← Eesti

3-05-1382/4

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Tallinna Ringkonnakohus Kohus , Silvia Truman (eesistuja), Ruth Virkus ja Viive Ligi Kohtukoosseis Otsuse tegemise aeg ja koht 6.november 2006, Tallinn Haldusasja number 3-05-1382 Haldusasi T.K kaebus Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja tollikeskuse 27.09.2004 maksuotsuse nr 12-5/317 ja 28.03.2005 maksuotsuse nr 12-5/159 tühistamiseks Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Halduskohtu 27.01.2006 otsus haldusasjas nr 3-05-1382 Menetluse kohtus alus ringkonna- T.K apellatsioonkaebus Asja läbivaatamise kuupäev 10.oktoober 2006 Menetlusosalised Kaebaja T.K Vastustaja Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja tollikeskus RESOLUTSIOON Jätta Tallinna Halduskohtu 27.01.2006 apellatsioonkaebus rahuldamata. otsus nr 3-05-1382 muutmata ja T.K EDASIKAEBAMISE KORD Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse teatavakstegemisest, so 06.11.

  1. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja tollikeskuse (PMTK) 27.09.2004 maksuotsusega nr 12-5/317 kohustati T. Kt tasuma tulumaksu 2000 eest 366 654 kr ja 2001 eest 109 070 kr ning intressi 226 894 kr. Maksuotsuse kohaselt sai T. K 2000 kasu x tn x kr x võõrandamisest 998 600 kr ja korteri nr x võõrandamisest 411 606 kr ning 2001.aastal x põik x korter x võõrandamistehingutelt kasu 440 000 kr, millised summad jättis deklareerimata ja tulumaksu maksmata, rikkudes TuMS § 44 lg
  2. 3-05-1382 Maksu- ja Tolliamet (MTA) rahuldas 27.01.2005 vaideotsusega nr 22 T. K vaide osaliselt: 1) tunnistas maksuotsuse kehtetuks osas, mis puudutas X 16-8 korteri võõrandamisega seonduvaid asjaolusid ja tehtud järeldusi ning saatis selles osas asja PMK-le uueks otsustamiseks (vaideotsuse punktid 2 ja 3); 2) tunnistas maksuotsuse kehtetuks osas, mis puudutas X põik 5-9 korteri võõrandamistehingutega seonduvalt T. Kle määratud täiendava maksusumma arvestamist ning saatis asja tagasi PMTK-le täiendavaks uurimiseks vaideotsuses märgitud ulatuses (p 4); kohustas viima uute täiendavate maksusummade korrektsel väljaarvutamisel vastavusse ka intressiarvestuse (p 5); muus osas (so osas, millega PMTK määras T. Kle tulumaksu X 16-9 korteri võõrandamisest saadud kasult summas 259 636 kr) jättis maksuotsuse jõusse (p 6), nõustudes maksuotsuses toodud järeldusega, mille kohaselt ei olnud X 16 korter 9 T. K alaline elukoht nagu ta ise väidab, ning maksukohustuslane oleks pidanud selle korteri võõrandamisest saadud tulu deklareerima ja tulumaksu maksma. PMTK 28.03.2005 teatisega teatati T. Kle, et maksuhaldur lõpetas tema suhtes maksustatava tulu ja tulumaksu tasumise õigsuse kontrolli X 16-8 korteri võõrandamistehingu osas ning kontrolli tulemusena täiendavat maksu juurde ei määrata. PMK kohustas 28.03.2005 maksuotsusega nr 12-5/159 T. Kt tasuma 2001 eest tulumaksu 98 410 kr, intressi 53 673 kr ning 1 690 ebaõigesti tagasi saadud tulumaksu. Maksuotsuse kohaselt on T. K teinud kasu saamise eesmärgil X põik 5 korteriga 9 kokku kolm tehingut, saades korteri võõrandamisest reaalselt kasu 399 000 kr, mille jättis deklareerimata ja tulumaksu maksmata, rikkudes TuMS § 44 lg 1 ja § 46 lg
  3. 06.05.2005 tasus T. K MTA kontole täiendavalt tulumaksu 351 023 kr ja intressi 216 560 kr. 02.12.2005 otsusega nr 5583 muutis PMTK 27.09.2004 maksuotsust nr 12-5/317 ja 28.03.2005 maksuotsust nr 12-5/159 tasumisele kuuluvate tulumaksu summade osas; luges 2000 eest määratud tulumaksuks 130 199 kr ja 2001 eest määratud tulumaksuks 94 195 kr ning tagastas T. Kle enammakstud tulumaksu 131 962 kr ja intressi 82 282,30 kr. Otsuse kohaselt esitas T. K kohtumenetluse käigus täiendavad tõendid võõrandatud korterite soetamismaksumuse ja otseste müügikulude kohta, mis tõendavad, et T. K on kandnud kulutusi summas 487 835 kr X 16-9 korteri soetamismaksumuse suurendamiseks. X põik 59 korteri võõrandamistehingutelt maksis kaebaja notaritasu 16 212 kr, seega on saanud kasu mitte 399 000 kr, vaid 382 788 kr. Kaebustes (mis liideti ühiseks menetlemiseks) palus T. K tühistada 27.09.2004 ja 28.03.2005 maksuotsused nr 12-5/317 ja nr 12-5/159 ning 02.12.2005 otsus nr
  4. 23.01.2006 loobus kaebaja 02.12.2005 otsuse nr 5583 peale esitatud kaebusest ning kohus lõpetas selles osas asja menetluse. Kaebuse põhjendused on järgmised: Vaideotsus on ebaselge ega võimalda aru saada, millises osas on 27.09.2004 maksuotsus kehtiv ja millises mitte. Maksuhaldur rikkus oluliselt menetlusnorme. Ajavahemikus 23.07.2002 - 01.04.2004 ei teostanud ühtegi menetlustoimingut, menetluse venitamine on kaebaja õigusi rikkuv. Kaebajal ei võimaldatud tutvuda kõikide maksuotsuste tegemise aluseks olevate tõenditega. Faktiliselt viidi kaebaja suhtes läbi revisjon ehk üldkontroll, kuigi maksukorralduse seadus (MKS) seda füüsilise isiku puhul teha ei võimalda. Kaebaja suhtes on rikutud nn topeltrevisjoni keeldu: nimelt tegi maksuhaldur kaebaja 2000 maksudeklaratsioonis ümberarvutuse, väljastades selle kohta 18.05.2001 maksuteate nr
  5. 2001 maksudeklaratsioonis maksuhaldur ümberarvutusi MKS § 21 lg-s nimetatud tähtajal ei teinud. Seega oli kaebajal maksuhalduri varasema käitumise pinnalt alus eeldada, et ta on tulumaksu maksnud õigesti. X tn 16 elamus asuvad korterid nr 8 ja 9 olid omavahel ehituslikult seotud ning kaebaja kasutas neid eluruume oma alalise elukohana (maksuhaldur on seda korter nr 8 osas ka tunnistanud), mistõttu tulumaksu määramine korter nr 9 2

(11)3-05-1382 võõrandamisest saadud summalt on ebaõige. X põik 5 korter 9 on õigusvastaselt võõrandatud ja endise omaniku pärijale tagastatud vara. Korteri võõrandamisel tegutses kaebaja õigustatud subjekti R. P ja korteris elanud sundüürniku huvides. Nimetatud korteri võõrandamistehingutelt pole kaebaja isiklikult mingit tulu saanud. Maksuhalduri käitumine on vastuolus viimase poolt varasemalt tehtud otsustega (nimelt määrati 10.04.2002 ettekirjutusega X põik 5-9 korteri võõrandamisega seonduvalt tasumiseks tulumaksu ja intresse R. P). Maksusumma määramine
  1. aasta osas on aegunud. Tuvastatud pole kaebaja tahtlust maksu tasumisest kõrvale hoiduda. Vastustaja kaebusega ei nõustunud ja palus selle rahuldamata jätta. 03.05.2002 ettekirjutusega alustati kaebaja 2001 tulude deklareerimise ja tulumaksu tasumise õigsuse kontrolli ning kontrolli käigus ilmnes asjaolusid, mis tingisid kontrolli laiendamise ka aastale
  2. Maksumenetlus on veninud kaebaja enda käitumisest tingituna, ja nimelt: kaebaja ei täitnud maksuhalduri ettekirjutust dokumentide esitamiseks, ei vastanud telefonikõnedele, tema poolt maksuhaldurile teatatud aadressile saadetud postisaadetised tagastati AS Eesti Post poolt hoiutähtaja möödumisel. Vaideotsusest ilmneb selgelt, et 27.09.2004 maksuotsus nr 12-5/317 jäi jõusse osas, millega määrati X 16-9 võõrandamisest saadud kasult määratud tulumaks 259 636 kr. Eksitav on ega ole õige kaebaja väide, mille kohaselt ei võimaldatud tal tutvuda kõikide maksuotsuse aluseks olevate tõenditega. Kaebajal oli see võimalus kogu aeg olemas. Kaebaja suhtes ei viidud läbi revisjoni, mistõttu ei rikutud MKS § 73 lg
  3. PMTK kontrollis T. K maksude tasumise õigsust aastatel 2000 ja 2001 ning seda seonduvalt kinnisvaratehingutega. Maksusumma määramine ei ole aegunud, kuna kaebaja hoidus maksude tasumisest tahtlikult kõrvale. Vaidlusaluses 27.09.2004 maksuotsuses on maksuhaldur oma sellekohast seisukohta motiveerinud. Kaebaja seisukohad topeltrevisjonist on väärad. 2000.a tulumaksu tasumise õigsust ei ole maksuhaldur varasemalt kontrollinud. Tulumaksu tasumiseks määramine X 16-9 (korteriomand XI) korteri võõrandamiselt on põhjendatud. Asjas kogutud tõendite põhjal saab järeldada, et kaebaja ei kasutanud ega saanudki kasutada väljaehitamata pööningukorrust oma alalise või põhilise elukohana. X tn 16 korter 9 ostis kaebaja 14.04.2000.aastal 100 000 kr eest ja müüs selle 03.08.2000 edasi 1 100 000 kr eest. Nimetatud korteri võõrandamistehingutelt on kaebaja tasunud notaritasu 1 400 kr ning esitatud kuludokumentide kohaselt teinud kulutusi korteri soetamismaksumuse suurendamiseks 497 835 kr; seega kaebaja sai korter nr 9 võõrandamisest kasu 500 765 kr ning juurdemääramisele kuulub tulumaks 130 199 kr. X põik 5-9 korteri osas on kaebaja väljunud talle välismaal elava vara tagastamise õigustatud subjekti R. P volituse piiridest, asudes sooritama nimetatud korteri osas mitmekordseid ostu-müügitehinguid, esindades mitte volitaja, vaid iseenda huve. Nimetatud korteri suhtes teostatud kolmanda ostu-müügitehinguga 19.03.2001 sai kaebaja 1 300 000 kr, millest 620 000 kr kanti vara omanikule R. P, 240 000 eest osteti sundüürnikele uus korter, 41 000 kr eest maksis kinni üürnike kommunaalmaksete võlad ja kolimiskulud ning 16 212 kr maksis kaebaja notari tasu. Seega sai kaebaja X põik 5-9 korteri võõrandamistehingutelt kasu 382 788 kr ning juurdemääramisele kuulub tulumaks 94 195 kr. Tallinna Halduskohus jättis kaebuse rahuldamata ja kaebaja kohtukulud tema enda kanda. Kohus leidis, et vaidlusalused haldusaktid on õiguspärased ning maksuhalduri seisukohad ja põhjendused tulumaksu juurdemääramise osas õiged. 3
(11)3-05-1382 Alusetud on kaebaja väited selle kohta, et vastustaja on teostanud tema suhtes maksurevisjoni, sealjuures 2000 osas topeltrevisjoni, venitanud sellega põhjendamatult kolm aastat ning pole võimaldanud kaebajal tutvuda kõikide maksuotsuse aluseks olevate tõenditega. Kaebaja pole ettevõtja ega maksude kinnipidaja. Maksuhaldur kontrollis kaebaja poolt üksikute korterite ostmist-müümist ning tegemist oli üksikjuhtumi kontrolliga.
  1. aasta tulumaksu tasumise õigsust ei ole vastustaja varem kontrollinud, kaebaja esitatud maksudeklaratsiooni ümberarvutuste tegemine ei ole käsitatav kontrollimisena MKS § 59 lg 2 tähenduses. Vastavalt sama seaduse § 88 lg-le 1 arvutab maksukohustuslane deklaratsiooni alusel tasumisele kuuluva maksusumma ise, maksuhalduril on õigus seda kontrollida ning vajaduse korral määrata maksusumma MKS § 98 sätestatud tähtaja, so kolme või kuue aasta jooksul. Kontrollimine venis kolme aasta peale sellepärast, et kaebaja ei olnud vastustajale kättesaadav – vastustaja poolt kaebaja enda näidatud aadressil saadetud ettekirjutused ja korraldus tagastati postiasutuse poolt hoiutähtaja möödumisel või sellepärast, et aadressina märgitud korterit polnud olemas. Seetõttu oli vastustaja sunnitud hankima kaebaja maksude tasumisega seotud dokumente ja muid andmeid kolmandatelt isikutelt, mis loomulikult nõudis palju rohkem aega. Ka kohtu poolt kaebajale kaebuses näidatud aadressil saadetud kohtukutse tagastati postiasutuse poolt märkusega „hoiutähtaja möödumisel“. Kuna kaebaja hoidus maksuhalduriga kontakteerumast, polnud tal ka võimalik tutvuda tema kohta maksumenetluses kogutud dokumentidega. Siis, kui kaebaja selleks soovi avaldas, võimaldas vastustaja tal tutvuda kontrollimaterjaliga ning vastas ka kaebaja teabenõuetele. Asjaolu, et X 16 korter nr 9 oli ehituslikult seotud korteriga nr 8, ei tähenda, et korterit nr 9 tuleb igal juhul käsitada kaebaja eluruumina. Kui kaebaja 14.04.2000 korteri nr 9 100 000 kr eest ostis, oli see elamiskõlbmatu (olemas olid vaid seinad), elamiseks sai kasutada vaid korterit nr
  2. Ka kaebaja ise möönis kohtuistungil, et pööningul asuvas korteris nr 9 ta ei elanud. Korteri nr 8 müüs kaebaja aga ära enne, kui korteri nr 9 elamiskõlblikuks ehitas. Korteri nr 9 müüs kaebaja ära 1 000 000 võrra kallimalt kui ostis, väidab aga, et korteri ehitamisele tehtud kulutused ületasid müügiga saadud tulu. Viimane väide on kaebaja poolt tõendamata. Kaebaja väitel pole tal kõiki kuludokumente võimalik esitada, sest osa tööde eest maksis ta tegijatele sularahas ning vastustaja oleks ise pidanud hindama kaebaja poolt tehtud kulutusi. Selle seisukohaga ei saa nõustuda. Vastavalt TMS §-le 37 lg 1 on vara müügist saadud kasu või kahju müüdud vara soetamismaksumuse ja müügihinna vahe. Sama seaduse § 38 lg 1 ja 3 kohaselt on soetamismaksumus kõik maksumaksja poolt vara omandamiseks ning selle parendamiseks ja täiendamiseks tehtud dokumentaalselt tõendatud kulud, sh makstud komisjonitasud ja lõivud; omavalmistatud asja soetamismaksumuseks on selle asja valmistamiseks tehtud dokumentaalselt tõendatud kulude summa. Tulumaksuarvestuse põhinõudeks on, et kuludokument peab võimaldama adekvaatselt tuvastada majandustehingu toimumise poolte vahel. MKS § 150 kohaselt lasub maksukohustuslasel maksuhalduri määratud maksusumma vaidlustamise korral kohustus tõendada, et maksusumma määrati valesti. Kaebaja ei ole seda tõendanud. Põhjendamata on kaebaja väited, et kõik tehingud seoses X põik 5-9 korteriga olid reaalsed ning et korteri võõrandamisest sai kasu üksnes R. P. R.P volitas kaebajat müüma kõnealust korterit kaebaja enda äranägemisel määratud hinnaga ja tingimustel, klausliga, et müügihinnast 620 000 kr kantakse A. P arveldusarvele. Nimetatud summa ongi R. P tulu. R.P volituse täitmiseks piisanuks sellest, kui kaebaja peale korteris elavatele L. I ja A. L asenduskorteri ostmist oleks korteri kohe müünud S. Ś. Kaebaja ei ole esitanud ühtegi mõistlikku põhjendust, miks oli tal vaja korter R. P nimel kõigepealt üürnikule L. I müüa 1 300 000 kr eest, seejärel osta see 4 päeva hiljem L. I endale sama 1 300 000 eest ja kolm nädalat hiljem müüa edasi S. Ś jällegi sama summa eest. Ainus mõistlik põhjendus sellisele müügikarussellile on kaebaja soov saada kasu L. I nimel teostatud EVP-laenutehingust, 4
(11)3-05-1382 mille mehhanismi on vastustaja vaidlusalustes haldusaktides ja kohtumenetluses põhjalikult selgitanud. Põhjendatud on vastustaja seisukoht, et vaidlustatud maksuotsustes käsitletud kaebaja tegevus on käsitatav maksude tasumisest tahtliku kõrvalehoidumisena, millisel juhul on maksusumma määramise tähtaeg vastavalt MKS §-le 98 lg 1 kuus aastat. Põhjendatud on ka vastustaja seisukoht, et vaatamata PMK 02.12.2005 otsusega nr 5583 vaidlustatud maksusummade vähendamisele tuleb kohtukulud jätta täies ulatuses kaebaja enda kanda. Kaebaja oleks pidanud maksukohustuse vähendamist tõendavad dokumendid esitama juba maksumenetluses, tegi seda aga alles kohtumenetluse ajal. ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED APELLATSIOONIMENETLUSES T. K apellatsioonkaebuses palutakse halduskohtu otsus tühistada ja teha uus otsus, millega kaebus rahuldada ning mõista vastustajalt kaebaja kasuks välja kõik tema poolt kantud menetluskulud. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt on kohtuotsus ebaõige ja põhjendamatu. Kohus, nõustudes maksuhalduri seisukohtadega, ei ole käsitlenud ega analüüsinud kaebaja esitatud argumente, ning see on kaasa toonud ebaõige kohtulahendi. Kaebaja lõplik õiguslik käsitlus esitati kohtule 24.10.2005 kaebuse täpsustustes; kohus selle faktiga ei arvestanud ning analüüsis kaebaja poolt toodud asjaolusid moonutatult. Tõendeid on hinnatud ebaobjektiivselt ja kontekstiväliselt ning rikutud on HKMS § 16 lõikest 3 tulenevat tõendite kogumis hindamise põhimõtet. Kaebaja puhul oli tegemist kahe üksikjuhtumi kontrolliga (X tn ja X tn episoodid) ning mõlema üksikjuhtumi kontrollimisel pidi maksuhaldur järgima MKS nõudeid. Kaebaja tõi välja arvukalt maksuhalduri poolseid õigusrikkumisi, kuid kohus ei ole kaebaja seisukohtadele vastanud. X 16-9 maksuepisoodi osas ei ole maksuhaldur kunagi T. K poole teabe saamise huvides pöördunud ja seetõttu ei saa kuidagi väita, et T. K ei täitnud kaasaaitamiskohustust. Maksuhalduri väited, et T. K ei olnud kättesaadav või ei aidanud kaasa menetlusele, on tõendamata. Kohus ei ole X põik 5-9 osas arvestanud maksuhalduri tegevusetusega, mis väljendus maksumenetluse venitamises maksuintressi kogumise eesmärgil. Selles episoodis andis kaebaja seletuse maksuhaldurile 09.05.2002 ning 23.07.2002 võeti seletus üürniku perekonnaliikmelt A.L. Ajavahemikul 23.07.2002-01.04.2004 ei teinud maksuhaldur ühtegi menetlustoimingut. Kohus jättis lahendamata T. K taotluse vaidemenetluse toimiku väljanõudmiseks ja asja materjalide juurde võtmiseks. Vaidemenetluse käigus esitas apellant kaaskirjaga maksuhaldurile täiendavad dokumentaalsed tõendid, kohus aga ignoreeris kaebaja väiteid selle kohta, et kohtumenetluse käigus esitatud tõendid on tegelikkuses esitatud maksuhaldurile juba vaidemenetluses. 02.12.2005 maksuotsuses nr 5583, millega vähendati T. K maksubaasi, ongi arvesse võetud just nimelt samu dokumente, mis esitati ka vaidemenetluses. Vaideotsusega maksuotsus tühistati ning maksuhaldur oleks pidanud uue maksuotsuse tegemisel arvestama ka vaidemenetluses esitatud tõenditega. Kohus jättis välja selgitamata, millised tõendid siis kaebaja vaidemenetluses esitas, rikkudes sellega uurimisprintsiipi. Eelpooltoodud asjaoludega oleks pidanud kohus arvestama ka kohtukulude jagamisel. Kaebajale ei saa ette heita maksuhalduri poolt vale postindeksiga saadetud dokumentide mitte kättesaamist või asjaolu, et postiljon ei leia üles suurt kolmekorruselist kivimaja. Kaebaja on olnud kogu aeg maksuhaldurile kättesaadav nii telefoni kui ka e-kirja teel. Kaebaja töökoht (E) oli maksuhaldurile kogu aeg teada. Maksunõue X 16-9 maksuepisoodis on aegunud hiljemalt 31.03.2004. Kohus ei ole motiveerinud, milles seisneb kaebaja tahtlus maksude tasumisest kõrvalehoidumisel. X 16-8 ja 16-9 ruumid olid enne eraldi korteriomanditeks jagamist ühtselt kaebaja elukohaks ning 5
(11)3-05-1382 elukoha võõrandamine ei kuulu tulumaksuga maksustamisele. Kaebaja omandas viiendal korrusel asuva korteri nr 8, mille koosseisus oli ka pööning (hilisem korter 9), ning kavatsus oli välja ehitada see katsuseakendega magamistubadeks. Kuna perekonda sündisid kolmikud, siis viimasel korrusel liftita majas ei olnud enam võimalik elada. Nimetatud korteri koos pööninguga kaheks korteriomandiks (16-8 ja 16-9) jagamine toimus edasimüügi lihtsustamise eesmärgil. X 16-9 võõrandamisest ei ole kaebaja tulu saanud; maksuhaldur ei ole kaebaja maksubaasi vähendamisel arvestanud kõiki kaebaja poolt nimetatud korteriomandi soetamismaksumuse suurendamiseks tehtud kulutusi ega kulutuste kandmist tõendavaid dokumente. Maksuhaldur jättis kasutamata MKS § 94 lg-tes 1 ja 2 sätestatud võimaluse tuvastada tasumisele kuuluva maksusumma määramise aluseks olevad asjaolud hindamise teel. Notariaalselt sõlmitud ostu-müügilepingutega on tõendatud, et kaebaja soetas X põik 5-9 korteri 1 300 000 kr eest ja võõrandas sama summa eest mingit kasu saamata. Väär on maksuhalduri seisukoht, et X põik 5-9 korteri võõrandamistehingute näol on tegemist teeseldud tehingutega. Korteri omanikuks oli R. P ning kaebaja tegutses volituse alusel omaniku huvides. Tehingute tulemusel sai kasu sundüürnik ja R. P, mitte kaebaja. Vastustaja leidis, et kohtuotsus on seaduslik ja põhjendatud ning palus jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata. Vastuväidete kohaselt leidis kohus õigesti, et kontrollimine venis kaebajast tulenevatest asjaoludest, kuivõrd ta ei olnud maksuhaldurile kättesaadav. Eksitav ja ebaõige on apellandi väide, et X maksuepisoodis ei ole maksuhaldur kordagi apellandilt infot soovinud. 13.02.2004 korraldus nr 12-2.1/510 väljastati aadressil x 20, kuid tagastati postiasutuse poolt hoiutähtaja möödumisel. 01.07.2004 esitas kaebaja eriarvamuse kontrollaktile, kuid ühtegi tõendit X 16-9 soetamismaksumuse suurendamise ja X põik 5-9 korteri müügikulude osas maksuhaldurile ei esitatud. Maksumenetluses ei esitanud kaebaja tema maksukohustust vähendavaid tõendeid ega täitnud seega nõuetekohaselt MKS § 56 sätestatud kaasaaitamiskohustust. Maksusummad määrati maksuhalduri kogutud tõendite põhjal. Vaidemenetluses (mitte koos vaidega) esitatud tõendid on fikseerimata kujul, mistõttu on raske järeldada, kas MTA-le on esitatud samad X 16-9 seotud kuludokumendid, mis kohtulegi. Dokumendid, mis olid vaidemenetluse toimikus, on MTA poolt apellandile edastatud ja kohus on need asja materjalide juurde võtnud. Apellant ei ole nimetanud, milliste vaidemenetluses esitatud dokumentidega oleks pidanud PMTK uue maksuotsuse tegemisel arvestama. PMTK tegi uue otsuse vaid X põik 5-9 maksuepisoodi osas ja selle episoodiga seonduvalt ei esitatud vaidemenetluses ühtegi tõendit. Tõendid esitati k 25.10.2005 kohtule koos kaebuse täiendusega ja nendele andis maksuhaldur hinnangu 02.12.2005 otsuses nr 5583. X 16-9 episoodi osas uut maksuotsust ei tehtud, millest tulenevalt puudus vajadus vaidemenetluses esitatud dokumentaalsete tõendite hindamiseks. Kuna kohtuvaidlus on tekitatud T. K poolt tingituna tema tegevusetusest maksumenetluse ajal, siis jättis kohus põhjendatult rahuldamata kaebaja taotluse kohtukulude hüvitamiseks. X 16-8 ja 16-9 korteriomandeid ei saa käsitleda ühtse maksuobjektina. Kaebaja jättis korteriomandi X 16-9 võõrandamisest saadud kasu deklareerimata, seega on varjanud oma maksukohustust. Selline tegevus on käsitletav tahtliku maksude tasumisest kõrvalehoidumisena. Maksustamisel omab tähendust võõrandatud kinnisasja esemeks oleva eluruumi faktiline kasutamine alalise või peamise elukohana, mitte eluruumi ehituslik seotus enne võõrandamist. X 16-9 soetamismaksumuse suurendamiseks peab olema tõendatud, et kulutused on tehtud just nimelt sellele objektile ja just nimelt kaebaja poolt. Tõendid, mis eeltoodut kinnitasid, on maksuhalduri poolt arvesse võetud. MKS § 94 ei ole kohaldatav maksumaksja maksukohustuse vähendamise juhtudel, vaid maksukohustuse vähendamine tuleb tõendada maksumaksjal endal. 6
(11)3-05-1382 Seonduvalt X põik 5-9 episoodiga on kohus andnud lühikese, kuid objektiivse ja sisuliselt õige hinnangu. Apellant ei selgitanud, kuidas sai R. P kasu T. K poolt 26.02.2001 ja 19.03.2001 T. K enda nimel tehtud tehingutelt. R. Pil puudub nende tehingutega igasugune seos. Ka sundüürnik L. I pole neist tehingutest kasu saanud. Asenduskorter osteti talle juba 03.01.2001, mistõttu puudus tal vajadus 22.06.2001 osta nimetatud korterit 1 300 000 kr eest, millist summat tal ka polnud. Ainuke asjast huvitatud isik oli apellant, kellel oli põhjendatud huvi korterile kõrge soetamismaksumuse saamiseks ja pangast L. I nimele EVP laenu vormistamiseks. PMTK ei venitanud T. K maksumenetlust intresside kogumise eesmärgil, vaid viis läbi ulatusliku ja episoodiderohke kontrolli, millest maksuotsuse kohaselt määrati maks 3 episoodi põhjal (X 16-8, X 16-9 ja X põik 5-9). RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED Ükski apellatsioonkaebuse väide ei anna halduskohtu otsuse tühistamiseks või muutmiseks alust. Vaidlusaluste maksuotsustega MTA vaideotsusega jõusse jäetud ning maksuhalduri enda poolt 02.12.2005 otsusega korigeeritud kujul kohustati kaebajat tasuma tulumaksu
  1. aasta eest 130 199 kr ning
  2. aasta eest 94 195 kr. Maksuhaldur leidis, et 1) kaebaja on 2000.aastal saanud X 16-9 korteriomandi võõrandamisest kasu 500 765 kr ning kuna kõnealust korteriomandit ei kasutanud kaebaja oma alalise/peamise elukohana, siis oleks pidanud ta TuMS § 44 lg 1 kohaselt saadud kasu deklareerima ja sellelt tulumaksu maksma; 2) kaebaja on 2001.aastal teostanud X põik 5-9 asuva õigusvastaselt võõrandatud varana R. Pile tagastatud korteriga mitmeid näilisi tehinguid ning saanud selle tulemusel kasu vara võõrandamisest 382 788 kr, mille jättis deklareerimata ja tulumaksu maksmata. Keskseteks vaidlusküsimusteks on X 16-9 episoodi puudutavas osas: 1) kas kaebaja kasutas enne võõrandamist nimetatud korterit oma alalise/peamise elukohana; 2) kas on alust kohaldada maksu määramise 6-aastast aegumistähtaega; 3) kas maksuhalduri arvutused nimetatud korteriomandi soetamismaksumuse ja kaebaja saadud kasu osas on õiged. Maksuhaldur leiab, et korteriomandeid X 16-8 ja 16-9 ei saa käsitleda ühtse maksuobjektina ning ringkonnakohus nõustub sellega. Kaebaja viidatud 05.11.1999 eellepingust nähtub X tn 16 kinnistu omanike soov müüa ja kaebaja soov osta 730 000 kr eest elamus asuv korteriomand, mille moodustab korter 8 koos selle juurde kinnitatud lahuspindadega ja parkimiskohaga hoovil; samuti lepiti kokku müüjate ja ostja õigustes-kohustustes (nt pidi ostja tellima korteriomandi notariaalse ostu-müügitehingu teostamiseks kinnistu jagamiseks vajaliku uue eksplikatsiooni ja elamu katusekorruse väljaehitamiseks projektdokumentatsiooni, mis kuulub ostjale ja müüjale kaasomandina, mille koostamisel arvestatakse müüja soove ja mille ostja esitab enne ehitusloa taotlemist müüjale kinnitamiseks; tagama hiljemalt 1.detsembriks 2000 omal kulul elamu katusekorruse väljaehitamise, samuti teostama elamu 5-da ja 6-da korruse vahelise trepikoja osa viimistlemise vastavalt trepikoja remondi projektile). Notariaalne leping sõlmiti 14.04.
  3. Selle lepinguga (p 2 - kokkulepe uute korteriomandite tekkimiseks) moodustasid omanikud vastavalt Tallinna Linnaplaneerimise Ameti poolt kinnitatud plaanile uued korteriomandid: a) mille esemeks on reaalosana korter nr 8 üldpinnaga 122,9 m2 koos mõttelise osaga kinnistust ja b) mille esemeks on reaalosana korter nr 9 üldpinnaga 110,4 m2 koos mõttelise osaga kinnistust; ning müüsid (p 4.1) moodustatavad korteriomandid kaebajale kokku 730 000 kr eest (korteriomand, mille reaalosaks on korter nr 8 - 630 000 kr eest ja korteriomand, mille reaalosaks on korter nr 9 -100 000 kr eest). Kaebaja kanti nimetatud kahe korteriomandi omanikuna kinnistusraamatusse (nr 23 743 ja 23 744). Korteriomandi X, mille esemeks oli reaalosana korter nr 8, müüs kaebaja 25.05.2000 K. Meritammele ning selle tehingu puhul on maksuhaldur aktsepteerinud, et tegemist on kaebajale kuuluva 7
(11)3-05-1382 eluaseme võõrandamisega. 03.08.2000 lepinguga muutsid X 16 omanikud korteriomandite koosesu muuhulgas selliselt, et korteriomand XI, mille esemeks oli reaalosana kaebajale kuuluv korter 9 üldpinnaga 110, 4 m2, suuruseks sai 111,1 m2 (p 4.2.11), mille kaebaja müüs sama lepinguga (p 5.2) A. J 1 100 000 kr eest. Kaebaja väide, et ta soetas X tn 16-9 (korter 8 koosseisus) novembris 1999 sõlmitud eellepinguga ja kasutas seda oma alalise elukohana, ei ole põhjendatud. Viidatud lepingutest järeldub, et kaebaja omand X 16 elamus asuvatele korteriomanditele X (mille esemeks oli reaalosana korter nr 8) ja XI (mille esemeks oli reaalosana korter nr 9) tekkis mitte eellepingu, vaid 14.04.2000 tehingu alusel. Maksustamise seisukohalt ei oma tähendust, kas ja kuidas olid ruumid omavahel ehituslikult seotud enne kaebajale võõrandamist. Tähendust omab, et kaebaja on 14.04.2000 ostu-müügilepinguga omandanud sama lepinguga moodustatud kaks korteriomandit ja võõrandanud need iseseisvate müügiobjektidena vastavalt 25.05.2000 ja 03.08.2000 ning korterit nr 9 ei kasutanud ta oma alalise elukohana. Et kaebaja tahe X 16-9 korteri soetamisel polnud suunatud selle kasutamisele oma elukohana kinnitab muuhulgas ka see, et tegemist oli ruumiga, mida polnud võimalik elamiseks kasutada (O OÜ 15.12.1999 eksperthinnang ja korteriomandite X ja XI müüjate esindaja I. B seletus), ning et juba 06.04.2000 (so enne korteriomandite X ja XI moodustamist ja nende omandamist 14.04.2000 tehingu alusel) sai kaebaja A. J selle korteri eest ettemaksuna sularahas 100 000 kr. Seega asjas kogutud tõendite põhjal (ekspertarvamus, A. J ja J. B maksumenetluses antud seletused) järeldas maksuhaldur õigesti, et korteriomandi nr XI esemeks olevat korterit 9 ei kasutanud kaebaja enne võõrandamist oma alalise või peamise elukohana. Vastupidist ei ole kaebaja tõendanud. Et X 16 kortereid 8 ja 9 ei saa käsitleda kaebaja suhtes ühtse elukohana, näitab ka nende edasivõõrandamise erinev aeg. Apellandi väide, et ruumide kaheks korteriomandiks jagamine toimus edasimüügi lihtsustamiseks, toetab sisuliselt maksuhalduri järeldust, et korteriomand XI, mille esemeks oli reaalosana korter 9, soetatigi mitte enda eluasemeks, vaid edasimüügi ja kasu teenimise eesmärgil. Eeltoodu alusel nõustub ringkonnakohus maksuhalduri seisukohaga, et asjas kogutud tõendid ei anna alust lugeda X 16-9 asuvat korterit kaebaja alaliseks/peamiseks elukohaks, mistõttu ei rakendu selle võõrandamisest saadud kasule TuMS § 15 lg 5 punktis 1 sätestatud maksuvabastus. Korteriomandi XI esemeks oleva korteri 9 omandamiseks, võõrandamiseks ja väljaehitamiseks tehtud kulutused annavad aluse maksustatava tulu vähendamiseks, kuid mitte maksuvabastuseks eelpoolviidatud sätte alusel. Ringkonnakohus ei nõustu apellandi väitega, mille kohaselt on ebaõiged maksuhalduri järeldused kõnealuse korteri soetusmaksumuse ja lõplikku tulu kajastavate arvutuste osas. Nagu eelpool märgitud, sõlmiti X 16 korter 9 A. J võõrandamise leping 03.08.2000. Lepingust ei nähtu, et kaebajale oleks pandud täiendavaid kohustusi seonduvalt X 16-9 (korteriomand XI) müügijärgseks täiendavaks ehitamiseks, kuid nähtub, et omanikud leppisid kokku uue korteriomandi ehitamises, mille esemeks on reaalosana korter nr 12 suurusega 103,9 m2 ning võõrandasid moodustatud korteriomandi sama lepinguga Elga Kle (maksuhalduri andmeil kaebaja vanaema). Eeltoodu alusel arvestas maksuhaldur põhjendatult X 16-9 soetamismaksumuse suurendamisel vaid neid dokumentaalselt tõendatud kulutusi, mis olid tehtud enne kõnealuse korteri võõrandamist 03.08.2000, mille kandmine kaebaja poolt oli tõendatud ja millised olid nimetatud korteriga seotud. Kaebaja seisukoht, et tehtud kulutuste mahtu oleks saanud maksuhaldur käesoleval juhul tuvastada MKS § 94 alusel (so maksusumma määramise aluseks olevate asjaolude hindamise teel) ei ole põhjendatud. Maksuhaldur on õigesti märkinud, et X 16-9 väljaehitamisel karbina tuleb juhinduda TuMS §-dest 37 lg 1 ja 38 lg 1 ning tõendatud peab olema kulutuste tegemine nimetatud objektile ja nende kandmine T. K poolt. Käesoleval juhul ongi maksuhaldur kohtumenetluse käigus esitatud dokumentaalseid tõendeid osaliselt arvestanud ja kaebaja tulumaksukohustust korrigeerinud. Apellant heidab alusetult maksuhaldurile ette 8
(11)3-05-1382 pealiskaudsust dokumentidega tutvumisel ja dokumentaalsete tõenditega põhjendamatult arvestamata jätmist. Apellant väidab, et maksuhaldur on X 16-9 osas jätnud arvestamata järgmiste dokumentidega: F AS ehituspäevik; kaebaja ja F AS leping ning sellega seonduvad kuludokumendid; X 16 inventariseerimise arve nr 33; OÜ T arved nr 241 ja 241 ja tööde üleandmise aktid; 24.10.2004 leping OÜ-ga E ning arved ja tööde üleandmise-vastuvõtmise aktid selle lepingu juurde; kaebaja ja OÜ A vaheline leping ning konto väljavõtted ja tasumise kviitungid selle lepingu juurde. Apellant väidab ka, et arvestatud ei ole X 16-9 omandamise lepingust tulenevaid kulutusi summas 23 359 kr, mida kandis kaebaja (riigilõivud 2 875 kr + 1220 kr + 6 225 kr ja notaritasu 13 039 kr), ning võõrandamise lepinguga kaasnenud kulutused 27 226 kr (kaebajja tasutud riigilõivud 2 875 kr + 1 400 kr ja notaritasu 22 951 kr). Ringkonnakohtu hinnangul ei anna kaebaja nimetatud tõendid alust vähendada
  1. aasta maksustatavat tulu suuremas ulatuses, kui on seda teinud maksuhaldur 02.12.2005 otsusega nr
  2. Asja materjalidest ei nähtu arve nr 33 seotust X 16-9 korteriga ega arve eest tasumist. OÜ E arve nr 20 219 järgi tasumine pole tõendatud, arve nr 20166 on tasutud ja otsusega nr 5583 kaebaja tulubaasi 4 720 kr võrra vähendatud. F sõlmitud lepingu alusel on tõendatud kulude kandmine summas 411 129 kr ning otsusega nr 5583 selle summa võrra kaebaja tulumaksu baasi vähendatud, selle lepingu alusel suuremas summas kulude kandmine ei ole tõendatud ka mitte ehitustööde päevikuga. OÜ T arved nr 241 ja 242 on tasumata ning nende arvete, hinnapakkumiste ja tööde üleandmise aktide seos X 16 korteriga 9 on tõendamata. A OÜ-ga sõlmitud lepingust tulenevate kulutuste kandmise kohta pole esitatud tõendeid. Põhjendatud ei ole ka apellandi nõue lugeda tema otsesteks vara müügi- ja soetamiskuludeks 14.04.2000 lepingu järgi 23 359 kr ja 03.08.2000 lepingu järgi 27 226 kr. Kõnealuses 14.04.2000 lepingus on kirjas, et selle tõestamisega seonduva notari tasu kokku 13 039 kr ja riigilõivu kokku 6 225 kr tasub ostja (so kaebaja). Kuludokumente nimetatud riigilõivu ja notaritasu maksmise kohta kaebaja esitanud ei ole. Ainult lepingus märgitu põhjal ei ole kaebaja tulumaksubaasi vähendamine põhjendatud, arvestades veel asjaolu, et nimetatud leping hõlmas lisaks korterit nr 9 puudutavale ka hulgaliselt muid tehinguid. 03.08.2000 lepingu järgi pidi T. K tasuma 2 875 kr notaritasu ja riigilõivu korteriomandite koosseisu muutmisel, J. B võrdselt notaritasu 1 740 kr ja riigilõivu 870 kr uue korteriomandi tekkimisel ning võõrandamisel E. Kle, notaritasu ja riigilõivu 2 800 kr võrdselt A. J. Seega eeltoodust nähtub, et apellandi nimetatud 22 951 kroonist puudutas temaga seotud tehinguid vaid 8 285 kr, sealhulgas korter 9 võõrandamisega otseselt seotult 1 400 kr, mida maksuhaldur ongi vaidlusaluse 27.09.2004 maksuotsuse tegemisel arvestanud ja selle summa võrra kaebaja
  3. aasta tulubaasi vähendanud. Apellant heidab põhjendamatult maksuhaldurile ette, et viimane pole kohtueelses menetluses välja selgitanud X 16-9 korteri soetamismaksumuse suurendamist käsitlevaid asjaolusid ja et kohus rikkus kohtumenetluse norme sellega, et ei nõudnud Maksu- ja Tolliametilt välja vaidemenetluses kaebaja poolt esitatud dokumente. Vaidemenetluses kaebaja esitatud tõendid esitas kohtule maksuhaldur ja osaliselt ka kaebaja ise. Apellatsioonkaebuses ei nimetata, milline tõend jäi kohtul välja nõudmata ja asja materjalide juurde võtmata. Maksuhalduri uurimiskohustuse kõrval ei saa tähelepanuta jätta ka kaebaja kohustust tõendada oma väiteid. Kontrollaktile 01.07.2004 esitatud eriarvamuses ei vaielnud kaebaja selles tuvastatud asjaoludele vastu väitega, et on teinud kulutusi X 16-9 soetamismaksumuse suurendamiseks ja et sellel põhjusel on maksubaas vale ja kaebaja maksukohustust tuleb tehtud kulutuste võrra vähendada. Maksuotsuse nr 12-5/317 peale esitatud vaides käsitles kaebaja X 16 kortereid 8 ja 9 ühtse tervikuna ning väites, et maksahaldur pole näidanud üles vähimatki initsiatiivi vara õige soetusmaksumuse tuvastamiseks, ei toonud omalt poolt välja ei mõlema korteri osas koos ega eraldi maksukohustust vähendavaid asjaolusid, ega 9
(11)3-05-1382 põhjendanud, millise konkreetse kuludokumendiga on korter 9 soetamismaksumuse suurendamine tõendatud. Vaideotsuses märgiti X 16-9 puudutavas osas, et vaidemenetluses kaebaja esitatud dokumentide hulgas puuduvad tõendeid, millest nähtub otseselt korter 9 soetamismaksumus. Ka halduskohtule 01.03.2005 esitatud kaebuses 27.09.2004 maksuotsuse nr 12-5/315 (mis vaideotsusega jäeti muutmata X 16-9 osas) peale ei näidanud kaebaja, et on kandnud kulutusi X 16-9 korteri soetamismaksumuse suurendamiseks ning et seetõttu on selle korteri võõrandamisest saadud kasu maksustatud ebaõigesti. Eeltoodud asjaolusid on kohus õigesti arvestanud ka menetluskulude jagamisel ning kohtuotsuse muutmiseks ei ole põhjust ka menetluskulude jaotamist puudutavas osas. Vaidlust ei ole selle üle, et
  1. aasta osas on maksu määramise kolmeaastane aegumistähtaeg möödunud. Ringkonnakohus nõustub esimese astme kohtuga selles, et tuvastatud asjaolude kohaselt on kaebaja 2000.aasta maksu tasumisest tahtlikult kõrvale hoidunud, mistõttu kuulub tema suhtes kohaldamisele kuueaastane aegumistähtaeg. Maksuhaldur on 27.09.2004 maksuotsuses esitanud põhimotiivid nii maksuõigusrikkumise kui ka tahtluse kohta. Tahtlus võib seisneda sihipärases tegevuses. Tahtlus võib olla ka kaudne. Viimase puhul on piisav see, et maksuõigusrikkumisena käsitatavat tegu toime pannes oli maksukohustuslane teadlik teo õigusvastasusest või pidi olema teadlik. Tahtlust ei välista maksukohustuslase väidetav lootus, et maksuhaldur aktsepteerib tema õiguslikku hinnangut tegudele ja sündmustele. Käesoleval juhul on tuvastatud, et kaebaja ei kasutanud ega saanudki kasutada enne võõrandamist X 16-9 korteriomandit elamiseks ning pidi seega teadma, et tema tegu – nimetatud vara võõrandamisest saadud tulu deklareerimata ja tulumaksu maksmata jätmine – on õigusvastane. Kaebaja väidetud maksuhalduri ebamõistlik viivitus maksumenetluses ei ole sisuliselt õige maksuotsuse tühistamise aluseks, kui maksuotsus tehti aegumistähtaja jooksul. Tahtliku maksuõigusrikkumise korral ei saa maksukohustuslasel enne 6-aastase aegumistähtaja möödumist tekkida õiguspärast ootust, et maksu ei määrata. Ringkonnakohus ei leia, et maksuhaldur on ebaõigesti maksustanud kaebaja poolt
  2. aastal X põik 5-9 võõrandamisest saadud kasu. Ka selles osas ei ole maksusumma määramine aegunud ning nimetatud episoodiga seonduvalt nähtuvad asja materjalidest järgnevad asjaolud. Tegemist on õigusvastaselt võõrandatud varaga, mille omanikuks oli R. P ja üürnikeks L. I ja A. L. 02.11.2000 andis R. P kaebajale volituse müüa korter enda kehtestatud tingimustel ja hinnaga ja kanda müügihinnast 620 000 kr A. Pile, milline summa on kaebaja poolt R. Pile ka makstud ja mille pealt on R. P tulumaksu tasunud. 03.01.2001 ostis kaebaja üürnikele 240 000 kr eest kolmetoalise korteri Lasnamäele, tasus ka üürivõlgnevuse ning andis kolimis- ja remondiraha. Korteriga X põik 5-9 tegi kaebaja kolm tehingut – 22.02.2001 vormistati R. Pi nimel korteri müük L. I (kellele oli juba jaanuaris 2001 ostetud asenduspind) 1 300 000 eest (16.02.2001 avati L. I, kelle kohta puudusid maksumaksjate registris andmed, EVP arve ja 22.02.2001 anti laenu 866 666 kr X põik 5-9 korteri ostmiseks, laenusumma kasutajaks oli kaebaja, kes laenu pangale ka tagastas); 26.02.2001 vormistati ostu-müügileping, mille kohaselt müüs L. Iljina X põik 5 korter 9 T. Kle 1 300 000 kr eest ning lepingus sätestati, et müügihind on lepingu sõlmimise hetkeks tasutud; 19.03.2001 müüs kaebaja kõnealuse korteri S. S 1 300 000 kr eest. Apellant ei ole lükanud ümber maksuhalduri järeldust selle kohta, et 22.02.2001 ja 26.02.2001 vormistatud ostu-müügilepingute näol on tegemist teeseldud tehingutega, mille tegelikuks majanduslikuks sisuks oli soov saada kasu L. Iljina nimel teostatud EVP laenutehingust. Eeltoodu alusel jääb apellatsioonkaebus rahuldamata ja apellandi menetluskulud tema enda kanda. 10
(11)3-05-1382 Kohtunikud Viive Ligi Ruth Virkus Silvia Truman 11
(11)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.