Pankrotiavalduse kohaselt on võlgnik A.E kohustunud 24.12.2002 antud võlatunnistusega tasuma võlausaldaja õiguseellasele P Oy Ab-le
lg 1 ning § 15 lg 2 p-de 1 ja 4 alusel, kuid nõustus 21.02.2006 eelistungil pankrotimenetluse algatamisega, selgitamaks võlgniku tegelikku majanduslikku seisundit. Võlgnik ei ole maksejõuetu. Tema kinnistutele on küll seatud hüpoteegid (kinnistule nr xxxxxxx summas 950 000 krooni ning kinnistule nr xxxxxx kahe lepingu alusel kogusummas 460 000 krooni), kuid tegemist ei ole võlgniku isiklike kohustuste, vaid tema isa P.Ei kui põllumajandusettevõtja (ärinimi K talu) võetud kohustuste tagamisega. Kinnistu nr xxxxxx väärtus on 1 160 000 krooni, kuid sellel lasuvad kohustused on hetkel vaid 350 000 krooni. Kinnistu nr xxxxxxx väärtus on 950 000 krooni, mis tagab hüpoteegi aluseks oleva nõude täielikult. Lisaks kuulub võlgnikule korteriomand x alevis (kinnistusregistriosa nr xxxxxx), mis ei ole koormatud ja mille väärtus ületab oluliselt võlausaldaja nõude suuruse. Seega ei ole võlgnik maksejõuetus tõendatud ning võlausaldaja ei ole oma pankrotiavaldust pankrotiseaduse (
) § 15 lg 2 p 4 mõttes piisavalt põhistanud. Lisaks ei ole esitatud nõue selge ega selle olemasolu tõendatud. Võlgnik andis võlatunnistuse välja võlausaldaja kategoorilisel nõudmisel, samastades ekslikult aktsionäri ja aktsiaseltsi vara ning eeldades, et aktsionäril on kohustus tasuda aktsiaseltsi võlakohustusi. Aktsiaselts on aga piiratud vastutusega äriühing ning sellist kohustust ei saanud võlgnikul AS D aktsionärina tekkida. Aktsiaseltsil puudus vara, kuna selle oli kõrvaldanud teine aktsionär M. L. Võlgnik on pöördunud Tallinna Linnakohtu poole võlatunnistuse vaidlustamiseks ning sellega võlausaldajale antud õiguse tagasiandmiseks, kuid kohus ei võtnud avaldust menetlusse, kuna nõue tuleb esitada Soome Vabariigi kohtusse. Samuti ei saa pankrotiavaldus kuuluda rahuldamisele seetõttu, et võlausaldaja peab tulenevalt
lg 2 sõnastusest (sõnad „muu hulgas“) lisaks nimetatud lõike alapunktides nimetatud asjaoludele tuginema ka muudele põhjendustele, mida ta aga käesoleval juhul ei ole esitanud. Ajutise pankrotihalduri arvamus Pärnu Maakohus algatas 22.02.2006 määrusega A.Ei pankrotimenetluse ja määras ajutiseks pankrotihalduriks A.Õu. Ajutine pankrotihaldur leidis Pärnu Maakohtule
lg 2 p 4 ja § 31 lg 1 alusel, kuna võlgniku maksejõuetust ei ole antud asjas tuvastatud. Võlgniku varad koos võimalike tagasinõuetega (hinnatuna kogumis võimalike nõuetega võlgniku vastu) ületavad tema vastu suunatud nõudeid.
lg 2 p 4 annab koosmõjus
lg-ga 1 aluse pankroti väljakuulutamata jätmiseks, kui võlausaldaja ei ole oma pankrotiavaldust piisavalt põhistanud või nõude olemasolu tõendanud. Vastavalt
lg-le 1 peab võlausaldaja pankrotiavalduses põhistama võlgniku maksejõuetuse, samuti tõendama nõude olemasolu. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt peab võlausaldaja maksejõuetuse põhistamiseks muu hulgas tuginema ühele viiest asjaolust, millest võlausaldaja on antud juhul valinud punktis 1 nimetatu − võlgnik ei ole täitnud kohustust 30 päeva jooksul pärast selle sissenõutavaks muutumist ja võlausaldaja on esitanud pankrotihoiatuse ning võlgnik ei ole seejärel täitnud kohustust 10 päeva jooksul. Tuleb nõustuda võlgniku tõlgendusega, et ainuüksi viitest ja tõenditest
lg 2 p 1 eelduste täitmiseks ei piisa, kuivõrd nimetatud sättes esiletoodud asjaolu on üks asjaolu muude asjaolude hulgas. Eelkõige on seadusandja siin silmas pidanud seda, et võlgnik peab ka sisuliselt olema maksejõuetu kõigi oma võlausaldajate suhtes kogumis, mitte üksnes pankrotiavalduse esitanud võlausaldaja suhtes. Kohtu hinnangul on võlausaldaja nõude olemasolu tõendanud, kuid ei ole põhistanud võlgniku maksejõuetust. Maakohus leidis, et K Oy nõue on tõendatud juba oma olemuselt, kuna nõude aluseks on võlgniku poolt väljaantud võlatunnistus 3
Asjas puudub vaidlus, et võlausaldaja on põhistanud võlgniku maksejõuetuse üksnes
t võlgnik ei ole oma kohustust täitnud pärast pankrotihoiatuse esitamist. Maakohus asus aga seisukohale, et võlausaldaja ei ole põhistanud võlgniku alalist maksejõuetust
Haldur on oma aruandes tuvastanud võlgniku varade (kolm kinnisasja) väärtuseks 1 400 000 kuni 1 600 000 krooni, võlgade suuruseks aga 1 676 803,62 krooni. Haldur on varade väärtust hinnanud konservatiivselt, arvestades nende hinna alanemist kiire müügi tõttu, korteriomandi puhul ka selle asustatust. Kohtul puudub alus kahelda halduri aruande sellekohases õigsuses, seda ka asjas vaidluse tekitanud kinnistu nr xxxxxxx hinna osas. Nimetatud kinnistu kohta halduri tellitud ja esitatud B Kinnisvaraeksperdi hindeakt lõpphinnanguga 400 000 krooni ja võlgniku esitatud U Kinnisvarakonsultantide OÜ eksperthinnang lõpphinnanguga 950 000 krooni on küll väga erineva tulemusega, kuid selgelt objektiivsem ja arusaadavam on halduri esitatu. Mõlemad dokumendid viitavad sellele, et turuhinna leidmisel kasutati turutehingute võrdluse meetodit (Sales C.M), ent võlgniku esitatud hinnangus ei leidu ühtki konkreetset võrreldud tehingut, mida ei saa öelda halduri esitatud hinnangu kohta. Ajutise halduri esitatud hinnang on põhjalikum ja 6 kuud värskem, mistõttu jättis kohus võlgniku esitatud tõendi kõrvale. Samas on haldur aga jätnud arvestamata võlgniku esitatud väite, et suuremate võlgnevuste osas (võlausaldajate AS K ja AS S ees, mis kokku moodustavad ca 75% võlgnevustest) on võlgnik oma kinnistutega taganud kolmanda isiku P.Ei kohustusi. Eeltoodust tulenevad kohtu arvates järgmised õiguslikud järeldused: 1) AS K saab sissenõude pööramisel võlgniku kinnistule nr xxxxxxx oma 950 000 kroonise nõude rahuldatud vaid 400 000 krooni ulatuses ning muule võlgniku varale selle nõude katteks tagatisi seatud ei ole. Seega on võlgniku vara suhtes sissenõutavaks võlaks 400 000 krooni, mitte 950 000 krooni, nagu on esitatud halduri aruandes. Sisuliselt võib sõltumata kinnistu nr 1048206 tegelikust väärtusest lugeda sellega kaetuks AS K nõude, misjärel on esitatud võlgade-varade tasakaal juba mitmesaja tuhande krooniga varade kasuks (võlgniku varasid jääb seega ca 1 000 000 kuni 1 200 000 krooni, võlgu aga veidi üle 700 000 krooni); 2) nii AS K kui AS S nõuete tagatiseks võlgniku kinnistutele seatud hüpoteekide realiseerimisel ehk kinnistute müügi puhul tekib võlgnikul tagasinõudeõigus P.Ei vastu asjaõigusseaduse § 349 lg 3 ning võlaõigusseaduse solidaarvastutust käsitlevate sätete alusel (eelkõige § 69 lg 7), seega pooles ulatuses kinnistute väärtusest (AS S nõuete puhul võib see nõue olla väiksem, kuivõrd 05.10.2001 sõlmitud hüpoteegi seadmise lepinguga summas 320 000 krooni tagatakse ka võlgniku kohustusi panga ees). Tagasinõuetena on haldur aga esitanud üksnes võimaliku tagasinõude AS D vastu, mille realiseerimine on nimetatud äriühingu sundlõpetatust arvestades tõepoolest küsitav, kuigi mitte võimatu, sest AS D ei ole registrist kustutatud ja on seega likvideerimisel. 4
lg 2 p 4 ja § 31 lg 1.
lg 2 p 4 kohaselt jätab kohus pankrotimenetluse algatamata, kui võlausaldaja ei ole oma nõuet piisavalt põhistanud või nõude olemasolu tõendanud. Nimetatud säte kohaldub ainult pankrotimenetluse algatamisele, mitte pankroti väljakuulutamise otsustamisele, ja seetõttu oli asjakohatu kohtu poolt
Samuti on kaevatavas otsuses asjakohatu võlgniku võimalike tagasinõuete käsitlemine ja hindamine. Ajutise pankrotihalduri pädevus on
lg 2 p-st 1 tulenevalt piiratud võlgniku vara, sealhulgas võlgniku kohustuste väljaselgitamisega ja asjaolu kontrollimisega, kas võlgniku vara katab pankrotimenetluse kulud. Apellandi hinnangul ei saa ka kohus pankroti väljakuulutamise otsustamisel ületada ajutise halduri pädevust ja asuda hindama võlgniku vara tagasivõitmise võimalusi. Võlgniku tulevast nõudeõigust kolmanda isiku vastu, mida halduri aruande esitamise päeval ei eksisteeri, ei saa kohus käsitleda võlgniku maksejõulisust iseloomustava asjaoluna. Ajutine haldur esitab kohtule aruande võlgniku vara kohta aruande esitamise päeva seisuga ning seetõttu ei saa halduri aruanne sisaldada ammendavat võlgade nimekirja. Võlgniku võlad selguvad lõplikult pärast nõuete kaitsmist pankrotimenetluses. A.Ei ajutine pankrotihaldur A.Õ leidis oma kogemuste ja erialaste teadmiste pinnalt, et võlgnik on maksejõuetu ja arvestades võlgniku käitumist pankroti eelmenetluse ajal, võib nimetatu kohustuste ring ja võlgade kogumass olla suurem. Apellandi hinnangul halvendab A.Ei pankroti väljakuulutamata jätmine tema võlausaldajate olukorda ja võimaldab võlgnikul vara võõrandada. Ebaõige ja arusaamatu on kaevatava kohtuotsuse väide, et AS K saab sissenõude pööramisel võlgniku kinnistule nr 1048206 oma 950 000 kroonise nõude rahuldatud vaid 400 000 krooni ulatuses ning seetõttu on AS K nõude suuruseks võlgniku vastu 400 000 krooni. Pankrotimenetluse käigus ei pea ega saa tuvastada, kas pandieseme müügist saadavast rahast piisab pandiga tagatud nõude rahuldamiseks. Pandieseme müügihind selgub selle müümisel ja olenemata sellest, missuguse hinnaga pant realiseeritakse, on AS K nõue võlgniku vastu ikka 950 000 krooni. Apellant ei nõustu maakohtu järeldusega selles, et A.E ei ole
Võlgnik ei ole suutnud rahuldada võlausaldajate nõudeid juba pikema aja jooksul. Apellant esitas võlgnikule esimest korda pankrotihoiatuse 02.12.
lg 1 alusel võlgniku pankroti välja kuulutada vaatamata
lg 2 p-s 6 [peab olema § 15 lg 2 p 6] toodud alusele pankrotimenetluse algatamata jätmiseks, s.t, kui võlgnik või kolmas isik on enne pankrotimenetluse algatamist täitnud kohustuse, millel pankrotiavaldus põhineb, või andnud piisava tagatise kohustuse täitmiseks. Võlgniku vara suurus loob eksliku mulje tema maksejõulisusest. Tegeliku olukorra väljaselgitamiseks ja võlausaldajate kaitseks tuleb välja kuulutada võlgniku pankrot. Vastused apellatsioonkaebusele Võlgnik vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata ning kaevatava kohtuotsuse muutmata. Ajutine pankrotihaldur A.Õ jääb oma kirjalikus teatises maakohtule antud arvamuse juurde. Ringkonnakohtu lahend ja selle põhjendused Kolleegium ei tuvastanud maakohtu poolt materiaalõigusnormi ebaõiget kohaldamist ega ka menetlusõigusnormide rikkumist. Otsuses on piisava põhjalikkusega põhjendatud, miks ei ole võimalik pankrotiavaldust rahuldada. Kolleegium nõustub maakohtu otsusega ning tulenevalt TsMS § 654 lg-st 6 ei korda otsuses olevaid põhjendusi. Apellandi väidetel kohus viitas otsuses ekslikult
lg 2 alapunktile, tulnuks viidata üksnes
Kolleegium leiab, et maakohtu viide
lg 2 p-le 4 on asjakohane.
lg 1 kohaselt kohus ei kuuluta võlausaldaja pankrotiavalduse alusel pankrotti välja, kui esineb käesoleva seaduse § 15 lõikes 2 nimetatud pankrotimenetluse algatamata jätmise alus. Kohus leidis, et selline alus oli olemas
K Oy Ab esitas pankrotiavalduse A.Ei pankroti väljakuulutamiseks
Pankrotiavalduse esitamisel tuli võlausaldajal tõendada nõude olemasolu ning põhistada võlgniku maksejõuetust. Ühtlasi tuli tõendada, et täidetud oli
võlgnikule oli tehtud seaduses toodud tähtaegu järgides pankrotihoiatus. Pankrotiavalduse kohaselt moodustab võlausaldaja nõue võlgniku vastu 320 000 krooni. Maakohus asus seisukohale, et võlausaldaja nõue on tõendatud, seega võlgnikul võla olemasolu leidis tõendamist. Võlausaldaja järgis pankrotiseaduses sätestatud korda, so. esitas pankrotihoiatuse. 6
Võlausaldajal on võimalik oma õigusi kaitsta ka hagimenetluse kaudu, kui võlgnik oma kohustust ei täida. Asjaolu, et võlgnik ei ole asunud võlga kustutama pikema aja vältel, ei anna samuti alust rahuldada pankrotiavaldust. Apellandi väide on õige, et võlgnike arv ja võlgade suurus võib selguda alles pankrotimenetluses ning seda ei pruugi ajutine haldur veel teada, kuid ka see asjaolu ei anna kolleegiumile õigust tühistada otsust. Apellandi väidete kohaselt P.Ei suhtes on algatatud pankrotimenetlus, millega tuleb arvestada. Kolleegium leiab, et antud tsiviilasjas on tegemist A.Ei vastu esitatud pankrotiavaldusega ning sellest tulenevalt tuligi hinnata tema maksejõulisust, mitte aga P.Ei oma, mida ongi maakohus teinud. Asjaolu, kas kinnistute müügi korral tagatud nõuete katteks, saab A.Ei regressnõue P.Ei vastu reaalselt täidetud või mitte, ei anna alust otsuse tühistamiseks. Apellandi väide selles osas, et pankroti väljakuulutamiseks annab aluse ka
lg 2 p 6 /, on ekslik.
lg 1 annab kohtule õiguse välja kuulutada pankrot ka sel juhul, kui on täidetud
lg 2 p-s 6 sätestatu, kuid ka sel juhul peab olema tuvastatud võlgniku püsiv maksejõuetus, mille olemasolu A.Ei puhul tõendamist ei leidnud. Arvestades eeltoodut kolleegium leiab, et apellatsioonkaebuses toodud väited ei võimalda teha teistsugust otsust, kui on seda teinud maakohus. Vastustaja vastuväidetel kajastas ajutine haldur ekslikult võlgniku osalust osaühingus K, kui ta jättis arvestamata, et osa on võõrandatud aastaid tagasi, mille tõendamiseks esitas ringkonnakohtule antud asjaolu tõendavad tõendid/ majandusaasta aruande 2004 koos lisadega/. Toimikust ilmneb, et ajutine haldur tõepoolest näitas aruandes võlgniku muu varana osa OÜ-s K, kuid selles on toodud, et osade väärtust ei ole võimalik määrata. Kolleegium leiab, et asjaolu, kas võlgnik oli osad võõrandanud või mitte, ei oma erilist tähendust, mistõttu kolleegium ei pea vajalikuks hinnata vastusele lisatud dokumentaalseid tõendeid. Ulvi Loornurm Margo Klaar Mare Merimaa 8
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.