Obsah (6)

§ 94§ 100§ 108§ 113§ 38§ 619

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus, tsiviilkolleegium Kohtukoosseis Eesistuja Malle Seppik, liikmed Kai Kullerkupp ja Urmas Reinola Otsusese tegemise aeg ja koht 8. novembe

) § 76 lg. 1 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele.

§ 94lg.

1 kohaselt, kui kohustuselt tuleb vastavalt seadusele või lepingule tasuda intressi, on intressimääraks poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta 1. jaanuari ja 1. juulit, kui seaduses või lepinguga ei ole ette nähtud teisiti.

§ 100

kohaselt on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine.

§ 108

lõike 1 kohaselt, kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist.

§ 113

lõike 1 kohaselt võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni; viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas; kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär, kui käesoleva seaduse §-s 94, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas Kliendilepingu nr. 595 alusel on kostja esitanud E.Kle arve 160805/

1. Arve on tasutud tasaarvlemise korras. Nimetatud arve kohaselt on summale 39.992 krooni lisatud käibemaks 7198, 56 krooni, millega hageja põhjendatult ei nõustu. Sõlmides kliendilepingu nr. 595 märkustega „Lepingutasu ei rakendata, laekumisel 20% OÜ H“ võis klient põhjendatult eeldada, et nimetatud summa (20%) sisaldab ka käibemaksu. Nimetatud seisukohta toetab ka fakt, et erinevalt inkassolepingust on õigusabilepingus käibemaks 18% sõnaselgelt nimetatud. Õigusabilepingu alusel on kostja esitanud E.Kle arved 010704/01 ja 160805/
2. Esimene neist on summas 2950 koos käibemaksuga ja teine on arvestatud summas 50.600 krooni, mida on vähendatud 22.829, 27 krooni võrra. Tasumisele kuulus 27.770,73 krooni, millele lisandus käibemaks 18%, kokku 32.769,
3. Arve juurde kuuluv spetsifikatsioon (kohtukulude nimekiri tsiviilasjas nr. 2/242-6945/04) sisaldas positsioone: hagi, avalduse ja taotluse koostamine; ettevalmistamine kohtuistungiks; kohtuistung, dokumentidega tutvumine ja jur. hinnangu andmine; dokumentide, kirjade, vastuste koostamine ja esitamine; läbirääkimiste pidamine kokkuleppe saavutamiseks; konsultatsioon – kokku 74 tundi. Kostja on pankrotiavalduse koostamise kohta esitanud topelt arved (arved 010704/01 ja 160805/02). Esitatud arve 160805/02 ja spetsifikatsioon ei ole esitatud teenuste hulgaga vastavuses ning on ka tõendamata. Asja materjalide hulgast puuduvad tõendid, mis kinnitaksid teenuste pakkumist mahus ja hulgas, mis on näidatud spetsifikatsioonil. Eelistungil on kostja algselt avaldanud, et ta ei soovi täiendavaid tõendeid esitada. Hilisema taotluse täiendavate tõendite esitamiseks jättis kohus rahuldamata tulenevalt asjaolust, et kostjal on olnud piisav aeg tõendite kogumiseks ja esitamiseks. Tunnistaja P.L ütlused on üldsõnalised. Tunnistaja väide, et aega kulus kaks korda rohkem kui arve peal kirjas on, ei haaku teiste asjas kogutud tõenditega. Tunnistaja U. N ütluste kohaselt olid enne pankrotiavalduse esitamist telefonikõned, mis olid pikkusega paar minutit, mõned olid ka pikemad, pikkusega viis-kuus minutit, ning toimus ka kolm kohtumist, millest üks oli 45 minutit ja teine kaks ja pool tundi pikk. Pärast pankrotiavalduse esitamist toimus vist kaheksa telefonikõnet pikkusega 2-3 minutit ja kaks kohtumist pikkusega 30 ja 45 minutit. Tunnistaja E.K ütluste kohaselt tegi kostja talle pärast pankrotiavalduse esitamist kaks–kolm telefonikõnet pikkusega viis minutit. Arvestades, et pankrotimenetluses on toimunud ainult eelistungid, mis tunnistaja Loime sõnul edasi lükkusid, ning kohtuistungit asjas ei toimunud, on arve maht ja hulk ilmselgelt ülepaisutatud ja spetsifikatsioonis märgitud mahus ei ole õigusabi osutatud. 4 Õigusabilepingus on lepingu pooled kokku leppinud 600-kroonises tunnitasus, millele lisandub käibemaks. Kostja viited hinnakirjale ja selles sisalduvale 1000-kroonisele hinnale istungil viibimise eest ei ole õiged. Lepingu tekstist tulenevalt (p. 5) on lepingu pooled leppinud kokku 600-kroonises tunnitasus, mistõttu ei kuulu rakendamisele ka hinnakirja
4. leheküljel nimetatud hind 1000 krooni istungi eest. Seda seisukohta toetab asjaolu, et kostja ei ole E.Kle esitanud ühtegi arvet kohtuistungite eest, nagu näeb ette kostja hinnakirja punkti 12 alapunkt
5. Ka ei ole E.K hinnakirja
6. leheküljele alla kirjutanud. Hinnakirja lepingupoolte allkirjadeta teise lehekülje on kohtule esitanud kostja. E.K ja hageja ei olnud sellest üldse teadlikud. Tõendamist ei ole leidnud ka kuue kohtuistungi toimumine, millistel osales kostja. Nii nähtub kohtumäärusest 2/242-6945/04, et viimasel kohtuistungil
7. jaanuaril
8. a. polnud kohal ei avaldajat (E.K, esindaja OÜ H) ega ka võlgnikku (U. N). Samuti ei ole kostja E.Kle esitanud ühtegi arvet kohtuistungite eest, nagu näeb ette kostja hinnakiri. Hinnates kõiki asjaolusid, ei saa sellise pankrotiasja menetlemisel osutatav õigusabi olla kallim kui 5000 krooni. Siinjuures tuleb arvestada, et E.K on tasunud pankrotiavalduse koostamise eest 2500 krooni. Seega kuuluks E.K poolt tasumisele 2500 krooni + 18% käibemaks, kokku 2950 krooni. Sellise summa ulatuses tuleb hageja nõuet vähendada. Kokku kuulub hagejalt kostja kasuks väljamõistmisele 199.600 – 120.000 -39.920 – 2950 = 36.730 krooni. AS-i I apellatsioonkaebus Hageja palub tühistada Harju Maakohtu otsuse osas, millega jäeti OÜ-lt H viivis välja mõistmata. Kohtuotsuse resolutsioonis on jäetud vastustajalt viivise väljamõistmine märkimata, selles osas on vastustaja aga apellandi nõude õigeks võtnud. Samuti on otsuse põhjendavas osas kohus otsustanud viivise välja mõista. Vastustaja OÜ H seisukoht Vastustaja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, leides, et AS I on vääralt tõlgendanud maakohtu otsust. OÜ H apellatsioonkaebus Kostja palub maakohtu otsuse tühistada ja saata asja esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks. Maakohtu poolt tehtud järeldused ei vasta asjas kogutud tõenditele ning kohus on tõenditele andnud vale hinnangu. Kliendilepingu p.
9. 11 sätestab sõnaselgelt, et kostjal on õigus kliendi võlgnikult saadud summadelt maha arvata kõik kliendi poolt kostjale tasumisele kuuluvad teenustasud ja viivised koos käibemaksuga 18% vastavalt kehtivale hinnakirjale või lepingus fikseeritud kokkulepetele. Lepingus oli fikseeritud kokkulepe 20% teenustasu maksmises, millest saab tulenedes lepingu punktist
10. 11 maha arvata kliendi võlgnikult saadud summadelt ka käibemaksu 18%. Lepingu p.
11. 11 asub lepingu teisel lehel ning on allkirjastatud E. K poolt. E. K oli teadlik käibemaksu tasumise kohustusest. Inkassoteenus on teenus, mida osutab inkassofirma, et tagada kliendile tema võlgnikult võla laekumine. Käibemaks on aga maks, mille on ettevõte kohustatud saadud teenuse eest makstud tasult riigile maksma. Käibemaks ei saa sisalduda kostjale makstavas teenuse hinnas. E. K sõlmitud õigusabilepingu p. 5 sätestab, et lepingu alusel osutatava õigusabi eest tasuvad volitajad kostjale vastavalt OÜ H hinnakirjale või kokkuleppel õigusabi osutamiseks kuluvale ajale arvestusega 600 krooni ühe tunni eest. Eraldi kokkulepet õigusabi osutamise eest 600 krooni tunnitasu maksmiseks ei sõlmitud, kliendile tutvustati H teenuste hinnakirja, mille E. K allkirjastas. Teenuste hinnakirjas on sõnaselgelt fikseeritud, et kõik hinnad on toodud eesti kroonides ja neile lisandub käibemaks 18%. Vastustaja on pidanud põhjendatuks 5 õigusabi teenuse osutamist vaid 2 tunni eest ehk summas 1416 krooni. Hagiavalduses on hageja esitanud arvutused koos käibemaksuga. Maakohus on jõudnud järeldusele, et õigusabi eest esitatud arve on ülepaisutatud ja spetsifikatsioonis märgitud mahus ei ole õigusabi osutatud. Pankrotimenetluses kokkuleppe saavutamine ning sõlmimine on oma sisult ning mahult palju keerulisem ning aeganõudvam õigusabiteenus kui pankrotimenetluses eelistungitel osalemine. Pankrotiasjas oli määratud 6 kohtuistungit. Ei oma tähtsust istungite ajaline kestus, kuivõrd apellant on oma teenuste hinnakirjas võtnud riski selles, et kohtus esindamise eest võtab ta iga määratud istungi eest 1000 krooni olenemata kohtuistungi ajalisest kestusest või sisulisest keerukusest. Igaks kohtuistungiks on vaja eraldi valmistuda olenemata selle edasilükkamisest või kestusest. Et saavutada kokkulepet pankrotimenetluses, oli apellant pidevalt telefoniühenduses võlgnikuga, pidas läbirääkimisi nii Tallinnas kui Rakveres. Viimasel kohtuistungil
12. jaanuaril
13. a. polnud kohal ei avaldajat ega võlgnikku, sellest on maakohus teinud eksliku järelduse, nagu ei oleks istungeid toimunud ja nagu oleks apellant omaalgatuslikult esitanud kliendile arveid olematute istungite eest. Vastustaja AS-i I seisukoht Vastustaja ei pea apellatsioonkaebust õigeks. Kliendilepingu märkusest „Lepingutasu ei rakendata, laekumisel 20% OÜ Hle“ võis põhjendatult eeldada, et nimetatud summa (20%) sisaldab ka käibemaksu. Tegemist oli poolte vahel kokkulepitud eritingimusega, mis on kliendilepingu teiste (üld)tingimuste ees prioriteetne (

§ 38

). Millised maksekohustused ühel lepingupoolel seoses lepinguga tekkisid, ei puuduta teist lepingupoolt. Tsiviilkolleegiumi seisukoht Kolleegium leiab, et maakohtu otsus tuleb tühistada osaliselt – kostjalt väljamõistetava summa osas, mõistes kostjalt hageja kasuks maakohtu otsuse resolutsioonis märgitud summa asemel välja 47.010 krooni, samuti osaliselt põhjenduse osas, arvestades järgnevalt esitatud põhjendust. Kohtukulu osas tuleb otsus jätta muutmata. Vaidlust ei ole selle üle, et E. K ja kostja olid sõlminud kaks lepingut: 8. jaanuari 2003. a. lepingu inkassoteenuse osutamise kohta (kliendileping nr. 595) ja 1. juuli 2004. a. lepingu õigusabi osutamise kohta. Mõlema lepinguga kohustus kostja osutama E. K teenust, nimetatu aga kohustus maksma kostjale selle eest tasu.

§ 619

kohaselt kohustub käsunduslepinguga üks isik (käsundisaaja) vastavalt lepingule osutama teisele isikule (käsundiandja) teenuseid (täitma käsundi), käsundiandja aga maksma talle selle eest tasu, kui selles on kokku lepitud. Mõlemad lepingud vastavad käsunduslepingu tunnustele. Vaidlust ei ole selle üle, et kliendilepingu alusel õnnestus kostjal U. N sisse nõuda 199.960 krooni ja et sissenõutud summast kandis kostja E. K üle 120.000 krooni. Kliendilepingu järgi tasu saamiseks esitas kostja E. K

1. augustil
2. a. arve summas 47.190, 55 krooni, millest 39.992 krooni moodustas 20% sissenõutud võlgnevusest ja 7198, 56 krooni käibemaks (tl. 17). Arvele märkis kostja, et see on tasutud tasaarvlemise korras võlgnikult laekunud summaga. E. K ei nõustunud tasuma esitatud arvest käibemaksu suurust osa. Vaidlust ei ole ka selle üle, et E. K kohustus maksma kostjale teenustasu 20% ulatuses sissenõutud summast. Vaidlevad pooled selle üle, kas kostja oli õigustatud kooskõlas lepingu punktiga
3. 11 (tl. 10) lisama 20% suurusele teenustasule käibemaksu 18%. Lepingu tüüptingimuseks olevas punktis
4. 11 märgitu kohaselt on inkassol õigus kliendi võlgnikult saadud summadelt maha arvata kõik kliendi poolt inkassole tasumisele kuuluvad teenustasud ja viivised koos käibemaksuga 18% vastavalt kehtivale hinnakirjale või lepingus fikseeritud kirjalikele kokkulepetele. Hinnakirja kohaselt lisandub hindadele käibemaks 18% (tl. 28). Kliendilepingust nähtub, et teenustasu pidi E. K maksma vastavalt hinnakirja punktile 3, nimetatud punkti kohaselt tuli lepingutasus pooltel eraldi kokku leppida ning lepingus sisaldubki märkuste lahtris kokkulepe, mille kohaselt „lepingutasu ei rakendata, laekumisel 6 20% OÜ-le H“ (tl. 7). Seega on ilmne, et lepingus märgitud tasus lepiti kokku eraldi. Teenustasu kohta käiv kokkulepe ei sisalda kokkulepet selle kohta, nagu tuleks teenustasule lisada käibemaks.

§ 38

kohaselt, kui tüüptingimus on sisult vastuolus lepingupoolte poolt eraldi kokku lepitud tingimusega, kehtib eraldi kokku lepitud tingimus. Seega ei anna aga lepingupunkt

1. 11 ja hinnakirjas sisalduv tüüptingimus alust lisada poolte poolt eraldi kokkulepitud lepingutasule käibemaksu. Seega on õige maakohtu otsuse järeldus, mille kohaselt hagejal ei ole kohustust maksta kostjale
2. jaanuaril
3. a. sõlmitud kliendilepingu alusel U. N võla sissenõudmise eest rohkem kui 39.920 krooni ja kostjal ei olnud alust tasaarvestada oma kohustusega suuremat summat. Põhjendatud ei ole kostja apellatsioonkaebuse väide, nagu mõjutaks E. K sõlmitud õigusabi osutamise lepingus kokkulepitu inkassoteenuse osutamise eest maksmisele kuuluvat tasu, sest kummastki lepingust ei nähtu, et pooled oleksid nendes sisalduvaid kokkuleppeid mingilgi viisil seostanud. Ka ei saa nõustuda kostjaga, nagu mõjutaks tema suhteid kliendiga asjaolu, et käibemaksu tuleb tasuda riigile: käibemaksu tasumise kohustus on kostjal ja kliendil ei ole kohustust sellega arvestada, küll peab kostja ise tasumäärade kujundamisel arvestama käibemaksu tasumise kohustusega. Mis õigusabi osutamise lepingusse puutub, siis ei vaidle pooled selle üle, et selle lepingu eesmärgiks oli U. N suhtes pankrotimenetluse algatamine. Vaidlust ei ole ka selle üle, et kostja koostas ja esitas kohtusse pankrotiavalduse ning et kostja ning U. N kokkuleppe tulemusena tsiviilasja menetlus lõpetati. Pooled vaidlevad selle üle, kas kostja osutas E. K õigusabi lisaks eespoolnimetatule, samuti selle üle, millist tasu oli kostjal õigus õigusabi osutamise lepingu alusel saada. Kostja esitas E. K õigusteenuse osutamise eest kaks arvet:
4. juuli
5. a. arve pankrotiavalduse koostamise ja esitamise eest summas 2950 krooni (2500 + 18%), mille E. K tasus (tl. 12), ja
6. augusti
7. a. arve, milles õigusabi teenuse hinnaks on märgitud 50.600 krooni (tl. 18). Kuna sellel arvel arvestas kostja kompensatsiooni E. K U. N sissenõutud raha ülekandmisega viivitamise eest summas 22.829, 27 krooni, siis kujunes lõplikuks summaks käibemaksu arvestades 32.769, 46 krooni. Ka selle arve kostja tasaarvestas oma kohustusega. Arve juurde esitas kostja osutatud teenuste nimekirja (kohtukulude nimekiri tsiviilasjas 2/242-6945/04, tl. 19). E. K õigusteenuse eest tasu arvestamisel on kostja tuginenud
8. juuli
9. a. õigusabi osutamise lepingu punktile
10. Selle lepingutingimuse kohaselt tasuvad volitajad lepingu alusel osutatava õigusabi eest inkassole vastavalt OÜ H hinnakirjale või kokkuleppel õigusabi osutamiseks kuluvale ajale arvestusega 600 krooni ühe tunni eest, kusjuures pooltevahelisel kokkuleppel on minimaalseks arvestuslikuks ühikuks ½ tundi; summale lisandub käibemaks 18%. Seda lepingutingimust on pooled tõlgendanud erinevalt. Nii leiab hageja, et tasumisele kuulus iga õigusabi osutamiseks kuluva tunni eest 600 krooni + käibemaks. Kui vastuses hagiavaldusele ei esitanud kostja hageja tõlgendusele vastuväiteid, siis kohtuistungil leidis kostja, et lähtuda tuli hinnakirjast. Ka apellatsioonikohtu istungil väitis kostja esindaja, et lepingu punkt 5 annab võimaluse soovi korral kasutada kokkulepet, kuid kuna lepingust ei nähtu, et kokkulepe oleks sõlmitud, siis tuleb lähtuda hinnakirjas märgitust. Kolleegium leiab, et selles lepingupunktis lepiti kokku kas hinnakirja või siis tunnihinna kohaldamises vastavalt õigusabi osutamiseks kuluvale ajale. Vaidlusalusest lepingust ei saa järeldada, nagu sisalduks lepingu punktis 5 nimetatud kokkulepe selles lepingupunktis endas. Vaidlust ei ole selle üle, et väljaspool õigusabi osutamise lepingut ei ole lepingupooled lepingu punktis 5 nimetatud kokkulepet sõlminud. Seega tuli lähtuda hinnakirjast. Samas sisaldab aga ka hinnakiri õigusabiteenuse/juriidilise konsultatsiooni hinda 600 krooni + käibemaks ühe tunni eest (tl. 28). Kolleegium leiab, et nimetatud tasu tuli maksta niisuguse õigusteenuse eest, mida hinnakirjas ei sisaldu, kuid mida kostja vastavalt lepingu punktile 2 oli kohustatud osutama. Maakohus arvestas E. K poolt õigusteenuse eest tasutud 2950 krooni ning pidas põhjendatuks kostjale veel 2950 krooni tasumist. Hageja ei ole otsust selles osas vaidlustanud. Kolleegium leiab, et kostja ei ole tõendanud, et tal oleks alust arvestada E. K osutatud 7 õigusteenuse eest tasu suuremas ulatuses, kui maakohus otsustas. Küll tuleb täpsustada selles osas maakohtu otsuse motiive. Arve juurde esitatud dokumendis (tl. 19) on kostja märkinud järgmiste teenuste osutamise, hinnad ja mahud: 2 hagi, avalduse, taotluse koostamine hinnaga à 2500 krooni, kokku 5000 krooni; 4 tundi kohtuistungiks ettevalmistamiseks à 600 krooni, kokku 2400 krooni; 6 kohtuistungit à 1000 krooni, kokku 6000 krooni; 12 tundi dokumentidega tutvumiseks ja juriidilise hinnangu andmiseks, kokku 7200 krooni; 26 tundi dokumentide, kirjade ja vastuste koostamiseks ja esitamiseks à 600 tundi, kokku 15.600 krooni; 20 tundi läbirääkimiste pidamiseks kokkuleppe saavutamiseks ja kokkuleppe koostamiseks à 600 krooni, kokku 12.000 krooni; 4 tundi konsultatsiooniks à 600 krooni, kokku 2400 krooni; kõik kokku 50.600 krooni. Vaidlust ei ole selle üle, et kostja koostas kaks dokumenti, mis kohtule esitati: pankrotiavalduse ja kokkuleppe, milles sisaldus taotlus kohtule menetluse lõpetamiseks (tl. 14). Pankrotiavalduse koostamise eest on kostjale juba tasutud, kokkuleppe koostamise eest tuleb arvestada veel 2500 krooni + käibemaks, nagu kostja ka ise oma teenuse osutamise kohta koostatud dokumendis (tl. 19) arvestas. Ülejäänud osas teenuse osutamist ei ole kostja tõendanud. Nii ei ole tõendatud, et kostja oleks osalenud pankrotiavalduse menetlemiseks korraldatud istungitel. Tunnistaja P. L, kes oli õigusteenuse vahetu osutaja, on küll väitnud, et asjas toimus 6 kohtuistungit, mingeid kirjalikke tõendeid, mis seda kinnitaksid, ei ole aga esitatud, kuigi niisuguste tõendite esitamine, arvestades kohtumenetluse dokumenteerimist, oleks olnud lihtne. Tallinna Linnakohtu
11. veebruari
12. a. määrus (tl. 16) ei anna alust järelduseks, nagu oleks istungeid toimunud ka enne
13. jaanuari
14. a. istungit, millel kostja ei osalenud. Määruse kohaselt toimus
15. jaanuari istung pankrotimenetluse algatamise otsustamiseks ja tõenäoline ei ole ning eeldada ei saa, nagu oleks kohus pankrotimenetluse algatamise küsimuse otsustamiseks pidanud enne
16. jaanuari veel kuus eelistungit. Kui eelistungeid peetigi, siis pidi kostja tõendama, et ta nendel osales. Kolleegium leiab, et eespoolnimetatud tunnistaja ütlused selles osas ei ole usaldusväärsed, eriti arvestades asjaolu, et tunnistaja kui vahetu teenuse osutaja on ka ise asja lahendist huvitatud. Sellest tulenevalt ei ole põhjendatud istungitel osalemise eest 6000 krooni arvestamine, nagu ka kohtuistungiteks valmistumise eest tasu arvestamine. Pealegi ei näe ei hinnakiri ega õigusabi osutamise leping kostjale ette õigust nõuda tasu kohtuistungiteks valmistumise eest. Selle kohta, milliste dokumentidega kostja 12 tunni vältel tutvus ja millistele dokumentidele ning kelle jaoks ta juriidilise hinnangu andis, ei ole kostja esitanud mingeid konkreetseid väiteid. Ühtegi taolist dokumenti või hinnangut ei ole kohtule esitatud. Samuti ei ole kostja esitanud mingeid andmeid selle kohta, milliseid dokumente, kirju ja vastuseid ta 26 tunni vältel koostas ja kellele ta neid esitas. Ka niisuguseid dokumente, kirju ja vastuseid ei ole kohtule esitatud. Isegi tunnistaja P.L ütlustest ei nähtu, et õigusabi osutamisel oleks niisuguseid toiminguid tehtud. Seega ei ole kostja tõendanud, et kirjeldatud teenust oleks osutatud. Kuna kokkuleppe koostamise eest on tasu arvestatud hinnakirja punkti 12 esimese alapunkti alusel, siis ei olnud kostja õigustatud arvestama selle koostamise eest ka tunnitasu vastavalt hinnakirja punktile
17. Kokkuleppe koostamine sisaldab eelduslikult ka läbirääkimiste pidamist kokkuleppele jõudmiseks. Kostja ei ole esitanud tõendeid selle kohta, et ta pidas U. N 20 tunni vältel läbirääkimisi kokkuleppe saavutamiseks tsiviilasjas, mitte aga võla sissenõudmiseks. Tunnistaja P.L ütlustest nähtub, et tunnistaja ei eristanud neid tegusid, mida kostja tegi E. K sissenõudmisteenuse osutamisel ning milliseid õigusabi teenuse osutamisel, lugedes võla sissenõudmiseks tehtu samaaegselt ka õigusabi osutamiseks. Ometi oli tasus sissenõudmisteenuse eest E. K eraldi kokku lepitud ning nimetatu ei pidanud tasuma sama teenuse eest teistkordselt õigusabi osutamise lepingust tulenevalt. 8 Et kostja kahe teenuse osutamisel tegelikult vahet ei teinud, nähtub ka tema
18. augusti
19. a. arvest (tl. 18), millel märgitu kohaselt olevat õigusabiteenust osutatud aasta jooksul. Kuna õigusabi osutamise leping sõlmiti
20. juulil
21. a. ning pankrotiavaldusest loobumise võttis kohus vastu ja lõpetas pankrotiavalduse menetluse
22. veebruaril
23. a., siis ei saadud õigusteenust osutada pikema ajavahemiku kui 7, 5 kuu jooksul. Samas nähtub kostja poolt koostatud kokkuleppest (tl. 14), et see on dateeritud
24. novembriga
25. Seda, nagu oleks kostja pärast U. N pankrotiavaldust puudutavas tsiviilasjas kokkuleppe sõlmimist E. K veel mingit õigusteenust osutanud, ei ole ka kostja väitnud, seega lüheneb aga õigusteenuse osutamise võimalik ajavahemik veelgi, olles mitte rohkem kui 5 kuud. Samas ei näita ajavahemiku pikkus veel iseenesest, et kogu selle aja vältel oleks teenust ka tegelikult osutatud. Mis konsultatsioone puudutab, siis said need seisneda üksnes E. K kui lepingupoole õigusnõustamises, nimetatu aga niisuguste konsultatsioonide saamist eitab ning kostja ei ole tõendanud, et õigusnõustamine oleks aset leidnud. Kostja ei ole ka esile toonud, mis küsimustes väidetav nõustamine tema väitel aset leidis. Maakohtu otsuse resolutsioon ei sisalda otsustust viivisenõude kohta. Kuigi kohtukulude arvestamisel on maakohus võtnud arvesse viivisenõuet kui rahuldatud nõuet, ei sisalda ka otsuse põhjendus selle nõude kohta mingeid järeldusi. Otsuse põhjenduses sisaldub vaid kohtu tõdemus, et kostja nõustaja on eelistungil viivistega nõustunud. Kolleegium leiab, et nõustuda ei saa hageja apellatsioonkaebuse väitega, nagu oleks kostja esindaja viivisenõude õigeks võtnud. Nii nähtub
26. märtsi
27. a. eelistungi protokollist (tl. 51), et viivistega on nõustunud kostja nõustaja. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 228 lg. 2 kohaselt võib nõustaja esineda kohtus koos menetlusosalisega ja anda selgitusi. Nõustaja ei saa teha menetlustoiminguid ega esitada taotlusi. Kuna hagi õigeksvõtmine on menetlustoiming, siis ei olnud kostja nõustajal õigust seda teha, tema poolt tehtud toimingul ei ole aga õiguslikku tähendust. Sellest seisukohast ei ole tähtsust asjaolul, et istungil viibis kostja seaduslik esindaja, kes nõustaja poolt tehtud menetlustoimingu kohta midagi ei öelnud. TsMS § 217 lg. 5 lausete 1 – 3 kohaselt on esindajal selle menetlusosalise õigused ja kohustused, keda ta esindab. Esindaja tehtud menetlustoiming loetakse tehtuks esindatud menetlusosalise poolt. Asjaolu omaksvõtmise ja muude avalduste kohta kehtib see niivõrd, kuivõrd juuresviibiv menetlusosaline omaksvõttu või avaldust kohe tagasi ei võta või ei paranda. Sarnast regulatsiooni ei ole kehtestatud nõustaja kohta. Seega järeldub osundatud sätete koosmõjust, et seadusandja on teinud selget vahet nõustaja ja esindaja õiguslikul seisundil. Istungil viibinud kostja seaduslik esindaja ei ole hagi selles osas õigeks võtnud. Samas on viivisenõue põhjendatud ja tuleb rahuldada

§ 113lg.

1 alusel. Nii ei ole vaidlust selle üle, et

1. jaanuari
2. a. kliendilepingu kohaselt pidi kostja kandma võlgnikult saadud rahasummad E. K üle 5 päeva jooksul tasumise päevale järgnevast päevast arvates, et 120.000 krooni kandis kostja nimetatule üle viivitusega ning et ülejäänud summa on siiani üle kandmata. Pooled ei vaidle ka kostja poolt E. K üle kantud summade suuruse ja ülekannete kuupäevade üle. Hageja on esitanud viivisearvestuse (tl. 21), mille kohaselt ta soovib viivise väljamõistmist 10.280 krooni suuruses summas ja mille arvestuskäiku hageja esindaja apellatsioonikohtu istungil selgitas. Viivisearvestusele ei ole kostja konkreetseid vastuväiteid esitanud. Samas on kostja tunnistanud oma kohustust viivist maksta, sest E. K esitatud
3. augusti
4. a. arves (tl. 18) on kostja arvestanud E. K hüvitisena kohustuse täitmisega viivitamise eest 22.829, 27 krooni, mis on üle kahe korra rohkem, kui hageja poolt nõutav. Kostja esindaja ei suutnud selgitada, millise ajavahemiku eest ja millistest summadest lähtudes on kostja arves märgitud viivise arvestanud. Kuna kostja soovis tasuda viivise E. K tasaarvestuse korras, tasaarvestuseks tema poolt märgitud ulatuses ei olnud aga alust, siis ei ole kostja viivist tegelikult tasunud ja põhjendamatu on kostja väide, nagu tuleks viivis lugeda kostja poolt tasutuks. Lähtudes eespooltoodust, tuleb hagi rahuldada 47.010 krooni ulatuses (U N sissenõutud summa 199.600 krooni – E. K ülekantud summa 120.000 krooni – E. K poolt 9 sissenõudmisteenuse osutamise eest tasumisele kuuluv summa 39.920 krooni – E. K poolt õigusabi osutamise lepingu alusel tasumisele kuuluv summa 2950 krooni + sissenõudmisteenuse lepingust tuleneva kohustuse viivitamise eest tasumisele kuuluv viivis 10.280 krooni = 47.010 krooni). Apellant OÜ H ei ole kaebuses põhjendanud, millised on need menetlusõiguse normide rikkumised, mis tingiksid maakohtu otsuse tühistamise ja tsiviilasja maakohtule uueks läbivaatamiseks saatmise. Kolleegium niisuguseid rikkumisi ei tuvastanud. Apellatsioonimenetluse õigusabikulu hüvitamist ei ole hageja taotlenud. Kai Kullerkupp Urmas Reinola Malle Seppik