← Eesti

3-06-271/1

Obsah (9)§ 17§ 7§ 26§ 27§ 3§ 18§ 21§ 22§ 24

TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohtuasja number 3-06-271 Otsuse kuupäev 24. aprill 2006 Kohtunik Mai Saunanen Kohtuasi E. K.´i kaebus Tartu maavanema kohustamiseks

§ 17lg 2 alusel nõutava kooskõlastuse andmisel ületanud pädevust.

Nimetatud asjaolust sai kaebaja teada

  1. novembril 2005.a. Lõuna Ringkonnaprokuratuuri süüdistusaktist kriminaalasjas nr 04760000048, milles süüdistatakse Ülenurme vallavanemat Aivar Aleksejevit KrK § 161 järgi selles, et tema, kasutades ära oma ametiseisundit, muutis ainuisikuliselt vallavolikogu seisukohta määrata Villa 2 maa-ala üks osa tiheasustusega alast detailplaneeringu kohustusega alaks hajaasutuses. Kaebaja veendumuse kohaselt on talle maa mittetagastamine põhjustatud kuriteo tunnustega teost. On selge, et süüdistusaktis märgitud
  2. juunil 2001.a. allkirjastatud kirjaga nr 37/554 Tartu Maavanemale vallavolikogu asemel

§ 17

lg 2 nõutava kooskõlastuse andmisega ületas Ülenurme vallavanem Aivar Aleksejev oma volitusi. Ka juhul, kui käesoleval hetkel süüdistatav Aivar Aleksejev mõistetakse kriminaalmenetluses õigeks, on siiski selge, et tema poolt vallavolikogu pädevusse kuuluvas küsimuses antud ja maakonna teemaplaneeringu kehtestamisel arvestatud seisukoha näol on tegemist sedavõrd olulise menetlusnõuete rikkumisega, mis peaks sellise asjaolu ilmnemisel tooma kaasa planeerimismenetluse uuendamise ex officio, s.o ka ilma kaebaja vastavasisulise taotluseta. Antud juhul on olemas alus maakonna teemaplaneeringu menetluse uuendamiseks haldusmenetluse seaduse § 44 lg 1 alusel. Analoogset olukorda on põhjalikult käsitanud Riigikohtu halduskolleegium kogu koosseis

  1. novembril 2004.a. otsuses nr 3-3-1-36-
  2. Riigikohus on selles lahendis asunud seisukohale, et haldusmenetluse seadus võimaldab ka õiguspärase haldusakti, sh kohtumenetluses õiguspäraseks peetud haldusakti kehtetuks tunnistamist, kui esinevad haldusmenetluse seaduses sätestatud õiguspärase haldusakti kehtetuks tunnistamiseks vajalikud eeldused. 2 Kaebaja oli seisukohal, et maakonna teemaplaneeringu kehtestamiseks antud korraldus ei olnud selle andmise ajal kooskõlas kehtiva õigusega. Nimelt nõudis korralduse andmise ajal kehtinud planeerimis- ja ehitusseadus maakonnaplaneeringu kooskõlastuse saamist kohalikult omavalitsuselt.
  3. septembri
  4. a kehtinud KOKS § 22 lg 2 redaktsiooni (ka täna kehtiv) kohaselt, otsustab seadusega kohaliku omavalitsuse, kohaliku omavalitsusüksuse või kohaliku omavalitsusorgani pädevusse antud küsimusi kohaliku omavalitsuse volikogu, kes võib delegeerida nende küsimuste lahendamise valitsusele. Kaebaja arvates tuleks kohaliku omavalitsuse kooskõlastust maakonna teemaplaneeringu kehtestamiseks käsitleda eelhaldusaktina HMS 52 lg 1 p 2 mõistes, kuna sellega oleks pidanud tegema õiguslikult siduvalt kindlaks asja lõplikul lahendamisel tähtsust omava asjaolu määratlema kohaliku omavalitsuse seisukoha Villa 2 talu maade osas tiheasustusega ala kehtestamiseks. Kuna volikogu pädevusse kuuluva küsimuse otsustas vallavanem pädevust ületades ainuisikuliselt, siis sisuliselt puudub teemaplaneeringul Ülenurme valla kooskõlastus, sest pädevust ületades antud haldusakt (ka eelhaldusakt) on HMS 52 lg 2 ja § 63 lg 2 p 3 tulenevalt tühine. Esitatud normistikust nähtuvalt ei olnud Tartu maavanema poolt
  5. septembril 2001.a maakonna teemaplaneeringu kehtestamiseks antud korraldus nr 1635 selle andmise ajal kehtiva õigusega kooskõlas. Taotluse esitaja leidis, et tegemist on HMS § 65 lg 1 nimetatud andmise ajal isiku kahjuks antud õigusvastase haldusaktiga. Kaebuse esitaja arvates on lisaks HMS § 44 lg 3 sätestatud võimalusele taotleda haldusmenetluse uuendamist ühe kuu jooksul HMS § 44 lg 1 sätestatud asjaolust teada saamisest ning Riigikohtu
  6. novembri
  7. a kohtuotsuses haldusasjas nr 3-3-1-36-04 väljendatud seisukohtadest (menetluse uuendamise kohustus haldusorgani enda initsiatiivil ka juhul, kui asjas on olemas jõustunud kohtuotsus) nii kaebajal kui igal muul isikul planeerimisseaduse § 26 lg 2 tulenevalt õigus taotleda kehtestatud planeeringu seaduse või muu õigusaktiga vastavusse viimiseks, kui ta leiab, et kehtestatud planeering sisaldab vastuolu seaduse või muu õigusaktiga või planeeringu kehtestamise otsus on vastuolus seadusega. Tuleb rõhutada, et selline õigus ei ole seotud mingisuguste tähtaegadega ning kehtib igaühele ja alati. Sama PlanS § 26 lg 2 teise lause kohaselt teeb planeeringu kehtestanud maavanem või kohalik omavalitsus oma otsuse ettepaneku kohta, viib planeeringu või selle kehtestamise otsuse vastavusse seaduse või muu õigusaktiga, kui ta leiab, et ettepanek on põhjendatud, ning informeerib ettepaneku tegijat oma otsusest ja ettepaneku vastuvõtmise või tagasilükkamise põhjustest tähtsaadetisena edastatud kirjaga ühe kuu jooksul ettepaneku kättesaamise päevast arvates. Ehkki PlanS § 26 lg 2 esimeses lauses on nimetatud üksnes üld- ja detailplaneeringut, tuleneb seaduse eesmärgipärasest, süstemaatilisest, grammatilisest ja ka ajaloolisest tõlgendamisest, et öeldu on kohaldatav ka maakonnaplaneeringute kohta. Nimelt kohustab PlanS § 26 lg 2 teine lause planeeringu kehtestanud maavanemat esitatud ettepanekule vastama. PlanS § 24 lg 2 kohaselt on maavanemal pädevus üksnes maakonnaplaneeringu kehtestamiseks. Seevastu on üldja detailplaneeringu kehtestamise pädevus PlanS § 24 lg 3 tulenevalt ainult kohalikul omavalitsusel. PlanS § 26 lg 2 põhjendatud kohaldamises antud juhul tuleb silmas pidada ka asjaolu, et kehtiv planeerimisseadus jõustus alates
  8. jaanuarist 2003.a. Kehtivas seaduse § 8 lg 3 p 5 kohaselt on maareformi seaduse tähenduses tiheasustusega alade määramine üldplaneeringu eesmärk. Tartu maavanema
  9. septembri 2001.a korralduse nr 1635 andmise ajal kehtinud planeerimis-ja ehitusseaduse kohaselt oli tiheasustuse ja hajaasustuse määramine aga

§ 7lg 4 p 6 kohaselt 3 maakonnaplaneeringu ülesanne.

Kehtestatud maakonnaplaneeringu korrigeerimise ettepaneku võis

§ 26

lg 3 kohaselt esitada maavalitsusele kohalik omavalitsus ning kehtestatud maakonnaplaneeringu võis

§ 27lg 1 kohaselt tühistada selle kehtestanud maavanem. Kaebuse esitaja oli seisukohal, et Plan

S § 26 lg 2 teisest lausest ning keskkonnainfo kättesaadavuse ja keskkonnaasjade otsustamises üldsuse osalemise ning neis asjus kohtu poole pöördumise konventsiooni (Århusi 1998.a konventsioon) artiklist 9 lg 2 ja 3 tulenevalt on igaühel õigus taotleda maakonnaplaneeringu seadusega vastavusse viimist. Kaebaja leidis, et Tartu maavanem ei ole tema taotlusele planeerimismenetluse uuendamiseks sisuliselt vastanud. Nii ei ole antud hinnangut Aivar Aleksejevi kirja olulisusele teemaplaneeringu kehtestamise protsessis. Samuti on maavanem jätnud tähelepanuta kaebaja väited Tartu maavanema

  1. juuli 2004.a. korralduse nr 1002 õigusvastasuse kohta. Tartu maavanema vastuväited Tartu maavanema ei nõustunud kaebusega ning palus jätta selle rahuldamata. Maavanem oli seisukohal, et taotlus haldusmenetluse uuendamiseks eesmärgiga algatada Tartu maavanema 20.09.2001 korralduse nr 1635 "Planeeringu kehtestamine" ja 26.07.2004 korralduse nr 1002 "Tartu maakonnas Ülenurme vallas Ülenurme alevikus Kasevälja tee 2 maa ostueesõigusega erastamine" kehtetuks tunnistamine, oli esitatud haldusmenetluse seaduses sätestatud tähtaja rikkumisega. Vastustaja märkis, et Tartu maavanema 20.09.2001 korraldus nr 1635 võeti vastu avaliku menetluse käigus, dokumentatsioon on olnud avalik üle viie aasta ning kõik kaebuses viidatud dokumendid on
  2. aasta materjalide juures avalikult kättesaadavad. Pealegi ei muudetud Tartu maavanema 20.09.2001 korraldusega nr 1635 vaidlusalusele maale määratud hajaasustust. See maa-ala on olnud hajaasustusega maa-ala ja jäi pärast planeeringu kehtestamist hajaasustusega maa-alaks. Ülenurme Vallavolikogu taotluse alusel Tartu maavanema 03.04.1996 korraldusega nr 240 M kehtestati selle piirkonna tiheasustusalad, vaidlusalust maa-ala tiheasustusalaks ei muudetud. Maavanema 03.04.1996 korraldust nr 240 M "Kompaktse hoonestusega alade kinnitamine" ei ole vaidlustatud. Samuti ei vaidlustatud Tartu maavanema 20.09.2001 korraldust nr 1635 "Planeeringu kehtestamine", mis võeti vastu sel ajal kehtinud planeerimis- ja ehitusseaduse (

) alusel. Planeerimis- ja ehitusseadus sätestas osapoolte võimalused kaitsta oma huve (

§ 3lg 3, § 20 lg 1; § 26 lg 1).

Maavanema poolt planeeringu kehtestamisele ei järgnenud kaebusi. Ruumiliste planeeringute koostamine on avalik. Maakonnaplaneeringu teemaplaneeringu materjalid olid avalikul väljapanekul kuus nädalat. Kõigil huvilistel oli võimalik planeeringuga tutvuda nii maavalitsuses kui kohalikus vallavalitsuses ja esitada ettepanekuid planeeritava maaala kohta. Maakonnaplaneeringu teemaplaneeringu "Tartu linna lähialade ja linna vahelised territoriaalsed seosed" koostamise ja avalikustamise kestel ning pärast kehtestamist ei ole maavanemale laekunud kaebusi ka planeeringuga tutvumise takistamise ega planeeringu kehtestamisest mitteteadasaamise kohta. Maakonnaplaneeringu teemaplaneeringut ei ole vaidlustanud ka kohalik omavalitsus, kellel oli nii planeeringu kehtestamise ajal kehtinud planeerimis- ja ehitusseaduse kui on kehtiva planeerimisseaduse alusel selleks seadusega kehtestatud viisil võimalus. Maakonnaplaneeringu teemaplaneeringut muutvaid ettepanekuid Ülenurme vald ei ole esitanud. Ülenurme vallas puudub senini kehtestatud üldplaneering ja vald on võtnud maakonnaplaneeringu ja 4 teemaplaneeringu kõigi nende aastate jooksul valla planeerimistegevuse aluseks. Maakonnaplaneeringu teemaplaneering on avalik ja Ülenurme Vallavolikogu ja Vallavalitsuse planeerimisalase tegevuse aluseks on olnud see viis aastat. Vallas on omavalitsuse volikogu juhtinud erinevad koosseisud. Vallavolikogu on oma otsuseid vastu võttes ja tegevust korraldades näidanud, et maakonnaplaneering sellisel kujul on sobilik alus valla planeerimisalasele tegevusele. Ülenurme Vallavolikogu 18.02.2003 otsusega nr 6 "Kehtestatud planeeringute ülevaatamine" volikogu kinnitas maakonnaplaneeringu teemaplaneeringu kehtivust ja sobivust valla perspektiivarengu eesmärkidega. Kohalikul omavalitsusel on olnud võimalus alustada menetlusega, mille tulemusena teha ettepanekuid maakonnaplaneeringu teemaplaneeringu muutmiseks. Seni ei ole Ülenurme Vallavolikogu muutmise ettepanekuid teinud. Kaebuses viidatakse haldusmenetluse uuendamise taotluses uue asjaolu ilmnemisele seoses Ülenurme vallavanema vastu algatatud kriminaalasjaga nr

  1. Kaebaja väitel sai ta
  2. novembril 2005 teada, et Tartu maavanema 20.09.2001 korraldusega nr 1635 vastuvõtmisel aluseks olnud Ülenurme Vallavalitsuse 30.08.2001 kirjaga nr 37/554 ületas vallavanem oma volitusi ja muutis ainuisikuliselt vallavolikogu seisukohta määrata endise Villa 2 maa-ala ühe osa tiheasustusega alast detailplaneeringu kohustusega alaks hajaasustuses. Pärast seda kaebaja pöördus kuu aja jooksul (02.12.2005) menetluse uuendamise taotlusega maavanema poole. Väide uue asjaolu teada saamise kohta 03.11.2005 ei vasta tõele. Kaebaja esitas juba järgneval päeval (04.11.2005) oma esindaja kaudu kohtusse hagi koos lisadega 45 lehel omandiõiguse üleandmise kokkuleppe tühisuse tunnustamiseks ja kinnistusraamatu kande parandamiseks (tsiviilasi 2-2444/05). Hagile on lisatud koopiad Tartu Maavalitsuse poolt Lõuna Politseiprefektuurile kriminaalasjas nr 04760000048 väljastatud materjalidest, koopiad tunnistajate ülekuulamiste protokollidest ja 09.08.2005 koostatud süüdistuskokkuvõtte allkirjastamata eksemplarist. Samuti on kolmanda isikuna kaasatud A. K. käest saanud teatavaks, et E. K. on oma esindaja Neeme Rõigase kaudu kriminaalasja nr 04760000048 materjalid saanud juba augustis
  3. Kriminaalasja nr 04760000048 menetlemist ei ole lõpetatud ja süüdimõistvat otsust vastu võetud. Planeerimisprotsessis ei olnud maakonnaplaneeringuga seotud küsimuste otsustamine seadusega määratud vallavolikogu ainupädevusse, planeeringu kooskõlastamisega seotud küsimuste lahendamine võidi korraldada ka vallavalitsuse poolt. Tartu maakonnaplaneeringu teemaplaneering kehtestati diskretsiooni põhimõttel, otsustuse aluseks ei olnud ainult üks dokument ja seisukoht, planeerimine oli pikk otsustuste protsess ja ruumilisel planeerimisel ei käsitletud maaomandisse puutuvat, vaid maa-ala ja asustuse arengu põhisuundi. Planeerimise protsess oli avalik ja huvitatud isikutel oli juurdepääs kõigile planeeringuga seotud materjalidele ja informatsioonile, sealhulgas Ülenurme Vallavalitsuse 30.08.2001 kirjale ning kõigil isikuil oli õigus esitada parandusi, täiendusi ja vaidlustada planeeringut. Taotleja ettepanekuid ei esitanud ja planeeringut ei vaidlustanud. Vastustaja rõhutas, et planeeringu kehtestamisega ei tehtud muudatust endise Villa 2 talu vaidlusaluse maa osas, nimetatud maa jäi hajaasustuse alale nii nagu ta oli enne maakonnaplaneeringu kehtestamist ja nagu ta oli enne maade õigusvastast võõrandamist. Tartu maavanema 26.07.2004 korralduse nr 1002 "Tartu maakonnas Ülenurme vallas Ülenurme alevikus Kasevälja tee 2 maa ostueesõigusega erastamine" osas märkis maavanem, et seda korraldust ei ole vaidlustatud ja vaidlustamise tähtaeg on möödunud. Kasevälja tee 2 maa on erastatud. Endise Villa 2 talu maadel on maareformi seaduse kohaselt esitatud erastamise taotluste alusel erastatud maad ka E. A., A. M. ja N. R.. 5 Kaebuses väidetakse, et haldusmenetluse uuendamise taotluse vastuskirjas ei ole võetud seisukohta Tartu maavanema
  4. juuli 2004 korralduse nr 1002 kehtetuks tunnistamise osas. Maavanem selgitas vastuskirja neljanda lõiguga, et Tartu maavanema 26.07.2004 korralduse nr 1002 andmise aluseks olid Ülenurme Vallavalitsuse poolt tehtud ostueesõigusega erastamise eeltoimingud, mis kajastusid haldusaktina Ülenurme Vallavalitsuse 01.07.2004 korralduses nr 355 "Ülenurme Vallavalitsuse korralduse tühistamine. Nõustumine Kasevälja tee 2 maaüksuse ostueesõigusega erastamisega, maa kasutamise sihtotstarbe ja maa maksustamishinna määramine ning maa maksumuse määramise akti kinnitamine". Kuna hilisemad kohtulahendid jätsid kõik valla poolt tehtud eeltoimingud jõusse, siis ei ole mingit alust maavanema erastamiskorralduse kehtetuks tunnistamiseks. Maakonnaplaneeringu teemaplaneeringu kehtestamisel ei rikutud kaebaja õigusi ja planeering on kehtestatud planeerimis- ja ehitusseadusega ettenähtud korras. Planeerimisseadus on eriseadus haldusmenetluse seaduse § 112 lõike 2 kohaselt, st planeerimisseaduses määratakse planeeringute menetlemise põhimõtted. Detailplaneeringust üldisemat planeeringut ei tühistata ei tervikuna ega osaliselt. Sellist planeeringut saab muuta vaid astme võrra detailsema planeeringu (antud juhul üldplaneeringu) kaudu või uue sama tasandi planeeringu kehtestamisega. Uue maakonnaplaneeringu koostamine on vähemalt kolm aastat vältav töömahukas ja kulukas toiming. Arvestades planeerimisseaduses sätestatud valla üldplaneeringu kehtestamiseks seatud tähtaega (hiljemalt
  5. juuliks 2007), on vajadusel maakonnaplaneeringu muutmise ettepaneku tegemine üldplaneeringuga kohasem ja kiirem viis. Liiati saab ettepanek hõlmata suurusjärgu võrra väiksemat ala, kui tuleks läbi planeerida uues maakonnaplaneeringus. Samas ei saa eeldada, et uue planeeringu koostamise ja menetlemise protsessi tulemusena jõutakse kehtivast planeeringust erinevale lahendusele. Kehtiva planeeringu muutmisel tuleb arvestada ka huvitatud isikute juba tekkinud õigustega ja õiguspärase ootustega planeerimistegevusele. Planeeringu kehtestamine on paljude kaalutletud otsustuste kogum ja otsustamise eesmärk on leida otstarbekamad lahendid planeeringuala arengu kavandamisel. Kaebaja seisukohta planeerimismenetluse käigus antud kohalike omavalitsuste poolt antud kooskõlastuse käsitlemisel eelhaldusaktidena ei saa pidada õigeks. Planeerimismenetluse käigus kogutud andmed, kooskõlastused, ettepanekud, arvamused, kaardimaterjal on vajalikud otsustamise protsessis, aga ei määra vältimatult kindlaks lõpliku haldusakti sisu. Maavanem teeb koostööd eesmärgiga saada vajalikke andmeid, et kaalutletult leida otsustamiseks parimad lahendid. Maavanem ei ole kohustatud nõustuma kõigi taotluste, otsuste ja ettepanekutega, valida tuleb otstarbekamad ja piirkonna arengule sobivaimad lahendusvariandid. Planeerimis- ja ehitusseaduse kohaselt oli otsuste vaidlustamiseks võimalik pöörduda kohtusse.
  6. aastal ei pidanud kaebuse esitaja vajalikuks esitada nõudmisi planeerimisprotsessis, vaidlustada planeeringu kehtestamise otsust ega planeeringule antud kooskõlastust. Maavanem oma 05.01.2006 kirjaga nr 2.1-6/2816 vastas E. K. esitatud taotlusele, selgitades kehtiva planeeringu muutmist ning jääb selle juurde, et menetluse uuendamine taotleja soovitud viisil ei ole võimalik. Kolmanda isiku seisukoht Kolmas isik A. K. leidis, et kaebus ei ole põhjendatud ja tuleks jätta rahuldamata. Kolmas isik oli seisukohal, et antud juhul on esitatud kohtule kaebus situatsioonis, kus sisuline vaidlus on poolte vahel juba toimunud ja eksisteerivad jõustunud kohtulahendid: Tartu 6 Ringkonnakohtu 12.11.2003.a. otsus haldusasjas 2-3-158/2003 Ringkonnakohtu 05.05.2005.a. otsus haldusasjas nr 3-3-130/
  7. ja jõustunud Tartu Ülenurme alevik kinnitati tiheasustusega alaks ja määrati tiheasustusega alade piirid Tartu maavanema 03.04.1996.a. korraldusega nr 240-M "Kompaktse hoonestusega alade kinnitamine", kusjuures kolmandale isikule erastatud maatükk ei jäänud tiheasustusega ala piiridesse. Tartu Maavanema 23.04.1999.a. korralduse nr 1537 alusel kehtestati Tartumaa maakonnaplaneering, mille alusel ei muudetud eelnevalt kinnitatud Ülenurme aleviku tiheasustusega alade piire, mistõttu kolmandale isikule erastatav maatükk jäi endiselt hajaasustusega alale. Tartu Maavanema 20.09.2001.a. korralduse nr 1635 kehtestati Tartumaa maakonnaplaneeringu teemaplaneering "Tartu linna lähialade ja linna vahelised seosed", mille kohaselt käsitleti Kasevälja tee 2 maatükki jätkuvalt hajaasustuses oleva alana. Eelnimetatud asjaolud on tuvastatud Tartu Ringkonnakohtu 12.11.2003.a. otsusega haldusasjas nr 2-3-158/
  8. Seega ei ole õige arusaam, et Tartu maavanema 20.09.2001.a. korraldusega nr 1635 kehtestatud maakonna teemaplaneeringuga kehtestati Villa 2 talu maade kohta hajaasustus. Alates juba Tartu maavanema 03.04.1996.a. korraldusest on kolmanda isiku omandis olev maatükk käsitletav hajaasustusega alal olevana, ja kohalik Ülenurme Vallavalitsus on oma 01.07.2004.a. korralduse nr 355 vastuvõtmisel ning Tartu maavanem oma 26.07.2004.a. korralduse nr 1002 vastuvõtmisel saanud järgida just Tartu maavanema 03.04.1996.a. korraldust. Tulenevalt asjaolust, et Tartu maavanema 20.09.2001 .a. korralduse nr 1635 alusel ei otsustatud jätta osa endise Villa 2 talu maid hajaasustusega aladele, ei ole alust kaebuses esitatud taotluse (p 1) rahuldamiseks. Kolmas isik oli seisukohal, et Tartu maavanem on õigesti jätnud haldusmenetluse uuendamata, viidates muuhulgas sellele, et kaebuse esitaja on rikkunud haldusmenetluse seaduses menetluse uuendamiseks ettenähtud tähtaegasid. Kolmandale isikule teadaolevalt on kaebuse esitaja saanud Lõuna Ringkonnaprokuratuurilt A. Aleksejevi kohtuasja materjalid (toimiku) juba augustis 2005.a., kuid taotlus menetluse uuendamiseks on esitatud alles detsembris 2005.a., s.o. ca 3 kuud peale ettenähtud tähtaega. Kaebuse esitaja on väljendanud kaebuses ekslikku arusaama, et Ülenurme vallavanema 30.08.2001.a. kirja nr 37/554 alusel arvati vaidlusalune maatükk tiheasustusalast välja. Midagi sellist ei ole nimetatud kirjast võimalik välja lugeda. Ühtlasi oli kolmas isik seisukohal, et isegi juhul, kui peaks selguma, et Tartu maavanem on 20.09.2001.a. maakonna teemaplaneeringu kehtestamisel ületanud oma volitusi (ootamata ära Ülenurme vallavolikogu kooskõlastust vms.) ja teemaplaneeringu kehtestamisel on rikutud seadust, ei ole nimetatud asjaolul käesolevas asjas erilist tähendust, kuivõrd nimetatud teemaplaneeringuga ei arvatud vaidlusalust maatükki tiheasustusega aladelt välja hajaasustusega alade hulka, vaidlusaluse maatüki paiknemise osas ei toimunud mingeid muudatusi. Nii ei ole õige ka kaebuse esitaja väide selle kohta, et Tartu Maavanema 20.09.2001.a. korraldus nr. 1635 oleks määratletav HMS § 65 lg 1 sätestatud isiku kahjuks antud õigusvastase aktiga. Isegi teemaplaneeringu õigusvastasuse korral on hilisemad erastamise korraldused ikkagi kooskõlas kehtiva regulatsiooniga, s.o. Tartu Maavanema 03.04.1996.a. korraldusega nr 240-M mille järgi ei arvatud Kasevälja tee 2 maaüksust tiheasustusega alade hulka ja Tartumaa 7 maakonnaplaneeringuga, mis käsitles olukorda samaselt. Teemaplaneering ei ole saanud rikkuda kaebuse esitaja õigusi. Kolmas isik juhtis kohtu tähelepanu, et Ülenurme Vallavolikogu on 18.02.2003.a. otsusega nr 6 sisuliselt andnud oma heakskiidu Tartu maavanema 20.09.2001.a. korraldusega nr. 1635 kehtestatud Tartumaa maakonnaplaneeringu teemaplaneeringus esitatud lahendustele, s.h. sellele, et kolmanda isiku maa-ala jätkuva paiknemisega hajaasustusega alal. Praegusel ajal on Ülenurme vallas koostamisel üldplaneering, milles esitatud lähtekohtade kohaselt jääb kolmanda isiku maaala endiselt hajaasustusega alade hulka. Seega on ka käesoleval ajal Ülenurme vald jätkuvalt seisukohal (ja seda juba viimased 10 aastat), et kolmanda isiku krunt peab jääma hajaasustuseks, mis iseenesest ei jätagi Tartu maavanemale ka kaebuse rahuldamise korral muud valikut, kui sätestada maakonna teemaplaneeringus endiselt, et kolmanda isiku maad on hajaasustusega piirkonnas. Maavanem saab teha maakonnplaneeringus muudatusi vaid volikogu vastava ettepaneku alusel (PlanS § 24). Kolmas isik nõustus Tartu maavanema poolt esitatud põhjendustega, mille kohaselt ei näe planeerimisseadus vastustajale üldse ette maakonnaplaneeringu kehtetuks tunnistamise võimalust ja juba seetõttu tuleb esitatud kaebus jätta rahuldamata. Vastustaja on õigesti viidanud PlanS §-ile 24 lg 4 ja sellele, et maakonnaplaneeringusse saab viia muudatusi vaid kehtestatud üldplaneeringu alusel. Isik ei saa pöörduda otse maavanema poole ettepanekuga viia maakonnaplaneering seaduse või muu õigusaktiga vastavusse. Selline võimalus ja õigus on antud igaühele PlanS § 26 lg 2 alusel vaid üldplaneeringu või detailplaneeringu osas, mille puhul võib igaüks teha kehtestajale ettepaneku kehtestatud planeeringu või planeeringu kehtestamise otsuse seaduse või muu õigusaktiga vastavusse viimiseks, kui ta leiab, et kehtestatud planeering sisaldab vastuolu seaduse või muu õigusaktiga või planeeringu kehtestamise otsus on vastuolus seadusega. Selline vahetegemine maakonnaplaneeringu ja üld- ning detailplaneeringu vahel on olnud seadusandja selge tahe, mitte seaduse lünk, nagu kaebuse esitaja püüab väita. Maakonnaplaneeringu mastaapsust arvestades ei saa siin üksikisiku initsiatiiv olla nõnda vahetu (olles vahendlik läbi volikogu) ja avalikkus sellisel moel kaasatud kui konkreetsemaid piirkondi hõlmavate üld- ja detailplaneeringute puhul. Kohtu otsus ja põhjendused Kohtuotsuse esimeses osas käsitleb kohus Tartu maavanema
  9. septembri 2001.a. korraldusega nr 1635 kehtestatud Tartu maakonna teemaplaneeringu ”Tartu linna lähialade ja linna vahelised seosed” seonduvat kaebuse taotlust ja teises osas kohtuistungil täpsustatud taotlust menetluse uuendamiseks seoses Tartu maavanema
  10. juuli 2004.a. korraldusega nr
  11. I Kaebuses taotles selle esitaja, et kohus kohustaks Tartu maavanemat uuendama Tartu maakonna teemaplaneeringu ,,Tartu linna lähialade ja Tartu linna vahelised territoriaalsed seosed" menetluse tunnistades kehtetuks Tartu maavanema
  12. septembri 2001.a korralduse nr 1635 osas, millega jäeti endise Villa 2 talu maad hajaasustusega alale ning viia maakonna teemaplaneering vastavusse seaduse ja õigusaktidega. Selle taotluse esitamisel on kaebuse esitaja tuginenud HKMS § 6 lg 2 p-le
  13. Seega on kaebaja pöördunud halduskohtusse kaebusega sooritamata toimingu sooritamise nõudes. 8 Riigikohtu halduskolleegium on HKMS § 6 lg 2 p 2 sätestatud kaebuse taotlusega seonduvalt selgitanud, et kohus peab sellise kaebuse rahuldama, kui vastustaja on kohustatud sooritama toimingu, kaebuse esitajal on õigus nõuda toimingut vastustajalt, toimingut ei ole vaatamata kaebaja taotlusele veel sooritatud ja ei esine muid põhjendatud vastuväiteid, millest tulenevalt õigus toimingule võiks olla ära langenud. Kohustus toiming sooritada ja sellele vastav õigus nõuda toimingut võib tuleneda seadusest, muust õigustloovast aktist, haldusaktist või halduslepingust (RKHK haldusasi nr 3-3-1-2-01 p 3). Seega tuleb kohtul käesolevas asjas võtta eelkõige seisukoht selles, kas Tartu maavanem oli kohustatud kaebaja taotluse alusel uuendama Tartu maakonna teemaplaneeringu ,,Tartu linna lähialade ja Tartu linna vahelised territoriaalsed seosed" menetluse ja kas kaebuse esitajal oli õigus seda Tartu maavanemalt nõuda. Vastustaja ja kolmas isik on asunud seisukohale, kaebus tuleks jätta rahuldamata ainuüksi seetõttu, et kaebaja ei ole järginud haldusmenetluse uuendamiseks taotluse esitamisel haldusmenetluse seaduses (HMS) § 44 lg 3 sätestatud ühekuulist tähtaega. Väidetavalt sai kaebuse esitaja Lõuna Ringkonnaprokuratuurilt A. Aleksejevi kohtuasja materjalid (toimiku) juba augustis 2005.a., kuid taotlus menetluse uuendamiseks on esitatud alles detsembris 2005.a., s.o. ca 3 kuud peale ettenähtud tähtaega. Kaebuse esitaja esitas Tartu maavanemale taotluse haldusmenetluse uuendamiseks ning väidetavalt õigusvastase planeeringu seadusega vastavusse viimiseks
  14. detsembril 2005.a.(tl 2027). Tartu maavanem on taotlejale vastanud
  15. jaanuaril 2006.a. (tl 15-19). Vastusest nähtub, et taotlust ei jäetud rahuldamata või läbi vaatamata põhjusel, et taotleja ei järginud HMS § 44 lg-s 3 sätestatud ühekuulist tähtaega (menetlusnõude rikkumine). Kuigi võimalikule menetlustähtaja rikkumisele osundatakse, jättis maavanem kaebaja taotluse rahuldamata seetõttu, et vaidlustatud teemaplaneering ei ole vastuolus õigusaktidega ning tal puudub seaduslik alus tunnistada maakonnaplaneering tervikuna või osaliselt kehtetuks taotleja poolt soovitud viisil (tl 18). Maavanema vastusest lähtudes jätab kohus vastustaja ja kolmanda isiku väited HMS § 44 lg-s 3 sätestatud tähtaja rikkumise kohta tähelepanuta. Kohus ei saa asuda haldusorgani asemele ja teha otsust, et kaebaja taotlus planeerimismenetluse uuendamiseks tuleb jätta rahuldamata seetõttu, et rikutud on HMS § 44 lg-s 3 sätestatud menetluse uuendamise tähtaega. Kohus lahendab käeoleva asja kaebuse taotlusest ja põhistustest ning nendele esitatud vastuväidetest lähtudes. Kaebuse esitaja arvates tuleneb tema õigus nõuda maakonna teemaplaneeringu uuendamist kehtiva planeerimisseaduse §-st 26 lg 2 ning keskkonnainfo kättesaadavuse ja keskkonnaasjade otsustamises üldsuse osalemise ning neis asjus kohtu poole pöördumise konventsiooni (Århusi 1998.a konventsioon) artiklist 9 lg 2 ja lg
  16. Selline õigus ei ole kaebuse esitaja arvates seotud mingisuguste tähtaegadega ning kehtib igaühele ja alati. Ehkki planeerimisseadus (PlanS) § 26 lg 2 esimeses lauses on nimetatud üksnes üld- ja detailplaneeringut, tuleneb kaebaja arvates seaduse eesmärgipärasest, süstemaatilisest, grammatilisest ja ka ajaloolisest tõlgendamisest, et öeldu on kohaldatav ka maakonnaplaneeringute kohta. Kohus ei nõustu kaebuse esitaja seisukohaga ja leiab, et kaebuse esitaja on PlanS § 26 lg-s 2 sätestatut vääralt tõlgendanud. PlanS § 26 lg 2, millele oma kaebeõiguse põhjendamisel tugineb kaebaja, räägib iga isiku õigusest teha ettepanek üldplaneeringu või detailplaneeringu kehtestajale planeeringu kehtestamise otsuse seaduse või muu õigusaktiga vastavusse viimiseks, kui ta leiab, et 9 kehtestatud planeering sisaldab vastuolu seaduse või muu õigusaktiga või planeeringu kehtestamise otsus on vastuolus seadusega. Igaühe õigusest vaidlustada planeeringu kehtestamise otsus kohtus, kui ta leiab, et see otsus on vastuolus seaduse või muu õigusaktiga sätestab PlanS § 26 lg
  17. See õigus on igal isikul olenemata sellest, kas selle otsusega on tema õigusi rikutud või vabadusi piiratud. Vaidlustamise õigus on ühe kuu jooksul, planeeringu kehtestamisest teadasaamisest. PlanS § 26 lg-s 1 sätestatu sisu ja tähendust on põhjalikult selgitanud Riigikohtu halduskolleegium
  18. juuni 2004.a. otsuses haldusasjas nr 3-3-1-28-
  19. Kaebaja arvates laieneb PlanS § 26 lg 2 sätestatud õigus mitte ainult üld- ja detailplaneeringule, vaid ka maakonnaplaneeringule. Sellele viitab kaebaja arvates § 26 lg 2 teine lause, milles sätestatakse, et planeeringu kehtestanud maavanem või kohalik omavalitsus teeb oma otsuse ettepaneku kohta. Kohus nõustub vastustaja ja maavanema seisukohaga, et PlanS § 26 lg 2 teises lauses maakonnaplaneeringu nimetamata jätmine ei ole seaduse lünk. Igaühe õigus planeeringu muutmise või kehtetuks tunnistamise kohta ettepanekuid teha puudutab ikkagi neid planeeringuid, mille kehtestab kohalik omavalitsus. Kuna teatud erandlikel juhtudel võib uue planeerimisseaduse järgi kohaliku omavalitsuse ülesandeid üldplaneeringu koostamisel ja kehtestamisel ja ka vajaliku detailplaneeringu koostamisel ja kehtestamisel täita maavanem, siis nimetataksegi § 26 lõike 2 teises lauses ettepaneku kohta otsuse tegijana ka maavanemat. Niisuguseks erandlikuks olukorraks, kus maavanem võib täita kohaliku omavalitsuse ülesandeid, on PlanS § 34 lg 5, mis reguleerib riiklikult tähtsa ehitise lõpliku asukoha määramist. Kaebuse esitaja oli seisukohal, et tema õigus taotleda maakonna teemaplaneeringu uuendamist ja see taotlus pole seotud mingite tähtaegadega tuleneb lisaks PlanS § -le 26 lg 2 ka keskkonnainfo kättesaadavuse ja keskkonnaasjades otsustamises üldsuse osalemise ning neis asjus kohtu poole pöördumise konventsiooni (Århusi konventsiooni) artiklist 9 lg 2 ja lg
  20. Kohtu arvates on kaebaja seisukoht põhjendamatu ning osundamine Århusi konventsioonile asjakohatu. Konventsiooni artikli 9 lõige 2 räägib asjast huvitatud üldsuse esindajate kohtusse pöördumise õigusest keskkonnaasjades ning lõige 3 täpsustab, et lõigetega 1 ja 2 ei ole vastuolus, et konventsiooniosaline annab siseriiklike õigusaktide nõuete kohasele üldsuse esindajale juhul, kui need nõuded on sätestatud, õiguse taotleda haldus- või kohtumenetluse algatamist, et vaidlustada eraisiku või avaliku võimu organi tegevus või tegevusetus, mis on vastuolus selle riigi keskkonnaõigusaktidega. Kaebaja ei ole pöördunud maavanema ja kohtu poole mitte asjast huvitatud üldsuse esindajana keskkonnaasjas, vaid omaenese maareformi käigus väidetavalt rikutud õiguste kaitseks. Kaebaja eesmärgiks on saavutada õigusvastaselt võõrandatud Villa 2 talu maadest 10, 3 ha maa ostueesõigusega erastamise kehtetuks tunnistamine ja seeläbi selle maa talle kui omandireformi õigustatud subjektile tagastamine. Maavanem on oma vastuskirjas kaebajale ja kaebusele esitatud vastuväidetes rõhutanud, et maakonnaplaneeringu (sh teemaplaneeringu) osaline või tervikuna kehtetuks tunnistamine ei ole võimalik viisil nagu seda taotleb kaebaja. Nimelt taotles kaebaja uuendada Tartu maakonna teemaplaneeringu ,,Tartu linna lähialade ja Tartu linna vahelised territoriaalsed seosed" menetlus tunnistades kehtetuks Tartu maavanema
  21. septembri 2001.a korraldus nr 1635 osas, millega jäeti endise Villa 2 talu maad hajaasustusega alale ning viia maakonna teemaplaneering vastavusse seaduse ja õigusaktidega. Õige on vastustaja seisukoht, et detailplaneeringust üldisemat planeeringut (antud juhul maakonnaplaneeringu osaks olevat teemaplaneeringut) ei tühistata ei tervikuna ega osaliselt, vaid seda saab muuta vaid astme võrra detailsema planeeringu (antud juhul üldplaneeringu) kaudu või uue sama tasandi planeeringu kehtestamisega. Selline seisukoht tuleneb 01.01.2003 jõustunud 10 planeerimisseaduses sätestatud üldistest põhimõtetest ning on kooskõlas PlanS § 24 lg-tes 4 ja 6 sätestatuga. Planeerimismenetlus on üks eriseadusega reguleeritud haldusmenetluse liike. Planeerimismenetlus tuleb läbi viia avatud menetlusena. HMS § 46 lg 2 järgi tuleb juhul, kui avatud menetluse läbiviimine on kohustuslik õigusakti andmiseks, tuleb avatud menetlus läbi viia ka õigusakti muutmiseks või kehtetuks tunnistamiseks. Vastustaja juhtis tähelepanu sellele, et uue maakonnaplaneeringu koostamine on vähemalt kolm aastat vältav töömahukas ja kulukas toiming. Arvestades planeerimisseaduses sätestatud valla üldplaneeringu kehtestamiseks seatud tähtaega (hiljemalt
  22. juuliks 2007), on vajadusel maakonnaplaneeringu muutmise ettepaneku tegemine üldplaneeringuga kohasem ja kiirem viis. Liiati saab ettepanek hõlmata suurusjärgu võrra väiksemat ala, kui tuleks läbi planeerida uues maakonnaplaneeringus. Vastustaja arvates ei saa aga eeldada, et uue planeeringu koostamise ja menetlemise protsessi tulemusena jõutakse kehtivast planeeringust erinevale lahendusele. Kehtiva planeeringu muutmisel tuleb arvestada ka huvitatud isikute juba tekkinud õigustega ja õiguspärase ootustega planeerimistegevusele. Planeeringu kehtestamine on paljude kaalutletud otsustuste kogum ja otsustamise eesmärk on leida otstarbekamad lahendid planeeringuala arengu kavandamisel. Kohus nõustub selle seisukohaga. Tartu maavanemale teemaplaneeringu uuendamise taotluse esitamist põhjendas kaebaja uue asjaolu ilmnemisega, millest ta sai teada alles siis kui tal oli võimalik tutvuda Lõuna Ringkonnaprokuratuuri süüdistusaktiga kriminaalasjas nr
  23. Uueks asjaoluks on teave selle kohta, et Ülenurme vallavanem on kehtestatud teemaplaneeringule

§ 17lg 2 alusel nõutava kooskõlastuse andmisel ületanud pädevust.

Kaebaja veendumuse kohaselt on talle maa mittetagastamine põhjustatud kuriteo tunnustega teost. Isegi juhul, kui käesoleval hetkel süüdistatav Aivar Aleksejev mõistetakse kriminaalmenetluses õigeks, on siiski selge, et tema poolt vallavolikogu pädevusse kuuluvas küsimuses antud ja maakonna teemaplaneeringu kehtestamisel arvestatud seisukoha näol on tegemist sedavõrd olulise menetlusnõuete rikkumisega, mis peaks tooma kaasa planeerimismenetluse uuendamise ex officio, s.o ka ilma kaebaja vastavasisulise taotluseta. Menetluse uuendamise kohustusele ex officio on kaebaja veendumuse kohaselt osundanud Riigikohtu halduskolleegium

  1. novembri 2004.a. otsuses nr 3-3-1-36-
  2. Selle seisukoha osas peab kohus vajalikuks märkida esiteks seda, et Riigikohtu halduskolleegiumi lahend, millele viitab kaebaja, ei käsitle menetluse uuendamist n.ö. ex officio. Viidatud Riigikohtu lahendis juhitakse tähelepanu sellele, et isegi juhul, kui ei esine HMS §-s 44 lg 1 sätestatud aluseid haldusmenetluse uuendamiseks, ei ole haldusorganil ajendatuna talle esitatud taotlusest haldusmenetluse uuendamine keelatud. Küsimus, kas menetluse uuendamise tulemusena haldusakt kehtetuks tunnistada või mitte tuleb lahendada HMS § 64-67 sätestatust lähtudes. Teiseks on kohus seisukohal, et antud juhul ei olnud Tartu maavanema 20.septembri 2001.a. korraldusega nr 1635 kehtestatud maakonna teemaplaneeringu menetluse uuendamine vajalik ja põhjendatud. Tartu maavanema kehtestatud teemaplaneeringuga ei muudetud varem kehtinud planeeringuid ja ei määratud osa Villa 2 talu maadest hajaasustusega alaks nagu ekslikult arvab kaebuse esitaja. Ülenurme alevik kinnitati tiheasustusega alaks ja määrati tiheasustusega alade piirid Tartu maavanema
  3. aprilli 1996.a. korraldusega nr 240-M "Kompaktse hoonestusega alade kinnitamine", kusjuures Villa 2 talu maadest see osa, mis hiljem erastati kolmandale isikule, ei jäänud tiheasustusega ala piiridesse. Tartu Maavanema
  4. aprilli 1999.a. korralduse nr 1537 11 alusel kehtestati Tartumaa maakonnaplaneering, millega ei muudetud eelnevalt kinnitatud tiheasustusega ja hajaasustusega alade piire. Tartu maavanema 20.09.2001.a. korraldusega nr 1635 kehtestati Tartumaa maakonnaplaneeringu teemaplaneering "Tartu linna lähialade ja Tartu linna vahelised seosed", millega samuti ei muudetud varasemate planeeringutega kehtestatud tihe- ja hajaasustusega alade piire. Eelnimetatud asjaolud on tuvastatud Tartu Ringkonnakohtu 12.11.2003.a. otsusega haldusasjas nr 2-3-158/2003 ja materjalid, mille põhjal kohtud (nii 1.astme kohus kui ringkonnakohus) niisugusele järeldusele jõudsid on olemas käesoleva asja juurde võetud kohtutoimikus haldusasjas nr 3-394/
  5. Maa-ala, mis erastati käesolevas asjas kolmanda isikuna kaasatud A. K.le ja mille vaidlustamiseks kaebuse esitaja on kohtule esitanud korduvad kaebused, oli enne ja jäi hajaasustusega alaks ka pärast Tartu Maakonna teemaplaneeringu ,,Tartu linna lähialade ja Tartu linna vahelised territoriaalsed seosed" kehtestamist Tartu maavanema
  6. septembri korraldusega nr
  7. Eeltoodust tulenevalt nõustub kohus vastustaja ja kolmanda isiku seisukohaga, et Tartu maavanema
  8. septembri 2001.a. korraldusega nr 1635 kehtestatud maakonnaplaneeringu teemaplaneering “Tartu linna lähialade ja linna vahelised seosed” ei riku ega saagi rikkuda kaebuse esitaja õigusi õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamisel. E. K.ile (ja tema esindajatele) sai asjaolu, et maakonnaplaneeringu teemaplaneering “Tartu linna lähialade ja linna vahelised seosed” ei muutnud tihe- ja hajaasustuse piire Ülenurme alevikus, teatavaks juba Tartu Ringkonnakohtu 12.11.2003.a. kohtuotsusest haldusasjas nr 2-3-158/
  9. Samuti nõustub kohus vastustajaga selles, et eelnimetatud planeering on kehtestatud planeerimisja ehitusseadusega sätestatud korra kohaselt ning on sellega vastavuses. Nagu eelnevalt märgitud, kinnitati Ülenurme alevik tiheasustusega alaks ja määrati tiheasustusega alade piirid Tartu maavanema
  10. aprilli 1996.a. korraldusega nr 240-M "Kompaktse hoonestusega alade kinnitamine". Ülenurme Vallavolikogu
  11. oktoobri
  12. a. otsusega nr 15 tehti Tartu maavanemale ettepanek muuta kompaktse hoonestusega ala (tihehoonestusala) piire Tõrvandi ja Ülenurme alevikus. (tl 102). Tartumaa maakonnaplaneeringu kehtestamisega
  13. aprillil 1999.a. eelnevalt (1996.a.) määratud tihe- ja hajaasustuse piire Ülenurme alevikus ei muudetud. Taas tõusetus Ülenurme aleviku kompaktse hoonestusega alla piiride küsimus maakonnaplaneeringu teemaplaneeringu “Tartu linna lähialade ja Tartu linna vahelised seosed” koostamisel. Nimetatud planeering kehtestati Tartu maavanema
  14. septembri 2001.a. korraldusega nr
  15. Kaebaja käsitleb
  16. augustil
  17. a. Ülenurme vallavanema Aivar Aleksejevi poolt Tartu maavanemale saadetud kirja nr 37/554

§ 17

lg 2 p 1 sätestatud kooskõlastusena ja eelhaldusaktina HMS 52 lg 1 p 2 mõistes, kuna sellega oleks pidanud tegema õiguslikult siduvalt kindlaks asja lõplikul lahendamisel tähtsust omava asjaolu - määratlema kohaliku omavalitsuse seisukoha Villa 2 talu maade osas tiheasustusega ala kehtestamiseks. Kuna volikogu pädevusse kuuluva küsimuse otsustas vallavanem pädevust ületades ainuisikuliselt, siis sisuliselt puudub teemaplaneeringul Ülenurme valla kooskõlastus, sest pädevust ületades antud haldusakt (ka eelhaldusakt) on HMS 52 lg 2 ja § 63 lg 2 p 3 tulenevalt tühine. Kohus selle seisukohaga ei nõustu. Kohtu arvates ei ole kaebuse esitaja käsitlenud planeerimismenetluse erinevaid etappe õigesti ja sellest tulenevalt on hinnanud vääralt ka Ülenurme vallavanema 30. augusti 2001.a. kirja nr 37/554 tähendust planeeringumenetluses. Planeerimismenetluse etappidele ja nende tähendusele planeerimis- ja ehitusseaduse (

) järgi on tähelepanu juhtinud Riigikohtu halduskolleegium oma

  1. veebruari 2002.a. otsuses haldusasjas nr 3-3-1-8-
  2. 12

§ 17

sätestab planeeringu kooskõlastamise, mis toimub enne planeeringu avalikku väljapanekut. Planeeringu avalik väljapanek on planeerimismenetluse staadium, mis järgneb planeeringu koostamisele ja vastuvõtmisele ( ei tohiks ära segada planeeringu kehtestamisega, sest planeeringu vastuvõtmisega lõpeb alles planeeringu koostamise staadium). Ülenurme Vallavolikogu on andnud

§-s 17 lg 2 p 1 järgi kooskõlastuse maakonna teemaplaneeringule “Tartu linna lähialade ja linna vahelised seosed”

  1. jaanuaril
  2. a. oma otsusega nr
  3. Seega enne avalikku väljapanekut, nagu nõudis seda seadus ( tl 103). Tartu Maavalitsuse
  4. septembri
  5. a kirja nr 1-15/1412 kohaselt korraldati

§ 18

lg 3 alusel Tartumaa maakonnaplaneeringu teemaplaneeringu "Tartu linna lähialade ja Tartu linna vahelised territoriaalsed seosed" planeeringu avalik väljapanek Ülenurme vallavalitsuse ruumides (tl 104).

  1. novembril 2000.a. esitas A. K. Tartu maavanemale Tartu linna lähialade planeerimisprojekti muudatusettepaneku. A. K. ettepanek oli jätta Tartu-Ülenurme ja Tartu-Kurepalu maantee ja Ülenurme aleviku vaheline ala hajaasustusega alaks, mille maakasutuse sihtotstarve on maatulundusmaa. Ettepaneku kohaselt on tegemist kõrge mullaviljakusega alaga, kuhu ta soovis rajada õunaaia (tl 105).
  2. novembril
  3. a. toimus Tartu Maavalitsuse maakonnaplaneeringu teemaplaneeringu "Tartu linna lähialade ja Tartu linna vahelised territoriaalsed seosed" avalik arutelu, mille üheks päevakorrapunktiks oli ka A. K. ettepaneku arutamine. Arutelu protokolli p 9 järgi otsustati: Seisukoht: Kuna Ülenurme Vallavalitsus on ettepanekule vastu ja on olemas ka vastav volikogu otsus 13.10.1998 nr 15, jääb planeeringuvaidlusena seisukoha andmiseks keskkonnaministrile (tl 111). Avaliku väljapaneku tulemuste arvestamist käsitles

§ 21

. Vastavalt

§ 21

lg-le 4 teeb kohalik omavalitsus või maavalitsus avaliku väljapaneku tulemuste alusel planeeringusse vajalikud parandused ja täiendused ning esitab selle järelevalve teostajale koos informatsiooniga lahendamata planeeringuvaidluste kohta. Kuna antud juhul oli tegemist maakonnaplaneeringuga, siis saatis Tartu Maavalitsus

  1. märtsil
  2. a. Keskkonnaministeeriumile kirja nr 1-15/7518, milles märkis, et planeeringusse on jäänud kaks lahendamata planeeringuvaidlust, millest üks on hr A. K. ettepanek mitte määrata tiheasustusalaks Tartu-Ülenurme, Tartu –Kurepalu maanteede ja Ülenurme aleviku vahelist ala. Ettepaneku mittearvestamise aluseks on Ülenurme Vallavalitsuse seisukoht (tl 112). Järelevalve planeeringute koostamise üle sätestas

§ 22

. Selle paragrahvi lg 1 p 1 kohaselt teostab maakonnaplaneeringute üle järelevalvet Keskkonnaministeerium.

§ 22

lg 1 p 5 järgi kuulub järelevalve teostaja pädevusse planeeringu avalikul väljapanekul kirjalikke ettepanekuid esitanud isikute ning vaidluse teiseks pooleks oleva maavalitsuse või kohaliku omavalitsuse ärakuulamine ja seisukoha andmine ettepaneku kohta, juhul, kui ettepanekuid ei arvestatud.

§ 22lg 3 kohaselt, kui käesoleva paragrahvi 2.

lõike punktis 5 nimetatud isikud ei lepi kokku vaidluse lahendamises, saadab järelevalve teostaja oma seisukoha vaidluse kohta pärast vaidluse poolte ärakuulamist. Keskkonnaministeerium vastas Tartu Maavalitsuse pöördumisele planeeringuvaidluse kohta

  1. juuni
  2. a. kirjaga nr 8-1-2/1855, milles märgitakse järgmist: Vastavalt Tartu Maavalitsuses toimunud maakonnaplaneeringu teemaplaneeringu vaidluste arutelul kokkulepitule teeb Keskkonnaministeerium ettepaneku lahendada planeeringuvaidlused järgnevalt: 13
  3. Täpsustada hetkel vaidlusalune Ülenurme aleviku piir. Arutelul esitatud alternatiivse lahendina võib Ülenurme valla territooriumil maakonna teemaplaneeringus tiheasustusalana piiritletud maa-ala määratleda kui detailplaneeringu kohustusega ala, mis võimaldaks paremini reguleerida maakasutust valla territooriumil. Vastavalt arutelul saavutatud kokkuleppele vaatab Ülenurme Vallavolikogu täiendavalt üle teemaplaneeringuga määratletud tiheasustusala piiri ning teeb antud küsimuses lõpliku otsuse (tl 90).
  4. augustil 2001.a. saatis Ülenurme Vallavalitsus Tartu maavanemale kirja nr 37/554, milles teatab, et Ülenurme vald nõustub Keskkonnaministeeriumi kirjas nr 8-1-2/1855 08.06.2001.a. esitatud ettepanekuga maakonna teemaplaneeringus tiheasustusalana piiritletud maa-ala Ülenurme aleviku põhjaservas määratleda kui detailplaneeringu kohustusega ala (tl 106).

§ 22

lg 6 kohaselt annab järelevalve teostaja oma heakskiidu planeeringule pärast järelevalve teostaja pädevusse kuuluvate nõuete täitmist ja käesoleva paragrahvi

  1. lõikes nimetatud vaidluste lahendamist ning tagastab planeeringu maavanemale kehtestamiseks.
  2. septembri 2001.a. korraldusega nr 1635 kehtestab Tartu maavanem maakonnaplaneeringu teemaplaneeringu “Tartu linna lähialade ja Tartu linna vahelised territoriaalsed seosed”. Korraldus on antud vastavalt

§ 24

lg-le 1 ja § 25 lg-le 2 ning keskkonnaministeeriumi 15.05.2001 ja 8.06 2001 kirjadele nr 8-1-2/1514 ja 8-1-2/1855 ja Ülenurme Vallavalitsuse 30.08.2001 kirjale nr 37/554 (tl 107). Maavanem on kehtestanud planeeringu tuginedes

§ 24

lg 1.

§ 24

lg 1 järgi kehtestab maavanem keskkonnaministri poolt heakskiidetud maakonnaplaneeringu. Ülenurme Vallavalitsuse 30. augusti 2001.a. kiri nr 37/554, milles teatatakse valla nõustumisest Keskkonnaministeeriumi 08.06.2001.a. planeeringuvaidluse lahendamise ettepanekuga ei ole käsitletav ei

§ 17

lg 2 p 1 sätestatud kooskõlastusena, mille saab anda üksnes vallavolikogu ega ka eelhaldusaktina HMS 52 lg 1 p 2 mõistes, millega tehti õiguslikult siduvalt kindlaks asja lõplikul lahendamisel tähtsust omav asjaolu. Antud juhul jäi planeeringu avalikul arutelul lahendamata vaidlus ettepaneku esitanud isiku A. K. ja sellele vastu vaielnud organi – Ülenurme Vallavalitsuse vahel (vaidluse pooled

§ 22lg 1 p 5 tähenduses).

Seetõttu võib käsitleda Ülenurme Vallavalitsuse 30. augusti 2001.a. kirja kui planeeringuvaidluse ühe poole nõustumist keskkonnaministeeriumi kompromissettepanekuga. See nõusolek võis mõjutada planeeringu üle järelevalvaja (antud juhul Keskkonnaministeeriumi)

§ 22

lg 6 kohast heakskiitu planeeringule, mis andis maavanemale õiguse planeering kehtestada, kuid ei saanud olla selle planeeringu kehtestamisel eelhaldusaktiks HMS § 52 lg 21 p 2 tähenduses, millega tehti õiguslikult siduvalt kindlaks asja lõplikul lahendamisel tähtsust omav asjaolu. Keskkonnaministeerium oli seisukohal, et asjas lõpliku otsuse teeb Ülenurme Vallavolikogu.

  1. septembril 2001.a. kehtestatud teemaplaneeringut ei ole Ülenurme Vallavolikogu, kellel oli nii planeeringu kehtestamise ajal kehtinud planeerimis- ja ehitusseaduse kui on kehtiva planeerimisseaduse alusel selleks seadusega kehtestatud viisil võimalus, vaidlustanud.
  2. veebruaril 2003.a. on Ülenurme Vallavolikogu vastavalt PlanS § 29 lg- tes 1, 3 ja 4 sätestatud õigusele ja kohustusele kehtestatud planeeringud üle vaadanud ja võtnud vastu otsuse nr 06 (tl 65). Ülenurme Vallavolikogu otsustas: “Tartumaa maakonnaplaneering” ja “Tartu linna lähialade ja Tartu linna vahelised territoriaalsed seosed” esitatud lahendus ei ole vastuolus Ülenurme valla arengukavas esitatud perspektiivarengu eesmärkidega - jätta kehtima (otsuse p 1). 14 Tartu maavanem on õigesti märkinud, et Tartu maakonnaplaneeringu teemaplaneering kehtestati diskretsiooni põhimõttel, otsustuse aluseks ei olnud ainult üks dokument ja seisukoht, planeerimine oli pikk otsustuste protsess ning ruumilisel planeerimisel ei käsitletud maaomandisse puutuvat, vaid maa-ala ja asustuse arengu põhisuundi, antud juhul Ülenurme aleviku tiheasustuse piiridega seonduvat. Kohtuotsuse eeltoodud põhjendustest lähtudes leiab kohus, et Tartu maavanem ei olnud kohustatud uuendama kaebaja taotluse alusel Tartu maakonna teemaplaneeringu ,,Tartu linna lähialade ja Tartu linna vahelised territoriaalsed seosed" menetlust ja kaebuse esitajal ei olnud ka õigust seda Tartu maavanemalt nõuda. Seetõttu jääb rahuldamata kaebus taotluses, et kohus kohustaks Tartu maavanemat uuendama Tartu maakonna teemaplaneeringu ,,Tartu linna lähialade ja Tartu linna vahelised territoriaalsed seosed" menetluse tunnistades kehtetuks Tartu maavanema
  3. septembri 2001.a korralduse nr 1635 osas, millega jäeti endise Villa 2 talu maad hajaasustusega alale ning viima maakonna teemaplaneering vastavusse seaduse ja õigusaktidega. II Kaebuses oli esitatud taotlus kohustada Tartu maavanemat võtma seisukoht kaebaja taotluse osas
  4. juuli 2004.a. korralduse nr 1002 kehtetuks tunnistamiseks. Kohtuistungil konkretiseeris kaebaja oma taotlust ning palus, et kohus kohustaks Tartu maavanemat uuendama A. K.le maa erastamise menetlus tunnistades kehtetuks
  5. juuli 2004.a. korralduse nr
  6. Kaebuse esitaja märkis, et see taotlus tuleneb kaebuse esimesest taotlusest ja kuulub rahuldamisele siis, kui kohus esimese taotluse rahuldab ( tl 120-121). Kohus jätab rahuldamata ka kaebuse selle taotluse. Tartu maavanema 26.07.2004 korraldusega nr 1002 "Tartu maakonnas Ülenurme vallas Ülenurme alevikus Kasevälja tee 2 maa ostueesõigusega erastamine" otsustas maavanem erastada ( müüa) A. K.le 103 127 m2 maad. E. K. vaidlustas halduskohtus selle korralduse andmisele eelnenud Ülenurme Vallavalitsuse 01.07.2004.a. korralduse nr 355, millega anti nõusolek Ülenurme alevikus asuva 103 127 m2 suuruse maaüksuse ostueesõigusega erastamiseks A. K.le. Tartu Halduskohus jättis E. K.i kaebuse selle korralduse tühistamise nõudes rahuldamata (tl 52-62) ja Tartu Ringkonnakohus halduskohtu otsuse muutmata (tl 45-51). Ei selles menetluses ega ka hiljem ei ole kaebaja maavanema 26.07.2004.a. korraldust nr 1002 vaidlustatud ja vaidlustamise tähtaeg on möödunud. Kasevälja tee 2 maa on erastatud ja ka kinnistatud. Kaebuse esitaja soovib saavutada Tartu maavanema 26.07.2004.a. korralduse nr 1002 kehtetuks tunnistamist nüüd sel teel, et kohus kohustaks Tartu maavanemat uuendama
  7. septembri 2001.a. korraldusega nr 1635 kehtestatud Tartu maakonnaplaneeringu menetlus. Kaebaja märgib, et A. K.le maa erastamise menetluse uuendamine sõltub sellest, kas kohus rahuldab kaebuse nõude planeerimismenetluse uuendamise kohta või mitte. Muid põhjendusi peale selle, et maavanema 26.07.2004.a. korraldus nr 1002 on antud tuginedes õigusvastasele planeeringule, kaebaja menetluse uuendamise taotluse põhjendamiseks ei esitanud. Kuna kohus jättis käesoleva kohtuotsuse I osas toodud põhjendustel rahuldamata kaebuse taotluse kohustada maavanemat uuendama teemaplaneeringu „Tartu linna lähialade ja Tartu linna vahelised territoriaalsed seosed“ menetlus, siis sellest tulenevalt jätab kohus rahuldamata ka 15 kaebuse taotluse kohustada maavanemat uuendama
  8. juuli 2004.a. korralduse nr 1002 alusel toimunud maa erastamise menetlus. Lähtudes eeltoodust jääb kaebus tervikuna rahuldamata. Mai Saunanen Kohtunik 16

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.