3-05-1317/5

TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohtuasja number 3-05-1317 Otsuse kuupäev 21.märts 2006 Kohtunik Maare Aloe Kohtuasi AS XXX kaebus PRIA peadirektori kt 06.10.2005 käskkirja nr 1-3.12/1464 ja 25.11.2005 vaideotsuse nr 11-22/20 peale Asja läbivaatamise kuupäev 6.märts 2006 Istungil osalenud isikud Kaebuse esitaja AS XXX esindajad Andres Veide ja advokaat Karl Kask ning PRIA esindaja Anne Lepik Resolutsioon Jätta AS XXX kaebus rahuldamata. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest Tartu Halduskohtu kaudu. Apellatsioonkaebuse esitamisest tuleb Tartu Halduskohtule kirjalikult teatada 10 päeva jooksul arvates kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK AS XXX esitas 28.03.2005 Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ametile (edaspidi PRIA) investeeringutoetuse avalduse nr 0105650010, milles taotles 1 950 000 krooni suurust toetust sigala/söödaköögi rekonstrueerimiseks ja 396 990 krooni suurust toetust sõnnikulaoturite ostmiseks. Peale avalduse esitamist viis PRIA 06.04.2005 läbi investeeringuobjekti eelkontrolli, mille raames ei tehtud AS-le XXX ühtegi märkust. Peale eelkontrolli läbiviimist pikendas PRIA kahel korral avalduse suhtes otsuse tegemise tähtaega, kuid ei informeerinud AS-i XXX kordagi sellest, et avaldus ei vasta nõuetele ja PRIA kavatseb avalduse rahuldamata jätta. 06.10.2005 käskkirjaga nr 1-3.12/1464 jättis PRIA avalduse rahuldamata põhjusel, et tulenevalt konkurentsiseaduse (edaspidi KonkS) § 2 lg 2 kohaselt saab AS-i XXX ja OÜ-t XXX käsitleda ühe ettevõtjana, mistõttu nende poolt esitatud taotluste maht ületab põllumajandusministri 14.04.2004 määruse nr 36 „„Eesti riikliku arengukava Euroopa Liidu struktuurifondide kasutuselevõtuks – ühtne programmdokument aastateks 2004-2006“ meetme 3.1 „Investeeringud põllumajandustootmisse“ tingimused“ § 7 lg 9 ühe ettevõtja kohta sätestatud piirmäära. AS XXXX käskkirjaga ei nõustunud ja esitas PRIA-le vaide. 25.11.2005 vaideotsusega nr 11-22/20 jättis PRIA vaide rahuldamata. KAEBUSE PÕHJENDUSED JA TAOTLUS AS XXX esitas kohtule nii käskkirja kui ka vaideotsuse peale kaebuse, milles palub mõlemad haldusaktid tervikuna tühistada ja kohustada PRIA –t AS-i XXX 28.03.2005 avaldust nr 0105650010 uuesti läbi vaatama. Samuti palub kaebaja kaebuse rahuldamise korral välja mõista vastustajalt kohtukulud kogusummas 35 419.40 krooni. Kaebuse esitaja leiab, et nii käskkiri kui ka vaideotsus ei ole õiguspärased ja PRIA on avaldust rahuldamata jättes käitunud seadusvastaselt. Vaidlustatud haldusaktidega on rikutud AS XXX kui põllumajandustootmisega tegeleva ja struktuuritoetust taotlenud isiku õigust saada toetust struktuuritoetuse seaduse ja selle alusel vastu võetud õigusaktidega sätestatud korras ja ulatuses. Kaebuse esitaja väidab, et AS-i XXX ja OÜ-t XXX ei ole alust käsitleda ühe ettevõtjana. Käskkirjast nähtuvalt ei ole PRIA AS_i XXX taotlust menetledes ettevõtja mõiste määratlemisel lähtunud mitte äriseadustikust, vaid on kasutanud konkurentsiseaduse §-s 2 sätestatud ettevõtja definitsiooni. Kaebaja on seisukohal, et ettevõtja mõistele konkurentsiseaduse § 2 lõigetes 1 ja 3 antud määratlus on spetsiifiline ning kasutatav ainult konkurentsiõiguses. Sellist tõlgendust toetab ka mõlema viidatud sätte sõnastus, rõhutades, et nendes sätestatud ettevõtja määratlust kasutatakse vaid konkurentsiseaduse piires. Väljaspool konkurentsiseaduse reguleerimisala tuleb ettevõtja mõiste sisustamisel lähtuda äriseadustikus kui üldnormis sätestatust. Erinevalt konkurentsiseaduse sätetest ei ole äriseadustiku rakendusala piiratud vaid äriseadustikuga. PRIA on rikkunud haldusmenetluse üldpõhimõtteid – antud juhul ei ole PRIA AS-le XXX enne käskkirja vastuvõtmist ja teatavaks tegemist teada andnud, et ta kavatseb avalduse rahuldamata jätta, samuti puudub käskkirjas vähimgi viide kaalutlustele, miks PRIA pidas avaldust nõuetele mittevastavaks ja andmata avalduses sisalduvate puuduste kõrvaldamiseks võimalust. PRIA ei ole järginud uurimispõhimõtet, kirjeldades AS-le XXX antud teabenõudes probleemi üldsõnaliselt, umbisikuliselt ja pealiskaudselt. VASTUSTAJA VASTUVÄITED PRIA esindaja palub jätta kaebuse rahuldamata. Vastustaja esindaja väidab, et PRIA tugines AS XXX taotluse menetlemisel konkurentsiseadusele, mis ütleb, et ettevõtjaks loetakse ka juriidiliseks isikuks mitteolevat ühendust (§2 lg 1) ja mille § 2 lg 3 lubab lugeda üheks ettevõtjaks samal kaubaturul tegutsevaid ühte kontserni kuuluvaid ettevõtjaid või teisi valitseva mõju kaudu üksteisega seotud ettevõtjaid kui nende vahel puudub konkurents. Käesoleval juhul taotlevad kaks kontserni kuuluvat ettevõtjat toetust ühe ja sama objekti mõtteliste osade rekonstrueerimiseks – toetuse saab OÜ XXX puhul sisuliselt ikkagi AS XXX kui OÜ XXX 100% omanik ja lisaks sellele saaks sama sigala rekonstrueerimiseks maksimummääras toetust ka veel AS XXX taotlejana ise läbi kasutusvalduse lepingu. Sigala tervikuna on OÜ XXX omandis, seega saaks toetuse kahekordses maksimummääras tegelikult kontsern läbi ema- ja tütarettevõtja, järelikult konkurentsiseadusest lähtuvalt üks ettevõtja ehk üks taotleja meetme määruse mõttes. Vastustaja on seisukohal, et mõlema esitatud taotluse rahuldamise korral looksid nad olukorra, kus riigiabi suuremas ulatuses võimaldamise näol oleks põhjendamatu eelis majandustegevuse arendamiseks antud kontsernile, mistõttu nad rikuksid taotlejate võrdse kohtlemise printsiipi. Vastustaja väidab et haldusmenetluse üldpõhimõtteid ei ole nad rikkunud, kuna PRIA-l puudus vajadus taotlejalt lisaandmete saamiseks, küll aga tehti PRIA poolt järelepärimine Euroopa Komisjonile, kus kirjeldati kontserni kaasust ja paluti selgitust selle abikõlblikkuse kohta. KOHTU PÕHJENDUSED JA OTSUS Kohus, tutvunud asja kõigi materjalidega ja ära kuulanud protsessiosaliste seletused, on seisukohal, et kaebus tuleb jätta rahuldamata. Asja materjalidest nähtuvalt esitas AS XXX 28.03.2005 PRIA-le taotluse investeeringutoetuse saamiseks põllumajandusministri 14.04.2004 määruse nr 36 „Eesti riikliku arengukava Euroopa Liidu struktuurifondide kasutuselevõtuks – ühtne programmdokument aastateks 2004-2006“ meetme 3.1 „Investeeringud põllumajandustootmisse“ tingimused“ (edaspidi määrus nr 36) alusel sigala/söödaköögi mõttelise osa rekonstrueerimiseks summas 1 950 000 krooni (so määruse nr 36 § 7 lg 8 p 1 kohaselt maksimaalne taotletava toetuse summa) ja sõnnikulaoturite ostmiseks summas 396 990 krooni, seega kokku 2 346 990 krooni (tl 55-64). Vaidlust ei ole selles, et samal ajal on avalduse toetuse saamiseks sama meetme raames ühe ja sama sigala mõttelise osa rekonstrueerimiseks esitanud ka AS XXX tütarettevõte OÜ XXX kui objekti omanik. Seega taotlesid mõlemad taotlejad hoone rekonstrueerimiseks maksimummääras määruse nr 36 § 7 lg 8 p 1 ja p 3 ning lg 9 alusel. PRIA rahuldas OÜ XXX avalduse toetuse saamiseks kui varem esitatu täielikult ja jättis rahuldamata AS XXX avalduse. Vaidlust ei ole ka selles, et AS XXX omab 100 % osalust OÜ-s XXX. OÜ XXX tütarettevõtjana on seadnud 24.01.2005, so vaid mõned kuud enne taotluse esitamist AS XXX kasuks kasutusvalduse, mille sisuks on kinnisasjal paikneva sigala ½ mõttelise osa rekonstrueerimistööde teostamine OÜ XXX poolt ja ½ mõttelise osa rekonstrueerimistööde teostamine emaettevõtja AS XXX poolt (tl 48-54). Õige on vastustaja väide, et käesoleval juhul taotlevad ühte kontserni kuuluvat kaks ettevõtjat toetust ühe ja sama objekti mõtteliste osade rekonstrueerimiseks, seega on antud taotlustega loodud olukord, kus sisuliselt üks taotleja (kontsern) saab võimaluse läbi äsja sõlmitud kasutusvalduse lepingu taotleda ühele investeeringuobjektile toetust kahekordses maksimummääras, ületades määruses nr 36 lubatud piirmäärasid ja rikkudes sellega taotlejate võrdse kohtlemise printsiipi. Õige on ka vastustaja seisukoht, et taotlejate näol on tegemist ühte kontserni kuuluvate ettevõtjatega ja neid saab lugeda üheks ettevõtjaks KonkS § 2 lõike 3 mõistes. Ühte kontserni kuuluvad ettevõtjad OÜ XXX ja AS XXX (seega üks taotleja) taotlevad kokku 4 693 890 krooni toetust, mis ületab määruse nr 36 § 7 lg 9 ühe ettevõtja kohta kalendriaastas kõikidele tegevustele ette nähtud maksimaalse taotletava toetuse piirmäära. Konkurentsiseaduse § 2 lg 3 kohaselt loetakse üheks ettevõtjaks samal kaubaturul tegutsevaid ühte kontserni kuuluvaid ettevõtjaid või teisi valitseva mõju kaudu üksteisega seotud ettevõtjaid kui nende vahel puudub konkurents. Antud juhul on raske väita, et emaettevõtja AS XXX ja tütarettevõtja OÜ XXX vahel on olemas konkurents, kuna OÜ XXX äriprojekti kohaselt kasvatab OÜ XXX AS-st XXX ostetud põrsaid ja müüb need AS-le XXX lepinguliste nuumseakasvatajate jaoks. 2004.aastal on OÜ XXX ostnud ja müünud oma kaupa ning osutanud teenuseid AS-le Rakvere Lihakombinaat kui AS XXX emaettevõttele, samuti OÜ-le Lutsu Seafarm, mis on AS XXX poolt 2004.aastal müüdud tütarettevõte, seega on kõik tehingud toimunud kontsernisiseselt, järelikult on vastustaja väide, et AS XXX ja OÜ XXX vahel puudub konkurents, õige. Määruse nr 36 § 7 lg 9 kohaselt ei tohi taotletav toetus kõikide tegevuste kohta kokku ühe ettevõtja kohta ületada 2 346 990 krooni kalendriaastas. Sama määruse § 1 lg 1 kohaselt on investeeringu toetuse taotlejaks ettevõtja. Toimiku materjalidest nähtuvalt tegi PRIA 26.06.2005 järelepärimise Euroopa Komisjoni Põllumajanduse Peadirektorile, paludes vastust küsimusele, kas sellisel moel abi andmine on lubatav ja kas see ei riku ühenduse finantshuve. Ka kohtule esitatud järelepärimise vastuses (tl 43-44) on märgitud, et asjassepuutuvas küsimuses seab SAPARD-i programm Eestile teatud kvantitatiivsed piirangud, eriti toetuse ülempiiri ühe taotleja kohta. Selle sätte eesmärk on vältida toetuse kontsentreerumist vaid üksikutesse kätesse ning samuti vältida toetussaajatel saamast liigse riigiabi tõttu suurt konkurentsieelist. Oluline pole mitte ainult toetust taotleva üksuse range õiguslik määratlus, vaid ka majanduslik vaatepunkt. Kui juriidiliste isikute vahel on tugev majanduslik side, eriti kui otsuseid võtab vastu sama füüsiline isik, siis võib järeldada, et majanduslikult on tegemist ühe ja sama üksusega. Samale probleemile on SAPARD auditite käigus tähelepanu juhtinud ka rahandusministeerium. Eesti riikliku arengukava aastateks 2004-2006 kohaselt rakendatakse meedet 3.1 Nõukogu määruse 1257/1999 alusel, see on riigiabi. Nõukogu määruse nr 1257/1999 art 51 lg 1 kohaselt kohaldatakse liikmesriikide poolt maaelu arengu toetusmeetmetele antava abi suhtes asutamislepingu artikleid 87-89 kui selles jaotises ei ole sätestatud teisiti. Siseriiklikud riigiabi protseduurireeglid on sätestatud konkurentsiseaduses. Riigiabi õiguslikud alused on sätestatud konkurentsiseadusega. KonkrS § 2 lg 1 defineerib ettevõtja ja lg 3 täpsustab, millistel tingimustel saab lugeda ettevõtjaid üheks ettevõtjaks. KonkS § 30 lg 1 kohaselt loetakse riigiabiks Euroopa Ühenduse asutamislepingu art 87 lõikes 1 sätestatud abi. Asutamislepingu art 87 lg 1 kohaselt on igasugune liikmesriigi poolt või riigi ressurssidest ükskõik missugusel kujul antav abi, mis kahjustab või ähvardab kahjustada konkurentsi, soodustades teatud ettevõtjaid või teatud kaupade tootmist, ühisturuga kokkusobimatu niivõrd, kuivõrd see kahjustab liikmesriikidevahelist kaubandust. Kohus on seisukohal, et antud juhul oleks abi andmise näol loodud põhjendamatu konkurentsieelis kontsernile kui ettevõtjate ühendusele, olenemata sellest, et äriseadustik ei defineeri kontserni kui ettevõtjat, kuid äriseadustik ei käsitle ettevõtjaid ka riigiabi andmise kontekstis. Väikeses mahus antav abi ei mõjuta liikmesriikide vahelist konkurentsi ja kaubandust ning ei ole käsitatav riigiabina EÜ asutamislepingu art 87 lg 1 tähenduses. Vähese tähtsusega abi summa ei tohi ühele ettevõtjale kolmeaastase perioodi jooksul olla suurem kui 100000 eurot (1 564 660 krooni). Abi, mis jääb alla selle piirmäära, ei oma mõju liikmesriikide vahelisele kaubavahetusele ja seetõttu ei lange EÜ asutamislepingu art 87 lg 1 alla ehk sellise abi puhul ei kasutata mõistet riigiabi. Õige on vastustaja väide, et konkurentsiseadusest lähtuvalt saaks meetme määruse mõttes kahekordses maksimummääras toetuse tegelikult üks ettevõtja ehk kontsern läbi ema-ja tütarettevõtja. Käesoleval juhul saab toetuse OÜ XXX puhul sisuliselt ikkagi AS XXX kui OÜ-u XXX 100% omanik ja lisaks sellele saaks sama sigala rekonstrueerimiseks maksimummääras toetust ka veel AS XXX taotlejana ise läbi kasutusvalduse lepingu. Kohtus ei leidnud tuvastamist, et PRIA oleks rikkunud taotluse menetlemisel haldusmenetluse üldpõhimõtteid - kaalutlusõiguse, asjakohase teabe saamise õiguse, uurimispõhimõtte, põhjendamiskohustuse ja seaduslikkuse põhimõtet. Nii vaidlustatud käskkirjast kui vaideotsusest nähtub AS XXX taotluse mitterahuldamise põhjus. Määruse nr 36 lisa 1 p 1 kohaselt saab taotleda toetust loomakasvatushoonete rekonstrueerimiseks ja sama määruse lisa 1 p 3 kohaselt sõnnikulaotuse seadmete ostmiseks. Sama määruse § 7 lg 8 p 1 näeb ette, et lõigete 1-7 alusel arvutatav maksimaalne taotletav toetuse summa ühe taotleja kohta võib olla kuni 1 950 000 krooni kalendriaastas kui taotleja taotleb toetust loomakasvatushoonete rekonstrueerimiseks. Sama määruse sama paragrahvi ja lõike p3 järgi võib maksimaalne toetuse summa ühe taotleja kohta olla kuni 782 330 krooni kalendriaastas kui taotleja taotleb toetust sõnnikulaoturite ostmiseks. Taotletav toetus tegevuse kohta ei tohi kalendriaastal taotletud summana ületada lõike 8 punktides 1-5 nimetatud maksimaalset suurust ning kõikide tegevuste kohta kokku ühe ettevõtja kohta 2 346 990 krooni. Antud juhul AS XXX taotles lauda rekonstrueerimiseks 1 950 000 krooni ja sõnnikulaoturite ostmiseks 396 990 krooni, seega kokku 2 346 990 krooni, millest rohkem tal ei olekski olnud õigust taotleda ja midagi vähendada või muuta poleks antud taotluse puhul olnud võimalik. Sõnnikulaoturite ostmiseks ei olekski enam olnud võimalik toetust maksimaalmääras taotleda., seega ei oleks taotlejal antud taotluse raames enam võimalik olnud midagi muuta ega täpsustada. Kohus asub vastustajaga samale seisukohale, et võttes arvesse asjaolu, et investeeringuobjektiks on ühe ja sama sigala rekonstrueerimine kontserni poolt, ei ole oluline, kas vähendada mõlema taotleja poolt objektile taotletud maksimumsummat või rahuldada ühe kontserniettevõtja avaldus sellele objektile toetuse saamiseks. HMS § 40 lg 3 p 2 kohaselt võib haldusmenetluse läbi viia menetlusosalise arvamust ja vastuväiteid ära kuulamata kui menetlusosalise poolt taotluses või seletuses esitatud andmetest ei kalduta kõrvale ja puudub vajadus lisaandmete saamiseks. Asja materjalidest nähtuvalt puudus antud juhul PRIA-l vajadus taotlejalt lisaandmete saamiseks, mistõttu otsustused tehti esitatud materjalidest lähtuvalt. Kuna kohus jätab kaebuse rahuldamata, siis jäävad kaebuse esitaja poolt kantud kohtukulud HKMS § 92 lg 1 alusel tema enda kanda. Maare Aloe kohtunik