s sätestatud toimingud Kambja vallas L. külas asuva Kambja vallale kuuluva elamu ½ mõttelise osa erastamiseks kaebuse esitajale (tl 2-4). Kaebuse õigusliku alusena viitas kaebaja kaasomandis oleva elamu
le. Nimetatud seaduse § 2 lg l järgi on erastamise objektiks kaasomandis oleva elamu mõtteline osa, mille omanik on riik või kohalik omavalitsusüksus. Sama paragrahvi lõike 2 järgi erastatakse sama seaduse kohaselt elamu mõtteline osa siis, kui kaasomanikud ei sõlmi elamu reaalosadeks jagamise kokkulepet või kui elamut ei ole jagatud reaalosadeks kohtuotsusega. Tulenevalt kaasomandis oleva
lg 4 ja lg 5 mõttest võib kaasomand tekkida nii enne kui ka pärast seaduse jõustumist. Sama tuleneb ka EES § 3 lg-st 11, mille kohaselt elamus, mida reaalosadeks jagatud ei ole, erastatakse eluruum eraldi seaduse alusel. Selliseks seaduseks on kaasomandis oleva elamu mõttelise osa erastamise seadus. Kaebuse esitaja oli seisukohal, et käesoleval juhul ei kuulu eluruumide erastamise seaduse normid kohaldamisele. Kaasomandis oleva elamu
kohaselt on erastamise kohustatud subjektiks EES § 6 sätestatud eluruumide erastamise kohustatud subjekt – antud juhul Kambja Vallavalitsus. Seaduse § 4 lg l sätestab erastamise õigustatud subjektide ringi. Seaduse § 4 lg l p 2 kohaselt on kaasomanik erastamise õigustud subjektiks juhul, kui puudub esimest eelistust omav isik, s.o. üürnik. Käesoleval juhul puudub vallale kuuluval mõttelisel osal üürnik, mille tõttu on kaebuse esitaja teist eelistust omav isik ja seega erastamise õigustatud subjekt. Kaebaja arvates esinevad kõik faktilised asjaolud vallale kuuluva elamu mõttelise osa erastamiseks kaebuse esitajale. Käesoleval juhul on vallavalitsuse tegevus õigusvastane, sest ei ole järgitud seadust ja ei ole tagatud kaebuse esitaja õiguste ja huvide kaitse. Kaebuse esitajale eluruumi mõttelise osa erastamisest keeldumisega on rikutud kaebuse esitaja subjektiivset õigust, mis seisneb õiguses erastada vallale kuuluva elamu mõtteline osa. Vastuseks Kambja Vallavalitsuse kirjalikule vastusele kaebuse kohta märkis kaebuse esitaja, et on jätkuvalt seisukohal, et käesolevas vaidluses tuleb kohaldada kaasomandis oleva elamu mõttelise osa erastamise seadust (tl 24-25). EES § 3 lg l ja lg. 11 määratlevad erastamise objekti eluruumide erastamise seaduse järgi. Erastamise objektiks on elamu või eluruum, mis kuuluvad avalik-õiguslikule isikule. Nimetatud norm reguleerib üldjuhtumeid. Erijuhuks on EES § 3 lg 11, mis reguleerib eluruumide erastamist kaasomandis olevas elamus. Kaasomandis oleva elamu
lg 4 ja lg 5 kohaselt on erastamise objektiks elamu, millele tekkis kaasomand nii enne kui ka pärast käesoleva seaduse jõustumist. Kaasomandis oleva elamu mõttelise osa erastamise seadus jõustus 18.01.1997, s.o. oluliselt hiljem kui eluruumide erastamise seadus. Kaebuse esitaja arvates ei tee kaasomandis oleva elamu mõttelise osa erastamise seadus vahet, millisel ajal ja viisil kaasomand tekkis. Sellest tulenevalt kuuluvad käesoleva seaduse alusel erastamisele elamu mõttelised osad ka siis, kui kaasomand on tekkinud peale 18.01.1997.a. Nii on see ka käesoleval juhul. Kaebaja arvates tuleks käesoleval juhul kasutada subjektiiv-teleoloogilist tõlgendamise meetodit. See tähendab tõlgendamist läbi seadusandja tahte. Kaasomandis oleva elamu
kui terviku seletuskirjale viidata ei saa, kuid 30.03.1998.a. on andnud Riigikogu majanduskomisjon arvamuse kaasomandis oleva 2 elamu
Riigikogu majanduskomisjoni arvamuses seisab: Muudetava seaduse § 2 lg 2 sätestab, et kaasomandis oleva elamu mõtteline osa erastatakse siis, kui kaasomanikud ei sõlmi elamu reaalosadeks jagamise kokkulepet või kui elamu ei ole reaalosadeks jagatud kohtuotsusega. Lõige 4 sätestab, et enne seaduse jõustumist tekkinud kaasomandi puhul võivad kaasomanikud ühe aasta jooksul seaduse jõustumisest sõlmida kokkuleppe elamu reaalosadeks jagamiseks asjaõigusseaduse järgi. Lõige 5 aga sätestab, et kaasomandi tekkimisel pärast selle seaduse jõustumist võivad kaasomanikud sõlmida elamu reaalosadeks jagamise kokkuleppe 6 kuu jooksul kaasomandi tekkest arvates. Seaduse § 2 lg 7 aga sätestab, et enne lõigetes 4 ja 5 sätestatud tähtaja saabumist võidakse kaasomandis oleva elamu mõtteline osa erastada siis, kui kõik kaasomanikud on esitanud notariaalselt tõestatud avalduse, et nad ei nõua elamu reaalosadeks jagamist. Eeltoodud põhimõtetest järeldub, et juhul, kui kaasomanikud ei ole § 2 lg 4 kohaselt tänaseks sõlminud elamu reaalosadeks jagamise kokkulepet, on võimalik erastada elamu mõtteline osa ilma elamut reaalosadeks jagamata.Teiseks järeldub eeltoodust, et kaasomand elamule, kus üheks kaasomanikuks on riik või kohalik omavalitsusüksus, võib tulevikus tekkida ette määramata ajal. Eeltoodust lähtudes võib kaebuse eitaja arvates kaasomand elamule tekkida mistahes ajal. Sellest omakorda järeldub, et EES § 3 sätted ei ole antud juhul kohaldatavad. Seega ei saa kuidagi väita, et kaasomandis oleva elamu mõttelist osa saab erastada vaid juhul, kui see oli erastamise kohustatud subjekti omandis eluruumide erastamise seaduse jõustumisel. Kambja Vallavalitsuse vastuväited Kambja Vallavalitsus palus jätta kaebuse rahuldamata. Vastustaja leidis, et nurjunud enampakkumise järel ei saanud kaebuse esitajal tekkida mingit õiguspärast ootust elamu ½ mõttelise osa uue enampakkumise suhtes. Asjaolu, et esimene enampakkumine nurjus ning vald ei soovinud uut enampakkumist korraldada, ei puuduta kaebaja õigusi. Vastustaja märkis, et ta on kohtueelses menetluses ammendavalt põhjendanud seda, miks ei kuulu Kambja vallas L. külas asuv endine L. 3 talu elumaja ½ mõttelises osas erastamisele kaebuse esitajale. Vastustaja tugineb eluruumide erastamise seaduse § 3 lg 12, mille kohaselt on eluruum erastamise objektiks, kui see on kohustatud subjekti omandis eluruumide erastamise seaduse jõustumisel või on antud kohustatud subjekti omandisse erastamisseaduse või Eesti Vabariigi põllumajandusreformi seaduse alusel. Vaidlusalune eluruum ei olnud omavalitsuse omandis eluruumide erastamise seaduse jõustumisel ja vald ei omandanud asja ka põllumajandusreformi seaduse alusel. Eluruumide erastamise seadus jõustus 29.05.1993. Kambja Vallavolikogu otsustas tunnistada Kambja vallas L. külas asuva endise L. 3 talu elumaja ½ mõttelise osa, lauda 1/3 mõttelise osa ning aida peremehetuteks ehitisteks 26.08.1999 otsusega. Seega ei omanud vald vaidlusalust elamut eluruumide erastamise seaduse jõustumisel, 3 mistõttu pole eelnimetatud ehitise puhul tegemist erastamise objektiga. Vaadeldav vara oleks erastamise objekt, juhul, kui see oleks olnud valla omandis 29.05.1993 või varem. Täiendavas selgituses märkis vastustaja, et kaebuse esitaja esindaja vastus ja selles viidatud riigikogu majanduskomisjoni arvamus ei anna alust selleks, et eelistada kaasomandis oleva elamu
kohaldamist eluruumide erastamise seaduse vastava normi kohaldamisele. Vastustaja osundas sellele, et kaebaja esindaja poolt viidatud eluruumide erastamise seaduse § 3 lõikega 11 täiendas riigikogu eluruumide erastamise seadust järgmises sõnastuses:
vastuvõtmist ja jõustumist 18.01.1997 täiendada 02.03.1997 jõustunud seadusemuudatusega eluruumide erastamise seaduse §-i 3 lõikega 12 ning oluliselt piirata erastamise objektide ringi. Vastustaja leidis, et seadusandja tahe oli õigusaktide ajalist vastuvõtmist ja jõustumist arvestades suunatud just sellele, et välistada kaasomandis oleva elamu mõttelise osa erastamine, kui eluruum pole kohustatud subjekti omandis eluruumide erastamise seaduse jõustumisel või pole antud kohustatud subjekti omandisse erastamisseaduse või Eesti Vabariigi põllumajandusreformi seaduse alusel. Kohtu otsus ja põhjendused Menetlusosaliste nõusolekul (tl 18 ja tl 25) lahendab kohus kaebuse kirjalikus menetluses lähtudes kaebuse esitaja ja vastustaja poolt kohtule esitatud kirjalikest seisukohtadest ja materjalidest. Kohus jätab kaebuse rahuldamata. 4 Kaebuse esitaja arvates kuulub kaasomandisse kuuluva elamu mõtteline osa, mille omanikuks antud juhul on Kambja vald, erastamisele kaasomandis oleva elamu
alusel. Kaebuse esitaja oli seisukohal, et elamu vallale kuuluv mõtteline osa kuulub kaasomanikule ( kaebajale) erastamisele vaatamata sellele, et see elamu osa ei olnud valla omandis eluruumide erastamise seaduse jõustumisel. Kambja Vallavalitsuse arvates välistab kaasomandis oleva elamu mõttelise osa erastamise käesoleval juhul eluruumide erastamise seaduse § 3 lg-s 12 sätestatu. Seega taandub vaidlus antud asjas sellele, kas Kambja vallas L. külas asuva elamu ½ mõtteline osa (mis on Kambja valla omandis) on erastamise objekt või mitte. Eluruumide erastamise seaduse (EES) § 3 lg 12 kohaselt on eluruum erastamise objektiks, kui see on kohustatud subjekti omandis käesoleva seaduse jõustumisel või on antud kohustatud subjekti omandisse erastamisseaduse (RT I 1993, 45,639; 1997,9,78; 1998,12,153; 30,411; 2000, 51,324) või Eesti Vabariigi põllumajandusreformi seaduse alusel. EES § 3 lg 11 järgi erastatakse kaasomandisse kuuluvates elamutes, mille üheks omanikuks on eluruumide erastamise kohustatud subjekt, asuvad eluruumid käesoleva seaduse alusel juhul, kui kaasomanikud saavutavad kokkuleppe elamu reaalosade kindlaksmääramiseks. Kui kaasomanikud ei jõua kokkuleppele, erastatakse eluruum eraldi seaduse alusel. Eraldi seaduseks, millele EES § 3 lg-s 11 osundatakse on 18.01.1997 jõustunud kaasomandis oleva elamu mõttelise osa erastamise seadus. Kohtu arvates on ekslik kaebaja seisukoht, et Kambja vallale kuuluv mõtteline osa elamust kuulub kaebajale (elamu kaasomanikule) erastamisele vaatamata sellele, et elamu osa ei olnud erastamise kohustatud subjekti omandis eluruumide erastamise seaduse jõustumisel. Nii EES kui kaasomandis oleva elamu mõttelise osa erastamise seadus reguleerivad samasse valdkonda kuuluvaid õigussuhteid ja nende rakendamine peab olema vastastikuses seoses. EES või kaasomandis oleva elamu
kohaldamine on seadusandja poolt seatud sõltuvusse asjaolust, kas elamu on jagatud reaalosadeks või mitte. Sellisele seisukohale on asutud ka kohtupraktikas (Tartu Rkk 27.04.2001.a. otsus asjas 2-3-21/2001). Arvestades mõlema seaduse ühtset ülesannet ja eesmärki, võib asuda seisukohale, et seadusandja on eluruumide erastamise seadusega kehtestanud eluruumide erastamise üldised põhimõtted, kaasomandis oleva elamu
ga aga elamu kaasomandiga seonduvate õigussuhete spetsiifikast tulenevad erastamise erisused. EES § 3 lg 11 viimase lause kohaselt erastatakse kaasomandisse kuuluvates elamutes, mille üheks omanikuks on eluruumide erastamise kohustatud subjekt, asuvad eluruumid eraldi seaduse alusel üksnes siis, kui kaasomanikud ei saavuta (ei ole seadusega määratud tähtaja jooksul saavutanud) kokkulepet elamu reaalosade kindlaksmääramiseks. Sellest tulenevalt on eluruumide erastamise seaduse sätted kohaldatavad ka kaasomandisse kuuluvate elamute mõtteliste osade erastamisel, välja arvatud osas, millises kaasomandis oleva elamu mõttelise osa erastamise seadus sisaldab eriregulatsiooni. Kui välistada kaasomandis oleva elamu mõttelise osa erastamismenetluses EES nende sätete kohaldamine, millele kaasomandis oleva elamu
s sõnaselgelt pole viidatud, oleksid erastamise õigustatud subjektid ebavõrdselt koheldud. Elamu reaalosadeks jagamise kokkuleppe saavutanud kaasomanikele rakendub EES § 3 lg-s 12 sätestatud piirang ning nendele, kes kokkuleppele ei ole jõudnud (või pole soovinudki jõuda) see piirang ei rakendu. Lisaks sellele viib mõttekäik, et ei rakendata EES sätted, millele kaasomandis oleva 5 elamu mõttelise osa erastamise seadus otse ei viita, selleni, et reaalosadeks jagamata elamutes võiks erastada ka eluruumid, mille erastamise EES § 3 lg 5 välistab, nt õigusvastaselt võõrandatud eluruumid (mida takistab EES § 3 lg 5 p 4) või eluruumid, mille üürileping on vaidlustatud (mida takistab EES § 3 lg 5 p 3). See oleks vastuolus elamureformi üldiste põhimõtetega. Asja materjalidest nähtub, et Kambja vald ei olnud L. külas asuva vaidlusalune elamuosa omanikuks eluruumide erastamise seaduse jõustumisel (29.05.1993), seda pole antud valla omandisse ka erastamisseaduse või Eesti Vabariigi põllumajandusreformi seaduse alusel. Vald sai kõnealuse elamu mõttelise osa omanikuks 1999.a. peremehetute ehitiste (sealhulgas elamu osa) hõivamise teel (tl 10; 19-21). Seega lähtudes EES § 3 lg-s 12 sätestatust ei ole see elamu osa erastamise objektiks ei EES ega kaasomandis oleva elamu
alusel. Kuna kaasomandis oleva elamu
lg-s 4 ja lg-s 5 räägitakse kaasomandi tekkimisest nii enne kui ka pärast kaasomandis oleva elamu
jõustumist, teeb kaebuse esitaja sellest järelduse, et seaduse kohaldamisel pole oluline, millisel ajal ja viisil kaasomand tekkis. Sellest tulenevalt kuuluvad elamu mõttelised osad kaebaja arvates erastamisele kaasomandis oleva elamu
alusel olenemata kaasomandi tekkimise viisist ja ajast. Selle väite kinnituseks viitab kaebuse esitaja Riigikogu majanduskomisjoni istungi protokollile, kus arutati kaasomandis oleva elamu
muutmise seaduse eelnõu (823 SE), ning sellele lisatud Riigikogu kantselei juriidilise osakonna asejuhataja nõuniku arvamusele. EES § 3 lg 12, mille kohaselt eluruum on erastamise objektiks, kui see on kohustatud subjekti omandis sama seaduse jõustumisel või on antud kohustatud subjekti omandisse erastamisseaduse või põllumajandusreformi seaduse alusel, fikseerib üldise tingimuse, mil eluruum on erastamise objektiks. Kaasomandis oleva elamu
Kaebaja viide Riigikogu majanduskomisjoni istungi protokollile ( kaasomandis oleva elamu
muutmise seaduse eelnõu (823 SE) arutelu) ja sellele lisatud Riigikogu kantselei juriidilise osakonna asejuhataja nõuniku arvamusele ei ole asjakohane. Viidatud seadusemuudatusega pikendati senikehtinud tähtaegu. Arutelust ja arvamusest ei tulene kaebaja poolt tehtud järeldused seadusandja tahte kohta. Protokollis (kättesaadav http://web.riigikogu.ee) märgitakse, et seaduseelnõu esitati, kuna Tallinna Linnavalitsus on hädas elamu reaalosadeks jagamise kokkulepete sõlmimisega ettenähtud tähtajaks. Samuti märgitakse ka seda, et üldiselt on seaduses tähtaegade kehtestamine vajalik selleks, et reform ei jääks venima lõpmatuseni. Kuna Kambja Vallavalitsus on õiguspäraselt keeldunud Kambja vallas L. külas asuva Kambja vallale kuuluva elamu ½ mõttelise osa erastamisest kaebuse esitajale kaasomandis oleva elamu
alusel, puudub kohtul alus kaebuses esitatud kohustamisnõude rahuldamiseks. Lähtudes eeltoodud põhjendustest ning juhindudes HKMS § 26 lg 1 p 6 jätab kohus T. P.`i kaebuse rahuldamata. Mai Saunanen kohtunik 6
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.