Obsah (6)

§ 221§ 7§ 22§ 6§ 20§ 9

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtukoosseis Kohtunik Tiina Pappel Otsuse tegemise aeg ja koht 06.04.2006. a Tallinn Haldusasja number 3-06-72 Haldusasi J.A.e, V.A.e, Ü.O.

§-i 7 lg 5 järgi määrab ehitise teenindamiseks vajaliku maa suuruse ja piirid vastavuses planeeringu ja maakorralduse nõuetega kindlaks kohalik omavalitsus Vabariigi Valitsuse kehtestatud korras üldjuhul detailplaneeringut koostamata. Viimsi Vallavolikogu

1. detsembri
2. a otsuse nr 88 põhjendustest tuleb välja, et
3. aasta detailplaneeringu kehtetuks tunnistamise põhjuseks oli sisuliselt Riigi Maa-ameti ja Harju Maavalitsuse poolsed seisukohad selle kohta, et MTÜ Mündi territooriumi maa-alal on erastamistoimingud olnud ebaseaduslikud. Mündi territooriumi maa-ala detailplaneeringu kehtestamise ajal, so
4. aasta juunikuus, ja ka hiljem kehtinud

redaktsioon võimaldas suvila või aiamaa omanikule erastada mitmest lahustükist koosnevad maad. 1999. a kehtinud

§-i 221 lg 7 sätestas, et aiandus- ja suvilaühistu ringpiiri sees asuv suvila või aiamaja omanikule ostueesõigusega erastatav maa võib koosneda mitmest lahustükist. 2 2.

§ 221

lg 1 kohaselt võib maad ostueesõigusega erastada käesoleva seaduse §-des 7, 8, 9, 10 ja 21 sätestatud ulatuses, kui käesolevast paragrahvist ei tulene teisiti.

§ 7

lg 1 kohaselt ei tagastata linna piirides asuvat õigusvastaselt võõrandatud maad, kui maa kuulub teise isiku hoonete või rajatiste juurde krundina või teenindamiseks vajaliku maana ja kui õigustatud subjekt ning praegune ehitise omanik ei lepi kokku maale hoonestusõiguse seadmises ehitise omaniku kasuks või ehitiste võõrandamises õigustatud subjektile.

§ 221

lg 7 täpsustas seda regulatsiooni ning nägi ette, et aiandus- ja suvilaühistu ringpiiri sees asuv suvila või aiamaa omanikule ostueesõigusega erastatav maa võis koosneda mitmest lahustükist. Kuna enne Mündi detailplaneeringut ei eksisteerinud ühtegi ametlikku otsust Mündi ringpiiri sisese maa kruntideks jagamise kohta, oli kogu nimetatud maa enne detailplaneeringu kehtestamist ühistu liikmete ühiskasutuses

§ 22

lg 11 mõttes ning Mündi ringpiiri siseselt üksikute ehitiste juurde eraldi maakasutust määratud ei olnud. Juba Viimsi Vallavalitsuse

1. augusti
2. a korraldusega nr 1988 “Aiandusühistu ringpiiri kinnitamine ja katastriüksuste moodustamine” otsustati kinnitada Mündi liikmetele erastatava maa uueks pindalaks 124 755 m2 ja moodustada katastriüksused vastavalt korralduse juures olevale plaanile. Detailplaneeringut menetleti täies kooskõlas Planeerimis- ja ehitusseaduse (PES) sätetega, sealhulgas pandi avalikult välja. Avalikult väljapandud detailplaneeringule ega selles määratud kruntide suurusele või piiridele mingeid vastuväiteid ei esitatud. Seega määrati konkreetsed erastamisele kuuluvad krundid kindlaks Mündi territooriumi hõlmava detailplaneeringuga, mis võeti vastu kooskõlas PES sätetega ning kinnitati Viimsi Vallavolikogu poolt. See oli kooskõlas ka sellel ajal kehtinud “Maa ostueesõigusega erastamise korra” punktiga 132 lg
4. Üldreeglina ei tohi seadustel olla tagasiulatuvat jõudu. Mündi detailplaneeringut ei võinud tunnistada kehtetuks alusel, et detailplaneeringu kehtestamist reguleerivad õigusaktid on muutunud. Vastasele seisukohale asumine on vastuolus seaduse tagasiulatuva mõju keelu põhimõttega, samuti HMS §-ga 54.

-i

1. novembril
2. a jõustunud muudatused ei tohi mõjutada Mündi detailplaneeringut, kuna selle detailplaneeringu õiguspärasuse üle tuleb otsustada kehtestamise ajal kehtinud õigusaktide järgi (samale seisukohale on asutud näiteks Riigikohtu
3. septembri
4. a lahendis nr III-4/1-5/94). Haldusasja lahendamine toimingu või tahteavalduse tegemise kehtinud seaduse järgi on tunnustatud ka mitmetes muudes Riigikohtu lahendites (vt nt Riigikohtu
5. juuni
6. a otsust nr 3-3-1-30-00 põhjendava osa punkti 3).
7. Detailplaneeringu kehtestamine on adressaati soodustav haldusakt. Detailplaneeringu kehtetuks tunnistamine on adressaati koormav haldusakt. Otsus nr 88 kujutab endast detailplaneeringut kehtetuks tunnistavat haldusakti, seega koormavat haldusakti. HMS § 64 lg 2 sätestab, et haldusorgan otsustab haldusakti kehtetuks tunnistamise kaalutlusõiguse kohaselt, kui seadus ei keela haldusakti kehtetuks tunnistada või ei kohusta haldusakti kehtetuks tunnistama. Täpsustavalt sätestab HMS § 64 lg 3, et kaalutlusõiguse teostamisel tuleb arvestada haldusakti andmise ja haldusakti kehtetuks tunnistamise tagajärgi isikule, haldusakti andmise menetluse põhjalikkust, haldusakti kehtetuks tunnistamise põhjuste olulisust ning nende seost isiku osalemisega haldusakti andmise menetluses ja isiku muu tegevusega, haldusakti andmisest möödunud aega ning muid tähtsust omavaid asjaolusid. Kaalutlusõigust tuleb teostada kooskõlas volituse piiride, kaalutlusõiguse eesmärgi ning õiguse üldpõhimõtetega, arvestades olulisi asjaolusid ning kaaludes põhjendatud huve (HMS § 4 lg 2). Otsuses nr 88 ei ole märgitud kaalutlusi, õiguslikke tagajärgi MTÜ Mündi territooriumi maa-alal asutavate ehitiste ja kinnitute omanike jaoks ega muid asjaolusid, mida HMS § 64 lg 3 kohaselt tulnuks arvestada. Otsuse nr 88 vastuvõtmisel ei ole näiteks arvestatud, kas Mündi detailplaneeringu väidetav õigusvastasus kaalub üle kõigi nende isikute 3 rikutud õigused ja vabadused, kellele kuuluvad MTÜ Mündi maa-ala territooriumil ehitised ja kinnistud. Õiguspärase kaalutlusõiguse teostamine on nimetatud haldusakti teostamise puhul eriti oluline, kuna Otsuse nr 88 põhjendava osa punktis 3 viidatakse, et MTÜ Mündi maa-ala kinnistute ja ehitiste omanikud on uue detailplaneeringu kehtestamise vastu. Selles valguses on eriti oluline ning kohaliku omavalitsuse kohustus detailplaneeringu kehtetuks tunnistavas haldusaktis põhjendada, millistest kaalutlustest on ta lähtunud, et teadlikult sekkus isikute õigustesse ja vabadustesse. Samuti ei ole arvestatud asjaoluga, et Mündi detailplaneeringu kehtestamisest oli möödunud juba 6,5 aastat ning et detailplaneeringu koostamine on avalik menetlus, milles kõigil (ka haldusorganitel ja tagastamist taotlenud isikutel) oli võimalus osaleda.
8. HMS § 67 lg 1 sätestab, et isiku kahjuks haldusakti kehtetuks tunnistamist otsustades, arvestab haldusorgan isiku usaldust, et haldusakt jääb kehtima, avalikku huvi ja haldusaktiga koormatud isiku huvi, et haldusakt tunnistataks kehtetuks. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt ei tohi haldusakti tunnistada kehtetuks isiku kahjuks, juhul kui isik on haldusakti kehtima jäämist usaldades kasutanud ära haldusakti alusel saadud vara, teinud tehingu oma vara käsutamiseks või on muul viisil muutnud oma elukorraldust ja tema huvi haldusakti kehtima jäämiseks kaalub üles avaliku huvi haldusakti kehtetuks tunnistamiseks. Õiguskindluse põhimõtte, mis tuleneb Eesti Vabariigi põhiseaduse §-st 10 ning mille üheks elemendiks on õiguspärase ootuse printsiip, olulisust maareformi kontekstis on rõhutanud ka Riigikohus mitmetes lahendites. Oma
9. oktoobri
10. a otsuses nr 3-3-1-41-02 on Riigikohus asunud seisukohale, et isegi juhul, kui haldusakti tühistamiskaebus on esitatud tähtaegselt, kuid aastaid pärast õigusvastase haldusakti andmist ja täitmist, võib kohus õiguskindluse põhimõttele tuginedes haldusakti tühistamata jätta, olenemata asjaolust, kas haldusakt on õigusvastane või mitte. Veelgi enam, Riigikohtu halduskolleegiumi
11. detsembri
12. a otsuses nr 3-3-1-51-01 on Riigikohus asunud seisukohale, et olukorras, kus isiku õigus soodustusele on tehtud kindlaks halduse üksikaktiga, tuleb isiku usaldust kaitsta veelgi tugevamalt, sest üksikaktiga on riik väljendanud oma seisukohta konkreetses küsimuses, mitte üksnes abstraktselt. Sellest lähtuvalt tuleb detailplaneeringu kehtestamise puhul kaitsta detailplaneeringu kui haldusakti aadressaate veelgi rohkem.
13. Viimsi Vallavolikogu
14. juuni
15. a otsusega nr 98 kehtestatud detailplaneering on kehtestatud rohkem kui kuus aastat tagasi. Juba möödunud aeg on nii pikk, et see juba iseenesest toetab väidet, et usalduse kaitse vajadus ei võimalda detailplaneeringut kehtetuks tunnistada. Detailplaneeringu ja erastamiskorraldustega soodustatud isikud on selle aja jooksul käitunud usus, et detailplaneering ja nende suhtes välja antud erastamiskorraldus jäävad jõusse. Kaebuse esitajad on juba
16. aastal tasunud muuhulgas nii EVP-des makstava hinna kui ka valla poolt nõutud erastamise eeltoimingute kulud kroonides, samuti on ta tasunud erastamisele kuuluva maa eest maamaksu. Tasutud summade eest ei ole kaebuse esitajad saanud riigilt veel enam kui 5 aastat pärast raha tasumist mingisugust vastutasu ja on sisuliselt riiki krediteerinud. Viimsi valla organite tegevus, sh. vaidlustatud haldusaktide vastuvõtmine, on toonud kaasa ka olukorra, kus kaebuse esitajale kuuluv ehitis on senini käsitletav vallasasjana. Samas on teada, et AÕSRakS § 13 lg 6 tulenevalt saab ehitist kui vallasasja võõrandada üksnes kuni
17. märtsini
18. a. Seega on Viimsi valla õigusvastase tegevusega põhjustatud täiendav kaebuse esitaja Põhiseaduse § 32 kaitstava omandiõiguse riive, kuna kaebuse esitaja kaotab Viimsi valla tegevuse tõttu
19. märtsist
20. a alates teadmata perioodiks ühe oma omandi teostamise võimalustest (selle käsutamise õiguse).
21. HMS § 40 lõige 1 sätestab, et enne haldusakti andmist peab haldusorgan andma menetlusosalisele võimaluse esitada kirjalikus, suulises või muus sobivas vormis asja kohta 4 oma arvamus ja vastuväited. Kaebuse esitajatele ei antud võimalust enne Otsuse nr 88 vastuvõtmist seisukohti avaldada. Seega ei ole kaebuse esitajad saanud teostada oma õigust olla ära kuulatud. Neile ei ole teada, et ka teiste Mündi detailplaneeringu alasse jäävate kinnistu omanike või erastamise õigustatud subjektide seisukohta oleks küsitud. Kaebuse esitajate K.L.’i ja Ü.O. seisukoht Viimsi Vallavolikogu 13.12.2005 otsuse nr. 88 suhtes
22. Kaebajatele kuuluvad kinnistud paiknevad maa-alal, mille kohta 08.06.1999.a. kehtestatud detailplaneering kehtetuks tunnistati ning koosnevad kahest eraldi tükist eraldi katastritunnustega. Vastavalt planeerimisseaduse §-le 2 p. 4 ja § 9 on detailplaneeringu eesmärgiks maakasutus- ja ehitustingimuste seadmine linnades ja alevites ning teistel detailplaneeringu kohustusega aladel ja juhtudel ning detailplaneering koostatakse lähiaastate ehitustegevuse ja maakasutuse aluseks valla või linna territooriumi osa kohta. Planeerimisseaduse § 9 lg. 2 sisaldab loetelu nende tingimuste kohta, mida määratakse detailplaneeringuga, s.h. maa-ala kruntideks jaotamine, krundi ehitusõigus jms. Kinnistute omandamisel lähtusid kaebajad just tol ajal kehtinud detailplaneeringuga kehtestatud tingimustest. Kaevatava otsusega on aga kõik nimetatud tingimused tunnistatud kehtetuks, mis otseselt rikub kaebaja õigusi. Detailplaneeringu puudumisel ei saa kaebajad oma vara vabalt kasutada, s.h. teostada kinnistu jagamist ja uue kinnistu moodustamist jms.
23. 08.06.1999.a. kehtinud planeerimis- ja ehitusseadus, maareformi seadus ega ka muud õigusaktid ei sätestanud, et kruntide piiride ja suuruse kindlaksmääramiseks oleks keelatud detailplaneeringu kehtestamine. Tol ajal kehtinud (redaktsioonis kuni 01.10.1999.a.) planeerimis- ja ehitusseaduse § 2 lg. 2 ja § 9 lg. 2 p. 1 sätestas hoopiski üheselt, et detailplaneeringuga määratakse planeeritava maa-ala kruntideks jaotamine. Kaevatavas otsuses viidatud 27.11.2005.a. jõustunud

§ 7lg.

5 ei sätesta samuti, et kruntideks jaotamiseks oleks keelatud kehtestada detailplaneeringut. Nimetatud sätte esimeses lauses on kirjas, et ehitise teenindamiseks vajaliku maa suuruse ja piiride määramine (mitte aga kruntide moodustamine) võib toimuda üldjuhul detailplaneeringut koostamata, mille eesmärgiks on ehitise teenindamiseks vajaliku maa suuruse määramise lihtsustamine. Sätte teises lauses on aga otseselt sätestatud, et kohalik omavalitsus võib otsustada määrata seda detailplaneeringu kaudu. Eeltoodu alusel ja arvestades, et 27.11.2005.a. jõustunud seadusemuudatusel ei ole tagasiulatuvat mõju , ei ole alust juba kuus aastat kehtinud ja tolle aja seadustest tuleneva detailplaneeringu kehtetuks tunnistamiseks. 3. Planeerimisseaduse § 27 lg. 1 sätestab ainsa võimaluse, millal saab kehtestatud detailplaneeringu või selle osa tunnistada kehtetuks – s.o. juhul, kui kohalik omavalitsus või planeeritava maa-ala kinnistu omanik soovib planeeringu elluviimisest loobuda. Antud juhul taolist alust ei ole ega saagi olla, kuna 1999.a. detailplaneering on juba ellu viidud, kuna selle alusel on muu hulgas moodustatud ja erastatud krundid, on moodustatud kinnistud, mis on kantud kinnistusraamatusse ja juba ka edasi võõrandatud, püstitatud ehitisi jne. Kaebaja poolt on omal ajal omandatud just selline, eelmise omaniku poolt detailplaneeringu alusel erastatud ja kinnistusraamatusse kantud kinnistu. Kaevatavas otsuses pole ka viidet planeerimisseaduse §-le 27 lg. 1 ega ka selles sätestatud alustele. Kuigi kaevatava otsuse preambulast jääb arusaamatuks, mis seos on 27.11.2005.a. jõustunud

§-l 7 lg. 5 preambula punktides 1 ja 2 toodud temaatikaga lahustükkide kohta ja 08.06.1999.a. kehtinud

§-ga 22-1 lg. 7 , nähtub sellest üheselt, et viimatinimetatud seadus sätestas üheselt, et aiandus- ja suvilaühistu ringpiiri sees asuv suvila või aiamaja omanikule (antud juhul isikule, kellelt kaebaja hilisemalt 5 kinnistu ostis) ostueesõigusega erastatav maa võib koosneda mitmest lahustükist. Sama seaduse säte kehtib ka käesoleval ajal.

1. Kaebuse esitajate seisukohalt on tegemist nende kahjuks tehtud otsusega, milline on sätestatud HMS §-s
2. Antud juhul ei esine aga ühtegi alust, mis annaksid tulenevalt HMS §st 66 võimaluse kaevatava otsuse tegemiseks ja senise detailplaneeringu kehtetuks tunnistamiseks. Neid aluseid pole nimetatud ka kaevatavas otsuses. Samuti ei ole järgitud kaevatava otsuse tegemisel HMS § 67 sätteid. Kaevatavast otsusest ei nähtu, kelle avalduse alusel ja initsiatiivil on detailplaneering kehtetuks tunnistatud. Samuti ei nähtu, et esineksid HMS §-s 44 sätestatud asjaolud, sellele sättele pole viidatud ka kaevatava otsuse preambulas. Kaevatavast otsusest ei nähtu ka ülekaaluka avaliku huvi olemasolu, millest tulenevalt oleks detailplaneeringut kehtetuks tunnistatud. Taolist ülekaalukat avalikku huvi ei saa ka esineda, kuna kaebajale teadolevalt pole ükski nimetatud maa-alal kinnistuid omavast ligi 40-st isikust detailplaneeringut vaidlustanud. Kaevatava otsuse tegemisel on rikutud nii kaebajate kui kõigi teiste isikute ( ligi 40 isiku) suhtes õiguskindluse (HKM-s - usalduse) põhimõtet, et vastuvõetud detailplaneering jääb kehtima. HMS-st ja planeerimisseadusest tulenevast planeerimise avalikkuse ja avalikustamise põhimõttest, oleks volikogu pidanud detailplaneeringu kehtetuks tunnistamise menetlusest teavitama ka seal alal paiknevate kinnistute omanikke, mida antud juhul pole kaebaja suhtes tehtud. Detailplaneeringuga kehtestatakse mitte ainult krundi piire, vaid ka teisi tingimusi, mis kõik puudutavad kinnistute omanike õigusi ja vabadusi. A.A. ja E.P. seisukoht Viimsi Vallavolikogu 09.12.2005 korralduse nr. 676 suhtes
3. Korralduse nr 676 põhistavas osas toodud põhjenduste kohaselt tühistati Viimsi Vallavalitsuse korraldus nr 2181 põhjusel, et kaebuse esitajale E.P.le erastamisele kuuluval lahustükil ei asu ehitisi. Vastavalt Korralduse nr 676 põhjendusele jõustus
4. novembril
5. a

§-i 6 lg 2 p 3 uus redaktsioon, mille kohaselt ei tagastata maad kas osaliselt või tervikuna, kui maal asuvad teisele isikule kuuluvad hooned või rajatised, sealhulgas aiandus-, suvila-, elamu- või garaažiühistu hooned või rajatised ühistu ringpiiri sees, ning ei lepita kokku hoonestusõiguse või kasutusvalduse seadmises, rendileandmises või muul viisil vastavalt käesoleva seaduse §-dele 7, 9 ja 10. Sellest tegi Viimsi Vallavalitsus järelduse, et kuna korraldusega nr 2181 erastamisele määratud maa-alal, mis koosneb kahest lahustükist, asus ehitis vaid ühel lahustükil, on see erastamiskorraldus vastuolus

§-i 6 lg 2 p 3 praeguse redaktsiooniga, mis justkui annaks alust selle korralduste tühistamiseks. Kaebuse esitaja E.P. vaidleb sellele vastu ning leiab, et Viimsi Vallavalitsuse erastamise korraldus nr 2181 on õiguspärane.

§ 221

lg 7 sätestab selgesõnaliselt, et aiandus- ja suvilaühistu ringpiiri sees asuva suvila või aiamaja omanikule ostueesõigusega erastatav maa võib koosneda mitmest lahustükist.

§-s 221 lg 7 sätestatud võimalus erastada maad ostueesõigusega, kui maa koosneb mitmest lahustükist, oli kohaldatav ka juhul, kui maale on esitatud tagastamise taotlus. 2. Haldusmenetluse seaduse § 54 sätestab, et haldusakt on õiguspärane, kui ta on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele.

muudatused, mis jõustusid alates

1. novembrist
2. a ei ole kehtetuks tunnistatud erastamiskorraldusele kohaldatavad. Õiguse üldpõhimõtteks on, et üldreeglina ei tohi seadustel olla tagasiulatuvat jõudu. Üheks õiguse üldpõhimõtteks on õiguspärase ootuse printsiip, mis sätestab, et igaühel on õigus tegutseda mõistlikus ootuses, et rakendatav seadus jääb kehtima. Eriti ei saa
3. novembrist
4. a jõustunud

redaktsiooni kohaldada seetõttu, et siis satuks kaebuse 6 esitaja halvemasse olukorda tulenevalt sellest, et haldusorganid on tema erastamisasjaga nii kaua viivitanud. Eeltoodust lähtuvalt peaks käesolevas asjas kohaldama mitte alates 27. novembrist 2005. a jõustunud

redaktsiooni, vaid tuleks lähtuda enne

1. novembrit
2. a kehtinud vastavast

-i regulatsioonist, mis võimaldas lahustükkidena erastamist ka juhul, kui maale oli esitatud tagastamise taotlus. 3.

§ 221

lg 7 sätestab, et aiandus- ja suvilaühistu ringpiiri sees asuva suvila või aiamaja omanikule ostueesõigusega erastatav maa võib koosneda mitmest lahustükist. Seadus ei sisaldanud erastamiskorralduse vastuvõtmise ajal piirangut, nagu oleks nimetatud säte kohaldatav üksnes juhul, kui maale ei ole esitatud tagastamise taotlust. Eespool viidatud

§ 221

(“Maa erastamise ulatus”) lõike 1 kohaselt erastatakse maad §-des 7, 8, 9, 10 ja 21 sätestatud ulatuses üksnes juhul, kui käesolevast paragrahvist ei tulene teisiti.

§ 221

lg 7 (kui “käesoleva paragrahvi” üks säte) on aiandus- ja suvilaühistu ringpiiri sees asuva maa erastamisel kohaldatav ka juhul (ja eelkõige tekib vajadus seda kohaldada juhul) kui maale on esitatud tagastamise taotlus. Vastupidised väited ei tulene seadusest. Aiandusühistu ringpiiri sees oleva ala erastamine on ka sisuliselt loogiline. Kogu aiandusühistu maa oli varasemalt selle liikmete õiguslikus kasutuses. Seega on täiesti mõistlik lahendus, et kogu õiguslikus kasutuses olev maa ühistu senistele liikmetele ka erastatakse, millega säilitatakse endine väljakujunenud territoorium ja naabruskond oma terviklikkuses. Korralduse nr 676 põhjendused ei ole kooskõlas asja suhtes kohaldatavate õigusaktide sätetega ning nimetatud korraldus on vastuolus seaduse tagasiulatuva mõju keelu põhimõttega, mistõttu tuleb Viimsi Vallavalitsuse

1. detsembri
2. a korraldus nr 676 tühistada.
3. Kaebajatel on õiguspärane ootus, et ostueesõigusega erastamise korraldus jääb jõusse ja selle alusel toimunud erastamismenetlus viiakse lõpule. Käesoleval juhul on maa ostueesõigusega erastamise korraldus vastu võetud rohkem kui viis aastat tagasi. Kaebajad on selle aja jooksul käitunud usus, et erastamiskorraldus jääb jõusse, tasudes muuhulgas nii EVP-des makstava hinna kui ka valla poolt nõutud erastamise eeltoimingute kulud kroonides (seda juba üle viie aasta tagasi), samuti erastamisele kuuluva maa eest maamaksu. Sellises olukorras ei ole võimalik haldusakti ei kehtetuks tunnistada ega ka kohtu poolt tühistada. Praegu on tekkinud olukord, kus Viimsi Vallavalitsus on justkui asunud Harju maavalitsuse õhutusel objektiivse seaduslikkuse tagamise õigustusega kaitsma tagastamist taotlenud isikute väidetavaid õigusi, mida viimased ise enam kohtu kaudu maksma panna ei saa. Kaebuse esitaja leiab, et sellise olukorra tekitamine on mitte üksnes sõnamurdlik, vaid ka vastuolus subjektiivsete õiguste kaitse süsteemi üldise loogikaga. Tagastamist soovinud isikud peavad oma õigusi kaitsma tähtaegselt ja selleks ette nähtud kohtu- või vaidemenetluste kaudu. Kui nad ei ole seda teinud, ei peaks teised isikud aastaid hiljem selle pärast kannatama. Kaebajatel on õigus erastada neile kuuluvate ehitise juurde maad. Korraldusega nr 676 on rikutud kaebajate õigust maad erastada vastavalt

-ile, samuti tema õiguspärast ootust. Vastustajate Viimsi Vallavolikogu ja Viimsi Vallavalitsuse seisukoht 1. Maa ostueesõigusega erastamine toimub

-s sätestatud alustel ja korras, mitte aga PESi sätete alusel. PES ei reguleerinud maa erastamise küsimusi. PES-i § 9 lg.-s 10 oli sätestatud, et detailplaneeringute koostamisel arvestatakse kehtivaid tervisekaitse, keskkonnakaitse, riigikaitse, tuleohutuse ning muid seadusi ja norme. Seega tuli detailplaneeringu koostamisel arvestada ka

-s ning sellega seotud õigusaktidest sätestatut.

ei sätesta nõuet, et maareformi käigus tuleb ostueesõigusega erastatava maa suurus ja piirid määrata detailplaneeringuga.

sätete kohaselt tuleb maa ostueesõigusega erastamisel arvestada planeeringu nõuetega, et erastatava maa ulatuseks on ehitise juurde kuuluv krunt, senise maakasutuse ulatus või teenindamiseks vajalik maa ning ülejäänud maa kuulub õigustatud 7 subjektile tagastamisele. Seega peavad ka sellised maa ostueesõigusega erastamised, mille puhul tulenevad erastatavate maatükkide suurused ja piirid detailplaneeringust, vastama

-s sätestatud nõuetele. Kaebustes esitatud väide, et 08.06.1999.a. kehtestatud detailplaneering on olnud aluseks maa ostueesõigusega erastamiste korraldustele, ei vasta tegelikkusele, sest neis korraldustes ei ole mingit viidet kõnealusele detailplaneeringule. 2.

i § 22¹ lg 7 näeb küll ette, et aiandus- ja suvilaühistu ringpiiri sees asuv suvila või aiamaja omanikule ostueesõigusega erastatav maa võib koosneda mitmest lahustükist. Kuid käsitledes seda seadusesätet koos

-i §-ga 6 lg. 2 p.-ga 3 ning §-dega 7 ja 9, on kahtluseta selge, et maa ostueesõigusega erastamine lahustükkidena saab toimuda üksnes juhul, kui maale ei ole esitatud tagastamise taotlust. See tuleneb

-i §-s 6 lg. 2 p.-s 3 ning §-des 7 ja 9 sätestatust, mille kohaselt ei tagastata maad kas osaliselt või tervikuna, kui maal asuvad teisele isikule kuuluvad hooned või rajatised ning ei lepita kokku hoonestusõiguse või kasutusvalduse seadmises, rendileandmises või muul viisil vastavalt

-i §-dele 7 ja 9, s.t. aiamaja omanikul on õigus ostueesõigusega erastada aiamaja juurde kuuluv krunt või ehitise teenindamiseks vajalik maa või tema senises tähtajata kasutuses olev maa, mis saab reeglina olla üksnes aiamaja juurde kuuluv maa ühe tükina. Tagastamisest vabaks jääval maal saab lahustükkidena maad ostueesõigusega erastada aga vaid juhul, kui suvila või aiamaja omanikule on antud maa mitme lahustükina kasutusse endise aiandusühistu või -kooperatiivi sellekohase otsusega, s.t. suvila või aiamaja omaniku senises õiguspärases kasutuses olev maa koosnes juba kasutusse andmise ajal mitmest lahustükist. Seda aga ei olnud kaebuste esitajate aiamajade omanike kasutuses olnud maatükid. Asjaolu, et 08.06.1999.a. kehtestatud detailplaneeringuga on krundid aiamajade juurde nähtud ette ka lahustükkidena, ei tähenda, et need maatükid oleks antud lahustükkidena aiamajade omanike kasutusse aiandusühistu sellekohase otsusega. 3.

sätete uued redaktsioonid, mis jõustusid 27.11.2005.a., ei kujuta endast mitte uusi seadusesätteid, vaid täpsustusi nendes seadusesätetes, mille varasemaid redaktsioone oli võimalik mitmeti tõlgendada.

§ 6lg.2 p.3 kuni 27.11.2005.a.

kehtinud redaktsiooni "Maad ei tagastata kas osaliselt või tervikuna, kui maal asuvad teisele isikule kuuluvad hooned või rajatised, sealhulgas aiandus-,suvila-, elamu- või garaaziühistu ringipiiri sees" sai mõista ka selliselt, et ringpiiri sees oleva maa võis jätta tagastamata ka siis, kui sellel ei asunud hoonet või rajatist. 27.11.2005.a. jõustunud

§ 6

lg.2 p.3 redaktsioonist " Maad ei tagastata kas osaliselt või tervikuna, kui maal asuvad teisele isikule kuuluvad hooned või rajatised, sealhulgas aiandus-,suvila-, elamu- või garaaziühistu hooned või rajatised ühistu ringipiiri sees" tuleneb Riigi Maa-ameti ja Harju Maavalitsuse seisukohtade õigsus ja selle seisukoha, millel oli Viimsi Vallavalitsus enne

§ 6lg 2 p.

3 uue redaktsiooni jõustumist, ekslikkus. Analoogselt on täpsustavat laadi ka

§ 7lg 5 redaktsioon, mis jõustus 27.11.2005.a.

1. Põhjendamatud on ka kaebustes esitatud väited, et kaebuste esitajad ei olnud teadlikud Viimsi Vallavolikogu 08.06.1999.a. otsuse nr. 98 ja maa ostueesõigusega erastamiste korralduste kehtetuks tunnistamiste ettevalmistamisest ning neil ei olnud seetõttu võimalik enne vallavolikogu otsuse nr. 88 ja vallavalitsuse korralduse nr. 676 vastuvõtmist oma seisukohti esitada. Tegelikult olid kaebuste esitajad sellest teadlikud vähemalt alates 07.05.2004.a., mil kaebuste esitajaid esindav vandeadvokaat Toomas Vaher on saatnud Harju maavanemale, Harju Maavalitsuse Maaosakonna juhatajale, Viimsi vallavanemale, Viimsi Vallavalitsuse Maa-ameti juhatajale ja Riigi Maa-ameti peadirektorile kirja, taotlusega, et Viimsi Vallavalitsus jätaks tähelepanuta Harju Maavalitsuse 23.03.2004.a. kirjas sisalduvad ettepanekud viia seadusega vastavusse Viimsi Vallavalitsuse korraldused selles kirjas käsitletud maade ostueesõigusega erastamise kohta ja Viimsi Vallavolikogu 08.06.1999.a. 8 otsus nr.
2. Kaebuse esitajatele oli ka teada, et kuna Viimsi Vallavolikogu ja Vallavalitsus ei olnud täitnud Harju Maavalitsuse poolt järelevalve korras tehtud ettekirjutust Viimsi Vallavolikogu 08.06.1999.a. otsuse nr.98 ja maa ostueesõigusega erastamiste korralduste seadusega vastavusse viimiseks, esitas Harju Maavanem Tallinna Halduskohtusse protesti nõudega tühistada Viimsi Vallavalitsuse 30.11.1999.a. korraldus nr.2181 ja 03.10.2000.a. korraldus nr.1306 ning Viimsi Vallavolikogu 08.06.1999.a. otsus nr.
3. Kaebuse esitajad ei esitanud omapoolseid seisukohti ei maavanema protesti kohta ega ka Tallinna Halduskohtu 05.01.2006.a. määrusele menetluse lõpetamise kohta. Määruse ärakiri on kohtu poolt saadetud kaebuse esitajatele E.P.le ja A.A.le ning kaebuste esitajate esindajale vandeadvokaat M. Triipan`ile. Vastustaja taotleb jätta kaebused rahuldamata. Kolmanda isiku Harju maavanema seisukoht
4. Maareformiseaduse paragrahvi 6 lõige 1 sätestab, et maa tagastatakse endistes piirides õigustatud subjektile, kui maareformi seadusest või planeeringu ja maakorralduse nõuetest või kokkuleppest õigustatud subjektidest piirinaabrite vahel ei tulene teisiti. Järelikult üldjuhul on Viimsi Vallavalitsus kohustatud õigusvastaselt võõrandatud maa tagastama täies ulatuses. Asjaõigusseaduse rakendamise seaduse §-i 13 lõike 3 kohaselt on õiguslikul alusel püstitatud ehitise omanikul õigus saada maa omanikuks maareformi seadustes sätestatud alustel ja korras ning ehitisealune maa ei kuulu teistele isikutele tagastamisele, erastamisele, munitsipaalomandisse andmisele ega riigi omandisse jätmisele, kui seadusest ei tulene teisiti. Maareformiseaduse paragrahvi 22 lõige 1 sätestab, et ostueesõigusega saavad maad erastada isikud, kellel on õigus osta maad ehitise omanikuna vastavalt maareformi seadusele. Õigust ostueesõigusega maa erastamisele on Viimsi Vallavalitsus tunnistanud, esitatud erastamisavalduse vastu võtnud ja registreerinud ning asunud avaldust menetlema. Samas tuleb märkida, et Viimsi Vallavalitsus oli õigusaktide sätteid kohaldanud menetlusvigadega. Vabariigi Valitsuse
5. novembri 1996 määrusega nr 267 kinnitatud „Maa ostueesõigusega erastamise kord“ punkt 8 käsitletava avalduse esitamise ja menetlemise ajal kehtinud redaktsioonis kehtestas, et maa ostueesõigusega erastamise menetlus algab avalduse esitamisega erastatava maa asukohajärgsele kohalikule omavalitsusele. Korraldusega nr 2181 otsustas Viimsi Vallavalitsus erastada E.P.le kokku 5391 m2 maad, mis koosneb kahest maatükist (2396 m2 ja 2995 m2) ja korraldusega nr 1306 R. A.`le, A. A.`le ja A.A.´le 7588 m2 maad, mis koosneb kahest maatükist (1436 m2 ja 6152 m2). Nimelt nende haldusaktidega otsustati maa erastamine piiriprotokollis näidatud suuruses ja piirides, mis sisuliselt tähendas selle maa seadusevastast erastamist, kuna lahustükkidel suurusega 2995m2 ja 6152 m2 ei asu ühtki ehitist. Vastavalt kehtivale õigusele on ette nähtud tiheasustusega aladel erastada maad ehitise juurde, st. ühe kompaktse maatükina ja ühe katastriüksuse piires. Järelikult oli haldusakti andmisel tegemist olulise menetlusveaga, millest tulenevalt olid korraldused vastuolus õigusaktide nõuetega.
6. Viimsi Vallavolikogu
7. jaanuari 2000 otsusega nr 1 kehtestati Viimsi valla mandriosa üldplaneering, millega muuhulgas määrati tiheasustusega alaks poolsaare kaguosa suvila- ja aiandusühistute maa-alad. Tulenevalt maareformi seaduse § 7 lõikest 4 on tiheasustusaladeks maareformi seaduse tähenduses maa-alad, mis on tiheasustusega aladeks määratud planeerimis- ja ehitusseaduse alusel kehtestatud maakonna- või üldplaneeringuga. 31.detsembrini 2002 kehtinud planeerimis- ja ehitusseaduse § 7 lõike 6 kohaselt oli maakonnaplaneeringu ülesandeks ka tiheasustusega ja hajaasustusega alade määramine. Planeerimis- ja ehitusseaduse § 8 lg 4 punkti 3 kohaselt oli üldplaneeringu ülesandeks maakonnaplaneeringus antud tiheasustuse ja hajaasustuse piiri täpsustamine või määramine, kui kehtestatud maakonnaplaneering puudub. Keskkonnaministri poolt heaks kiidetud ja 9 maavanema
8. aprilli 1999 korraldusega nr 1682 kehtestatud Harju maakonnaplaneeringu seletuskirja lk 155 kohaselt loetakse tiheasustusega aladeks ka suvila- või aiandusühistu maaala. Sellest tulenevalt oli kõikide käesolevas kirjas ülalpool nimetatud Viimsi Vallavalitsuse korralduste tegemise ajal nende korraldustega hõlmatud maa-ala näol tegemist tiheasustusalaga. Eeltoodule tuginedes saab asuda ka seisukohale, et Viimsi Vallavalitsuse
9. oktoobri 1999 korralduses nr 1950 oli erastamise alusena ebaõigesti viidatud maareformi seaduse (edaspidi

) § 9 lg 1, mis reguleerib ostueesõigusega erastamist hajaasustusega alas. 3. Maa ostueesõigusega erastamine toimub

sätete kohaselt.

ei sätesta nõuet, et maareformi käigus tuleks aiamajade juurde ostueesõigusega erastatava maa suurus ja piirid määrata detailplaneeringuga.

näeb ette, et erastatava maa ulatuseks on aiamaja juurde kuuluv krunt, senise maakasutuse ulatus või teenindamiseks vajalik maa ning ülejäänud maa kuulub õigustatud subjektile tagastamiseks. Seega juhul, kui erastatava maa suurus ja piirid määrati detailplaneeringuga, pidid need olema kooskõlas

-is sätestatud nõuetega. Kogutud dokumentide alusel ei olnud võimalik tuvastada, milline oli iga aiamaja omaniku senine õiguspärane maakasutus ehk aiamaja krunt, mida oleks olnud võimalik igale aiamaja omanikule ostueesõigusega erastada. Olemas on hooneregistri teatised ja loetamatu plaanimaterjal. Hooneregistri teatiste kohaselt on aiamajade juurde antud maakasutuse suuruseks 1000m2, kuid vastavalt Riigikohtu lahendile nr 3-2-1-118-02 ei tõenda hooneregistri tõend omandit ega maakasutust. Isikul on õigus taotleda ostueesõigusega erastamiseks üksnes seda maad, mis on tema kasutusse antud õiguspäraselt. 4. Vastavalt

§ 20

lg 1 kuulub erastamisele maa, mida

i alusel ei tagastata, ei jäeta riigi omandisse ega anta munitsipaalomandisse.

§ 6

lg 2 p3 kohaselt ei tagastata maad kas osaliselt või tervikuna, kui maal asuvad teisele isikule kuuluvad hooned või rajatised, s.h aiandus- või suvilaühistu ringpiiri sees.

§ 6

lg 31 sätestab, et teed, tehnovõrgud jarajatised, mis võimaldavad tagastatava maa otstarbekohase kasutamise, ei ole rajatised

tähenduses. Erastatava maa ulatus on sätestatud

§ 221

lg 1 kohaselt võib ostueesõigusega erastada maad

§-ides 7, 8, 9, 10, § 20 lg-tes 11 ja 12 ning § 21 sätestatud ulatuses.

lg 1 sätestab, et linna piires asuvat õigusvastaselt võõrandatud maad ei tagastata, kui maa kuulub teise isiku hoonete või rajatiste juurde krundina või teenindamiseks vajaliku maana ja kui õigustatud subjekt ning ehitise omaniku kasuks või ehitiste võõrandamises õigustatud subjektile.

§ 7

sätteid kohaldatakse tiheasustusega alade suhtes, s.t et ka väljaspool linnu asuvatel tiheasustusega aladel, milleks Mündi aiandusühistu territoorium kindlasti on. Seepärast ei ole õiguspärane maa ostueesõigusega erastamisel käsitletavatel maaüksustel arvestada

§ 9

lg 1 sätetega, mis puudutavad vaid hajaasustusega aladel asuvaid maaüksusi, kus asub teise füüsilise isiku omandis olev ehitis, kus ei tagastata õigusvastaselt võõrandatud maad suvila ja aiamaja juures senise tähtajata maakasutuse ulatuses mitte üle 1 ha, kui õigustatud subjekt ei lepi ehitise omanikuga kokku teisiti.

§ 9

on asjakohane vaid seetõttu, et seadusandja on oluliseks pidanud aiamaja juurde erastatava maa ulatuse eraldi välja tuua, milleks on suvila ja aiamaja juures senise tähtajata maakasutuse ulatus, kuid mitte üle 1 ha. 5.

§22

1 lg 7 sätestab maa erastamise ulatuse aiandus- ja suvilaühistu ringpiiri sees, mille kohaselt võib ostueesõigusega erastatav maa koosneda ka mitmest lahustükist. Samas saab seda kohaldada ja lahustükke erastada vaid üksnes juhul, kui maale ei ole esitatud tagastamise taotlust ja kui lahustükid olid suvilaomaniku kasutusse antud seaduslikus korras enne maareformi seaduse jõustumist. Analüüs

§22

1 lg 7 koostoimest

§ 6

lg 2 p 3; § 7 ja 9 sätestatuga sedastab, et aiamaja omanikul on õigus ostueesõigusega erastada aiamaja juurde 10 kuuluv maa ühe tükina. Tagastamiseks vabaks jääval maal saab lahustükkidena maad ostueesõigusega erastada vaid juhul, kui suvila või aiamaja senises õiguspärases kasutuses olev maa koosnes juba kasutusse andmise ajal mitmest lahustükist. Käsitletavatel maaüksustel oli Viimsi Vallavalitsus, määrates ehitiste juurde teenindamiseks vajaliku maa, selle tõdemuse vastu eksinud. Ka arvamus, et

§ 6

lg 2 punkt 3 annab õiguse mitte tagastada ühistu ringpiiri sisse jäävat maad ka juhul, kui sellel ei asu ehitisi, on ekslik. Vastavalt seadusele ei tagastata maad üksnes juhul, kui sellel asuvad teisele isikule kuuluvad hooned või rajatised, sealhulgas aiandus-, suvila-, elamu või garaažiühistu ringpiiri sees. Kuivõrd maavanema poolt protestitud Viimsi Vallavalitsuse korraldustega ostueesõigusega erastava maa suuruse ja piiride määramisel lähtuti Viimsi Vallavolikogu 08. juuni 1999 otsusega nr 98 kehtestatud MTÜ Mündi detailplaneeringuga ette nähtud krundijaotusest, siis arvestades seda, et detailplaneeringu krundijaotuse lahendus on vastuolus

-i sätetega, tegi maavanem ettepaneku viia detailplaneering Veeringu tee 22, Mündi põik 11, Mündi põik 9, Mündi põik 6, Mündi tee 15, Mündi tee 17, Mündi tee 21 ja Mündi tee 24 maaüksuste osas seadustega vastavusse. Samuti on maavanem

1. oktoobril 2005 teinud Viimsi Vallavalitsusele ettepaneku viia Viimsi Vallavalitsuse
2. novembri 1999 korraldus nr 2180 ja
3. novembri 1999 korraldus nr 2082 seadusega kooskõlla Nimetatud korraldused puudutavad Mündi tee 11 ja Mündi tee 13 aadressidel asuvaid maatükke. Kolmas isik taotleb jätta kaebused rahuldamata. Kolmandate isikute K.T.’i, K.A. ja K.K.’i seisukoht Kaebajad ei saa tugineda väitele, et rikutud on õiguskindluse ja usalduse kaitse põhimõtet, kuna haldusasja nr. 3-05-916 kogu menetluse vältel oli kaebajatele teada, et erastamistoimingud ei ole Viimsi valla poolt läbi viidud vastavalt seaduse nõuetele. Kolmandad isikud nõustuvad Riigi Maa-ameti ja Harju Maavalitsuse seisukohaga, et erastamisele minevate kruntide piiride ja suuruste kindlaksmääramine detailplaneeringuga ei olnud seaduspärane. Õigustatud subjektidele Viimsi VV poolt suuremas ulatuses maa erastamine kui oli neile õiguspärasesse kasutusse antud maa ulatus, on vastuolus

sätestatuga. Tulenevalt mitmetest kohtuvaidlustest ja asjaolust, et erastamistoimingud olid peatatud vastavalt Maa-ameti poolt antud seisukohale ei saa väita, et kaebajad on tühistatud otsuse nr. 98 ja korralduste nr. 2181 ja 1306 kehtimajäämist ka tegelikult usaldanud. HMS § 67 lg 4 p 5 kohaselt ei saa isik haldusakti kehtetuks tunnistamisel tugineda usaldusele, kui isik oli haldusakti õigusvastasusest teadlik. Viimsi Vallavalitsus on õigesti kohaldanud

§ 6

lg 2 p 3 sätestatut, leides, et 27.11.05 jõustunud redaktsioonis on tegemist selle seadusesätte täpsustamisega, mitte aga põhimõttelise muutmisega – st. tagastamisele ei kuulu aiandusühistu ringpiiri sees oleva maa vaid sel juhul, kui sellel asuvad teisele isikule või ühistule kuuluvad hooned või rajatised. Kolmandad isikud taotlevad jätta kaebus rahuldamata. Kohtu põhjendused

1. Kaebajate kaebeõigus Harju maavanema seletuse kohaselt esitas Harju maavanem haldusasjas nr. 3-06-916 protesti Viimsi Vallavalitsuse 30.11.1999 korralduse nr. 2181 (millega erastati Mündi tee 15 maaüksus ostueesõigusega E.P.’le), 03.10.2000 korralduse nr. 1306 (millega erastati ostueesõigusega Mündi tee 17 maaüksus R. A.’le, A. A.’le ja A.A.’le) ning Viimsi Vallavolikogu 08.06.1999 otsuse nr. 98 (millega kehtestati MTÜ „Mündi“ maa-ala detailplaneering) tühistamiseks. Harju maavanema seletusest nähtuvalt esitas maavanem protesti detailplaneeringu kehtestamise otsuse tühistamiseks põhjusel, et Viimsi Vallavalitsus 11 lähtus korraldustega ostueesõigusega erastatava maa suuruse ja piiride määramisel Viimsi Vallavolikogu
2. juuni 1999 otsusega nr. 98 kehtestatud MTÜ Mündi detailplaneeringuga ette nähtud krundijaotusest. Asjaolu, et Viimsi Vallavolikogu lähtus MTÜ „Mündi“ ringpiiri sees maade ostueesõigusega erastamisel
3. juuni 1999 otsusega nr. 98 kehtestatud detailplaneeringust nähtub ka Viimsi Vallavolikogu 13.12.2005 otsusest nr. 88, mille motiveerivas osas põhjendab Viimsi Vallavolikogu vaidlusaluse detailplaneeringu tühistamist Riigi Maa-ameti ja Harju Maavalitsuse seisukohtadega, mille järgi ei olnud seaduspärane erastamisele minevate kruntide piiride ja suuruste kindlaks määramine detailplaneeringuga. Kuna Viimsi Vallavolikogu 13.12.2005 otsusega nr. 88 kehtetuks tunnistatud MTÜ „Mündi“ maa-ala detailplaneeringuga on määratud kindlaks kaebajate maaüksuste piirid ja suurused, võib detailplaneeringu kehtetuks tunnistamine rikkuda J.A.e, V.A.e, A.A. ja E.P. õigusi, kes ei ole jõudnud veel maaüksuse erastamiseks ostu-müügilepingut sõlmida. Korralduste kehtetuks tunnistamine, millega erastati ostueesõigusega maad E.P.le ja A.A.le, rikub vahetult eeltoodud kaebajate õigusi. Samuti võib detailplaneeringu kehtetuks tunnistamise otsus rikkuda Ü.O. ja K.L.’i kui kinnistute omanike õigusi. Detailplaneeringu seletuskirja kohaselt oli detailplaneeringu projekti koostamise eesmärgiks muuhulgas võimaldada MTÜ „Mündi“ liikmetel rekonstrueerida olemasolevad aiamajad individuaalelamuteks. Projektis määratleti lisaks maakasutuse piiridele ka ehituskeelualad ja ehitusjooned ning lahendati veevarustuse, kanalisatsiooni, elektrivarustuse ja sidevarustuse küsimused. Planeerimisseaduse (PlanS) § 9 lg 9 kohaselt koostatakse detailplaneeringu koostamise kohustuse korral ehitusprojekt kehtestatud detailplaneeringu alusel ehitusseaduses sätestatud korras. Harju maavanema 19.04.1999 korraldusega nr. 1682 kehtestatud maakonnaplaneeringust „Harju maakonnaplaneeringu I etapp“ nähtub, et tiheasustusega aladeks, kus detailplaneering on kohustuslik, loetakse muuhulgas suvila- või aiandusühistute maa-ala (toimiku nr. 2 lk 55). Seega saab järeldada, et vaidlusaluse detailplaneeringu kehtetuks tunnistamise korral ei ole kinnistute omanikel võimalik oma maale ehitada, mistõttu nende omandiõigus on olulises osas kitsendatud. Eeltoodust lähtuvalt leiab kohus, et kõigil kaebuse esitanud isikutel on käesolevas haldusasjas kaebeõigus.
4. Detailplaneeringuga ostueesõigusega erastatavate maaüksuste piiride ja suuruse kindlaksmääramise seaduslikkus Kuna
5. aastal vastu võetud Viimsi Vallavolikogu otsusega ja Viimsi Vallavalitsuse korraldusega on kehtetuks tunnistatud
6. aastal vastu võetud detailplaneeringu kehtestamise otsus ning maa ostueesõigusega erastamise korraldused, peab kohus käesolevas haldusasjas kontrollima seda, kas kehtetuks tunnistatud otsus ning korraldused vastasid nende vastuvõtmise ajal seadusele. Otsuse ning korralduste seadustele vastavuse kontrollimiseks peab kohus keskse küsimusena välja selgitama kõigepealt selle, kas kohalikul omavalitsusel oli
7. aastal õigus detailplaneeringuga kindlaks määrata ostueesõigusega erastatavate maaüksuste piirid ja suuruse ning seejärel selle, kas maaüksuste piiride ja suuruse kindlaksmääramine toimus kooskõlas maareformi seaduse sätetega. Maareformi seaduse (

) § 7 lg 5 (kehtis 07.06.1996 – 27.03.1999) sätestas: „Ehitise teenindamiseks vajaliku maa suuruse ja piirid määrab kindlaks kohalik omavalitsus planeerimis- ja ehitusseaduses sätestatud korras.” Vaidlusalune detailplaneering algatati 12 Viimsi Vallavalitsuse 25.02.1997 korraldusega nr. 155, seega ajal, mil kohalik omavalitsus pidi ehitise teehindamiseks vajaliku maa suuruse ja piirid kindlaks määrama planeerimis- ja ehitusseaduses sätestatud korras. Viimsi Vallavolikogu kehtestas detailplaneeringu 8. juuni 1999 otsusega nr. 98. Detailplaneeringu kehtestamise ajal kehtis

§ 7

lg 5 uues, 27.03.1999 jõustunud sõnastuses järgmiselt: „Ehitise teenindamiseks vajaliku maa suuruse ja piirid määrab vastavuses planeeringu ja maakorralduse nõuetega kindlaks kohalik omavalitsus Vabariigi Valitsuse kehtestatud korras.“ Eeltoodud muudatus viidi seadusesse sisse Maareformi seaduse paragrahvide 7 ja 22.1 muutmise seadusega (Riigikogu 18.02.1999 seadus, jõustunud 27.03.1999) Seaduse eelnõu seletuskirjas põhjendatakse seadusemuudatust järgmiselt: „Maareformi seaduse § 7 lõike 5 seni kehtiva teksti kohaselt tuleb ehitise teenindamiseks vajaliku maa suurus ja piirid määrata kindlaks planeerimis- ja ehitusseaduses sätestatud korras. Vastavalt nimetatud seaduse sätetele tuleb koostada detailplaneering. /…/ Nendes piirkondades, kus määratakse ehitise teenindamiseks vajalikku maad, on ehitised ammu olemas. Seega pole nendes piirkondades detailplaneeringut täies mahus vaja koostada. Detailplaneeringu kehtestamise nõue teenindamiseks vajaliku maa määramiseks maareformi läbiviimise käigus on viinud sisuliselt reformi seiskumiseni, seda eriti Tallinnas, kus detailplaneeringuid on kogu linna pindalast kehtestatud vaid umbes 5% ulatuses. Analoogne olukord on ka teistes vabariigi linnades ning asulates. Kuna olemasolevaid kehtivaid detailplaneeringuid on väga vähe, siis antakse omavalitsusele õigus kehtestada piire Vabariigi Valitsuse kehtestatud korras. Ka seni kehtiva seaduse kohaselt teeb kruntide piiride ettepanekuid ja kooskõlastab need kohalik omavalitsus. Muudatuste mõte seisneb selles, et vältida kalli ja palju aega nõudva detailplaneeringu koostamist nendel aladel, kus lähiaastatel ehitustegevust pole ette näha. Nii saab maareformi kiirendada ja hoida kokku planeeringu koostamiseks kuluvat raha.“ Eelnõu seletuskirjast võib seega järeldada, et seadusemuudatus ei seondu sellega, nagu oleks ehitise teenindamiseks vajaliku maa suuruse ja piiride määramine detailplaneeringuga õigusvastane, vaid seadusemuudatus on vastu võetud kitsalt maareformi kiirendamise ning kulude kokkuhoiu eesmärgil. Maareformi seaduse paragrahvide 7 ja 22.1 muutmise seaduse § 2 „Käesoleva seaduse rakendamine“ sätestas: „Enne käesoleva seaduse jõustumist vastuvõetud kohaliku omavalitsuse otsus ehitise teenindamiseks vajaliku maa määramise kohta jääb jõusse, kui ehitise teenindamiseks vajaliku maa hulka määratud maale ei ole esitatud tagastamise taotlust või kui ehitise teenindamiseks vajalik maa on määratud planeerimis- ja ehitusseaduse alusel kehtestatud detailplaneeringu alusel.“ Eelnõu esialgses versioonis oli rakendussäte sõnastatud järgmiselt: „Enne käesoleva seaduse jõustumist vastu võetud kohaliku omavalitsuse otsus ehitise teenindamiseks vajaliku maa määramise kohta kehtib juhul, kui ehitise teenindamiseks vajalik maa on määratud kooskõlas planeeringu ja maakorralduse nõuetega, samuti juhul, kui ehitise teenindamiseks vajaliku maa hulka on arvatud isiku õiguslikus kasutuses olev maa, mida ei ole antud hoonestamiseks.“ Kohus on seisukohal, et seadusandja eesmärki silmas pidades ei saanud seadusandja tahteks olla pooleliolevate detailplaneeringumenetluste seiskamine. Pooleliolevate detailplaneeringulahenduste hülgamine ning kohaliku omavalitsuse tagasipöördumine ehitise teenindamiseks vajaliku maa määramise menetluse algfaasi ei teeni kohtu arvates ei maareformi kiirendamise ega ka kulude kokkuhoiu eesmärki. Seetõttu tuleb asuda 13 seisukohale, et Maareformi seaduse paragrahvide 7 ja 22.1 muutmise seaduse § 2 ega ka 27.03.1999 jõustunud

§ 7

lg 5 ei välistanud ehitiste, mille teenindamiseks vajaliku maa määramiseks oli detailplaneeringumenetlus käimas, teenindamiseks vajaliku maa määramise pärast seadusemuudatuse jõustumist kehtestatud detailplaneeringuga. Samas on kohus seisukohal, et kuna kohaliku omavalitsuse otsused ehitiste teenindamiseks vajaliku maa määramise kohta võeti vastu pärast eeltoodud seadusemuudatust, pidi kohalik omavalitsus lähtuvalt

§ 7

lg 5 sõnastusest kontrollima ka kehtestatud detailplaneeringuga määratud kruntide piiride ja suuruste kooskõla maakorralduse nõuetega ning kohaliku omavalitsuse volikogu pidi detailplaneeringu kehtestamisel samuti vastavate nõuetega arvestama. 3. Vaidlusaluste maaüksuste suuruse ja piiride kindlaksmääramise kooskõla

-i sätetega Poolte vahel puudub vaidlus selle üle, vaidlusaluste maaüksuste suhtes olid kolmandad isikud esitanud tagastamise taotluse. Seega peab kohus kontrollima, kas vaidlusaluste maaüksuste kolmandatele isikutele tagastamata jätmine seoses maaüksuste erastamisega kaebajatele oli seaduslik. Detailplaneeringu kehtestamise ajal kehtinud

§ 6

lg 2 p 3 sätestas: „Maad ei tagastata kas osaliselt või tervikuna, kui maal asuvad teisele isikule kuuluvad hooned või rajatised, sealhulgas aiandus-, suvila-, elamu- või garaažiühistu ringpiiri sees, ning ei lepita kokku hoonestusõiguse või kasutusvalduse seadmises, rendileandmises või muul viisil vastavalt käesoleva seaduse paragrahvidele 7, 9 ja 10.“

§ 20

lg 1 sätestas: „Erastamisele kuulub maa, mida käesoleva seaduse alusel ei tagastata ning mida ei jäeta riigi omandisse vastavalt käesoleva seaduse paragrahvile 31 ega anta munitsipaalomandisse vastavalt käesoleva seaduse paragrahvile 25.“

§ 22

lg 1 sätestas: „Ostueesõigusega saavad maad erastada isikud, kellele maa on antud põliseks kasutamiseks Eesti NSV taluseaduse alusel või kellel on õigus osta maad ehitise või istanduse omanikuna vastavalt käesolevale seadusele, arvestades paragrahvis 21 sätestatud kitsendusi, samuti elamu-, korteri, garaaži-, suvila- või aiandusühistu liikmete ühiskasutuses olevat maad. Käesoleva seaduse paragrahv 12.1 2. lõikes nimetatud istanduse omanik saab ostueesõigusega erastada tagastamise käigus vabaks jäävat istandusealust maad. 29.03.2001 jõustunud seadusemuudatusega täpsustati

§ 22

lõiget 1, lisades sõnale „aiandusühistu“ sõna „tema“.

§ 22

.1 lg 7 sätestas: „Aiandus- ja suvilaühistu ringpiiri sees asuv suvila või aiamaja omanikule ostueesõigusega erastatav maa võib koosneda mitmest lahustükist.“ 16.07.2000 jõustus Teine maareformiga seonduvate õigusaktide muutmise seadus (RK s 13.06.2000 – RT I 2000, 54, 347), millega seadusemuudatuse eelnõu seletuskirja kohaselt täpsustati seda, millist maad loetakse

-is elamu-, korteri-, garaaži- või aiandusühistu liikmete ühiskasutuses olevaks maaks.

§ 22

lõiget 1 täiendati lõikega 11 järgmises sõnastuses: „Elamu-, korteri-, garaaži-, suvila- või aiandusühistu liikmete ühiskasutuses olevaks maaks loetakse nimetatud ühistu maakasutusõiguse piiridesse jääv maa, mida ühistu liikmed kasutavad ühiselt ja mis ei ole määratud ühistu liikme ehitise juurde kuuluva krundina või selle teenindamiseks vajaliku maana.“ 14 Analüüsides koosmõjus

§ 22

lõiget 1 koos sätte täpsustusega,

§ 22

.1 lõiget 7 ning

§ 22

lõiget 11 on kohus seisukohal, et vastustaja ning Harju maavanema seisukoht, mille järgi saab ka aiandus- ja suvilaühistu ringpiiri sees ostueesõigusega erastada maad vaid suvila või aiamaja juurde ning mitte lahustükina (olukorras, kus on esitatud maa tagastamise taotlus), on seaduse mõttega kooskõlas. Nagu nähtub

§ 22

lõikest 1, võimaldas säte erandina aiandusühistul erastada liikmete ühiskasutuses olevat maad. Ühiskasutuses olevaks maaks sai

§ 22

lõike 11 kohaselt pidada maad, mis ei ole määratud ühistu liikme ehitise juurde kuuluva krundina või selle teenindamiseks vajaliku maana. Seega pidi ka aiandus- või suvilaühistu ringpiiri sees ostueesõigusega erastatav maa teenima konkreetset ehitist ning ostueesõigusega sai maad erastada vaid konkreetse ehitise juurde. 27.11.2005 jõustunud

§ 22

lõike 1 täpsustuse kohaselt saab ühistu erastada ainult sellist liikmete ühiskasutuses olevat maad, mida tagasi ei taotleta. Vastava seadusemuudatusega võrdsustatakse ühistu istanduse omanikuga, kes samuti saab ostueesõigusega erastada vaid tagastamise käigus vabaks jäävat istandusealust maad. Samas

§ 6

lg 2 p-st 3 nähtuvalt, kui aiandusühistule kuuluvad ühistu ringpiiri sees hooned või rajatised ning ei lepita kokku hoonestusõiguse või kasutusvalduse seadmises, rendileandmises või muul viisil vastavalt seaduse §-dele 7, 9 ja 10, maad osaliselt või tervikuna ei tagastata. Seega saab järeldada, et ka aiandusühistu ringpiiri sees olevat maad on võimalik õigustatud subjektidele tagastada, kui vastavat maad ei erastata konkreetse ehitise juurde ning lahustükkidena erastamine on samuti võimalik vaid konkreetse ehitise teenindamiseks. Ühtlasi on kohus seisukohal, et

§ 221

lg 7, mille kohaselt võib aiandus- või suvilaühistu ringpiiri sees suvila või aiamaja omanikule ostueesõigusega erastatav maa koosneda mitmest lahustükist, ei sätesta ostueesõigusega erastamise üldisest reeglist erandit. 1999. aastal kehtinud

§ 6

lg 2 p 3 kohaselt ei tagastata maad kas osaliselt või tervikuna, kui maal asuvad teisele isikule kuuluvad hooned või rajatised, sealhulgas aiandus-, suvila-, elamu- või garaažiühistu ringpiiri sees ning ei lepita kokku hoonestusõiguse või kasutusvalduse seadmises, rendileandmises või muul viisil vastavalt

paragrahvidele 7, 9 ja 10. Eeltoodud sättega ei ole vastuolus

§ 221

lg 7 alusel maa erastamine ostueesõigusega mitme lahustükina lahustükkidel asuvate hoonete või rajatiste juurde. Vaidlusaluse detailplaneeringu joonistelt nähtub, et kõigile kaebajatele on aiandusühistu ringpiiri sees erastatud ostueesõigusega lahustükid selliselt, et ehitis asub vaid ühel lahustükil. Arvestades asjaolu, et detailplaneeringu lahendus oli erastamiskorralduste vastuvõtmise aluseks, on detailplaneeringu kehtestamisel seega toimitud

-i sätetega vastuolus. Samas möönab kohus ka seda, et kuivõrd seadusandja on oma tahet selgitanud 2000, 2001 ja 2005 aastal vastu võetud seaduse täpsustustega ning

-i

1. aastal kehtinud redaktsioonist ei ole üheselt seadusandja tahe nähtav, ei saa kohaliku omavalitsuse tegevust pidada teadlikuks seaduste eiramiseks ning võib järeldada, et ka erastamisõiguslikud isikud ei saanud haldusaktide vastuvõtmisel olla nende võimalikust õigusvastasusest teadlikud.
2. Detailplaneeringu kehtestamise otsuse ning maa ostueesõigusega erastamise korralduste kehtetuks tunnistamise seaduslikkus Viimsi Vallavolikogu
3. detsembri 2005 otsusega nr. 88 tunnistati Viimsi Vallavolikogu
4. juuni 1999 otsus nr. 98 „Detailplaneeringu kehtestamine: Randvere külas MTÜ „Mündi“ maa-alal“ ja selle otsusega kehtestatud detailplaneering kehtetuks. Kohus on seisukohal, et 15 varasema detailplaneeringu kehtetuks tunnistamise otsus on detailplaneerimismenetlusega seonduv otsus, mis peab seega olema kooskõlas kehtiva Planeerimisseadusega (PlanS). PlanS § 27 lg 1 kohaselt võib kehtestatud detailplaneeringu või selle osa kehtetuks tunnistada, kui kohalik omavalitsus või planeeritava maa-ala kinnistu omanik soovib planeeringu elluviimisest loobuda. Kohus nõustub kaebuse esitajate K.L.’i ja Ü.O.’ga selles, et nimetatud alus käesoleval juhul kohaldamisele ei kuulu, sest
5. aastal kehtestatud detailplaneering on ellu viidud, kuna selle alusel on moodustatud ja erastatud krundid, on moodustatud kinnistud, mis on kantud kinnistusraamatusse ja ka edasi võõrandatud. Seadusvastasuse alusel detailplaneeringu kehtetuks tunnistamine saab PlanS §-st 26 nähtuvalt reeglina toimuda mistahes isiku poolt ühe kuu jooksul, arvates päevast, kui isik leiab, et planeeringu kehtestamise otsus on vastuolus seaduse või muu õigusaktiga või selle otsusega on rikutud tema õigusi või piiratud tema vabadusi. Vaidlus puudub selle üle, et kolmandad isikud K.T., K.A. ja K.K. detailplaneeringu kehtestamise otsust seoses nende õiguste rikkumisega kohtus vaidlustanud ei ole. Vabariigi Valitsuse seaduse § 84 p 10 kohaselt teostab maavanem VVS §-s 85 sätestatud alustel ja korras järelevalvet kohalike omavalitsuste tegevuse üle, samuti täidab teenistusliku järelevalve ülesandeid vastavalt VVS §-le
6. VVS § 85 lg 1 kohaselt on maavanemal õigus teostada järelevalvet antud maakonna kohalike omavalitsusüksuste volikogude ja valitsuste üksikaktide seaduslikkuse üle. Maavanema järelevalvepädevust detailplaneeringute üle täpsustab planeerimisseadus (PlanS). PlanS § 23 lg 1 p 2 kohaselt teostab detailplaneeringute üle järelevalvet maavanem. PlanS § 23 lg 3 kohaselt on järelevalve teostaja pädevuses planeeringu õigusaktidele vastavuse kontrollimine (p 1), planeeringu liigilt üldisemale kehtestatud planeeringule vastavuse kontrollimine (p 2), nõusoleku andmine liigilt üldisema kehtestatud planeeringu muutmiseks temale esitatud, liigilt üldisema planeeringu muutmise ettepanekut sisaldava planeeringu kehtestamisel (p 3); planeeringus riigi huvide järgimise kontrollimine, kui planeeritava maa-ala kohta puudub liigilt üldisem kehtestatud planeering (p 4) ning planeeringu avalikul väljapanekul kirjalikke vastuväiteid esitanud isikute ning planeeringu koostamist korraldava maavalitsuse või kohaliku omavalitsuse ärakuulamine ja seisukoha esitamine vastuväidete kohta, kui planeeringu koostamisel vastuväiteid ei arvestatud (p 5). Haldusasja materjalidest nähtuvalt ei esitanud Harju maavanem protesti vaidlusaluse detailplaneeringu kehtestamise otsuse peale seoses detailplaneeringu mittevastavusega detailplaneeringule ettenähtud nõuetele, üldisemale detailplaneeringule, riigi huvide järgimata jätmisele ega ka seoses planeeringumenetluses esitatud võimalike vastuväidete arvestamata jätmisega, vaid seoses asjaoluga, et detailplaneering kehtestatud kujul rikub oluliselt õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamise õigustatud subjektide huve (vt Harju maavanema kirjaliku vastuse lk. 1). Viimsi Vallavolikogu on protesti sisuliselt õigeks võtnud ning Viimsi Vallavolikogu 13.12.2005 otsuse nr. 88 õigusvastasuse alusel tühistanud. Riigikohtu halduskolleegium on 10.10.2002 kohtuotsuse nr. 3-3-1-42-02 p-s 10 leidnud, et isikud, kelle õigusi ja vabadusi planeeringud riivavad, on oma õiguste kohtulikul kaitsmisel õigustatud nõudma õiguslike hüvede õiglase kaalumise kontrollimist. Samasugusele seisukohale asus Riigikohus ka 18.02.2002 otsuses haldusasjas nr. 3-3-1-8-02 p-s
7. Seega on kohus seisukohal, et olenemata asjaolust, et Harju maavanema protest oli sisuliselt õiguspärane, oli Viimsi Vallavolikogu varasema kehtestatud detailplaneeringu otsuse kehtetuks tunnistamise otsustamisel kohustatud kaaluma õigusvastaselt võõrandatud maa 16 tagastamise õigustatud subjektide ning MTÜ „Mündi“ kinnistute omanike, edasivõõrandatud kinnistute omanike ja erastajate huve. Viimsi Vallavolikogu 13.12.2005 otsusest nr. 88 ei nähtu, et Viimsi Vallavolikogu oleks vastavaid huve kaalunud. Varasem detailplaneeringu kehtestamise otsus on kehtetuks tunnistatud vaid viitega Riigi Maa-ameti ja Harju Maavalitsuse seisukohtadele, otsuse seadusvastasuse alusel. Detailplaneeringu materjalidest ilmneb, et detailplaneeringuga määratud kruntide suurused ja piirid puudutavad 42 endist krundivaldajat. Harju maavanema järelevalvemenetlus on 28.10.2005 kirja nr. 2.1-1/30 kohaselt algatatud vaid kaheksa ostueesõigusega erastamise korralduse suhtes. Seega võib järeldada, et ülejäänud maatükkide

-iga kooskõlas. Vastustajate esindaja J. Tomson’i poolt kohtuistungil esitatud arvamuse kohaselt ei ole käesoleva aja seisuga maad erastatud veel ainult 7 kuni 8 inimesele. Kohus asus kohtuotsuse motiveeriva osa p-s 1 seisukohale, et detailplaneeringu kehtetuks tunnistamise korral ei ole rikutud ainult erastada soovivate isikute õigused, vaid on oluliselt kitsendatud ka kinnistute omanike õigused. Seega võib väita, et vaidlusaluse detailplaneeringu kehtetuks tunnistamisest on vähemal või rohkemal määral puudutatud kõik MTÜ „Mündi“ ringpiiri sees asuvate kinnisasjade omanikud ning isikud, kes ei ole veel detailplaneeringu alusel maad jõudnud erastada. HMS § 67 lg 2 kohaselt ei tohi haldusakti kehtetuks tunnistada isiku kahjuks, kui isik on haldusakti kehtima jäämist usaldades kasutanud ära haldusakti alusel saadud vara, teinud tehingu oma vara käsutamiseks või on muul viisil muutnud oma elukorraldust ja tema huvi haldusakti kehtima jäämiseks kaalub üles avaliku huvi haldusakti kehtetuks tunnistamiseks. Ü.O. ja K.L. on haldusasja materjalidest nähtuvalt omandanud oma kinnistud maade erastamisel moodustatud kinnistute edasivõõrandamise teel. Kuna kinnistusraamatus puudub kohtuvaidluste toimumist kinnitav eelmärge, on Ü.O. ja K.L.’i näol tegemist heausksete omanikega, kelle õigusi ei saa varasem ebaõige erastamine enam riivata. A. L. ja V. A. on jõudnud erastatud kinnistud Ü.O.’le ja K.L.’ile edasi müüa. Kohus on seisukohal, et kinnistud edasimüünud isikute huvi on käesoleval juhul kaalukam kui avalik huvi detailplaneeringu otsuse kehtetuks tunnistamise suhtes. Haldusasja materjalidest nähtuvalt on kaebajad J.A., V.A., A.A. ja E.P. juba

1. aastal tasunud nii EVP-des makstava hinna kui ka valla poolt nõutud erastamise eeltoimingute kulud kroonides, samuti erastamisele kuuluva maa eest maamaksu. Tallinna Halduskohus on lõpetanud
2. aastal menetluse K.T.’i ja K.K.’i kaebustes Viimsi Vallavalitsuse erastamiskorralduste tühistamise nõudes seoses kaebetähtaja möödumise ja tähtaja ennistamise taotluste esitamata jätmisega. Viimsi Vallavalitsus on sõlminud ca 30 MTÜ „Mündi“ ringpiiri sees suvilaid omavate isikutega erastamislepingud ning vastavad isikud on saanud ka lepingute alusel maa kinnistusraamatusse kanda. Kohus on seisukohal, et eeltoodud asjaoludel sai ka kaebajatel tekkida usaldus detailplaneeringu kehtestamise otsuse, samuti seni vastu võetud erastamiskorralduste kehtimajäämisesse. Samuti sai kaebajatel tekkida õiguspärane ootus, et nende avaldusi maade erastamiseks käsitletakse juba erastatud maade omanikega võrdsetel alustel. Riigikohtu halduskolleegium on
3. märtsi 2006 kohtuotsuses haldusasjas nr. 3-3-1-81-05 leidnud järgmist: „Riigikohtu halduskolleegium leidis
4. detsembri
5. a otsuses haldusasjas nr. 3-3-1-51-01, et omandireformi käigus antud eelhaldusaktidele võib isik tugineda ning ta võib usaldada, et ilma mõjuva põhjuseta neid küsimusi ümber vaatama ei 17 hakata. Riigikohtu halduskolleegiumi
6. oktoobri 2002 otsuses haldusasjas nr. 3-3-1-41-02 ja
7. mai 2000 otsuses haldusasjas nr. 3-3-1-13-00 leidis kohus, et nii maavanem kui ka ÕVVTK komisjon peavad oma järelevalve tegevuses või otsuste muutmisel arvestama isiku usalduse kaitsega. Ainuüksi erastamise eeltoimingute raames antud korraldused ei anna reeglina erastamise õigustatud subjektile veel õiguspärast ootust, et temaga sõlmitakse maa ostu-müügi lepingud. Õiguspärane ootus võib tekkida aga sellest, kui erastamise õigustatud subjektilt nõutakse erastamishinna tasumist. Ka maavanema pikaajaline tegevusetus võib anda alust õiguspäraseks ootuseks, et erastamise eeltoimingute raames antud korraldused jäävad kehtima ja isik saab erastada korraldustega kindlaksmääratud maa.“ Eeltoodust lähtuvalt on kohus seisukohal, et arvestades Viimsi Vallavolikogu senist tegevust MTÜ „Mündi“ ringpiiri sisse jäävate maade erastamisel, samuti asjaolu, et detailplaneeringu otsuse kehtestamisest
8. aastal ning ostueesõigusega erastamise korralduste andmisest
9. aastal kuni Harju maavanema poolt riikliku järelevalve käigus protesti esitamiseni on möödunud enam kui 5 aastat, saavad kaebajad tugineda usalduse kaitsele selles, et nendega sõlmitakse sarnaselt teiste MTÜ „Mündi“ ringpiiri sees maid erastanud isikutega erastamislepingud. Kaebajate usaldust ei kaalu käesoleval juhul üles õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamise õigustatud subjektide võimalik huvi maade tagastamise vastu, kuivõrd haldusasja materjalidest nähtuvalt ei ole õigustatud subjektidele seoses vallavalitsuse poolt maade erastamise ning sellejärgse kinnistusraamatusse kandmisega võimalik kõiki maid nii või teisiti tagastada. Viimsi Vallavalitsuse varasemat tegevust arvesse võttes on kohtu arvates kaalukamaks huviks kõigi erastajate võrdne kohtlemine ning kaebajate usaldus haldusaktide kehtimajäämise suhtes. Nagu haldusasja nr. 3-03-92 materjalidest nähtub, on maade tagastamise õigustatud subjektid K.A., K.T. ja K.K. esitanud juba
10. oktoobril 2003 Tallinna Halduskohtusse kaebuse, milles nad taotlevad Viimsi Vallavalitsuse korraldustega neile tekitatud kahju väljamõistmist. Ka eeltoodud kaebusest tulenevalt sai kaebajatel tekkida usaldus seniste erastamiskorralduste ning detailplaneeringu otsuse kehtimajäämisele. Kohus märgib ka seda, et PlanS § 27 lg 1 võimaldab kohalikul omavalitsusel kehtetuks tunnistada nii kehtestatud detailplaneeringu tervikuna kui ka selle osa. Arvestades asjaolu, et kohus on leidnud, et maaüksuste suuruse ja piiride määramine detailplaneeringuga ei olnud õigusvastane, samuti arvestades asjaolu, et enamus detailplaneeringuga hõlmatud maaüksusi on kinnistusraamatusse kantud ning osa neist ka edasi müüdud ja detailplaneeringu kehtetuks tunnistamine seondus vaid üksikute maaüksuste erastamisega, ei olnud kohtu arvates Viimsi Vallavolikogu poolt millegagi põhjendatud detailplaneeringu täies ulatuses kehtetuks tunnistamine. Kuna detailplaneeringu kehtetuks tunnistamine puudutab otseselt kõigi detailplaneeringuga hõlmatud kinnistute omanike õigust kinnistutele ehitada ja kinnistuid arendada, ei kaalunud kohalik omavalitsus piisavalt detailplaneeringu kehtetuks tunnistamise tagajärgi kinnistute omanikele. Eeltoodust lähtuvalt leiab kohus, et Viimsi Vallavolikogu 13.12.2005 otsus nr. 88 ning Viimsi Vallavalitsuse 09.12.2005 korraldus nr. 676 tuleb tühistada.
11. Kohtukulude kandmine HKMS § 93 lg 1 kohaselt poolele, kelle kasuks kohtulahend tehti, mõistetakse välja tema poolt kantud kohtukulud. Advokaadibüroo Raidla & Partnerid taotlusest, õiendilt ning pangakonto väljavõttelt nähtub, et advokaadibüroo arvelduskontole on laekunud J.A.e arvete eest tasu, summas 12 450,10 18 krooni, V.A.e arvete eest tasu, summas 1458,80 krooni, E.P. arvete eest tasu, summas 8 234.70 ning A.A. arvete eest tasu, summas 16 818.
12. Taotluse kohaselt on õigusabikulud ja ettevalmistamise aeg jagatud vastavalt kaebuse esitajate vahel kokkulepitud proportsioonile. Kohus on seisukohal, et 38
13. 90 õigusabikulu on nelja praktiliselt analoogilise kaebuse eest ülemääraselt suur summa, mida tuleb HKMS § 87 lg 2 alusel vähendada. Arvetest nähtuvalt on advokaadibüroo küsinud õigusabi eest tasu erinevatelt kaebajatelt korduvalt sisuliselt ühe ja sama toimingu pealt. Nii nähtub, et Riigikohtu praktikat seaduse tagasiulatuva kohaldamise keelu põhimõtte rakendamisega seotud lahendite analüüsi, Riigikohtu 1999 aasta veebruarikuu stenogrammide analüüsi ning 1999 aastal erastamistoimingute suhtes kehtinud õigusaktide analüüsi eest on õigusabi tasu küsitud nii arvel nr. 184 kui ka arvetel nr 181, 182 ja
14. Samuti on dubleeriva sisuga arved nr. 346, 343, 344 ja
15. Eeldusel, et õigusabi toiming kestis arvetel märgitud tundide summa, on õigusabitunde nimetatud analüüsi kohta ebamõistlikult palju. Kuna arvete alusel ei ole võimalik kindlaks teha, kui mitu tundi on konkreetselt erinevate toimingute peale kulutatud, leiab kohus, et vastustajalt tuleb kaebajate kasuks solidaarselt välja mõista õigusabikulud pooles ulatuses ehk summas 19 485 krooni ja 45 senti. Tiina Pappel kohtunik 19