) § 108 lg 1 p 4 alusel seoses piirvanuse täitumisega. 31.07.2003.a. kaitseministri käskkirjaga nr 376 maksti kaitseväelasele reamees L.K.le seoses tema teenistusülesannete täitmise tõttu saadud vigastuse tagajärjel tekkinud 40%-lise püsiva töövõimetusega ühekordset toetust kahe aasta palga ulatuses summas 162 840 kr, millest pärast maksude mahaarvamist kanti tema pangakontole 121 004 kr. 8.03.2004.a. otsusega nr 14 rahuldas Kaitseministeeriumi arstlik keskkomisjon L.K. vaide ja muutis kaitseväe arstliku komisjoni 11.11.2003.a. otsust nr 10, tuvastades L.K.l osalise püsiva töövõimetuse 60% ulatuses. 24.11.2004.a. kaitseväe arstliku komisjoni otsusega nr 16 tuvastati L.K.l osaline püsiv töövõimetus 60% ulatuses alates 24.11.2004.a. kuni 30.11.2006.a. 2.02.2005.a. ROK-i ülema otsusega nr 1.3-3/28-2 jäeti rahuldamata L.K. taotlus tervisekahjustusega tekitatud kahju hüvitamiseks. Otsuse kohaselt on kahju hüvitamise nõude rahuldamise eelduseks riigivastutuse seaduse(RVS) järgi, et: avaliku võimu kandja on tegutsenud õigusvastaselt; isiku õigusi on rikutud ja talle on tekitatud kahju; avaliku võimu kandja õigusvastase tegevuse ja isikule tekitatud kahju vahel on põhjuslik seos. Taotleja sai vigastada 22.11.2002.a. töökohale minnes jalgteel kukkudes ning seega puudub avaliku võimu kandja tegevuse õigusvastasus. Hüvitist tööst põhjustatud tervisekahjustuse eest on töötajal töötervishoiu ja tööohutuse seaduse (TTS) järgi õigus saada vastavalt Vabariigi Valitsuse kehtestatud korrale(§ 14 lg 5 p 6). MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD Kaebaja palub tühistada ROK-i 2.02.2005.a. otsus nr 1.3-3/28-2 ning kohustada ROK-i hüvitama kaebajale teenistuskohustuse täitmisel juhtunud tööõnnetusega tekitatud kahju ajavahemikus 8.04.2003.a. kuni 4.03.2005.a. 56 488 kr ja alates 4.01.2005.a. igakuiselt 2456 kr. 22.11.2002.a. kell 10.50 juhtus kaebajaga väeosa territooriumil tööõnnetus – kukkumine teenistusülesannete täitmisel -, mille tulemusel sai viga parem põlv. Kaitseväe arstliku komisjoni 11.11.2003.a. otsusega nr 10 tuvastati kaebajal osaline püsiv töövõimetus 40% ulatuses. Kaitseministeeriumi arstlik keskkomisjon tuvastas aga 8.03.2004.a. otsuses nr 14 keskmise raskusega funktsioonihäirest tingitud osalise püsiva töövõimetuse 60% ulatuses. Vastavalt
§-le 126 lg 3 arvatakse erru kaadrikaitseväelane, kes oma vanuse või tervise tõttu ei kuulu arvestamisele reservväelasena. Kuna kaebaja ei olnud teenistusest vabastamisel veel 60-aastane, siis arvati ta erru üksnes tervislikel põhjustel. Peale teenistusest vabastamist on kaebaja sissetulek vähenenud 5333 kroonilt 1615 kroonile(töövõimetuspension), millest kaebaja peab veel tasuma ravimiskulusid. Vabariigi Valitsuse 10.06.1992.a. määrusega nr 172 kinnitatud „Ettevõtete, asutuste ja organisatsioonide töötajatele tööülesannete täitmisel saadud vigastuse või muu tervisekahjustusega tekitatud kahju hüvitamise ajutise korra“(edaspidi „ajutine kord“) p 2 kohaselt seisneb kahju hüvitamine kannatanule rahasummade väljamaksmises sissetuleku(või selle osa) ulatuses, millest ta jäi ilma töövõime kaotuse või selle alanemise tagajärjel, kusjuures hüvitusest arvatakse maha seoses töövigastusega määratud invaliidsusgrupile vastav pension või töövõimetuse astmele vastav pension. Sellise arvestuse järgi tuleb kaebajale hüvitada 2456 kr kuus: 6785(endine kuusissetulek) x 60%(töövõime kaotus) – 1615(pension) = 4071 – 1615 = 2456 kr. Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-94-97 asunud seisukohale, et tööandja on kohustatud töötajale tagama ohutud töötingimused ja ohutu pääsu töökohale; kui ohutus ei ole tagatud, peab tööandja õnnetuse korral vastutama töötajale tekitatud kahju eest. Võlaõigusseaduse(VÕS) § 130 kohaselt isiku tervise kahjustamisest tekkinud kahju hüvitamise kohustuse olemasolu korral tuleb kahjustatud isikule hüvitada kahjustamisest tekkinud kulud, sealhulgas vajaduste suurenemisest tekkinud kulud, ning osalisest töövõimetusest tekkinud kahju, sealhulgas sissetulekute vähenemisest ja edasiste majanduslike võimaluste halvenemisest tekkinud kahju. ROK-i 2.02.2005.a. otsuses ei vaidlustata, et kaebaja kukkus teenistusajal ja teenistuskoha(väeosa) territooriumil oleval teelõigul, mille tagajärjel saadud vigastus põhjustas kaebaja töövõime kaotuse. Ajutise korra p 1 kohaselt kannavad organisatsioonid varalist vastutust töötajatele tööülesannete täitmisel organisatsiooni süü läbi nii tema territooriumil kui ka väljaspool seda saadud vigastuse või muu tervisekahjustusega tekitatud kahju eest. Organisatsioon vabastatakse kahju hüvitamisest, kui ta tõendab, et vigastus või muu tervisekahjustus ei tekkinud tema süü läbi. Vaidlustatud otsuses ega tööõnnetuse juurdlusmaterjalides ei ole tõendatud kahju hüvitamiseks kohustatud isiku süü puudumist ega kaebaja süü olemasolu. Otsuses pole selgitatud selle peale Tallinna Halduskohtusse kaebuse esitamise korda ja tähtaega. Kohtuistungile kaebaja ei ilmunud, kuigi oli istungi toimumise ajast teadlik, ilmumise võimatusest teatanud ei ole ega ole ka taotlenud istungi edasilükkamist, mistõttu kohus arutas asja ilma kaebaja osavõtuta. Kaitseministeerium palub jätta kaebus rahuldamata. Kaevatud otsuses haldusakti vaidlustamise korra ja tähtaja puudumine ei toonud kaasa kaebaja õiguste rikkumist, mistõttu sel põhjusel otsuse tühistamine pole põhjendatud. Kaebaja viited tööõigus- ja avalikku teenistussuhet reguleerivatele õigusnormidele on asjakohatud, sest kaebaja ei ole töötaja ega avalik teenistuja avaliku teenistuse seaduse mõttes, vaid kaadrikaitseväelane, kelle suhteid ROK-ga reguleeris lisaks tegevteenistuse lepingule
, mille 9.peatükis on toodud ära kaadrikaitseväelaste teenistusalased tagatised, sealhulgas rahalised toetused kaadrikaitseväelase vigastusel või töövõime kaotusel teenistusülesannete täitmisel. Teenistusülesannete täitmise tõttu kaitseväelase invaliidistumise või talle kehavigastuse tekitamise korral riigi poolt antava toetuse maksmise aluseid ja korda reguleeris Vabariigi Valitsuse poolt 7.12.2000.a. vastu võetud ja 15.08.2003.a. kehtetuks muutunud määrus nr 410 „Kaitseväeteenistuse seaduse §-s 164 sätestatud toetuse maksmise alused ja kord ning vastavate sätete kohaldamise erisused sõjaseisukorra ajal“.
§-s 164 toodud toetuste suurused on kindlaks määratud põhimõttel, mille kohaselt peaks teatud töövõimekaotuse astme korral olema kaetud isiku sissetuleku täielik või osaline kaotus, samuti kõik kulutused, mida isik kandis/kannab töövõime osalisest kaotusest tingituna. Kaebaja on jätnud märkimata, et on juba saanud ühekordset toetust kahe aasta palga ulatuses summas 121 004 kr(neto). Selle toetusega pidi olema kaetud kaebajal ärajääv sissetulek ja kõik kulutused, mida kaebaja kandis seoses osalise püsiva töövõime kaotusega. Ka juhul, kui kaebaja nõue oleks põhjendatud, on väär kaebaja väide, mille kohaselt tuleb kahju arvestamise aluseks võtta keskmine kuusissetulek summas 6785 kr(hõlmab kaebaja arvates hüvitisi toiduraha ja korterikompensatsiooni näol).
§-s 164 lg 3 ja 5 kasutab seadusandja toetuse arvestamise aluseks võetava rahalise sissetuleku osas mõisteid „palk“ ja „teenistustasu“.
lg 1 järgi makstakse kaadrikaitseväelasele teenistustasu, mis koosneb ametipalgast, lisatasust, puhku- setasust ja puhkusetoetusest. Toiduraha ja korterikulusid makstakse kõikidele kaadrikaitseväelastele hüvitisena, mida
Õiguse eesmärk ja mõte ei saa olla selles, et isik saaks peale teenistussuhte lõppu kahjuhüvitise koosseisulise osana toiduraha ja korterikulusid nõuda. Ka kaebaja viidatud ajutise korra p 14 kohaselt on makstava hüvise arvutamise aluseks vaid kõik töötasuliigid. Seega on kaebaja sissetulek tema ametipalk, millele lisandusid ametipalga suurendus, staaźitasu, teatud puhkudel erinevad ühekordsed toetused ning puhkusetasu, kokku 2995 kr 50 s. Isegi kui kohus leiab, et kaebaja nõue on põhjendatud, ei ole kaebaja tõendanud, et tema sissetulek oleks vähenenud. Kaebaja ei ole tõendanud, kui suur on tema pension ning et tal muud sissetulekud puuduvad. ROK palub jätta kaebus rahuldamata. Kõnealusest vigastusest tingitud kahju hüvitamiseks maksis riik Kaitseministeeriumi kaudu kaebajale juba välja
§-s 163 lg 3 p 2 ettenähtud ühekordse toetuse kahe aasta vabariigi keskmise palga ulatuses summas 162 840 kr(bruto). Kaebaja ei ole tõendanud kahju tekkimist üle nimetatud summa, tema nõude rahuldamine tähendaks kahju tekkimisega eelnenud olukorraga võrreldes lisasissetuleku saamist. Kaebaja saab väidetava riigi poolt tekitatud kahju hüvitamist nõuda RVS alusel, kuid samas pole kaebaja väitnud ega tõendanud, et 22.11.2002.a. tekkinud kehavigastus oleks ROK-i õigusvastase tegevuse või tegevusetuse tulemus. RVS § 13 lg 3 järgi vabaneb avaliku võimu kandja vastutusest avalike ülesannete täitmisel tekitatud kahju eest, kui kahju tekitamist ei olnud võimalik vältida ka avalike ülesannete täitmisel vajalikku hoolsust täielikult järgides. Riigil ja ROK-l oli täiesti võimatu ära hoida kaebaja libastumist ja sellest tulenevalt temale kehavigastusest tingitud kahju tekkimist. Kaebaja kuusissetulek ei olnud 6785 kr, summa on võetud kaitseministri käskkirjast, millega kaebajale määrati ühekordne toetus; tegemist on vabariigi keskmise palgaga, mis oli küll aluseks toetuse arvutamisel, kuid kahju hüvitise arvutamisel ei ole kohaldatav. Kaebaja keskmine kuusissetulek koos toiduraha ja korterikompensatsiooniga oli 5344 kr 47 s. Põhjendamatu on kaebaja nõue hüvitisele määramata tähtajani. Ajutise korra p 19 järgi hüvitatakse kahju selle aja kestel, mille kohta VEK on teinud kindlaks töövõime kaotuse seoses töövigastusega. Kaitseväe arstliku komisjon on määranud kaebaja töövõime kaotuseks 60 % kuni 30.11.2006.a. ja hüvitist saaks nõuda vaid selle tähtpäevani. KOHTU PÕHJENDUSED Vaidlust ei ole selles, et kaebaja osalise püsiva töövõimetuse põhjustanud vigastus tekkis 22.11.2002.a. teenistuskohustusi täites tema teenistuskohas ROK-s ning selle tagajärjel on kaebaja praegu 60 % ulatuses osaliselt töövõimetu. Vastustajad pole vaielnud vastu ka kaebaja seisukohale, et temale tuleks hüvitada tööõnnetusega põhjustatud osalise töövõimetuse tõttu tekkinud kahju. Vastustajate väiteil ei ole kaebaja tõendanud, et temale tekitatud kahju ületab kaebajale makstud ühekordset toetust kahe aasta vabariigi keskmise palga ulatuses summas 162 840 kr. Toetust maksti kaebajale
lg 3 p 2; lg 5; lg 6 alusel, mis sätestavad, et teenistusülesannete täitmise tõttu saadud vigastuse tagajärjel kaitseväe arstliku komisjoni otsusega püsivalt 40–90 % ulatuses töövõimetuks tunnistatud kaitseväelasele maksab riik ühekordset toetust kaitseväelase kahe aasta palga ulatuses; ühe kuu palga arvutamise aluseks võetakse palgaseaduse alusel arvutatud keskmine teenistustasu, mis kaitseväelasel oli töövõime kaotuse korral püsivalt töövõimetuks tunnistamise või kehavigastuse saamise kuule eelnenud kuul; kui kaadrikaitseväelase ühe kuu palk osutub väiksemaks, kui Statistikaameti poolt avaldatud kuukeskmine brutopalk kalendriaastas, võetakse ühe kuu palga aluseks Statistikaameti poolt avaldatu. Tegelikult moodustab kaebaja kahjunõue koos igakuise hüvitise nõudega ainult poole temale toetusena makstud rahast. Seejuures on kaebaja ekslikult lähtunud toetuse maksmise käskkirjas märgitud vabariigi keskmisest brutopalgast 6785 kr, mida ei saa aluseks võtta hüvitise taotlemisel. Hüvitist saab kaebaja taotleda ikka ainult enda teenistustasust lähtudes, mis koosneb ametipalgast koos seaduses sätestatud lisatasudega, puhkusetasust ja puhkusetoetusest(
Ametipalgaks nimetatakse palgaastmele vastava kuupalgamäära alusel arvutatud palga osa(
lg 1), lisatasudeks on auastmetasu(
) ja väljateenitud aastate tasu(
Korteriraha ja toiduraha makstakse kaadrikaitseväelasele toetusena ning neid rahasid ei arvata teenistustasu hulka(
Kaebaja keskmine kuusissetulek koos toiduraha ja korterikompensatsiooniga oli 5344 kr 47 s; lahutades sellest korteriraha ja toiduraha, jääb järele teenistustasu 2994 kr 47 s, millest tulebki igakuise hüvitise arvutamisel lähtuda. 2994 kr 47 s(endine kuusissetulek) x 60%(töövõime kaotus) - 1615(pension) = 181 kr 68 s Jagades kaebajale määratud toetuse 162 840 kr töövõime osalise kaotuse tagajärjel kaotatud teenistustasu ja pensioni vahega 181 kr 68 s, selgub, et toetusest jätkub hüvitise katteks 896,3 kuud ehk 74,69 aastat. Kaebajal on osaline püsiv töövõimetus 60% ulatuses tuvastatud aga ainult kuni 30.11. 2006.a. Kaebaja väidab küll, et on pidanud tegema ka kulutusi ravimitele, kuid nende kulutuste kandmise kohta dokumente pole esitanud. Kaebaja ei ole tõendanud, et tööõnnetuse tagajärjel saadud osalise püsiva töövõimetusega temale põhjustatud kahju ületaks toetusena makstud summat 162 840 kr. 2.02.2005.a. ROK-i ülema otsus nr 1.3-3/28-2, millega jäeti rahuldamata kaebaja taotlus tervisekahjustusega tekitatud kahju hüvitamiseks, on õiguspärane. Otsuses pole küll märgitud selle vaidlustamise korda ja tähtaega, millega on rikutud haldusmenetluse seaduse § 57 lg 1, mis sätestab, et haldusaktis peab olema viide haldusakti vaidlustamise võimaluste, koha, tähtaja ja korra kohta. See rikkumine aga iseenesest ei saa olla otsuse tühistamise aluseks, sest vastavalt HMS §-le 57 lg 2 ja 3 ei mõjuta vaidlustamisviite puudumine haldusakti kehtivust, vaidlustamise tähtaega ega too kaasa muid õiguslikke tagajärgi, seda võib pidada üksnes haldusakti vaidlustamise tähtaja möödalaskmise mõjuvaks põhjuseks, kui tähtaja möödalaskmine on tingitud vaidlustamisviite puudumisest. Kaitseministeerium taotleb HKS § 93 lg 1 alusel 6195 kr õigusabikulude väljamõistmist kaebajalt, mille moodustavad asjast esindajana osa võtnud advokaadi kulud. Kohus jätab selle taotluse rahuldamata. HKS § 87 lg 2 sätestab kohtu õiguse omal algatusel vähendada põhjendamatult suuri õigusabikulusid. Riigikohtu halduskolleegium on korduvalt väljendanud seisukohta, et sellest lähtuvalt tuleb tunnistada halduskohtu õigust jätta välja mõistmata kohtukulud, mis on tervikuna põhjendamatud, s.o. kulud, mis pole üldse vajalikud. Asutuse kasuks välja mõistetavate õigusabikulude vajalikkuse ja põhjendatuse hindamisel tuleb arvesse võtta, kas antud vaidluse iseloom ja keerukus ning vastaspoole tegevus ja muud asjaolud tingisid asutuse poolt õigusabi tellimise advokaadilt. Kohus leiab, et asjaolusid arvestades ei eeldanud käsitletava kaebuse lahendamine asutusevälise õigusabi kasutamist. Kohtunik: D.Maastik
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.