KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Ivo Pilving, liikmed Silvia Truman ja Ruth Virkus Otsuse tegemise aeg ja koht 14. september 2006, Tallinn Haldusa

) § 9 lg 1 kohaselt peab lisaks esmaste õiguskaitsevahendite ammendavusele tuvastama konkreetsed õigushüved, mida rikuti ja seejärel otsustama, kas isikule tekitati füüsilist ja hingelist valu ning kannatusi VÕS § 128 lg 5 mõttes. Alles pärast seda saab hinnata tekitatud kahju suurust. Võlaõigusseaduse sätte tõlgendamisel tuleb arvestada, et eraõiguse norme tuleb avalik-õiguslikes suhetes tõlgendada erinevalt eraõiguslikest suhetest. Riigivastutuse seaduse mõtte ja eesmärgiga on kooskõlas Tartu Ringkonnakohtu 3. detsembri 2004. a otsuses väljendatud seisukoht, et kuna vahistatul on PS §-st 20 tulenev õigus vabadusele juba seaduse alusel võetud, siis tema paigutamist kartserisse ei saa võrdsustada vabaduse võtmisega PS § 20 ega

§ 9lg 1 mõttes.

Kuigi vabaduse võtmisega võib isikule kaasneda ka füüsiline ja hingeline valu, tuleks kaebuses esitatud nõue kvalifitseerida väärikuse süüliseks alandamiseks

§ 9lg 1 mõttes.

1. b)Mittevaralise kahju hüvitist 2000 kr saaks lugeda mõistlikuks ja piisavaks juhul, kui kaebuse esitaja oleks tõendanud õigusvastaste käskkirjadega tekitatud süülise väärikuse alandamise. Adekvaatsusteooria alusel peab põhjuslik seos kahju hüvitamise kohustuse aluseks oleva asjaolu ja saabunud tagajärje vahel olema otsene. Koosseisu täitmiseks oleks kaebaja pidanud esitama tõendid, et kohus saaks kaaluda, kas selline õigushüve kahjustamine võis kaebajale tekitada hingelist valu ja kannatust ning kas ja millises vääringus saaks seda käsitleda mittevaralise kahjuna. Õigusvastase haldusakti alusel kartseris viibinud isiku mittevaralise kahju hüvitamise nõude rahuldamisest lähtuvalt ei saa lugeda piisavaks, et avaliku võimu õigusvastase tegevusega kaasneks automaatselt mittevaralise kahju hüvitamise kohustus või et isik väidab endale moraalsete kannatuste tekkimist (Riigikohtu 7. mai 1998. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-161-98). Kartseris viibimist ei saa käsitada füüsilise ja hingelise valu või kannatusena. Praktikas on juhtumeid, kus isik ise soovib kartserisse minna, et olla eemal kambrikaaslastest ja neist puhata. Kuigi kartseriga kaasneb teatud õiguste kitsendamine, on inimlike esmavajaduste rahuldamine tagatud.
2. c)Korduv distsiplinaarkorras karistamine viitab, et kartseris viibimine ei olnud sisuliselt õigusvastane. Kui kohus leiab, et õigusvastase käskkirja alusel kartseris viibimisega mittevaralise kahju tekitamiseks piisab pelgalt moraalsetele kannatustele viitamisest, siis võiks avaliku võimu kandjat kohustada kirjalikult vabandama. Vaidlustatud kohtuotsuse jõustamine võimaldaks vahistatutel kergekäeliselt ja viitega füüsilisele ning hingelisele valule saada riigilt hüvitist. 6. Pärnu Vangla vastuses palutakse jätta R. K.i apellatsioonkaebus rahuldamata ja korratakse vangla apellatsioonkaebuse väiteid. 7. R. K.i vastuses palutakse jätta Pärnu Vangla apellatsioonkaebus rahuldamata järgmistel põhjustel:
3. a)Mittevaralise kahju aluseks on PS §-des 18, 20, 25 ja 28 sätestatud õiguste rikkumine ning

§ 9lg 1.

Kartseris viibides oli keelatud suitsetamine, mis tekitas erilist piina. Kaasasündinud lülisamba defekti tõttu oli piinav olla päev läbi püstijalu. Keelatud oli poest kauba ostmine ja pakkide saamine. Vaid rahaline hüvitus kompenseeriks tekitatud kannatused. b) VastS § 100 lg 1 p 3 järgi võidakse vahistatu paigutada kartserisse kuni 30 ööpäevaks, kuid kaebuse esitaja viibis seal 42 päeva. Kohus on arvestanud miskipärast 7 päevaga. 63 000 kr suurune hüvitis on mõistlik summa. 3

§ 9

lg 1 kohaselt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, samuti au või hea nime teotamise korral. 12. Vastustaja on seisukohal, et kartserisse paigutamisega ei olnud võimalik võtta kaebajalt vabadust, sest kaebaja vabadus oli vahistatuna juba piiratud. Ringkonnakohus sellega ei nõustu.

§ 9

lg 1 peetakse vabaduse all silmas PS § 20 lg-s 1 sätestatud õigust füüsilisele vabadusele, s.o kaitset vahistamise ja kinnipidamise eest. Kaebaja füüsiline vabadus oli vahistatuna tõepoolest juba väga olulisel määral piiratud. Siiski ei ammendu füüsiline vabadus vahistamisega täielikult. Vahistatu kartserisse paigutamisega kaasneb füüsilise vabaduse riive täiendav intensiivistumine. Vahistatuna viibis kaebaja ca 20 m2 suuruses lukustatud kambris, kartseri pindala on aga vaid ca 6 m2. Lukustatud kambris on 4

§ 9

lg-s 1 sätestatud vabaduse võtmine hõlmama ka vabaduse piirangu intensiivistumise.

1. Õigusvastane karistamine kartseris kinnipidamisega võib, ehkki ei pruugi alati kujutada endast inimväärikuse alandamist (Riigikohtu halduskolleegiumi
2. märtsi
3. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-2-06, p 11;
4. märtsi
5. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-14-06, p 12). Traditsiooniliselt on inimväärikuse alandamiseks õigusteaduses peetud kehalise puutumatuse kahjustamist, inimese või tema lähedaste jätmist eksistentsiks vajalike minimaalsete tingimusteta, inimese ränka diskrimineerimist ning inimese identiteedi rasket kahjustamist, s.h tema au teotamist, samuti tema taandamist isiksusest riigivõimu objektiks või vahendiks (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
6. augusti
7. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-80-97; E.-J. Truuväli jt, Põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne, 2002, lk 105—106; M. Sachs, Grundgesetz. Kommentar, 2003, lk 87—95). Riigikohus on haldusasjas nr 3-3-1-2-06, p 12, asunud seisukohale, et kartserisse paigutamine ilma õigusliku aluseta, s.h olukorras, kus selle aluseks olnud käskkiri tühistatakse, on väärikust alandav. Ringkonnakohus leiab, et väärikuse alandamiseks ei saa lugeda kartserisse paigutamist igasuguse hiljem tühistatud käskkirja alusel, vaid arvestada tuleb ka tühistamise põhjusi. Antud juhul viisid tühistamiseni nii vormilised kui sisulised puudused. Need olid ennekõike tingitud ametnike lohakusest distsiplinaarsüüdistuse asjaolude uurimisel, dokumenteerimisel ja karistuse motiveerimisel. Ehkki karistuse määr ei olnud ilmselgelt ebaproportsionaalne, kohaldati üliintensiivset karistust kaebaja suhtes kergekäeliselt. Välistada ei saa seda, et menetluse korrektsel läbiviimisel oleks karistus olnud leebem. Seetõttu asub kolleegium seisukohale, et käesoleval juhul riivati ka kaebaja õigust inimväärikusele. Eeltoodu kinnitab ühtlasi, et vastustaja nimel tegutsenud ametnike tegevuses esines süü hooletuse vormis.
8. Vastustaja leiab, et hüvitist mittevaralise kahju eest ei ole võimalik välja mõista tuginedes pelgalt VÕS § 128 lg-le 5 ja kaebaja väitele, et tal tekkisid moraalsed kannatused. Ringkonnakohus on seisukohal, et ainuüksi viidatud säte ja kaebaja väited ei ole tõepoolest valuraha maksmise aluseks, kuid mittevaralise kahjuna käsitatavaid kannatusi ei ole kannatanul alati võimalik tõendada. Kohus peab hindama asjaolude alusel ka seda, kas mittevaralise kahju tekkimine oli vaidlusaluses olukorras tõenäoline. Kartserisse paigutamine pidi käesoleval juhul tekitama tagajärgi, mis on käsitatavad mittevaralise kahjuna. Kartserisse paigutamise eesmärk ongi kallutada kinnipeetavat intensiivse füüsilise ja vaimse surve abil distsipliinile alluma. Distsiplinaarkaristuse õiguspärasuse korral on ka säärased tagajärjed õiguspärased, kuid käskkirja õigusvastasuse korral, iseäranis kui sellega kaasnes väärikuse alandamine, on kartseris viibimise mõju käsitatav nii füüsilise kui ka vaimse kannatusena. Kohatu on vangla väide, et mõni kinnipeetav võib ajutiselt isegi soovida kartseris viibida.
9. Leides, et kahju tuleb hüvitada rahas, ei ole halduskohus ringkonnakohtu hinnangul kohaldanud vääralt materiaalõigust ega rikkunud menetlusnorme. II.
10. Kaebaja on apellatsioonkaebuses vaidlustanud halduskohtu poolt välja mõistetud hüvitise suuruse, pidades 2000 kr ebapiisavaks. Kaebaja osundab sellele, et kartseris viibimine tõi kaasa raskeid kannatusi, sest kaebajal ei võimaldatud kartseris kirjavahetust pidada ja helistada, 5

§ 13

lg 1 p-le 1 arvestatakse hüvitise suuruse määramisel kahju tekkimise ettenägematust. Asjaolu, et teine kartseris viibiv isik end vigastab ja et kaebaja tunneb seetõttu hirmu nakatuda HIV-sse, ei olnud ega pidanud olema distsiplinaarkaristuse määramisel ettenähtav. Vastavalt VÕS § 128 lg-le 2 ei kuulu kahju hüvitamisele ulatuses, milles kahju ärahoidmine ei olnud selle kohustuse või sätte eesmärgiks, mille rikkumise tagajärjel kahju hüvitamise kohustus tekkis. Käesoleval juhul distsiplinaarkaristuse kohaldamisel rikutud õigusnormide eesmärgiks ei olnud vältida kaebaja kokkupuudet isikuga, kes on end vigastanud ja kes võib olla HIV kandja. Apellatsiooniastmes kaebaja poolt viidatud lülisamba defektist tingitud täiendavad vaevused kartseris viibimise ajal ei saa olla halduskohtu otsuse muutmise aluseks, sest kaebaja sellele asjaolule halduskohtus ei tuginenud. Mittevaralise kahjuna käsitatavad kannatused peab ka halduskohtumenetluses kehtiva uurimispõhimõtte valguses välja tooma kaebaja. 17. Väär on kaebaja etteheide, nagu oleks halduskohus ebaõigesti lugenud kaebaja poolt kartseris veedetud ajaks 7 ööpäeva. 7-st ööpäevast oli kohtuotsuses juttu seoses selles viidatud Tartu Ringkonnakohtu otsusega. Halduskohus lähtus käesoleval juhul 42 ööpäevast kui alusetult kantud karistusest, kuid ei nõustunud kaebaja arvamusega, et talle tuleks hüvitada 1500 kr iga ööpäeva eest. Seejuures ei ole rikutud VangS § 100 lg 1 p 3. Selles sättes on kehtestatud piirang vaid ühe rikkumise eest määratava karistuse pikkusele. Kaebajat karistati mitme rikkumise eest. VÕS § 127 lg 6 kohaselt otsustab mittevaralise kahju suuruse kohus.

§ 13

lg 1 p 5 kohaselt arvestatakse hüvitise määramisel asjaolusid, millest tulenevalt kahju hüvitamine täies ulatuses oleks ebaõiglane. Käesoleval juhul tuleb arvestada seda, et nii kaebajast kui vastustajast sõltumatutel asjaoludel kandis ta tegelikult vaid osa õigusvastaste käskkirjade alusel määratud karistusest. Mitme kaebajale süüks arvatud õigusrikkumise toimepanemise üle tegelikult vaidlust ei olnud. Teatud ulatuses pidi kaebaja karistamine olema põhjendatud. Kuna kohtu pädevuses ei ole distsiplinaarkaristusi määrata, ei saa ta õiglast karistuse määra ise kindlaks teha. Samas ei oleks õiglane maksta kaebajale valuraha karistamisega kaasnenud kannatuste eest täies ulatuses. Seega ei ole alust halduskohtu poolt välja mõistetud hüvitist suurendada. Ivo Pilving Silvia Truman Ruth Virkus 6