KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Lilianne Aasma, liikmed Viive Ligi ja Ivo Pilving Otsuse tegemise aeg ja koht 16. november 2006, Tallinn Haldusas

) § 11 lg 2, § 12 lg 9 p 3, § 2 ja § 142 lg 1 ning Vabariigi Valitsuse 26.11.2002 määrusega nr 364 kehtestatud 3-05-701 „Tähtajalise elamisloa ja tööloa taotlemise, andmise, pikendamise ning kehtetuks tunnistamise korra ja välismaalase Eestist eemalviibimise registreerimise korra“ (Kord) § 52 lg 1 alusel. Otsuse kohaselt ilmnes taotluse läbivaatamisel, et A.P ei ole püsivalt Eestis elanud.

§ 42

kohaselt loetakse püsivaks Eestis elamiseks Eestis elamisloa alusel elava välismaalase Eestis viibimist vähemalt 183 päeva aastas. Rohkem kui 183 päeva Eestis viibimist võrdsustatakse 1 aasta Eestis elamisega. Piirivalveameti andmetel on A.P viibinud Eestis 2000.a - 77 päeva, 2001.a - 74 päeva, 2002.a - rohkem kui 183 päeva, 2003.a - 28 päeva ja 2004.a - 117 päeva. A.P ei ole registreerinud eelmaviibimist Korra § 60 kohaselt KMA-s. Tuginedes tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 14 lg-tele 1 ja 3 ning arvestades A.Pi pikaajalist eemalviibimist Eestist leiti, et A.Pi elukoht ei ole Eestis ja A.Pile ei ole tähtajalise elamisloa andmine põhjendatud. KMA 27.07.2005 vaideotsusega nr 43-05 jäeti A.Pi vaie rahuldamata. 2. A.Pi kaebuses paluti tühistada KMA 28.06.2005 otsus ja kohustada KMA-d elamisloa pikendamise taotlust taas läbi vaatama. 1) Kaebuse kohaselt rikub otsus kaebaja põhiseaduse §-st 11,

§-dest 11, 12 ja 20 lg 1 tulenevaid õigusi. Ebaõigele järeldusele, et A.P ei ole aastatel 2000, 2001, 2003 ja 2004 Eestis püsivalt elanud, jõudis KMA ainult Piirivalve andmetest lähtudes. 2) Kaebaja sündis xx.xx.xxxx Venemaal ja asus 02.10.1979 koos vanematega Eestisse püsivalt elama. Ta on Eestis kasvanud ja õppinud Eestis. 1995 lõpetas ta Tallinna

1. keskkooli ja asus tööle firma „C“ autokauplusesse, kus töötas kuni
2. Aastatel 1996 - 2003 töötas ta töölepingu alusel ehitusfirmas OÜ E ja viibis töötamise ajal lähetuses Moskvas. 2003-2004 jätkas ta töötamist samas firmas lepinguväliselt ja viibis samuti lähetuses Moskvas. 3) Alates 02.05.2005 töötab ta ehitusfirmas OÜ A. Muudel põhjustel ei ole ta Eestist ära olnud, teistes riikides ei ole tal ei kindlat elukohta ega elatusallikat. Eestis elavad püsivalt kõik kaebaja lähedased, kaasa arvatud ema, vend, vanaema, vanaisa ja tema 14.01.2000 Eestis sündinud poeg A. Laps elab Eestis koos kaebaja ja vanaemaga aadressil x, käib lasteaias ja on kaebaja ülalpidamisel. Lapse kasvatamisest võtab osa ka kaebaja ema. 1999 kaebaja abiellus, kuid abielu ebaõnnestus seoses abikaasa viibimisega Venemaal. Kaebajal on 26 aastaga kujunenud tihe majanduslik side Eestiga, kus tal on kindel elukoht, võimalus leida tööd ning tagada endale ja alaealisele lapsele elatusallikad. 4) KMA jättis tähelepanuta kaebaja väited ja tõended, millega ta põhjendas oma ajutist äraolekut Eestist nimetatud ajavahemikul. 5) Kooskõlas seadusega ei ole märkus, et kaebaja pole registreerinud oma eemalviibimist kehtestatud korras. Korra § 60 kehtib alates 26.11.2002, seega peale kaebajale teiseks tähtajaks elamisloa andmist. Mingit infot sellest olulisest piirangust ei ole KMA kaebajale edastanud.
3. Vastustaja palus jätta kaebuse rahuldamata. Vastustaja leidis, et kaebaja puhul kinnitavad asjas kogutud tõendid, et ta ei ole

§ 42mõttes Eestis püsivalt elanud.

Taotledes elamisloa pikendamist pidi taotleja end iseseisvalt või KMA töötajate abiga kurssi viima elamisloa kehtivuse tingimustega. Eemalviibimist registreerimata jättes on kaebaja andnud alust eeldada, et tema elukoht on muutunud ja tähtajalise elamisloa pikendamine pole põhjendatud. KMA teavitas kaebajat eeltoodud asjaolust 23.05.2005 kirjaga nr 15.3-09/22233 ja määras arvamuse ja vastuväidete esitamise tähtajaks 21.06.2005, märkides, et kui isik tähtajaks vastuväiteid ei esita, siis keeldutakse talle tähtajalise elamisloa pikendamisest. Määratud tähtajaks kaebaja arvamust ega vastuväiteid ei esitanud. Elamisloa pikendamisest keeldumisega ei ole rikutud kaebaja õigust perekonna- ega eraelule. Elamisloa pikendamisest keeldumine võib raskendada piiri ületamist ja sugulastega kohtumist, kuid kuna elamisloa eesmärk ei olegi piiri ületamise lihtsamaks muutmine ja kaebajal on sugulaste külastamiseks võimalik taotleda viisat, pole kaebaja õigusi oluliselt riivatud. 2

§ 12

lg 9 p 3 kohaselt keeldutakse elamisloa pikendamisest, kui elamisloa pikendamise taotlus ei ole põhjendatud. KMA-le sätte sisustamise õiguse andmisega on säte kaotanud oma imperatiivsuse ja kuigi see ei paikne

§ 12

lg 10 all (lg 10 kohaselt võib KMA elamisloa pikendamisest

§ 12

lg 10 p-des 1-8 sätestatud alustel keelduda), on KMA-l sisuliselt võimalik teostada iga taotluse suhtes kaalutlusõigust lähtuvalt taotluse põhjendatusest ja muudest KMA-le teada olevatest asjaoludest. 2)

§ 42

kohaselt loetakse püsivaks Eestis elamiseks Eesti kodaniku või Eestis elamisluba omava välismaalase Eestis viibimist vähemalt 183 päeva aastas. Korra § 60 kohaselt peab elamisloa alusel Eestis elav välismaalane, kes soovib viibida väljaspool Eestit rohkem kui 183 päeva aasta jooksul, oma Eestist eemalviibimise registreerima KMA-s. Kaebaja ei ole nimetatud kohustust täitnud ja väidab, et ta ei olnud vastavast kohustusest teadlik. 3)

§ 14

lg 2 p 3 alusel tunnistatakse elamis- ja tööluba kehtetuks välismaalase viibimisel väljaspool Eestit rohkem kui 183 päeva aasta jooksul kokku juhul, kui välismaalane ei ole registreerinud oma eemalviibimist Eestist Vabariigi Valitsuse kehtestatud tingimustel ja korras. Kaebajale on väljastatud tähtajalised elamisload 12.07.1995 kuni 12.07.2000 ja 13.07.2000 kuni 13.07.2005

§ 12lg 1 p 5 alusel (elamisloa taotluse põhinemisel välislepingul).

Kaebaja elamislube ei ole

§ 14lg 2 p 3 alusel kehtetuks tunnistatud.

4) Korra § 37 lg 1 kohaselt tuleb tähtajalise elamisloa pikendamise taotlemisel, kui elamisloa taotlus põhines välislepingul, esitada lisaks taotlusele ja fotole ka kirjalik selgitus selle kohta, millistel põhjustel soovitakse jätkuvalt elada Eestis.

§ 11

lg 2 kohaselt pikendatakse tähtajalist elamisluba välismaalase taotluse alusel, kui elamisloa andmise alus ei ole ära langenud, puudub elamisloa pikendamisest keeldumise alus ja kui pikendamine on põhjendatud. Kohus nõustus vastustajaga, et taotluse põhjendatuse hindamisel võib KMA arvesse võtta

§ 14lg 2 p-s 3 sätestatud aluse esinemist.

Kohus leidis, et elamisloa taotlemise pikendamise otsustamisel taotluse põhjendatust hinnates tuleb arvesse võtta ka isiku selgitust selle kohta, millistel põhjustel soovitakse jätkuvalt elada Eestis, taotluse esitamise ajal kehtivaid andmeid ning kaaluda, kas isiku selgitus ja võimalikud KMA poolt kogutud tõendid kaaluvad üles isiku varasema väljaspool Eesti Vabariiki registreerimata viibimise. 5) Elamisloa pikendamisest keeldumise alused ei kattu elamisloa kehtetuks tunnistamise alustega. Tähtajalise elamisloa kehtetuks tunnistamise alused hõlmavad lisaks seaduses otseselt toodud alustele viiteliselt ka peaaegu kõiki elamisloa andmisest ja pikendamisest keeldumise aluseid (va

§ 12lõike 9 p-des 3 ja 4 sätestatud alused).

Näiteks teeb

§ 14

lg 2 p 1 viite

§ 12

lg-s 4 ning lg 9 p-des 1 ja 2 loetletud elamisloa andmisest ja pikendamisest keeldumise alustele. Elamisloa andmisest ja pikendamisest keeldumise aluste seas ei ole aga viidet elamisloa kehtetuks tunnistamise alustele. Seega ei ole seadusandja pidanud vajalikuks sätestada

§ 14

lg 2 p-s 3 toodud elamisloa kehtetuks tunnistamise alust elamisloa pikendamisest keeldumise absoluutse alusena. 6) Vaidlustatud otsusest ei nähtu, et selle tegemisel oleks analüüsitud kaebaja kirjalikku selgitust, mille kohaselt ta elab Eesti Vabariigis alates 1979.a ja omab siin töökohta. Kohtule esitatud OÜ-ga A sõlmitud töölepingu nr 2/2005 p 1.1 kohaselt asus kaebaja tööle 01.05.2005, kusjuures leping sõlmiti tähtajatult. Lepingu p 3.1 kohaselt asub töötaja tööle summeeritud tööaja alusel. Tööaja kestuseks on 40 tundi nädalas. Lepingu p 5.1 kohaselt on tööülesannete täitmise kohaks tööandja poolt näidatud objekt Tallinna ja Harjumaa piires. 7) Kohus ei nõustunud vastustajaga, et käesoleval juhul võib järeldada isiku tahet oma elukohta muuta ja kaebaja elukoht ei ole Eestis. Kohtu arvates osundab töölepingu sõlmimine kaebaja soovile oma elukohta mitte muuta ja piiri tagant lähedasi külastada. Kohtu järeldust toetab ka 3

§ 12lg 9 p 3 ei ole imperatiivne säte.

KMA diskretsioon piirdub sättes sisalduva määratlemata õigusmõistega. Kui KMA asjaolude hindamisel leiab, et elamisloa pikendamise taotlus ei ole põhjendatud, tuleb pikendamisest keelduda. 2) Kohus hindas ekslikult A.Pi tähtajalise elamisloa pikendamise taotluse põhjendatust. Kohus märkis õigesti, et taotluse põhjendatuse üle otsustamisel tuleb lähtuda taotluse esitamise ajal olemasolevast olukorrast. KMA peab hindama kõiki asjas tähtsust omavaid asjaolusid kogumis ja vastastikuses seoses. Samas on asjaolu, et A.P ei elanud püsivalt Eestis vastavalt

§-le 42, elamisloa pikendamise põhjendatuse hindamisel määrava tähtsusega. 3) Kohus nõustus, et taotluse põhjendatuse hindamisel võib KMA arvesse võtta

§ 14

lg 2 p-s 3 toodud aluse esinemist, kuid et KMA ei tunnistanud eelnevalt elamisluba kehtetuks, siis ei tulnud lähtuda pikaajalisest eemalviibimisest. See kohtu seisukoht on samuti ekslik. Kui seadusandja näeb ette, et enam kui 183 päeva aasta jooksul väljaspool Eestit viibiva välismaalase elamis- ja tööluba tunnistatakse kehtetuks, kui isik ei ole oma eemalviibimist registreerinud, on mõistlik eeldada, et seadusandja peab riigist pikaajalist eemalviibimist oluliseks asjaoluks ka elamisloa pikendamise põhjendatuse kaalumisel. 4) Kohus jättis tähelepanuta, et A.P ei lahkunud Vene Föderatsiooni töötama lühiajaliselt - ta töötas seal mitmeid aastaid ja arvestades tema lühikesi visiite Eestisse ja eemalviibimise registreerimata jätmist, on pigem alus arvata, et ta asus elama kodakondsusjärgsesse riiki, kus elab ka tema abikaasa. Fakt, et tema tööandjaks Vene Föderatsioonis oli Eestis registreeritud ettevõte, ei oma määravat tähtsust, sest see ei taga isiku soovi Eestisse tagasi pöörduda. 5) Kohus jättis tähelepanuta, et A.Pi alaealise lapse eest on 4 aasta jooksul hoolitsenud tema vanavanemad. Taotluse esitamisel ja vaidemenetluses A.P viitas, et tal on Eestis alaealine poeg, kuid ei märkinud, et soovib lapse kasvatamises senisest aktiivsemalt osaleda. 6) KMA on menetluse käigus korduvalt viidanud, et ehkki KMA-l ei ole seadusest tulenevalt võimalust tähtajalist elamisluba pikendada, on A.Pil õigus, kui ta siiski soovib Eestisse elama asuda, taotleda selleks elamisluba seaduses ettenähtud korras. 6. A.Pi vastuses paluti jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja kohtuotsus muutmata. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 4

§ 14

lg 2 pst 3 ei ole

§ 12lg 9 p 3 imperatiivne säte ehk rangelt siduv õigusnorm.

Rangelt siduva õigusnormiga on tegemist juhul, kui õigusnormis on näidatud faktiline teokoosseis, mille haldusorgan peab tuvastama ja seejärel kohaldama õigusnormis ettenähtud tagajärge, omamata kaalutlusõiguse teostamise võimalust.

§ 12

lg 9 p 3 sätestab: „Elamisloa andmisest ja pikendamisest keeldutakse, kui /…/ 3) elamisloa andmise või pikendamise taotlus ei ole põhjendatud.“ Halduskohus leidis õigesti, et nimetatud säte annab haldusorganile võimaluse teostada taotluse põhjendatuse üle otsustamisel kaalutlusõigust. 9. Haldusmenetluse seaduse (HMS) § 4 lg 2 kohaselt tuleb kaalutlusõigust (diskretsiooni) teostada kooskõlas volituste piiride, kaalutlusõiguse eesmärgi ning õiguse üldpõhimõtetega, arvestades olulisi asjaolusid ja kaaludes põhjendatud huve. Kaevatavas otsuses on tuvastatud tähtajalise elamisloa kehtetuks tunnistamise ühe aluse (

§ 14

lg 2 p 3) faktiline koosseis (kaebaja viibimine väljaspool Eestit rohkem kui 183 päeva aasta jooksul ja Eesti Vabariigist eemalviibimise registreerimata jätmine) ja leitud, et kaebaja ei ole elanud püsivalt Eestis

§ 42mõttes, mistõttu tähtajalise elamisloa pikendamine on välistatud.

Halduskohus leidis õigesti, et kaebaja tähtajalise elamisloa pikendamise taotluse lahendamisel oleks tulnud lähtuda taotluse esitamise ajal olemasolevast olukorrast ning hinnata taotluses toodud asjaolusid (kaebajal on Eestis alaealine laps, kelle ema elab Venemaal; kaebaja pikaajalist elamist Eestis, töö- ja elukohta Eestis) ja kaebaja Eestist eemalviibimise põhjusi, samuti KMA poolt kogutud tõendeid ning kaaluda kohaldatava tagajärje proportsionaalsust. Halduskohus on põhjendatult tühistanud kaevatava otsuse, sest selle tegemisel ei ole teostatud kaalutlusõigust. Kaalutlusõiguse teostamata jätmine on aga menetlusnormide oluline rikkumine, mis toob kaasa kaalutlusotsuse tühistamise. 10. HKMS § 92 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. HKMS 93 lg 1 järgi esitatakse menetluskulude väljamõistmiseks enne kohtuvaidlusi kohtukulude nimekiri ja kuludokumendid. Kaebaja taotles KMA-lt 3 500 krooni kohtukulu väljamõistmist ja esitas kulude kandmist tõendavad dokumendid. Kaebaja menetluskulude hüvitamise taotlus on põhjendatud ja tuleb rahuldada. Viive Ligi Ivo Pilving Lilianne Aasma 5