← Eesti

3-04-5/3

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Lilianne Aasma, Oliver Kask ja Ruth Virkus Otsuse tegemise aeg ja koht 31.oktoober 2006, Tallinn Haldusasja number 3-04-5 H

§ 67

lg 2 kohaselt ei tohi haldusakti kehtetuks tunnistada isiku kahjuks, kes on haldusakti kehtima jäämist usaldades muutnud elukorraldust ja tema huvi haldusakti kehtima jäämiseks kaalub üles avaliku huvi akti kehtetuks tunnistamiseks. Kaebaja on 12.mai 1998 korralduses märgitud maatükke 10 aasta jooksul kasutanud. Ta on talupidaja ja saab kogu oma vähese sissetuleku talupidamisest. Teadmisega, et vald lubab maatükid erastada, on ta soetanud täiendavalt kariloomi, ostnud põllumajandustehnikat, teinud agrotehnilisi töid jms. Kaebaja põhjendatud huvi tuvastamiskaebuse esitamiseks seisneb soovis esitada tulevikus kahjunõue.

  1. Vastustaja vaidles kaebusele vastu. 1) Kaebajal puudub põhjendatud huvi haldusakti õigusvastasuse tuvastamiseks. Elamu kinkimisega E. H
  2. aastal kaotas ta elamu omanikuna elamu juurde maa ostueesõigusega erastamise õiguse. E. H on esitanud avalduse 50 ha maa erastamiseks vastavalt MaaRS § 9 lõikele
  3. Taluseaduse alusel kasutada antud 4,7 hektarist jääb E.Hle erastamiseks ca 2,7 ha, sest 2 ha maad saab E. H erastada ehitise omanikuna MaaRS § 8 lg 3 alusel. Kaebaja tuginemine õiguspärasele ootusele on eksitav, sest ta on ise suuremast osast maa erastamisest
  4. aastal loobunud, kinkides elamu oma pojale. Seega puudutab vaidlustatud korraldus E. H õigusi. 2) Rapla maavanem tegi järelevalve tulemusena 6.juunil 2001 ettepaneku tühistada 12.mai 1998 korralduse nr 159 p
  5. Vastustaja oli kohustatud ettepanekuga arvestama ja tühistama korralduse, mis ei arvestanud L. M erastamisavaldust. Vaidlustatud korraldus on seaduslik ja põhjendatud.
  6. Järelevalvet teostav ametnik leidis, et vaidlustatud korraldus on õiguspärane. 1) Vastavalt maa ostueesõigusega erastamise korra punkt 13 lg 2 tegi vallavalitsus 12.mai 1998 korralduse nr 159 punktiga 1 ostueesõigusega erastatava maa suuruse ja piiride kulgemise ettepaneku viiele isikule, teiste hulgas E.Hle. Korraldusega jäi ekslikult lahendamata L. M maa erastamise avaldus ja määramata maa x ridaelamu lauda juurde. E.H maa piiride kulgemise ettepanek ei vastanud MaaRS § 221 lõikele 2, samuti maakorraldusnõuetele. Lisaks sellele kinkis kaebaja oma elamu ja kuuri pojale. Elamud omandasid ja erastamisavaldused esitasid ka M. H ja A. M. Et mitte ühegi maa erastamisõigust omava isiku õigusi rikkuda, tehti 16.märtsil 2000 uus piiride kulgemise ettepanek 10 maaüksuse suhtes. Määramata jäid E.H taluseaduse alusel kasutatava maa suurus ja piirid ostueesõigusega erastamiseks. Vallavolikogu 24.mai 2001 otsusega määrati E. H elamu juurde erastatava maa piirid. 6.juunil 2001 saadeti E ja E. H piiride kulgemise 3

(8)3-04-5 ettepaneku kohta tähitud kiri, mida vastu ei võetud, 6.juunil 2002 saadetud uuele tähitud kirjale ei ole vastatud. 2)
  1. aasta suvel selgus, et E.Hle taluseaduse alusel kasutada antud maal asub veel laut, mille kohta andmed ehitisregistris puuduvad ja mille omanik tuleb enne erastatavate maade suuruse ja piiride määramist välja selgitada. E.H sõnul kuulub laut temale ja seal asuvad tema loomad.
  2. Tallinna Halduskohtu 29.aprilli 2005 otsusega jäeti kaebus rahuldamata. Kohtuotsuse põhjendused: 1) Vaidlustatud korraldusega kõrvaldas vastustaja järelevalvet teostanud maavanema ettepanekul 12.mai 1998 korraldusega tehtud vea – ekslikult oli jäetud arvestamata L. M avaldusega. Vallavalitsus peab arvestama kõigi maa ostueesõigusega erastamise subjektidega ja lahendama kõik erastamisavaldused. Kui erastamisavaldus on tähelepanuta jäänud, on vallavalitsus kohustatud eksituse kõrvaldama. 2) Korraldus ei riku ega piira kaebaja õigusi. Omandiõiguse ülemineku tõttu kaotas kaebaja õiguse vaidlustada ostueesõigusega erastatava maaga seotud asjaolusid (maa suurust jms). Sellekohane õigus läks üle kaebaja pojale E. H kinkelepingu alusel. Eeltoodu tõttu ei pea kohus kaebuse motiividele sisulist hinnangut andma. 3) Kohus nõustub vastustaja seisukohtadega ja kaasatud järelevalvet teostava isiku arvamusega neid üle kordamata. 4) Kohtu hinnangul kaevatav haldusakt ei ole õigusvastane, ei riku kaebaja subjektiivseid õigusi ega riiva tema põhiõigusi. Seega puudub alus haldusakti õigusvastaseks tunnistamiseks. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
  3. E.H apellatsioonkaebuses paluti kohtuotsus tühistada ja teha uus otsus, millega kaebus rahuldada. Apellatsioonkaebuse põhjendused: 1) Kohtuotsus põhineb tervikuna ebaõigel järeldusel, et kaebajal pole õigust pöörduda kohtusse korralduse õigusvastasuse tuvastamiseks, ning ekslikul seisukohal, et kaebajal puuduvad õigused ja vabadused, mis saaksid olla vaidlustatud korraldusega rikutud. 2) Kaebaja on jätkuvalt seisukohal, et vaidlustatud korraldus on vastuolus haldusõiguse põhimõtete ja haldusmenetluse normidega.
  4. Vastustaja vastuses paluti jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. Kohtuotsus ei sisalda järeldust, et kaebajal puudus kohtusse pöördumise õigus vallavalitsuse 11.juuni 2001 korralduse vaidlustamiseks. Elamu pojale kinkimisega kaotas kaebaja elamu omanikuna maa ostueesõigusega erastamise õiguse, mistõttu vaidlustatud korraldus tema õigusi ei riku. E. H 41,10 ha suuruse maa erastamiseks on erastamistoimingud lõpetamisel.
  5. Järelevalvet teostava ametniku vastuses jäädi esimese astme kohtus esitatud arvamuse juurde ning leiti jätkuvalt, et vaidlustatud korraldus on õiguspärane. 4
(8)3-04-5
  1. Ringkonnakohtu istungil toetasid kaebuse esitaja ja tema esindaja apellatsioonkaebust, vastustaja esindaja ja järelevalvet teostava ametniku esindaja palusid jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. Vastustaja esindaja selgitas täiendavalt, et E. H on käesolevaks ajaks maa kahe katastriüksusena (1,91 ha + 39,74 ha) ostueesõigusega erastatud ning kinnistatud. E.H on seadustanud talumaal oleva lauda ning Juuru Vallavalitsuse 22.augusti 2006 korraldusega nr 222 on otsustatud moodustada 3,59 ha suurune katastriüksus, mille erastajaks on E.H taluseaduse alusel. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED I
  2. Kaebaja tugineb väidetele, et Juuru Vallavalitsuse 12.mai 1989 korralduse nr 159 p 1 oli õiguspärane ning see haldusakt on Juuru Vallavalitsuse 11.juuni 2001 korraldusega nr 167 tühistatud

§ 67lõiget 2 eirates.

Ringkonnakohus kaebuse esitajaga ei nõustu.

  1. Juuru Vallavalitsuse 12.mai 1998 korraldus nr 159 on maa ostueesõigusega erastamise eeltoimingute käigus antud eelhaldusakt. Sellisest eelhaldusaktist ei saa isikule tuleneda õiguspärast ootust, et ta saab maad tingimata erastada eelhaldusaktis märgitud suuruses, kuid sellest võib tuleneda isiku ootus, et eelhaldusakt jääb kehtima ja kaalukate põhjusteta maa erastamise küsimust teisiti ei otsustata.
  2. Juuru Vallavalitsuse 12.mai 1998 korraldus nr 159 ei olnud õiguspärane, kuna see ei arvestanud L. M avaldusega maa ostueesõigusega erastamiseks. Skeem nimetatud korralduse juurde (tl 69) kinnitab ka järelevalvet teostava ametniku seisukohta, et E.H piiride kulgemine sellisel viisil oli vastuolus maakorralduse nõuetega. Maakorraldusseaduse § 5 lg 2 punktide 5 ja 6 kohaselt peavad piirid olema lihtsad ja selged, vältida tuleb kiildumist ja ribasust. Põhjendatud on järelevalvet teostava ametniku viide ka vastuolule MaaRS § 221 lõikega 2, mille kohaselt võis elamu juurde moodustatav kinnistu koosneda külgnevatest katastriüksustest, kui nende vahel asub teisele isikule kuuluv tee. Käesolevas asjas on vaidluse põhjustanud eeskätt kaebaja rahulolematus võimatusega erastada maatükke endise Jõepere ja Tamme talu maadest. Kaebajale tol ajal kuulunud elamu ja nimetatud maatükkide vahel on kaks vallateed, mistõttu neid maatükke hõlmav katastriüksus ei oleks elamualuse katastriüksusega külgnenud.
  3. Ka siis, kui kõnealune haldusakt oleks olnud õiguspärane, võib sellise haldusakti tunnistada isiku kahjuks kehtetuks, kui haldusorganil oleks olnud õigus jätta haldusakt hiljem muutunud faktiliste asjaolude tõttu andmata ja avalik huvi haldusakti kehtetuks tunnistamiseks kaalub üles isiku usalduse, et haldusakt jääb kehtima (

§ 66lg 2 p 2).

Antud juhul olid Juuru Vallavalitsuse 12.mai 1998 korralduse nr 159 p 1 tühistamise ajaks muutunud ka kaebaja erastamisõigusega seonduvad faktilised asjaolud. 5

(8)3-04-5 Juuru Vallavalitsuse 12.mai 1998 korralduse andmise ajal oli kaebuse esitajal MaaRS § 22 lõikest 1 ja §-st 8, samuti asjaõigusseaduse rakendamise seaduse (AÕS RakS) §-st 18 tulenev maa ostueesõigusega erastamise õigus isikuna, kellele maa on antud põliseks kasutamiseks taluseaduse alusel. Samuti oli kaebajal sel ajal MaaRS § 22 lõikest 1 tulenev õigus erastada maad ostueesõigusega ehitise – väljaspool linna piire asuva elamu – omanikuna. Sellise elamu omanik võib maad ostueesõigusega erastada MaaRS §-s 221 lõikes 2 sätestatud ulatuses. 19.veebruaril 1999 võõrandas kaebaja talle kuuluva elamu oma pojale, millega läks pojale üle ka väljaspool linna piire asuva elamu omaniku õigus erastada ostueesõigusega maad MaaRS § 221 lõikes 2 märgitud ulatuses. Kaebaja poeg E. H esitaski 50 ha suuruse maa erastamisavalduse, millega kohalikul omavalitsusel tuli muutunud oludes arvestada. Kaebajale võis pärast talumaal asunud ainsa elamu võõrandamist jääda taluperemehe õigus saada talle põliseks kasutamiseks taluseaduse alusel antud talumaa omanikuks, kuid talle ei saanud enam kuuluda elamuomaniku õigus maa ostueesõigusega erastamiseks. 20.

§ 67

lg 1 näeb ette, et isiku kahjuks haldusakti kehtetuks tunnistamist otsustades arvestab haldusorgan peale sama seaduse § 64 lõikes 3 sätestatu ka isiku usaldust, et haldusakt jääb kehtima, avalikku huvi ja haldusaktiga koormatud isiku huvi, et haldusakt tunnistataks kehtetuks. Sama paragrahvi teise lõike kohaselt ei tohi haldusakti isiku kahjuks kehtetuks tunnistada, kui isik on haldusakti kehtima jäämist usaldades kasutanud ära haldusakti alusel saadud vara, teinud tehingu oma vara käsutamiseks või on muul viisil muutnud oma elukorraldust ning tema huvi haldusakti kehtima jäämiseks kaalub üles avaliku huvi haldusakti kehtetuks tunnistamiseks. Seega, olenemata sellest, kas kehtetuks tunnistatud haldusakt oli õiguspärane või mitte, keelab

§ 67

lg 2 selles märgitud asjaolude ja haldusakti kehtima jäämiseks ülekaaluka huvi esinemisel haldusakti kehtetuks tunnistamise.

  1. Kaebaja väited tema usaldusega arvestamata jätmisest ei ole põhjendatud. Ringkonnakohus nõustub vastustajaga, et alates elamu oma pojale võõrandamisest 19.veebruaril 1999 ei saanud kaebaja enam loota, et talle on võimalik ostueesõigusega erastada maad vallavalitsuse 12.mai 1998 korraldusest tulenevas ulatuses, kuna korraldus lähtus eeldusest, et kaebajal on maa ostueesõigusega erastamise õigus kui väljaspool linna piire asuva elamu omanikul. Alates elamu võõrandamisest, seega ka vaidlustatud korralduse andmise ajal, ei saanud ta tugineda usaldusele, et tema kui elamu omaniku suhtes antud eelhaldusakt jääb kehtima. Ringkonnakohtu hinnangul kaebaja sellele ka ei lootnud, vaid pigem arvas, et maatükid, mis 12.mai 1998 korraldusega kaebajale jagati, saab erastada tema poeg. Lisaks eeltoodule ei saanud kaebaja 11.juuni 2001 korralduse nr 167 andmise ajal ringkonnakohtu arvates loota 12.mai 1998 korralduse kehtima jäämisele ka seetõttu, et Juuru Vallavolikogu 16.märtsi 2000 otsusest nr 37 ja selle lisast nähtuvalt oli juba
  2. aasta märtsiks kõnealused maad ümber jagatud ning tehtud uus piiride kulgemise ettepanek. Ehkki asjas pole haldusakti, millega vallavalitsus oleks
  3. aasta mais tehtud piiride kulgemise ettepaneku enne käesolevas asjas vaidlustatud haldusakti andmist sõnaselgelt kehtetuks tunnistanud, oli see uue piiride kulgemise ettepanekuga asendamise tõttu kehtetu.
  4. Kaebaja on andnud üldsõnalisi selgitusi, et maa erastamisele lootes on ta soetanud täiendavalt kariloomi, soetanud põllumajandustehnikat, teinud agrotehnilisi töid jms ning kandnud vallavalitsuse 11.juuni 2001 korralduse nr 167 tõttu kahju. Ükski kaebaja poolt esitatud dokumentidest ega ka tema selgitused ei võimalda teha järeldust, et kaebaja on nimelt vallavalitsuse 12.mai 1998 korralduse kehtima jäämist usaldades teinud tehinguid oma vara käsutamiseks või on muul viisil muutnud oma elukorraldust. Asjast nähtuvalt on kaebaja 6

(8)3-04-5 tegelenud ja tegeleb jätkuvalt loomapidamisega ning on kasutanud talle taluseaduse alusel põliseks kasutamiseks antud maad, samuti on ta kasutanud maad tähtajaliste lepingute alusel. Kaebaja poolt antud selgitused viitavad loomapidamisega tegeleva isiku tavapärastele toimingutele ega anna alust asuda seisukohale, et vallavalitsuse 12.mai 1998 korralduseta poleks ta neid teinud.
  1. Asjast ei nähtu, et vallavalitsus oleks vaidlustatud korralduse andmisel jätnud oluliste asjaoludega arvestamata. Vallavalitsuse 12.mai 1998 korralduse tühistamiseks olid kaalukad põhjused ning asjaolusid, mille tõttu olnuks varasema haldusakti tühistamine keelatud, ei esinenud. Õiguspärane vallavalitsuse 11.juuni 2001 korraldus nr 167 ei riku kaebaja õigusi. Neil põhjustel jääb apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus tühistamata. II
  2. E.Hle on Tallinna Halduskohtu 11.jaanuari 2005 määrusega määratud advokaat riigi arvel. Teda esindab vandeadvokaat O. N Advokaadibüroost JUNIK. Tallinna Halduskohtu 29.aprilli 2005 määrusega mõisteti advokaadibüroole riigi eelarvest välja õigusabikulud seoses halduskohtumenetluseks ettevalmistumise ja kohtumenetluses osalemisega summas 2183 krooni, sh käibemaks.
  3. Vandeadvokaat O. N esitas E. H esindajana halduskohtu otsusele apellatsioonkaebuse ja osales apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ringkonnakohtu 17.oktoobri 2006 istungil. Vandeadvokaat esitas taotluse riigi õigusabi tasu suuruse kindlaksmääramiseks. Taotluse kohaselt on riigi õigusabi tasu suuruseks 2626 krooni, millele lisandub käibemaks 18 %, kokku 3098 krooni ja 68 senti. Õigusabi osutamise käigus tehtud töödeks on menetluseks ettevalmistumine, mille eest taotletakse 1400 x 1,3 = 1820 krooni, ja osalemine kohtumenetluses, mille eest taotletakse 155 x 1,3 x 4 = 806 krooni.
  4. Taotlus riigi õigusabi tasu suuruse kindlaksmääramiseks on põhjendatud osaliselt ja kuulub rahuldamisele osaliselt. Ringkonnakohus nõustub taotlejaga, et kuna apellatsioonkaebuse esitamine toimus enne justiitsministri 26.jaanuari 2005 määruse nr 2 „Riigi õigusabi osutamise eest makstava tasu arvestamise alused, maksmise kord ja tasumäärad ning riigi õigusabi kulude hüvitamise ulatus ja kord“ (Kord) muutmist 27.juuli 2006 määrusega nr 24, tuleb selle töö tasumäärade arvestamisel lähtuda korra varasemast redaktsioonist. Apellatsioonimenetluse ettevalmistamise tasu määraks on Korra § 12 lg 1 ja § 13 kohaselt 1400 krooni, mida tuleb Korra § 3 lg 2 alusel korrutada koefitsiendiga 1,
  5. Seega kujuneb tasu suuruseks asja kohtuliku menetluse ettevalmistamise eest 1,3 x 1400 = 1820 krooni. Ringkonnakohtu istungil osalemine toimus ajal, mil Kord kehtis justiitsministri 27.juuli 2006 määrusega nr 24 muudetud redaktsioonis, mille kohaselt Korra § 3 koefitsientide kohaldamise kohta on alates 11.augustist 2006 kehtetu. Taotluses märgitud summa 806 krooni on saadud tasumäära korrutamisel koefitsiendiga 1,
  6. Vastavalt Korra § 13 ja § 12 lõikele 2 on esindaja tasu haldusasja kohtulikus menetluses osalemise eest 155 krooni iga poole tunni eest. Kohtuistung kestis 2 tundi. Seega on kohtulikus menetluses osalemise tasu suuruseks 155 x 4 = 620 krooni. 7
(8)3-04-5 Kokku on riigi õigusabi suuruseks 2440 krooni, millele lisandub Korra § 1 lg 2 alusel käibemaks 18 % (439 krooni ja 20 senti). Seega kuulub õigusabi osutajale väljamaksmisele riigi õigusabi tasu koos käibemaksuga kogusummas 2879 krooni ja 20 senti. Vastavalt Korra §-le 6 maksab Eesti Advokatuuri juhatus riigi õigusabi osutajale tasu välja advokaadibüroo pidaja taotluse alusel, millele on lisatud ärakiri kohtuotsusest, millega riigi õigusabi tasu kindlaks määrati. 27. Kaebuse esitajale on otsustatud riigi õigusabi anda enne riigi õigusabi seaduse kehtima hakkamist. Ringkonnakohus määrab riigi õigusabi seaduse §-st 25 ja § 8 lõikest 1 lähtudes, et riigi õigusabi saajal ei ole kohustust advokaadile makstavat summat riigile hüvitada. Kuna kohus ei rahulda kaebust, ei kuulu riigi õigusabi tasu väljamõistmisele ka vastustajalt. Lilianne Aasma Oliver Kask Ruth Virkus 8
(8)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.