2-05-21827 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Kohtukoosseis kohtunik Indrek Parrest Otsuse tegemise aeg ja koht 14. november 2006.a, Tallinn, Tartu mnt kohtumaja Tsiviilasja number

) § 76 lg-tele 1 ja 3, §-le 100, § 158 lg-le 1 ning §-le

1. KOSTJA VASTUVÄITED HAGILE
2. Kostja oma kirjalikus vastuses hagi ei tunnista ja palub jätta hagi rahuldamata. Kostja ei vaidlusta asjaolu, et hagiavalduses nimetatud töövõtuleping International Shipping Ltd. ja kostja 2 vahel on sõlmitud. Töövõtulepingu punktis 3.1.1 leppisid pooled kokku, et remonttööde lõplik tähtaeg määratakse kindlaks pärast laeva defektide täielikku kindlakstegemist ning lepingu lisas 1 (s.o 30.05.2005.a kokkulepe) leppisid pooled kokku remonditähtaja pikendamises kuni
3. juunini 2005.a. Oluline on kostja hinnangul märkida, et tellija ja kostja vahel sõlmitud lepingu esemeks oli laeva Sea Lion kogu remont, mistõttu ei olnud võimalik lepingu sõlmimisel leppida kokku tööde kogumahus ning hinnas. Kokkuleppe kohaselt täpsustati tööde ulatust jooksvalt tööde tegemise käigus täiendavate tööde tellimisena. Remonttööde läbiviimisel selgus pidevalt uusi defekte, mistõttu remondi kogumaht suurenes oluliselt, ületades algselt lepingus toodud mahtu 500% ulatuses.
4. Kostja väidete kohaselt on tellijale
5. juulil 2005.a saadetud ka kolmas teade tööde lõpetamise tähtaja pikendamisest kuni
6. augustini 2005.a. Tellija ei ole kõnealuse teatele omapoolselt vastanud.
7. juuli 2005.a kirjas tellija esindaja küll teavitas kostjat soovist hakata arvestama leppetrahvi 1500 eurot päevas, kuid
8. juulil 2005.a saadetud kirjas väljendas kostja mittenõustumist tellija nõudega, kuivõrd tähtaegade pikenemine tulenes tööde planeeritust suuremast mahust. Samas kirjas tegi kostja ka ettepaneku töövõtuleping lõpetada, kui tellija ei ole töövõtja poolse lepingu täitmisega rahul. Tellija väljendas kostja hinnangul oma käitumisega siiski soovi töövõtulepingut jätkata. Seda kinnitab muu hulgas fakt, et tellija tellis lisatöid ka pärast tööde teostamise väidetavat tähtaja lõppu (23.07.2005.a). Nii on tellija esitanud
9. ja
10. juulil, samuti
11. augustil 2005.a kirjalikke avaldusi täiendavate tööde teostamiseks. Samuti esitas tellija lepingujärgne esindaja A.Laius
12. augustil 2005.a tellimuse lisatööde kohta, mis kajastuvad
13. augustil 2005.a koostatud täiendavas remondiaruandes. Kõnesolevate täiendavalt tellitud tööde lõpetamise ja vastuvõtmise kohta on tellija poolt koostatud aktid
14. ja
15. augustil 2005.a. Samuti kajastuvad tööd hageja poolt kohtule esitatud
16. augusti 2005.a koondremondilehel.
17. Kostja juhib tähelepanu ka töövõtulepingu punktile 4.3, mille kohaselt leppisid pooled kokku, et laev antakse tellijale üle pärast remondi eest täies ulatuses tasumist. Lepingu punkti 4.2 pidi tasumine 100% ulatuses toimuma pärast remondilehe allkirjastamist. Koondremondilehe on pooled allkirjastanud
18. augustil 2005.a ning sellega seonduvalt tekkis tellijal ka kohustus tööde eest täies ulatuses tasuda. Pärast seda kui tellija tasus tööde eest, anti remonditud laev
19. augustil 2005.a tellijale vastavalt lepingule üle. MENETLUSE KÄIK
20. Hageja poolt eelmenetluses esitatud väite kohaselt ei ole tellija saanud kätte väidetavalt
21. juulil 2005.a saadetud teadet tööde teostamise tähtaja pikendamisest. Seda kinnitab hageja hinnangul ka tellija
22. juuli 2005.a teatis töövõtjale (kostjale) selle kohta, et tellija oli kohustatud tühistama laevareisi Sankt-Peterburg – Portsgrun, kuna remonditööd ei olnud teostatud kokkulepitud tähtajaks. Isegi juhul kui kõnealune kostja
23. juuli 2005.a teade oleks tellijale esitatud, puudunuks töövõtjal töövõtulepingu punktidest 3.3 ja 8.7 tulenevalt õigus ühepoolselt tähtaega pikendada. Kõik tellija poolt pärast 20 juulit 2005.a tellitud täiendavad remonditööd ei olnud hageja hinnangul seotud põhitöödega (s.o metallkonstruktsioonide väljavahetamisega) ning olid tellitud üksnes seepärast, et neid võis teostada paralleelselt põhitöödega. Seda tõendab asjaolu, et kuigi täiendavad tööd olid tellitud pärast kostja väidetava teatise esitamist tellijale
24. juulil 2006.a (viimane tellimus esitati 05.08.2005.a), ei ole töövõtja (kostja) taotlenud uut tööde teostamise tähtaja määramist. Samuti vaidles hageja vastu kostja väitele, et tellijal oli võimalus lõpetada lepingut vastavalt töövõtja
25. juuli 2006.a ettepanekule. Hageja väitel ei olnud laev sellel ajahetkel mereliikluseks kõlblik täitmata jäänud remonditööde suure mahu tõttu. 3
26. Kohtuistungil jäi hageja kirjalikus hagiavalduses esitatud väidete ning nõuete juurde ja palus hagi rahuldada. Kostja vaidles hagile vastu, paludes jätta selle rahuldamata. Kohus kuulas kohtuistungil tunnistajana üle A.Laius´e. KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED
27. Kohus leiab, et hagi tuleb jätta rahuldamata.
28. Pooltel puudub vaidlus selles, et
29. aprillil 2005.a sõlmiti International Shipping Ltd. ja kostja vahel töövõtuleping, millega kostja kohustus teostama kaubalaeva Sea Lion remonditöid (vt toimik, lk 6-8, tõlge lk 9-12). Vastavalt sõlmitud töövõtulepingu punktile 2 oli laeva remondi hinnanguline maksumus 160000 eurot ning lõplik maksumus tuli kindlaks määrata täiteremondilehe ja töövõtja tariifide alusel. Samuti ei vaidle pooled selle üle, et
30. mail 2005.a. sõlmisid lepingupooled kokkuleppe remonditähtaegade pikendamise ja maksetingimuste kohta (vt toimik, lk 13, tõlge lk 14). Muu hulgas leppisid pooled kokku, et seoses metallivahetustööde mahu ettekavandamata suurenemisega pikendatakse remonditähtaega kuni
31. juunini 2005.a (kaasa arvatud). Vaidlust ei ole hilisemalt laeva remonditööde teostamise tähtaja kokkuleppelise pikendamise üle kuni
32. juulini 2005.a (vt toimik, lk 44, tõlge lk 45) ning tellija poolt täiendavate remonditööde tellimises pärast
33. juulit 2005.a, viimane tellimus tehti
34. augustil 2005.a (vt toimik, lk 80-87). Menetlusosalistel ei ole vaidlust ka selles, et
35. augustil 2005.a allkirjasid lepingupooled koondremondilehele (vt toimik, lk 15-25, tõlge lk 25

§ 635

lg 1 kohaselt kohustub töövõtulepinguga üks isik (töövõtja) valmistama või muutma asja või saavutama teenuse osutamisega muu kokkulepitud tulemuse (töö), teine isik (tellija) aga maksma selle eest tasu.

§ 100

järgi on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. Tulenevalt

§ 158

lg-st 1 on leppetrahv lepingus ettenähtud lepingut rikkunud lepingupoole kohustus maksta kahjustatud lepingupoolele lepingus määratud rahasumma.

§ 164

lg 1 kohaselt võib võlausaldaja oma nõude võlgniku nõusolekust sõltumata anda lepingu alusel tervikuna või osaliselt üle teisele isikule (nõude loovutamine). Nõuet ei või loovutada, kui loovutamine on seadusest tulenevalt keelatud või kui kohustust ei saa selle sisu muutmata täita kellelegi teisele kui senisele võlausaldajale. Kooskõlas sama paragrahvi teise lõikega astub nõude loovutamisega uus võlausaldaja senise asemele. Nõude loovutamisel lähevad uuele võlausaldajale üle ka senise võlausaldaja õigused intressile ja leppetrahvile (

§ 167lg 3).

Samas võib võlgnik vastavalt

171 lg-le 1 esitada uue võlausaldaja nõude vastu kõiki vastuväiteid, mis tal olid senise võlausaldaja vastu nõude loovutamise ajal.

1. Leppetrahvi nõude esitamise õiguse tekkimine eeldab sõlmitud töövõtulepingu punktist 4.5 tulenevalt kindlaksmääratud tähtaegade ületamist kostja kui töövõtja poolt. Lähtudes esitatud tõenditest ja poolte poolt välja toodud asjaoludest, ei saa tööde teostamise tähtaja ületamist kohtu hinnangul tõendatuks lugeda. Hageja väitel pidid laeva remonditööd olema lõpetatud
2. juulil 2005.a. Kostja väidete kohaselt saadeti aga
3. juulil 2005.a tellijale kiri, milles teavitati tööde lõpetamise edasilükkumisest kuni
4. augustini 2005.a, põhjendades seda vajalike tööde mahu järjekordse suurenemisega (vt toimik, lk 74, tõlge lk 75). Hageja eitab nimetatud kirja kättesaamist tellija poolt ning kohtule ei ole esitatud kirja kättesaamist kinnitavaid tõendeid (vt 4 toimik, lk 94). Isegi kui eeldada vaidlusaluse kirja kättesaamist hageja õiguseellase poolt, ei võimaldaks see iseenesest teha veel järeldust tööde teostamise tähtaja pikenemise kohta
5. augustini 2005.a. Töövõtulepingu punkti 8.7 järgi kehtivad lepingu muudatused ja täiendused ainult juhul, kui need on koostatud kirjalikult ja varustatud mõlema poole esindaja allkirjaga. Tulenevalt tsiviilseadustik üldosa seaduse (TsÜS) § 68 lg-st 4 ei saa vaikimist ega tegevusetust lugeda tahteavalduseks, välja arvatud juhul, kui vaikimise või tegevusetuse lugemine tahteavalduseks tuleneb seadusest, isikute kokkuleppest või nendevahelisest praktikast. Puuduvad tõendid, et tellija oleks käesoleval juhul väljendanud selgesõnalist nõustumist tähtaja võimaliku pikendamisega või et vaikimist saanuks lugeda tahteavalduseks lepingupoolte kokkuleppest või nendevahelisest praktikast tulenevalt.
6. Samas omab kohtu hinnangul vaidluse lahendamisel tähtsust asjaolu, et tellija tellis kostjalt töövõtulepingu raames täiendavaid töid ka pärast
7. juulit 2005.a, seega pärast tähtpäeva, milleks remonditööd pidid hageja väitel olema lõpetatud. Täiendavate tööde tellimise fakti ei ole hageja vaidlustanud, lisaks kinnitavad seda nii toimikus olevad dokumentaalsed tõendid (vt toimik, lk 80-87) kui tunnistaja A.Laius´e kohtuistungil antud ütlused (vt toimik, lk 126-127).

§ 29

lg-st 4 tuleneb, et kui lepingupoolte ühist tegelikku tahet ei saa kindlaks teha, tõlgendatakse lepingut nii, nagu lepingupooltega sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel pidi mõistma. Sama paragrahvi viienda lõike kohaselt tuleb lepingu tõlgendamisel muu hulgas arvestada lepingu sõlmimise asjaolusid, sealhulgas lepingueelseid läbirääkimisi, lepingupoolte käitumist enne ja pärast lepingu sõlmimist ning lepingupooltevahelist praktikat. Vaidlustamata asjaolude kohaselt olid lepingupooled vastastikuste avalduste teel korduvalt remonditööde teostamise tähtaega pikendanud. Tähtaegade pikendamine oli tingitud esialgselt kavandatud tööde mahu suurenemisest remondi käigus laeval avastatud uute defektide tõttu. Arvestades, et kostja oli 25. juulil 2005.a saatnud tellijale kirja tööde lõpetamise tähtaja pikendamise kohta (mille kättesaamine pole küll tõendatud), oli kostjal seoses täiendavate tööde tellimisega mõistlik alus eeldada tellija nõustumist ka viimase tähtaja pikendamise avaldusega. Samuti saab täiendavate tööde tellimist kohtu arvates lugeda tellija kaudseks tahteavalduseks tähtaja pikendamise osas (TsÜS § 68 lg 3). Seonduvalt töövõtulepingu punkti 8.7 sisuga peab kohus vajalikuks osundada ka

§ 13

lg-le 3, millest tuleneb, et kui lepingus oli ette nähtud, et lepingut muudetakse või leping lõpetatakse teatud vormis, ei või üks lepingupool sellele lepingutingimusele tugineda, kui teine lepingupool võis tema käitumisest aru saada, et pool oli nõus lepingu muutmise või lõpetamisega teistsuguses vormis. Seega ei saaks ka mõistlikkuse põhimõttest lähtuvalt pidada käesoleval juhul õigustatuks hageja tuginemist töövõtulepingu punktis 8.7 sisalduvale kokkuleppele.

1. Kohtu hinnangul ei oma käesoleva tsiviilasja lahendamise seisukohast tähtsust see, kas tellitud täiendavaid töid oleks saanud teostada paralleelselt põhitöödega nagu väidab hageja (vt toimik, lk 95). Pärast laeva tellijale üleandmist
2. juulil 2005.a ja laeva remondiettevõttest väljumist, puudunuks kostjal hiljem võimalus laeva juures mistahes täiendavaid töid teostada. Seonduvalt hageja kõnealuse väitega on vajalik lisada, et tunnistaja A.Laius´e hinnangul ei olnud võimalik kõiki täiendavalt tellitud töid teostada samaaegselt algselt kokkulepitud (ja veel lõpetamata) töödega (vt toimik, lk 126-127). Hageja on täienevalt tõendina esitanud tellija poolt
3. juulil 2005.a saadetud kirja, milles palutakse selgitada laeva remondiga viivitamise põhjuseid ja teatada laeva üleandmise lõpptähtaeg (vt toimik, lk 96, tõlge 98). Arvestades täiendavate tööde tellimist ka pärast
4. juulit 2005.a, kinnitab nimetatud kiri pigem veelkordselt tellija vastuolulist käitumist töövõtulepingu täitmisel. Iseenesest võib olla pahauskse käitumise ilminguna vaadeldav kostja poolt
5. juulil 2006.a tellijale tehtud ettepanek lõpetada töövõtuleping poolte kokkuleppel, arvestades, et laev ei olnud lõpetamata remonditööde tõttu sellel hetkel mereliikluseks kõlblik (vt toimik, lk 76-77, tõlge lk 5 78-79). Samas ei oma kõnealune ettepanek käesoleva tsiviilasja lahendamise seisukohalt otsest õiguslikku tähendust.
6. Lisaks eeltoodule on hageja nõue kohtu hinnangul arvestades põhjendamatu ka seetõttu, et
7. augustil 2005.a allkirjastatud laeva üleandmis- ja vastuvõtuaktis on tellija avaldanud, et tal ei ole täitjale (kostjale) pretensioone tööde kvaliteedi, mahu ja üleandmistingimuste suhtes (vt toimik, lk 50, tõlge lk 51). Samuti on tellija vaidlustamata asjaolude kohaselt kostjale teostatud tööde eest täies ulatuses tasunud. Seejuures oli tellija tööde teostamise tähtaja võimalikust ületamisest teadlik juba laeva vastuvõtmisel või vähemalt pidi sellest teadlik olema.

§ 159

lg-st 2 tulenevalt kaotab leppetrahvi nõudmiseks kahjustatud pool õiguse trahvi nõuda, kui ta mõistliku aja jooksul pärast kohustuse rikkumise avastamist teisele lepingupoolele ei teata, et ta leppetrahvi nõuab. Lisaks tuleb siinjuures arvestada, et kui võlausaldaja on talle kohustuse täitmisena pakutu vastu võtnud, siis vastavalt

§ 76

lg-s 4 sätestatule eeldatakse, et täitmine oli täielik, täitmisena pakutu oli võlgnetav ja kohustus täideti kohaselt. Hageja leiab, et kuna leppetrahvinõude oli tellija kostjale esitanud juba

1. juuli 2005.a avalduses (vt toimik, lk 42, tõlge lk 43), puudus vajadus seda üleandmis- ja vastuvõtuaktis uuesti fikseerida. Arvestades
2. augustil 2005.a aktis sisalduvat tellija kinnitust pretensioonide puudumise kohta üleandmistingimuste suhtes, ei saa kohus hageja mainitud käsitlusega nõustuda. Tulenevalt

§ 6

lg-s 1 sätestatust peavad võlausaldaja ja võlgnik teineteise suhtes käituma hea usu põhimõttest lähtuvalt. Võlausaldaja käitumist, kus esmalt esitatakse leppetrahvi nõue, kinnitatakse seejärel pretensioonide puudumist, kuid otsustatakse lõpuks siiski leppetrahvi nõuda, ei saa pidada kooskõlas olevaks hea usu põhimõttega (

§ 6

). Kui tellija (hageja õiguseellane) soovinuks leppetrahvinõuet realiseerida, pidanuks sellise õiguse üleandmis- ja vastuvõtuaktis selgesõnaliselt fikseerima.

1. Ka ajavahemikul
2. augustist kuni
3. augustini 2005.a ei saa kostjat lugeda viivituses olevaks. Lähtudes sõlmitud töölepingu punktidest 4.2 ja 4.3 ning
4. mail 2005.a sõlmitud kokkuleppest, oli remonditud laeva tellijale üleandmise tingimuseks tööde eest tasumine. Laev tohtis töövõtja (kostja) remondiettevõttest väljuda pärast seda, kui 85% remondi kogusummast vastavalt täiteremondilehele on tasutud. Tööde eest tasumise võimalus tekkis aga tellijal pärast täiteremondilehe (koondremondilehe) allkirjastamist. Laeva koondremondilehe on tellija ja kostja allkirjastanud
5. augustil 2005.a. Vaidlustamata asjaolude kohaselt antigi laev tellijale üle
6. augustil 2005.a pärast tööde eest tasumist. Seega ei ole kostja enda töövõtulepingust tulenevaid kohustusi kohtu hinnangul ka selles osas rikkunud. Tulenevalt eeltoodust jätab kohus hagi rahuldamata.
7. Kohus jätab tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 238 lg 1 p-st 1 ja lg-st 5 juhindudes lahendi tegemisel arvestamata hageja poolt tõendina esitatud Vene Merelaevandusregistri
8. juuli 2005.a faksiteate (vt toimik, lk 48, tõlge lk 49). Kohtu hinnangul ei ole tõend asjakohane, kuivõrd vaidlusalune kostja avaldus remonditööde tähtaja pikendamise kohta
9. augustini 2005.a oli tehtud alles
10. juulil 2005.a, seega tunduvalt hiljem ülalosundatud faksiteate saamisest. Samuti jätab kohus arvestamata hageja poolt esitatud nõude loovutamise lepingu (vt toimik, lk 52-53), kuivõrd asja arutamise käigus pooltel kõnealuse asjaolu üle vaidlust ei tõusetunud.
11. Kooskõlas
12. jaanuaril 2006.a jõustunud tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse §-ga 3 kohaldatakse enne selle seaduse jõustumist alustatud menetluse puhul menetluskulude jaotamisele ja nende kindlaksmääramisele kuni
13. detsembrini 2005.a kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatut. Kuni
14. detsembrini 2005.a kehtinud TsMS § 60 lg 1 sätestas, et kohus mõistab poole taotlusel, kelle kasuks on otsus tehtud, teiselt poolelt selle poole kasuks välja vajalikud ja põhjendatud kohtukulud. Kui hagi rahuldati 6 osaliselt, mõistetakse kohtukulud hagejale võrdeliselt rahuldatud nõuete suurusega, kostjale aga võrdeliselt selle osaga, milles hagi rahuldamata jäeti. Hagi osalise rahuldamise korral võib kohus jätta kummagi poole kohtukulud tema enda kanda. Õigusabikulude väljamõistmisel tuleb arvestada sama seaduse § 61 lg 1 p-s 1 nimetatud piirmääraga. Käesoleval juhul on mõlemad pooled taotlenud menetluskulude (kohtukulude) väljamõistmist vastaspoolelt. Asja materjalidest nähtuvalt koosnevad hageja kohtukulud hagiavalduse esitamisel tasutud riigilõivust 36000 krooni (vt toimik, lk 60) ning kohtule esitatud dokumentide tõlkimise kuludest 2849,75 krooni (vt toimik, lk 118). Kostja menetluskulud koosnevad kuludest õigusabile summas 30705,75 krooni (toimik, lk 119-125). Kuna kohus hagi ei rahulda, jätab kohus hageja menetluskulud hageja kanda. Kohus mõistab hagejalt välja kostja menetluskulud summas 30705,75 krooni. Võttes aluseks hagihinna 705536,48 krooni, ei ületa kostja poolt nõutavad õigusabikulud kuni
15. detsembrini 2005.a kehtinud TsMS § 61 lg 1 p-s 1 sätestatud piirmäära. Arvestades kostja lepingulise esindaja poolt tehtud töö mahtu ja asja keerukust, on kostja kulud tema esindaja poolt osutatud õigusabile kohtu arvates samuti vajalikud ning põhjendatud. Indrek Parrest kohtunik 7