KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Maili Lokk, Agu Timmi, Viivi Tomson Otsuse tegemise aeg ja koht 28. september 2006 Tartu Haldusasja number 3-06-502 Haldusasi

§-ile 32 lg 7 ja §ile 33 lg 2 kannab kinnipeetav nii väljasõidukulud kui ka väljaviimise kulud. Väljaviimine toimub vanglaametnike saatel ning vangla transpordiga, s. t vangla teeb kulutused juba väljaviimise ajal ning vajab selleks rahalisi vahendeid vahetult enne väljaviimist. Pelgalt kinnipeetava nõusolek kulutuste tasumiseks tulevikus ei anna vanglale alust uskuda, et nimetatud summa vanglale tõepoolest tasutakse. Samuti ei ole võimalik võimaldada kinnipeetavatele kulude hilisemat tasumist erandkorras, kuna see looks pretsedendi, millele tuginedes tekiks edaspidi ka teistel kinnipeetavatel õigus nõuda kulude hilisemat tasumist, ent vanglal puuduvad selleks rahalised vahendid. Kuna A.S. isikuarvele ei olnud laekunud rahasummat, mis võimaldanuks teda välja viia, jäi väljaviimine ära vanglast mitteolenevatel põhjustel, mitte vangla süül; 5) on ekslik seisukoht, mille kohaselt ei ole Tartu Vangla viidanud kulude arvestamise õiguslikule alusele ning A.S. esitatud summa suurus oli ebamõistlikult suur. Kuluarvestuse õiguslikuks aluseks kõnealusel ajal oli vangla direktori 21.04.04 käskkiri nr 1-3/42 ning selles märgitud summasid ei saa pidada ebamõistlikult suureks. Vaidlust ei ole selles, et nimetatud käskkirjas toodud summad olid A.S. teada ning oli tal võimalik väljasõiduks vajamineva kogusumma suurus ka iseseisvalt välja arvestada, võttes sealjuures arvesse vanglapoolset VangS § 44 sätetest tulenevat kohustust kanda kõik kinnipeetavale laekuvad summad tema isikuarvele ning pidada kinni 70% kõigist kinnipeetava isikuarvel olevatest summadest. Paljasõnalised on A.S. väited selle kohta, et kontaktisik K. T olevat temalt 10 000 krooni ülekandmist nõudnud. A.S. seletas kohtuistungil, et oli vestluses K. T avaldanud soovi enne matuseid ka Põltsamaal ära käia, mispeale vangla esindaja möönis, et sel juhul võis suurem summa kõne alla tulla küll. Antud oletusliku iseloomuga mõttevahetus aga ei anna alust käsitleda seda vangla keeldumisena lühiajalisest väljaviimisest.

1. A.S. vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja taotleb selle rahuldamata ja Tartu Halduskohtu
2. juuni 2006 otsuse muutmata jätmist. Vastuväidete kohaselt: 1) on kohus andnud hinnangu haldusorgani poolt diskretsiooni teostamise õiguspärasusele ning leidnud otsuses toodud põhjendustel, et diskretsiooni teostamisel on haldusorgan jõudnud õigusvastasele järeldusele. Vaidlustatud käskkirjast ei nähtu, kuidas A.S. väljasõidule lubamine on vastuolus vabadusekaotuse täideviimise eesmärkidega; 4 2) kaalutlusõiguse teostamisel omab olulist tähtsust väljasõidu eesmärk ja mõjuvamat põhjust, kui ema surm, lühiajalise väljasõidu taotluse rahuldamiseks ei saa olla; 3) on asjakohatu väide, et ”pelgalt kinnipeetava nõusolek kulutuste tasumiseks tulevikus ei anna vanglale alust uskuda, et nimetatud summa vanglale ka tõepoolest tasutakse“. Kulusid saab kanda alles pärast nende tegemist ning A.S. lühiajalisele väljaviimisele raha kulutades on vanglal hiljem võimalus esitada nõue A.S. vastu kulutatud raha saamiseks; 4) on õige kohtu järeldus, et A. S nõutud summa, 10 000 krooni, oli ebamõistlikult suur. Apellant on nõutud summa kohta esitanud mitmeid erinevaid seisukohti. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
3. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ning Tartu Halduskohtu
4. juuni 2006 otsus muutmata. Kuna ringkonnakohus nõustub halduskohtu põhjendustega, siis ei pea ringkonnakohus HKMS § 47 lg 3 ja TsMS § 654 lg 6 alusel vajalikuks korrata esimese astme kohtu põhjendusi. Ükski apellatsioonkaebuses esitatud seisukoht ei ole aluseks halduskohtu vaidlustatud otsuse tühistamisele. Halduskohus on õigesti hinnanud asjas olevaid tõendeid ja kohaldanud seadust ning apellatsioonkaebus on selles osas põhjendamatu. Põhjendamatu on apellandi seisukoht, et vaidlustatud käskkirja tühistamine on ebaõige, kuna Tartu Vangla direktori 07.09.2005 käskkirjas nr 6-7/1203 ei esine ühtki haldusmenetluse seadustiku §-is 63 lg 2 nimetatud asjaolu, mis tooks kaasa haldusakti tühisuse. Vastavalt HKMS §-ile 26 lg 1 p 1 on kaebuse sisulisel lahendamisel halduskohtul muuhulgas õigus tühistada õigusvastane haldusakt kas täielikult või osaliselt. Seega on halduskohtu pädevuses tühistada õigusvastane haldusakt ning ei pea esinema HMS §-is 63 lg 2 nimetatud tühisuse alused. Tühine haldusakt on õigusvastane, kuid õigusvastane haldusakt ei ole alati tühine. Vastavalt HKMS §-le 19 lg 6 kui asutus, ametnik või avalik-õiguslikke haldusülesandeid täitev muu isik on volitatud tegutsema diskretsiooni (suvaõiguse) alusel, kontrollib kohus ka seda, kas haldusakti andmisel või toimingu sooritamisel on järgitud diskretsiooni piire, eesmärki ning proportsionaalsuse, võrdse kohtlemise ja muid õiguse üldtunnustatud põhimõtteid. Seega on halduse kaalutlus- ehk diskretsiooniotsuste kohtulik kontroll on piiratud. Kohus kontrollib üksnes seda, ega kaalutlusotsuse tegemisel ei esinenud menetlus- ja vormivigu, mis võisid mõjutada sisulist otsustamist, kas diskretsiooniotsus on kooskõlas õigusnormide ja õiguse üldpõhimõtetega, kas otsus tugineb seaduslikule alusele, ega ei ole väljutud diskretsiooni piiridest ning ega ei ole tehtud muud sisulist diskretsiooniviga. Kaalutlusõiguse teostamise korral peab kohus kontrollima diskretsiooni õiguspärasust lähtuvalt haldusakti põhjendustest. Haldusakti põhjendus peab veenma, et haldusorgan on diskretsiooni teostades arvestanud kõiki olulisi asjaolusid ja huve ning et kaalumine on toimunud ratsionaalselt. Haldusorgan on kohustatud veenma adressaate, teisi menetlusosalisi ja kohut kaalutlusõiguse alusel tehtud otsustuse õigsuses. Vaidlust ei ole selles, et vaidlustatud käskkiri on diskretsiooniotsus. Lähtuvalt haldusakti põhjendustest, ei ole antud juhul Tartu Vangla direktori 07.09.2005 käskkirja nr 6-7/1203 andmisel teostatud kaalutlusõigust õiguspäraselt. Tegemist on diskretsiooniveaga, sest Tartu Vangla ei ole vaidlustatud käskkirja andmisel arvestanud kõiki olulisi asjaolusid ja on lähtunud lubamatutest kaalutlustest ning kaalumine ei ole toimunud ratsionaalselt.

§-ile 32 lg 5 võib abikaasa, isa, ema, vanaisa, vanaema, lapse, lapsendaja, lapsendatu, venna või õe parandamatult raske haiguse või surma või muu erakorralise 5 perekondliku sündmuse korral vangla direktor anda kinnipeetavale loa kuni seitsmepäevaseks väljasõiduks. Erakorralise perekondliku sündmuse puhul võimaldatud lühiajalist väljasõitu ei arvestata käesoleva paragrahvi lõigetes 1, 2 ja 3 nimetatud väljasõitude hulka. A.S. on esitanud taotluse lühiajaliseks väljasõiduks seoses ema surmaga. Seega on tegemist VangS § 32 lg 5 mõttes erakorralise lühiajalise väljasõiduga, mida ei arvata sama paragrahvi lõigetes 1, 2 ja 3 nimetatud väljasõitude hulka. Lühiajalise väljasõidu seoses erakorralise perekondliku sündmusega lubamise otsustamisel ei saa olla määravaks see, kui pikka aega on kinnipeetav karistust kandnud. Arvestada tuleks seda, kas lühiajaline väljasõit seoses erakorralise sündmusega oleks vastuolus vangistuse täideviimise eesmärkidega (s. h kas kinnipeetav oleks ühiskonnaohtlik jms), kuid antud juhul vastavad kaalutlused vaidlustatud käskkirjas puuduvad ja ka hiljem ei ole vangla veenvaid kaalutlusi esitanud. Erakorralise perekondliku sündmuse puhul toimuv lühiajaline väljasõit on erinevas staatuses võrreldes VangS §-is 32 lg 1, 2 ja 3 nimetatud lühiajaliste väljasõitudega ning seda kinnitavad vangla sisekorraeeskirja § 79 lg 4 (kui väljasõit toimub erakorralise perekondliku sündmuse puhul, ei ole väljasõiduplaani koostamine kohustuslik), § 80 lg 3 (taotluse rahuldamine otsustatakse taotluse saamisest alates kolme tööpäeva jooksul). Kuna vaidlustatud käskkirja andmisel on kohaldatud ebaõigesti kaalutlusõigust, siis on õige halduskohtu seisukoht, et Tartu Vangla direktori 07.09.2005 käskkiri nr 6-7/1203 on õigusvastane ja tuleb tühistada. Halduskohus on õigesti tunnistatud õigusvastaseks Tartu Vangla vaidlustatud toimingu - mitte lubada A.S. lühiajalist väljaviimist.

§-ile 33 lg 1 võib vangla direktor anda loa kinnipeetava väljaviimiseks järelevalve all kuni kolmeks päevaks, kui tulenevalt vangistuse täideviimise eesmärkidest ei ole kinnipeetavale lühiajalise väljasõidu lubamine võimalik ning sama paragrahvi lg 2 kohaselt väljaviimise kulud kannab kinnipeetav. Kuigi Tartu Vangla on vaidlustatud käskkirjas märkinud, et A. S on võimalik matustele pääseda lühiajalise väljaviimise korras, kusjuures A. S tuleb esitada vastav taotlus ning nõusolek, et ta katab väljaviimise kulud, ei ole vangla sisuliselt võimaldanud lühiajalist väljaviimist ning see asjaolu on käsitletav keeldumisena lubada A.S. lühiajalist väljaviimist, sest asja materjalidest nähtuvalt ei ole A.S. ise loobunud enne 10.09.2006 oma taotlusest. A.S. on esitanud 09.09.2005 taotluse lühiajaliseks väljaviimiseks 10.09.

1. Oma taotluse on ta tagasi võtnud 12.09.2005, s. o pärast seda, kui matused olid juba toimunud ja vajadus lühiajaliseks väljaviimiseks juba ära langenud. Tartu Vangla seisukoha kohaselt ei tasunud A.S. väljaviimise kulusid ette ning seetõttu ei toimunud ka lühiajalist väljaviimist. Iseenesest õige on Tartu Vangla seisukoht, et kuluarvestuse õiguslikuks aluseks kõnealusel ajal oli vangla direktori 21.04.04 käskkiri nr 13/42, kuid samas ei tulene VangS-st ega ka viidatud käskkirjast kohustust tasuda väljaviimise kulud ette. Kulude tasumine võib toimuda ka pärast väljaviimist ning arvestada tuleks ka käesoleva juhtumi asjaolusid, millede kohaselt taotlus väljaviimiseks esitati 09.09.2005 ning väljaviimine pidi toimuma juba 10.09.
2. Vaieldamatult oli kinnipeetaval raskendatud nii lühikese aja jooksul kulude ettetasumine. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, siis jäävad apellandi poolt apellatsiooniastmes kantud menetluskulud HKMS § 92 lg 1 alusel tema enda kanda. Vastustaja menetluskulude taotlust ei ole esitanud. 6 Maili Lokk Agu Timmi 7 Viivi Tomson