Obsah (4)

§ 20§ 6§ 9§ 26

TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohtuasja number 3-06-1388 Otsuse kuupäev 31. oktoober 2006.a Kohtunik Roby Koik Kohtuasi S. P. kaebus Tartu Vangla vastu. Asja läbiv

§ 201 sätete kohaselt kirjalikus menetluses.

KAEBUSE PÕHJENDUSED JA TAOTLUS 2.Kaebuse esitaja leiab, et Tartu Vangla direktori 19.04.2006.a otsus, millega keelduti täitmiskohtunikule tegemast esildist S. P. vabastamiseks kinnipidamisasutusest parandamatult raske haiguse tõttu, rikub tema õigusi. S. P. põeb parandamatult rasket haigust. Tartu Vangla meditsiiniosakonna juhataja 02.05.2006 selgituses on selgelt öeldud, et kaebajal on tegemist parandamatu raske haigusega. Kaebaja leiab, et parandamatult raske haiguse põdemine on KarS § 79 järgi iseseisev karistusest vabastamise alus, seda tunnistab ka Tartu Maakohtu kohtunik A. Pellja 28.03.2006.a vastuses kaebajale. Arstliku ekspertiisi komisjoni 25.05.2006.a otsus 271132 tunnistas, et kaebaja tervis on oluliselt halvenenud ja määras raske puude tagasiulatuvalt

1. märtsist 2006.a. Kuid kuni käesoleva ajani pole Tartu Vangla teinud esildist S. P. vabastamiseks kinnipidamisasutusest parandamatult raske haiguse tõttu. Kaebaja on seisukohal, et Tartu Vangla ei tee esildist seetõttu, et Tartu Halduskohtu 13.06.2006.a otsusega rahuldati S. P. kaebus Tartu Vangla toimingu peale- kaebaja valudes hoidmine ja koheselt meditsiiniabi mittevõimaldamine, ebasanitaarsetes tingimustes hoidmine. Kaebuse täpsustuses selgitab S. P, et Virumaa PA AEKi Kohtla – Järve Arstliku ekspertiisi 23.08.2006.a otsuse nr 287720 kohaselt on kaebaja töövõime kaotuse protsent 90, eelmise otsusega 06.05.2003 otsusega aga 80 %, seega on kaebaja töövõime vanglas viibides halvenenud 10 %, mis on eriline töövõime kaotus vanglas viibides. Kriminaalkorras karistamise kohtuotsuse tegemisel ei olnud otsusesse märgitud, et kaebaja on parandamatult raske haige. Maakohus ei arvestanud otsuse tegemise ajal kaebaja tervislikku seisundit. 11.05.2005 arsti otsusega on kaebaja tunnistatud parandamatult raskeks haigeks, see on toimunud karistuse kandmise ajal. Karistuse kandmise ajal on S. P. tervis oluliselt halvenenud. Kaebaja S. P. palub kohtul tühistada Tartu Vangla direktori 19.04.2006.a otsus, millega keelduti täitmiskohtunikule tegemast esildist S. P. vabastamiseks kinnipidamisasutusest parandamatult raske haiguse tõttu ja kohustada Tartu Vangla direktorit tegema täitmiskohtunikule esildis S. P. vabastamiseks KarS § 79 lg 1 alusel seoses parandamatult raske haigusega. VASTUSTAJA VASTUVÄITED 3.Vastustaja Tartu Vangla vaidleb S. P. kaebusele vastu. S. P. on süüdi tunnistatud Valga Maakohtu 25.05.2004.a otsusega nr 1-188-03, kuritegude (sh esimese astme kuriteo) toimepanemise eest mõisteti liitkaristuseks 4 aastat, 11 kuud ja 20 päeva vangistust. Kohtuotsus jõustus Tartu Ringkonnakohtu 27.10.2004.a otsusega nr 2-1286/
2. Kohtuotsustest nähtub, et S. P. esitas kohtule arstliku ekspertiisi 06.05.03 otsuse nr 030894, mille kohaselt oli S. P. keskmine puue juba kuritegude toimepanemise ajal ning tema terviseseisundit on kohtuotsuse tegemisel arvesse võetud. Puude raskusaste ei oma haiguse tõttu ennetähtaegse karistuse kandmisest vabastamise otsustamisel tähendust, kuna puue määratakse puuetega inimeste sotsiaaltoetuste seaduse alusel, mille eesmärgiks on puuetega inimeste iseseisva toimetuleku, sotsiaalse integratsiooni ja võrdsete võimaluste toetamine puudest tingitud lisakulude osalise hüvitamise kaudu. Puudel on kolm raskusastet: sügav, raske ja keskmine puue. Raske puue on inimese anatoomilise, füsioloogilise või psüühilise struktuuri või funktsiooni kaotus või kõrvalekalle, millest tingituna vajab isik kõrvalabi, juhendamist või järelevalvet igal ööpäeval, keskmine puue on inimese anatoomilise, füsioloogilise või psüühilise struktuuri või funktsiooni kaotus või kõrvalekalle, millest tingituna vajab isik regulaarset kõrvalabi või juhendamist väljaspool oma elamiskohta vähemalt korra nädalas. Kõiki S. P. puudega seotud vajadusi on võimalik vangistuses rahuldada, mistõttu ei ole tema terviseseisund takistuseks kinnipidamiskohas viibimiseks. Poolte vahel ei ole vaidlust selle üle, et S. P. on puudega, osaliselt töövõimetu ning tal on parandamatu tervisekahjustus. Arstliku ekspertiisi otsuse nr 271132 sisulisest põhjendusest nähtub, et ekspertiis tegi kindlaks järgmised asjaolud: S. P. vajab traumajärgse liikumispuude tõttu kõrvalabi igal ööpäeval, kuna ei tule iseseisvalt toime söömise, hügieenitoimingute, riietumise ja liikumisega ning et puude tõttu on isikul lisakulutused. Otsusest ei nähtu, et S. P. oleks parandamatult raskesti haigestunud karistuse kandmise ajal. Arstliku ekspertiisi 23.08.2006.a otsuses nr 287720, millega S. P. määrati töövõime kaotuse protsendiks 90%, on märgitud, et töövõimetus tekkis autoavariijärgse seljaaju kahjustuse tagajärjel. Seega kinnitavad nimetatud otsused, et S. P. parandamatu tervisekahjustus on tekkinud enne tema suhtes süüdimõistva kohtuotsuse langetamist. S. P. on paigutatud meditsiinilise karantiini kambrisse, kus ta saab sümptomaatilist ravi valuvaigistite näol. Ajavahemikul 22.02.-01.03.2006.a viibis S. P. Tallinna Vangla tervishoiuosakonnas uuringutel, kus teostati gastroskoopia, mis oli patoloogilise leiuta, st normis. Tartu Vanglas toimus 02.03.2006.a haiglajärgne vastuvõtt, kus S. P. maovalusid ei kaevanud. Mao- ja kaksteistsõrmiku haavandi ravi on olnud Tartu Vanglas viibimise ajal efektiivne, mida tõendab ka gastroskoopia leid (limaskest on paranenud). KOHTU PÕHJENDUSED JA OTSUS 4.S. P. kaebus on esitatud Tartu Vangla direktori 19.04.2006.a toimingule, mis on vormistatud kirja vormis vastusena S. P. taotlustele (tl 8) ja mis seisneb keeldumises teha Tartu Maakohtule esildist S. P. vabastamiseks kinnipidamisasutusest parandamatult raske haiguse tõttu.

§ 6

lõike 2 punktist 2 ja lõike 3 punktist 1 tulenevalt on kaebus lubatav ja tähtaegne, kuna nende sätete kohaselt võib halduskohtus kaebusega taotleda sooritamata toimingu sooritamist ja toimingu (tegevusetuse) õigusvastasuse kindlakstegemist.

§ 9

lõike 2 kohaselt, kui haldusorgan on keeldunud toimingu sooritamisest, võib kaebuse toimingu sooritamiseks kohustamiseks esitada 30 päeva jooksul, arvates keeldumise teatavakstegemisest.

§ 9

lõike 5 kohaselt võib kaebuse toimingu õigusvastaseks tunnistamiseks esitada kolme aasta jooksul toimingu sooritamisest arvates. Kohus on seisukohal, et vastustaja kirja puhul ei ole tegemist haldusaktiga, mida saaks tühistada, vaid vastustaja on õigusvastaselt tegevusetu, mille tõttu käsitlebki kohus vastustaja tegevusetust toiminguna, mis seisneb maakohtule vastava esildise esitamata jätmises. Esimese astme halduskohus tutvunud kaebusega ja vastustaja kirjalikus seletuses esitatud vastuväidetega kaebusele, uurinud asjas kogutud kõiki kirjalikke tõendeid ja menetlusosaliste kirjalikke seisukohti, on tõendite kogumis hindamisel seisukohal, et vaidlustatud toiminguga on rikutud kaebuse esitaja subjektiivseid õigusi ja piiratud tema vabadusi. Vastustaja ei ole eiranud kaebuse esitaja subjektiivset õigust karistuse kandmisest vabanemisele, vaid õigust taotleda kohtult (täitmiskohtunikult) parandamatult raskest haigestumisest tuleneva vabastamisküsimuse läbivaatamist. 5.

§ 26

lõike 1 punktid 2 ja 3 sätestavad, et kaebuse sisulisel lahendamisel on halduskohtul õigus teha ettekirjutus õigusvastaselt sooritamata toimingu sooritamiseks ja tunnistada toiming õigusvastaseks, kui kaebuse esitajal on sellise konstateeringu suhtes kaebuses väljendatud põhjendatud huvi. Esimese astme halduskohus on seisukohal, et kaebuse esitajal on vastustaja tegevusetuse õigusvastasuse kindlakstegemiseks ja tegevusele kohustamiseks põhjendatud huvi, kuna tal on õigus, et sisulise otsuse tema taotluste osas teeks selleks ainupädev kohus, mitte aga vastustaja, nagu see on toimunud käesoleval juhul, kus vastustaja on esildise tegemata jätmist põhjendanud muuhulgas KarS § 79 sätestatuga, milles sätestatud otsuse tegemine on kohtu ainupädevuses. Kõigepealt peab halduskohus nentima vastustaja teatud hooletust kaebuse esitaja taotluste menetlemisel. Vastustaja vastuse (tl 8) kuupäevaks on märgitud 19.04.2006.a. Samas on vastuse kohaselt vastatud kaebuse esitaja 20.04.2006.a, 24.04.2006.a ja 31.04.2006.a taotlustele. Vastustaja vastus sisaldab viidet Karistusseadustiku §-le 76, mis reguleerib vangistusest tingimisi ennetähtaegset vabastamist, mitte aga karistuse kandmisest vabastamist isiku parandamatu haiguse tõttu, millele on osundatud kaebuse taotluste rahuldamata jätmise sisulisel põhjendamisel. Karistusseadustiku § 79 lõike 1 kohaselt võib kohus karistuse kandmisest vabastada parandamatult rasket haigust põdeva isiku. Seejuures arvestab kohus toimepandud kuriteo asjaolusid, süüdimõistetu isikut ja haiguse iseloomu. Seega sisaldab seadusesäte iseseisvat karistusest vabastamise alust – isiku vabastamist parandamatult raske haiguse korral. Kas haigus on raske ja parandamatu, selle otsustab arst. Parandamatult rasket haigust põdeva isiku vabastamine on kohtu otsustada. Haiguse raskus ja parandamatus on seega aluseks isiku vabastamise küsimuse püstitamiseks, toimepandud kuriteo asjaolud, süüdimõistetu isik ja haiguse iseloom määravad aga otsuse sisu – kas isik vabastada või mitte. Kriminaalmenetluse seadustiku § 425 lõige 1 sätestab, et kui süüdimõistetu on karistuse kandmise ajal parandamatult raskesti haigestunud, teeb karistuse täitmise asukoha järgse maakohtu täitmiskohtunik karistust täitva asutuse juhi esildise ja arstliku komisjoni otsuse alusel karistusseadustiku § 79 kohaselt määruse süüdimõistetu edasisest karistuse kandmisest vabastamise kohta. Tartu Maakohtu 28.03.2006.a kirja (tl 11) kohaselt ei ole kohtul alust S. P. karistuse kandmisest vabastamiseks, kuna puudub vastav eeldus karistust täitva asutuse esildise ja arstliku komisjoni otsuse näol. Tartu Maakohtu 29.09.2006.a vastuse kohaselt S. P. teabenõudele (tl 56) ei taotlenud S. P. tema tervisliku seisundi lugemist karistust kergendavaks asjaoluks, mille tõttu ei olnud võimalik nimetatud asjaolu ka täpselt kirjeldada ja põhistada, kuid kohus osundab, et S. P. on karistatud sanktsiooni alammäära lähedaselt. Seega ei ole tõendatud, mil määral on kohus S. P. tervislikku seisundit arvestatud süüdimõistva otsuse tegemisel, nagu on ekslikult vastuses kaebuse esitaja taotlustele järeldanud vastustaja (tl 8). Esimese astme halduskohus on seisukohal, et halduskohtule esitatud tõendite kohaselt on täitmiskohtuniku, mitte aga vastustaja pädevuses otsus, kas kaebuse esitaja tervislik seisund on karistuse kandmise ajal halvenenud sedavõrd, et kaebuse esitajat saaks lugeda parandamatult raskesti haigestunuks karistuse kandmise ajal, nagu on sätestatud Kriminaalmenetluse seadustiku § 425 lõikes 1. Nimetatud küsimuses otsuse tegemine ei ole ka halduskohtu pädevuses, vaid täitmiskohtuniku pädevuses, kes otsustab küsimuse hinnates kogumis meditsiinilisi- ja karistusõiguslikke aspekte. 06.05.2003.a arstliku ekspertiisi otsusega (tl 7) on tõendatud, et S. P. on vigastusest tingitud 80 %-line töövõime kaotus ja keskmine puue. 20.03.2006.a ekspertiisitaotluse alusel 25.05.2006.a tehtud arstliku ekspertiisi otsusega (tl 5) on tõendatud, et S. P. on raske puue. 20.03.2006.a ekspertiisitaotluse alusel 23.08.2006.a tehtud arstliku ekspertiisi otsusega (tl 41) on tõendatud et S. P. on vigastusest tingitud 90 %-line töövõime kaotus. Vastustaja on vastuses kaebuse esitaja taotlustele (tl 8) tuginenud Tallinna Vangla tervishoiuosakonna ravikvaliteedi komisjoni 12.01.2006.a protokollilisele otsusele. Samas ei ole vastustaja täitmiskohtunikule esildise tegemata jätmise põhjendamisel esitanud kaalutlusi, miks ei oma kaebuse esitaja töövõime kaotuse suurenemine karistuse kandmise ajal 80 %-lt 90 %-le , mis on tinginud ka kaebuse esitajal puude süvenemise, tähendust kaebuse esitaja haiguse parandamatuse hindamisel. Seega ei ole vastustaja kaalutlused usaldusväärsed ja sisuliselt kontrollitavad, kuna vastustaja on tuginenud arstliku komisjoni 12.01.206.a otsusele, kuid kaebuse esitaja haigust 20.03.2006.a seisuga iseloomustavad meditsiinilised tõendid, mida on arvestatud viimase arstliku ekspertiisi tegemisel, on andnud aluse tuvastada kaebuse esitaja parandamatu haiguse süvenemist karistuse kandmise ajal. Vastustaja on seega hinnanud ise ka kaebuse esitaja haiguse raskust ja parandamatust ning asjaolu, et haiguse süvenemine ei ole toimunud karistuse kandmise ajal. Nende küsimuste otsustamine ei ole vastustaja, vaid arstliku komisjoni pädevuses, kes saab hinnata, kas kaebuse esitaja tervis on halvenenud traumast tingituna nö tavapärase ajafaktori vmt tõttu või karistuse kandmisest tingitud mõjutustest. Kaebuse esitajal on õigustatud ootus, et vastustaja kohaldab tema suhtes hea halduse tava ja esitab vastavale arstlikule komisjonile otsustamiseks ka kõige viimased, sealhulgas kaebuse esitaja haiguse süvenemist iseloomustavad tõendid, mis olid olemas kaebuse esitaja vaide lahendamisel 16.06.2006.a ja mida pidi arvestama seega kaebuse esitaja 20.04.2006.a, 24.04.2006.a ja 31.04.2006.a taotluste lahendamisel, mille suhtes ei ole aga seaduses kohustuslikku arstliku komisjoni otsust tehtud. Halduskohus on seisukohal, et vangla arstlik komisjon peab vastustaja asemel hindama, kas kaebuse esitaja puude süvenemine karistuse kandmise ajal on põhjuslikus seoses karistuse kandmisega või mitte. Tartu Vangla meditsiiniosakonna juhataja 02.05.2006.a arvamus (tl 9) ei ole võrdsustatav arstliku komisjoni seisukohaga. 6.Neil faktilistel ja õiguslikel asjaoludel rahuldab kohus kaebuse, tuvastades vastustaja 19.04.2006.a toimingu õigusvastasuse, millest tulenevalt teeb kohus vastustajale ettekirjutuse sooritamata toimingu sooritamiseks Kriminaalmenetluse seadustiku § 425 lõikes 1 sätestatud korras ja sellega õigusvastase tegevusetuse lõpetamiseks. Kaebuse esitaja taotluste menetlemisel tuleb selleks pädeval institutsioonil arvestada kaebuse esitaja haigust 20.03.2006.a seisuga iseloomustavaid arstlikke tõendeid, mida ei saadud arvestada 12.01.2006.a arstliku komisjoni otsuse tegemise ajal. Roby Koik Kohtunik