Obsah (8)

§ 31§ 7§ 26§ 92§ 93§ 83§ 85§ 87

3-1024/2004 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtukoosseis Kohtunik Kristina Maimann Otsuse tegemise aeg ja koht Haldusasja number 16.detsember 2005, Tallinn Haldusasi AS X

§ 31

) ASJAOLUD X hoone Vabaduse väljaku poolne osa valmis 1938.aastal ning sundvõõrandati 1940.aastal. AS X on hoone asukohaga Vabaduse väljak 3/Pärnu mnt 14 omanik ning Y Eesti AS on hoone kasutaja 1988.aastal sõlmitud rendilepingu alusel. Y Eesti AS tegeleb nimetatud hoones majandustegevusega. 1 T.-H. B. on eelnimetatud hoone ja selle aluse krundi osas tunnistatud omandireformi õigustatud subjektiks ning Tallinna Linnavalitsuse 29.08.2001 korraldusega otsustati õigustatud subjektile tagastada 69/100 hoonest. Hoone osalise tagastamise korralduse üle on käesoleval ajal pooleli kohtuvaidlus apellatsioonikohtus. 30.07.2002 anti Vabaduse väljak 3/Pärnu mnt 14 asuvale hoonele kasutusluba. 13.09.2002 esitas T.-H.B. vaide eelnimetatud kasutusloa kehtetuks tunnistamiseks. Tallinna Linnavalitsuse 11.02.2004 korraldusega nr 287-k otsustati rahuldada T.-H.B.i vaie Tallinna Säästva Arengu ja Planeerimise Ameti (edaspidi SAPA) 30.07.2002 otsusele väljastada kasutusluba Vabaduse väljak 3/Pärnu mnt 14 ehitisele ning tunnistati kasutusluba kehtetuks. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD Kaebajad taotlevad kaevatava korralduse tühistamist. AS X subjektiivseid õigusi rikub kaevatav korraldus sellega, et ei võimalda oma omandit vabalt kasutada, samuti rikutakse ettevõtlusvabadust, kuna kaebaja kasutab hoonet oma ettevõtluses. Y Eesti AS subjektiivseid õigusi rikub kaevatav korraldus sellega, et kuna kaebaja kasutab hoonet hotelli pidamiseks seadusliku rendilepingu alusel, kahjustab kasutusloa kehtetuks tunnistamise ettevõtlusvabadust. Ilma kasutusloata hotelli pidamine ei ole võimalik ja toob kaebajale kaasa mitmete kasutusloa alusel väljastatud ja hotelli pidamiseks vajalike tegevuslubade kehtetuks tunnistamise. Kaebajate seisukohad ja kaebuse põhjendused on järgmised:

1. Puudub ehitus- ja planeerimisseadusest tulenev õiguslik alus kasutusloa kehtetuks tunnistamiseks. Vastustaja ei ole esitanud ühtegi pretensiooni ehitise nõuetelevastavuse suhtes.
2. Vastustaja on kasutusloa kehtetuks tunnistamisega asunud lahendama omandireformist tulenevat vaidlust, kus tagastamise korralduse õiguspärasuse üle otsustamisel tuleb lahendada ehitise endisel individualiseeritaval kujul säilivuse küsimus. Kaebajad märgivad, et ORAS § 2 lg-s 2 on sätestatud, et vara tagastamine omandireformi käigus ei tohi kahjustada teiste isikute seadusega kaitstud huve ega tekitada uut ülekohut. Tagastamismenetlusega ei saa õigustada kaebajate õiguste piiramist.
3. Kasutusloa kehtetuks tunnistamine on vastuolus õiguspärase ootuse põhimõttega. Vaieldamatu on kaebajate õigus hoonet kasutada. AS X taotles kasutusluba seoses muutunud õiguslike oludega, kuna hotellindusega tegelemisel nõutakse mitmete tegevuslubade alusdokumendina hoone kasutusluba. Hoone kasutusluba tunnistati kehtetuks 1,5 aastat peale kasutusloa väljastamist, mis rikub kaebaja õiguspärast ootust ega ole kooskõlas haldusmenetluse seadusega. Avalik huvi kasutusloa kehtetuks tunnistamiseks puudub, samuti ei koorma kasutusluba omandireformi õigustatud subjekti. Samas rikutakse kasutusloa kehtetuks tunnistamisega isiku usaldust, et haldusakt jääb kehtima.
4. Hotellhoone projektil on kooskõlastus, mis on antud 15.06.1989 reg.nr. 17490, mis on käsitletav ehitusloana tolleaegsete õigusaktide ja halduspraktika kohaselt. Kasutusloa saamiseks esitas kaebaja kõik vajalikud dokumendid, sealhulgas ülesmõõdistusprojekti. Hoone vaadati üle komisjoni poolt, kuhu kuulusid omaniku esindaja, insenerist ekspert, kohaliku omavalitsuse ehitusjärelevalve, Harjumaa- ja Tallinna Tervisekaitsetalituse, Tallinna Tuletõrje- ja Päästeameti, Tallinna ja Harjumaa tööinspektsiooni, kohaliku omavalitsuse keskkonnajärelevalve ja linnaosa esindajad. 01.07.2002 vaadati üle 1989.aastal teostatud kapitaalremonditööd, misjärel vormistati üleandmisvastuvõtu akt. Komisjon tuvastas, et renoveerimise ehitustööd on lõpetatud, ehitis vastab ehitusprojektile, ehituseeskirjadele- ja normidele ning keskkonna- , tervise-, tarbija- ja töökaitse nõuetele ning kasutusloa andmiseks takistusi ei ole.
5. Menetluse läbiviimisel rikuti head haldustava. Kaebajale esitatud vaidest ei teatatud ning ta sai sellest teada alles 03.01.2003 ning selleks ajaks olid Y Eesti AS-i poolt taotletud load toidukäitlemiseks (väljastati 27.09.2002). 09.04.2003 väljastati Y Eesti AS-le kauplemisluba ja 20.12.2003 tunnistus hotelli vastavuse kohta nelja tärni hotelli nõuetele. 2 Kaebajale edastati SAPA poolt informatsiooni, et vaie jäetakse rahuldamata. 18.08.2003 aga teatati kaebajale, et otstarbekas on ära oodata tagastamiskorralduse üle toimuva kohtuvaidluse tulemus ning enne vaiet mitte lahendada.
6. Kaebaja ei ole omavalitsusele esitanud ebaõigeid ega mittetäielikke andmeid. SAPA kui omavalitsuse asutus pidi olema teadlik Tallinna Halduskohtu 12.07.2002 kohtuotsusest, mis ka kuidagi ei takistanud kasutusloa väljastamist.
7. Korralduse andmisel on rikutud oluliselt menetlusnorme. Menetluses osales piiratud ulatuses AS X kuid Y Eesti AS-i, kelle õigusi kasutusloa kehtetuks tunnistamine oluliselt rikub, menetlusse ei kaasatud. Kaebajale ei olnud tagatud ärakuulamisõigust. 10.01.2003 esitatud kirjalik vastus oli vaid esialgseid vastuväiteid sisaldav, kuna selleks ajaks ei olnud võimaldatud tutvuda asja kõigi materjalidega ja vaidega tervikuna (20.10.2003 täiendati vaiet). 10.02.2004 edastati advokaadibüroosse Raidla ja Partnerid käsipostiga uue korralduse eelnõu tekst ning sellest hetkest oli vaide läbivaatamiseni jäänud ca 26 tundi, mis ei olnud piisav, et menetluses reaalselt osaleda. Samas olid jäetud täitmata kõik teabenõuded vaidemenetluse materjalide saamiseks ja vaide muudatuse saamiseks. AS X taotles vaide lahendamise edasilükkamist, kuid taotlust ei rahuldatud.
8. Kasutusloa kehtetuks tunnistamisel on rikutud kaalutlusõiguse teostamise põhimõtteid ning vaidlustatud haldusakt on ebaproportsionaalselt kaebaja õigusi kahjustav. Kasutusloa kehtetuks tunnistamine toob hotelli rentnikule kaasa väljastatud tegevuslubade aluse äralangemise ja võimalikud trahvid ning võidakse nõuda hotelli sulgemist. Kasutusloata ei ole võimalik hotelli pidamine.
9. Kasutusluba oleks tulnud välja anda ka siis kui T.H.B. oleks kasutusloa väljaandmise menetlusse kaasatud.
10. Antud juhul on kasutusloa kehtetuks tunnistamise eesmärgiks teises kohtumenetluses oma positsiooni parandamine. Tallinna Linnavalitsus püüab sellega põhistada väiteid nagu kuulunuks 1989.a. kapitaalremonditööd lammutamisele ja seetõttu tulebki need ehitise endisel individualiseeritaval kujul säilivuse hindamisel jätta arvestamata. ORAS § 12 lg 10 ja Vabariigi Valitsuse 25.11.1997 määruse 220 p 13 alusel saab hindamisel kõrvale jätta üksnes sellised osad, mis ehitisele esitatavatele nõuetele ei vasta ja kuuluvad seetõttu lammutamisele. Hoone omanikule ei ole kunagi tehtud ettekirjutust lammutada hoones tehtud ehitustööd. Vastustaja eesmärgiks on, et sellise väärkäsitluse tagajärjel saavutada T.H.B.´ile hoone tegelikule säilivuse määrale mittevastava osa tagastamine, millega jäetakse AS X ilma suuremast osast varast. Kaebaja arvates on vastustaja sellise tegevusega väljunud avalike huvide kaitsja rollist ja asunud kaitsma eraisiku huve.
11. Korralduse motiivid on sisult ebaõiged, materiaalõigust on valesti kohaldatud ning kohased õigusaktid on jäetud analüüsimata. X hoones toimus 1989.a. kapitaalremont mitte kapitaalehitus, mistõttu on ebaõige viide kapitaalehitust reguleerivatele õigusaktidele.
12. Kasutusluba on seaduslik sõltumata sellest, kas lugeda seda väljaantuks kohaste kooskõlastuste alusel teostatud ehitustööde järgselt (PES § 58 lg 1) või õigusliku aluseta teostatud ehitustööde järgselt (PES § 70 lg 3).
13. 1989.a. teostatud kapitaalremondi tööd kuuluvad omandireformist tekkinud vaidluse lahendamisel arvesse võtmisele sõltumata kasutusloast, mistõttu ei puuduta kasutusloa väljastamine T.H.B. õigusi. Samuti lahendatakse maa tagastamise küsimus alles peale hoone tagastamist, mistõttu ei loo kasutusloa andmine täiendavat maa mittetagastamise alust. Peale 1989.a. hotellis tehtud ehitustööd ei ole olulised muudatused kapitaalremonditööde kontekstis ning need muudatused on ekspertiiside põhjal täpselt tuvastatavad ja neid ei võeta arvesse säilivuse hindamisel.
14. Kaebaja leiab, et hotellihoones teostati kompleks-kapitaalremont koos renoveerimisega, mida reguleerisid Elamute ja ühiskondlike hoonete plaanilise ennetusremondi põhimäärus ja Elamute kapitaalremondi projekt- ja eelarvete koostamise juhend ning Elamute kapitaalremondi projekt- ja eelarvedokumentatsiooni koostamise, kooskõlastamise ja kinnitamise juhend. 3 Vastustaja leiab, et kaebus on põhjendamatu ja tuleb jätta rahuldamata. Vastustaja kirjalikud vastuväited kaebustele on järgmised:
15. Vaidlustatud kasutusluba anti välja mitte kogu hotellihoone kasutuskõlblikkuse fikseerimiseks, vaid konkreetse, Arkval Ilmo Valjakka Architects OY poolt koostatud projekti alusel teostatud hotellihoone ümberehituse- ja kapitaalremonditööde tagantjärele seadustamiseks.
16. Korraldusega kehtetuks tunnistatud kasutusluba ei olnud AS-le X ega Y Eesti AS vajalik ehitise tavapäraseks igapäevaseks ekspluateerimiseks, nagu kaebajad väidavad. Mõlema kaebaja tegevus hotellihoone täiemahulisel kasutamisel, majandamisel ja haldamisel ei olnud millegagi takistatud juba enne 30.07.2002 kasutusloa väljaandmist. Kasutusluba oli AS-le X vajalik vaid vara tagastamise korralduse õiguspärasuse üle peetavas kohtuvaidluses parema protsessuaalse seisundi saavutamiseks. AS X esitas vaidlusaluse kasutusloa uue tõendina koos apellatsioonkaebusega Tallinna Halduskohtu 12.07.2002 otsusele haldusasjas nr 3-200/2002, millega jäeti rahuldamata tema kaebus tagastamiskorralduse tühistamise nõudes.
17. Vaidlusaluse kasutusloa väljaandmisel ei võrreldud hotelli X hoone tegelikku ehitusolustikku Soome arhitektide poolt koostatud 1988.a. projektiga; ei tuvastatud, millal on ehitus- ja remonditööd läbi viidud ning millisel määral eksisteerivad viidatud projekti järgsed ehituslikud muudatused kasutusloa väljaandmise ajal.
18. Rikuti haldusmenetluse seadusest (edaspidi) HMS-st tulenevat menetluskorda kasutusloa kui haldusakti vastuvõtmisel. Vara tagastamise õigustatud subjekt jäeti menetlusse AS X teadmisel kaasamata. Kaebajad varjasid SAPA ehitusjärelevalve ametnike eest käimasolevat kohtuvaidlust vara tagastamise küsimuses.
19. Kaebajate väide, mille kohaselt puudub vaidlus selles, et 1989.a. kapitaalremondi tööd iseenesest projektikohaselt valmis tehtud, on kohut eksitav. Tegelikkuses ei ole keegi kontrollinud, millisel määral 1989-90.a. ümberehitustööde aluseks olnud Arkval Ilmo Valjakka Architects OY projekt teostati. Samuti ei ole kontrollitud, kas selle projekti alusel teostati kõik ehitus- ja remonditööd enne ORAS-e jõustumist või osaliselt peale selle. Taolist minetust kasutusloa väljaandmisel tuleb lugeda oluliseks.
20. Tallinna Linnavalitsus ei ole T.-H. B.´i esindaja poolt 13.09.2002 esitatud vaiet kaebajate eest varjanud. Vaide läbivaatamine ja otsuse tegemine viibis, kuna linnavalitsus ei soovinud otsust vastu võtta olukorras, kus samade poolte vahel oli käimas kohtuvaidlus (muuhulgas) ümberehituste teostamise õiguspärasuse küsimuses. Kohtumenetluse pikale venimise ja lahendi jõustumise ilmse edasilükkamise tõttu võeti korraldus vaide lahendamiseks siiski vastu. T.-H.B.´i esindaja 20.10.2003 vaide muutmise tingimuslikku avaldust ei ole linnavalitsus vaide lahendamisel ja korralduse tegemisel arvesse võtnud.
21. AS-i X on aegsasti teavitanud vaide esitamisest ja antud temale võimalus esitada oma kirjalikud seisukohad. Kaebaja on nimetatud õigust kasutanud. HMS ei näe ette vaideotsuse (korralduse) teksti kooskõlastamist vaidemenetlusse kaasatud kolmanda isikuga. Taoline kohustus välistaks vaidemenetluse efektiivsuse.
22. Tallinna Linnavalitsuses valmisid projekti staadiumis nii vaide rahuldamise kui rahuldamata jätmise otsused (korraldused). Linnavalitsus on vaidemenetluse dokumentidega põhjalikult tutvunud, neid arutanud ja tõe väljaselgitamiseks tellinud kaks juriidilist arvamust kahelt erinevalt advokaadibüroolt. Vaidlustatud korraldus valmis pikaajalise kaalumise tulemusel ja võeti vastu erinevate poliitiliste jõudude üksmeelses.
23. Kaebajad eksitavad kohut väitega, et peale 1958-1959.a. juurdeehituse valmimist on toimunud üksnes hoone remont. 1989-90.a. viidi läbi ulatuslikud rekonstrueerimistööd, millega kaasnesid ka kapitaalremonditööd. Viimane ei tähenda aga, et kogu teostatud ehitustegevus tuleks käsitleda remondina.
24. 1989-1990.a. ümberehitustööde väidetavalt kooskõlastatud projekti kui tervikut ei ole AS X ega Y Eesti AS kordagi esitanud. Vastavalt Nõukogude Eesti õigusaktidele pidi kinnitatud projekti säilitama tööde tellija, s.t XX S.P ja tema õigusjärglane Y Eesti AS. Nimetatud kohustusele on tähelepanu juhitud ka mõlemas linnavalitsuse poolt tellitud juriidilises arvamuses. Sellegipoolest 4 süüdistavad kaebajad linnavalitsust kõnesoleva projekti ärakaotamises.
25. Vastavalt õigusaktidele, millele kaebajad toetuvad, oleks pidanud kapitaalremont 30 aastaga amortiseeruma. Seega oleks vaidlusaluse „kapitaalremondi“ väärtusest käesolevaks ajaks, mil valmimisest on möödunud 14-15 aastat, pidanud alles olema jäänud pool. Sellegipoolest leiavad kaebajad, et kõnesolev hotellihoone kapitaalremont moodustab „enamiku tänase hotellihoone väärtusest“.
26. Kaebajate väited kapitaalremondi ehk rekonstrueerimistööde olemuse ja väärtuse kohta on vastuolulised. Ühelt poolt väidetakse, et nn kapitaalremont viidi läbi õigusaktides ettenähtud ehitise säilimise ja heakorra parandamise kohustuse täitmiseks, sellega ei olevat kaasnenud mingeid olulisi ehituslike muudatusi. Teisalt väidetakse, et valdava osa hoone tänasest väärtusest moodustab nimetatud kapitaalremondi väärtus. Samuti on vara tagastamise kohtuvaidluses muutunud AS X poolt kasutatav 1989-1990.a. kapitaalremondi määratlus. Algselt on seda nimetatud nii ümberehituseks kui ka rekonstrueerimiseks. Hilisemates protsessidokumentides on vastavad tööd taandunud remondiks.
27. Kaebajate väide, mille kohaselt on tagastamiskorraldusele esitatud kaebust arutav Tallinna Ringkonnakohus kaalunud Finantsplaneerimise OÜ ekspertarvamuse olulisi vigu, on otseses vastuolus ringkonnakohtu 21.07.2003 määrusega haldusasjas nr 2-3/147/
28. Ringkonnakohus ei ole vastu võtnud mingit seisukohta nimetatud kaebajatele ebasoodsa ekspertarvamuse sisu osas. Ainuke olemasolev seisukohavõtt sisaldub Tallinna Halduskohtu 12.07.2002 otsuses haldusasjas nr 3-200/
29. Halduskohus on leidnud, et Finantsplaneerimise OÜ eksperdiarvamus on usaldusväärne.
30. Riigikohtu poolt vara tagastamise õigustatud subjekt T.-H.B.´i ja AS X ning Y Eesti AS vaheliste tehingute tühisuse ja kehtetuks tunnistamise vaidlustes tehtud otsused nr 3-2-1-3-04 ja 32-1-4-04 ei oma käesoleva haldusvaidlusega puutumust ega sisalda ühtegi juhist korralduse põhjendatust hindavale halduskohtule.
31. Y Eesti AS poolne kaebeõigus korralduse kehtetuks tunnistamisele on vaieldav. Samas, hinnates kaebuse väidet, et nimetatud äriühingu mittekaasamine vaidemenetlusse kujutab endast menetlusnormide olulist rikkumist, tuleb arvesse võtta, et ka AS X ja Y Eesti AS juhatuse liikmete kattuvust ja fakti, et Y Eesti AS oli teadlik vaidemenetlusest ega taotlenud enda kaasamist. Menetlusse kaasatud kolmas isik kaebuse kohta kirjalikku seisukohta ei esitanud. Kohtuistungil leidis kolmanda isiku esindaja, et kaebused on põhjendamatud, kuna kaebajatel ei olnud vaja kasutusluba hotellihoone kasutamiseks ning luba taotleti tagastamise üle käivas kohtumenetluses positsiooni parandamiseks; X hoones 1988-1989 tehtud rekonstrueerimistöödeks tuli võtta RAEK-i luba. Nimetatud ehitustööd olid ebaseaduslikud, mistõttu oli kasutusloa väljaandmine õigusvastane. Kasutusluba ei ole seostatav 1988-1989 teostatud ehitustöödega, kuna tööde tegemise aeg ei ole tuvastatav. Kaebajad käitusid kasutusloa andmise menetluses pahauskselt. Hoone kasutusluba tunnistati kehtetuks 1,5 aastat peale kasutusloa väljastamist, mis rikub kaebaja õiguspärast ootust ega ole kooskõlas haldusmenetluse seadusega. Avalik huvi kasutusloa kehtetuks tunnistamiseks puudub, samuti ei koorma kasutusluba omandireformi õigustatud subjekti. Samas rikutakse kasutusloa kehtetuks tunnistamisega isiku usaldust, et haldusakt jääb kehtima. KOHTU PÕHJENDUSED

§ 7

lg 1 kohaselt võib kaebusega halduskohtusse pöörduda isik, kes leiab, et haldusakti või toiminguga on rikutud tema õigusi või piiratud vabadusi. Halduskohtusse pöördumise aluseks on kaebaja õiguste tegelik või väidetav rikkumine ning halduskohus peab tuvastama, kas ja kuidas kaevatav akt rikub kaebuse esitaja õigusi. Kaebeõigus eeldab, et vaidlustatav haldusakt kaebajat puudutab ning kaebuse rahuldamine annab isikule midagi tema õiguste kaitsel. 5 Kohus leiab, et kaebajatel on kaebeõigus. Pooltel puudub vaidlus selles, et hotelli X Vabaduse väljaku poolne osa valmis seaduslikult 1938.aastal ning 1958-1959 valminud Pärnu maantee poolne osa on kasutusse võetud seaduslikult (ehituse vastuvõtu dokumentatsiooni alusel). Samuti puudub vaidlus selles, et hoonele on seaduslikult vormistatud maakasutusõigus. 1988-1989 ehitustöid alustati ehituspäeviku sissekande kohaselt lammutustöödest 03.10.1988 (tlk 184, 11.köide). Leitud ei ole Ilmo Valjakka Architects OY projekti alusel valminud ehitustööde ekspluatatsiooni vastuvõtmise akti (riikliku vastuvõtukomisjoni akti), mis oleks koostatud 1989.a. vahetult peale viidatud projekti kohaste tööde valmimist ja enne hotelli pidulikku taasavamist, ega APPV komisjoni protokolli või teiste organite (REAK) kooskõlastusi, kinnitusi või lube, va APPV kooskõlastus (APPV komisjoni 14.07.1989 otsus nr 136, reg.nr. 17490 ja kuupäev 15.07.1989) hotelli asendiplaanil (tlk 226, 1.köide) ja esimese korruse plaanil (tlk 227, 1.köide). Kohus leiab, et toimiku materjalidega (10 ja 11.köide – objekti ehituspäevikud); tunnistaja T. J. ütlustega (tlk 199, 23.köide); tööde ülevaatuse aktiga (tlk 22-30, 2.köide) on tõendatud, et hotelli 1988-1989 projektijärgsed ehitustööd valmisid 1989.a. augusti lõpuks. Nähtuvalt 01.07.2002 ehitise vastuvõtu aktist ja sellega ühes dokumendis vormistatud 30.07.2002 kasutusloast on vastuvõtukomisjonile esitatud hotelli X renoveerimistööd, mis tehti Arkval Ilmo Valjakka Arhitects OY poolt koostatud projekti (eriosad MN Consulting Ltd OY Insinööritoimisto Pertti Lausamo KY jt. koostatud projektid, eelpool ja edaspidi nimetatakse projekti Arkval Ilmo Valjakka Arhitects OY projektiks) alusel. Seega hõlmas kasutusluba vaid eelmärgitud ehitustöid, mitte kogu hotellihoones enne ja pärast 1988-1989 tehtud töid. Samas nõustub kohus kaebajatega, et 1988-1989 renoveerimine ja kapitaalremont hõlmas kogu hoonet ning ilma nende töödeta ei oleks hoone ekspluateeritav. Tõendatud ei ole vastustaja väide, et eelnimetatud tööd ei olnud 2002.a. enam säilinud. Kohus möönab, et eeltoodust tulenevalt oleks olnud otstarbekas väljastada kasutusluba hoonele tervikuna, et dokumenteerida hoone kasutamine tagamaks selle sujuvat ekspluateerimist käesoleval ajal kehtivate õigusaktide kohaselt, kuid kasutusloas vaid 1988-1989 ehitustööde väljatoomine ei muuda antud kasutusluba õigusvastaseks. Kasutusloa väljaandmise ajal kehtinud PES § 58 lg 1 kohaselt ehitise kasutusluba on luba, mille kohalik omavalitsus annab ehitusloa alusel projekti kohaselt valminud ehitisele. Sama sätte lõige 2 kohaselt kasutusluba antakse pärast ehitise ülevaatamist, ehitusjärelevalve ettekirjutuse täitmist ja ehituse dokumentatsiooni üleandmist. Lõike 4 kohaselt võib ehitist hakata kasutama pärast kasutusloa saamist kohalikult omavalitsuselt. Kohus on seisukohal, et kuni 01.01.2003 kehtinud PES alusel võis kasutusloa anda nii õiguslikul alusel (muud alust peale PES §-i 58 seadus ei sätestanud) kui õigusliku aluseta (ehk omavoliliselt) püstitatud ehitisele (valminud ehitustöödele) sõltumata ehitustööde valmimise ajast. Viimasel juhul tuli enne kasutusloa andmist kontrollida ehitise nõuetelevastavust, sh koostada ülesmõõtmisprojekt, tulenevalt PES § 70 lg-st

1. X hoone kohta (kogu hoonet hõlmavana) on koostatud ülesmõõtmisprojekt 2002.aastal (tlk 160-177, 2.köide). Lisaks kehtinud PES §-le 58 võimaldab ka kehtiv õigus (ES § 72 lg 2 ja 3) kasutusloa taotlemist ja andmist ehitisele, mis on ehitatud (püstitatud, rekonstrueeritud, renoveeritud või kapitaalremonditud) enne PES jõustumist seaduslikult, kuid puudub ehitise ekspluatatsiooni vastuvõtmise akt, mida Riigikohtu praktikast tulenevalt võib asendada kohaliku omavalitsuse tegevus, mis on hinnatav ehitise seaduslikkuse tunnustamisena (Riigikohtu halduskolleegiumi 08.11.2004 lahendi nr 3-3-1-43-04 p-st 13). Hotelli X renoveerimis ja kapitaalremondi tööd valmisid septembriks 1989 ja hotelli pidulik taasavamine toimus linnavõimu esindajate kohalolekul 06.09.1989; hotell on kõnealuses hoones tegutsenud avaliku võimu teadmisel (Ilmo Valjakka Architects OY projekti alusel valminud töödele kasutusloa andmiseni üle 10 aasta) ja huvides, mistõttu tuleb kohtu arvates lugeda ekspluatatsiooni vastuvõtu akti asendavaks avaliku võimu tegevus, millega on leidnud tunnustamist ehitise (kõnealuste ehitustööde) seaduslikkus. Seega ei saa pidada kõnealuseid ehitustöid ainuüksi nimetatud põhjustel omavolilisteks. 6 Samuti ei nõustu kohus eeltoodust tulenevalt ja arvestades ka järgnevaid põhistusi vastustaja seisukohaga, et kohaldada tuli AÕSRS § 14 lg-id 1 ja 3; PES §-i 42 (omavolilise ehitise määratlus) ning § 70 lg-t 3 (vastustaja vastus lk 4, 3.köide). AÕSRS § 14 lg 1 kohaselt on õigusliku aluseta püstitatud ehitis maakasutusõiguseta või ehitusloata püstitatud ehitis või selle osa (juurdeehitis), mis on maaga püsivas ühenduses. Õigusliku aluseta püstitatud ehitisele kasutusloa andmine toimub planeerimis- ja ehitusseaduse paragrahv 70 alusel, kuid sellega ei või rikkuda maa tagastamise õigustatud subjekti õigusi. 1980-ndate lõpus kehtinud õigusaktides ei sisaldunud ehitusloa määrtalust sarnaselt PES-i või ESga, samuti ei näinud õigusaktid ette kasutusloa nimelise dokumendi vormistamist, mille eesmärki täitis ehitise ekspluatatsiooni vastuvõtmise akt. Samas anti ka varem sisuliselt nõusolek ehitamise alustamiseks, mis kehtis kuni ehitamise lõpetamiseni. Kui ehitise püstitamiseks antud ehitusluba nõuetekohaselt realiseeriti, anti ehitisele kasutusluba (enne PES-i kehtima hakkamist asendas ekspluatatsiooni vastuvõtmise akt (seda võib Riigikohtu eelviidatud lahendi kohaselt asendada avaliku võimu tegevus ehitise seaduslikkuse tunnustamisel). Kohus leiab, et antud juhul oli tegemist seaduslikult teostatud ehitustöödega. Kuigi projekti kooskõlastamise menetluses võidi rikkuda menetlusnõudeid (kooskõlastuse andmine alles projekti realiseerimise lõppjärgus) ei saa seda lugeda põhjuseks ehitustööde ebaseaduslikeks tunnistamisel. Kohus nõustub kaebajatega, et X 1988-1989 ehitustööd olid igal juhul sisuliselt õiguspärased. Vastamaks küsimusele, milliseid lube või kooskõlastusi oli vaja kõnealusele projektile (kohtule on esitatud kogu olemasolev projektdokumentatsioon koos objekti ehituspäevikute ja varjatud tööde vastuvõtuaktidega - toimiku köited 4-21), tuleb analüüsida, kas hotelli X hoones teostatud ehitustöid saab käsitleda kapitaalehituse või kapitaalremondina. Selleks tuleb lähtuda nii tol ajal kehtinud õigusaktidest kui ka halduspraktikast. 01.08.1988 ENSV Ministrite Nõukogu presiidiumi protokollilise otsusega nr 22 otsustati Nõukogude-Soome ühisettevõtte XX S.P loomine. Nimetatud otsus võeti selle p 2 kohaselt vastu Tallinna Linna Täitevkomitee ettepanekul ja eesmärgiga rekonstrueerida hotell X ENSV Ministrite Nõukogu 05.08.1988 korraldusega nr 181-k otsustati vastu võtta Tallinna Linna Täitevkomitee ettepanek asutada ühisettevõte XX S.P X hotelli restaureerimiseks, hotellimajanduse, restoranide ja teiste teenindussfääri ettevõtete arendamiseks, hotelli-, restorani- ja teiste teenuste osutamiseks nõukogude ja välismaa kodanikele märgitud ühisettevõtte poolt Tallinna Hotellikoondise ja firmade A/O Arktia, A/O Saimaa Lains, A/O Suomen Rakennusvienti SRV osavõtul. Ühisettevõtete asutamist reguleeris NSVL Ministrite Nõukogu 13.01.1987 määruse nr 49 alusel kehtestatud ENSV Ministrite Nõukogu 26.02.1987 määrus nr
2. Nimetatud määruse p 2 kohaselt toimus uusehituste rajamine või ulatuslik rekonstrueerimine ühisettevõtete moodustamisel territoriaalse juhtorgani nõusolekul. Projektide kooskõlastamist detailsemalt viidatud õigusakt ei reguleerinud. Ühisettevõtte asutamislepingus, mille allkirjastasid eelnimetatud välismaiste äriühingute esindajad ja Tallinna Hotellikoondise esindaja (sõlmitud 07.06.1988) lisas 3 on toodud tegevuskava etapiviisiliselt. Selle kohaselt esimeses etapis pidi toimuma hotelli rekonstrueerimine neljatärnihotelliks, realiseerimise tähtajaks oli 1988-1989; teises etapis pidi toimuma kongresshotelli ehitamine aastatel 1989-91 ning kolmandas etapis äriklassi hotelli ehitamine aastatel
3. Asutamisleping ei sisalda punkte, kes ja milliseid kooskõlastusi ja lube pidi ehitustööde teostamiseks hankima. Elamute kapitaalremondi projektide ja eelarvete koostamist reguleeris ENSV kommunaalmajanduse ja elanikkonna elukondliku teenindamise ministri käskkirjaga nr 31.03.1966 nr 95 kinnitatud ENSV Ministrite Nõukogu 04.12.1964 määruse nr 536 täitmiseks antud juhend. Nimetatud juhend oli kohustuslik riikliku elamufondi kapitaalremondi tehnilise dokumentatsiooni koostamisel (juhendi preambula). Juhendi p 1 kohaselt teostati elamute kapitaalremonti projekti ja eelarve või hinnatud tööde kirjelduse järgi, mis koostati kooskõlas käesoleva juhendiga. Juhendi p 2 ap 2.
4. kohaselt elamufondi kapitaalremondiks eraldatud vahenditest teostati kompleks 7 kapitaalremonti, mille käigus taastati hoone kõik kulunud konstruktsioonid ja seadmed. Selle remondiliigi puhul viidi läbi ruumide sisemine ümberplaneerimine ja seadistamine, mis tõstis elamufondi heakorrataset. Eeltoodust saab tuletada kompleks kapitaalremondi määratluse. Sama juhendi p-st 51 tulenes, et projekti, mis nägi ette elamu ümberplaneerimist, ümberseadistamist ja heakorrataseme tõstmist, samuti fassaadi muutmist, pidi projektiorganisatsioon kooskõlastama kohalike organisatsioonidega (riikliku sanitaar- ja tuletõrjeinspektsiooniga, veevarustuse, kanalisatsiooni, elektrivõrgu jt. asutustega), ametkondadevahelise komisjoniga, majakomiteega ja linna peaarhitekti või rajooni arhitektiga. Kahejärgulise projekteerimise korral kooskõlastati eelprojekti järgus. X hoone APPV kooskõlastusega asendiplaanilt ei nähtu nö spetsiaalametkondade kooskõlastusi ning kohtule ei ole esitatud eraldi kooskõlastusi sisaldavat dokumenti, millest ei saa järeldada, et kooskõlastused puudusid, kuna vastasel juhul ei oleks APPV saanud anda oma kooskõlastust. Samas omab ehitusloa seaduslikkuse hindamisel eelkõige tähtsust APPV kooskõlastus, mitte sellele eelnenud eelkooskõlastused. Eelviidatud juhendi lisa 6 sätestas elamute klassifikatsiooni ning selle p 2 kohaselt jaotati elamud: korteritega majad, ühiselamud ning hotellitüüpi elamud ja võõrastemajad. Õigusakt sisaldab märget, et elamute klassifikatsiooni sõnastus oli kooskõlas elamute ja ühiskondlike hoonete plaanilise ennetusremondi põhimäärusega. Eeltoodu kinnitab, et juhend oli kohaldatav ühiskondlike hoonete projektide koostamisel ning kõnealuse projekti ehitustööd saab lugeda vastavaks kompleks kapitaalremondi määratlusele. Ka ekspertarvamuses (tlk 1-15, 2.köide) on ekspert määratlenud teostatud töid kapitaalremondi- ja renoveerimisena. Ekspertarvamuse p 2.5 kohaselt oli 1988-ndaks aastaks hoone konstruktsioonid suures ulatuses remontivajavad. Ka polnud 1936.a. ehitatud hotellihoone ja 1959.a. valminud magamiskorpus ja köögiplokk vastavuses aja nõuetega. Hotell oli moraalselt vananenud, füüsiliselt kulunud ja vajas kapitaalremonti ja osalist renoveerimist, sh kõikide sisekommunikatsioonide ja tõstetranspordivahendite asendamist. Eksperdid peavad 1988-1989 tehtud remondi- ja renoveerimistöid vastavaks 1995.a. kehtestatud planeerimis- ja ehitusseadusele (tlk 7). Renoveerimistööde käigus võeti ekspertarvamuse kohaselt kasutusele katusekorrus (VII korrus), ehitati õuele maapealne ühekorruseline köögiplokk koos külmkambrite ja alajaamaga, varustati hoone kolme liftiga, asendati kõik sisevõrgud. Muutus ruumijaotus ja otstarve peamiselt keldri ja esimese korruse ruumides. Renoveerimine oli 1991.a. täielikult lõpetatud vastavalt kapitaalremondija renoveerimise projekti dokumentatsioonile. Ekspertarvamuse p 2.8 kohaselt valmis hoone tervikuna 1959, mil hoone võeti tervikuna ekspluatatsiooni. Kõik hilisemad ümberehitused toimusid juba valminud hoonekubatuuri piires ja on käsitatavad seetõttu sanitaar-, jooksva-, kapitaalremondi või renoveerimisena, mis oli tingitud hotellidele esitatavate kvaliteedinõuete kõrgendamisest või seadmete-konstruktsioonide moraalsest ja füüsilisest vananemisest. Ka hotellihoone ülesmõõtmisprojektis on nimetatud projekti renoveerimisprojektiks (tlk 173, 2.köide). Sellist ehitamise liigitust nagu kehtivas ES § 2 lg-tes 6, 7 ja 8 nõukogudeaegsed õigusaktid ei sisaldanud. Samas ei ole ehitustööde (renoveerimine, rekonstrueerimine, remont) sisu aja jooksul oluliselt muutunud. Eeltoodust tulenevalt kohus ei nõustu vastustaja ja kolmanda isiku esindajatega, et hotelli X 1988-1989 ehitustöid tuleb käsitleda kapitaalehitusena. Kohus nõustub kaebaja ja kolmanda isiku esindajaga selles, et ehitusregistri andmed on ebatäpsed ja puudulikud, mistõttu ei saa antud juhul lähtuda tööde olemuse määratlemisel ehitusregistrisse kantud määratlusest, milleks on rekonstrueerimine. Samas ei tundnud tolleaegne õigus renoveerimise mõistet ning loogiline on kaebaja esindaja arvamus, et registri koostamisel valiti projekti määratlemisel ilmselt kõige lähedasem õigusaktide kohane määratlus. Tunnistajate M.I., H.L., H.L. ja R.H. ütlused, et tegemist oli kapitaalehitusega ei lükka ümber ekspertarvamusel ja projektdokumentatsioonil rajanevat järeldust, kuna tunnistajate ütlused olid oletuslikud ja põhinesid nende poolsel õigusaktide interpreteerimisel. Ükski eelnimetatud tunnistajatest renoveerimisprojektiga isiklikult tutvunud ei olnud ega puutunud ka otseselt kokku XX S.P tegevusega. Tunnistaja H.L. ütlused ei ole kohtu arvates ka usaldusväärsed, kuna tunnistaja oli enne kohtuistungit kohtunud Tallinna linnasekretäriga ja tunnistaja enda ütluste kohaselt andnud nõusoleku kaitsta kohtus linnavalitsuse korraldust (tlk 205, 23.köide) 8 Kohus leiab, et isegi juhul kui soome arhitekti projekti käsitleti Tallinna linnavõimude poolt ekslikult renoveerimisprojektina ei saa sellest käesoleval ajal tuleneda kaebajate õigustele piiranguid, kuna kohalike võimuorganite kohustuseks oli tuvastada, kas esitatud projekt on kapitaalehituse- või kapitaalremondi projekt ning sellest tulenevalt nõuda vajalikke kooskõlastusi ja lube. Tunnistaja A.O. ütlustega (tlk 71, 23.köide) ja haldusasja nr 3-200/2002 07.06.2002 istungi protokolli väljavõttega (A. E. ütlused) on tõendatud, et vajalikud kooskõlastused pidi hankima Tallinna Hotellikoondis. Samuti on oluline asjaolu, et hotellihoone jäi ka peale ühisettevõtte moodustamist Tallinna Hotellikoondise bilanssi ning ühisettevõte oli vaid hoone rentnikuks. Tallinna Hotellikoondis oli Tallinna RSN TK alluvuses olev asutus ning vajalike kooskõlastuste ja lubade olemasolu eest vastutas hoone omanik. Kaebaja leiab, et kompleks-kapitaalremondi ja renoveerimise osas olid erinevad projekt-eelarvelise dokumentatsiooni kooskõlastamise reeglid kui kapitaalehituste puhul. Vastustaja ja kolmanda isiku esindajad leiavad, et X puhul oli tegemist kapitaalehitusega, mis ka ühiskondliku hoone puhul eeldas APPV kooskõlastuse ja RAEK-i vastava loa olemasolu. Kuna kohus eelnevalt leidis, et X 1988-1989 ehitustööd ei olnud kapitaalehituslikud, siis analüüsib kohus järgnevalt seda, kas projektdokumentatsiooni menetlemisel oli õigusaktidest ja halduspraktikast tulenevaid erisusi. Eeltoodud küsimustele vastamisel on asjassepuutuv ENSV Tallinna Linna RSN TK 27.03.1981 otsusega nr 91 kinnitatud juhend dokumentide vormistamise korra kohta riiklikeks, kooperatiivseteks ühiskondlikeks ehitusteks Tallinnas. Nimetatud juhendi p 8.1 kohaselt kõikide Tallinna administratiivpiirides asuvate maakasutajate maade hoonestamiseks, tehnovõrkude ja muude rajatiste väljaehitamiseks, olemasolevate hoonete rekonstrueerimiseks jm. koostatud projektid, planeerimislahendused ja tehnilis-majanduslikud põhjendused, vaatamata hoonestaja ametkondlikule alluvusele, peavad olema kooskõlastatud APPV-ga, kes vaatab läbi ja kooskõlastab projektdokumentatsiooni ning teeb vajaduse korral ekspertiisi. Juhendi p 8.3 kohaselt Arhitektuuri ja Planeerimise Peavalitsus (APPV) projektide ja eelarvete läbivaatamise osakond vaatab projektdokumentatsiooni läbi ning kooskõlastab selle hiljemalt neljateistkümne päeva jooksul, arvestades projektdokumentatsiooni esitamise päevast. Projekt loetakse kooskõlastatuks, kui selle asendiplaanil (generaalplaan) joonisel on vastav tempel, pitser ning Tallinna peaarhitekti või tema asetäitja allkiri. Kooskõlastus kehtib kaks aastat. Juhendi p 9.1 kohaselt enne ehituse ettevalmistustööde algust peab hoonestaja taotlema Tallinna Riikliku Arhitektuuri ja Ehituse Kontrolli Inspektsioonilt (RAEK) ehitustööde luba, milleks p 9.1.2 kohaselt tuleb muude dokumentide hulgas esitada APPV kooskõlastusega projekt. Juhendi p 9.2 kohaselt ehitustööde luba vormistatakse RAEK poolt templiga objekti tehnilise projekti asendiplaani (generaalplaani) tellija eksemplaril, mis on kooskõlastatud APPV poolt. Ehitusluba loetakse vormistatuks, kui templil on RAEK juhataja allkiri, kuupäev ja APPV vapipitser. Kohtule esitatud hotelli X asendiplaanil ja I korruse plaanil on APPV kooskõlastus (kandiline tempel) ning puudub RAEK tempel ja APPV vapipitser. Nimetatud juhend ei sätesta üheselt, kas kapitaalremondi projektile oli vaja RAEK ehitustööde luba või piisas APPV kooskõlastusest. Ühisettevõtte poolt teostatavate ehitustööde projektide kinnitamiseks ei olnud detailselt reguleeritud erikorda. Tulenevalt NSVL Ministrite Nõukogu 13.01.1987 määruse nr 49 „NSVL territooriumil nõukogude organisatsioonide ning kapitalistlike riikide ja arengumaade firmade osavõtul ühisettevõtete moodustamise ja tegevuse korra kohta“ alusel vastu võetud ENSV Ministrite Nõukogu 26.02.1987 määrusega nr 83 toimus ulatuslik renoveerimine territoriaalse juhtorgani nõusolekul. Nagu ka vastustaja on märkinud (tlk 8, 11; 22.köide) oli territoriaalseks juhtorganiks Ministrite Nõukogu, kelle pädevuses oli nõusoleku andmine. Samas leidis vastustaja halduspraktika analüüsi tulemusel (tlk 11, 22.köide), et ehitusloa andmine ühiskondlikele hoonetele toimus kõrgemalseisva organi (Ministrite Nõukogu, Transpordiministeerium) poolt. APPV kooskõlastus on projekti asendiplaanile kantud alles 15.juuni 1989 (komisjoni otsus 14.juuni 9 1989), seega ajal millal ehitustööd olid lõppjärgus. Kui praktikas teostati ehitustööde ettevalmistustöid enne vajalike lubade saamist, siis on ilmne, et antud juhul ei saanud juunis 1989 enam toimuda ettevalmistustööd. Kui lähtuda eelviidatud õigusaktist ja vastustaja poolt halduspraktika põhjal tehtud järeldusest, siis saab asuda seisukohale, et X ehitustöödega alustatigi tulenevalt ENSV Ministrite Nõukogu 01.08.1988 otsusest nr 22 ja 05.08.1988 korraldusest nr 181-k (käsitledes neid nõusolekuna) ning renoveerimis- ja kapitaalremondi projektile kanti kooskõlastus hiljem APPV poolt. Isegi kui asuda seisukohale, et ENSV Ministrite Nõukogul ei olnud õigusaktidest tulenevat pädevust anda sellist nõusolekut, mille alusel sai alustada ehitustöid, võib kaebaja poolt tehtud halduspraktika analüüsist, mis ühtib ka mitmete tunnistajate ütlustega (T.J. tlk 199, 23.köide; M.I. tlk 201, 23.köide; H.L. tlk 204, 23.köide) tolleaegse halduspraktika kohta, järeldada, et ühiskondlike hoonete renoveerimise ja kapitaalremondi teostamiseks ei olnud vaja RAEK-i luba „ehitustöödega alustamine lubatud“, mistõttu tuleb lugeda ehitustööde toimumise alusena piisavaks APPV kooskõlastust. Seega oli kõnealune juhend tulenevalt käesolevas asjas tehtud halduspraktika analüüsist ja tunnistajate ütlustest halduspraktika kohta kapitaalremondi ja renoveerimise osas kohaldatav osaliselt. Kolmanda isiku esindaja poolt esitatud näited projektidest, kus oli tegemist ühiskondlike hoonetega, mille projektidel oli RAEK-i tempel, ei lükka ümber kaebaja poolt halduspraktika analüüsi põhjal tehtud järeldusi, kuna nimetatud projektid puudutasid kapitaalehitusi. Kohus leiab, et juhendi p-st 8.3 nimetatud kooskõlastus oleks tulnud võtta enne ehitustööde alustamist, arvestades kooskõlastuse kehtivust, mis ühtib ka X kapitaalremondi tööde läbiviimiseks planeeritud tähtajaga. Samas asjaolu, et märgitud kooskõlastus anti ehitustööde lõpetamise faasis ehk tagantjärele, ei muuda ehitustöid ebaseaduslikuks, kuna kooskõlastus anti ilma märkusteta (märkuseid asendiplaanilt ei nähtu), millest saab järeldada, et projekt oli nõuetele vastav, mis ongi ehitusloa andmise peaeesmärgiks. 1980-ndate lõpu halduspraktika kohta ütlusi andnud tunnistajate T.J. (tlk 199-200, 23.köide), H. L. (tlk 204, 23.köide), M. I. (tlk 201-202, 23.köide), ütlustega on tõendatud, et kapitaalremondi tegemiseks oli ühiskondliku hoone puhul vajalik APPV kooskõlastus ning kapitaalehituse teostamisel nii APPV kooskõlastus kui RAEK-i luba. Kohtule esitatud ekspertarvamuses ei ole leidnud kinnitamist, et X hoones tehti 1988-1989 juurdeehitus, mille tõttu oleks tulnud käsitleda projekti kapitaalehitusprojektina. APPV kooskõlastus, millele järgnes RAEK-i luba ehitustöödega alustamine lubatud olid halduspraktika analüüsist tulenevalt vajalikud ainult individuaalehitiste ja kõigi kapitaalehitiste puhul. Seetõttu ei analüüsi kohus protsessiosaliste poolt toodud näiteid individuaalelamute projektide kooskõlastamise osas, sh vastavat kohtupraktikat. Antud juhul oli tegemist ühiskondliku hoone (hotelli) renoveerimise ja kapitaalremondiga. Samuti, tulenevalt sellest, et X 1988-1989 ehitustööd ei olnud kapitaalehitustööd, ei vaja analüüsimist protsessiosaliste väited ENSV Riikliku Ehituskomitee 18.06.1979 käskkirjaga kinnitatud ENSV kapitaalehituse projekt-eelarvelise dokumentatsiooni kooskõlastamise, tellijale üleandmise, ekspertiisi ja kinnitamise juhendi kohaldamise kohta. Tallinna Linna RSN Täitevkomitee APPV komisjoni otsusega nr 136 14.06.1989 antud kooskõlastus, mille registreerimisnumber on 17490 ning samasugune kooskõlastus hoone 1.korruse plaanil olid tulenevalt projekti esitamise ja ehitustööde teostamise ajal kehtinud õigusaktide ja tolleaegse halduspraktika kohaselt piisavad, et lugeda ehitustööd õiguspäraselt teostatuks. Kuna 1988-1989 tehtud renoveerimis- ja kapitaalehitustööd olid seaduslikud, tuli Tallinna Säästva Arengu ja Planeerimise Ametil 2002.a. kasutusloa väljaandmisel lähtuda PES §-st
5. PES § 58 lg 1 kohaselt ehitise kasutusluba on luba, mille kohalik omavalitsus annab ehitusloa alusel projekti kohaselt valminud ehitisele. Sama sätte lõige 2 kohaselt kasutusluba antakse pärast ehitise ülevaatamist, ehitusjärelevalve ettekirjutuse täitmist ja ehituse dokumentatsiooni üleandmist. Kuna ehitis oli valminud ehitusloa alusel ja projekti kohaselt (mida oli tunnustatud avaliku võimu tegevusega), siis tuli SAPA-l üle vaadata projektdokumentatsioon ja kontrollida, kas 2002.a. oli 10 1988-1989 ehitustöö resultaat säilinud. Toimiku materjalidega (tunnistaja K. ja J. 14.02.2005 kohtuistungil antud ütlustega ning 2002.a. vastuvõtu aktiga) on tõendatud, et hoone ülevaatamine toimus ning linna ametnikele oli kättesaadav kogu projektdokumentatsioon. Asjaolu, kas kontroll oli teostatud piisavalt põhjalikult või mitte, ei saanud olla aluseks kasutusloa kehtetuks tunnistamisel. Kohus nõustub kaebajatega, et kahtluste korral oli SAPA-l võimalik teostada ehitustehniline ekspertiis, mida ei ole aga senini tehtud. Kuna kohus tuvastas, et hotellihoonel olid tööde teostamiseks nõutavad kooskõlastused ja hoone ekpluatatsiooni vastuvõtmine on toimunud avaliku võimu tegevusega, siis on põhjendamatu kaebajatele ette heita, et projektile vastavuse kontrolli kasutusloa andmisel ei viidud läbi piisavalt põhjalikult. Avaliku võimu tegemata jätmiste eest ei saa karistada kasutusloa adressaati. Kasutusloa kehtetuks tunnistamiseks puudus õiguslik alus. ES (jõustunud 01.01.2003) § 38 sätestab alused kasutusloa kehtetuks tunnistamiseks. ES § 38 lg 1 kohaselt tunnistatakse kasutusluba kehtetuks ehitise ohtlikkuse korral; ehitise omaniku poolt ehitise osas tehtud ettekirjutuste täitmata jätmisel; kasutusloa taotlemisel teadvalt valeandmete esitamisel või juhul, kui ehitis on lammutatud. Kohus ei tuvastanud ühtegi nimetatud normis toodud alust. Kasutusloa andmisega ei rikutud omandireformi õigustatud subjekti (käesolevas asjas kolmas isik) õigusi, mistõttu ei omanud tähtsust, kas kaebajad informeerisid SAPA-t toimuvast kohtuvaidlusest või mitte. Kohus tuvastas, et Y Eesti AS-i õiguseelnejal oli olemas nõutav kooskõlastus renoveerimis- ja kapitaalremondi töödele ning 30.07.2002 kasutusluba anti seaduslikult 1988-1989 valminud ehitustöödele, mille ekspluatatsiooni vastuvõtmise akti asendab avaliku võimu tegevus. Seega ei saanud PES § 58 alusel antud kasutusluba rikkuda kolmanda isiku T.-H.B.i subjektiivseid õigusi ning tema kaasamata jätmine kasutusloa andmise menetlusse ei saanud olla aluseks kasutusloa kehtetuks tunnistamisele. Kuna kohus tuvastas, et kasutusloa kehtetuks tunnistamine oli õigusvastane sisuliselt, kuna selleks puudus materiaalõigusest tulenev alus, siis puudub vajadus analüüsida kasutusloa kehtetuks tunnistamisel haldusmenetluse normide väidetavat rikkumist ja selle tagajärgi. AS X´i kui hotellihoone omaniku õigust hoonet kasutada ja anda seda tulu teenimiseks rendile (EV Põhiseaduse § 32 ja 31) võib rikkuda kasutusloa kehtetuks tunnistamine, kuna kasutusloata hoonet või hoone osa ei saa kasutada. Samuti võib kasutusloa kehtetuks tunnistamine rikkuda Y Eesti AS ettevõtlusvabadust (EV Põhiseaduse § 31), kuna hotellindusega ei saa tegeleda kasutusloata hoones. Ainuüksi rendilepingu esitamine hotelli pidamiseks vajalike lubade saamiseks ei ole piisav, kui hoonel või selle osal puudub kasutusluba, mis sisuliselt tõendab ehitise nõuetelevastavust. Kui hotelli pidamiseks vajalike lubade andmise aluseks on olnud ka 30.07.2002 kasutusluba, siis selle kehtetuks tunnistamine mõjutab kaebajate subjektiivseid õigusi. Arvestades, et hotelli renoveerimis- ja kapitaalremondi tööde vastuvõtmise akt enne kasutusloa andmist puudus (säilinud on vaid ehitustööde ülevaatamise akt 22.08.1989, ülevaatus tehtud Soumen Rakennusvienti SRV OY ja XX S.P juhatuse poolt määratud isikute osavõtul, tlk 22-23, 2.köide) ning Riigikohtu viidatud lahendit kasutusloa andmise ajal 30.07.2002 ei olnud, oli 1988-89 ehitustöödele kasutusloa taotlemine põhjendatud ning kasutusloa taotlemiseks subjektiivne õigus tulenes PES § 58 lg-st
6. Kohus nõustub kaebajaga, et kasutusloa väljastamise eesmärgiks oli dokumenteerida olemasolevad asjaolud, mitte nende muutmine omandireformist tingitud vaidluse mõjutamiseks (tunnistaja T.K. ütlused tlk 53 3.köide; A.L. seletus kohtuistungil tlk 65, 23.köide). Õiguspäraselt väljastatud kasutusloa kehtetuks tunnistamine puudutas seega mõlema kaebaja eelnimetatud subjektiivseid õigusi. Kasutuloa kehtetuks tunnistamiseks puudusid faktilised ja õiguslikud alused ning kasutusloa andmine õiguspäraselt valminud ehitustöödele ei saanud rikkuda tagastamise õigustatud subjekti õigusi, kuid rikkus kaebajate subjektiivseid õigusi, mistõttu tuleb kaevatav haldusakt

§ 26lg p 1 alusel tühistada.

11 Kaebajate esindaja taotleb kohtukuluna õigusabikulu väljamõistmist summas 415 042,60 krooni (arved nr 295, 484, 589, 734, 852, 1276, 1495, 1633, 1872, 1892, 281, 633, 859 ja nendele lisatud kulunimekirjad). Kulude tasumist tõendab 16.08.2005 advokaadibüroo raamatupidaja õiend ja konto väljavõtted.

§ 92

lg 1 kohaselt kannab kohtukulud pool, kelle kahjuks kohtuotsus tehti ning

§ 93

lg 1 kohaselt mõistetakse välja kantud kohtukulud poolele, kelle kasuks kohtuotsus tehti.

§ 83kohaselt on kohtukuludeks riigilõiv, asja läbivaatamise kulud ja kautsjon.

Asja läbivaatamise kuluks on

§ 85

p 3 kohaselt õigusabikulu.

§ 87

lg 1 sätestab, et õigusabikuluks on asjast esindajana osa võtnud advokaadi või teise õigusabi osutanud isiku kulud.

§ 87

lg 2 kohaselt võib kohus asjast esindajana osa võtnud advokaadi või teise õigusabi osutanud isiku kulusid vähendada, kui need on põhjendamatult suured. Kohus peab kohtuvaidluse mahtu ja keerukust arvestades põhjendatuks vastustajalt kaebaja kasuks välja mõista kohtukuluna õigusabikulu 350 000 krooni. Kristina Maimann Kohtunik 12