Obsah (5)

§ 12§ 1§ 111§ 10§ 51

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Maili Lokk, Agu Timmi, Viivi Tomson Otsuse tegemise aeg ja koht 10. oktoober 2006 Tartu Haldusasja number 3-06-583 Haldusasi A

) § 12 kohaselt on politseiametnikul õigus pensionile juhul, kui ta on töötanud sellele pensionile õigust andvatel kutsealadel või ametikohtadel vähemalt 25 aastat. Sama seaduse § 2 paneb väljateenitud aastate pensionile õigust andvate kutsealade ja ametikohtade kinnitamise kohustuse Eesti Vabariigi Valitsusele. Sellest kohustusest tulenevalt on Vabariigi Valitsus kinnitanud oma 16.07.1992 määrusega nr 207 „Politseiametnikele, uurijatele ja uurimisala juhtivtöötajatele, kriminaaltäitetöötajatele ning päästeteenistuse ja tuletõrjetöötajatele väljateenitud aastate pensionile õigust andvate ametinimetuste loetelu ning neile ja kaitsejõudude tegevteenistuses olevatele isikutele selle pensioni määramiseks vajaliku staaži arvestamise juhendi”. Juhendi punkt 1 alapunkt 1 varasema redaktsiooni kohaselt oli väljateenitud aastate pensionile õigus 2 kõigil politseiametnikel vastavalt neile kinnitatud ametinimetuste loetelule. Sama juhendi punktis 2 loetleti tegevused, mis arvati staaži hulka täiendavalt. Määrusega nr 309 viidi sellesse määrusesse sisse rida muudatusi. Muuhulgas sõnastati ümber määruse lisaks oleva juhendi punkt 1 ning märgiti selles, et õigus pensionile

§ 12alusel on Pol

TS §-is 5 nimetatud politseiametnikel, kellel on sama seaduse §-is 212 sätestatud politseiteenistuse staaž. PolTS § 212 neljas lõikes on loetletud tegevused, mis annavad õiguse saada politseiametniku pensioni ja nimetatud muuhulgas, et teenistusaeg politseinikuna alates 01.03.1991 kuni 01.09.1994 arvatakse staaži hulka kolmekordselt. Juhendi varasem redaktsioon ühegi tegevusliigi või ajavahemiku sooduskorras staaži hulka arvamist ette ei näinud. Vabariigi Valitsuse koduleheküljel ära toodud kommenteeritud istungi päevakorras on märgitud, et määrus nr 309 on antud seoses väljateenitud aastate pensionide seaduse muutmisega ning eesmärgiga ühtlustada meeste ja naiste staažinõuded. Samuti on seal märgitud, et muudatused puudutavad väga väikest isikute ringi, põhiliselt tekstiilitööstuses ja tsiviillennunduses. Selgitusest ei nähtu Vabariigi Valitsuse tahet viia politseiametnike väljateenitud aastate pensioni määramiseks vajaliku staaži arvutamine varasemaga võrreldes teistsugusele alusele ja laiendada sel moel sellele pensionile õigust omavate isikute ringi.

§ 1

kohaselt on see pension ette nähtud isikutele, kes teevad täistööajaga sellist tööd, millega kaasneb kutsealal või ametikohal edasist töötamist takistav töövõime kaotus või vähenemine. Seega oleks staaži sooduskorras arvestamine vastuolus väljateenitud aastate pensionide olemusega. Et PolTS § 21 2 täies ulatuses ära nimetamine oli tegelikult eksitav viga, kinnitab selgelt veel ka see, et selle sätte teise lõike kolmandas ja neljandas punktis märgitud tegevused on juba loetletud juhendi teises punktis, mida määrusega nr 309 ei muudetud ja mis vastupidisel käsitluses oleks juhendis üles loetud kaks korda. Kaebaja poolt nimetatud õiguskindluse põhimõte on üks põhiseaduse põhiprintsiipidest. Samas ei tähenda see põhimõte, et igasugune tagasiulatuv ebasoodus mõju on keelatud ning seaduseandjal on õigus anda ka selliseid õigusakte, millega ta muudab või tühistab oma varasemad õigusaktid. Määruse nr 309 § 2 viide PolTS §-ile 212 oli ekslik ega saanud kelleski tekitada õiguspärasele alusele rajanevat ootust, et selle järgi hakatakse tõepoolest pensione määrama. Seetõttu ei ole olemas mõistlikku põhjust, miks poleks eksituse avastamisel saanud seda parandada ning kehtestada sellise sisuga õigusnormi, mis vastab seaduseandja tegelikule tahtele. Ka juhul, kui siiski lugeda kaebaja ootus põhjendatuks, olid seaduseandjal olemas põhiseaduses sätestatud võrdse kohtlemise põhimõttest lähtuvad mõjuvad kaalutlused, miks ta pidi määruse nr 39 tagasiulatuvalt rakendama. Vastasel juhul oleksid politseiametnikud, kes jõudsid esitada avalduse pensioni saamiseks enne selle määruse andmist, olnud oluliselt paremas olukorras kui need, kes seda veel teinud ei olnud. Samuti tekiks ilmne ebavõrdsus kõigi nende politseiametnikega, kellele on väljateenitud aastate pensioni ilma staaži sooduskorras arvestamiseta juba määratud või tulevikus määratakse. Sotsiaalministri 31.12.2001 määrusega nr 167 kehtestatud „Riikliku pensioni määramise, ümberarvutamise ja maksmise juhendi” § 10 kohaselt tuleb pensioniavaldus läbi vaadata kümne tööpäeva jooksul pärast avalduse ja kõigi pensioni määramiseks vajalike dokumentide esitamist. Riiklike pensionikindlustuse seaduse § 1 lg 2 ja

§ 111

kohaselt kuuluvad nende seaduste alusel läbi viidavates menetlustes rakendamisele haldusmenetluse seaduse sätted. HMS § 41 lubab ettenähtud menetlustähtajast kinnipidamise võimatuse korral ka viivitust, kuid kohustab menetlusosalist sellest, viivituse põhjustest ja asja lahendamise tõenäolisest ajast informeerima. Eelnevalt juba viidatud Vabariigi Valitsuse koduleheküljel avaldatud istungite päevakordade kohaselt oli määrusega nr 309 tekkinud olukorra parandamist käsitlev eelnõu sotsiaalministri poolt esitatuna päevakorras 19.01.

1. Seega pidi selle ministri valitsemisalas olevates asutustes, sealhulgas ka Virumaa Pensioniametis olema teada, et määrusesse tekkinud eksitus kavatsetakse parandada ja A.G. avaldust pole võimalik lahendada talle soodsal viisil. Kuna Virumaa Pensioniameti Kohtla-Järve osakond on kaebajale teatanud nii tema avalduse 3 lahendamisel tekkinud viivituse põhjused kui ka selle lahendamise oletatava aja, puudus vastava toimingu õigusvastaseks tunnistamiseks alus. ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
2. A.G. esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu Halduskohtu
3. mai 2006 otsuse tühistamist ning uue otsuse tegemist, millega teha ettekirjutus A.G. avalduse uueks arutamiseks ja temale pensioni määramiseks väljateenitud aastate eest. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt: 1) on ebaõigesti leitud, et PolTS § 212 sattus määrusesse nr 309 ekslikult. Kaebaja õiguspärane ootus ei põhinenud sellel, et keegi ametnikest eksis määruse vastuvõtmisel, vaid sellel, et seda küsimust oli varem arutatud ja vastavalt sellele oli vastu võetud määrus; 2) lõi olukorra, kus osa politseiametnikest oleks teistega võrreldes paremas olukorras, seaduseandja ise. Ametnike ebavõrdsuse kõrvaldamine sellisel teel, kus kõik jäävad võrdsesse ebasoodsasse olukorda, on ebaõiglane kõikide politseiametnike suhtes.
4. Virumaa Pensioniamet vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning taotleb selle rahuldamata ja Tartu Halduskohtu
5. mai 2006 otsuse muutmata jätmist. Vastuväidete kohasel: 1) jõustus määrus 309 01.01.2006 ning kui politseiametnikel oleks see ammu teada olnud, oleks avaldused esitatud kas juba varem, et tähtaegselt väljateenitud aastate pensioni saada sooduskorras, või kohe alates 01.01.
6. Seda tehti aga alles 10.01.2006, pärast seda, kui Virumaa Pensioniametisse helistati Ida politseiprefektuurist. Väide, et politseiametnikud jäid ebasoodsasse olukorda, on liialdus. Õiguskorraga kaebuse esitajale antud õigused ja pandud kohustused püsivad stabiilsetena niisugusel moel, nagu nad käesoleva ajani on püsinud. Kaebuse esitaja õigused ja kohustused ei muutu ebasoodsas suunas - ta on teenistuses edasi ja seadusandja on PolTS-iga sätestanud õiguse politseiametniku pensionile, millele tekib seaduses sätestatud tingimustele vastamise korral õigus 50-aastasel politseiametnikul, kusjuures selle pensioni määramisel arvestatakse teenistusstaaž ajavahemiku 01.03.1991 - 01.09.1994 eest sooduskorras kolmekordselt; 2) määratakse

§ 1

kohaselt väljateenitud aastate pension nende kutsealade töötajatele ja spetsialistidele, kes teevad sellist tööd, millega kaasneb enne vanaduspensioni ikka jõudmist kutsealase töövõime kaotus või vähenemine, mis takistab sellel kutsealal või ametikohal töötamise jätkamist.

§ 10

alusel määratakse ja makstakse väljateenitud aastate pension pärast töötamise lõpetamist sellele pensionile õigust andval kutsealal või ametikohal. Politseiametnikud on siinkohal siiski eriolukorras, neile lubab väljateenitud aastate pensioni töötamise korral maksta EV ÜN 14.05.1992 otsuse punkt 7, mida pole tänaseni muudetud.

§ 51

alusel arvestatakse väljateenitud aastate pensionile õigust andvat staaži tööperioodide summana. Viimasest sättest ilmneb, et seadusega ei ole ette nähtud teatud perioodi arvestamist sooduskorras (antud juhul kolmekordselt). RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

1. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ning Tartu Halduskohtu
2. mai 2006 otsus muutmata. Kuna ringkonnakohus nõustub halduskohtu põhjendustega, siis ei pea ringkonnakohus HKMS § 47 lg 3 ja TsMS § 654 lg 6 alusel vajalikuks korrata esimese astme kohtu põhjendusi. 4 Ükski apellatsioonkaebuses esitatud seisukoht ei ole aluseks halduskohtu vaidlustatud otsuse tühistamisele. Halduskohus on õigesti hinnanud asjas olevaid tõendeid ja kohaldanud seadust ning apellatsioonkaebus on selles osas põhjendamatu. Ebaõige on apellandi väide, et määruse nr 309 kehtestamisele eelnes arutelu selle üle, et väljateenitud aastate pensioni määramiseks vajaliku staaži arvutamisel arvestatakse PolTS § 212 tervikuna, s. h teenistusaeg politseinikuna alates 01.03.1991 kuni 01.09.1994 arvatakse staaži hulka kolmekordselt. Sellist üldist eelnevat arutelu, mille tagajärjel oleks võinud apellandil tekkida õiguspärane ootus, et teenistusaeg politseinikuna alates 01.03.1991 kuni 01.09.1994 arvatakse alates 01.01.2006 väljateenitud aastate pensioni määramiseks vajaliku staaži hulka kolmekordselt, toimunud ei ole. Halduskohus on õigesti seadusandja tegeliku tahte väljaselgitamisel lähtunud Vabariigi Valitsuse koduleheküljel ära toodud kommenteeritud istungi päevakorrast ning leidnud, et ei nähtu Vabariigi Valitsuse tahet viia politseiametnike väljateenitud aastate pensioni määramiseks vajaliku staaži arvutamine varasemaga võrreldes teistsugustele alustele ja laiendada sel moel pensionile õigust omavate isikute ringi. Selline tahe ei tulene ka Vabariigi Valitsuse
3. juuli 1992 määruse nr 207 „Väljateenitud aastate pensionile õigust andvate kutsealade ja ametikohtade loetelu ning selle pensioni määramiseks vajaliku staaži arvutamise kord“ muutmise määruse eelnõu seletuskirjast. Määrus nr 309 hakkas kehtima 01.01.
4. Apellant esitas pensioniavalduse Virumaa Pensioniameti Kohtla-Järve osakonnale 10.01.
5. Virumaa Pensioniameti Kohtla-Järve osakond teatas 27.01.2006 apellandile, et sotsiaalministeerium on esitanud 12.01.2006 eelnõu Vabariigi Valitsuse
6. juuli 1992 määruse nr 207 muutmiseks, kuna määruses nr 309 märgiti ekslikult PolTS § 212 tervikuna. Samuti selgitati apellandile, et eelnõu kohaselt kohaldatakse määrust tagasiulatuvalt 01.01.
7. Arvestades lühikest ajavahemiku avalduse esitamise ja sellele järgnevalt Virumaa Pensioniameti Kohtla-Järve osakonna poolt saadetud kirja vahel, ei saa väita, et kaebajal tekkis õiguspärane ootus ja õiguskindlus, et tema avaldus lahendatakse soodsalt. Vabariigi Valitsuse 15.12.2005 määruse nr 309 § 2 viide PolTS §-ile 212 oli ekslik ja vastuolus väljateenitud aastate pensioni olemusega ega saanud kelleski tekitada õiguspärasele alusele rajanevat ootust, et selle järgi hakatakse tõepoolest pensione määrama. Vaidlustatud pensionikomisjoni otsus on tehtud 16.02.2006 ning sel ajal kehtis juba Vabariigi Valitsuse
8. veebruari 2006 määrus nr 39, millega tehti muudatused Vabariigi Valitsuse
9. juuli 1992 määruses nr 207 „Väljateenitud aastate pensionile õigust andvate kutsealade ja ametikohtade loetelu ning selle pensioni määramiseks vajaliku staaži arvutamise kord“ ning lisa „Politseiametnikele, päästeteenistujatele ja vanglaametnikele väljateenitud aastate pensionile õigust andvate ametinimetuste loetelu ning neile selle pensioni määramiseks vajaliku staaži arvutamise kord“ punkti 1 alapunkt 1 sõnastati järgmiselt: „Politseiteenistuse seaduse §-is 5 nimetatud politseiametnikel, kellel on sama seaduse § 212 lõikes 1 ja lõike 2 punktides 1 ja 2 sätestatud politseiteenistuse staaž“. Seega pensionikomisjoni otsuse tegemise ajal kehtinud õigusaktide kohaselt ei saanudki pensionikomisjon teistsugust otsust teha ning see on tehtud kehtiva õiguse alusel. See asjaolu, et Vabariigi Valitsuse
10. veebruari 2006 määrus nr 39 kuulus rakendamisele alates
11. jaanuarist 2006 tagasiulatuvalt, ei riku antud juhul võrdse kohtlemise põhimõtet. Seadusandjal ei ole keelatud vajaduse korral muuta oma õigusakte tagasiulatuvalt, kusjuures ta peab arvestama proportsionaalsuse, võrdse kohtlemise jt üldtunnustatud printsiipidega. Antud juhul oli Vabariigi Valitsusel olemas põhiseaduses sätestatud võrdse kohtlemise põhimõttest lähtuvad mõjuvad kaalutlused, miks tuli määrus nr 39 rakendada tagasiulatuvalt. Juhul, kui seda ei oleks tehtud, oleksid politseiametnikud, kes jõudsid esitada avalduse pension saamiseks enne määruse nr 39 andmist, olnud oluliselt paremas olukorras kui need, kes seda veel teinud ei olnud. Samuti tekiks ebavõrdsus kõigi nende politseiametnikega, kellele on väljateenitud aastate pensioni ilma staaži sooduskorras arvestamiseta juba määratud või tulevikus määratakse. 5 Asjakohatu on apellandi väide, et seadusandja lõi ise sellise olukorra, kus osa politseiametnikest oleks teistega võrreldes paremas olukorras. Antud juhul ongi püütud sellist ebavõrdsust määrusega nr 39 kõrvaldada. Arusaamatu on apellandi väide, et kui kõik politseiametnikud jäävad võrdsesse olukorda (apellandi väitel ebasoodsasse), siis on see ebaõiglane kõikide suhtes. Juhul, kui kõik politseiametnikud on võrdses olukorras, siis ei ole rikutud võrdse kohtlemise põhimõtet. See, kas väljateenitud aastate pensioni määramise tingimused on nende suhtes soodsad või ebasoodsad, on hinnanguline küsimus. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, siis jäävad apellandi poolt apellatsiooniastmes kantud menetluskulud HKMS § 92 lg 1 alusel tema enda kanda. Vastustaja menetluskulude taotlust ei ole esitanud. Maili Lokk Agu Timmi 6 Viivi Tomson