kohaselt kui isik (saaja) on teiselt isikult (üleandja) midagi saanud olemasoleva või tulevase kohustuse täitmisena, võib üleandja saadu saajalt tagasi nõuda, kui kohustust ei ole olemas, kohustust ei teki või kui kohustus langeb hiljem ära. Kostja on õigusliku aluseta saanud 44 000 krooni ja hageja palub selle raha kostjalt 1 välja mõista. Hageja taotleb kohtukulude, sealhulgas kulud õigusabile, kostjalt väljamõistmist. II. Kostja kirjalik vastus. Kostja pole hagiga nõus, sest poolte vahel oli sõlmitud suuline laenuleping, mille kohaselt hageja kohustus laenusumma tagastama ja tegigi seda. Hageja oli kostja elukaaslase tütre A.O elukaaslane. A.O ’l oli kooselu ajal pool maja, mis kooselu ajal müüdi. Saadavast rahast otsustati osta korter. Kuna A.O ’l ja U.N korteri ostmiseks raha ei piisanud, siis laenas kostja neile puudujääva osa jaoks 40 000 krooni. U.N lubas tagastada selle raha kohe, kui lõpeb tema ühisvara jagamine eelmisest abielust ning on võimalik temale kuuluv kinnisvara võõrandada. Nii U.N ka talitas. Enne ülekande tegemist küsis ta kostjalt kontonumbri ja pärast seda tõi maksekorralduse tõendamaks, et laen on tasutud. Järelikult kandis U.Nurmoja kostjale selle summa teadlikult ja laenulepinguga võetud kohustuse katteks. Vastavalt
1 lõpeb võlasuhe kohase täitmisega. Järelikult tuleb pooltevaheline võlasuhe lugeda lõppenuks alates 01.02.2004.a. ja hagi kostja vastu alusetu rikastumise nõudes jätta täies ulatuses rahuldamata. III. Asja kohtulik arutelu. Hageja esindaja seletab, et hageja jääb oma nõude juurde ja nõuab alusetu rikastumise sätete alusel saadud raha tagastamist. 02.01.2004.a. on hageja poolt tehtud ülekanne kostjale summas 44 000 krooni selgitusega „ülekanne“. Raha osas pidi sõlmitama laenuleping, kuid seda siiski ei sõlmitud, mistõttu mingisugust lepingulist suhet ei tekkinud. Kellega laenuleping pidi sõlmitama, kas A. O või T. H ’iga, polegi oluline. U.N pidi oma raha tagasi saama. See polnud heategevus. Talle lubati, et see raha tagastatakse. Praegu tundub juba, et keegi pole nagu laenulepingut lubanudki. Aga U.N ja A.O leppisid kokku, et enne maksab U.N raha ära kostjale ja siis A. O maksab selle hiljem tagasi U.N le. Hageja maksis A.O kohustuse ära, aga laenulepingut ei sõlmitud ja raha tagasi ka ei makstud. U.N maksis selle summa kui laenuandmisena, mitte kui heategevusena või ühise panusena koosellu, ja selletõttu saab kohaldada seda paragrahvi. Alusetu rikastumine on siis, kui pole lepingut või kohustust või kui kohustus langeb hiljem ära. Nõue on esitatud T. H ’i vastu, sest laenulepingut ei sõlmitud ja raha saamise alus on ära langenud. Seega pole olemas mingit põhjust, et kostja oleks pidanud selle raha saama hagejalt. Tuleb kohaldamisele
1028 lg. 1, sest muid suhteid siin pole, ja raha sai T.H . Hageja tahab oma raha tagasi saada, sest tal polnud alust arvata, et laenulepingut ei sõlmita. Hageja ise seletab, et T.H ei küsinud laenu, aga tema kandis selle summa T. H i arvele, sest see oli T. H ’i tütre A. O võlg kostjale 44 000 krooni, mille hageja heausklikuna tema eest ära maksis. Kokkulepe oli, et T.H maksab selle tagasi, et A.O maksab isale ja isa maksab hagejale. Seda ei tehtud, sest T.H ei nõustunud lepingut sõlmima. Hageja seletab, et tal oli maja Luha 8, mille ta müüs 04.12.2003.a. Maja müügi rahast saigi T. H ’ile 44 000 krooni makstud. Ülekande tegemise päeval tuli T.H A maja ette, A läks autosse ja seal nad kostjaga suhtlesid. Siis tuli A tuppa ja rääkis, et T nõuab raha tagasi. Hageja leiab, et A avaldas sellega survet, et raha tuleb isale enne ära maksta, enne kui hageja Soome läheb. Kasutati ära olukorda, kus hagejal oli maja kolimine, oli jõulude aeg ja aasta lõpp ning olukord oli närviline. Siis A andiski H ’i kontonumbri ja ülekanne sai tehtud, sest T.H ju avaldas survet ja nõudis tütrelt pidevalt, et raha tuleb ära maksta. See võlg oli võetud A xxxx tänava korteri ostmiseks. Hageja ütleb, et temal nendega mingeid rahalisi ega peresuhteid polnud, T.H ’i tütrega olid ainult sekssuhted, mis algasid 2002.a. suvel ja lõppesid 2004.a. septembris. Hageja seletab, et tema enda abielu lahutati 2004.a. algul ja lahkumineku põhjuseks oli suhe A.O ’ga. Hageja ütleb, et temal ei olnud A O ’ga kunagi mingeid omavahelisi rahalisi suhteid, ta lihtsalt aitas A ja andis A alati raha, kui Soomest tuli, sest A käis laps koolis ja raha tal kunagi polnud. Sellest võlast A rääkis ka pidevalt, et isale tuleb raha tagasi maksta. A. O küsis raha laenuks, lubas võtta pangast laenu ja siis tagasi maksta. A.O ’lt ei saa raha nõuda, sest õiguslikku alust pole. Kui suhted A.O ’ga 2004.a. septembris lõppesid, jäi kokkulepe, et ta maksab selle raha tagasi poole aasta jooksul, siis, et kuue kuu jooksul, siis sai A.O veel aasta pikendust, aga tema teatas, et pole midagi võlgu. 2 Hageja selgitab, et rääkis asjast ka oma õdedele, kes ütlesid, et tuleb lihtsalt nõudma hakata. 44 000 on väga suur raha. Kostja esindaja selgitab, et kostjaga ei ole olnud mingisugustki kokkulepet lepingu sõlmimiseks ja kostja seda raha tagastama ei pidanud. Hageja on olnud A.O elukaaslane, Hageja maksis A. O laenu T.H ile. Raha hakati tagasi tahtma alles novembris 2005.a., ehk kaks aastat pärast ülekande tegemist, siis, kui kooselusuhted lõppesid. Valitud on vale kostja. Hageja on omaks võtnud, et kostjaga ei pidanud mingit lepingut sõlmitud saama, et tema täitis kokkulepet A.O ’ga ja A.O kohustust tasuda laenuks võetud summa, mida kasutati xxxx tn. korteri ostmiseks. Et tegemist oli hageja ja A.O ühise elupaigaga ja nende endi puhul elukaaslastega, seda on hageja ise kinnitanud vastuses kostja vastusele, kus on sõnaselgelt öeldud, et see fakt on õige. Hageja on xxxx tn. korterit nimetanud oma elukohana. Sinna on esitatud hageja telefoniarved, mida A.O maksis. Ja ühiselt otsustati, et makstakse ära korteri ostmiseks laenuks võetud summa. See kohustus täideti koos ja T.H ’ile esitati tõend selle kohta, et laen on tasutud. Vastasel korral seda dokumenti kostja valduses poleks. Tulenevalt hageja enda selgitustest pole põhjendatud väide, et tegemist on
Tegemist oli laenulepingu täitmisega ja hagejal ei ole ühtegi õiguslikku alust nõuda seda summat tagasi kostjalt. Kostja palub jätta hagi rahuldamata, sest hageja on korduvalt ise omaks võtnud, et raha oli kohustuse täitmine. Tunnistaja A.O ütluste kohaselt elas tema U.N ’ga koos 2002.a. lõpust kuni 2004.a. septembrini. 2003.a. müüs tunnistaja pool maja ja soovis osta korterit, aga ostuks jäi puudu 40 000 krooni. Selle summa andis kasuisa T.H . Saadud raha oli võlg ja see tuli tagasi maksta, sest polnud sellist kokkulepet, et seda ei tagastata. Isa otse raha tagasi ei küsinud, aga see tuli tagasi maksta. Sellest oli kodus juttu ja U sai arutatud, kuidas seda maksta. U oligi see, kes ütles, et temal on raha olemas, lähme teeme ülekande ja maksame võla ära. U.N maksis selle tagasi rahast, mille sai oma maja müügist. Tunnistaja ütleb, et U oli ühine elu, ka majanduslik kooselu ja raha oli ühine. U siis sellist juttu, et ka temale peab raha tagasi maksma, ei olnud. Alles 2005.a. mais U helistas ja nõudis raha. Siis jäi jutt poolikuks. 2005.a. sügisel helistas U uuesti ja ähvardas, et kui ei maksa, siis laps ei jõua ühel päeval koju ja et kinnisvara põleb maha. Helistas nii ta ise kui ka tema poeg. Tunnistaja ütleb, et tema nendele kõnedele ei reageerinud ja siis tulid kohtumaterjalid. Tunnistaja leiab, et tema pole U käest raha laenanud. U maksis selle ise, sest elas samas korteris, mille eest tuli laenu maksta. Võib öelda, et see oli U panus ühisesse koosellu, sest selle raha eest oli koos ostetud korter. Kooselu ajal U ei töötanud ja Soomes teenitud rahast ei ole ta midagi andnud. IV. IV. Maakohtu tuvastatud asjaolud ja otsuse põhjendused. Kohus, hinnanud poolte seletusi ja tunnistaja ütlusi,leidis, et 1) hageja viidatud
kohaldamisele ei kuulu.
kohaselt, kui isik on teiselt isikult midagi saanud olemasoleva või tulevase kohustuse täitmisena, võib üleandja saadu saajalt tagasi nõuda, kui kohustust ei ole olemas, kohustust ei teki või kui kohustus langeb hiljem ära. Kohtus ei leidnud tõendamist, et mingi laenuleping oleks poolte vahel sõlmitud või oleks pidanud sõlmitama. Seega pole põhjendatud hageja väide, et
Hageja ise kinnitab, et temal mingit lepingut kostjaga ei olnud, tema ei ole kostjalt seda raha varem ka tagasi küsinud, kuid küsis raha kostja kasutütrelt A. O ’lt, sest see raha oli kantud A.O laenu tasumiseks. Kuna viimane raha ei tasunud, siis pöördus ta kohtusse kostja vastu, sest kostja on ainuke isik, kellele raha ülekandmist on võimalik tõendada. 2) tegemist on hageja poolt võlgnik A.O ja kostja vahelisest suulisest laenulepingust tuleneva võlgniku kohustuse ülevõtmisega, kuna asjas tuvastatud suhted vastavad
§-s 175 sätestatule.
1 sätestab, et kolmas isik võib võlausaldajaga sõlmitud lepingu alusel üle võtta võlgniku kohustuse nii, et kolmas isik astub senise võlgniku asemele. Kohustuse ülevõtmine tähendab seega kohustatud isiku vahetust eeldustel, et on olemas kokkulepe võlausaldaja ja uue võlgniku vahel, kolmepoolne kokkulepe või vana ja uue võlgniku 3 kokkuleppele võlausaldaja nõusolek. Sellised eeldused olid olemas. Et A.O oli võlgnik kostja ees, seda kinnitavad nii pooled kui tunnistaja A.O . Asjaolu, et kostja T.H i ja tema kasutütre A.O vahel oli laenu andmise kohta sõlmitud suuline laenuleping, asjas ei vaidlustatud.
1 kohaselt võib lepingu sõlmida suuliselt, kirjalikult või mis tahes muus vormis, kui seaduses ei ole sätestatud lepingu kohustuslikku vormi.
sätestab laenulepingu mõiste ega sätesta lepinu kohustulikku kirjalikku vormi.
3 järgi kohustuse ülevõtmine võib toimuda samas vormis. Hageja kinnitab, et laenu võtmisest teavitas A.O teda juba telefoni teel hageja Soomes olles. Et A.O raha laenuks sai, on tõendatud 19.07.2003.a. maksekorraldusega, tunnistaja ütluse ja poolte seletustega. Tunnistaja A.O kinnitab, et hageja vabatahtlikult tasus tema eest kostjalt võetud laenu.
2 kohaselt kolmas isik võib võlgniku kohustuse üle võtta ka võlgnikuga sõlmitud lepingu alusel, kuid kohustus läheb üle üksnes tingimusel, et võlausaldaja sellega nõustub. Hageja ja A.O olid kokku leppinud, et hageja võtab võlgniku kohustuse üle ja võlausaldaja ehk kostja nõusolek selleks oli olemas. Kostja andis raha ülekandmiseks oma kontonumbri. Kostja võlausaldajana on raha tingimusteta vastu võtnud, mida tõendavad 02.01.2004.a. maksekorraldus, tunnistaja ja pooled ise. 3) hageja väited, nagu oleks teda ära kasutatud tema tahte vastaselt, tema heauskselt tasus teise isiku võla, aga lubatud laenulepingut ei sõlmitud, tõendamist ei leidnud. Kohtus tuvastatu kinnitab kostja esialgses vastuses (pretensioon) selgitatut. Hageja seletusest ja tunnistaja A.O ütlusest järeldub, et hagejal ja tunnistajal olid lähedased suhted alates 2002.a. kuni 2004.a. septembrini. Sel perioodil hageja korduvalt viibis tunnistaja juures, ööbis seal ja ostis ka toiduaineid ning jooke, et õhtuid koos veeta. Tunnistaja pidas neid suhteid kooseluks. Nõnda mõistis hageja ja tunnistaja suhteid ka kostja. Kostja teab hagejat kui kasutütre A.O elukaaslast ja kinnitab, et hageja kandis vaidlusaluse summa tema kontole teadlikult ja seda A.O võla katteks. Hageja ja A.O suhete toimise ajal müüs A.O talle kuulunud pool elamut ja osteti korteri, mille müügihinna tasumiseks laenas A.O kostjalt 40 000 krooni. 2003.a. lõpul müüs oma korteri ka hageja ja saadud rahast tasus hageja kostjale võlgnevuse koos lubatud protsendiga summas 44 000 krooni. Et hageja võla vabatahtlikult tasus, tõendab asjaolu, et hageja maksekorralduse pärast kande tegemist kostjale viis. Kostja kinnitab, et tema alusetult rikastunud ei ole. Tema võttis summa säästuarvelt ja soovis raha tagasi saada intressiga ning saigi.
1 kohaselt kohustuse ülevõtmisel läheb üle ka kohustus tasuda kokkulepitud intress.
4 kohaselt kui võlausaldaja on talle kohustuse täitmisena pakutu vastu võtnud, siis eeldatakse, et täitmine oli täielik, täitmisena pakutu oli võlgnetav ja kohustus täideti kohaselt. A.O ja kostja vaheline laenuleping täideti hageja poolt. Õige on kostja esindaja viide, et hagi on esitatud vale kostja vastu. Hageja ise selgitas, et tegelikult küsis ta raha A. O ’lt, sest see raha oli kantud A.O laenu tasumiseks. Hagi esitas ta kostja vastu vaid selletõttu, et A.O raha ei maksnud. Samas
4 sätestab kohustuse täitnud kolmanda isiku poolt täitmiseks tehtud kulutuste tagasinõude võimalikud eeldused. Teise isiku kasuks tehtud kulutuste hüvitamist reguleerib
, mille kohaselt isik, kes on täitnud teise isiku kohustuse, olemata selleks õigustatud ega kohustatud, võib isikult, kelle kohustuse ta täitis, nõuda täitmiseks tehtud kulutuste hüvitamist niivõrd, kuivõrd see isik on kohustusest vabanemise tõttu rikastunud ajal, mil ta tema vastu kulutuste hüvitamise nõude esitamisest teada sai või teada saama pidi. Kuna hagi kostja vastu
1 alusel tõendamist ei leidnud, jääb hagi rahuldamata. Hagi on menetluses alates 29.12.2005.a. Alates 01.01.2006.a. jõustus uus tsiviilkohtumenetluse seadustik. TsMS RakS § 3 kohaselt „Enne käesoleva seaduse jõustumist alustatud menetluse puhul kohaldatakse menetluskulude jaotamisele ja nende kindlaksmääramisele seni kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatut“. Kehtinud TsMS § 60 lg. 1 järgi kohus mõistis poole taotlusel, kelle kasuks on otsus tehtud, teiselt poolelt selle poole kasuks välja vajalikud ja põhjendatud kohtukulud. Kuna hagi jääb rahuldamata, jäävad hageja kohtukulud tema enda kanda. TsMS § 61 lg. 1 p. 1 kohaselt mõistis kohus poole taotlusel, kelle kasuks otsus tehti, teiselt 4 poolelt selle poole kasuks välja vajalikud ja põhjendatud kulud talle osutatud õigusabi eest hinnaga hagi puhul kuni 5% hagi rahuldatud osast hagejale või kuni 5% hagi rahuldamata jäetud osast kostjale. Kostja on õigusabi eest tasunud ja kuna hagi jääb rahuldamata, siis kuulub hagejalt kostja kasuks väljamõistmisele 5% summast 44 000 krooni, mis on 2 200 krooni. Kohus kohaldas
§-de 11, 76, 175, 177 lg. 1, 396, 1028 sätteid ning juhindus TsMS RakS § 3, TsMS §-de 441-442, § 632 lg. 1 nõudeist. Kohtunik /allkiri/ S.Tooming Ärakiri õige Nooremreferent I.Golubev Kohtuotsus jõustus 21. detsembril 2006.a Nooremreferent I.Golubev 5
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.