← Eesti

3-06-2199/9

Obsah (4)§ 741§ 11§ 7§ 121

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Lauri Madise, Ivo Pilving ja Silvia Truman Määruse tegemise aeg ja koht 7. detsember 2006, Tallinn Haldusasja number 3-06-2199 Haldusasi EAL kae

§ 741

sätestatud korras esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse kättesaamisest arvates. ASJAOLUD

  1. AS U, kellele kuulub hoonestusõigus x kinnistul, taotlusel väljastatud Tallinna Linnaplaneerimise Ameti 25.10.2006 ehitusloaga nr 21335 lubati osaliselt lammutada administratiivhoone Tallinnas x (edaspidi S keskus).
  2. M esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles palus tuvastada Tallinna Linnaplaneerimise Ameti 25.10.2006 ehitusloa nr 21335 õigusvastasus ning ehitusluba tühistada. Kaebuses põhjendas kaebaja oma õigust ehitusluba vaidlustada järgnevalt: 1) Ehitusloa väljaandmisega on rikutud hea halduse põhimõtteid. S keskuse lammutamise lubamine pole toimunud piisavalt kaalutletult ja Tallinna elanike huvidega arvestades, mida väljendab laialdane protest ja avalikkuse üldine negatiivne meelestatus lammutamiskava suhtes. Õigus heale haldusele on isiku põhiseaduse §-st 14 tulenev subjektiivne õigus; 2) Kaebuse esitajal on põhjendatud huvi ehitusloa õigusvastasuse kindlakstegemiseks. S keskuse ümber- ja juurdeehituse arhitektuuriline lahendus pidi selguma selleks korraldatud arhitektuurivõistluse tulemusena, mille võidutöö pidi olema aluseks edaspidisele 3-06-2199 projekteerimisele ja projekteerimiseks vajalike otsuste tegemisele. Võistluse žüriis osalesid ka EAL liikmed. Sellele asjaolule viidates on lammutusluba taotlenud AS U esitanud ajakirjanduses avaldusi, justkui oleks kaebuse esitaja lammutamiskava ja sellega realiseerida soovitud arhitektuurilise lahenduse heaks kiitnud. See ei vasta tegelikkusele, kuna eskiisprojekt, mille kohaselt peaks toimuma S keskuse uue hoone ehitusprojekti koostamine, on arhitektuurivõistluse võitnud lahendusest erinev ega ole koostatud konkursi võitnud töö alusel. Võttes arvesse avalikkuse üldist negatiivset meelestatust S keskuse olemasoleva hoone lammutamise kavasse ja kaebuse esitaja seotust S keskuse ümber- ja juurdeehitamise kavaga arhitektuurivõistluse kaudu, on kaebuse esitajal ilmne põhjendatud huvi loa õigusvastasuse tuvastamiseks, kuna selle käigus kummutuks ka eksitav informatsioon kaebuse esitaja heakskiidust lammutuskavale; 3) Kaebuse esitaja põhikirjaliseks eesmärgiks on aidata kaasa kvaliteetse elukeskkonna loomisele, mille moodustavad säästvalt kasutatud looduskeskkond ning targalt ja kultuurikeskselt arendatud ehitatud keskkond. Ka põhikirjalistest eesmärkidest tulenevalt on kaebuse esitajal põhjendatud huvi halduskohtusse pöördumiseks, sest planeerimis- ja ehitusala korraldamisel sedavõrd olulise tähtsusega küsimuse õigusvastase lahendamise korral ei saa kaebuse esitaja jääda kõrvalseisjaks. Ehitusloa õigusvastasust põhjendas kaebuse esitaja muuhulgas vastuoluga x kinnistu osas Tallinna Linnavolikogu 05.10.2000 otsusega nr 326 kehtestatud x, x, x, x tn ja S tn vahelise detailplaneeringuga, mis kaebuse esitaja väitel ei näe ette hoone lammutamist. Kaebaja tõi esile, et planeeringu maakasutuse ja hoonestusõiguse plaanil on S keskuse hoone tähistatud „olemasoleva hoonena“ ning planeeringu seletuskirjas on märgitud, et hoonet on plaanis laiendada. PlanS § 24 lg 6 kohaselt saab kehtivat detailplaneeringut muuta üksnes sama ala suhtes uue planeeringu kehtestamisega, mida pole tehtud. Arvestades S keskuse arhitektuurilist väärtust ja asukohta, peab huvitatud isikuile tagama võimaluse osaleda objekti puudutava planeeringulahenduse muutmises planeerimismenetluse läbiviimise kaudu. Kaebusele lisatud esialgse õiguskaitse taotluses paluti peatada ehitusloa nr 21335 kehtivus kuni asjas kohtulahendi jõustumiseni. Taotlust põhjendati sellega, et kaebuse eesmärgiks on hoida ära S keskuse lammutamine vastavalt ehitusloa aluseks olevale lammutusprojektile ning kui lammutustöid vaidluse ajaks ei peatata, pole ehitusloa tühistamisel S keskuse säilitamise seisukohalt tulemust. Hoone lammutamisel on pöördumatud tagajärjed ning seetõttu peaks sellesisulise otsustuse tegemine olema väga hoolikalt kaalutletud ja põhjendatud. AS U on planeerinud uue hoone ehitustööd lõpule viia
  3. aasta veebruariks. Seega ei avaldaks ehitustöödega alustamine ja selle käigus S keskuse olemasoleva hoone lammutamine kohest mõju kultuuriürituste korraldamisele Tallinnas ega oleks seetõttu põhjendatud, küll aga oleks hoone kohese lammutamise korral võimatu kõrvaldada selle tagajärgi ja tagada olemasoleva hoone säilimine, mida näeb ette kehtiv detailplaneering. Seega puudub avalik huvi, mis takistaks ehitusloa kehtivuse peatamist. AS U huvi ehitustööde teostamiseks ja lõpetamiseks ei kaalu üles huvi, et Eesti arhitektuuripärandile ning Tallinna linnaruumile olulise mõjuga otsustusi ei tehtaks kiirustades ning läbimõtlemata ega põhjustaks sellega korvamatuid tagajärgi.
  4. Tallinna Halduskohtu 10.11.2006 määrusega haldusasjas nr 3-06-2199 tagastati esitatud kaebus ja taotlus esialgse õiguskaitse kohaldamiseks viitega

§ 11lg 31 p-le 5 kaebuse esitajale.

Halduskohus põhjendas kaebuse tagastamist sellega, et kaebuse esitajal puudub halduskohtumenetluse seadustikust tulenev õigus sellise kaebusega halduskohtusse pöörduda, sest vaidlustatud ehitusluba ei ole kahjustanud ühtegi kaebuse esitaja seadusega tagatud subjektiivset õigust. 2

(9)3-06-2199 Kohtu põhjendused olid järgmised: 1) Väide, et rikutud on kaebuse esitaja põhiseaduslikku õigust heale haldusele on asjakohatu, sest ehitusluba ei väljastatud kaebuse esitajale ja seetõttu puudub tal subjektiivne seadusega kaitstud õigus, mida ehitusluba võis rikkuda. Õigus heale haldusele ei tähenda, et isikul oleks piiramatu kaebeõigus ükskõik millise haldusakti suhtes, mida ta peab õigusvastaselt väljaantuks. Isikul on kaebeõigus juhul, kui haldusorgan tema subjektiivseid õigusi piirates ei tegutse hea halduse põhimõttest lähtudes; 2) Eesmärgil lükata ümber AS U poolt ajakirjanduses esitatud avaldusi, et kaebuse esitaja on loa kaudu realiseerida soovitava arhitektuurilise lahenduse ning ka S keskuse lammutamiskava heaks kiitnud, pole seost ehitusloa õigusvastasuse või õiguspärasuse tuvastamisega. Miski pole takistanud kaebuse esitajat avalikkuse ees neid väiteid ümber lükkamast ja kaebuse esitaja on seda ka avalikult teinud. Ehitusloa väljaandmine ei piira kaebuse esitaja õigust eneseväljendusele ega takista tal oma au ja väärikuse kaitseks hagiga üldkohtusse pöördumast; 3) Oma põhikirjaliste eesmärkide saavutamiseks saab kaebuse esitaja kasutada seaduses ettenähtud võimalusi, samas pole ühegi kehtiva seadusega kaebuse esitajale või muudele sarnaste eesmärkidega ühendustele antud õigust pöörduda kohtusse oma liikmete või avalikes huvides arhitektuurilise keskkonna kaitsmise küsimustes. Tallinna Halduskohtu 28.11.2006 määrusega haldusasjas nr 3-06-2199 jäeti EAL määruskaebus rahuldamata ja saadeti läbivaatamiseks Tallinna Ringkonnakohtule. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES 4. EAL määruskaebuses palutakse Tallinna Halduskohtu 10.11.2006 määrus tühistada. Määruskaebuse esitaja leiab, et vaidlusaluse ehitusloaga on rikutud tema subjektiivseid õigusi. Määruskaebuse põhjendused on järgmised: 1) Õigus heale haldusele on põhiseadusliku õigusena sedavõrd kaalukas, et sellele rikkumisele viidates on halduskohtu poole võimalik pöörduda ka siis, kui isiku muude subjektiivsete õiguste rikkumisi ei esine. Seetõttu pole nõutav, et isiku õigust heale haldusele oleks rikutud samaaegselt tema muud subjektiivset õigust ja vabadust piirates; 2) Lisaks ehitusloa vastuolule ehitusseaduse (EhS) § 23 lg-ga 4 (ehitusluba lammutamiseks on väljastatud isikule, kes ei ole ehitise omanik) ning § 24 p-ga 1 (S keskuse olemasoleva hoone täielikku lammutamist lubav ehitusluba on vastuolus detailplaneeringuga, milles nähti ette hoone säilitamine ja laiendamine, mitte lammutamine) on ehitusloa väljastamine toimunud ka vastuolus planeerimismenetluse põhimõtetega ja planeerimisseaduse sätetega. Sisuliselt muudetakse S keskuse olemasoleva hoone täielikku lammutamist lubava ehitusloaga x, x, x, x tn ja S tn vahelise ala detailplaneeringut. Tulenevalt PlanS § 24 lg 6 on kehtiva detailplaneeringu muutmine võimalik üksnes sama ala suhtes uue planeeringu kehtestamisega. Planeerimisseaduses sätestatud nõuete kohast uut planeerimismenetlust pole käesoleval juhul toimunud. Kuna planeerimismenetlust ei ole läbiviidud, siis rikutakse ehitusloa väljastamisega kõikide isikute, sh kaebuse esitaja õigusi planeerimismenetluses osaleda, muuhulgas otseselt ka PlanS § 20 lg 1-s sätestatud igaühe õigust esitada avaliku väljapaneku ajal ettepanekuid ja vastuväiteid planeeringu kohta ja PlanS § 26 lg 1-s sätestatud õigust vaidlustada kehtestatud planeering kohtus. Kuna kaebuse esitaja tõi kaebuse põhjendustes muuhulgas välja ehitusloa vastuolu kehtiva planeeringuga ja vajaduse tagada nõuetekohase planeerimismenetluse läbiviimine, oleks halduskohus pidanud hindama ka seda, kas kaebuse esitamise aluseks saab 3
(9)3-06-2199 olla planeerimismenetluse puudumise tõttu kaebuse esitaja planeerimismenetlusega seotud õiguste rikkumine; 3) Halduskohus on jätnud tähelepanuta kaebuse nõude ehitusloa õigusvastasuse tuvastamiseks. Isiku õiguste rikkumine on

§ 7

lg 1 alusel nõutav tühistamiskaebusega halduskohtu poole pöördumiseks, kuid tuvastamiskaebuse esitamine eeldab sama lõike kohaselt üksnes sellekohase põhjendatud huvi olemasolu isikul. Taotledes ehitusloa õigusvastasuse tuvastamist, väljendab kaebaja selgelt oma vastuseisu olemasoleva S keskuse hoone täieliku lammutamise kavale ning tal on põhjendatud huvi tuvastamiskaebuse esitamise kaudu ajakirjanduses temaga seoses esitatud väärteabe ümberlükkamiseks. Väärinfo avalikkuse ees ümberlükkamise ja üldkohtusse pöördumise võimalus ei välista kaebusega halduskohtusse pöördumise õigust; 4) Põhjendatud huvi ehitusloa vaidlustamiseks kohtus on kaebuse esitajal ka oma põhikirjaliste eesmärkide tõttu, millest tuleneb tema puutumus planeerimis- ja linnaehituslike küsimustega. Praktikas on kaebuse esitaja seisukohtadega selliste küsimuste lahendamisel suurema arhitektuurilise mõjuga otsuste tegemisel arvestatud. Kaebuse esitaja seisukohtadele tähtsuse omistamist kinnitab ka tema liikmete määramine x kinnistu hoonestusõiguse arhitektuurikonkursi žüriisse. Ekslik on halduskohtu seisukoht, et seadusega ei ole kaebajale antud õigust pöörduda kohtusse oma liikmete või avalikes huvides arhitektuurilise keskkonna kaitsmise küsimustes. EAL on loomeliit loovisikute ja loomeliitude seaduse § 4 mõistes, mille eesmärgiks on arhitektuuri loomeala edendamine ja oma liikmeks olevate loovisikute loometegevuse toetamine, mida tunnustab ka sama seaduse §

  1. Eelviidatud seaduse § 1 kohaselt on seaduse eesmärgiks loomeliitude kaudu loovisikute loometingimuseks vajalike tingimuste parandamine ja selleks tagatiste loomine ning § 14 lg 2 kohaselt võib loomeliit olla oma liikmete autoriõiguse kollektiivse esindamise organisatsiooniks. Seega võib E AL oma liikmete õiguste kaitseks pöörduda ka kohtusse. Koos määruskaebusega esitas kaebuse esitaja ka esialgse õiguskaitse taotluse, milles palus ringkonnakohtul peatada kohtulahendi jõustumiseni käesolevas asjas ehitusloa nr 21335 kehtivus. Taotluse põhjendused kattuvad esimese astme kohtule esitatud esialgse õiguskaitse taotluses tooduga, lisaks märgib kaebaja, et kuigi avalikkuse vastuseisu tõttu S keskuse lammutamise kavale on AS U käesolevaks ajaks teatanud S keskuse lammutamise peatamisest, kehtib käesoleval ajal siiski lammutamist lubav ehitusluba ning AS-l Uus S oleks võimalik selle alusel soovi korral siiski lammutustöid alustada.
  2. Tallinna Linnaplaneerimise Amet palus jätta määruskaebus rahuldamata. Amet nõustus halduskohtu seisukohtadega kaebeõiguse puudumise osas. Lisaks märkis asutus järgmist. 1) Amet kontrollis ehitusloa väljastamise menetluses, et täidetud oleks EhS § 23 lg-s 2 sätestatud tingimused, samuti teostati kontroll projekti vastavuse üle x, x, x,x tn ja S tn vahelise kvartali detailplaneerimise projektile ja õigusaktidega kehtestatud normidele ning ehitustehnilistele nõuetele ja normidele. Projekti on kooskõlastanud kõik selleks pädevad asutused. Menetluse käigus tuvastati, et täidetud on EhS § 23 lg-s 2 nimetatud ehitusloa saamise eeldused ning ei esine ühtegi EhS § 24 lg-s 1 sätestatud ehitusloast keeldumise alust. 2) Detailplaneeringust ja detailplaneeringu seletuskirja tekstist ei tulene keeldu lammutada olemasolevaid hooneid või S keskuse hoone säilitamise kohustust. Seletuskiri ei sisalda ka kaudseid viiteid nimetatud keelule, mida näitab ka asjaolu, et seletuskirjas ei ole kaalutud hoone säilitamise vajalikkust. Detailplaneeringule lisatud „Maakasutuse ja hoonestusõiguse plaan“ kajastas selle koostamise ajal eksisteerinud faktilist olukorda – hoone asumist joonisel märgitud kohas. Detailplaneeringu siduv osa seisneb krundi ehitusõiguse määramises, mille kohaselt on joonisel näidatud krundile positsiooniga 5 lubatud püstitada detailplaneeringu seletuskirjas kirjeldatud ja joonisel kajastatud ehitusmahuga hoone, mis on kuni seitsme korrusega ja teatud kasutamise sihtotstarbega. Seega on lubatud ehitada hoone, mis on mitme 4

(9)3-06-2199 korruse võrra S keskusest kõrgem ehk senisest hoonest oluliselt erineva ehitusmahuga. Detailplaneeringus ei ole esitatud nõudeid hoone välisilme kohta selles osas, mis näeks ette S Keskuse praeguse fassaadi nähtavale jätmist. Sellises olukorras visuaalses ja linnapildi mõttes S keskuse hoone ei säiliks. See kinnitab, et Tallinna Linnavolikogu 05.10.2000 otsusega nr 326 kehtestatud detailplaneeringust ei tulene S Keskuse lammutamise keeldu. Detailplaneering kui ruumilist arengut kujutav dokument tegeleb eelkõige sellega, milline on soovitav uus olukord linnaruumi kujundamisel. Kui ehitamisega saavutatud lõpptulemus vastab detailplaneeringule, ei ole oluline, kas lõpptulemus saavutati eelmist hoonet lammutades ja uut ehitades või eelmist hoonet säilitades ja laiendades. Antud juhul puudusid seadustest või muudest õigusaktidest tulenevad piirangud (nt muinsuskaitselised) S keskuse lammutusloa andmiseks.
  1. AS U palus jätta määruskaebus rahuldamata. Ka AS U nõustus halduskohtu seisukohtadega kaebeõiguse küsimuses. Täiendavalt märkis AS U järgmist: 1) Kaebuse esitaja pidas kaebuses ehitusluba õigusvastaseks seetõttu, et ehitusloa väljaandmisest oleks pidanud EhS § 24 lg 1 p 1 kohaselt keelduma ehitusprojekti väidetava mittevastavuse tõttu detailplaneeringule. Määruskaebuses põhjendab kaebuse esitaja oma subjektiivsete õiguste rikkumist PlanS § 20 lg-ga 1 ja § 26 lg-ga
  2. Need normid reguleerivad vastavalt planeeringute koostamist ja vaidlustamist, käesoleval juhul on tegemist ehitusloa vaidlustamisega, mis on iseseisev haldusakt, mille vastuvõtmise menetluslikud ja sisulised nõuded tulenevad eelkõige ehitusseadusest. Kaebuse esitajal puudub subjektiivne õigus nõuda, et ehitusluba oleks kooskõlas detailplaneeringuga. Isegi kui oleks õiged kaebuse esitaja väited ehitusloa mittevastavusest planeeringule, järelduks sellest küll ehitusloa õigusvastasus planeeringule mittevastavuse tõttu, kuid ka sel juhul ei saaks väita, et ehitusloaga muudeti detailplaneeringut. Ehitusloa menetlemisega paralleelselt ei käinud planeerimismenetlust; 2) Ehitusluba ei ole vastuolus detailplaneeringuga. Detailplaneeringust ei saagi tuleneda keeldu S keskuse lammutamiseks. Detailplaneeringu reguleerimisala hulka ei kuulu küsimused, kas hoone konstruktsioonielemendid säilitatakse või asendatakse uutega. Eeltoodu ei kehti üksnes juhul, kui lammutamisele on määratud selgeid õigusaktidest tulenevaid, nt muinsuskaitselisi piiranguid, kinnisomandi kitsendusi (PES § 9 lg 2 p 13). Antud juhul need puuduvad. U hoone vastab detailplaneeringu tingimustele; 3) Antud juhul ei tulene kaebuse esitaja kaebeõigust ka Århusi konventsioonist. Kaebuse esitaja ei ole keskkonnakaitset edendav valitsusväline organisatsioon konventsiooni art 2 lg 5 tähenduses. Konventsiooni eesmärk on reguleerida keskkonnainfo tagamist ja keskkonnaotsustes osalemist ning see ei laiene ehitusotsustele linnaruumis, kui nendel oluline keskkonnamõju puudub. S keskuse lammutamine ei ole „keskkonnaasi“; 3) Kaebuse esitaja väitis, et AS U ei saanud ehitusluba taotleda. EhS § 23 lg 4 kohaselt väljastatakse ehitusluba ehitise lammutamiseks ehitise omanikule. Hoone ei kuulu kinnistu omanikule AS-le S Keskus, vaid hoonestajale, AS-le U. AÕS § 241 lg 5 kohaselt on hoonestusõigusega koormataval kinnisasjal asuv ehitis, mis on hoonestusõiguse alusel ehitatud või mis oli hoonestusõiguse seadmisel olemas ja millele hoonestusõigus laieneb, hoonestusõiguse oluliseks osaks. Esialgse õiguskaitse taotluse suhtes esitas AS U järgmised seisukohad: 1) Esialgset õiguskaitset ei saa rakendada staadiumis, kus kaebust ei ole veel menetlusse võetud; 2) Kui kaaluda ühelt poolt väidetavat vastuolu detailplaneeringuga ja ühe menetlusliku õiguse väidetavat rikkumist ning teiselt poolt avalikes huvides oleva uue vaba aja ja kultuurikeskuse kiiret valmimist, on keskuse kiire valmimine kaalukam. On ilmne, et kaebuse motiiv pole mitte 5
(9)3-06-2199 niivõrd see, et tagada ehituslubade kooskõla detailplaneeringutega, vaid osalt muinsuskaitselist laadi – püütakse takistada hoone lammutamist. Kuigi kaebus ei saa õiguslikult olla muinsuskaitse eesmärgiga, soovib AS U siiski väljendada seisukohta, et hoone lammutamise takistamine ei ole avalikes huvides ka muinsuskaitse vaatevinklist. Asjaomased asutused ei ole pikema aja jooksul ja erinevate isikute juhtimisel olemasolevat S keskust muinsuskaitse alla võtnud. Muinsuskaitseamet ja Tallinna Kultuuriväärtuste Amet on uue keskuse eskiisiprojekti kooskõlastanud ja on teadnud juba enam kui kaks aastat lammutamise kavast ja vajadusest ning on sõnaselgelt väljendanud, et hoone lammutamise suhtes muinsuskaitselisi piiranguid ei eksisteeri. Seetõttu pole alust arvata, et seda tehakse ka nüüd või näiteks uue detailplaneeringu algatamise tulemusena, mida kaebuse esitaja soovib. AS S Keskus poolt korraldatud konkursi võitmise tulemusena sai AS U õiguse ja kohustuse püstitada uus vaba aja ja kultuurikeskus. AS S Keskus kui riigile kuuluva äriühingu tegevus näitab, et sellise keskuse rajamist peeti olevaks kooskõlas avalike huvidega. Tallinna uue vaba aja ja kultuurikeskuse kiire valmimine on kindlasti avalikes huvides. Esialgse õiguskaitse kohaldamine kohtuvaidluse ajaks lükkaks hoone valmimise märkimisväärselt edasi. 3) Avalike huvide kõrval tuleb kaaluda ka kolmanda isiku huve. AS U on võtnud endale kohustuse püstitada keskus hiljemalt
  1. jaanuariks
  2. Arvestades prognoositavat ehitusaega, milleks on ca 24 kuud, tekiks esialgse õiguskaitse kohaldamise korral AS-l U suuri raskusi selle tähtaja järgimisega ning ta satuks hoonestusõiguse seadmise lepinguga rikkumisse, mis lõpptulemusena võib tähendada, et kavandatud vaba aja ja kultuurikeskust ei õnnestu üldse ehitada, äriplaani ei õnnestu realiseerida ning tehtud kulutused osutuvad asjatuteks. AS U on teinud ca 30 000 000 krooni eest projekteerimise ja muid ettevalmistustöid olemasoleva hoone lammutamiseks lähinädalatel ning uue hoone ehitamise alustamiseks juba lähikuudel. Praeguseks hetkeks on S keskuse uue hoone rajamiseks vajalike ehituslepingute ettevalmistamine lõppemas, tekkinud õigusvaidlused hakkavad saavutatud põhimõtteliste kokkulepete siduvat sõlmimist oluliselt takistama. Eesti senise majanduskasvu ja ehitusturu püsimisel on tõenäoline ehitusmaksumuse oluline kallinemine. Eeltoodust ilmneb, et esialgse õiguskaitse kohaldamisega kaasneksid AS-le U ulatuslikud kahjud. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED I 7.

§ 11

lg 31 p 5 kohaselt tagastab halduskohus kaebuse määrusega selle esitajale juhul, kui kaebuse esitajal ei saa ilmselgelt olla halduskohtusse pöördumise õigust, eeldades, et tema väidetavad asjaolud on tõendatud. Seega on kaebuse sel alusel tagastamine võimalik juhul, kui kaebuse esitajal puudub ka tema esile toodud faktiliste asjaolude õigsust eeldades

§-st 7 tulenev õigus halduskohtusse pöörduda. 8. Kaebuses sõnastatud taotluste kohaselt soovib kaebaja nii ehitusloa nr 21335 tühistamist kui õigusvastaseks tunnistamist.

§ 7

lg 1 esimese lause kohaselt võib halduskohtusse kaebusega (sh haldusakti tühistamiseks) pöörduda isik, kes leiab, et haldusakti või toiminguga on rikutud tema õigusi. Sama lõike teise lause kohaselt võib kaebuse haldusakti õigusvastasuse kindlakstegemiseks esitada isik, kellel on selleks põhjendatud huvi. Määruskaebuse seisukoht, nagu ei eeldaks haldusakti õigusvastasuse tuvastamine seda, et haldusakt rikub kaebuse esitaja õigusi, on ekslik. Kaebuse esitajal puudub põhjendatud huvi haldusakti või toimingu vaidlustamiseks, kui akt või toiming ei riku ega ole kunagi rikkunud 6

(9)3-06-2199 tema õigusi (vt Riigikohtu 11.11.2002 otsus haldusasjas nr 3-3-1-59-02 p 13). Põhjendatud huvi haldusakti õigusvastasuse tuvastamiseks on isikul juhul, kui vaatamata selle haldusakti kehtimajäämisele annab selle haldusakti õigusvastasuse kindlakstegemine kohtu poolt kaebuse esitajale reaalseid eelisi haldusaktiga rikutud õiguste kaitsel või heastamisel. Seega võis halduskohus

§ 7

lg 1 alusel kaebeõiguse tuvastamisel piirduda küsimusega, kas ehitusluba rikub kaebuse esitaja õigusi. Taotlus ehitusloa õigusvastasuse tuvastamiseks ei omanud selle küsimuse lahendamisel iseseisvat tähtsust ega vajanud seetõttu tähelepanu. Sellega on vastatud ka määruskaebuse väidetele, et kaebuse esitajal on

§ 7

lg 1 teisest lausest tulenev kaebeõigus põhjendatud huvi tõttu lükata ümber ehitusloa väljastamisega seonduvalt levitatud teavet või osaleda linnaehituse ja planeerimisega seotud küsimuste otsustamisel. Järgnevalt hindab kohus, kas vaidlusalune ehitusluba võib kaebuse faktiväidete õigsust eeldades rikkuda kaebuse esitaja õigusi

§ 7lg 1 esimese lause mõttes.

  1. Halduskohtule esitatud kaebuses põhjendati vaidlusaluse ehitusloa õigusvastasust väitega, et see luba on vastuolus kinnistu suhtes kehtiva detailplaneeringuga. Määruskaebuses on täpsustatud, et vastuolu tõttu detailplaneeringuga rikub ehitusluba kaebuse esitaja planeerimisseadusest tulenevaid õigusi. Vastuolu detailplaneeringuga seisneb kaebaja väitel selles, et viimane keelab hoone lammutamise, milleks annab õiguse vaidlusalune ehitusluba. Kaebuse esitaja viitab siinkohal PlanS § 20 lg-le 1, mis sätestab, et igaühel on õigus esitada avaliku väljapaneku ajal ettepanekuid ja vastuväiteid planeeringu kohta, ja PlanS § 26 lg-le 1, mis sätestab, et planeeringu kehtestamise otsust kohtus vaidlustada on õigus igaühel, kes leiab, et see otsus on vastuolus seaduse või muu õigusaktiga või selle otsusega on rikutud tema õigusi või piiratud tema vabadusi. Kaebuse esitaja leiab seega, et planeeringuga vastuolus oleva ehitusloa väljaandmisega on õigusvastaselt piiratud tema õigust osaleda planeerimismenetluse kaudu kinnistu ehitusõiguse kindlaksmääramisel. Kaebeõiguse küsimuse järgneval käsitlemisel lähtub ringkonnakohus eeldusest, et kaebuse väide ehitusloa vastuolust detailplaneeringuga on õige.
  2. Ehitusloa vaidlustamisele ei laiene planeeringu kehtestamise otsuse peale kohtusse pöördumise õigust reguleeriv PlanS § 26 lg 1, kus ei seata seda õigust sõltuvusse pöörduja subjektiivsete õiguste riivest. „Halduskohtuliku kaebeõiguse üldregulatsiooni sisaldavast

§ 7

lõikest 1 tuleneb, et tühistamiskaebuse võib esitada üksnes see isik, kes leiab, et haldusaktiga on rikutud tema õigusi või piiratud tema vabadusi. Üldjuhul näevad ka eriseadustes paiknevad erisätted kaebeõiguse kohta ette, et kohtusse võib pöörduda isik, kes leiab, et rikutud on tema õigusi või piiratud tema vabadusi. Kui eriseadustes ei ole ette nähtud, kes võib halduskohtusse kaebuse esitada, siis juhindutakse samuti

§ 7lõikest 1“ (vt Riigikohtu halduskolleegiumi 09.06.2004 otsus nr 3-3-1-28-04). Kuna ehitusloa andmist reguleeriv Eh

S ei sätesta, kes võib esitada ehitusloa peale halduskohtusse kaebuse, tuleb ehitusloa vaidlustamisel juhinduda

§ 7lg-st 1.

11. Väitest, et ehitusloaga lubatakse lammutada ehitis, mille säilitamise näeb ette kehtiv detailplaneering, järeldub küll ehitusloa õigusvastasus, kuid mitte kaebeõigus ehitusloa vaidlustamiseks, kui lammutamine ei riiva kaebuse esitaja õigusi. Ehitusloa tühistamiseks esitatud kaebuse eduväljavaadete hindamisel esialgse õiguskaitse kohaldamiseks on Riigikohus (02.03.2006 määrus nr 3-3-1-3-06 p 10) avaldanud seisukohta, et väide detailplaneeringu nõuete rikkumisest rekonstrueerimisel ei saa iseendast olla kaebuse rahuldamise aluseks, kui sellega ei kaasne kaebaja õiguste rikkumine. 7

(9)3-06-2199 Eeltoodust järeldub, et ainuüksi ehitusloa vastuolu planeeringuga ei loo isikule kaebeõigust ehitusloa vaidlustamiseks ega anna alust väita, et ehitusloaga rikuti kaebuse esitaja subjektiivseid õigusi, sealhulgas PlanS § 20 lg-s 1 sätestatud õigust. PlanS § 9 lg 2 p 2 kohaselt on detailplaneeringu eesmärgiks krundi ehitusõiguse määramine, millega sama paragrahvi lg 4 kohaselt määratakse kindlaks järgmised küsimused: krundi kasutamise sihtotstarve või sihtotstarbed, hoonete suurim lubatud arv krundil, hoonete suurim lubatud ehitusalune pindala, hoonete suurim lubatud kõrgus. Detailplaneeringu eesmärkide hulgas on muuhulgas veel vajaduse korral ehitiste olulisemate arhitektuurinõuete seadmine (PlanS § 9 lg 2 p 12) ja ettepanekute tegemine maa-alade või üksikobjektide kaitse alla võtmiseks (PlanS § 9 lg 2 p 10). Konkreetse ehitustegevusega seonduvat reguleerib aga ehitusluba, mis EhS § 22 lg 1 kohaselt annab õiguse püstitada ehitusloale märgitud maaüksusele ehitis ja ehitise teenindamiseks vajalikke rajatisi, laiendada ehitusloale märgitud ehitist või selle osa, rekonstrueerida ehitusloale märgitud ehitist või selle osa või lammutada ehitusloale märgitud ehitist või selle osa. Detailplaneeringu kehtestamise otsus ja ehitusluba on erineva eesmärgi ja reguleerimisesemega haldusaktid. Seega ei saa ehitusloa andmise menetlust samastada planeerimismenetlusega ning võimaliku planeeringus esitatud nõuet rikkuva ehitusloa väljastamist planeeringu muutmise otsusega. Planeeringuga vastuolus oleva ehitusloa väljastamine ei muuda detailplaneeringu kehtivust, mis väljendub muuhulgas ka selles, et vastuolu detailplaneeringuga mõjutab jätkuvalt selle ehitusloa õiguspärasust. Kuna planeeringuga vastuolus oleva ehitusloa väljastamine ei mõjuta planeeringu kehtivust, ei anna PlanS § 20 lg 1 isikule alust sellise ehitusloa vaidlustamiseks. Vastupidine tõlgendus viiks sisuliselt järelduseni, et ehitusloa tühistamist võivad halduskohtus taotleda kõik, kes leiavad, et see on vastuolus kehtiva planeeringuga. Selline järeldus lahkneks aga oluliselt

§-s 7 väljenduvast halduskohtumenetluse põhimõttest, mille kohaselt isiku subjektiivsete õiguste rikkumisest sõltumatu kaebeõigus saab olla üksnes seaduses otse ette nähtud erand. Ringkonnakohus möönab, et juhul, kui väljastatakse detailplaneeringus kindlaks määratud ehitusõiguse tingimusi rikkuv ehitusluba, võib olla raskendatud praktikas PlanS § 1 lg-s 2 väljendatud eesmärgi realiseerumine, milleks on tagada, et ruumilise planeerimise ja ehitamise tingimused arvestaksid võimalikult paljude ühiskonnaliikmete vajadusi ja huvisid. See tuleneb aga asjaolust, et planeeringu kehtestamise otsuste suhtes ettenähtud erandlikku igaühe kaebeõigust ei ole seadusandja laiendanud ehituslubade vaidlustamisele. Samas pole igaühe halduskohtulik kaebeõigus ainus vahend avalikkuse huvi realiseerimiseks ehituslubade andmisel. 12. Määruskaebuses ja kaebuses on kaebuse esitaja oma

§ 7

lg 1 esimesest lausest tulenevat kaebeõigust põhjendanud ka väitega, et vaidlusaluse ehitusloaga on rikutud kaebuse esitaja õigust heale haldusele. Halduskohtu seisukoht, et vaidlusalune ehitusluba ei saanud kaebuse esitaja õigust heale haldusele rikkuda seetõttu, et kaebuse esitaja ei ole ehitusloa adressaadiks, pole õige, sest seisukoht, nagu võiks ehitusluba rikkuda üksnes ehitusloa adressaadi (taotleja) õigusi, ei põhine seadusel. Riigikohtu praktikas on Euroopa õigusruumis kujunenud hea halduse põhimõtete hulka arvatud nt õiguskindlus, õiguspärane ootus, proportsionaalsus, mittediskrimineerimine, õigus olla haldusmenetluses ära kuulatud, õigus menetlusele mõistliku aja jooksul, tulemuslikkus ja tõhusus (vt 17.02.2003 otsus põhiseaduslikkuse järelevalve asjas nr 3-4-1-1-03 p 14). Need on põhimõtted, mis kaitsevad haldusmenetluse osaliste või isikute huve, kes tuleks menetlusse kaasata. Kaebaja ei olnud menetlusosaline vaidlusaluse ehitusloa andmisel. Enda menetlusse kaasamist saab isik nõuda aga juhul, kui tehtav otsus võib puudutada tema seadusega kaitstud õigust. Õige on halduskohtu seisukoht, et õigus heale haldusele ei tähenda, et isikul oleks piiramatu kaebeõigus ükskõik 8

(9)3-06-2199 millise haldusakti suhtes, mida ta peab õigusvastaselt väljaantuks. Isikul on kaebeõigus juhul, kui haldusorgan tema subjektiivseid õigusi piirates ei tegutse hea halduse põhimõttest lähtudes. 13. Määruskaebuses ja kaebuses on kaebuse esitaja oma kaebeõigust põhjendanud sellega, nagu tuleneks tema põhikirjast ja loovisikute ja loomeliitude seadusest temale õigus pöörduda kohtusse oma liikmete huvides.

§ 7

lg 3 sätestab, et kaebusega võib halduskohtusse pöörduda oma liikmete või muude isikute huvides ühendus, sealhulgas juriidiliseks isikuks mitteolev ühendus, kui seadus talle sellise õiguse annab. Selle sätte kohaselt peab õigus teise isiku huvide kaitseks kohtusse pöörduda olema sõnaselgelt sätestatud seaduses. Kaebuse esitaja viidatud loovisikute ja loomeliitude seaduses loomeliidu õigust liikme huvides kohtusse pöörduda sätestatud pole. Kaebajal on võimalik oma põhikirjalisi eesmärke seoses kohtuvaidlustega realiseerida selliselt, et abistada oma liikmeid nende kohtus esindamise ja õigusabi saamisega seotud küsimustes.

§ 7

lg 3 alusel teise isiku huvides kohtusse pöördumise õigus eeldab samuti, et isiku õigusi, kelle huvides kohtusse pöördutakse, oleks rikutud. Kaebuse esitaja ei ole välja toonud, millised tema liikmete subjektiivseid õigusi on vaidlusaluse ehitusloaga rikutud.

  1. Eeltoodud põhjendustel jätab ringkonnakohus EAL määruskaebuse rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 10.11.2006 määruse muutmata. II
  2. Erinevalt AS U seisukohast leiab ringkonnakohus, et protsessinormid ei välista esialgse õiguskaitse kohaldamist enne kaebuse menetlusse võtmise otsustamist.

§ 121

lg 2 kohaselt võib määruse kaebaja õiguste esialgse kaitse kohta teha igas menetlusstaadiumis. 16. Kui kaebus kuulub tagastamisele

§ 11

lg 31 p 5 alusel, ei ole esialgse õiguskaitse kohaldamine aga sisuliselt põhjendatud, sest esialgse õiguskaitse kohaldamata jätmine ei saaks sel juhul takistada kohtuotsuse täitmist

§ 121lg 2 mõttes.

Seetõttu jääb rahuldamata ka ringkonnakohus EAL poolt ringkonnakohtule esitatud taotlus ehitusloa nr 21335 kehtivuse peatamiseks. Kuna esialgse õiguskaitse kohaldamiseks puudub

§ 121

lg-s 2 sätestatud alus, ei peatu ringkonnakohus ka väidetel vaidlusaluse ehitusloa peatamise poolt või vastu kõnelevate kaebuse esitaja, kolmanda isiku või avalike huvide kohta. Lauri Madise Ivo Pilving Silvia Truman 9

(9)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.