ja olemasolevate kinnistute omanike huve ning ta on andnud õiguspärase korralduse. Kaevatud haldusakt ei riku I.A.e kui omandireformi õigustatud subjekti õigusi.

1. Lõpuks kohtukuludest. Vastavalt HKMS § 92 lg-le 1 pool, kelle kahjuks kohtuotsus tehti, kannab kohtukulud. Et kohus jätab kaebuse TLV korralduse tühistamiseks rahuldamata, siis jääb selles osas rahuldamata ka kaebaja taotlus mõista tema kasuks vastustajalt välja kaebaja kantud kohtukulud. Samas tuleb arvestada seda, et algselt esitas I.A. kaebuse ka SAPA poolt välja antud ehituslubade nr 29931, 29932, 29933 ja 29934 tühistamiseks. Kuna kohtumenetluse vältel viidi ehitusprojekti, mis on vaidlustatud ehituslubadega seotud, sisse muudatused, mis arvestavad täielikult kaebaja algatatud detailplaneeringus ettenähtud ühisveevärgi ja –kanalisatsioonirajatiste asukohaga ning ühisveevärgi ja –kanalisatsioonirajatiste ehitamine muudetud ehitusprojekti kohaselt kaebaja õigusi enam ei riku, siis 31.03.2004 määrusega kohus lõpetas vaidlustatud ehituslubade osas menetluse. Samas määruses kohus määras kohtukulude osas võtta seisukoht käesoleva haldusasja menetluse tervikuna lõpuleviimisel. Käesoleval juhul on kohtumenetluse vältel menetlusosalised jõudnud läbirääkimiste teel lahenduseni, millega varasemalt ehituslubade väljaandmisega kaebaja rikutud õigused on sisuliselt taastatud ning ühisveevärgi ja –kanalisatsioonirajatiste ehitamine muudetud ehitusprojekti järgi ei saa olla takistuseks kaebajale õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamisel. Ehkki formaalselt viis muudatused ehitusprojekti sisse kolmas isik AS Xxx, ei saanud see toimuda ilma TLV heakskiiduta (kooskõlastuseta). Seepärast lõpetas kohus menetluse ka kõigi protsessiosaliste nõusolekul HKMS § 24 lg 1 p 3 alusel /tl 120 prdl/. Järelikult tuleb käesoleval juhul kohaldada HKMS § 93 lg-t 2, mille kohaselt kaebuse esitaja kasuks mõistetakse välja tema poolt kantud kohtukulud, kui kohus lõpetab menetluse seadustiku § 24 lg 1 p-s 3 sätestatud alusel. Vastavalt HKMS § 93 lg-le 7 kohtukulude väljamõistmiseks esitatakse kohtule enne kohtuvaidlusi kohtukulude nimekiri ja kuludokumendid. Nende esitamata jätmisel kohtukulusid välja ei mõisteta. I.A.e esindaja Ä. Rodi esitas 07.10.2004 kohtuistungil kohtule kohtukulude nimekirja, mille kohaselt kaebaja on käesolevas haldusasjas kandnud kulusid kokku 25 202.88 kr, sh käibemaks 18% ja riigilõiv 50.- kr /tl 136/. Kulude kandmise kohta on esitatud järgmised tõendid: 15.09.2003 maksekorraldus nr 1375 riigilõivu 50.- kr maksmise kohta /tl 49/ ning 3 Rodi Advokatuuribüroo kassa sissetuleku orderit I.A.e poolt õigusabikulude tasumise kohta /tl 138-139/: 12.09.2003 nr 22 (11 328.00 kr), 24.09.2003 nr 23 (9194.88 kr) ja 12.04.2004 nr 31 (4720.- kr). 8 Kohtuistungil kaebaja täpsustas kohtukulunõuet riigilõivu osas, paludes vastustajalt mõista välja 10.- kr. Kaebaja mõistis, et ta on tasunud riigilõivu nõutust rohkem ja tal on õigus enammakstud lõivu seaduses ettenähtud korras tagasi taotleda. TLV esindaja R. Keba pidas kohtukulude suurust mõistlikuks /tl 142/. Kohus on seisukohal, et kaebaja taotletud kohtukulude kandmine on nõuetekohaselt tõendatud, samuti on õigusabikulude summa selle haldusasja mahukust ja keerukust ning menetluse pikkust arvestades mõistlik. Kohus peab vajalikuks märkida, et kuigi 31.03.2004 kohtuistung, millel esindamine on kohtukuludes eraldi välja toodud, kestis vaid 25 minutit, siis selles haldusasjas on toimunud kohtuistung ka 14.01.2004 (1 tund ja 24 minutit) ja 07.10.2004 (1 tund ja 10 minutit), mida ei ole kohtukuludes otseselt ära näidatud. Kohtu arvates hõlmab kohtukulu tegelikult neidki kohtuistungeid ja nendeks valmistumist. Kohtukulude väljamõistmisel arvestab kohus ühtlasi järgnevaga. Ehkki formaalselt oli käesolevas asjas vaidlustatud 5 haldusakti, siis sisuliselt moodustasid kaevatud ehitusload terviku (eri ehitusload ei tinginud erinevat motivatsiooni). Seetõttu loeb kohus TLV korralduse nr 1633-k ja 07.07.2003 väljastatud ehituslubade vaidlustamise osakaalu kaebuses võrdseks. Et I.A.e kaebus TLV korralduse tühistamiseks jääb rahuldamata, siis järelikult kuuluvad kaebaja kohtukulud vastustajalt väljamõistmisele pooles ulatuses, s.o kokku 12 581.44 kr (5.- kr riigilõiv ja 12 576.44 kr õigusabikulud). Kohus, arvestades eeltoodut ning juhindudes HKMS § 26 lg 1 p-st 6, § 31 lg-test 1, 4 ja 5, § 92 lg-st 1 ja HKMS § 93 lg-st 2, otsustab:
2. Jätta I.A.´e kaebus Tallinna Linnavalitsuse 05.06.
3. a korralduse nr 1633-k tühistamiseks rahuldamata.
4. Mõista Tallinna Linnavalitsuselt kaebuse esitaja kasuks välja tema kantud kohtukulude katteks 12 581.44 krooni (kaksteist tuhat viissada kaheksakümmend üks krooni ja 44 senti). Muus osas jätta I.A.e kohtukulud tema enda kanda.
5. Käesoleva otsuse peale võib 30 päeva jooksul, arvates selle avalikult teatavaks tegemisest 18.10.2004, esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule Tallinna Halduskohtu kaudu, tingimusel, et 10 päeva jooksul, arvates 18.10.2004, teatatakse apellatsioonkaebuse esitamisest kirjalikult Tallinna Halduskohtule. Teadet ei ole vaja esitada, kui apellatsioonkaebus esitatakse nimetatud 10päevase tähtaja jooksul. Hurma Kiviloo Kohtunik