← Eesti

2-03-67/6

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Tsiviilasja number 2-03-67 Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 3.11.2006, Tallinn Kohtukoosseis Vaidlustatud kohtulahend Eesistuja Ulvi Loonurm, liikmed Urmas Reinola ja Iko Nõmm Aktsiaseltsi E.R hagi E AS vastu 456 981 krooni 64 sendi saamiseks. Tallinna Linnakohtu 27.06.2005 otsus Kaebuse esitaja ja kaebuse liik AS E.R apellatsioonkaebus Kohtuistungi toimumise aeg 19.10.2006, avalik kohtuistung Tsiviilasi Hageja AS E.R, esindaja vandeadv. Urmas Kiik Menetlusosalised ja nende Kostja E AS, esindaja vandeadv. Vesse Võhma esindajad RESOLUTSIOON Tühistada Tallinna Linnakohtu 27.06.2005 otsus ja teha asjas uus otsus, millega hagi rahuldada. Välja mõista E AS-lt AS E.R kasuks:

  1. 456 981 (nelisada viiskümmend kuus tuhat üheksasada kaheksakümmend üks) krooni ja 64 senti valgustuse tasu.
  2. riigilõivu kokku 49 000 (nelikümmend üheksa tuhat) krooni.
  3. õigusabikulude katteks kahes kohtuastmes kokku 22 849 (kakskümmend kaks tuhat kaheksasada nelikümmend üheksa) krooni ja 08 senti. Apellatsioonkaebus rahuldada. Ringkonnakohtu otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest alates. Hagiavalduse asjaolud ja hageja nõue
  4. AS E.R esitas 12.02.2003 hagi E AS-i vastu, milles palus kostjalt hageja kasuks välja mõista 179 723,56 krooni. Menetluse käigus suurendas hageja oma nõuet, paludes kostjalt välja mõista 456 981,64 krooni.
  5. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 30.01.2002 infrastruktuuri kasutamise lepingu (edaspidi leping), mille kohaselt hageja lubas kostjal kasutada reisijateveoks oma raudteeinfrastruktuuri ning osutas talle mitmesuguseid sellega seonduvaid teenuseid, sh kostja ja tema reisijate kasutatavate reisiperroonide valgustamine pimedal ajal. Lepingu p 12.9.1 järgi pidid pooled sõlmima elektrienergia eest arveldamiseks elektrivarustuse lepingud, milles elektrienergia hind määratakse vastavalt AS-i E.R kehtivatele tariifidele. Kuigi sellised täpsustavad kokkulepped on allkirjastamata, nõuab kostja hagejalt perroonide valgustamist, jätkab hageja vahendusel elektrienergia kasutamist ning hageja esitab selle eest tasumiseks arveid. Seega korraldab hageja reisiperroonide valgustamist kostja tellimusel ja huvides ning tasub selleks vajamineva elektrienergia eest AS-ile EE. Kostjal tuleb hagejale hüvitada reisiperroonide valgustamise eest
  6. ja
  7. aastal hageja tasutud summad. Selline kohustus tuleneb pooltevahelisest praktikast, mille järgi 20.04.2000 ja 28.02.2001 sõlmitud infrastruktuuri kasutamise lepingutest tulenevalt sõlmisid pooled elektrienergia ostu-müügilepingu ja selle lepingu järgi hüvitas kostja hagejale perroonide valgustamiseks kuluva elektrienergia. Arvestada tuleb ka teiste äriühingutega sõlmitud samalaadsete lepingutega, mille järgi tasuvad operaatorid perroonide valgustamiseks kasutatava elektrienergia eest igakuiselt ja täiendavalt muudele lepingujärgsetele tasudele. 30.01.2002 lepingu sõnastuse kohaselt oli poolte ühiseks tahteks, et elektrienergia eest tasub kostja AS-i EE kehtestatud tariifide alusel. Selles pooltevahelises põhilepingus on kokku lepitud nii perroonide valgustamiseks vajamineva elektrienergia eest maksmise kohustus kui ka selle aluseks võetav tariif. Hageja on esitanud kostjale arveid reaalselt tarbitud teenuste eest vastavalt AS-i EE tariifidele. Seega on hageja toiminud heas usus ja mõistlikult.
  8. aastal toimunud lepingueelsete läbirääkimiste käigus nõustus kostja sellega, et tal tuleb tasuda reisiperroonide valgustamiseks kulunud elektri eest, kuid kuna küsimus jäi täpselt kokku leppimata, siis soovib ta seda teha üksnes osaliselt. Kostja ei ole elektrikulusid hagejale hüvitanud juba peaaegu aasta ning väldib seetõttu tasumise korraldamises täpsemat kokkuleppimist. Kostja tasus hageja esitatud 06.11.2002 arve kogusummas 911 135,91 krooni. Seega on kostja võla osalise tasumisega oma kohustust aktsepteerinud, sest kõik hageja esitatud arved puudutavad sama teenuse osutamist.
  9. Juhul kui kohus leiab, et lepingust ei tulenenud kostjale elektri eest tasumise kohustust, siis taotleb hageja alternatiivse nõudena kostja poolt alusetult säästetud 179 723,61 krooni väljamõistmist. Hagiavalduse täienduse kohaselt suurendas hageja oma nõuet 456 981,64 kroonini ja palus alternatiivse nõudena kostjalt selle summa väljamõistmist, tuginedes käsundita asjaajamise sätetele. Kostja vastuväited
  10. Kostja hagi ei tunnistanud. Kostja vastuväidete kohaselt ei tulene poolte sõlmitud lepingust kostjale kohustust tasuda reisiperroonide valgustamiseks kasutatud elektrienergia eest. Selline kohustus sätestati küll 28.02.2001 lepingu p-s 2.3, kuid 30.01.2002 leping enam sellist kohustust ette ei näinud. Uue lepinguga muudeti varem sõlmitud lepingu p 2.3 sõnastust selliselt, et kostjal ei oleks edaspidi kohustust nimetatud summasid tasuda. Selline lepingumuudatus tehti eesmärgiga, et lõpetada jaamahoonete ja reisiplatvormide valgustamiseks kasutatava elektrienergia eest tasu nõudmine kostjalt. Kostja kohustus edaspidi tasuma üksnes tema omandis olevates jaamahoonetes kasutatava elektrienergia eest. Selline eesmärk vastas lepingupoolte tegelikule tahtele. Raudteeameti kehtestatud raudteeinfrastruktuuri kasutamise tasu arvestamise metoodikast tuleneb, et reisiperroonide valgustamine on hageja kui raudteeinfrastruktuuri-ettevõtja põhiteenus ja tasu selleks kulutatava elektrienergia eest sisaldub infrastruktuuri kasutamise tasus. Seega ei pea kostja kui raudteeveo-ettevõtja tasuma peale infrastruktuuri kasutamise tasu mis tahes täiendavaid tasusid. Ka hageja on oma tegevusega kinnitanud valgustuse kuuluvust põhiteenuse hulka, sest ta on esitanud täiendava tasu nõude üksnes reisiperroonide valgustamise kulude kohta. Samas ei küsi hageja kostjalt ega teistelt operaatoritelt tasu kõigi teiste raudtee tehnokasutuseeskirja p-s 58 loetletud raudteeinfrastruktuuri elementide valgustamise eest, arvestades seda seega põhiteenuste hulka. Eeltoodud muudatused lepingu p 2.3 osas tegid pooled 30.01.2002 lepingu sõlmimisel muu hulgas selleks, et viia oma lepingulised suhted kooskõlla raudteeinfrastruktuuri kasutamise ülalkirjeldatud loogikaga. Hageja viidatud vaidlusaluse lepingu p 12.9.1 reguleerib elektrivarustuse lepingute sõlmimist poolte vahel lisateenusena kasutatava elektrienergia osas (veoelekter, kostja omandis olevate jaamahoonete valgustamiseks kasutatav elektrienergia) ning selle eest maksab kostja 2 hagejale nõuetekohaselt ja õiglaselt. Välistatud on hageja nõue kostja vastu ka alusetu säästmise sätete alusel, kuna kostja on reisiperroonide valgustuse eest tasunud (see tasu sisaldub raudteeinfrastruktuuri kasutamise tasus). Samuti ei saa olla hagejal kostja vastu nõuet tulenevalt käsundita asjaajamisest. Kostja ei ole kunagi aktsepteerinud oma kohustust tasuda perroonide valgustamise eest. 06.11.2002 arve tasus kostja raamatupidamise eksimuse tõttu ning informeeris sellest ka hagejat. Esimese astme kohtu otsus ja põhjendused
  11. Tallinna Linnakohus jättis 27.06.2005 otsusega hagi rahuldamata. Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt ei ole hageja tõendanud, et kostjal on 30.01.2002 lepingu järgi kohustus tasuda hagejale 456 981,64 krooni. Lepingu p-st 12.9.1 sellist kohustust ei tulene. Nimetatud lepingupunktis on viide sellele, et elektrienergia eest arveldamiseks sõlmivad pooled lepingu, milles määratakse elektrienergia hind vastavalt AS-i EE kehtivatele tariifidele. Poolte seletuste kohaselt ei ole täiendavaid kokkuleppeid sõlmitud ja selles lepingupunktis ei ole kindlaks määratud perroonide valgustamiseks kulutatava elektrienergia eest tasumise korda. Põhjendatud ei ole hageja viide võlaõigusseaduse (VÕS) § 23 lg-le 1, sest tunnistajana üle kuulatud kostja juhatuse endise esimehe T.Olgo ütlustega on tõendatud, et lepingumuudatus oli kokkuleppeline ja kavandatud. T.Olgo ütluste kohaselt lepiti 30.01.2002 lepingu sõlmimisel kokku, et kostja ei pea maksma reisiplatvormide valgustamiseks kasutatava elektrienergia eest. Tulenevalt raudtee tehnokasutuseeskirjast pidi raudteeinfrastruktuur vastama teatud tingimustele, sh olema valgustatud. Pooled said üheselt aru, et kui hageja tahab anda raudteeinfrastruktuuri kostja kasutusse, siis peavad perroonid olema valgustatud. Samuti tuli hagejal kohelda erinevaid lepingupartnereid võrdselt. Kõik kulud olid arvestatud üldise infrastruktuuritasu sisse. Sellest tulenevalt maksis kostja tegelikult ka väikese osa valgustamise kuludest. Hagejaga oli kokkulepe, et kostja ei maksa perroonide valgustamise kulusid, kuid kostja maksab samas ulatuses jaamateede seisutasu. T.Olgo ütlused kinnitavad kostja vastuväiteid ja on kooskõlas seda valdkonda reguleeriva seadusandlusega. Ta kinnitas, et tasuti infrastruktuuri eest üldiselt ning selle sisse oli osaliselt arvestatud ka elektrienergia kulu. Hageja ei ole selles osas vastupidist väitnud. Raudteeseaduse § 25 lg 2 kohaselt määratakse raudteeinfrastruktuuri kasutamistasu arvutamise alused kindlaks Raudteeameti kehtestatud raudteeinfrastruktuuri kasutamise arvestamise metoodika alusel. Vaidlusalust tasu reisiperroonide valgustamise eest ei saa pidada viidatud metoodika §-st 3 ja § 4 lg 1 p-st 14 tulenevalt lisateenuseks, mille eest peaks täiendavalt tasuma. Hageja nõue tuleks rahuldada enne ja pärast 01.07.2002 tekkinud kohustuste osas vastavalt tsiviilkoodeksi (TsK) § 173 lg 1 ja § 174 või VÕS § 101 lg 1 p 1 alusel, kuid pooltevaheline võlasuhe ei ole tõendamist leidnud. Kuivõrd pooltel on lepinguline suhe, ei tule kohaldada kahju tekitamise üldsätteid. Apellatsioonkaebuse põhjendused
  12. Hageja palub kohtuotsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega hagi rahuldada. Tunnistaja T.O ütlus, mille kohaselt
  13. aasta infrastruktuuri kasutamise lepingus sisaldus kokkulepe, et kostja ei pea eraldi tasuma reisiplatvormide valgustamiseks kuluva elektrienergia eest, on vastuolus asjas kogutud teiste tõenditega ning väär. Perroonivalgustust puudutav punkt jäeti
  14. aasta lepingust välja põhjusel, et kostja tollane juhatuse esimees T.O tõlgendas vääralt raudtee tehnokasutuseeskirja. Seda asjaolu tõendab
  15. aasta lepingu p 1.3.2, kus on öeldud ja ka T. O allkirjaga eraldi kinnitatud, et reisiplatvormide valgustuse osas on pooled eriarvamusel ning kokkulepet ei saavutanud. Selle tõendi jättis kohus hindamata. Seega olid pooled selles küsimuses eriarvamusel ega jõudnud linnakohtu poolt tuvastatud kokkuleppele. Lisaks on T.O kui tunnistaja ütlustel tõendina vähe kaalu, kuna tegemist on kostja endise seadusliku esindajaga ning seeläbi erapooliku isikuga. Tema ütlused on sisuliselt käsitletavad poole seisukohana. Seda, et valgustustasust loobumise kokkulepet
  16. aastal 3 ei sõlmitud, kinnitab ka hageja käitumine, kes jätkas pärast lepingu allkirjastamist kostjale vastavate arvete esitamist.
  17. Raudtee tehnokasutuseeskirja p 58, mida kostja vääriti tõlgendas, kehtestab nõuded raudteerajatiste valgustusele, mitte aga seda, millised teenused kuuluvad infrastruktuuri kasutamise põhi-, lisa- ja abiteenuste hulka ja kuidas toimub nende eest tasumine. Kostja leidis, et kuna raudteerajatised peavad olema vajalikul määral valgustatud, siis kuulub perroonivalgustus automaatselt nn põhiteenuste hulka ning selle eest tasumine on kaetud infrastruktuuri kasutamise tasu ehk nn põhitariifi maksumusega. Ei
  18. aasta lepingu sõlmimisel ega ka käesolevas kohtumenetluses ei ole kostja millegagi tõendanud enda väite paikapidavust. Tegemist on ühe isiku subjektiivse normitõlgendusega. Kohus, nõustudes kostja tõlgendusega, läks vastuollu kehtiva raudteeseaduse § 3 p 24, kus on sõnaselgelt öeldud, et raudteerajatiste valgustus on lisateenus. Lisateenus ei ole aga põhitariifiga kaetud ja selle eest tuleb teenuste tarbijal eraldi tasuda. Pole mingit mõistlikku põhjust eeldada, et enne uue raudteeseaduse jõustumist tuli tehnokasutuseeskirja vastupidiselt tõlgendada. Eeskiri kehtis juba
  19. aastast ning aastatel 2000 ja 2001 tõlgendasid pooled seda praeguse seaduse vaimus, st liigitasid perroonivalgustuse lisateenuste alla. Kohus jättis hindamata ja otsuses kajastamata 07.05.2003 kirja, kus hageja finantsdirektori asetäitja kinnitab, et vahendatud elektrienergia kasutamine tervikuna ei kuulu infrastruktuuri kasutamise tasuga kaetud teenuste hulka.
  20. Raudteeinfrastruktuuri kasutamise tasu arvestamine käis kindla metoodika järgi. Hageja ei lugenud reisiplatvormide valgustamist põhiteenuseks metoodika p 3 järgi ning seetõttu põhitariifi kujundamisel sellega ei arvestanud. Seega on hagejal kostjalt nõutav rahasumma puudu, mida kinnitab ka ülalviidatud tõend. Seda asjaolu ei muuda kostja või kellegi kolmanda isiku tõlgendus viidatud eeskirjale. Oluline on hageja enda tõlgendus, mille järgi kujunes tegelik olukord. Kostja ei ole tõendanud ega väitnud, et vaidlusaluse perroonvalgustuse on hageja põhitariifi sees kätte saanud. Kostja lihtsalt tugineb oma normitõlgendusele ja tuletab sellest, et hageja on arvatavasti raha kätte saanud. Ka ei püüdnud kohus selgeks teha, kas hageja on nõutava summa kätte saanud või mitte. Asja õigeks lahendamiseks oleks kohus pidanud kindlaks tegema, kas kostja oli nõutava rahasumma hagejale põhitariifi osana juba maksnud või mitte. Antud asjas on tõendatud, et hageja ei ole nõutavat rahasummat kostjalt põhitariifi sees saanud. Apellatsioonkaebuse vastus
  21. Kostja ei pea apellatsioonkaebust õigeks, vaidleb sellele vastu ning palub jätta kaebuse rahuldamata ja kohtuotsuse muutmata. Vahepealne menetluse käik
  22. Tallinna Ringkonnakohus jättis 29.12.2005 otsusega linnakohtu otsuse muutmata ja hageja apellatsioonkaebuse rahuldamata. Riigikohus tühistas 24.05.2006 otsusega Tallinna Ringkonnakohtu otsuse ja saatis asja uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Ringkonnakohtu otsus ja selle põhjendused
  23. Ringkonnakohus, ära kuulanud menetlusosaliste esindajad ja tutvunud esitatud materjaliga, leiab, et kohtuotsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel tühistada ja asjas on võimalik teha uus otsus, millega hagi rahuldada.
  24. Pooled vaidlevad selle üle, kas kostjal on kohustus lisaks poolte vahel sõlmitud infrastruktuuri kasutamise lepingutes kokkulepitud infrastruktuuri kasutamise tasule maksta hagejale eraldi elektrienergia eest, mida kasutatakse reisiplatvormide valgustamiseks. Hageja tugineb poolte 30.01.2002, 21.02.2003 ja 29.12.2003 sõlmitud lepingutest väidetavalt tulenevale kohustusele. Ta väidab, et pooled ei saavutanud alates 30.01.2002 lepingu 4 sõlmimisest kokkulepet reisiplatvormide valgustamise eest tasumise osas, kuid hageja osutas kostjale reisiplatvormide valgustamise teenust ja kostja võttis teenuse vastu. Kuna tasu reisiplatvormide valgustamiseks kuluva elektrienergia eest ei arvata infrastruktuuri kasutamise tasu hulka, peab kostja selle lisateenuse eest tasuma eraldi. Kostja väidab, et 30.01.2002 sõlmitud lepingus leppisid pooled kokku, et kostja ei pea hagejale tasuma reisiplatvormide elektriga valgustamise teenuse eest, kuivõrd selles osas on tasu lülitatud infrastruktuuri kasutamise tasu hulka.
  25. Poolte vahel sõlmitud lepingutest ilmneb järgmist. 28.02.2001 lepingu p 2.3 kohaselt kohustus kostja tasuma jaamahoonete ja reisiplatvormide valgustamiseks kasutatava elektrienergia ning hagejale kuuluvates jaamahoonetes reisijate teenindamiseks kasutatavate kommunaalteenuste eest. 30.01.2002 sõlmitud järgmise lepingu p 2.3 kohaselt kohustus kostja tasuma tema omandis olevate jaamahoonete kasutatava elektrienergia eest vastavalt eraldi sõlmitavale kokkuleppele. Sama lepingu p 12.9.1 järgi pidid pooled sõlmima elektrienergia eest arveldamiseks elektrivarustuse lepingud, milles elektrienergia hind määratakse vastavalt AS-i EE kehtivatele tariifidele. 21.02.2003 lepingu p-st 1.3.2 tulenevalt ei saavutanud pooled reisiplatvormide valgustuse eest tasumise osas kokkulepet. 29.12.2003 lepingu punktist 1.3.2 ja selle lepingu lisa nr 6 punktist 8 tulenevalt kestsid poolte eriarvamused reisiplatvormide valgustuse eest tasumise osas kuni 31.03.2004, kui jõustus kostja kohustus tasuda hagejale reisiplatvormide valgustuse eest vastavalt arvetele. Sellest järeldub ja vaidlust ei ole, et pooled ei leppinud perioodil 2002 märtsist kuni 2004 märtsini kokku reisiplatvormide elektrivalgustuse eest tasu arvamises infrastruktuuri kasutamise tasu hulka. Hageja väitel alates 30.01.2002 lepingu sõlmimisest kokkulepet ta kostjaga reisiplatvormide valgustamise eest tasumise osas ei saavutanud. Eraldi kokkulepet, nagu oli 30.01.2002 lepingu p-s 2.3 viidatud, pooled ei sõlminud. TsÜS § 64 lg 1 kohaselt lähtutakse tehingu tõlgendamisel eelkõige tehingu teinud isikute tegelikust tahtest. Ringkonnakohus ei pea võimalikuks arvestada kostja endise juhatuse esimehe T.O istungil antud ütlustega poolte tahte väljaselgitamisel, sest ütlused on vastuolus teiste asjas kogutud tõenditega. Apellant on väitnud, et T.O kostja endise seadusliku esindajana oli kostja tahte kujundajaks lepingu sõlmimisel, et kostja ei pea tarbitud elektrienergia eest tasuma. 21.02.2003 lepingu ja 29.12.2003 lepingu tõlgendamisel tuleb lähtuda alates 01.07.2002 kehtiva VÕS §-st 29 ja TsÜS §-st
  26. 21.02.2003 sõlmitud lepingu p-st 1.3.2 tulenevalt ei saavutanud pooled reisiplatvormide valgustuse eest tasumise osas kokkulepet ja 29.12.2003 lepingu p-st 1.3.2 ja selle lepingu lisas nr 6 p-st 8 tulenevalt kestavad poolte eriarvamused reisiplatvormide valgustuse eest tasu nõudes. Ringkonnakohus leiab, et eelnimetatud lepingute punktidest tuleneb, et pooled ei saavutanud kokkulepet kostja kohustuse osas tasuda hagejale reisiplatvormide elektrivalgustuse eest. Seda kinnitab ka asjaolu, et 2003 aasta lepinguläbirääkimistel ei saavutanud pooled perroonivalgustustasu osas mingit kokkulepet ja 2004 aastal samuti. Hinnates eeltoodut kogumis ja poolte tahet lepingute sõlmimisel, leiab ringkonnakohus, et kostjal ei ole tekkinud lepingutest tulenevat kohustust tasuda hagejale reisiplatvormide valgustuse eest vaidlusalusel perioodil nagu see oli sõnaselgelt fikseeritud 28.01.2001 sõlmitud lepingu p-s 2.
  27. Pooled ei leppinud kokku ka selle teenuse eest eraldi tasumises.
  28. Samas ei ole pooltel vaidlust selles, et hageja kostjale reisiplatvormide valgustamise teenust vaidlusalusel perioodil osutas ja kostja selle teenuse vastu võttis. Pooltel puudus kokkulepe selles, et kostja ei pea talle osutatud teenuse eest maksma. Kostja väide, mille kohaselt ei pea ta tasuma perroonivalgustuse kasutamise eest, kuna tegemist on raudteeinfrastruktuuri osaga, mis on kaetud põhiteenuste eest infrastruktuuri kasutamise tasuga ehk nn põhitariifi maksmisega, ei ole asjas kogutud tõenditega kinnitust leidnud. Õige on apellandi väide, mille kohaselt maakohus rikkus TsMS § 95 lg 1 ja 231 lg 4 nõudeid sellega, et jättis hindamata 07.05.2003 kirja (t.lk. 226-227). Nimetatud kirjas kinnitas hageja finantsdirektori asetäitja, et vahendatud elektrienergia kasutamine tervikuna ei kuulu infrastruktuuri 5 kasutamise tasuga kaetud teenuste hulka. Lisaks eeltoodule tasus kostja 06.11.2002 arve, millega on ta aktsepteerinud kohustust. Veenev ei ole kostja seisukoht, et nimetatud arve tasuti raamatupidamise eksimuse tõttu. Puudub mõistlik põhjendus, miks pidi hageja tegema aastatel 2002-2004 kostjale erandi ja loobuma tasust, sest elektrienergia müügi osas kehtisid hagejale elektrituruseaduses sätestatud nõuded. Käesoleval ajal on kostja kohustus tasuda hagejale reisiplatvormide valgustamise eest vastavalt arvetele reguleeritud 31.03.2004 jõustunud raudteeseadusega, mille § 3 p 24 järgi on raudteerajatiste valgustamise puhul tegemist lisateenusega
  29. Kostja ei ole ümber lükanud hageja väidet, mille kohaselt ei ole hageja vaidlusalust tasu põhitariifi sees kostjalt kätte saanud. Raudteeinfrastruktuuri kasutamise tasu arvestamine käib Raudteeameti peadirektori kt 21.12.2000 käskkirjaga nr 227 kinnitatud metoodika järgi, mille p 3 kohaselt ei loeta reisiplatvormide valgustamist põhiteenuseks ja seega põhitariifi kujundamisel sellega ei arvestatud. Hageja on selgitanud, et kostja sai aga perroonivalgustuse katteks reisijatelt (piletitulu) ja riigilt (dotatsiooni) kätte.
  30. Ringkonnakohus leiab, et hageja nõue tuleb kvalifitseerida enne 1.07.2002 osutatud reisiplatvormide elektrivalgustuse teenuse osas alusetust rikastumisest tuleneva hüvitisnõudena TsK § 477 lõigete 1 ja 3 järgi ja pärast 1.07.2002 osutatud teenuste osas käsundita asjaajamisest tuleneva tasunõudena VÕS § 1018 lg 1 p 2 ja 1023 lg 2 järgi, sest hageja nõue ei tulene lepingust. Kuna poolte vahel tasu suuruses vaidlus puudub, leiab ringkonnakohus, et nõue kuulub rahuldamisele. TsK § 477 lg 1 alusel on isik, kes ilma seadusega või tehinguga kindlaksmääratud aluseta omandas vara teise arvel, kohustatud viimasele alusetult omandatud vara tagastama ja sama paragrahvi lõige 3 alusel kui ei ole võimalik alusetult omandatud vara natuuras tagastada, tuleb hüvitada selle omandamise momendil määratav väärtus rahas. Asjas on tõendatud, et hageja kostjale reisiplatvormide valgustamise teenust vaidlusalusel perioodil osutas ja kostja selle teenuse vastu võttis. Kuna hageja tegevus vastas kostja huvile ja tegelikule tahtele, s.t esinevad VÕS § 1018 lg 1 p-s 2 nimetatud eeldused hagi rahuldamiseks VÕS § 1023 lg 2 alusel. Tasu suuruses poolte vahel vaidlus puudub.
  31. Apellant- hageja palub välja mõista menetluskulud, milleks on tasutud riigilõiv hagi esitamisel 25 000 krooni ja apellatsioonkaebuse esitamisel 24 000 krooni ning esimeses ja teises kohtuastmes kantud õigusabikulud (linnakohtus 58 134,40 krooni ringkonnakohtus 20 178 krooni). Tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse § 3 kohaselt kohaldatakse enne käesoleva seaduse jõustumist alustatud menetluse puhul menetluskulude jaotamisele ja nende kindlaksmääramisele seni kehtinud (s.t enne 01.01.2006 kehtinud) tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatut. Hageja taotlus kuulub TsMS § 60 lg-te 1 ja 8 ning § 61 lg 1 p 1 alusel rahuldamisele. Vastustajalt- kostjalt tuleb välja mõista riigilõiv 49 000 krooni ja 5% hageja õigusabikuludest 22 849,08 krooni. Vastustaja-kostja õigusabikulud jäävad hagi ja apellatsioonkaebuse rahuldamisel tema enda kanda. U.Loonurm U.Reinola I.Nõmm 6

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.