lg-s 1 sätestatud tõendamiskoormusest lasus hagejal nimetatud asjaolude täiendava tõendamise kohustus. Hageja viide tõigale, et H.M ei nõudnud pandimärke kustutamist hooneregistris pärast M.Ti poolt AS-i M.T kohustuste ülevõtmist, ei tõenda pandiõiguse kestmajäämist, kuna muude tõenditega peale hageja seletuse ei ole tõendatud, et H.M oleks olnud teadlik 20.12.1997 sõlmitud võla ülekandmise kokkuleppest. Kuna hageja nõuded jäeti rahuldamata vaidlusaluse pandiõiguse lõppemise tõttu, ei pidanud kohus vajalikuks anda hinnangut nendele poolte seisukohtadele ja tõenditele, mis tuginesid eeldusele, et pandiõigus kehtib. Apellatsioonkaebuse nõue ja põhjendused Hageja palub tühistada Harju Maakohtu 07.12.2005 otsuse ja saata asi esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt on esimese astme kohus oluliselt rikkunud menetlusnorme sellega, et andis tõenditele ebaõige hinnangu, jättis osa tõendeid hindamata ning tugines otsuse tegemisel üllatuslikult asjaolule, mille kohta hagejale ei olnud antud võimalust tõendeid esitada. Apellant nõustub kohtu seisukohaga, et ehitise pandilepingu muutmine peab toimuma notariaalselt tõestatud vormis. 09.10.1995 hageja kasuks sõlmitud pandileping kehtib, sest 20.12.1997 laenulepingu p-s 3.2 sõlmitud pandileping M.Ti kohustuste täitmise tagamiseks H.Mile kuulunud ehitiste pantimisega on tühine notariaalse vorminõude järgimata jätmise tõttu. 09.10.1995 pandilepingu p 11 kohaselt kehtis pandiõigus krediidilepingu järgsete kohustuste täitmiseni laenusaaja poolt. Pandilepingu p 12 kohaselt pidi huvitatud isik esitama nõude hooneregistrile [pandiõiguse lõppemise kohta märke tegemiseks]. Sellist nõuet ei ole H.M kunagi esitanud. Hooneregistris oli 09.10.1995 pandilepingu alusel registreeritud ehitise kui vallasasja pant hageja kasuks ning hageja oli kuni H.Mi pärandi avanemiseni veendunud, et pandilepingu kanne hooneregistris tagab tema nõudeõigust. Pandikanne hooneregistris kehtis kuni ehitisealuse maa kinnistamiseni ning pantija H. M oli pandi kehtivusest teadlik, kuna ta tutvus paar korda aastas Viimsi Vallavalitsuses maa erastamistoimikuga, millest nähtus pandikohustuse kehtivus. Seega on kaevatavas kohtuotsuses ebaõigesti tuvastatud, et hageja seletus on ainsaks tõendiks pandiõiguse kestmajäämise kohta, s. o selle kohta, et H. M oli teadlik võla ülekandmisest ja andis nõusoleku uue võlgniku kohustuste tagamiseks. Kohus ei ole andnud hinnangut asjaolule, et pandilepingu äralangemise korral ei oleks hageja olnud nõus AS-i M.T võla ülekandmisega M.Tile, sest võlgnik ei olnud laenust midagi tagasi maksnud. Samuti pidi kohus arvestama heas usus käitumise ja mõistlikkuse põhimõtet, millega oli kooskõlas poolte arusaam, et saadud laen tuleb tagasi maksta ja kohustust jääb tagama H.Mi panditud vallasvara, kui tema tütar M.T või tütrele kuuluv äriühing ei suuda laenu tagasi maksta. H.Mi pärimisasja menetlemise käigus kostja tunnustas hageja pandiõigust ja oli nõus pärandvara arvel tasuma hagejale 4
§-des 3 ja 91 sätestatuga. Riigikohus on 05.06.2002 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-62-02 asunud seisukohale, et kohus peab
§-st 91 tulenevalt pooltele ja teistele protsessiosalistele selgitama, milliste nende nõuete ja vastuväidete aluseks märgitud asjaolude kohta tõendid puuduvad või ei ole esitatud tõendid nende asjaolude tuvastamiseks küllaldased, tehes pooltele ja protsessiosalistele ettepaneku esitada täiendavaid tõendeid. Apellant palub ringkonnakohtul täiendavate tõenditena vastu võtta hooneregistri 23.04.2003 õiendi ja ehitisregistri väljatrüki 2003. aastast, millest nähtub, et 09.10.1995 pandilepingu alusel on nimetatud registrites hageja kasuks tehtud vallaspandi kanne. Hageja ei esitanud tõendeid varem, kuna esimese astme kohtus pandikannete üle vaidlust ei olnud. Vastuväited apellatsioonkaebusele Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning palub jätta selle rahuldamata ja kaevatava kohtuotsuse muutmata. Samuti palub vastustaja apellandilt välja mõista apellatsioonimenetluses kantud õigusabikulud. Ringkonnakohtu lahend ja selle põhjendused Kolleegium ei tuvastanud maakohtu poolt materiaalõigusnormi ebaõiget kohaldamist ega ka menetlusõigusnormide rikkumist, mis oleks otsuse tühistamise aluseks. Kohus on põhjendatult juhindunud vaidluse lahendamisel tehingu tegemise ajal kehtinud seadusest tsiviilkoodeksi näol. Kolleegium ei tuvastanud maakohtu poolt menetlusõigusnormide rikkumist tõendite esitamist puudutavate sätete osas. Apellant taotleb ringkonnakohtus uue tõendina hooneregistri õiendi ja ehitisregistri väljavõtte vastuvõtmist. Vastustaja ei nõustu uue tõendi esitamisega ning leiab, et apellatsioonkaebusele lisatud tõendit H.M kuulunud hoone suhtes x vallas, x pandi registreerimise kohta hooneregistris oli võimalik esitada esimese astme kohtus. Kolleegium leiab, et apellandi poolt esitatud väiteid, ei saa lugeda mõjuva põhjuse olemasoluks uue tõendi esitamiseks ringkonnakohtus
lg1 kohaselt ringkonnakohus kontrollib esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud, kusjuures apellatsioonimenetluses uute tõendite esitamine on piiratud.
lg 3 p 2 kohaselt ringkonnakohus võtab vastu uue tõendi erandlikel asjaoludel, so, kui tõendi olemasolust pool ei teadnud või see sai kättesaadavaks pärast asja lahendamist esimese astme kohtus. Samuti on võimalik esitada uut tõendit apellatsioonimenetluses sel juhul, kui esimese astme kohus rikkus oluliselt menetlusõigusnormi, mistõttu poolel puudus võimalus tõendit esitada. Seaduseandja ei ole toonud ammendavat loetelu mõjuvate põhjuste kohta, millal poolel tekib õigus taotleda uue tõendi esitamist ringkonnakohtus, kuid igal juhul on pool kohustatud põhjendama ja põhistama mõjuva põhjuse olemaolu. Ringkonnakohtus uute tõendite esitamise piirangu üheks eesmärgiks on tsiviilkohtumenetluse ülesande tagamine, so. tsiviilasi läbi vaadata mõistliku aja jooksul ja võimalikult väikeste kuludega. Kolleegium peab vajalikuks märkida, et vaidlus puudus selles osas, et 09.10.1995 pandileping kehtis ka 22.05.1997 nõude loovutamise lepingu suhtes, mille kohta oligi kanne tehtud. Antud vaidlus puudutab 20.12.1997 lepingut ning pandiõiguse olemasolu. Otsuse kohaselt puudub vaidlus selle üle, et 20.12.1997 sõlmisid hageja ja M.T võla ülekandmise lepingu summas 300 000 krooni, mille alusel võttis M.T üle AS-i M.T laenulepingust nr 01-95/133 tuleneva võlgnevuse. Apellant ei nõustu kohtu seisukohaga, et tegemist oli võla ülekandmisega, ning leiab, et 20.12.1997 leping on tühine. Vastustaja vastuväide on põhjendatud, et esimese astme kohtus ei tõusetunud küsimust hageja ja M.T lepingu kehtivusest ning antud lepingu tühisuse nõuet ei ole esitatud.
lg 3 p 2 kohaselt uue asjaolu esitamiseks peab esinema samuti mõjuv põhjus, milline antud vaidluses puudub. Hageja on ise esimese astme kohtus 20.12.1997 lepingut käsitlenud võla ülekandmise lepinguna ning see ei olnud ka vaidlusobjektiks Hageja esitas nõude kostja kohustamiseks anda nõusolek kinnisasjale, asukohaga Harjumaa, x vald, x, kinnistusraamatus pandiõiguse kande tegemiseks hüpoteegi osas summas 1500 000 krooni. Hagiavalduse kohaselt pantija H.M andis hagejale nõusoleku vastutada ka uue võlgniku eest 20.12.1997 laenulepingu järgi, mil toimus võla ülekandmine AS-lt M.T M.Tile. 22.11.2005 kohtuistungi protokollist ilmneb, et hageja taotles kostja kohustamist nõusoleku andmiseks hüpoteegi seadmiseks tulenevalt tema ja M. T vahelisest laenulepingust võla tagamiseks. 20.12.1997 hageja ja M.Ti vahelisest lepingust ilmneb, et kuigi see kannab pealkirja“ laenuleping“, on selle lepingu esemeks AS-i M.T võla, mis tulenes 25.09.1995 laenulepingust, ülevõtmine M.Ti poolt, so võla ülekandmine AS-lt M füüsilisele isikule M.T. Seega 20.12.1997 lepinguga toimus kohustuse ülevõtmine, mille käigus toimus kohustatud isikute vahetus, so. vahetus võlasuhte pool. Kohustuse ülevõtmise puhul on tegemist käsutustehinguga. Tehingu tegemise ajal kehtinud tsiviilkoodeksi sätete kohaselt kohustuse ülevõtmine oli võimalik vana ja uue võlgniku vahelisel kokkuleppel ning võlausaldaja nõusolekul/TsK§ 220 lg 1/, kuid kohtupraktika kohaselt oli võimalik kohustuse ülevõtmine ka uue võlgniku ja võlausaldaja vahelisel kokkuleppel. Antud seisukohale 6
K § 220 lg-ga 3 on sätestatud ka VÕS § 177 lg-s 2, et kohustuse ülevõtmisel lõpevad kohustuse täitmise tagamiseks antud kohustusega seotud tagatised. Arvestades eeltoodut on maakohus hagi põhjendatult jätnud rahuldamata ning apellatsioonkaebuses toodud väited ei võimalda teha teistsugust otsust. Kolleegium andis pooltele võimaluse jõuda kompromissile antud vaidluses, kuid pooled kokkuleppele ei jõudnud. Apellandi väide selles osas, et kostja oli esialgselt nõus osa võlast tasuma, ilmneb ka toimiku materjalidest, kuid kohtuliku vaidluse korral ei anna ka see asjaolu alust hagi rahuldamiseks. Apellandi väide on õige, et laen tuleb tagasi maksta, kuid vastustaja on põhjendatult juhtinud tähelepanu sellele, et H.M tagas AS-i M.Ti laenu ning vastustaja ega ka tema isa H. M ei ole apellandilt laenu saanud. Kolleegium asub seisukohale, et apellandi poolt esitatud väited hea usu ja mõistlikkuse põhimõttest ei võimalda teha teistsugust otsust. Kohustuse ülekandmise puhul oli võlausaldajal õigus otsustada, kas ta on nõus võlgniku vahetusega ning kuidas ta tagab oma huvide kaitset. Margo Klaar Mare Merimaa Urmas Reinola 7
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.