I Hageja nõue ja põhjendused Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled lepingu, mille kohaselt kohustus JT (edaspidi kostja) õpetama KK’ile (edaspidi hageja) perioodil .aasta jaanuarist juunini juveliiri tööd ja hageja kohustus kostjale selle eest tasuma ettemaksuna õppetasu 30 000.00 krooni. Hageja tasus õppetasu . Lepingus ettenähtud tähtajal ei asunud kostja endale võetud kohustusi täitma ja kuni aasta puudus kostjal ka koht õppeprotsessi läbiviimiseks. üüris kostja äripinna, kuid ka peale seda ei asunud hagejat õpetama. Hageja viibis äriruumis pidevalt üksinda, teostades sisuliselt 2 sekretäri ja valvuri tööd. Hageja leiab, et õpetamine on protsess, mille käigus õpetaja jagab oma teadmisi ja oskusi õpilasega, abistades õpilast. Kostja seda ei teinud. Hageja suutis juveliirikunsti raamatute alusel iseseisvalt teha üksnes neli kaelaketti. Kuna kostja rikkus oluliselt lepingut, esitas hageja talle lepingust taganemise avalduse, milles palus ka tasutud õppetasu tagastada. Kostja ei ole käesoleva ajani hagejale raha tagastanud. Eeltoodu alusel palub hageja kostjalt välja mõista põhivõlgnevus 30 000.00 krooni ja intress 1 370.00 krooni ning viivis 9 % aastas iga tasumisega viivitatud päeva eest alates kuni põhinõude täieliku tasumiseni. Samuti palub hageja jätta menetluskulud kostja kanda. Kirjalikus seisukohas kostja vastusele lisas hageja, et kostja väide nagu oleks kostja pooltevahelise lepingu üles öelnud, on väär. Samuti ei ole kostja esitanud kohtule ühtegi vastavasisulist tõendit. Kostja seletused väidetavate õpingute läbiviimise kestvuse kohta on ebajärjekindlad ja vasturääkivad. Hageja poolt valmistatud neli kaelaketti olid aga ühte liiki (ankurketid) ja poolfabrikaadid, milledel puudusid lukud, kuna kostja lukkude valmistamist hagejale ei õpetanud. Sisulisel kohtuistungil jäi hageja esitatud nõude ja põhjenduste juurde. II Kostja seisukoht Kostja hagi ei tunnista, kuna leiab, et hagiavalduses toodud asjaolud ei vasta tegelikkusele. Hageja väide, et kostja hagejat ei õpetanud, mille tõttu oli hageja sunnitud esitama lepingust taganemise avalduse, on ebaõige. Kostja õpetas hagejale praktilist juveliiritööd aktiivselt kolme kuu vältel ajavahemikul aprillist juunini. Õpingute ajal ei allunud kostja korraldustele ja eiras kostja soovitusi tööde tegemisel, mille tõttu oli kostja sunnitud hagejaga lepingu üles ütlema. Juveliiri töö õppimine seisneb ka töökoha sisseandmise, töö korralduse, kasutatavate seadmete ja tööriistade kasutamisega tutvumist jms. Kõige sellega viidi hagejat kurssi alates veebruarist. Samuti on väär hageja väide nagu ta oleks valmistanud neli ketti õpikutest saadud teadmiste alusel, kuna pelgalt õpikuteadmiste baasil ei ole selliste tööde tegemine võimalik. Kostja on veendunud, et väljaõppe käigus valmistatud ketid suutis hageja valmistada tänu õppeprotsessis omandatud teoreetilistele ja praktilistele teadmistele ja kogemustele. Kostja leiab, et on hagejaga sõlmitud lepingu täitnud ja teinud seda kohasel viisil ning nõue raha tagastamiseks on ebaõige. Eeltoodu alusel palub kostja jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda. Sisulisel kohtuistungil jäi kostja esitatud seisukohtade juurde. III Kohtu seisukoht Kohus, kuulanud ära poolte ning kostja esindaja seletused ja tunnistajate A P , M P ja V D ütlused ning uurinud ja hinnanud kogutud tõendeid, sealhulgas kriminaalasja nr materjale (ärakirjad kasutatud kriminaalasja materjalidest t lk 57-70), kogumis, leiab, et hagi on osaliselt tõendatud ja põhjendatud ning kuulub seega ka rahuldamisele osaliselt. Poolte vahel puudub vaidlus, et sõlmiti nende vahel kirjalikus vormis kokkulepe, mille kohaselt kohustus kostja õpetama hagejale juveliiri tööd perioodil jaanuar kuni (punkt 1), kusjuures õppetasu 30 000.00 krooni oli kostja kätte saanud (punktid 2, 4) (t lk 7, tõlge lk 8). Ka puudub vaidlus, et muud kirjalikud ja/või suulised kokkulepped õppetöö sisu, organiseerimise või muu taolise kohta poolte vahel puudusid. Kuna poolte vahel on vaidlus kokkuleppe kui tehingu kohase täitmise üle kostja poolt, tuleb selle lahendamisel lähtuda võlaõigusseaduse (VÕS) ja tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) sätetest. Kohus lähtub kostja kohustuste ja kostja poolt nende täitmise kindlaks tegemisel VÕS §-dest 6 ja 7, millede kohaselt peavad võlausaldaja ja võlgnik teineteise suhtes käituma hea usu põhimõttest lähtuvalt ning võlasuhtes loetakse mõistlikuks seda, mida samas olukorras heas usus tegutsevad isikud loeksid tavaliselt mõistlikuks; mõistlikkuse hindamisel arvestatakse võlasuhte olemust ja 3 tehingu eesmärki, vastava tegevus- või kutseala tavasid ja praktikat, samuti muid asjaolusid. Samuti VÕS §-st 29, mille lõike 1 kohaselt lähtutakse lepingu tõlgendamisel lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest ja mille lõike 5 punkti 4 kohaselt tuleb lepingu tõlgendamisel eelkõige arvestada lepingu olemust ja eesmärki. Poolte vahel puudub sisuline vaidlus, et kokkuleppe sõlmimisel said mõlemad sarnaselt aru selle eesmärgist ja olemusest --- poole aasta jooksul õpetab kostja hagejale erinevate ehete valmistamist (nii praktilisi töövõtteid kui samaaegselt ka teoreetilisi teadmisi erinevate väärismetallide käsitsemiseks) sellisel määral, et hageja on võimeline erinevaid ehteid iseseisvalt valmistama kostja poolt loodavas äriühingus. VÕS § 76 lg-dest 1 kuni 3, millede kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele; täitmisel tuleb lähtuda hea usus ja mõistlikkuse põhimõtetest, võttes arvesse tavasid ja praktikat; kohustus loetakse kohaselt täidetuks, kui see on täidetud täitmise vastuvõtmiseks õigustatud isikule õigel ajal, õiges kohas ja õigel viisil. Kohtul puuduvad antud vaidluse lahendamiseks objektiivsed näitajad, milledega kostja tegevust võrreldes oleks võimalik tuvastada tema poolt kokkuleppe täitmise ulatus. Seetõttu võtab kohus tuvastamisel aluseks kogumis järgmised asjaolud, millede osas poolte vahel vaidlus puudub: 1) hageja alustas õpinguid nn „valge lehena“, teadmata mitte midagi ei väärismetallidest ega ehete valmistamisest; 2) õppimise ajal valmistas hageja kostja juhendamisel 4 ühte tüüpi lukkudeta ketti. Lisaks võtab kohus aluseks tunnistaja A.P i ütlustega tõendamist leidnud järgmised asjaolud: 1) peale kostja juurest lahkumist tunnistaja juurde õppima asumisel omas hageja teatud kogemust, algelisi praktilisi juveliiritöö oskusi ja oskas teha neljast ketiliigist ühte, kuigi lukuta; 2) teooriat õpib iga juveliir iseseisvalt raamatutest. Ka arvestab kohus poolte seletusi kriminaalmenetluses ning tunnistajate M.P ja V.D ütlusi selles osas, mis puudutab hageja viibimist kostja ruumides. Nimetatud tõenditega ei ole küll üheselt tõendatud õppetöö tegeliku toimumise ajavahemik (algus kas veebruaris või märtsis) ja kestus (paarist kuust kuni kolme kuuni), kuid on tõendatud, et olenemata konkreetse õppetöö vormist ja teadmiste/kogemuste edasiandmise viisidest kostja siiski teatud osas lepingut täitis ja hageja selle tulemusena juveliiritöö oskusi omandas. Tunnistaja A.P kui 12-aastase töökogemusega juveliiri ütluste kohaselt ei ole ainult raamatuid lugedes võimalik juveliiriks õppida. Tõendamist ei leidnud, et poolte vahel oleks olnud kokku lepitud üksikasjalik õppeplaan (programm), mille järgi õppeprotsess pidi toimuma, ja/või täpne (üksikasjalik) praktiliste oskuste/teoreetiliste teadmiste tase, milleni hageja õppe tulemusena pidi jõudma, ja/või õpetaja/juhendaja täpsed (üksikasjalikud) ülesanded/kohustused õppeprotsessis. Asjaolu, et mõlemad lepingu pooled sellist sisuliselt vaid lõpptulemusega määratletud olukorda aktsepteerisid, nähtub nende käitumisest lepingu kehtivuse perioodil --- tõendatud ei ole, et kumbki neid oleks teisele avaldanud tahet vastastikuste õiguste/kohustuste täpsemaks määratlemiseks või rahulolematust teise poole tegevuse/tegevusetusega. Hageja väidete kohaselt ootas ta, et äkki kostja hakkab õpetama. Kostja väidete kohaselt ei pidanudki ta hagejal pidevalt kõrval istuma ning et hageja enda suhtumine õppimisse jättis tugevalt soovida. Hageja ütles lepingu üles alles peale selle lõppemist (avaldus kuupäevaga 28.07.2005 t lk 9). Kostja väide lepingu ülesütlemisest tema poolt tõendamist ei leidnud. Kostja esindaja väite kohaselt kohtuistungil toimus see suuliselt, kuid vastavasisulisest avaldusest teada saamist hageja eitab ning tõendeid oma väite kinnitamiseks kostja ei esitanud. Eeltoodust tulenevalt on kohus seisukohal, et tõendamist leidis kostja poolt endale kokkuleppega võetud kohustuste täitmine osaliselt, s o mitte enam kui ½ ulatuses. Seega selles osas (15 000.00 krooni) on põhjendatud ka hageja poolt lepingu alusel tasutu tagasi saamise nõue. Samas on kohus seisukohal, et poolte vahel 08.11.2004 sõlmitud kokkuleppe näol ei olnud 4 tegemist lepinguga, millest selle olemusest tulenevalt saab taganeda VÕS-i mõttes. Taganemist kui õiguskaitsevahendit saab kasutada vaid lepingutes, milles on tagasitäitmine kui taganemise õiguslik tagajärg kohaldatav. Näiteks müügilepingu puhul saab toimuda ühelt poolt asja ja teiselt poolt raha tagasi andmine. Samas näiteks üürilepingu puhul, kui on toimunud üüritud asja kasutamine, selline taganemine kohaldatav ei ole, kuna ühelt poolt on küll tagastatav saadud üüriraha, kuid kasutamist kui hüve tagastada võimalik ei ole (ei ole võimalik endise olukorra taastamine). Ka antud asjas menetletava lepingu puhul on endine olukord taastatav vaid õppetasu osas, kuid mitte saadud oskuste osas. Kohus on seisukohal, et osas, mille ulatuses kostja lepingut ei täitnud, tuleb tal saadud õppetasu tagastada kahju hüvitamisena. VÕS § 115 lg 4 kohaselt, kui võlgnik on täitnud kohustuse osaliselt, võib võlausaldaja kahju hüvitamist nõuda üksnes juhul, kui tal ei ole osalise täitmise vastu mõistlikku huvi. Antud asjas tuvastatud asjaolude --- hageja asus augustis 2004 õppima teise juhendaja juurde ning on kohtumenetluse ajaks juba asunud iseseisvalt juveliirina tööle --alusel on tuvastatud, et hagejal tõepoolest ei saa enam olla mõistlikku huvi nõuda kostjalt lepingu täies ulatuses täitmist. VÕS § 115 lg 4 kohaselt tuleb kohustuse osalisel täitmisel üleantu tagastada vastavalt VÕS-i §des 189-191 sätestatule. § 189 lg 1 kohaselt tuleb tagastatavalt rahalt tasuda intressi raha saamisest alates. Hageja on esitanud intressinõude alates raha üleandmisest 08.11.2004 ja kohtuistungi päeva 04.10.2006 seisuga (t lk 71) ning kostja selle aritmeetilisele arvestusele vastu ei vaielnud. Kuna eelpool jõudis kohus järeldusele, et hagi on põhjendatud ½ ulatuses, siis kuulub ka intressinõue rahuldamisele ½ ulatuses. VÕS § 113 lg 2 kohaselt kui kahju tuleb hüvitada muu kui raha maksmise kohustuse rikkumise tõttu, arvestatakse kahjuhüvitiselt viivist alates ajahetkest, mil kahju hüvitamiseks kohustatud isik sai teada või pidi sellest teada saama. Antud asjas on hageja arvestanud viivist alates 05.08.2005, s o päevast, mis oli tema poolt lepingust taganemise avalduses antud raha tagasi maksmiseks. Sama sätte lõikest 1 tulenevalt võib viivitamise korral võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivist) kuni VÕS §-s 94 sätestatud suuruseni. Hageja on esitanud kogu viivise nõude protsendina, mis aga ei vasta tsiviilkohtumenetluse seadustiku (
) § 367 mõttele, mille kohaselt võib viivisenõude koos põhinõudega esitada selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Seega tuleb viivis kuni hagi esitamiseni 11.04.2006 mõista välja kindla summana, kuid sealt edasi protsendina. Seisuga 11.04.2006 oli viivis muutunud sisse nõutavaks järgmise arvestuse alusel: 15 000 x 9% : 360 x 249 päeva suuruses 933.75 krooni. Eeltoodust tulenevalt kuulub kostjalt hageja kasuks välja mõistmisele tekitatud kahjuna 15 000.00 krooni, intressina 685.00 krooni ja viivisena seisuga 933.85 krooni ning sealt edasi protsendina põhinõudelt.
lõigete 1 ja 2 alusel kannab hagimenetluses menetluskulud, s h kohtumenetluse tõttu tekkinud vajalikud kohtuvälised kulud, pool, kelle kahjuks otsus tehti.
lõigete 1 ja 3 alusel esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses ning selles jaotuses näeb kohus ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma. Vajaduse korral määrab kohus kindlaks menetluskulude proportsionaalse jaotuse menetlusosaliste vahel.
lõike 1 kohaselt võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. 5 Eeltoodu alusel määrab kohus, lähtudes asjaolust, et hagi on põhjendatud osaliselt ja seda ½ osas hagetust, antud asjas selliselt, et kummagi poole menetluskulud jäävad selle poole enda kanda. Imbi Sidok (allkiri) kohtunik ÄRAKIRI ÕIGE: I.Sidok
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.