10.05.2005 esitatud tähtajalise elamisloa pikendamise taotluse menetlemisel ilmnes, et A.P. ei ole
tähenduses Eestis püsivalt elanud, mistõttu tema tähtajalise elamisloa pikendamise taotlus ei ole põhjendatud. Elamisloa olemusest tulenevalt on elamisluba mõeldud välismaalasele eelkõige Eestis elamiseks, mis eeldab püsivat Eestis viibimist. Piirivalveameti andmetel on A.P. Eestis
kohaselt loetakse Eestis püsivalt elamiseks Eesti kodaniku või Eestis elamisluba omava välismaalase Eestis viibimist vähemalt 183 päeva aastas. Seega isik, kes viibib aasta jooksul väljaspool Eestit üle 183 päeva, ei viibi Eestis püsivalt, vaid elab väljaspool Eestit. Isik ise on näidanud oma käitumisega – elamisega teises riigis, et elamisluba Eestis elamiseks ei ole talle vajalik. Lühiajaliseks Eestis viibimiseks ja sugulaste külastamiseks on isikul võimalik taotleda viisat. Arvestades asjaolu, et A.P.i piiriületuste andmete kohaselt ei ole ta püsivalt Eestis elanud, siis võib lugeda tema elukoha muutunuks ja seega ei saa pidada põhjendatuks tema soovi pikendada tähtajalist elamisluba Eestis. Vabariigi Valitsuse 26.11.2002 määruse nr. 364 „Elamisloa ja tööloa taotlemise, andmise, pikendamise ning kehtetuks tunnistamise kord ja tähtajad ning elamisloa ja tööloa taotlemisel esitatavate tõendite ja andmete loetelu ning elamisloa andmete kandmine välisriigi reisidokumenti ja välismaalase Eestist eemalviibimise registreerimise kord“ (kord – jõustunud 1.01.2003) § 60 kohaselt elamisloa alusel Eestis elav välismaalane, kes soovib viibida väljaspool Eestit rohkem kui 183 päeva aasta jooksul, peab oma Eestist eemalviibimist registreerima KMA-s. Eemalviibimise kohustus ei ole pelgalt formaalne, sest tulenevalt korra § 71 peab registreerimise taotleja KMA-le teatama eemalviibimise kestuse ja põhjuse. Eemalviibimise registreerimise kohustus on nii tähtajalise kui ka alalise elamisloa alusel elavatel välismaalastel. Kaebaja puhul kinnitavad haldusasjas kogutud tõendid, et ta ei ole Eestis püsivalt elanud. Kaebuses on E. P. märkinud, et KMA mingit infot sellest piirangust kaebajale ei edastanud. Taotledes soodustavat haldusakti – elamisloa pikendamist – pidi taotleja end iseseisvalt või KMA töötajate abiga kurssi viima elamisloa kehtivuse tingimustega. Eemalviibimist registreerimata jättes on kaebaja andnud alust eeldada, et tema elukoht on muutunud ning tähtajalise elamisloa pikendamine ei ole põhjendatud. KMA teavitas kaebajat eeltoodud asjaolust 23.05.2005 kirjaga nr. 15.3-09/22233 ning määras arvamuse ja vastuväidete esitamise tähtajaks 21.06.2005, viidates, et kui isik tähtajaks vastuväiteid ei esita, siis keeldub KMA A.P.ile tähtajalise elamisloa pikendamisest. Määratud tähtajaks kaebaja oma arvamust ega vastuväiteid ei esitanud. 25.06.2005 tagastas Eesti Post KMA kõnealuse kirja hoiutähtaja möödumise tõttu. Asjassepuutumatud on kaebaja väited alalise elamisloa kohta. 3 Tähtajalise elamisloa pikendamisest keeldumisega ei ole rikutud kaebaja õigust perekonnaega eraelule. Elamisloa pikendamisest keeldumine võib raskendada küll piiri ületamist ja sugulastega kohtumist, kuid kuivõrd elamisloa eesmärk ei olegi piiri ületamise lihtsamaks muutmine ning kaebajal on sugulaste külastamiseks võimalik taotleda viisat, pole kaebaja õigusi oluliselt riivatud. Kaalukam on avalik huvi, et riiki sisenemiseks oleks välismaalastel õiguslik alus, mis vastab tegelikele asjaoludele ning elamisluba ei omaks välismaalased, kes riigis tegelikult püsivalt ei ela (Tallinna Ringkonnakohtu 08.04.2005 otsus haldusasjas nr. 23/117/05). Eeltoodust lähtudes on KMA leidnud, et A.P. ei vaja Eestis lühiajaliseks viibimiseks elamisluba, vaid tal on selleks võimalik taotleda viisat. Püsivalt Eestisse asumiseks on kaebajal õigus taotleda tähtajalist elamisluba, juhul, kui tähtajalise elamisloa taotlemiseks kehtestatud tingimused on täidetud. Vastustaja taotleb jätta kaebus rahuldamata. KOHTU PÕHJENDUSED 1. KMA kaalutlusõiguse teostamine tähtajalise elamisloa pikendamisest keeldumisel Kodakondsus- ja Migratsiooniamet keeldus kaebuse esitajale elamisloa pikendamisest Välismaalaste seaduse (
) § 12 lg 9 p 3 alusel.
lg 9 p 3 kohaselt keeldutakse elamisloa pikendamisest, kui elamisloa pikendamise taotlus ei ole põhjendatud.
lg 9 p 3 ei sätesta, millistel konkreetsetel juhtudel on võimalik elamisloa pikendamisest keelduda seoses sellega, et elamisloa pikendamise taotlus ei ole põhjendatud. Seega sisaldub normis määratlemata õigusmõiste, mille sisustamine on jäetud KMA pädevusse. Kuna elamisloa pikendamise taotluse põhjendatuse hindamine annab KMA-le õiguse sätet ise sisustada, annab see KMA-le ka võimaluse sisustada säte lähtuvalt taotlejat iseloomustavatest konkreetsetest asjaoludest. KMA-le sätte sisustamise õiguse andmisega on säte kohtu arvates kaotanud oma imperatiiVMSuse ning kuigi vastav elamisloa pikendamisest keeldumise alus ei paikne
lg 10 all (lg 10 kohaselt võib KMA elamisloa pikendamisest
lg 10 p-des 1-8 sätestatud alustel keelduda) on KMA-l sisuliselt võimalik teostada iga taotluse suhtes kaalutlusõigust lähtuvalt taotluse põhjendatusest ning muudest KMA-le teada olevatest asjaoludest. Asjaolu, et seadusandja on pidanud eeltoodud keeldumise aluse puhul KMA poolset kaalutlusõiguse teostamist võimalikuks, kuid ei ole seda seaduse ulatuses järjekindlalt sätestanud, nähtub sellest, et
lg 2 p 8 võimaldab KMA-l teostada kaalutlusõigust viisa andmisel välismaalasele, kelle viisa taotlemine ei ole põhjendatud. 2.
lg 9 p 3 sisustamine KMA asus
lg 9 p 3 kohaldades seisukohale, et sättest tulenevalt on KMA-l kohustus iga tähtajalise elamisloa taotluse suhtes otsuse tegemisel hinnata taotluse põhjendatust, mitte lähtuda ainult välismaalaste seaduses sätestatud elamisloa andmise või pikendamise formaalsetest alustest. KMA asus seisukohale, et ei ole põhjendatud elamisloa andmine või pikendamine, kui taotleja Eestis püsivalt ei ela.
kohaselt loetakse püsivaks Eestis elamiseks Eesti kodaniku või Eestis elamisluba omava välismaalase Eestis viibimist vähemalt 183 päeva aastas. Vaidlus puudub selle üle, et kaebuse esitaja on Piirivalveameti andmetel aastatel 2000, 2001, 2003 ja 2004 viibinud Eesti Vabariigis vähem kui 183 päeva aastas ning vaid 2002. aastal on kaebuse esitaja viibinud Eesti Vabariigis rohkem kui 183 päeva. Määruse § 60 kohaselt peab elamisloa alusel Eestis elav välismaalane, kes soovib viibida väljaspool Eestit rohkem kui 183 päeva aasta jooksul, oma Eestist eemalviibimise registreerima Kodakondsus- ja Migratsiooniametis. Vaidlus 4 puudub selle üle, et kaebuse esitaja ei ole nimetatud kohustust täitnud. Kaebuse esitaja väitel ei olnud ta vastavast kohustusest teadlik.
lg 2 p 3 kohaselt tunnistatakse elamis- ja tööluba kehtetuks välismaalase viibimisel väljaspool Eestit rohkem kui 183 päeva aasta jooksul kokku juhul, kui välismaalane ei ole registreerinud oma eemalviibimist Eestist Vabariigi Valitsuse kehtestatud tingimustel ja korras. Kaebuse esitaja esitas tähtajalise elamisloa pikendamise taotluse KMA-le 10.05.2005. Vaidlus puudub selle üle, et kaebuse esitajale on eelnevalt väljastatud tähtajalised elamisload 12.07.1995-12.07.2000 ning 13.07.2000 kuni 13.07.2005
Kaebuse esitaja elamislube
Määruse § 37 lg 1 kohaselt tuleb tähtajalise elamisloa pikendamise taotlemisel, kui elamisloa taotlus põhines välislepingul, esitada lisaks taotlusele ja fotole ka kirjalik selgitus selle kohta, millistel põhjustel soovitakse jätkuvalt elada Eestis.
lg 2 kohaselt tähtajalist elamisluba pikendatakse välismaalase taotluse alusel, kui elamisloa andmise alus ei ole ära langenud ja puudub elamisloa pikendamisest keeldumise alus ja kui elamisloa pikendamine on põhjendatud. Kuigi kohus nõustub vastustajaga selles, et taotluse põhjendatuse hindamisel võib KMA arvesse võtta
lg 2 p-s 3 sätestatud aluse esinemist (asjaolu, et välismaalane on viibinud väljaspool Eestit rohkem kui 183 päeva aasta jooksul ning ei ole registreerinud oma eemalviibimist Eesti Vabariigist), tuleb elamisloa taotlemise pikendamise otsustamisel taotluse põhjendatust hinnates arvesse võtta ka isiku selgitust selle kohta, millistel põhjustel soovitakse jätkuvalt elada Eestis, taotluse esitamise ajal kehtivaid andmeid ning kaaluda seda, kas isiku selgitus ning ka võimalikud KMA poolt kogutud tõendid kaaluvad üles isiku varasema viibimise registreerimata väljaspool Eesti Vabariiki. Kui võrrelda elamisloa pikendamisest keeldumise aluseid ning elamisloa kehtetuks tunnistamise aluseid, nähtub, et elamisloa pikendamisest keeldumise alused ei kattu üksüheselt elamisloa kehtetuks tunnistamise alustega. Tähtajalise elamisloa kehtetuks tunnistamise alused hõlmavad lisaks seaduses otseselt märgitud alustele viiteliselt ka peaaegu kõiki elamisloa andmisest ning pikendamisest keeldumise aluseid (v.a.
Näiteks teeb
lg 2 p 1 viite
lõike punktides 1 ja 2 loetletud elamisloa andmisest ja pikendamisest keeldumise alustele. Elamisloa andmisest ja pikendamisest keeldumise aluste seas ühtegi viidet elamisloa kehtetuks tunnistamise alustele ei ole. Sellest järeldab kohus, et seadusandja ei pidanud vajalikuks sätestada
lg 2 p-s 3 toodud elamisloa kehtetuks tunnistamise alust ka elamisloa andmisest keeldumise absoluutse alusena. Kohtu arvates on see selgitatav vaid sellega, et kuigi KMA võib
lg 2 p-s 3 sätestatud elamisloa kehtetuks tunnistamise alust elamisloa pikendamisest keeldumise otsustamisel isiku taotluse põhjendatuse hindamisel arvesse võtta, ei saa ta täiesti kõrvale jätta taotlust ning sellega kaasnevas selgituses esitatud põhjendusi.
Kaebuse esitaja poolt kohtule esitatud OÜ Art Impres ja kaebuse esitaja vahel sõlmitud töölepingu nr. 2/2005 p. 1.1 kohaselt asus kaebuse esitaja alates 01.05.2005 tööandja juurde tööle, kusjuures tööleping sõlmiti tähtajatult. Lepingu p. 3.1 kohaselt asub töötaja tööle summeeritud tööaja alusel. Tööaja kestuseks on 40 tundi nädalas. Lepingu p. 5.1 kohaselt on tööülesannete täitmise kohaks tööandja poolt näidatud objekt Tallinna ja Harjumaa piires. Eeltoodud lepingust lähtuvalt ei saa kohus nõustuda vastustaja poolt vaidlustatud otsuses tehtud järeldusega, mille kohaselt võib käesoleval juhul järeldada isiku tahet oma elukohta muuta ning A.P.i elukoht ei ole Eestis. Eeltoodud töölepingu sõlmimine osundab kohtu arvates üheselt, et kaebuse esitaja ei soovi oma elukohta muuta või piiri tagant lähedasi külastada. Eeltoodud järeldust toetab ka asjaolu, et Rahvastikuregistri andmete alusel on kaebuse esitaja elukoha aadressiks alates 08.02.2002 Tallinn, xxxxxxxxx ning nimetatud aadressile on registreeritud ka kaebuse esitaja poeg, A. P., kes kohtu andmetel ei ole kaebuse esitajat välislähetustel saatnud. Kohus loeb ühtlasi OÜ Estconde-E poolt Kodakondsus- ja Migratsiooniametile esitatud tõendite (toimiku lk. 17-18), kaebuse esitaja tööraamatu (toimiku lk. 19), pangaväljavõtte (toimiku lk. 24-38) ning kohtuistungil antud ütlustega tuvastatuks, et kaebuse esitaja töötas alates 16.01.1998 kuni
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.