3-06-1425/6

TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohtuasja number 3-06-1425 Otsuse kuupäev

1. oktoober 2006.a Kohtunik Roby Koik Kohtuasi N. G. kaebus Tartu Vangla toimingute peale ja 600 krooni kahju hüvitamise nõudes
2. oktoober 2006.a Asja läbivaatamise kuupäev Istungil osalenud isikud Kaebuse esitaja N. G; Vastustaja Tartu Vangla esindaja J. R. Resolutsioon Jätta kaebus rahuldamata. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest arvates. ASJAOLUD N. G. on kinnipeetav Tartu Vanglas. 19.07.2006.a esitas N. G. Tartu Halduskohtule kaebuse Tartu Vangla toimingute peale ja 600 krooni kahju hüvitamise nõudes. KAEBUSE PÕHJENDUSED JA TAOTLUS Kaebuse kohaselt jalutas kaebuse esitaja N. G. 03.06.2006.a Tartu Vangla jalutuspoksis nr 19 ja jättis oma sussi jalutuspoksi sellepärast, et korrapidaja, kes viis sellel päeval jalutuskäigule, ütles talle, et ta tuleks rutem välja. Suss tuli jalast võimlemise käigus. Kaebuse esitaja palus korrapidajat oodata, kuid korrapidaja ei tahtnud seda teha ning lükkas kaebuse esitaja jõuga boksist välja, N. G. kambrile lähenedes võeti tal ära ka teine suss. Palvest tuua teine suss, korrapidaja keeldus. Seetõttu, et kaebuse esitajal polnud mitme päeva jooksul susse, tuli tal käia jalutuskäigul sokkides. Jalutuskäikude tagajärjel olid tema sokid rikutud ja need tuli ära visata. Pärast avalduse kirjutamist Tartu Halduskohtusse sussid tagastati, kuid sokke, mis olid rikutud sellepärast, et ta jalutas nendes, talle ei tagastatud. Selliste tegudega tekitasid need korrapidajad, kes viisid kaebuse esitaja 03.06.2006.a jalutama materiaalse kahju 10 krooni ulatuses. 16.03.2006.a andis kaebuse esitaja kõik oma asjad Tartu Vangla lattu, kuna talle seati keeld isiklikele asjadele. Botased andis ta samuti ära. Asjad võttis ära 3-nda sektsiooni kontaktisik K. P, kes isiklikult võttis vastu kaebuse esitaja asjad. Kui kaebuse esitaja sõitis Kohtla-Järve arestimajja, pidi ta kõik asjad kätte saama, kuid ta ei saanud kätte oma botaseid. N. G. avastas asjade osalise kadumise 22.05.2006.a alles etapiruumis. Botased olid kaebuse esitajale väga kallid, kuna see oli kingitus tema emalt uueks aastaks. Nüüd ei ole kaebuse esitajal jalatseid peale susside ja varsti ei ole midagi jalga panna. Kaebuse esitaja palub kohtul aidata tagasi saada botased või raha 400 krooni ulatuses, mis on botaste hind. Botaste kadumises on süüdi kontaktisik K. P. Kaebuse esitaja istub kartseris ja kogu sektsioonis on aknad kinni keevitatud ning läbi akende ei tule värsket õhku. Ventilatsioon töötab väga halvasti ja vahest on kambris mingi väljakannatamatu mäda lõhn. Sellepärast, et kambris ei ole värsket õhku on kambris liiga palav ja kaebuse esitajal tekib peavalu. Peavalu tõttu tuleb küsida korrapidajatelt ja arstidelt tablette ja mürgitada end tablettidega ja tekitada kahju oma tervisele. Kuid ka tablette on väga keeruline saada. Korrapidajad räägivad, et neil ei ole tablette. Mõned arstid ei tule kambri juurde ning tuleb kannatada. Sellistel hetkedel tahaks kaebuse esitaja endalt elu võtta. Kaebuse esitaja tahtis rääkida sellest psühholoogiga, pani end kirja psühholoogi juurde, kuid psühholoog ei kutsu kaebuse esitajat millegipärast välja. Kartseris viibis kaebuse esitaja peaaegu 50 ööpäeva ja tal ei ole võimalust saata kirja vanematele või saada neilt kirja, see teeb murelikuks ja kaebuse esitaja muretseb vanemate pärast. N. G. palub tunnistada õigusvastaseks Tartu Vangla toimingud- susside äravõtmine, botaste kaotsiminek, värske õhu puudumine kartserikambris, ebapiisav meditsiiniline abi. Selle eest, et tal kadusid botased ja kulusid ära sokid sellel ajal kui tal polnud susse ja kõigi ülalmainitud puuduste ja ahistamiste eest soovib kaebuse esitaja saada kompensatsiooni 600 krooni ulatuses. 400 krooni tossude eest ja 190 krooni susside ja 10 krooni sokkide eest. VASTUSTAJA VASTUVÄITED Vastustaja on seisukohal, et N. G. kaebus on alusetu. Valvur K. D. sõnul viskas vahistatu N. G. 03.06.2006.a toimunud jalutuskäigu ajal oma sussi jalutusboksi müürile, kuhu see kinni jäi. Koheselt ei olnud võimalik sussi maha võtta ning N. G. saadeti oma kambrisse tagasi. Sussi võtsid müürilt maha 05.06.06.a vanglaametnikud A. P. ja T. U. ning see tagastati samal päeval omanikule. Nimetatud ajavahemikul kinni peetavate isikute jalutuskäikudele saatmist teostanud vanglaametnikele ei meenu muid intsidente seoses N. G. jalanõudega, samuti ei mäleta vanglaametnikud juhtumit, et keegi kinni peetavatest isikutest oleks käinud jalutamas sokkide väel. Kaebajale on 20.04.2005.a pakiga toodud muuhulgas mustad tossud, mis on märgitud kambrikaardile, kuid läbi kriipsutatud. Ka 27.01.2006.a avatud uus kambrikaart tossude olemasolu enam ei kajasta, mis tähendab, et kaebajal ei olnud botaseid juba varem. Vastab tõele, et N. G. andis 16.03.2006.a oma isiklikud asjad kinnipeetavate isiklike asjade lattu viimiseks inspektor-kontaktisikute K. P. ja V. I. kätte. N. G. pakkis ise oma asjad kotti, mille inspektor-kontaktisik V. I. viis lattu, kus kott suleti ühekordse plommiga. Sama kott tagastati N. G. 10.04.2006.a, N. G. on asjade kättesaamist kinnitanud oma allkirjaga laokviitungil. Ühtki pretensiooni N. G. ei esitanud. N. G. viibis ajavahemikul 07.- 12.03.2006.a kartseris Tartu Vangla direktori 08.02.2006.a käskkirja nr 1-4/183 alusel ning ajavahemikul 12.-14.03.2006.a Tartu Vangla direktori 06.02.2006.a käskkirja nr 1-4/157 alusel. Kartserisse minnes 07.03.2006.a ajaks paigutas N. G. ise oma isiklikud asjad kartseriruumide juures olevasse lukustatud kappi, mille võtmed hoitakse laoruumis eraldi lukustatud kapis. Kapile on juurdepääs ainult sektsiooni valvuril. Asjad sai N. G. kätte kartserist lahkudes 14.03.2006.a, andes selle kohta allkirja kartserilao registreerimisraamatusse, kuhu märgitakse kapi number ja kuupäev, millal kinni peetav isik asjad kappi paigutas. Ajavahemikul 26.04-22.05.2006.a viibis N. G. taas kartseris Tartu Vangla direktori 26.04.2006.a käskkirjade nr 1-4/587 ja 1-4/586 ning 07.05.2006.a käskkirja nr 1-4/597 alusel. Kartserisse minnes 26.04.2006.a ajaks paigutas N. G. oma isiklikud asjad kartseriruumide juures olevasse lukustatud kappi. Asjad sai ta tagasi kartserist lahkudes 22.05.2006.a, andes selle kohta allkirja kartserilao registreerimisraamatusse. Ülaltoodust nähtub, et alates 16.03.2006.a oli kaebajal piisavalt aega oma asjade allesoleku kontrollimiseks ning ta on korduvalt kõikide oma asjade kättesaamist allkirjaga kinnitanud.
3. 05.2006.a etapeeriti N. G. Jõhvi politseiprefektuuri, naastes 29.05.2006.a. Kuni käesoleva ajani ei ole N. G. vangla administratsioonile avaldanud, et tal on Tartu Vanglas viibimise ajal jalanõud vm isiklikke asju kaduma läinud. Kartserikambrites on aknad suletud julgeolekukaalutlustel ja kinni peetavatel isikutel ei ole võimalik akent avada. Kõigis kambrites on sundventilatsioon, mis tagab piisava hulga värsket õhku. Välisõhu kambrisse jõudmine on tõendatud ka N. G. kaebusega, milles ta väidab, et vahel on kambris väljakannatamatu mädalõhn. Kirjeldatud lõhna põhjustavad Tartu Vangla naabruses paikneva Tartu Veevärgi reoveepuhasti jääkmuda aunad, olukorda on kajastatud 10.07.2006.a ajalehes „Postimees“ ilmunud Martin Pau artiklis „Mudahais nörritab“. Meditsiinilise abi saamiseks tuleb kinni peetaval isikul pöörduda inspektor-kontaktisiku poole, kes edastab taotluse koheselt meditsiiniosakonnale. N. G. ei ole ajavahemikul 01.03.2006.a kuni Tartu Vanglast lahkumiseni pöördunud Tartu Vangla administratsiooni poole peavalu kaebusega ega avaldanud soovi pääseda psühholoogi vastuvõtule. Viljandi Vangla poolt saadetud N. G. tervisekaardi väljavõttest nähtub, et kaebaja ei ole arsti vastuvõttudel kurtnud peavalu vm kaebuses kirjeldatud tervisehäireid. Vastustaja on seisukohal, et Tartu Vangla on täitnud oma kohustused kaebaja ees nõuetekohaselt ning talle ei ole tekkinud ei varalist ega mittevaralist kahju Tartu Vangla süülise tegevuse või tegevusetuse läbi. Vastustaja palub kaebus jätta rahuldamata. KOHTU PÕHJENDUSED JA OTSUS Tegemist on lubatava ja tähtaegse kaebusega. Halduskohtumenetluse seadustiku (edaspidi HKMS) § 6 lõike 3 punktide 1 ja 2 kohaselt võib kaebusega halduskohtus taotleda haldusakti või toimingu õigusvastasuse kindlakstegemist ja avalik-õiguslikus suhtes tekitatud kahju hüvitamist. Kaebuse esitaja taotlebki vastustaja nelja toimingu õigusvastasuse kindlakstegemist ning nende toimingute tagajärjel kaebuse esitajale tekkinud kahju hüvitamist. HKMS § 9 lõiked 4 ja 5 sätestavad, et kaebuse haldusakti või toiminguga tekitatud kahju hüvitamiseks võib esitada kolme aasta jooksul, arvates päevast, millal kaebuse esitaja kahjust ja selle põhjustanud isikust teada sai või pidi teada saama, kuid mitte hiljem kui kümne aasta jooksul haldusakti andmisest või toimingu sooritamisest arvates. Kaebuse haldusakti või toimingu õigusvastaseks tunnistamiseks võib esitada kolme aasta jooksul haldusakti andmisest või toimingu sooritamisest arvates. Kuna kaebuse esitaja vaidlustab vastustaja 2006.aasta toiminguid, on 19.07.2006.a halduskohtule esitatud kaebus tähtaegne. Kohus, kuulanud ära kaebuse esitaja seletused kohtuistungitel, uurinud asjas kogutud kirjalikke tõendeid ning kuulanud ära tunnistajate ütlused, on tõendite kogumis hindamisel seisukohal, et kaebus ei ole põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata. Asjas kogutud tõenditega ei ole tõendamist leidnud, et vastustaja ametnikud oleksid seonduvalt kaebuse esitaja sussidega käitunud õigusvastaselt. Vangistusseaduse (edaspidi VangS) § 46 lõige 2 sätestab, et vangla direktor võib lubada kanda kinnipeetaval isiklikku riietust, kui kinnipeetav kindlustab oma kuludega riietuse puhastuse, korrashoiu ning reeglipärase vahetuse. Nimetatud sätte eesmärgiks on seega lubada kinnipeetavatel isikliku riietuse ja jalanõude kasutamine, kuid kinnipeetavad peavad oma riietusse ja jalanõudesse suhtuma heaperemehelikult. Asjas kogutud tõenditega on tõendamist leidnud, et kaebuse esitaja ei kasutanud susse heaperemehelikult ja eesmärgipäraselt, vaid viskas ise ühe sussi väidetavalt võimlemise käigus jalutusboksi müürile. Vastustaja ametnikud on kaebuse esitaja enda tegevuse tagajärjel jalutusboksi müürile sattunud sussi tagastanud kaebuse esitajale mõistliku aja jooksul, mistõttu puudub nende tegevuse õigusvastasus ja vastustaja ei saa vastutada ega vastuta kaebuse esitajale paljajalu või sokkide väel käimisest väidetavalt tekkinud kahju eest. Samuti ei ole tõendamist leidnud asjaolu, et vastustaja ametnike süül oleksid kaduma läinud kaebuse esitaja botased (tossud). Kaebuse esitaja N. G. seletuse (tl 47) kohaselt sidus ta tossud nööridega lattu viidavate asjade kilekotti külge. Kaebuse esitaja on 10.04.2006.a saatelehel ( tl 28) omakäeliselt kinnitanud, et ta sai koti asjadega kätte. Tunnistaja K. P. ütluste kohaselt (tl 59) aga asjade või kilekoti küljes botaseid ei olnud. Taolisel moel asjade kinnitamine ei ole lubatud ja kinnipeetavatel kästakse kõik asjad kotti panna ja lattu viidavad asjad on kotis ning plommitud. Kui asjad saadakse tagasi on näha, et plommi ei ole avatud. Kott plommitaksegi sellepärast, et tagada asjade alles olek. Tunnistaja V. I. ütluste kohaselt (tl 61) sai ta koti kaebuse esitaja asjadega K. P. käest. Kotile ei olnud midagi külge seotud. Tunnistaja nägi laos koti plommimist, mille tõttu ei saadud kotist kindlasti midagi välja võtta. Nendele tõenditele tuginedes on kohus seisukohal, et tõendamist ei ole leidnud kaebuse esitaja botaste (tossude) kadumine vastustaja ametnike süül. Kaebuse esitaja on ise
4. aprillil 2006.a omakäeliselt kinnitanud asjade kättesaamist. Asjade allkirja vastu tagastamise eesmärgiks on välistada hilisemad vaidlused. Kohus ei pea tõenäoliseks, et vastustaja ametnikud oleksid lubanud kaebuse esitajal jalanõusid lattu anda selleks kehtestatud eeskirjade vastaselt, so lahtiselt väljaspool kotti. Seega puudub ka selle toimingu osas vastustaja ametnike käitumises õigusvastasus ja vastustaja ei vastuta kaebuse esitajale botaste (tossude) kadumisest väidetavalt tekkinud kahju eest. VangS § 45 lõike 1 kohaselt peab kinnipeetava eluruum vastama eluruumile kehtestatud ehitustehnilistele, tervisekaitse- ja hügieeninõuetele. Eluruumis peab olema aken, mis kindlustab ruumi nõuetekohase valgustuse. Kohus on seisukohal, et kaebuse esitaja poolt kirjeldatu alusel saab siiski järeldada, et kartser on vastav nii oma temperatuurilt kui muudelt näitajatelt VangS § 45 sätestatud kinnipeetava eluruumile esitatud nõuetele, kuna tegemist on sundeventileeritava ruumiga. Vastustaja on kirjalikus seletuses kaebusele põhjendanud, millest oli tingitud ebameeldiv lõhn kambris, mistõttu puudub ka selles osas vastustaja käitumises õigusvastasus. Asja materjalidega ei ole tõendatud, et kaebuse esitaja oleks vanglas selleks sätestatud korra kohaselt esitanud taotlusi meditsiinilise abi saamiseks. Väljavõttega kaebuse esitaja tervisekaardist (tl 31) on tõendatud, et kaebuse esitajal on olnud võimalus kasutada meditsiinilist abi viie kuu jooksul viiel korral ning ta ei ole meedikutele avaldanud peavalust tingitud vaevusi ega avaldanud soovi psühholoogiga kohtumiseks. Seetõttu puudub ka selle nõude osas vastustaja ametnike õigusvastane käitumine. Osundatud faktilistel ja õiguslikel asjaoludel tuleb HKMS § 26 lõike 1 punkti 6 alusel jätta kaebus rahuldamata. Roby Koik Kohtunik