Obsah (8)

§ 5§ 230§ 440§ 173§ 174§ 138§ 163§ 179

2-06-2269 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Kohtukoosseis kohtunik Indrek Parrest Otsuse tegemise aeg ja koht 13. november 2006.a, Tallinn, Tartu mnt kohtumaja Tsiviilasja number 2

) §-ga 318 isiklikult kätte toimetatud kostja seadusjärgsele esindajale

1. augustil 2006.a (vt toimik, lk 50). Kostja esindaja istungile ilmumata jätmise põhjustest kohtule ei teatanud. Kättetoimetatud kohtukutses oli muu hulgas selgitatud poole istungilt puudumise võimalikke õiguslikke tagajärgi. Hageja esindaja taotles istungil asja lahendamist kostja osavõtuta.
2. Lähtudes hageja taotlusest ja arvestades kostja nõusolekut kirjaliku menetlusega, pidas kohus võimalikuks viia eelistung läbi kostja osavõtuta ning lahendada asi sisuliselt eelistungi jätkuna peetaval põhiistungil. Kohtuistungil jäi hageja kirjalikus hagiavalduses esitatud väidete ja nõuete juurde ning palus hagi rahuldada. Hageja esindaja selgitas täiendavalt, et kostja poolt 2005.a novembris tasutud 3000 krooni on arvestatud põhivõlgnevuse katteks (vt toimik, lk 55). KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED
3. Kohus leiab, et hagi kuulub rahuldamisele osaliselt.
4. Vaidlustamata asjaolude kohaselt on poolte vahel
5. detsembril 2003.a sõlmitud üürileping, mille alusel hageja andis ja kostja võttis üürile Tallinnas Narva mnt 31 asuvad äriruumid üldpinnaga 105,9 m
6. Üürilepingu üldtingimustena kehtisid Äriruumi üürilepingu tingimused. Üürilepingu punkti 10 kohaselt kohustus kostja tasuma igakuiselt üüri 10801,80 krooni. Vastavalt poolte kokkuleppele lepingu sõlmimisel tekkis kostjal üüri tasumise kohustus alates 2004.a augustist. Samuti lasus üürnikul kohustus tasuda viivist 0,5% tähtaegselt tasumata summalt päevas. Puudub vaidlus ka selle üle, et üürileping lõpetati poolte kokkuleppel ennetähtaegselt
7. augustil 2005.a.
8. Pooltel on vaidlus kostjal tekkinud üürivõla ning sellelt arvestatud viiviste suuruse üle. Kostja tunnistab põhivõlga summas 24639,90 krooni ning viivisevõlga 20914,20 krooni ulatuses. 3
9. Üürilepinguga kohustub üks isik (üürileandja) vastavalt VÕS §-s 271 sisalduval määratlusele andma teisele isikule (üürnikule) kasutamiseks asja ja üürnik kohustub maksma üürileandjale selle eest tasu (üüri). Äriruum on majandus- või kutsetegevuses kasutatav ruum (VÕS § 272 lg 1). Tulenevalt VÕS § 101 lg 1 p-dest 1 ja 6 võib võlausaldaja kohustust rikkunud võlgnikult nõuda kohustuse täitmist ning rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda ka viivist. Viivitusintressi (viivis) võib võlausaldaja VÕS § 113 lg 1 kohaselt nõuda arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär.
10. Kohus peab esmalt vajalikuks analüüsida hageja põhinõudega seonduvaid asjaolusid. Hagiavaldusele lisatud arvutustest nähtuvalt on üürivõlgnevus tekkinud perioodil 2005.a maist kuni juulini, mil kostja jättis tasumata kolm arvet summas 10801,80 krooni, kokku seega 32405,40 krooni (vt toimik, lk 24).
11. augustil 2005.a üürileping lõpetati ning kostja tagastas lepingu esemeks olevad ruumid. 2005.a novembris tasus kostja 3000 krooni, mille hageja on arvestanud põhivõla katteks. Sellest lähtuvalt on hageja arvutuste kohaselt põhivõla suuruseks 29405,40 krooni (32 405,40 krooni, millest on maha arvestatud 3000 krooni). Kostja vastuväidete kohaselt ei ole hageja arvestanud üürilepingu sõlmimisel kostja poolt makstud tagatisraha summas 4765,50 krooni. Kõnealune tagatisraha kuulub kooskõlas üürilepingu eritingimuste punktiga 17.2 tasaarvestamisele üürilepingu alusel tasumisele kuuluva summaga. Hageja ei vaidlusta tagatisraha maksmise fakti, kuid hageja väidete kohaselt on tagatisraha tasaarvestus tehtud üürilepingu sõlmimise esimesel kuul tasumisele kuuluva üüri osas (vt toimik, lk 42). Kohtu hinnangul ei saa kostja kõnealust vastuväidet tõendatuks lugeda. Üürilepingu lõpetamisel on pooled
12. augustil 2005.a allkirjastanud vara vastuvõtmise akti, milles on muu hulgas fikseeritud kostja võlg nimetatud kuupäeva seisuga summas 38238,35 krooni, millest üürivõlgnevus moodustab 32405,40 krooni ja viivis 5832,95 krooni (vt toimik, lk 19). Kohus leiab, et aktis sisalduv avaldus on käsitletav võlatunnistusena VÕS § 30 lg 1 tähenduses, millega kostja on muu hulgas tunnistanud üürilepingust tulenevat üürivõlga summast 32405,40 krooni. Arvestades, et tagatisraha oli poolte väidete kohaselt tasutud üürilepingu sõlmisel, pidi kostja ka
13. augusti 2005.a seisuga võimalikust tasaarvestuse alusest teadlik olema. Üürivõlgnevusele summas 32405,40 krooni ei ole kostja selgesõnaliselt vastu vaielnud ka hiljem toimunud kirjavahetuses (vt toimik, lk 20, tõlge lk 30, samuti toimik, lk 21-23). Eeltoodut arvestades tulnuks kostjal oma väiteid üürivõla suuruse osas kohtu hinnangul täiendavalt tõendada. Tulenevalt ülaltoodust leiab kohus, et põhivõla osas kuulub hageja nõue rahuldamisele.
14. Äriruumi üürilepingu tingimuste punkt 10.3 kohaselt kohustus üürnik lepingust tulenevate rahaliste kohustuste täitmisega viivitamise korral tasuma viivist 0,5% tähtaegselt tasumata summalt päevas. Hagiavaldusele lisatud hageja raamatupidamise väljavõttest nähtuvalt jaguneb hageja viivisenõue kuude lõikes alljärgnevalt: 2005.a mais 864,15 krooni, juunis 1620,25 krooni, juulis 3348,55 krooni, augustis 5022,85 krooni, septembris 4860,80 krooni, oktoobris 5022,85 krooni, novembris 4515,80 krooni ning detsembris 4557,84 krooni (vt toimik, lk 25). Kostja leiab, et viivis tähtaegselt tasumata summadelt peaks maikuu eest moodustama 1620,25 krooni, juuni eest 3348,55 krooni, augusti eest 4284,20 krooni, septembri eest 4146 krooni ja oktoobri eest 4284,20 krooni. Arvestades 3000 krooni tasumist 2005.a novembris, pidanuks viivis novembris olema 3696 krooni ja detsembris 3819,20 krooni (vt toimik, lk 40). Vastavalt

§ 5

lg-le 1 menetleb kohus hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Sama paragrahvi teise lõike kohaselt on pooltel võrdne õigus ja võimalus oma 4 nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. Hagimenetluses peab kumbki pool tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti (

§ 230lg 1).

Samas on kohtu ülesanne poolte nõudeid ja vastuväiteid vajadusel täpsustada ning tagada ka tõendite esitamise võimalus. Hageja on hagiavalduse lisas välja toonud viivisenõude suuruse kuude kaupa, kuid viivise arvutusmetoodikat hagis esitatud ei ole ning see ei nähtu ka hagile lisatud materjalidest. Seetõttu puudub kohtul võimalus nõude põhjendatust kontrollida. Kuigi ka kostja vastuväiteid viivise summa osas ei põhine konkreetsel arvutuskäigul, ei saa hageja viivisenõuet tõendamiskohustuse jaotusest lähtuvalt siiski põhjendatuks lugeda. Hageja oli teadlik kostja vastuväidete sisust ning kohtu hinnangul on hagejal olnud eelmenetluse käigus piisavalt võimalusi enda nõuet täiendavalt põhistada. 13. Arvestades hagi osalist õigeksvõttu kostja poolt, kuulub hagi

§ 440

lg-le 1 tuginedes eelnenule vaatamata ka viivisenõuet puudutavas osas 20914,20 krooni ulatuses rahuldamisele. Lähtudes eeltoodust (otsuse p 11) rahuldab kohus hagi seega 50319,60 krooni ulatuses. Kohus mõistab kostjalt välja põhivõla 29405,40 krooni ning viivise 20914,20 krooni. 14. Kooskõlas

§ 173

lg-ga 1 tuleb asja menetlenud kohtul esitada kohtuotsuses menetluskulude jaotus menetlusosaliste vahel.

§ 173

lg 3 kohaselt näeb kohus menetluskulude jaotuses ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma. Vajaduse korral määrab kohus kindlaks menetluskulude proportsionaalse jaotuse menetlusosaliste vahel. Menetluskulude rahalist kindlaksmääramist võib menetlusosaline vastavalt

§ 174

lg-le 1 nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. Hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimese astme kohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri ning kulusid tõendavad dokumendid (

§ 174lg 2).

Lähtudes

§ 138lg-st 1 on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud.

Kohtukuludena on omakorda vaadeldavad riigilõiv, kautsjon ja asja läbivaatamise kulud (

§ 138lg 2).

Vastavalt

§ 163

lg-le 1 kannavad pooled hagi osalise rahuldamise korral menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kui poolte osad kohtukuludes on võrdsed, jäävad kohtuvälised kulud kummagi poole enda kanda. Arvestades hagis esitatud põhinõude rahuldamist, peab kohus õiglaseks jätta nii hageja kui kostja kohtukulud kostja kanda. Menetlusosaliste kohtuvälised kulud jätab kohus menetlusosaliste endi kanda. Võttes aluseks eeltoodud kulude jaotuse ning juhindudes

§ 179

lg-st 1, kuuluvad kostjalt pärast käeoleva kohtuotsuse jõustumist menetluskuludena (asja läbivaatamiskuludena) Eesti Vabariigi kasuks sissenõudmisele menetlusdokumentide kättetoimetamise, edastamise ja väljastamise kulud. Indrek Parrest kohtunik 5