← Eesti

3-05-167/5

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Ivo Pilving, liikmed Silvia Truman ja Ruth Virkus Otsuse tegemise aeg ja koht

  1. september 2006, Tallinn Haldusasja number 3-05-167 Haldusasi O. S., M. K., N. I.vi, A. H.i ja I. P. kaebused kohustamaks ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni
  2. mai
  3. a otsust nr 706 ja
  4. augusti
  5. a otsust nr 914 kehtetuks tunnistama ja taotlust uuesti läbi vaatama Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Halduskohtu
  6. novembri
  7. a otsus haldusasjas nr 3-355/2005 Menetluse alus ringkonnakohtus O. S., M. K., N. I.vi, A. H.i ja I. P. apellatsioonkaebus Asja läbivaatamise kuupäev
  8. september 2006 Menetlusosalised Kaebajad O. S., M. K., N. I.v, A. H. ja I. P. Vastustajad Tallinna Linnavalitsus ja ÕVVTK Tallinna linnakomisjon RESOLUTSIOON
  9. Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata
  10. Muuta halduskohtu otsuse motiive vastavalt käesoleva otsuse motiividele. Muus osas jätta halduskohtu otsus muutmata.
  11. Jätta menetluskulud kaebajate kanda. EDASIKAEBAMISE KORD Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse avalikult teatavakstegemisest
  12. septembril
  13. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  14. ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni
  15. mai
  16. a otsusega nr 706 loeti Tallinnas, *, endisel kinnistul nr 4941 asuvad hooned omandireformi objektiks ja märgiti, et majavaldus on võõrandatud, avaldatud ENSV Teatajas 1940, 66, 888 (p 1), loeti tõendatuks vara kuulumine õigusvastase võõrandamise ajal A. K. 1/6, Al. K. 1/3, A. R. ¼ ja L. A. ¼ mõttelises osas, kes vastavad ORAS § 7 nõuetele (p 2) ning tunnistati vara suhtes omandireformi õigustatud subjektideks S. S. 1/12, V. K. 1/12 ja L. S. 1/3 mõttelises osas (p 3). 3-05-167 ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni
  17. augusti
  18. a otsusega nr 914 loeti Tallinnas, *, endisel kinnistul nr 4941 asuvad hooned omandireformi objektiks ja märgiti, et majavaldus on natsionaliseeritud, avaldatud ENSV Teatajas 1940, 66, 888 (p 1), loeti tõendatuks vara kuulumine õigusvastase võõrandamise ajal A. K. 1/6, A. K. 1/3, A. R. ¼ ja L. A. ¼ mõttelises osas, kes vastavad ORAS § 7 nõuetele (p 2) ning tunnistati vara suhtes omandireformi õigustatud subjektideks S. S. 1/12, V. K. 1/12, A. A. 1/12, V. A. 1/12, E. A. 1/12 ja L. S. 1/3 mõttelises osas (p 3).
  19. Tallinna Linnavalitsuse
  20. augusti
  21. a korraldusega nr 737 tagastati * asuv hoone S. S., V. K., A. A., V. A., E. A. ja L. S. eelpoolmainitud mõttelistes osades. Vara anti üle
  22. märtsi
  23. a aktiga. ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni
  24. jaanuari
  25. a otsusega nr 914/22 täiendati
  26. augusti
  27. a otsuse nr 914 p 1 ning loeti omandireformi objektiks endisel kinnistul nr 4941 asuv krunt suurusega 1000 m² ja märgiti, et maa on natsionaliseeritud Riigivolikogu
  28. juuli
  29. a deklaratsiooniga. Tallinna Halduskohtu
  30. detsembri
  31. a otsusega haldusasjas nr 3-70/2000 tühistati ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni
  32. mai
  33. a otsus nr 706 ja
  34. augusti
  35. a otsus nr 914 ning Tallinna Linnavalitsuse
  36. augusti
  37. a korraldus nr 737 osas, millega loeti omandireformi objektiks A. K. kuulunud varaosa ning tunnistati omandireformi õigustatud subjektiks L. S. ja tagastati talle vara. Halduskohtu otsus jõustus
  38. septembril 2001 koos ringkonnakohtu otsusega haldusasjas nr II-3/150/
  39. ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni
  40. novembri
  41. a otsusega nr 12266 täiendati komisjoni
  42. augusti
  43. a otsust nr 914 punktiga 3.1 ja jäeti L. S. taotlus rahuldamata. Aastal 2003 pöördusid * elamu üürnikud korduvalt Tallinna linnapea ja Maa-ameti poole elamu tagastamise küsimuses, leides, et maja ei natsionaliseeritud, vaid et see oli sundkasutusele võetud majade nimekirjas. Üürnikele vastati, et linnavalitsus ja Maa-amet jäävad seniste seisukohtade juurde ja et puuduvad andmed elamu denatsionaliseerimise kohta, ning anti soovitusi arhiividesse pöördumiseks.
  44. jaanuaril 2004 pöördusid * üürnikud taas Tallinna linnapea ja Maa-ameti juhataja poole ning palusid tunnistada ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni
  45. augusti
  46. a otsus nr 914 ebaseaduslikuks ja see tühistada. Tallinna Maa-amet märkis
  47. veebruari
  48. a vastuses nr 68/222, et ta jääb oma varasemates kirjades esitatud seisukohtade juurde. Täiendavalt märgiti, et vara natsionaliseerimine ORAS § 6 lg 2 tähenduses peab olema tõendatud vähemalt ühega Vabariigi Valitsuse
  49. augusti
  50. a määrusega nr 161 kinnitatud „Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise avalduste esitamise ja läbivaatamise ning tõendite esitamise ja hindamise korra“ (edaspidi ÕAEK) p-s 16 nimetatud dokumentidest ja see nõue on täidetud. Elamus asuvate korterite rentimine Saksa sõjaväele ei tõenda denatsionaliseerimist. Üürnike kaebuse linnakomisjoni otsuste ja linnavalitsuse korralduse peale on kohus läbi vaadanud ja kohtuotsus on jõustunud.
  51. Halduskohtule esitatud kaebustes palusid * elamu üürnikud O. S., N. I.v, M. K., A. H. ja I. P. kohustada Tallinna Linnavalitsust uuesti läbi vaatama ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni
  52. mai
  53. a otsust nr 706 ja
  54. augusti
  55. a otsust nr 914 ning võimalusel muutma nimetatud otsuseid või seniste otsuste juurde jäädes andma selgitusi kaebuses esitatud küsimustele.
  56. Tallinna Halduskohtu
  57. novembri
  58. a otsusega jäeti kaebus rahuldamata. Kohtuotsuse motiivid olid järgmised: a) Haldusasja nr 3-70/2000 läbivaatamisel pidi kohus kontrollima ka * omandireformi objektiks tunnistamise asjaolu. Kui vara ei ole õigusvastaselt võõrandatud, ei saa isikut tunnistada selle vara suhtes õigustatud subjektiks. Kaebuse esemeks olid ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 2

(7)3-05-167 31. mai 1993. a otsus nr 706 ja 2. augusti 1993. a otsus nr 914. Kohus pidas natsionaliseerimist toimunuks teate avaldamisega ENSV Teatajas 1940, 66, 888.
  1. b)Maa natsionaliseeriti 23. juuli 1940. a Riigivolikogu deklaratsiooniga. ENSV Teatajas avaldatud natsionaliseerimisele kuuluvate majade nimestiku täienduse p-s 1980 on toodud * elamu. Natsionaliseerimise toimikut kõnealuse elamu kohta arhiividest leitud ei ole, kuid arhiivimaterjalid ei ole täielikud. ÕAEK p 16 kohaselt piisab vara õigusvastase võõrandamise tõendamiseks ENSV Teataja väljavõttest, kus avaldati natsionaliseeritud vara nimekiri. Uueks asjaoluks ei saa olla kaebajate poolt okupatsiooniaegsetele õigusaktidele antud tõlgendus.
  2. c)* elanike nimekiri 1943. aastal ei ole piisav tõendamaks denatsionaliseerimist. Tõend esitati Tallinna linna maksuametile S. K. poolt, kes on olnud kõnealuse kinnisvara hooldaja. Seetõttu ei saa tõendi põhjal välja selgitada vara reaalseid omanikke või järeldada, et nad tasusid kinnisvaramaksu ja deklareerisid elamu üürimisest 1942.—1944. aastani laekunud tulu. Maksuametile 26. jaanuaril 1943 esitatud L. A. kui kinnisvara valdaja poolt allkirjastatud teatisel on märge, et natsionaliseeritud kinnisvara on kasutada antud 1. oktoobril 1942. Pärast natsionaliseerimist vara kasutada andmine ei tähenda kohtupraktika kohaselt, et taastatud oleks ka endise omaniku omandiõigus varale.
  3. d)Tallinna Majade Natsionaliseerimise Komisjoni 10. mai 1941. a kirja väljavõte ja nimestik sundkasutusele võetud majade kohta ei tõenda samuti natsionaliseerimise lõpule viimata jätmist, kuna määrav ei ole mitte bilansi koostamine, vaid ÕAEK p-st 16 tulenevalt natsionaliseeritavate majade nimekirja kandmine.
  4. e)Vara natsionaliseerimisaegsete omanike käsutusõigus ei ole kinnitust leidnud, mistõttu Riigikohtu lahend asjas nr 3-3-1-34-03 ei ole kohaldatav. ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED APELLATSIOONIMENETLUSES 5. O. S., N. I.vi, M. K., A. H.i ja I. P. apellatsioonkaebuses palutakse halduskohtu otsus tühistada. Apellantide põhjendused on järgmised:
  5. a)ÕAEK p 16 võimaldab natsionaliseerimise fakti tuvastamist erinevate õigusaktide alusel, sh vara natsionaliseerimise nimekirjadesse võtmise dokumendi alusel. Viidatud säte on vastuolus aastatel 1940—1955 natsionaliseerimise aluseks olnud õigustloovate aktidega ja tegeliku olukorraga, kus vaidlusalune maja 1941. aastal ei olnud natsionaliseeritud. Tallinna Linnapea 15. aprilli 1942. a otsuses sätestati, et vormiliselt saab lugeda natsionaliseerituks ainult neid maju, mille natsionaliseerimine oli teostatud kooskõlas seaduste ja määrustega ning milliste kohta oli väljastatud natsionaliseerimise akt. Kõigi ülejäänud majade puhul, mille suhtes puudus kasvõi üks natsionaliseerimise vahelüli, loeti natsionaliseerimine pooleli jäänuks.
  6. b)Tallinna Majade Natsionaliseerimise Komisjoni 10. mai 1941. a teade, mille kohaselt ei olnud sundkasutusele võetud * majas suudetud koostada bilanssi natsionaliseerimise lõpuleviimiseks, tõendab asjaolu, et 1941. aastal ei olnud hoone natsionaliseeritud. Toodud väide jäeti hindamata.
  7. c)Kui nõukogude võim oleks * elamu riigistanud, ei oleks vara maksustatud. Sel juhul ei oleks A. K., A. K., A. R. ja L. A. pidanud maksma kinnisvaramaksu ega deklareerima maksuametile aastatel 1942—1944 elamu üürimisest laekunud tulu. Riigikohtu otsuses nr 3-3-1-34-03 leiti, et kui isikul säilis pärast vara õigusvastase võõrandamise akti andmist võimalus vara käsutada, siis selline võõrandamine ei ole vaadeldav õigusvastase võõrandamisena omandireformi aluste seaduse mõttes. S. K., kes oli ühe omaniku, A. K. tütar, esitas Maksuametile elanike nimekirja 1943. a kohta. Kui maja olnuks nõukogude võimu omanduses, oleks tulu pidanud saama riik, mitte maja omanikuna deklareeritud isikud. Samuti ei oleks maja valdajad pidanud tasuma kinnisvaramaksu. 6. Tallinna Linnavalitsuse ja ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni vastuses palutakse jätta apellatsioonkaebus rahuldamata järgmistel põhjustel: 3
(7)3-05-167
  1. a)Apellantide tõlgendust okupatsiooniaegsetest õigusaktidest natsionaliseerimise kohta ei saa lugeda uueks asjaoluks, kuna lähtuda tuleb kehtivast Eesti Vabariigi õigusest. Ka bilansi koostamine ei ole määrav natsionaliseerimise lõpule viimisel, kuna lähtuda tuleb ÕAEK p-s 16 nimetatud tõenditest natsionaliseerimise fakti kindlaks tegemisel. Elanike nimekiri 1943. aasta kohta ega Tallinna Maksuametile 1943. aastal L. A. poolt esitatud teatis ei näita ega tõenda vara omandiõigust. Teatiselt nähtub, et tegemist on natsionaliseeritud kinnisvaraga, mis on kasutada antud 1. oktoobril 1942.
  2. b)Tallinna TSN Täitevkomitee 10. juuni 1953. a otsusega kinnitatud teatelehelt, millega registreeriti * majavaldus kohalikus elamufondis, nähtub samuti, et dokumentide, mis tõendavad vara valdajate õigusi, aluseks on ENSV Teataja 1940, 66, 888 jrk 1980 ning majavalitsuse bilansi tõend. Seega natsionaliseeriti vara 1940. aastal ja riigivõim tunnustas natsionaliseerimise fakti algusest peale. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 7. Tallinna Ringkonnakohtu poolt käesolevas asjas 13. jaanuaril 2005 tehtud määruse kohaselt on Tallinna Maa-amet uuendanud kaebajate taotlusel * tagastamise menetluse ja teinud oma 16. veebruari 2004. a vastuses selle raames sisulise otsuse, jättes varasema otsuse muutmata. Käesolevas menetlusstaadiumis käib vaidlus jätkuvalt selle üle, kas uuendatud tagastamismenetluses oleks ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 2. augusti 1993. a otsus tulnud kehtetuks tunnistada või kas linnakomisjon peaks kehtetuks tunnistamist vähemalt uuesti kaaluma. Täpsemalt on vaidlus keskendunud sellele, kas linnakomisjoni 1993. aasta otsus oli õigusvastane seetõttu, et vaidlusalust elamut tegelikult ei natsionaliseeritud ning seda ei oleks seetõttu tohtinud omandireformi objektiks tunnistada. 8. Ringkonnakohus märgib esmalt, et seadusjõus olevad Tallinna Halduskohtu 29. detsembri 2000. a otsus ja Tallinna Ringkonnakohtu 25. septembri 2001. a otsus ei välista iseenesest käesoleva kaebuse eduväljavaateid. Nimetatud asjas vaidlustasid samad kaebajad, v.a N. I.v küll samuti ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 2. augusti 1993. a otsuse, taotledes selle tühistamist L. S. puudutavas osas. Kaebus rahuldati. Asjaolu, et kaebajad ei vaidlustanud linnakomisjoni otsust muus osas, ei välista selle muutmise taotlemist hilisemas haldusmenetluses. Ringkonnakohus ei nõustu halduskohtu seisukohaga, et varasemas asjas tuvastati natsionaliseerimise toimumine linnakomisjoni otsuses märgitud asjaoludel. Kohus ei pidanud varasemas asjas natsionaliseerimise toimumist kontrollima, sest ta pidas tühistamiskaebust niigi põhjendatuks. Kui haldusakt kuulub niigi tühistamisele, ei pea kohus uurimispõhimõttest tulenevalt kontrollima selle vastavust muudele normidele ega tuvastama nende normide kohaldamise eelduseks olevaid asjaolusid. Selles osas tuleb halduskohtu otsuse motiive muuta. 9. ÕAEK p 16 lg 2 sätestab, et vara natsionaliseerimine peab olema tõendatud väljavõttega Riigi Teatajast või Eesti NSV Teatajast, kus avaldati natsionaliseeritud vara nimekiri, või väljavõtte või ärakirjaga Eesti NSV Rahvakomissaride Nõukogu määrusest vara natsionaliseerimise nimekirjadesse võtmise kohta, natsionaliseerimisakti ärakirja või mõne muu dokumendiga, mis tõendab vara natsionaliseerimist. Vaidlust ei ole selle üle, et * majavaldus oli jrk nr 1980 all kantud Eesti NSV Teatajas 1940, 66, 888 avaldatud, Tallinna linnas natsionaliseerimisele kuuluvate majade nimestiku täiendusse. Nimekirja täiendus kinnitati Eesti NSV Rahvakomissaride Nõukogu poolt 16. detsembril 1940. Seega on tegemist ÕAEK p 16 lg 2 nõuetele vastava dokumendiga. 10. Halduskohus nõustus vastustaja seisukohaga, et hoone kandmist eelpoolnimetatud nimekirja tuleb natsionaliseerimise tõendamisel lugeda küllaldaseks. Kaebajad on seisukohal, et ainu4
(7)3-05-167 üksi nimekirjas avaldamisega vara ei natsionaliseeritud. Nad leiavad, et sellega küll käivitus natsionaliseerimine, kuid selle lõpuleviimine ei ole üksnes nimekirja avaldamisega tõendatud. Ringkonnakohus on seisukohal, et ÕAEK p 16 lg 2 ei andnud eelpoolmainitud nimekirjale ümberlükkamatut jõudu natsionaliseerimise tõendamisel. Nimekirja või muu selles lõikes nimetatud dokumendi esitamine oli küll natsionaliseerimise tõendamise eeldus, kuid natsionaliseerimise fakti võib muude tõenditega siiski kahtluse alla seada. Üksnes selline tõlgendus saab olla kooskõlas Tallinna Linnavalitsuse poolt haldusasjas nr 3-3-1-34-03 esitatud seisukohaga, mille kohaselt õigusvastase võõrandamisega omandireformi aluste seaduse mõttes ei olnud tegemist, kui isikul säilis pärast õigusvastase võõrandamise akti andmist siiski võimalus vara käsutada. Riigikohus nõustus selle seisukohaga (
  1. mai
  2. a otsus, p 12) ja sellega ühineb ringkonnakohus ka käesolevas asjas. Seega tuleb ka selles osas halduskohtu otsuse motiive muuta.
  3. Eeltoodu ei välista natsionaliseerimist ümberlükkavate tõendite puudumisel seda, et natsionaliseerimine loetakse tõendatuks vaid nimekirja alusel. Ringkonnakohus ei nõustu väitega, et natsionaliseerimist ei saa lugeda toimunuks, kui natsionaliseerimise menetluses jäi ära kasvõi üks selle lüli. Omandireformi raames tuleb tuvastada natsionaliseerimise tegelik toimumine, mitte see, kas natsionaliseerimine toimus ranges kooskõlas omaaegsete õigusnormidega. Tallinna linnapea
  4. aprilli
  5. a otsusel ei ole käesolevas asjas natsionaliseerimise tõendamisel tähtsust. Tegemist ei olnud natsionaliseerimise ajal kehtinud õigusaktiga, vaid tagantjärele kehtestatud regulatsiooniga, mis sätestas, milliseid maju käsitatakse jätkuvalt natsionaliseerituna Saksa okupatsiooni ajal. Järgemööda vaheldunud okupatsioonivõimude õiguslikud hinnangud üksteise tegevusele ei tõenda konkreetse vara omandiõiguse minetamist ega säilimist. Siiski, kui linnapea eelpoolnimetatud otsuse või muu õigusakti alusel oleks taastunud endiste omanike tegelik käsutusõigus, ei saaks elamut omandireformi raames käsitada
  6. aastal natsionaliseerituna. Käsutusõiguse taastamise tõendiks ei saa aga olla vaid üldise iseloomuga õigusakt, vaid vajalik on tuvastada faktilised asjaolud, mis viitavad käsutusõiguse tegelikule taastamisele.
  7. Kaebajad leiavad, et natsionaliseerimise toimumise lükkavad ümber järgmised asjaolud ja tõendid: —
  8. juuli
  9. a teatis * hoone NSV Liidu sõjaväe vajadusteks sundkasutusele võtmise kohta; — Tallinna Majade Natsionaliseerimise Komisjoni
  10. mai
  11. a kirja kohaselt ei suudetud teatud sundkasutusele võetud majade kohta koostada bilanssi natsionaliseerimise lõpuleviimiseks; — peale natsionaliseerimisele kuuluvate majade nimekirja puuduvad natsionaliseerimise kohta muud dokumendid; —vaidlustatud otsuses puudub viide õigustloovale aktile, mille alusel on elamu
  12. aastal natsionaliseeritud; — maja omanikud K., K., R. ja A. maksid 1942—1944 kinnisvara maksu ja deklareerisid Tallinna Maksuametile üürimisest laekunud tulu; — S. K. poolt Tallinna linna maksuametile esitatud
  13. a elanike nimekirjas on endisi omanikke jätkuvalt nimetatud omanikeks; — registreerimine kohalikus elamufondis
  14. aastal ei tõenda hoone natsionaliseerimist. Ringkonnakohus ei nõustu kaebajatega järgnevatel põhjustel. 5
(7)3-05-167
  1. Kuna sundkasutus ei lõpetanud omandiõigust, ei välistanud elamu varasem sundkasutusele võtmine selle hilisemat natsionaliseerimist. Seetõttu ei lükka ainuüksi teatis sundkasutusele võtmise kohta natsionaliseerimise fakti ümber. Tallinna Majade Natsionaliseerimise Komisjoni poolt
  2. mail 1941 Kommunaalmajanduse Rahvakomissariaadile saadetud kirja kohaselt ei ole ilma sundkasutamisele võetud majade ülemõõtmise ja hindamiseta võimalik koostada majade bilansse. Lisatud nimekirjas oli ära toodud ka vaidlusalune elamu. Eesti NSV Rahvakomissaride Nõukogu
  3. novembri
  4. a määruse „Majade natsionaliseerimise kohta“ p 5 sätestas järgmist: „Kohalikel majade natsionaliseerimise komisjonide esindajatel koostada iga natsionaliseeritud maja kohta akt (vorm nr. 1). Peale selle tuleb fikseerida majal lasuvad kohustused (tõelised võlad ja maksud) ja saadaolevad summad. Võtta arvele maja juurde kuuluvad abiehitised (laod, pesuköögid, kuurid, keldrid jms.) ja maja teenimise varad (maja korrashoiu-, tule- ja gaasikaitse vahendid, keskkütte küttetagavarad jms.). Natsionaliseerimise akti koostamisel tuleb seniselt omanikult või valdajalt üle võtta maja kohta käivad dokumendid, plaanid, majaraamatud, panga jooksva arve raamatud, panga tšekiraamatud, kviitungiraamatud ja pangas ning kassas olevad rahasummad jms. Maja kohta tuleb koostada bilanss, mille vaatab läbi ja kinnitab kohalik natsionaliseerimise komisjon.“ Kuna vaidlusaluse maja sundkasutusele võtmise üle ei ole vaidlust ja natsionaliseerimiskomisjoni teatise valguses on usutav, et sundkasutusele võtmise tõttu jäi antud juhul vähemalt
  5. maiks 1941 koostamata ja kinnitamata maja bilanss, on käesolevas asjas oluline see, kas bilansi koostamine oli natsionaliseerimise eeldus või oli see küll kohustuslik, kuid bilansi koostamata jätmine või viivitus selle koostamisel ei takistanud natsionaliseerimist. Eelpool tsiteeritud määrusesättest nähtub, et natsionaliseerimisel oli esmatähtis natsionaliseerimise akti koostamine. Majaga seotud varade arvelevõtmine pidi toimuma „peale selle“. Arvestades üldteada asjaolusid nõukogude võimu repressioonide kohta Eestis aastatel 1940 ja 1941, on ülimalt väheusutav, et omanik sai säilitada tegeliku käsutusõiguse oma senise vara üle ainuüksi natsionaliseerimise dokumenteerimisega kaasnevate vormistuslike raskuste tõttu. Bilansi koostamine ja kinnitamine ei ole ringkonnakohtu arvates seetõttu natsionaliseerimise tõendatuks lugemise vältimatud eeldused. Natsionaliseerimiskomisjoni
  6. mai
  7. a kiri ei kinnita niisiis natsionaliseerimise mittetoimumist kirja kuupäevaks, vaid üksnes seda, et nimetatud kuupäevaks oli koostamata maja bilanss.
  8. Asjaolu, et muid natsionaliseerimisega seonduvaid dokumente ei ole linnavalitsusel kohtule võimalik esitada, ei tähenda, et neid ei ole kunagi koostatud. Segastel aegadel aastakümneid tagasi koostatud dokumendid ei pruugi olla arhiividesse jõudnud.
  9. Apellatsioonkaebuse väitel kinnitatakse Tallinna Linnaarhiivi
  10. juuni
  11. a teatises, et maja omanikud K., K., R. ja A. maksid aastatel 1942—1944 kinnisvaramaksu ja deklareerisid Tallinna Maksuametile elamu üürimisest laekunud tulu (tagastamise toimik, I kd, lk 17). Nimetatud teatisest ei nähtu andmeid maksude tasumise ja deklareerimise kohta eelpoolmainitud aastatel. Nende aastate kohta on arhiiviteatises vaid viide kinnisvara koosseisu, väärtuse ja tulukuse kohta esitatud teatisele.
  12. Kaebajate poolt esitatud tõendid — eelpoolmainitud teatis kinnisvara koosseisu, väärtuse ja tulukuse kohta (tagastamise toimik, kd I, lk 24) ja elanike nimekiri
  13. a kohta (tagastamise toimik, II kd, lk 5), ei kinnita omandiõiguse, sh käsutusõiguse säilimist ega taastumist. 6
(7)3-05-167 Teatise
  1. leheküljel on märkuste lahter, mis teatise blanketi kohaselt tuli täita juhul, „kui natsionaliseeritud kinnisvara on kasutada antud“, märkides sinna kasutusse andmise aja. Sellest tuleb teha ühene järeldus, et andmed kinnisvara koosseisu, väärtuse ja tulukuse kohta tuli Saksa okupatsiooni ajal esitada nii hoonete omanikel kui ka natsionaliseeritud hooned enda kasutusse saanud isikutel. Kõnealuse lahtri täitmine kuupäevaga „
  2. oktoober 1942“ kinnitab ühtlasi natsionaliseerimise toimumist, sest ilma natsionaliseerimiseta ei oleks kasutusse andmist saanud toimuda. Endised omanikud on elanike nimekirjas märgitud küll omanike kohta käivasse lahtrisse, kuid arvestada tuleb, et avalduse esitajal S. K. ei pruukinud olla õiget ettekujutust natsionaliseeritud vara kasutusseandmise õigusliku tähenduse kohta. Nimekiri ja teatis ei kinnita, et endised omanikud oleksid maksnud majavalduse eest
  3. ja
  4. aastal jätkuvalt kinnisvaramaksu ja tulumaksu. Teatise
  5. leheküljel on maksuameti ametniku poolt teostatud üksnes kinnisvara tuluväärtuse arvestus, mis oli alles kinnisvaramaksu määramise aluseks. Teatises ja nimekirjas on samuti andmed üürnike poolt makstud üüri kohta, kuid sellest ei saa teha järeldust omandiõiguse kohta, sest ei olnud välistatud, et natsionaliseeritud vara enda kasutusse saanud isikud üürisid eluruume edasi. Ebatäpne on kaebaja väide, et riigi omandis olevat vara 1942—
  6. aastal ei maksustatud. Kui elamu endised omanikud said nende kasutusse antud vara edasiüürimisest tulu, tuleb eeldada, et nad pidid maksma sellelt tulumaksu. Kinnisvara maksu tasumist esitatud dokumentidest ei nähtu.
  7. On tõsi, et hoone arvamist kohalikku elamufondi
  8. aastal ei saa samastada hoone natsionaliseerimisega
  9. aastal. Teisalt ei lükka elamufondi arvamine kuidagi natsionaliseerimise toimumist ümber. Küll aga on majavalduse registreerimisel lähtutud samuti sellest, et elamu on natsionaliseeritud vastavalt ENSV Teatajas 1940, 66, 888 avaldatule.
  10. Seega ei lükka kaebajate väited ümber halduskohtu poolt tõendatuks loetud fakti natsionaliseerimise toimumise kohta
  11. aastal.
  12. Kaebate esindajad selgitasid ringkonnakohtu istungil, et kaebajad ei seagi kahtluse alla fakti, et mingil hetkel elamu endistelt omanikelt siiski võõrandati. Nad leiavad, et üksnes võõrandamise toimumise viis ja aeg on tuvastatud tagastamismenetluses valesti. Ringkonnakohus märgib, et ainuüksi haldusakti vale motiiv ei saa olla haldusakti kehtetuks tunnistamise aluseks, kui see ei viinud sisuliselt ebaõige otsuse tegemiseni (HMS § 58). Seega, isegi kui natsionaliseerimise toimumine
  13. aastal ei oleks tõendatud, ei annaks see alust ÕVVTK komisjoni otsuste kehtetuks tunnistamiseks, kui vara muul viisil ja teisel ajal siiski samadelt isikutelt õigusvastaselt võõrandati.
  14. Seega tuleb jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja menetluskulud kaebajate kanda. Ivo Pilving Silvia Truman Ruth Virkus 7
(7)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.