2-06-1820/6

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Tsiviilasja number 2-06-1820 Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht

1. november 2006, Tallinn Kohtukoosseis Tiit Kollom, Urmas Reinola, Ande Tänav Tsiviilasi A.O hagi OÜ T vastu võlasuhte puudumise tuvastamiseks Vaidlustatud kohtulahend Harju Maakohtu 23.05.2006 otsus Kaebuse esitaja ja kaebuse liik A.O apellatsioonkaebus Kohtuistungi toimumise aeg 17.10.2006, avalik kohtuistung Menetlusosalised ja nende esindajad Hageja A.O, esindaja Paul Toom Kostja OÜ T RESOLUTSIOON
2. Jätta Harju Maakohtu 23.05.2006 otsus muutmata.
3. Apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.
4. Hageja apellatsioonimenetluse kohtukulud jätta tema enda kanda. Ringkonnakohtu otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest alates. Asjaolud
5. AS x pank laenas 09.06.1995 laenulepingu nr 2716145 alusel A.Jile 300 000 krooni, tagastamise tähtajaga 08.06.
6. Laenulepingu täitmise tagamiseks sõlmisid AS x pank ja A. J 13.06.1995 pandilepingu, millega panditi A. Ji kohustuste täitmise tagamiseks aiamaja.
7. Narva Linnakohtu 13.05.1997 tagaseljaotsusega, mis jõustus 10.06.1997, mõisteti A. Jilt AS-i x pank (AS-i x pank õigusjärglane) kasuks välja 379 854 krooni ja otsustati täitmine pöörata panditud varale. 25.06.1997 algatatud täitemenetluse käigus müüdi panditud aiamaja, kuid kogu nõuet ei saadud selle arvel rahuldada.
8. A. J suri 04.12.
9. A. Ji pärijaks on tema abikaasa A.O, kes võttis pärandi vastu.
10. 20.10.2004 sõlmitud nõudeõiguse loovutamise lepinguga loovutas AS x pank (pankrotis) 09.06.1995 laenulepingust tuleneva nõude OÜ-le T. Sissenõudja OÜ T avalduse ja täitedokumendiks oleva Narva Linnakohtu 13.05.1997 otsuse alusel algatas kohtutäitur K. M täitemenetluse A.O suhtes. Täitemenetluse käigus viis kohtutäitur 10.04.2006 läbi A. Ji pärandvara hulka kuulunud elamu enampakkumise. Hageja nõue
11. A.O esitas 30.01.2006 hagi OÜ T vastu, paludes tunnustada pooltevahelise võlasuhte puudumist. Hageja leidis, et 09.06.1995 laenulepingu täitmise tagamiseks panditud vara võõrandamisega on laenulepingust tulenev nõue rahuldatud. Pärandi vastuvõtmise avalduse esitamisel selgus aga, et elamule asukohaga x tn x ja sõiduautole Audi on 13.05.1997 otsuse alusel seatud võõrandamise keelumärked. Kuigi Viru Ringkonnakohtu 04.01.2005 määrusega tühistati kõik endise Ida-Viru Maakohtu täitevosakonna vanemkohtutäituri I. O toimingud, alustati taas 24.01.2005 nimetatud otsuse täitmiseks täitemenetlust, mille käigus arestiti pärandvara põhjusel, et esialgne vara müük ei katnud kogu võlgnevust. Hageja on seisukohal, et tema abikaasa ja laenuandja vaheline laenulepingust tulenev võlaõigussuhe lõppes panditud aiamaja sundvõõrandamisega ega läinud pärimise tulemusena hagejale üle. Seega puudub võlaõigussuhe ka hageja ja kostja vahel. Juhul, kui panditud vara müügist saadud rahasumma ei katnud võlga täielikult, oleks laenuandja pidanud esitama kohtusse vastava hagi ja nõudma võlgnikult ülejäänud võlasumma väljamõistmist. Lisaks leidis hageja, et kostja nõue on TsÜS § 146 lg 1 alusel aegunud. Kostja vastuväited
12. Kostja hagi ei tunnistanud ja leidis, et hagi ei ole aegunud. AS-il x pank (pankrotis) ei olnud võimalik esitada peale pandieseme müüki A. J vastu uut hagi, kuna oli olemas jõustunud kohtuotsus samade poolte vaidluses sama hagieseme üle samal alusel. Kui pandieseme müügist saadud summast ei piisa nõude rahuldamiseks, võib nõude pöörata üldises korras võlgniku muule varale. 13.05.1997 otsusest ei tulene, et sissenõuet saab pöörata ainult A. Ji panditud varale. Kui panditud asja omanik on ühtlasi ka võlgnik, tulenevad tema kohustused lisaks pandilepingule laenulepingust. Seega ei vastuta pantija ja võlgniku isiku kokkulangemise korral pantija ainult panditud asjaga, vaid kogu oma varaga. Väär on hageja väide nagu oleks kostja nõue aegunud. Koos pärandavaraga läksid hagejale üle ka kõik pärandaja kohustused. Maakohtu otsus ja põhjendused
13. Harju Maakohus jättis 23.05.2006 otsusega hagi rahuldamata. Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt tuleb vaidluse lahendamiseks tuvastada, kas pärandi avanemise hetkel oli pärandajal võlgnevus 09.06.1995 laenulepingu alusel või mitte. 09.06.1995 laenulepingu täitmise tagamiseks sõlmisid AS x pank ja A.J 13.06.1995 pandilepingu, millega seati pant A. Ji kohustuste, sh kõrvalnõuete täitmise tagamiseks. Asjaõigusseaduse (AÕS) § 276 lg 1 kohaselt võis asja pandiga koormata selliselt, et isikul, kelle kasuks pant oli seatud, oli õigus pandiga tagatud nõude rahuldamisele panditud vara arvel, kui nõuet ei olnud kohaselt täidetud. AÕS § 295 lg 1 järgi loetakse pantija kohustus täidetuks panditud asja müügist saadud raha ulatuses, millest on maha arvatud vajalikud müügikulud. Seega lõpeb pandipidaja/võlausaldaja asjaõiguslik nõue panditud asja omaniku vastu panditud asja müügiga, kuid juhul, kui panditud asja omanik on ühtlasi ka võlgnik võlaõigussuhtest tulenevalt ja pandieseme müügist saadud summast ei piisa täielikult nõude rahuldamiseks, on võlausaldajal õigus pöörata ülejäänud osas nõue täitmisele üldises korras (st võlgniku muu, mittepanditud varale). Laenulepingu p-s 7 on laenulepingu pooled kokku leppinud, et laenusaaja kannab täielikku materiaalset vastutust lepingu täitmise eest. Kuna panditud aiamaja müügist saadud rahasummast ei piisanud täielikult laenusaaja võlgnevuse katmiseks ja jõustunud kohtuotsus oli osaliselt täitmata, oli laenuandjal (tema õigusjärglastel) õigus pöörata täitmata osas nõue laenusaaja (tema õigusjärglase) vastu. Kuna oli olemas jõustunud kohtuotsus, puudus laenuandjal nii võimalus kui ka vajadus pöörduda sama võla teistkordseks väljamõistmiseks kohtu poole. Kuna pärandi avanemise ajal oli kohtuotsus 2 osaliselt täitmata, läks see kohustus üle pärijale. Kuivõrd hagiavalduse esitamise ajal oli kohtuotsus pärija poolt täitmata, eksisteeris tema ja kostja vahel võlaõigussuhe ning puudub alus hagi rahuldamiseks. Kohus jättis tähelepanuta, et asja sisulise arutamise ajaks oli kohtuotsus täies ulatuses sundtäidetud ja kostja nõue rahuldatud, kuna hageja ei loobunud nõude alustest ja vaidlustas toimunud enampakkumise.
14. Kohtule jäi arusaamatuks hageja väide nõude aegumise kohta. TsÜS § 142 lg 1 kohaselt tähendab aegumine õigust nõuda teiselt isikult teo tegemist või sellest hoidumist seaduses sätestatud tähtaja (aegumistähtaja) jooksul. Viidatud TsÜS § 146 lg 1 sätestab tehingust tuleneva nõude aegumistähtaja. Tehingust, s.o 09.06.1995 laenulepingust tulenev nõue on laenuandja poolt laenusaaja vastu juba esitatud ja lahendatud jõustunud 13.05.1997 kohtuotsusega. Edasi on tegemist jõustunud kohtuotsuse täitmisega, mille aegumistähtajaks on TsÜS § 157 lg 1 järgi 30 aastat. Hageja väited täitetoimingute ebaseaduslikkusest ja laenuandja õigusjärglaste esindajate käitumise ebaeetilisusest ei oma antud asja lahendamisel tähtsust, mistõttu kohus jättis need tähelepanuta. Apellatsioonkaebuse põhjendused
15. Hageja palus kohtuotsuse tühistada ja teha uus otsus, millega hagi rahuldada. Kohtu järeldus, et kui panditud asja omanik on võlaõigussuhtest tulenevalt ühtlasi ka võlgnik ja pandieseme müügist saadud summast ei piisa täielikult nõude rahuldamiseks, on võlausaldajal õigus pöörata ülejäänud osas nõue täitmisele üldises korras, on põhjendamata, vastuolus 13.06.1995 pandilepingu p-dega 2 ja 3, ei tulene AÕS §-dest 276, 292 ja 295 ning võimaldab tekitada võlgnikule kahju (antud juhul müüdi pärandvaraks olev elamu väärtusega ca 6 000 000 krooni, vaid 344 304,60 krooni eest). Kohtu seisukoht oleks õige juhul, kui täitedokumendis puuduks kohtu poolt kindlaksmääratud kohtuotsuse täitmise kord ja viis. Selle asjaolu jättis kohus tähelepanuta. Peale pandiesemeks olnud aiamaja müüki ei esitanud sissenõudja hageja abikaasale mingeid nõudeid ja ta oli veendunud, et tema kohustused on täidetud. Kuid võlanõue esitati pea 7 aastat hiljem, alles 24.01.
16. Sissenõudja oleks pidanud ülejäänud võlgnevuse suhtes pöörduma vastava avaldusega kohtusse. Ka nimetatu jättis kohus tähelepanuta. Viru Ringkonnakohtu 04.01.2005 määrusest tuleneb selgelt, et 13.05.1997 otsuse alusel võis võõrandamiskeelu seada vaid võlgniku panditud varale. Sissenõudja AS-i x pank (pankrotis) esindaja T. V ei ole kordagi pöördunud hageja poole ettepanekuga vaidluse kohtuväliseks lahendamiseks. Hagejat ei teavitatud nõudeõiguse loovutamise lepingust, millega rikuti VÕS § 170 ja
17. Kuna nõudeõiguse loovutamise leping ei ole notariaalselt tõestatud, ei kehti 13.05.1997 otsus kostja suhtes. Kohus jättis tähelepanuta, et kohtutäitur algatas 24.01.2005 täitemenetluse AS-i x pank (pankrotis) avalduse ja täitedokumendiks oleva 13.05.1997 kohtuotsuse alusel surnud A. Ji suhtes. Hageja võttis pärandi vastu 04.12.2000, kuid nõudeid abikaasa võla suhtes hagejale seaduses ettenähtud tähtaja jooksul keegi ei esitanud. Kostja ei ole oma õigusjärglust tõendanud. Apellatsioonkaebuse vastus
18. Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning palub jätta kaebuse rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohtu otsuse põhjendused
19. Ringkonnakohus, ära kuulanud hageja seletused ja tutvunud esitatud materjaliga, leidis, et apellatsioonkaebuse väited ei anna alust kohtuotsuse tühistamiseks. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 657 lg 1 p 1 alusel tuleb jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja kohtuotsus muutmata. Ringkonnakohus nõustub esimese astme kohtu otsuse põhjendustega 3 ja tulenevalt TsMS § 654 lg-s 6 sätestatust neid ei korda.
20. Vaidlust ei ole asjaolu üle, et Narva Linnakohtu 13.05.1997 kohtuotsusega A.Jilt AS x pank kasuks välja mõistetud 379 854 krooni suurusest võlast jäi pärast panditud aiamaja müümist hüvitamata veel 331 504,60 krooni. Hageja on A. Ji pärandi vastu võtnud. Vaidlus on selle üle, kas A. Ji võlakohustus on lõppenud või läks võla tasumise kohustus üle hagejale kui tema pärijale.
21. Pärimisseaduse § 130 lg 1 järgi lähevad pärandi vastuvõtmisega pärijale üle kõik pärandaja õigused ja kohustused, välja arvatud need, mis oma olemuselt on lahutamatult seotud pärandaja isikuga või mis seadusest tulenevalt ei saa ühelt isikult teisele üle minna. Ringkonnakohtu hinnangul leidis maakohus õigesti, et A. Ji võlakohustus ei lõppenud panditud aiamaja müügiga ja kuna pärandi avanemise ajal oli kohtuotsus osaliselt täitmata, läks võla tasumise kohustus pärandi vastuvõtmisega üle hagejale kui A. Ji pärijale. Maakohtu järeldus ei ole vastuolus pandilepingus kokkulepituga ega seadusega, nagu hageja leiab. Hageja jätab tähelepanuta, et A. J ei olnud üksnes pantija, vaid ka võlgnik, ning tõlgendab sellest tulenevalt AÕS § 276, 292 ja 295 ebaõigesti. A. Ji kui pantija kohustuse lõppemine ei tähenda iseenesest tema võlakohustuse lõppemist. Pandipidaja nõue lõppes üksnes ulatuses, milles see rahuldati aiamaja enampakkumisel saadud summaga. Kui pandieseme müügil saadud summast ei piisa nõude rahuldamiseks, võib nõude pöörata üldises korras võlgniku muule varale, nagu leidis õigesti ka maakohus. Narva Linnakohtu 13.05.1997 kohtuotsuses märgitu – „sissenõue pöörata võlgniku panditud varale” - ei tähenda seda, et pärast panditud asja müümist ei saa hüvitamata võlasumma osas kohtuotsust muu vara arvel edasi täita, nagu hageja ekslikult leiab. Ebaõige on ka hageja seisukoht, nagu oleks kostja pidanud pärast panditud asja müümist pöörduma uuesti kohtusse hüvitamata võla saamiseks. Viru Ringkonnakohtu 04.01.2005 määrus, millele apellatsioonkaebuses viidatakse, ei võimalda teha asjas teistsuguseid järeldusi.
22. Nõustuda ei saa hagejaga ka selles, nagu oleks kohus pidanud kohaldama TsÜS § 146 lg 1 alusel aegumist, sest kostja ja tema õiguseelnejad ei esitanud seaduses ettenähtud tähtaja jooksul hagejale A. Ji võla suhtes nõudmisi. Nimetatud sättes on määratud tehingust tuleneva nõude aegumistähtajaks kolm aastat. Antud juhul on tehingust, so 09.06.1995 sõlmitud laenulepingust tulenev nõue A. Ji vastu lahendatud 13.05.1997 kohtuotsusega, mis kehtib ka tema pärija (hageja) suhtes. Jõustunud kohtuotsusega tunnustatud nõude aegumistähtaeg on 30 aastat (TsÜS § 157 lg 1), nagu märkis õigesti ka maakohus.
23. Õige on apellatsioonkaebuse väide, et maakohus ei vastanud hageja väidetele, millega viimane vaidlustas kostja õigusjärgluse täitemenetluses, rikkudes sellega TsMS § 442 lg-s 8 sätestatud otsuse põhjendavale osale kehtestatud nõudeid. Samas ei toonud see eksimus ringkonnakohtu hinnangul endaga kaasa ebaõige kohtulahendi tegemist ja apellatsioonimenetluses on võimalik see puudus kõrvaldada.
24. Asja materjalist nähtuvalt omandas kostja 09.06.1995 laenulepingust tuleneva nõude 20.10.2004 nõude loovutamise lepinguga AS-lt x pank (pankrotis). Sellise lepingu sõlmimine on VÕS § 164 lg 1 järgi lubatud ning nõude loovutamisega astub uus võlausaldaja senise asemele (VÕS § 164 lg 2). Sissenõudja muutumisest oli hageja teadlik, mida kinnitavad tema poolt kohtule esitatud AS x pank (pankrotis) loovutamisdokument ja T OÜ omandamisdokument (t/lk 25, 26) Ekslik on hageja seisukoht, nagu oleks pidanud nõude loovutamise leping olema notariaalselt tõendatud. Seaduse järgi ei olnud seda liiki lepingute notariaalne tõestamine või kinnitamine kohustuslik. Täitemenetluse seadustiku § 4 18 lg 1, millele hageja apellatsioonkaebuses tugines, hakkas kehtima 01.01.2006 ning see ei oma tagasiulatuvat jõudu varem alustatud täitemenetluste suhtes.
25. Väited täitetoimingute ebaseaduslikkuse ning kostja õiguseellase esindaja käitumise kohta ei oma käesoleva asja lahendamisel tähtsust, mistõttu ringkonnakohus jätab nendele hinnangu andmata.
26. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisel jäävad hageja apellatsioonimenetluse kohtukulud tema enda kanda. T. Kollom U. Reinola A. Tänav 5