3-355/2005 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtukoosseis Kohtunik Kristina Maimann Otsuse tegemise aeg ja koht Haldusasja number 14.november 2005, Tallinn Haldusasi O.S., M.K., N.I.i, A.H. ja I.P. kaebused haldusorgani kohustamiseks õigusvastaselt võõrandatud vara asukohaga Koidula 14a Tallinnas tagastamise menetluses vastuvõetud otsuste kehtetuks tunnistamiseks esitatud taotlust uuesti läbi vaatama. Asja läbivaatamise kuupäev Menetlusosalised 27.oktoober 2005 3-355/2005 Kaebaja O.S., M.K., N.I.i, A.H., I.P., esindajad Ene Mõtte ja Olga Volter Vastustajad Tallinna Maa-amet ja ÕVVTK Tallinna linnakomisjon RESOLUTSIOON Jätta kaebused rahuldamata. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule Tallinna Halduskohtu kaudu 30 päeva jooksul, arvates otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Apellatsioonkaebuse esitamise soovist tuleb asja otsustanud halduskohtule kirjalikult teatada kümne päeva jooksul, arvates otsuse avalikult teatavaks tegemisest, so 14.11.
- Apellatsioonkaebuse võib esitada üksnes teate esitanud isik. (HKMS § 31) ASJAOLUD ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 31.05.1993 otsusega nr 706 loeti Tallinnas Koidula 14a endine kinnistu nr 4941 asuvad hooned omandireformi objektiks ja märgiti, et majavaldus on võõrandatud, avaldatud ENSV Teatajas 1940 nr 66 art 888 ning loeti tõendatuks vara kuulumine õigusvastase võõrandamise ajal A. K.le, A. K.le, A. R.e, L. A.le. Vara suhtes 1 tunnistati õigustatud subjektideks S. S., V. K. ja L. S.. (tagastamise toimiku lk 44) ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 02.08.1993 otsusega nr 914 loeti eelnimetatud kinnistul asuvad hooned omandireformi objektiks ja märgiti, et majavaldus on natsionaliseeritud, avaldatud ENSV Teatajas 1940 nr 66 art 888, nimetatud vara omanikeks õigusvastase võõrandamise ajal loeti A.K., A.K., A.R. ja L.A. (ORAS § 7). Vara suhtes tunnistati õigustatud subjektideks S. S., V. K., A.A., V.A., E.A. ja L. S.. (kohtutoimiku lk 7) Tallinna Linnavalitsuse 13.08.1993 korraldusega nr 737 tagastati eelmärgitud õigustatud subjektidele omandireformi objektiks olev vara (hoone) (tagastamise toimiku lk 57), mis anti üle 01.03.1994 aktiga (tagastamise toimiku lk 68). ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 03.01.1994 otsusega nr 914/22 täiendati eelnimetatud otsust punktiga 1a ning loeti omandireformi objektiks ka krunt suurusega 1000 m 2 ja märgiti, et maa on natsionaliseeritud Riigivolikogu 23.07.1940 deklaratsiooniga (tagastamise toimiku lk 88). Tallinna Halduskohtu 29.12.2000 otsusega tühistati 31.05.1993 otsus 706 ja 02.08.1993 otsus nr 914 ning Tallinna Linnavalitsuse 13.08.1993 korraldus nr 737 L.S. ja A.K. osas (tagastamise toimiku lk 128-131). Otsus jõustus 25.09.
- ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 05.11.2001 otsusega nr 12266 täiendati komisjoni 02.08.1993 otsuse nr 914 p-ga 3.1, millega jäeti L.S. osas taotlus rahuldamata (tagastamise toimiku lk 180-181). 10.03.2003 esitasid kaebajad Tallinna linnapeale ja Maa-ameti juhatajale avaliku teabe nõude paludes vastata küsimustele Koidula 14a hoone natsionaliseerimise ja võimaliku denatsionaliseerimise kohta. Tallinna Maa-amet vastas 21.05.
- Vastuses selgitati hoone natsionaliseerimise tõendatust. 13.06.2003 pöördusid kaebajad uuesti Tallinna Maa-ameti poole soovides saada täiendavaid vastuseid 10.03.2003 teabenõudele. Tallinna Maa-ameti 03.07.2003 kirjaga vastati küsimustele ja teatati, et jäädakse varasema seisukoha juurde. 18.07.2003 esitasid kaebajad uue samasisulise pöördumise, millele said abilinnapea linnapea ülesannetes poolt vastuse, et linnavalitsus jääb varasema seisukoha juurde. 28.07.2003 esitasid kaebajad Tallinna Maa-ametile teabenõude, milles asusid seisukohale, et natsionaliseerimise lõpule viimine ei ole tagastamise toimiku materjalidega tõendatud. Tallinna Maa-ameti 14.08.2003 vastuses viidatud kirjale varasemat seisukohta ei muudetud. 10.01.2004 pöördusid kaebajad uuesti Tallinna linnapea ja Maa-ameti juhataja poole taotlusega tunnistada 02.08.1993 otsus nr 914 õigustühiseks. Tallinna Maa-ameti 16.02.2004 vastuses nr 6-8/222 jäädi varasemate seisukohtade juurde ning märgiti täiendavalt, et vara natsionaliseerimine ORAS § 6 lg 2 tähenduses peab olema tõendatud vähemalt ühe Vabariigi Valitsuse 28.08.1991 määrusega nr 161 kinnitatud „Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise avalduste esitamise ja läbivaatamise ning tõendite esitamise ja hindamise korra“ (edaspidi Kord) p-s 16 loetletud tõendiga, milline nõue on täidetud. Tallinna Ringkonnakohtu 13.01.2005 määruses, millega tühistati käesolevas asjas kaebuse tähtaegsuse kohta tehtud esimese astme kohtu määrus, leiti, et kohustamiskaebus on esitatud tähtaegselt, kuna 16.02.2004 vastuses Tallinna Maa-amet täiendas varasemat seisukohta ja hindas kaebaja poolt esitatud tõendeid. Nimetatud tähtpäevast tuli arvestada 2 kohustamiskaebuse esitamiseks ette nähtud 30-päevast tähtaega. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD Kaebaja taotleb vastustaja kohustamist uuesti läbi vaatama ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 31.05.1993 otsust nr 706 ja 02.08.1993 otsust nr
- Kaebaja leiab, et haldusorgan peaks nimetatud haldusaktid õigustühiseks tunnistama. Kaebaja leiab, et tõendatud ei ole omandireformi objektiks tunnistatud ja tagastatud vara natsionaliseerimine 1940.aastal. Kaebaja on seisukohal, et vara võeti 31.10.1940 sundkasutusele ning tagastamise toimikus puuduvad dokumendid, millest nähtuks vara natsionaliseerimine ajavahemikus 31.10.1940 kuni 01.07.1955 tol ajal kehtinud seaduste ja määruste alusel. Varasemalt kohtu poolt lahendatud vaidluses oli vaidlusaluseks küsimuseks, kas A.K. pärija L.S. kuulus õigustatud subjektide ringi. Asjaolu, et vara ei natsionaliseeritud sai kaebajatele selgeks 2003.a. lõpuks, kui kaebajad kogusid arhiividest vastavad tõendid ning said selgeks kuidas natsionaliseerimise protsess toimus. Seejärel pöördusid kaebajad korduvat Tallinna Maa-ameti, linnavalitsuse ja linnapea poole, et saavutada eelviidatud haldusaktide tühistamine kohtuväliselt. Kaebajad lähtuvad oma väidete põhistamisel Saksa okupatsiooni ajal kehtinud Eesti kehtiva õiguse määruse §-st 2; maksuameti tõendist (tlk 13). Samuti asjaolust, et Koidula 14a kohta puudub natsionaliseerimise akt, natsionaliseerimise komisjoni otsus, natsionaliseerimise peakomitee otsus ning vara ei ole kantud ENSV Teatajas avaldatud natsionaliseeritud majade nimekirja, vaid ainult natsionaliseerimisele kuuluvate majade nimekirja. Puudub bilanss, millest nähtuks õigusvastaselt võõrandatud vara väärtus natsionaliseerimise hetkel. Kaebaja on seisukohal, et ei piisa vaid natsionaliseerimisele kuuluvate majade nimekirja kandmisest, vaid läbida tuleb kõik etapid, et vara natsionaliseerimist saaks lugeda lõpule viiduks. Kuna isikud, kellelt vara väidetavalt natsionaliseeriti rentisid vara Saksa sõjaväele ja deklareerisid tulu 1943.a. ja maksid kinnisvaramaksu, siis ei viidud ilmselt vara natsionaliseerimist lõpuni. Kaebuse esitajad ei saanud vastustajalt oma pöördumistele rahuldavat vastust. Kuna vara tagastamine puudutab majaelanike õigust erastada nende kasutuses olevad korterid, siis on nad õigustatud saama oma pöördumistele ammendavad vastused ning võimalusel tuleks õigusvastased haldusaktid haldusorgani poolt tühistada. Vastustaja palub jätta kaebuse täielikult rahuldamata. Kirjavahetus kaebajatega kõnealuste haldusaktide seaduslikkusest on kestnud juba alates 2003.a. märtsis ning vastustaja on korduvalt leidnud, et kaebajate väited on alusetud. Subjektiotsuse tühiseks tunnistamisest on vastustaja keeldunud ka 16.02.2004 kirjaga. Tallinna Maa-amet tegi kaebajate esimese pöördumise lahendamiseks arhiividele päringud ning saadud vastuste alusel leidis, et ei ole alust vaidlustatud akte pidada seadusevastaseks. Kaebajad ei ole esitanud uusi asjaolusid HMS § 44 lg 1 p 2 mõttes, mis annaksid alust vaidlusaluseid haldusakte kehtetuks tunnistada. Tallinna Halduskohtu 29.12.2000 otsusega on tuvastatud, et majavaldus võõrandati õigusvastaselt (natsionaliseeriti) ning otsus on jõustunud. KOHTU PÕHJENDUSED Kaebajad taotlesid haldusmenetluse uuendamist (õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise menetluse uuendamist). Tallinna Maa-amet on 16.02.2004 vastuses nr 6-8/222 vastanud, et jääb varasemates kirjades esitatud seisukohtade juurde ning märkis täiendavalt, et vara natsionaliseerimine ORAS § 6 lg 2 tähenduses peab olema tõendatud vähemalt ühe Vabariigi Valitsuse 28.08.1991 määruse nr 161 p-s 16 nimetatud tõendiga ja see nõue on täidetud. Asjaolu, et Koidula 14a elamus asuvad korterid renditi Saksa sõjaväele ei tõenda denatsionaliseerimist. 3 Kohus hindab käesoleva asja lahendamisel, kas Tallinna Maa-ameti 16.02.2004 kirjas esitatud seisukoht, et selliseid uusi asjaolusid, mis tooksid kaasa õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise menetluses vastu võetud haldusaktide kehtetuks tunnistamise ei esine, on õiguspärane ning kas haldusorganit (Tallinna Maa-ametit või ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni) tuleks kohustada kaebajate taotlust uuesti läbi vaatama. 31.05.1993 ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni otsuses nr 706 on loetud majavaldus Koidula 14a võõrandatuks, avaldamisega ENSV Teatajas 1940, nr 66, art
- 02.08.1993 ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni otsusega nr 914 muudeti vaid õigustatud subjektide ringi. Kohus nõustub vastustajatega selles, et Tallinna Halduskohtus oli haldusasjas nr 3-70/2000 vaidlus küll peamisel selle üle, kas L.S. on tunnistatud õigustatud subjektiks õiguspäraselt, kuid nimetatud vaidluse läbivaatamisel pidi kohus kontrollima ka faktilist asjaolu (kohus tuvastab kõik asja lahendamiseks tähtsust omavad asjaolud), kas Koidula 14a elamu on omandireformi objektiks (natsionaliseeritud vara), kuna õigustatud subjektiks saab tunnistada õigusvastaselt võõrandatud vara suhtes. Kui vara ei ole õigusvastaselt võõrandatud ei saa tunnistada isikut selle vara suhtes õigustatud subjektiks. Nagu nähtub viidatud otsusest olid kaebuse esemeks 31.05.1993 otsus nr 706 ja 02.08.1993 otsus nr
- Viidatud kohtuotsuse faktiliste asjaolude kirjeldusest nähtub, et kohus on pidanud natsionaliseerimist toimunuks teate avaldamisega ENSV Teatajas 1940, nr 66, art
- Kohus leiab, et vastustaja seisukoht, et natsionaliseerimise fakti tõendab Vabariigi Valitsuse 28.08.1991 määrusega nr 161 kinnitatud „Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise avalduste esitamise ja läbivaatamise ning tõendite esitamise ja hindamise korra“ p 16 kohane tõend (ENSV Rahvakomissaride Nõukogu määruse ärakiri vara natsionaliseerimise nimekirjadesse võtmise kohta), on õige. Maa natsionaliseeriti 23.07.1940 Riigivolikogu deklaratsiooniga. Natsionaliseerimisele kuuluvate majade nimestiku täienduse (avaldatud ENSV Teatajas 1940, nr 66, art 888) p-s 1980 on toodud elamu Koidula 14a. Natsionaliseerimise toimikut kõnealuse elamu kohta arhiividest leitud ei ole, kuid arhiivimaterjalid ei ole täielikud. Mõlemad protsessiosalised kinnitasid kohtuistungil, et kõnealuse majavalduse kohta rohkem tõendeid esitada ei ole. Korra p 16 kohaselt avalduste läbivaatamisel tuleb kontrollida, kas vara õigusvastase võõrandamise fakt on tuvastatud. Vastavalt ORAS § 6 on õigusvastaseks võõrandamiseks: natsionaliseerimine, kollektiviseerimine, õigusvastaste repressioonide käigus vara võõrandamine, ebaseaduslike otsuste alusel ja ametiisikute omavoli tagajärjel vara võõrandamine ning reaalse repressiooniohu tõttu vara võõrandmine või mahajätmine. Vara õigusvastane võõrandamine peab olema toimunud ajavahemikus 16.06.1940 kuni 01.06.1981 (k.a). Vara natsionaliseerimine peab olema tõendatud väljavõttega Riigi Teatajast või Eesti NSV Teatajast, kus avaldati natsionaliseeritud vara nimekiri, või väljavõte või ärakirjaga Eesti NSV Rahvakomissaride Nõukogu määrusest vara natsionaliseerimise nimekirjadesse võtmise kohta, natsionaliseerimisakti ärakirja või mõne muu dokumendiga, mis tõendab vara natsionaliseerimist. Nimetatud normist tulenevalt (grammatiliselt tõlgendades) piisab vara õigusvastase võõrandamise (natsionaliseerimise) tõendamiseks ühest eelloetletud tõendist. Kuna natsionaliseerimise fakti tõendamisel tuleb lähtuda Eesti Vabariigis kehtivast õigusest (eelviidatud kord), siis puudub kohtul vajadus pikemalt analüüsida, kas natsionaliseerimine toimus kooskõlas okupatsiooniaegsete õigusaktidega. Seega, kuna natsionaliseerimise fakti tõendamiseks piisab Korra p-s 16 nimetatud vähemalt ühest tõendist ei tähenda 1940 või 1941.aastal koostatud ülevõtmise bilansi või muude kaebajate poolt nimetatud dokumentide puudumine, et natsionaliseerimist ei toimunud. 4 Eeltoodud seisukoht on analoogilistes asjades leidnud korduvalt kinnitamist ka kohtupraktikas (vt näit. Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 07.06.2002 otsus haldusasjas nr 23/33/2002; 27.02.2002 otsus haldusasjas nr 2-3/88/2002). Antud juhul tuleb kohtul hinnata, kas kaebajate poolt toodi välja selliseid uusi asjaolusid (ja esitati haldusorganile tõendeid), mis võiksid kaasa tuua vajaduse kohustada haldusorganit kaaluma vara tagastamise menetluses vastuvõetud haldusaktide kehtetuks tunnistamist. Eeltoodud põhjendustel (lähtuda tuleb Eesti Vabariigis kehtivast õigusest, mitte Eestit okupeerinud riikide poolt kehtestatud õigusest) ei saa uuteks asjaoludeks olla kaebajate poolt okupatsiooniaegsetele õigusaktidele antud tõlgendus. Kaebajad esitasid haldusorganile uue tõendina elanikkude nimekirja 1943.a. kohta (Tallinna linna maksuametile esitatud dokument). Kohus leiab, et nimetatud tõend ei ole piisav tõendamaks nö denatsionaliseerimist. Tõend on esitatud Tallinna linna maksuametile S. K. poolt, kes on dokumendis märgitu kohaselt olnud kõnealuse kinnisvara hooldaja, mistõttu ei ole õige kaebajate väide, et nimetatud tõendis on vara omanikud deklareerinud ennast vara omanikena või sellest nähtub, et nad tasusid kinnisvaramaksu ning deklareerisid elamu üürimisest 1942-1944 laekunud tulu. Tagastamise toimikus (lk 24) oleval maksuametile 26.01.1943 L.A. kui kinnisvara valdaja poolt allkirjastatud ja esitatud teatisel on märge, et natsionaliseeritud kinnisvara on kasutada antud 01.10.
- Peale natsionaliseerimist vara kasutada andmine ei tähenda kohtupraktika kohaselt, et taastatud oleks ka endise omaniku omandiõigus varale. Kaebajad ei esitanud haldusorganile ega kohtule tõendeid Koidula 14a endiste omanike eraomandi taastamise kohta peale kõnealuse elamu 1940.a. natsionaliseerimisele kuuluvate elamute nimekirja kandmist (näit. omanikukiri, kinnistusregistri kande väljavõte, haldusakt natsionaliseerimise mittetoimunuks tunnistamise või natsionaliseerimisele kuuluvate elamute nimekirjast väljaarvamise kohta vm). Kohtuistungil esitatud natsionaliseerimise komisjoni 10.05.1941 kirja väljavõte (tlk 122) ja nimestik sundkasutusele võetud majade kohta (tlk 123) ei tõenda samuti natsionaliseerimise lõpule viimata jätmist, kuna määrav ei ole mitte bilansi koostamine, vaid Korra p-st 16 tulenevalt natsionaliseeritavate majade nimekirja (ENSV Teatajas avaldatud) kandmine. Vastustaja poolt esitatud 10.06.1953 TSN Täitevkomitee otsusega kinnitatud teatelehel (tlk 121) on samuti viidatud Eesti NSV Teatajale 1940, nr 66, art 888 kui Koidula 14a natsionaliseerimise alusele. Kaebajate esindaja viitas Riigikohtu lahendile nr 3-3-1-34-03, milles leiti, et kui isikul säilis pärast õigusvastase võõrandamise akti andmist võimalus vara käsutada, siis selline võõrandamine ei ole vaadeldav õigusvastase võõrandamisena ORAS mõttes. Kohus leiab, et antud asjas ei ole tõendamist leidnud, et vara natsionaliseerimise aegsetel omanikel säilis vara käsutamise õigus. Kohus leiab eeltoodust tulenevalt, et HKMS rahuldamata. § 26 lg 1 p 6 alusel tuleb kaebus jätta Kohtukulud mõistetakse välja poolele, kelle kasuks kohtulahend tehti (HKMS § 93 lg 1). Vastustaja kohtukulude väljamõistmist ei taotlenud. Kristina Maimann Kohtunik 5