lg 1 kohaselt tekkib vallasomand vallasasja üleandmisega, kui võõrandaja annab asja valduse üle omandajale ja nad on kokku leppinud, et omand läheb omandajale üle. Vastavalt
lg-le 1 on omand isiku täielik õiguslik võim asja üle ning omanikul on õigus asja käsutada. Nimetatud sätetest tulenevalt oli OÜ-l Landholm õigus anda talle kuuluvad metallijäägid üle hagejale ja hagejal omakorda omanikuks saades õigus nende saatuse üle otsustada. Tunnistaja Heldur Kopso ütlustest, et metallijäätmed anti hagejale üle, kuna OÜ-l Landholm puudus huvi konteineri sisu edasise saatuse vastu, järeldub üheselt, et OÜ-l Landholm oli tahe jäätmete omandiõiguse üleandmiseks hagejale. Hageja vaidlustamata kavatsus mitte anda metallijääke kokkuostjale üle kostja nimel väljendab sama selgelt hageja tahet saada talle OÜ Landholm poolt üle antud metallijääkide omanikuks. Hageja poolt 4 omanikuõiguse teostamine jäätmete üle ei saa olla aluseks töölepingu lõpetamisele hageja poolt õigesti vaidlustatud alusel. Hageja poolt talle kuulunud vara käsutamine ei saa seada ohtu tööandja vara. Kohtu arvates võiks 23.11.2004.a käskkirjast nr 6 tulenevaid hagi raame silmas pidades lugeda vaidluse siinkohal lahendatuks. Siiski peab kohus vaidluse asjaolude moonutamise välistamiseks vajalikuks käsitleda ka kostja võimalikku seisukohta, et hagejaga lõpetati tööleping ka seetõttu, et ta seadis ohtu kostjale kuuluva konteineri kui taara säilimise. Nagu eelpool märgitud, puudub vaidlus selle üle, et kõnealune konteiner asus enne hageja poolt tööülesannete täitmise käigus selle asukoha muutmise vastu huvi ülesnäitamist OÜ Landholm poolt renditaval pinnal. Tunnistaja Heldur Kopso ütluste kohaselt küsis hageja OÜ-lt Landholm luba kõnealuse konteineri äraviimiseks ja sellekohane luba tunnistaja sõnul hagejale anti. Siinjuures on oluline, et tunnistaja kinnituse kohaselt ei selgitatud hagejale konteineri äraviimiseks loa andmisel, et erinevalt konteineri sisust ei kuulu kõnealune konteiner ise taarana OÜ-le Landholm.
lg 2 sätestab, et isik, kes valdab asja üüri või rendisuhte alusel, on otsene valdaja.
lg 1 kohaselt loetakse vallasasja valdaja valduse ajal asja omanikuks, kuni ei ole tõendatud vastupidist. Nimetatud seadusesätetesse on kätketud valduse publitsiteedifunktsioon, mis teenib võõrandaja legitiimsust õiguskäibes. Kuna konteiner asus OÜ Landholmi rendipinnal, võis hageja omandajana tugineda valduse poolt loodud õigusnäivusele ja eeldada, et kõnealune konteiner koos selle sisuga kuulub kogemuslikult OÜ Landholm vara hulka ning et valdaja on õigustatud selle omandit üle andma. Vastavalt
lg-le 1 on isik, kes on asja üleandmisega omandanud heauskselt, asja omanik asja oma valdusesse saamise ajast ka siis, kui võõrandaja ei olnud õigustatud omandit üle andma. Tõendeid selle kohta, et kostja oleks hagejale selgitanud talle kuuluva vara loetelu või, et hagejale oleks muul viisil olnud teada kostja ja OÜ Landholm vahelise rendilepingu alusel viimasele kasutada antud vara koosseis, kohtule esitatud ei ole. Veelkord väärib rõhutamist asjaolu, et tunnistaja Heldur Kopso kinnituse kohaselt ei selgitatud hagejale ka OÜ Landholm poolt, et erinevalt konteineri sisust ei ole konteiner ise OÜ Landholm vara. Tähele tuleb panna ka seda, et hageja töötas kostja juures lihtsa keevitajana ja seetõttu on pikale tööstaažile vaatamata ebatõenäoline, et hagejal võis olla ammendav ülevaade kostja varast ja ärisuhetest ning esineda seetõttu omandamisel
Nagu eelpool märgitud, on
lg 1 kohaselt vallasomandi tekkimiseks vallasomandi üleandmise kõrval võrdselt oluline, et võõrandaja ja omandaja lepiks kokku, et omand vallasasjale läheb omandajale üle. Kuna tegemist on töövaidlusega, ei ole kohtu arvates käesoleval juhul oluline selgitada lõpuni välja seda, kas OÜ-l Landholm oli tegelikkuses tahe anda hagejale lisaks jäätmetele üle ka omand konteinerile. Selles võib põhjendatult kahelda, kuna tunnistaja Heldur Kopso ütluste kohaselt oli ta teadlik, et konteineri tegelik omanik oli kostja või tema eelkäija Saku Sovhoos ning et konteiner oli OÜ Landholm kasutusse antud ühes kostja käest renditava pinnaga. Konteineri võimaliku ohtuseadmise juures on käesoleva vaidluse piire silmas pidades oluline hoopis eeltoodud käsitluse pinnalt selguv ja seaduse regulatsioonist tuge saav valduse publitsiteedifunktsiooni kaudu õigusnäivusele tuginev hageja ettekujutus, et ta sai metallijääkide kõrval ka konteineri omanikuks. Hageja on kostjale antud seletuskirjas märkinud, et … „nemad (OÜ Landholm) ei soovinud seda kasti koos jäätmetega ning käskisid selle omale võtta ja ära viia kuhu tahan“ (TVK tl 13). Kuna hagejal oli õiguslik alus eeldada, et ta sai ka konteineri omanikuks, puudus hageja käitumises süüline tegu, mille tõttu võiks kostja tööandjana kaotada tema suhtes usalduse. Töölepingu lõpetamisel usalduse kaotuse tõttu lasub töötaja süü tõendamise kohustus tööandjal. Märkimist väärib asjaolu, et 5 tsiviilasjas kogutud materjalides ei kajastu ühelgi viisil hageja tegelikku kavatsust anda metallijääkide kokkuostu ühes jääkidega ära ka konteiner ise. Eelnevat kokkuvõttes nõustub kohus hageja seisukohaga, et hagejaga töölepingu lõpetamine on olnud kostja 23.11.2004.a käskkirjas nr 6 toodud alustel ebaseaduslik. Hagejal oli OÜ-lt Landholm saadud metallijäätmetele omandiõigus ning hageja poolt talle kuulunud vara käsutamine ei saa seada ohtu tööandja vara. Tuvastamist ei ole leidnud fakt, et konteineris oli kostjale kuulunud vanametalli või metallijääke. Samuti puuduvad tõendid selle kohta, et hageja teadis või pidi teadma konteineri kui taara kuuluvusest kostjale ning seetõttu ei ole hageja tegevus konteineri kui taara võimalikul omaks pidamisel olnud süüline. Kohus ei pea liigseks märkida, et kuna OÜ-lt Landholm saadud metallijäägid kuulusid hagejale, puudus kostjal õiguslik alus anda hageja jäätmeid transportinud Edgar Talile metallijääkide kokkuostu puudutavaid korraldusi. Eeltoodu põhjal on hageja nõue töölepingu lõpetamise ebaseaduslikuks tunnistamiseks ja talle kuue kuu keskmise palga suuruse hüvitise välja mõistmiseks põhjendatud ja kuulub rahuldamisele. Vastavalt individuaalse töövaidluse lahendamise seaduse (edaspidi ITLS) § 28 lg-le 1 on töölepingu lõpetamine ebaseaduslik, kui puuduvad asjaolud, mis saavad olla töölepingu lõpetamise aluseks või kui seaduses näidatud töölepingu lõpetamise alust on kohaldatud selleks kehtestatud protseduurireegleid oluliselt rikkudes. TLS § 117 lg 1 sätestab, et töölepingu ebaseaduslikul lõpetamisel tööandja poolt on töötajal õigus nõuda enda tööle ennistamist, töölepingu lõpetamise aluse formuleeringu muutmist ja sunnitud töölt puudumise aja eest keskmise palga maksmist. Sama § lg 2 näeb ette, et kui töötaja loobub tööle ennistamisest, on tööandja kohustatud maksma töötajale hüvitust kuni töötaja kuue kuu keskmise palga ulatuses. ITLS § 29 lg 2 sätestab, et kui töötaja vaidlustab töölepingu lõpetamise seaduslikkuse, kuid ei soovi tööle ennistamist, siis loeb töövaidlusorgan töölepingu lõpetamise ebaseaduslikuks tunnistamisel töötaja omal algatusel lahkunuks, alates töötamise tegelikust lõppemise päevast. Vastavalt sama § lg-le 3 tuleneb kohtu õigus lugeda töötaja töölt omal algatusel lahkunuks töötaja soovimatusest jätkata tööd selle tööandja juures, mistõttu vastava otsuse tegemine ei ole piiratud töötaja konkreetse taotlusega töölepingu lõpetamise aluse formuleeringu suhtes. Poolte viited TLS §-le 144 ei ole käesolevas vaidluses asjakohased, kuna nimetatud seadusesätte kohaldamise eelduseks on töölepingu lõpetamise õiguspärasus. Samuti ei ole õige kostja väide, et süüteo puudumine tingib hagejale määratud distsiplinaarkaristuse tühistamise. TDS § 3 märgitud distsiplinaarkaristustest eeldavad tühistamist noomitus, rahatrahv ja palga maksmisega töölt kõrvaldamine, kuna teisiti nende karistuste kehtivust lõpetada ei saa. Kui kohus tuvastab töölepingu lõpetamise ebaseaduslikkuse, siis TLS § 117 alusel töötaja tööle ennistamise või selle asemel hüvitise väljamõistmise ja töölepingu lõpetamise formuleeringu muutmise otsuse jõustumisega kaotab töötajale määratud karistus kehtivuse töölepingu lõpetamise ebaseaduslikuks tunnistamise tõttu ning kohtul puudub vajadus teha otsust distsiplinaarkaristusena määratud töölepingu lõpetamise tühistamise kohta. Kostja vastuväide distsiplinaarkaristuse tühistamise aegumise kohta on eelneva põhjal ainetu. Vabariigi Valitsuse 15.08.2001.a määrusega nr 275 (edaspidi Määrus) kehtestatud keskmise palga arvutamise korra § 2 lg 1 kohaselt arvutatakse keskmine palk üldjuhul arvutamise vajaduse tekke kuule eelnenud kuue kalendrikuu jooksul töötaja teenitud palga kogusummast. Kui nimetatud perioodi jooksul on töö- või teenistussuhe olnud terve kalendrikuu peatatud, väheneb arvutamise aluseks olev kuude arv. Vastavalt sama § lg 3 kohaselt arvatakse keskmise palga arvutamisel palga koosseisu töötaja teenitud palgana käsitatavad summad – põhipalk, lisatasud, preemiad ja juurdemaksed. Keskmise palga arvutamisel ei võeta arvesse puhkusetasu 6 ning teiselt tööandjalt saadud palka, samuti ravikindlustuse hüvitist ja teisi summasid, mida palgaseaduse kohaselt ei käsitata palgana. Määruse § 4 lg 4 kohaselt korrutatakse keskmise kuupalga arvutamiseks keskmine päevapalk selle arvutamise aluseks olnud ajavahemiku ühe kuu keskmise kalendaarse tööpäevade arvuga. Kohtule esitatud hageja palgatõendist (tl 85) nähtuvalt on hageja saanud keskmise palga arvutamisel arvesse minevaid tasusid töölepingu lõpetamisele eelnenud kuue kuu jooksul kokku 29 076,29 krooni. Töölepingu lõpetamisele eelnenud kuue kuu jooksul on hageja töötanud 102 tööpäeva. Seega jagades arvesseminevad sissetulekud 29 078,29 krooni arvesse võetud tööpäevade arvuga, osutub keskmiseks päeva tasuks 285,06 krooni (29 078,29 : 102 = 285,06). Arvutamise aluseks oleval perioodil oli kalendrijärgseid tööpäevi 127. Nimetatud päevade arvu jagamisel arvesse mineva kuue kuuga, osutub tööpäevade keskmiseks arvuks 20,17 tööpäeva keskmiselt kuus (127:6=21,17). Nimetatud päevade arvu korrutamisel 285,06 krooni suuruse keskmise päevatasuga, osutub hageja keskmiseks palgaks 6 034,72 krooni kuus (21,17 x 285,06 = 6 034,72). Keskmise kuupalga korrutamisel kuuega osutub kostjalt hageja kasuks väljamõistmisele kuuluva hüvituse summaks 36 208,32 krooni. Hagejapoolne arvestus on ekslik. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse § 3 sätestab, et enne 01.01.2006.a alustatud menetluse puhul kohaldatakse menetluskulude jaotamisele ja nende kindlaksmääramisele seni kehtinud seaduses sätestatut. Kuni 31.12.2005.a kehtinud TsMS § 50 lg 3, § 60 lg 1 ja § 64 lg 1 alusel tuleb kostjalt mõista riigi tuludesse välja hageja poolt hagi esitamisel hüvitise nõudelt ekslikult tasumata jäetud riigilõiv 2 800 krooni ja riigilõiv töölepingu ebaseaduslikuks tunnistamise nõudelt 60 krooni, mille tasumisest hageja oli vabastatud. TsMS § 61 lg 1 p 1 ja 2 ning § 62 lg 2 alusel tuleb kostjalt mõista riigituludesse hageja õigusabikulud summas 3 255 krooni (tl 63). Kohus peab hageja poolt riigi arvel õigusabile tehtud kulutusi põhjendatuks ja vajalikeks. Vastavalt riigi õigusabiseaduse § 27 lg 1 p-le 1 on hageja hagi rahuldamise tõttu vabastatud talle käesolevas tsiviilasjas Harju Maakohtu 01.06.2006.a määrusega pandud riigi õigusabi hüvitamise kohustusest. Iko Nõmm kohtunik 7
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.