KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Andra Pärsimägi, Üllar Roostoja, Egon Konsand Otsuse tegemise aeg ja koht 29. september 2006 Tartu Haldusasja number 3-05-819

) §-dega 21 lg 4 ja 22 lg 2 p 5, lg 3 ja lg

1. Maa riigi omandisse jätmise ajal ei olnud vaidlusaluse maaüksuse - positsioon nr 9, pindalaga 13 4078 m 2 sihtotstarbena määratud sotsiaalmaa. Seetõttu ei saanud nimetatud maad jätta riigi omandisse maareformiseaduse (MaaRS) § 31 lg 1 p 4 alusel. Nimetatud sihtotstarve määrati õigusvastaselt alles vaidlustatud otsusega, mistõttu rikub otsus kaebaja 2 kui maa ostueesõigusega erastaja õigust saada detailplaneeringuga hõlmatud ja kaebaja ning J. L ja T. K vahel sõlmitud kokkuleppes märgitud suuruses maa omanikuks. Detailplaneeringuga on rikutud kaebaja põhiõigust heale haldusele, sest detailplaneeringu menetlemisel ja kehtestamisel ei informeeritud kaebajat tähitud kirjaga, et vaidlusalune maaüksus jäetakse sotsiaalmaana riigi omandisse. Otepää Vallavalitsus jättis selleks kehtestatud tähtaja jooksul teostamata Vabariigi Valitsuse 03.09.1996 määrusega nr 226 kinnitatud „Maa riigi omandisse jätmise korra“ punktis 9 nimetatud toimingud, muuhulgas maa sihtotstarbe määramise. Otepää Vallavolikogu vaidles kaebusele vastu. Vastuväidete kohaselt asuvad kaebajale kuuluvad hooned detailplaneeringuga hõlmatud maa-alast teisel pool maanteed. Maa, mis pidi kokkuleppe kohaselt jääma X le, ei ole vaidlustatud detailplaneeringuga hõlmatud. Detailplaneeringuga ei ole muudetud käskkirjaga riigi omandisse jäetud maa senist kasutusotstarvet (sihtotstarvet). Käskkirjaga riigi omandisse jäetud maaüksusel pos. nr 9 asuvad osaliselt lasketiir ja püsisuusarajad. Maa-üksusel pos. nr 15 asuvad osaliselt püsisuusarajad, lumetussüsteem ja raja valgustus. Seega on tegemist pidevalt aktiivses kasutuses oleva spordikeskusega. Kõnealustele maaüksustele on maakasutuse sihtotstarbeks määratud sotsiaalmaa Pühajärve Vallavolikogu 20.05.1999 määrusega nr 9 kehtestatud Pühajärve valla üldplaneeringuga. Kaebaja ei ole vallavolikogu otsust vaidlustanud. Detailplaneeringuga ei muudetud üldplaneeringut kõnealuste maaüksuste senise maakasutuse osas. Enne detailplaneeringu kehtestamist oli nii õiguslikult kui ka faktiliselt maa kasutuses sotsiaalmaana, st spordi- ja kultuuriasutuste maana. Käskkirjaga riigi omandisse jäetud maaüksuste osas ei ole senist maakasutust detailplaneeringuga muudetud. M.V. oli detailplaneeringu algatamisest ja vastuvõtmisest teadlik. Detailplaneeringu vastuvõtmise järgselt toimus planeeringu avalik väljapanek 27.12.2001 kuni 09.01.
2. 09.01.2002 esitas M.V. Otepää Vallavalitsusele kirja, millest tuleneb, et kaebaja on tutvunud vastuvõetud detailplaneeringuga. Seega pidi olema kaebajale selge, et detailplaneeringuga ei kavandata üldplaneeringuga määratud maa sihtotstarbe (sotsiaalmaa) muutmist käesolevas vaidluses vaatluse all oleva maa osas. Detailplaneering ei omanud maa riigi omandisse jätmisega mingit puutumust. Otsuse tühistamise tulemusena ei suureneks maa, mille ostueesõigusega erastamist oleks X l võimalik taotleda. M.V. osales planeerimismenetluses, sh tutvus detailplaneeringuga planeeringu vastuvõtmise järgselt. Kaebaja poolt detailplaneeringu avaliku väljapaneku ajal tehtud ettepanekut arvestati ning see viidi detailplaneeringu seletuskirja ka sisse, millest teavitati 08.02.2002 kaebajat. Ettepanekuid ega vastuargumente M.V. detailplaneeringule ei esitanud. HALDUSKOHTU LAHEND Tartu Halduskohus jättis
3. detsembri 2005 otsusega kaebuse rahuldamata. Otsuse põhjenduste kohaselt ei asu kaebuse esitajale kuuluvad hooned vaidlustatud detailplaneeringuga hõlmatud maaalal, ka maatükk, mida kaebaja oleks kokkuleppe alusel saanud erastada ei asu samuti detailplaneeringuga hõlmatud maaalal. Seega detailplaneering otseselt kaebaja õigusi maa ostueesõigusega erastamiseks ei mõjuta. Kaebaja õigust - erastada maad talle kuuluvate hoonete juurde vastavalt maa tagastamise subjektide vahel sõlmitud kokkuleppele - saab rikkuda vaid kehtiv sotsiaalministri 13.02.2004 käskkiri, millega otsustati osa kokkuleppega hõlmatud maa riigile jätmine, mitte Tehvandi keskuse detailplaneering. Vaidlustatud detailplaneeringu kehtestamise otsuse tühistamise korral ei taastu endine olukord ega teki kaebajal võimalust ostueesõigusega maad erastada vastavalt subjektidega sõlmitud kokkuleppele. Detailplaneeringu kehtestamise otsus oli Otepää Vallavolikogu poolt vastu võetud hiljem kui maa jäeti sotsiaalministri käskkirjaga riigi omandisse. Seega ei olnud maa riigi omandisse jätmine sõltuv detailplaneeringu kehtestamisest ega detailplaneeringu kehtestamise otsuses märgitud maa sihtotstarbest. 3 Tallinna Halduskohus kui ka Tallinna Ringkonnakohus on leidnud, et sotsiaalministri käskkirjaga maa riigi omandisse jätmine on toimunud õiguspäraselt ja seda ka sõltumata sellest, et sotsiaalministri käskkirja välja andmise ajaks ei olnud Tehvandi keskuse detailplaneering veel kehtestatud. Tallinna Ringkonnakohtu 27.06.2005 otsuses on märgitud, et maa riigi omandisse jätmiseks MaaRS § 31 lg 1 p 4 alusel ei pea maa sihtotstarbeks eelnevalt olema määratud detailplaneeringu alusel sotsiaalmaa. Riigi omandisse jäetava maa suurus ja piirid määratakse kindlaks vastavuses planeeringu ja maakorralduse nõuetega ka ilma detailplaneeringut koostamata. Riigi omandisse on võimalik jätta maad, millele ei ole eelnevalt määratud sihtotstarbeks sotsiaalmaa. Maa riigi omandisse jätmise korra p 7 alapunktid 5 ja 6 näevad ette maa riigi omandisse jätmise ka asendiplaani alusel. Tallinna Halduskohtu ja Tallinna Ringkonnakohtu lahendites on märgitud, et Otepää valla üldplaneeringuga on määratud maakasutuse juhtfunktsioon, milleks käesoleval juhul on sotsiaalmaa ning kehtestatud detailplaneering seda otstarvet ei muutnud. Tehvandi keskuse detailplaneeringu seletuskirjast nähtub, et positsioon nr 9 osas on märgitud katastriüksuse olemasolevaks sihtotstarbeks sotsiaalmaa ning planeeringuga seda sihtotstarvet ei muudeta ehk sihtotstarve jääb samaks. Seega oli kaebuse esitajal detailplaneeringuga tutvudes olemas piisav informatsioon ka maatüki nr 9 planeeringujärgse sihtotstarbe osas ja seda oli võimalik ka vaidlustada. Kaebaja õigusi ei ole rikutud detailplaneeringu menetlemise käigus ning detailplaneeringu kehtestamise otsus ei ole vastuolus planeerimis-ja ehitusseadusega. Kaebaja poolt planeeringu avaliku väljapaneku käigus esitatud ettepanekule on vallavalitsus vastanud ning andud selgituse, et kaebuse esitaja ettepanekut on arvestatud. Peale vastuse saamist ei esitanud M.V. vallavalitsusele pretensioone ega võtnud osa ka planeeringu avalikust arutelust. Planeeringu avaliku väljapaneku teade ja avaliku arutelu teade avaldati ajalehes Valgamaalane. Olles teadlik planeeringu avalikust väljapanekust ja selle ajast, ning tutvudes väljapaneku ajal planeeringuga, pidi kaebaja olema teadlik ka avaliku arutelu ajast ja kohast. Planeerimis- ja ehitusseadus ei kohusta vallavalitsust teavitama huvitatuid isikuid eraldi kirjaga avaliku arutelu toimumise ajast ega neid arutelust osavõtmiseks kutsuma. Kuna vallavalitsus oli kirjaga kaebajat informeerinud, et tema ettepanekut on arvestatud, kaebaja planeeringu avalikust arutelust osa ei võtnud, siis ei saanud kaebajal ka tekkida ootust, et teda kutsutakse maavanema juurde planeeringu vaidluste arutelule. Kaebaja huvid ei jäänud ka planeeringuvaidluste läbivaatamisel Valga maavanema juures esindamata, kuna maavanema juures on läbi vaadatud J. Laagi kui X talu maa tagastamise subjekti vastuväide. Maavanema seisukoha kohaselt ei ole vallavalitsus planeeringuprotsessi osas rikkunud planeerimis-ja ehitusseaduse nõudeid algatamise, avalikustamise ja vastuvõtmise osas ning detailplaneeringuga pole rikutud ka maa tagastamise õigustatud subjekti õigusi. Kaebajale maa erastamine X ulatuses on takistatud mitte detailplaneeringust tulenevalt, vaid kehtivast haldusaktist, millega jäeti vaidlusalune maatükk riigi omandisse. Kuna maa riigi omandisse jätmine ei ole olnud sõltuv ja selle aluseks ei ole olnud Tehvandi keskuse detailplaneeringu kehtestamise otsus, siis ei saa ka see otsus rikkuda kaebajal maa erastamise õigust. Kui vaidlustatud haldusakt ei riku kaebaja õigusi, puudub alus hinnata, kas vaidlustatud akt oma vormilt ja sisult vastab seaduse nõuetele. ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED APELLATSIOONIKOHTUS M.V. esitas apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada Tartu Halduskohtu
4. detsembri 2005 otsuse ning teha uue otsuse, millega tühistada Otepää Vallavolikogu 20.05.2005 otsus nr 1-4-
5. Apellatsioonkaebuse kohaselt:
6. On detailplaneeringu menetlemisel rikutud apellandi subjektiivseid õigusi. 4 Riigikohus on 27.09.2005 lahendis nr 3-3-1-47-05 leidnud, et kui ka M.V. hooned ei asu otseselt planeeringualal, tuleneb tema huvi planeeringut vaidlustada asjaolust, et planeeringuala hõlmab osa maast, mille suhtes M.V. erastamise õigustatud subjektina on sõlminud kokkuleppe õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamise õigustatud subjektidega talumaade jagamise kohta. Kohalikule omavalitsusele pidi teada olema M.V. X v maad ostueesõigusega erastada, kuna esitatud on avaldus maa ostueesõigusega erastamiseks ning eelnimetatud kokkuleppe on allkirjastanud ka vallavalitsuse esindaja. Seega on Riigikohus leidnud, et apellandil on õigus planeeringu vaidlustamiseks, sest kehtestatud detailplaneering võib apellandi huve kahjustada. Apellandi õigusi on rikutud ka detailplaneeringu menetlemise käigus, rikkudes menetluse ajal kehtinud planeerimis- ja ehitusseaduses sätestatud nõudeid planeeringu menetlemiseks. Kehtiva PlanS § 46 lg 1 kohaselt maavanema või kohaliku omavalitsuse poolt vastuvõetud maakonnaplaneeringu, üldplaneeringu või detailplaneeringu menetlemine kuni planeeringu kehtestamiseni toimub käesoleva seaduse jõustumiseni kehtinud planeerimis- ja ehitusseaduse alusel. PlanS jõustus 01.01.
7. Käesoleval juhul võeti detailplaneering Otepää Vallavalitsuse poolt vastu 12.12.2001 korraldusega nr 962, mistõttu tuli planeeringu menetlemisel kuni detailplaneeringu kehtestamiseni kohaldada planeerimis- ja ehitusseaduse sätteid.
8. On Otepää Vallavolikogu jätnud apellandi poolt esitatud vastuväited arvestamata.

§ 20

kohaselt planeeringuala kinnisasjade omanikel, elanikel ja teistel isikutel on õigus avaliku väljapaneku kestel esitada parandusi ja täiendusi ning vaidlustada planeeringut. 09.01.2002 esitas apellant detailplaneeringu avaliku väljapaneku käigus vastuväite, mitte planeerida X talu maa riigi omandisse jätmist. 27.02.2002 toimunud planeeringuvaidluste arutelul apellant ei osalenud, kuna esitas oma seisukohad vastuväites. Otepää Vallavalitsus ei võtnud apellandi poolt esitatud vastuväite osas sisulist seisukohta, sest ettepaneku alusel muudeti planeeringu seletuskirjas üksnes sõnastust selliselt, et märkus „tuleb liita“ asendati sõnadega „tehakse ettepanek liita“. Sellist formaalset konstateeringut ei saa käsitleda apellandi poolt esitatud vastuväite arvestamisena, sest apellant oli üheselt vastu X talu maa riigi omandisse jätmisele. Otepää Vallavalitsuse 08.02.2002 kirjas apellandile ei palutud apellandil esitada seisukohta vallavalitsuse kirjale. Seetõttu eeldas apellant, et maavanem järelvalve teostajana kutsub apellandi planeeringuvaidluste arutelule. Eeltoodust tulenevalt oli Otepää Vallavalitsus kohustatud esitama maavanemale kui järelvalve teostajale informatsiooni apellandi vastuväite kohta, sest tegemist oli lahendamata planeeringuvaidlusega

§ 21lg 4 mõttes.

Vastustaja oleks kahtluse korral pidanud pöörduma apellandi poole kinnituse saamiseks, seda aga ei tehtud. Kuna apellandi poolt esitatud planeerimisvaidluse kohta puudub maavanema seisukoht, on otsus vastuolus

§-dega 21 lg 4 ja 22 lg 2 p 5, lg 3 ja lg

1. Planeerimismenetluse läbiviimise käigus on rikutud apellandi subjektiivseid õigusi. Kuna kohalik omavalitsus apellandi poolt esitatud vastuväidet sisuliselt ei lahendanud, ei oleks tohtinud kohalik omavalitsus lugeda planeeringuvaidlust lahendatuks.
2. Planeerimis- ja ehitusseadusega ei ole kooskõlas seisukoht, mille kohaselt ei jäänud planeeringuvaidluste läbivaatamisel Valga maavanema juures apellandi huvid esindamata, kuna maavanema juures on läbi vaadatud J. Laagi kui X talu maa tagastamise õigustatud subjekti vastuväide. Apellandi huvide tagamine ei ole võimalik teiste isikute kaudu. Otepää Vallavalitsus ei ole maavanema ettepaneku kohaselt detailplaneeringut menetlenud, sest ei võtnud seisukohta maa riigi omandisse jätmise suhtes. Seega jäid apellandi huvid planeeringuvaidluste läbivaatamisel kaitseta.
3. On ebaõige seisukoht, mille kohaselt ei sõltunud maa riigi omandisse jätmine detailplaneeringu kehtestamisest. Detailplaneering oli Otepää Vallavolikogu poolt vastu võetud (12.12.2001) maa riigi omandisse jätmise ajaks (13.02.2004), ning seega kohaliku omavalitsuse poolt aktsepteeritud avalikustamisele esitamiseks. Kuna detailplaneeringu 5 vastuvõtmisega aktsepteeris vastustaja riigi omandisse jäetava maa sihtotstarbena sotsiaalmaa, siis oli detailplaneering vajalik ning sellest sõltus riigi omandisse jäetava maa sihtotstarve. 5.

§ 26

lg 1 sätestab erandliku kaebeõiguse isikutele, kelle ettepanekuid planeeringu menetlemisel ei arvestatud. Kuna apellandi kirjaliku vastuväitega ei arvestatud, oleks pidanud haldusakti seaduslikkust kontrollima ka juhul, kui apellandi õiguste rikkumine tuvastamist ei leidnud.

§ 26

lg 1 ei sätesta kohtusse pöördumise alusena mitte kaebuse esitaja õiguste rikkumist, vaid asjaolu, et planeerimismenetluse ja planeerimisemenetluse järelvalve käigus ei ole arvestatud isiku poolt esitatud ettepanekuga. Otepää Vallavolikogu vaidleb apellatsioonkaebusele vastu. Vastuväidete kohaselt on M.V. poolt detailplaneeringu menetlemise käigus esitatud ettepanekut arvestatud ning puudub

§ 21lg 4 mõistes lahendamata planeeringuvaidlus.

08.02.2002 teatas Otepää Vallavolikogu X le, et Otepää Vallavalitsus on seisukohal esitatud ettepanekut arvestada ning viia vastavasisuline muudatus planeeringu seletuskirja. Planeeringu seletuskirjas muudeti p-s 3.4. sõnastust, jäeti välja „tuleb liita“ ja asendada „tehakse ettepanek“ Olümpiakeskus Tehvandi maadega liita. Seega pidi olema Otepää Vallavalitsuse vastuskirjast M.V. arusaadav, et Otepää Vallavalitsus loeb eelmärgitud muudatust sisse viies kaebaja poolt tehtud ettepaneku arvestatuks. Apellatsioonkaebusest ei selgu, millistel kaalutlustel oleks pidanud kohalik omavalitsus küsima oma 08.02.2002 kirjale veelkordselt kaebaja seisukohta. Samuti ei ole kohalik omavalitsus sidunud planeeringuvaidluse lahendatuks lugemist asjaoluga, kas kaebaja osales planeeringu avalikul arutelul või mitte. Kaebaja poolt vastuskirjale täiendavate pöördumiste tegemata jätmine kinnitab üheselt, et ka M.V. luges enda ettepaneku arvestatuks. Detailplaneeringu muutmine lähtuvalt M.V. ettepanekust ei saanud olla võimalik. Detailplaneeringuga ei otsustata maa riigi omandisse jätmist ega saa maa riigi omandisse jätmist ka välistada. Kaebaja poolt esitatud ettepanekut arvestati ning planeeringuvaidlust

§ 21lg 4 tähenduses selle alusel üles ei jäänud.

Kohtud on ka kontrollinud Sotsiaalministri poolt maa riigi omandisse jätmise õiguspärasust ning leidnud, et kaebaja õigusi ei ole rikutud. Seega otsuse tühistamise korral endine olukord enam ei taastu ja kaebajal ei teki ka võimalust kõnealust maad ostueesõigusega täiendavalt erastada. Detailplaneeringu vastuvõtmisest oli M.V. teadlik hiljemalt 09.01.2002 kui ta esitas vastuvõetud detailplaneeringu avaliku väljapaneku käigus vaidlustuse. Seega on tänaseks möödunud haldusakti tühistamise kui õigusvastasuse tuvastamise nõude esitamise tähtaeg. Arusaadav ei ole ka väide, et Otepää Vallavalitsus ei ole maavanema ettepaneku kohaselt detailplaneeringut menetlenud, sest ei ole võtnud seisukohta maa riigi omandisse jätmise suhtes. Maa riigi omandisse jätmise otsustajaks on antud juhul Sotsiaalminister, mitte kohalik omavalitsus. Detailplaneeringus on väljendatud üksnes kohaliku omavalitsuse planeerimisalased seisukohad, mitte maareformi läbiviimisega seonduvad küsimused (maa tagastamine, erastamine). Maavanema 14.03.2002 kirjast nr 2.1-13/419 on üheselt arusaadav seisukoht, et arvestades maa tagastamise õigustatud subjektide olemasolu ei ole planeeringu algatamise, vastuvõtmise ja avalikustamisega ning planeeringuga rikutud

nõudeid. RINGKONNAKOHTU OTSUSTUS JA PÕHJENDUSED Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuse rahuldamiseks ei ole põhjust. Kuna halduskohtu vaidlustatud otsus on oma lõppjäreldustelt seaduslik ja põhjendatud, siis järgib ringkonnakohus kooskõlas HKMS § 47 lg 3 ja TsMS § 654 lg 6 sätetega esimese astme kohtu põhjendusi ega pea vajalikuks neid oma otsuses täies ulatuses korrata. 6 Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus, et ükski apellandi väide ei ole aluseks vaidlustatud kohtuotsuse tühistamisele või muutmisele. Halduskohus on vaidlustatud otsuses käsitlenud vajalikus ulatuses kõiki kaebuse esitaja poolt tõstatatud küsimusi, on õigesti tuvastanud vaidluse lahendamiseks vajalikud asjaolud ning jõudnud nende põhjal õigele järeldusele, et kaebuse rahuldamiseks puudub alus. Halduskohus on asja lahendamisel kohaldanud õigesti ka materiaalõigusnorme. Iseenesest on õige apellandi viide sellele, et tulenevalt PlanS § 26 lg 1 võib planeeringu kehtestamise otsuse vaidlustamiseks halduskohtusse pöörduda igaüks, kes leiab, et see otsus on õigusvastane, sõltumata sellest, kas see otsus tema õigusi rikub või tema vabadusi piirab, kuid ringkonnakohus leiab, et käsitletaval juhul ei oma antud säte asja õige lahendamise seisukohalt olulist tähtsust. Kuivõrd kaebuse esitaja tugines detailplaneeringu vaidlustamisel siiski oma õiguse (õigus maa ostueesõigusega erastamiseks) rikkumisele, tuli halduskohtul vaidlus lahendada seda kaebuse esitaja väidet silmas pidades. Halduskohus on õigesti asjaolude põhjal leidnud, et kehtestatud detailplaneering ei mõjuta kaebaja õigusi maa ostueesõigusega erastamisel, vaid seda teeb kehtiva haldusaktina sotsiaalministri 13.02.2004 käskkiri, millega otsustati jätta osa kaebaja ja maa tagastamise õigustatud subjektide kokkuleppega hõlmatud maast riigi omandisse. Tulenevalt

-st ja planeerimist puudutavatest muudest õigusaktidest ei saa kohalik omavalitsus detailplaneeringu menetluses lahendada maa riigi omandisse jätmise ega isikutele maa ostueesõigusega erastamise ja õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamisega seotud küsimusi. Vastavalt Vabariigi Valitsuse 03.09.1996. a. määrusega nr 226 kinnitatud Maa riigi omandisse jätmise korra p-le 5.4 on maa riigi omandisse jätmise otsustajaks, kui maa jäetakse riigi omandisse sotsiaalmaana, sotsiaalminister. Samuti ei tulene MRS-st ega kõnesolevast korrast see, et maa riigi omandisse jätmiseks peab olema konkreetsele maaüksusele eelnevalt määratud kohaliku omavalitsuse poolt sihtotstarve vastavalt katastriüksuse sihtotstarvete liikide ja nende määramise alustele. Ka ei sätesta Maakatastriseaduse § 18 lg 2, millele apellant viitab, kohaliku omavalitsuse kohustust määrata detailplaneeringu koostamise kohustuse korral katastriüksuse sihtotstarvet haldusaktiga detailplaneeringu menetlemise käigus, vaid kohalik omavalitsus saab seda teha pärast detailplaneeringu kehtestamist. Kuna maa riigi omandisse jätmise otsustamine ei sõltu detailplaneeringu menetlemisest ja kehtestamisest, siis ei saa ka kaebuse esitaja huvi detailplaneeringu kehtestamise otsuse tühistamiseks tuleneda sellest, et planeeringu tühistamise korral saaks ta uue asjaolu ilmnemise tõttu asuda sotsiaalministri viidatud käskkirja uuesti vaidlustama. Siinjuures ei ole põhjendatud ka apellandi viide Riigikohtu halduskolleegiumi 27.09.2005 määrusele nr 3-3-147-05, milles leiti, et M.V. huvi planeeringut vaidlustada tuleneb asjaolust, et planeeringuala hõlmab osa maast, mille suhtes on ta erastamise õigustatud subjektina sõlminud kokkuleppe õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamise õigustatud subjektidega talumaade jagamise kohta, sest ainuüksi põhjendatud huvi olemasolu haldusakti vaidlustamiseks ei tähenda veel seda, et haldusakt ongi vaidlustaja subjektiivseid õigusi rikkuv. Käesoleval juhtumil on alust tuvastada, et kaebaja õigusi ei ole detailplaneeringu kehtestamisega rikutud. Apellatsioonkaebus ei ole põhjendatud ka osas, milles leitakse, et detailplaneeringu avaliku arutelu käigus rikuti oluliselt apellandi menetlusõigusi, kuivõrd apellandi vastuväidet ei rahuldatud ning maavanemat sellest lahendamata planeeringuvaidlusest ei informeeritud. Kuni 01.01.2003 kehtinud

§ 21

lg 4 sätestas, et kohalik omavalitsus või maavalitsus teeb avaliku väljapaneku ja avaliku arutelu tulemuste alusel planeeringus vajalikud parandused ja täiendused ning esitab selle järelevalve teostajale koos informatsiooniga lahendamata planeeringuvaidluste kohta. Sama seaduse § 22 lg 2 p 5 nägi ette, et planeeringu koostamise üle järelevalve teostaja pädevusse kuulub planeeringu avalikul väljapanekul kirjalikke 7 ettepanekuid esitanud isikute ning vaidluse teiseks pooleks oleva maavalitsuse või kohaliku omavalitsuse ärakuulamine ja seisukoha andmine vaidluse kohta, juhul kui ettepanekuid ei arvestatud. Halduskohus on õigesti asjaolude põhjal leidnud, et kaebuse esitaja poolt detailplaneeringu menetlemise käigus esitatud ettepanekut ei jäetud arvestamata, kuivõrd vallavalitsus oli ettepanekule vastanud ning andnud ka selgituse, kuidas ja millises osas on ettepanekut arvestatud. Asja materjalidest nähtuvalt oli apellandi poolt tehtud ettepanekuks mitte planeerida detailplaneeringuga X talu maade liitmist Olümpiakeskuse Tehvandi kinnistuga, kuivõrd selleks puudub seaduslik alus ning see oleks vastuolus omandireformi aluste seaduse ja maareformi seadusega. Nimetatud ettepanekule vastates on Otepää Vallavalitsus saatnud 08.02.2002 M.V. kirja, milles märgitakse, et „Otepää Vallavalitsus on seisukohal esitatud ettepanekut arvestada ning viia vastavasisuline muudatus planeeringu seletuskirja. Planeeringu seletuskirjas muuta punktis 3.4. sõnastust: jättes välja „tuleb liita" ja asendada „tehakse ettepanek" Olümpiakeskus Tehvandi maadega liita... . Lisada vastava punkti alla järgmine lause: „Õigusvastaselt võõrandatud maade ja nende tagastamise osas rakendatakse Eesti Vabariigi maareformi seaduses ja Eesti Vabariigi omandireformi aluste seaduses ja teistes Eesti Vabariigi õigusaktides sätestatud tingimusi ja korda." Nimetatud vastusest tuleneb üheselt, et planeeringu menetleja arvestas M.V. poolt tehtud ettepanekuga ja seda ulatuses, mis oli planeerimismenetluses võimalik. Kuna vastustaja oli teinud apellandi ettepaneku alusel planeeringus vajalikud parandused ja täiendused, arvestades oma pädevust planeeringuga lahendatavate küsimuste otsustamisel, siis ei olnud apellandi poolt esitatud ettepaneku puhul tegu lahendamata planeeringuvaidlusega

§ 21

lg 4 mõttes, millise osas pidanuks vastustaja esitama maavanemale kui järelevalve teostajale vastava informatsiooni. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, siis tuleb HKMS § 92 lg 1 kohaselt jätta apellandi poolt apellatsiooniastmes kantud menetluskulud tema enda kanda. Vastustaja on esitanud taotluse õigusabikulu 11 485.35 krooni väljamõistmiseks. Vastavalt HKMS §-ile 92 lg 10 võib kohus jätta kulud täielikult või osaliselt poolte endi kanda, kui vastaspoole kulude väljamõistmine poolelt, kelle kahjuks otsus tehti, oleks tema suhtes äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik. Ringkonnakohus leiab, et kuigi käesoleval juhul oli vastustaja poolt advokaadi õigusabi kasutamine arvestades asja keerukusastet ka apellatsioonimenetluses põhjendatud, ei ole apellandilt siiski põhjendatud vastustaja õigusabikulude väljamõistmine kogu taotletud ulatuses. Apellandilt kohtukulude väljamõistmine vastustaja taotletud ulatuses oleks ebamõistlik, sest see piiraks liigselt apellandi Põhiseaduse §-s 24 lg 5 sätestatud õigust kohtuotsuse apellatsiooni korras edasikaebamiseks. Ringkonnakohus peab põhjendatuks apellandilt välja mõista vastustaja õigusabikulud 3000 krooni ulatuses. Üllar Roostoja Andra Pärsimägi 8 Egon Konsand