KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Silvia Truman (eesistuja), Ruth Virkus ja Oliver Kask Otsuse tegemise aeg ja koht 22.september 2006, Tallinn Haldusasja num

) § 108 lg 1 p 4 alusel seoses piirvanuse täitumisega. 31.07.2003 kaitseministri käskkirjaga nr 376 maksti L. K.le

§ 164

lg 3 p 2 alusel ühekordset toetust kahe aasta palga ulatuses summas 162 840 kr, millest pärast maksude mahaarvamist kanti tema pangakontole 121 004 kr. 08.03.2004 otsusega nr 14 rahuldas Kaitseministeeriumi arstlik keskkomisjon L. K. väide ja muutis Kaitseväe arstliku komisjoni 11.11.2003 otsust nr 10, tuvastades L. K.l osalise püsiva töövõimetuse 60% ulatuses. 24.11.2004 Kaitseväe arstliku komisjoni otsusega nr 16 tuvastati L. K.l osaline püsiv töövõimetus 60% ulatuses alates 24.11.2004 kuni 30.11.2006. 15.12.2004 esitas L. K. ROK ülemale taotluse teenistuskohustuste täitmisel juhtunud tööõnnetusega tekitatud kahju hüvitamiseks. Taotluse esitaja palus Vabariigi Valitsuse 10.06.1992 määrusega nr 172 kinnitatud „Ettevõtete, asutuste ja organisatsioonide töötajatele tööülesannete täitmisel saadud vigastuste või muu tervisekahjustusega tekitatud kahju hüvitamise ajutise korra" (Ajutine kord) p 2 alusel hüvitada talle ajavahemiku 04.04.2003 04.01.2005 eest kokku 51 576 kr ning sealt edasi igakuiselt 2 456 kr, millelt kuulub mahaarvestamisele tulumaks. ROK jättis 02.02.2005 otsusega nr 1.3-3/28-2 L. K. taotluse rahuldamata. L. K. esitas halduskohtule kaebuse, milles palus tühistada ROK 22.02.2005 otsus nr 1.3-3/28-2 ning kohustada riiki ROK kaudu hüvitama kaebajale teenistuskohustuse täitmisel juhtunud õnnetusega tekitatud kahju ajavahemikus 04.04.2003 kuni 04.03.2005 summas 56 488 kr ja alates 04.01.2005 igakuiselt 2 456 kr. Kaebuse kohaselt oli teenistuse ajal kaebaja sissetulek 6 785 kr (neto umbes 5 333 kr), alates 04.04.2003 saab ta aga töövõimetuspensioni kõigest 1 615 kr, millest peab tasuma veel ravikulusid. Seega on tema igakuuline sissetulek vähenenud 2 456 kr võrra (6 765 kr x 60% - 1 615 kr) ning selle vahesumma on riik kohustatud Ajutise korra p 2 kohaselt kahjukannatajale hüvitama. Ajutise korra p 2 kohaselt seisneb kahju hüvitamine kannatanule rahasummade väljamaksmises sissetuleku (või selle osa) ulatuses, millest ta jäi ilma töövõime kaotuse või selle alanemise tagajärjel, kusjuures hüvitusest arvatakse maha seoses töövigastusega määratud invaliidsusgrupile vastav pension või töövõimetuse astmele vastav pension. Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-94-97 asunud seisukohale, et tööandja on kohustatud töötajale tagama ohutud töötingimused ja ohutu pääsu töökohale; kui ohutus ei ole tagatud, peab tööandja õnnetuse korral vastutama töötajale tekitatud kahju eest. Ajutise korra p 1 kohaselt kannavad organisatsioonid varalist vastutust töötajatele tööülesannete täitmisel organisatsiooni süü läbi nii tema territooriumil kui ka väljaspool seda saadud vigastuse või muu tervisekahjustusega tekitatud kahju eest. Organisatsioon vabastatakse kahju hüvitamisest, kui ta tõendab, et vigastus või muu tervisekahjustus ei tekkinud tema süü läbi. Vaidlustatud otsuses ega tööõnnetuse juurdlusmaterjalides ei ole tõendatud kahju hüvitamiseks kohustatud isiku süü puudumist ega kaebaja süü olemasolu. ROK otsus, millega hüvitise maksmisest keelduti, on õigusvastane nii sisuliselt kui ka formaalselt, sest selgitatud pole otsuse peale edasikaebamise tähtaega ja korda. 2

), mille 9.peatükis on toodud ära kaadrikaitseväelaste teenistusalased tagatised, sealhulgas rahalised toetused kaadrikaitseväelase vigastusel või töövõime kaotusel teenistusülesannete täitmisel. Kaebaja on jätnud märkimata, et ta on juba saanud ühekordset toetust kahe aasta palga ulatuses summas 121 004 kr (neto). Selle toetusega pidi olema kaetud kaebajal ärajääv sissetulek ja kõik kulutused, mida kaebaja kandis seoses osalise püsiva töövõime kaotusega. Ka juhul, kui kaebaja nõue oleks põhjendatud, on väär kaebaja väide, mille kohaselt tuleb kahju arvestamise aluseks võtta keskmine kuusissetulek 6 785 kr (mis hõlmab kaebaja arvates hüvitisi toiduraha ja korterikompensatsiooni näol).

§ 164

lg-tes 3 ja 5 kasutab seadusandja toetuse arvestamise aluseks võetava rahalise sissetuleku osas mõisteid „palk" ja „teenistustasu".

§ 153

lg 1 järgi makstakse kaadrikaitseväelasele teenistustasu, mis koosneb ametipalgast, lisatasust, puhkusetasust ja puhkusetoetusest. Toiduraha ja korterikulusid makstakse kõikidele kaadrikaitseväelastele hüvitisena ja neid rahasid

§ 158lg 1 kohaselt teenistustasu hulka ei arvata.

Vastustaja ROK vaidles kaebusele vastu. Vastustaja märkis, et kõnealusest vigastusest tingitud kahju hüvitamiseks maksis riik Kaitseministeeriumi kaudu kaebajale juba välja

§-s 164 lg 3 p 2 ettenähtud ühekordse toetuse kahe aasta vabariigi keskmise palga ulatuses summas 162 840 kr (bruto). Kaebaja ei ole tõendanud kahju tekkimist üle nimetatud summa ega ROK süüd kaebajale kahju tekitamises. Kaebaja nõude rahuldamine tähendaks kahju tekkimisega eelnenud olukorraga võrreldes lisasissetuleku saamist. Kaebaja kuusissetulek ei olnud 6 785 kr nagu ta ise väidab. Selle summa võttis kaebaja kaitseministri käskkirjast, millega määrati talle ühekordne toetus; tegemist on vabariigi keskmise palgaga (sest kaebaja palk oli sellest väiksem), mis oli küll aluseks toetuse arvutamisel, kuid kahjuhüvitise arvutamisel ei ole kohaldatav. Kaebaja keskmine kuusissetulek koos toiduraha ja korterikompensatsiooniga oli 5 344, 47 kr. Põhjendamatu on kaebaja nõue määrata talle hüvitis määramata tähtajani. Ajutise korra p 19 järgi hüvitatakse kahju selle aja kestel, mille kohta VEK on teinud kindlaks töövõime kaotuse seoses töövigastusega. Kaitseväe arstlik komisjon on määranud kaebaja töövõime kaotuseks 60 % kuni 30.11.2006 ja kui kaebajal oleks õigus hüvitist nõuda, siis ainult selle ajani. Tallinna Halduskohtu otsusega jäeti kaebus rahuldamata järgmistel motiividel: Vaidlust ei ole selles, et kaebaja osalise püsiva töövõimetuse põhjustanud vigastus tekkis 22.11.2002 teenistuskohustusi täites ning et saadud vigastuse tagajärjel on kaebaja 60 % ulatuses osaliselt töövõimetu. Vastustajad ei vaielnud vastu ka kaebaja seisukohale, et temale tuleks hüvitada tööõnnetusega põhjustatud osalise töövõimetuse tõttu tekkinud kahju, kuid vastustajate väitel pole kaebaja tõendanud, et tekitatud kahju ületab talle juba makstud ühekordset toetust 162 840 kr ning kohus nõustub vastustajate seisukohaga. Toetust maksti kaebajale

§ 164

lg 3 p 2, lg 5 ja lg 6 alusel, mis sätestavad, et teenistusülesannete täitmise tõttu saadud vigastuse tagajärjel kaitseväe arstliku komisjoni otsusega püsivalt 40-90% ulatuses töövõimetuks tunnistatud kaitseväelasele maksab riik ühekordset toetust kaitseväelase kahe aasta palga ulatuses; ühe kuu palga arvutamise aluseks võetakse palgaseaduse alusel arvutatud keskmine teenistustasu, mis kaitseväelasel oli töövõime kaotuse korral püsivalt töövõimetuks tunnistamise või kehavigastuse saamise kuule eelnenud kuul; kui kaadrikaitseväelase ühe kuu palk osutub väiksemaks, kui Statistikaameti poolt avaldatud kuu keskmine brutopalk kalendriaastas, võetakse ühe kuu palga aluseks Statistikaameti poolt avaldatu. Kaebaja on nõude esitamisel ekslikult lähtunud toetuse maksmise käskkirjas märgitud vabariigi keskmisest brutopalgast 6 785 kr. Seda summat ei saa hüvitise taotlemisel aluseks võtta. 3

§ 153lg 1).

Ametipalgaks nimetatakse palgaastmele vastava kuupalgamäära alusel arvutatud palga osa (

§ 154

lg 1), lisatasudeks on auastmetasu (

§ 155

) ja väljateenitud aastate tasu (

§ 156lg 1).

Korteriraha ja toiduraha makstakse kaadrikaitseväelasele toetusena ning neid rahasid ei arvata teenistustasu hulka (

§ 158lg 1).

Kaebaja keskmine kuusissetulek koos toiduraha ja korterikompensatsiooniga oli 5 344,47 kr; lahutades sellest korteriraha ja toiduraha, jääb järele teenistustasu 2 994,47 kr, millest tulebki igakuise hüvitise arvutamisel lähtuda. 2 994,47 kr (endine kuusissetulek) x 60% (töövõime kaotus) - 1 615 (pension) = 181,68 kr. Jagades kaebajale määratud toetuse 162 840 kr töövõime osalise kaotuse tagajärjel kaotatud teenistustasu ja pensioni vahega 181,68 kr, selgub, et toetusest jätkub hüvitise katteks 896,3 kuud ehk 74,69 aastat. Kaebajal on osaline püsiv töövõimetus 60% ulatuses tuvastatud aga ainult kuni 30.11.

1. Kaebaja väitis küll, et on pidanud tegema ka kulutusi ravimitele, kuid nende kulutuste kandmise kohta dokumente pole esitanud. 02.02.2005 ROK ülema otsus nr 1.3-3/28-2, millega jäeti rahuldamata kaebaja taotlus tervisekahjustusega tekitatud kahju hüvitamiseks, on õiguspärane. Otsuses pole küll märgitud selle vaidlustamise kordaja tähtaega, millega on rikutud haldusmenetluse seaduse § 57 lg 1, kuid see rikkumine ei saa iseenesest olla otsuse tühistamise aluseks. Vastavalt HMS §-le 57 lg 2 ja 3 ei mõjuta vaidlustamisviite puudumine haldusakti kehtivust, vaidlustamise tähtaega ega too kaasa muid õiguslikke tagajärgi. Kuigi kaebus jääb rahuldamata, ei ole käesoleval juhul põhjendatud kaebajalt õigusabikulude väljamõistmine Kaitseministeeriumi kasuks, sest asjaolusid arvestades ei eeldanud kaebuse lahendamine asutusevälise õigusabi kasutamist. ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED APELLATSIOONIMENETLUSES L. K. halduskohtu otsusega ei nõustunud ja esitas selle peale apellatsioonkaebuse. Apellant leiab, et tema teenistusest vabastamine toimus ebaseaduslikult, mille kohta on esitatud vastavad avaldused prokuratuurile. Kaebaja ei olnud enam võimeline töötama senisel teenistuskohal oma tervisliku seisundi tõttu, mis halvenes teenistusülesannete täitmisel saadud vigastuse tõttu. Kaebaja sai vigastuse teenistuskohustuste täitmisel ning riik on kohustatud kaebaja taotletud hüvitised talle maksma. Samuti on apellant arvamusel, et riik oleks pidanud maksma talle kindlustusrahad. Apellant ei eita, et on saanud ühekordse toetusena kätte kahe aasta palga, kuid märgib, et tegelikult ta nimetatud toetust saada ei ole soovinud ning avalduse toetuse saamiseks kirjutas teadmatusest ja surve all. Kohus on jätnud kaebuses toodud kaebaja põhiseisukohad analüüsimata. Kaebaja ei osalenud esimese astme kohtus asja arutamisel, sest haigestus istungile eelneval päeval. Kaebaja eesmärk on, et ROK maksaks talle välja vahe varem teenitud töötasu ja pensioni vahel ja seda kuni 30.11.
2. Kui selle nõude rahuldamine ei ole võimalik, palub kaebaja välja mõista ROK-lt tema kasuks ebaseaduslikult teenistusest vabastamise tõttu saamata jäänud töötasu ning kindlustusrahad, mis on ette nähtud teenistusülesannete täitmise ajal vigastuse saanud kaitseväelasele. Kaitseministeeriumi ja ROK vastustes apellatsioonkaebusele paluti jätta see rahuldamata. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED Apellatsioonkaebuse väited ei anna halduskohtu otsuse tühistamiseks alust. Esimese astme kohus ei ole menetlusnorme rikkunud ega ole materiaalõigust vääralt kohaldanud. Asja materjalidest nähtub ning apellant ei vaidlusta, et ta sai kutse halduskohtu istungile ilmumiseks tähtaegselt kätte ning oli asja arutamise ajast ja kohast teadlik. Kaebaja ei teatanud õigeaegselt kohtule oma väidetavast haigestumisest ning kohtul polnud takistusi kaebuse 4

sätted, mis reguleerivad kaadrikaitseväelaste teenistusalaseid tagatisi, mis näevad muu hulgas ette toetuste maksmise kaadrikaitseväelase vigastuse või töövõime kaotuse korral teenistusülesannete täitmisel. Kohus jättis kaebuse rahuldamata mitte kaebajale kahju tekkimises vastustaja süü puudumise motiivil, vaid põhjusel, et kaebajale on kaitseministri 31.07.2003 käskkirjaga nr 376 makstud seoses tema teenistusülesannete täitmise tõttu saadud vigastuste tagajärjel tekkinud 40%-se püsiva töövõimetusega ühekordset toetust kahe aasta palga ulatuses, milline summa ületab tunduvalt sissetuleku, millest kaebaja jäi ilma töövõime osalise kaotuse tagajärjel. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuses toodud kaebuse rahuldamata jätmise motiividega. Asjakohatu on apellandi väide, et tegelikult ta seda toetust saada ei ole soovinud. Toetuse saamiseks on ta kirjutanud ise avalduse, on toetuse kätte saanud ega ole toetuse määramise käskkirja vaidlustanud. Asjaolul, et toetuse määramise käskkirjas nr 376 on kaebaja osalise püsiva töövõimetuse ulatuseks märgitud 40%, ei oma antud juhul tähendust, sest vastavalt

§ 164

lg 3 punktile 2 on nii 40% kui ka 60% osalise töövõimetuse korral toetuse määr sama - kahe aasta palk. Samuti on kohus õigesti leidnud, et kaebaja on kahju hüvitise arvutamisel ebaõigesti võtnud aluseks kaitseministri käskkirjas nr 376 märgitud palga 6 785 kr. Nimetatu on Statistikaameti poolt avaldatud 2003.aasta märtsikuu keskmine brutopalk, millest tuli lähtuda kaebajale toetuse väljamaksmisel, sest tema ühe kuu palk osutus väiksemaks. Asja materjalide juurde võetud kaebaja palgaõiendist nähtub, et tema kuu keskmine sissetulek koos toiduraha hüvitisega ja korterikompensatsiooniga oli 5 344,47 kr. Tallinna Pensioniameti õiendi kohaselt on kaebaja töövõimetuspensioni alates 01.01.2005 tõstetud 1 736 kroonini. Seega ei ole teenistusülesannete täitmise tõttu saadud vigastuse tagajärjel kaebaja sissetuleku vähenemist toimunud ka juhul, kui lähtuda igakuise hüvitise arvutamisel 5 344,47 kroonisest kuu sissetulekust. Käesoleva vaidluse esemeks ei olnud kaebaja lepingulisest teenistusest vabastamise käskkiri, mistõttu jätab ringkonnakohus tähelepanuta kaebaja poolt apellatsioonimenetluses esmakordselt esitatud väite, mille kohaselt on tema tegevteenistusest vabastamine toimunud ebaseaduslikult. Apellatsioonkaebusest saab ringkonnakohus aru selliselt, et apellandi arvates oleks pidanud riik talle maksma ka seadusega kaadrikaitseväelasele ettenähtud kindlustushüvitist. See kaebaja seisukoht on ekslik. Kaadrikaitseväelase teenistusalaseid tagatisi ette nägevad KTVS sätted kaitseväelase kindlustamist riigi poolt ette ei näe. Töövõimetuse korral teenistusülesannete täitmise tõttu maksab riik ühekordset toetust 5