4.Mõista Politseiametilt kaebaja kasuks välja kohtukulud 12 022 krooni. Edasikaebamise kord Otsuse peale on õigus 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates esitada apellatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtule Tallinna Halduskohtu kaudu. Apellatsioonkaebuse esitamisest tuleb otsuse teinud kohtule kirjalikult teatada 10 päeva jooksul arvates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebuse saab esitada üksnes teate esitanud isik. 1 ASJAOLUD 11.06.2004 Põhja PP korrakaitseosakonna arestimaja konstaabel L.A., osaledes oma vahetu juhi Karla Kilk ülesandel Aegviidu lähedal toimunud meistrivõistlustel jalgrattakrossis võistlejana, startides 6 km pikkusele rajale, metsarajal mäest alla sõites kukkus. 15.06.2004 koostas Põhja PP kaebajaga toimunud tööõnnetuse raporti, millest nähtub, et AS Lasnamäe tervisekeskuses diagnoositi kaebajal parema käe lodiluu murd ja vasaku rindkere ½ põrutus. Tööõnnetuse põhjustas kukkumine vihmasel, libedal, konarlikul metsarajal. Põhjustena, mis viisid tööõnnetuseni, on nimetatud, et mäest allasõidul kaotas tasakaalu libeda pinnase tõttu. Valesti valitud sõidustiil ja –kiirus. Abinõudena samalaadse tööõnnetuse ärahoidmiseks on raportis märgitud, et kuivõrd tegemist on sporditraumaga, viia spordiinstruktoril läbi täiendav ohutusalane instrueerimine. 28.12.2004 Põhja PP käskkirjaga nr 1925p vabastati L.A. politseiteenistusest ametikohale mittevastava tervisliku seisundi tõttu ATS §117 lg 1 p 5 alusel. 11.01.2005 esitas L.A. Põhja PP-le avalduse
lg 3 p 3 alusel ühekordse toetuse väljamaksmiseks, kuna seoses teenistusega politseis 11.06.2004 saadud kehavigastus tõi kaasa invaliidistumise – täieliku püsiva töövõimetuse ning vabastamise politseiteenistusest. Tallinna Pensioniameti AEKi 14.01.2005 otsusega nr 168324 määrati L.A.le alates 17.12.2004 kuni 30.06.2005 töövõime kaotuse protsendiks 100%, püsiva töövõimetuse põhjusena märgiti seoses politseiteenistuse kohustustega saadud vigastus. 31.01.2005 koostas Põhja PP tööõnnetuse uurimise kokkuvõtte ja arvamuse L.A. avalduse ja
11.01.2005 avaldus on põhjendatud ja otsustas avalduse koos kokkuvõtte ja teiste Vabariigi Valitsuse 21.01.1999 määruses nr 28 ettenähtud dokumentidega edastada Politseiameti peadirektorile toetuse maksmiseks
10.04.2005 esitas L.A. Põhja PP-le avalduse, milles palus teatada tema 11.01.2005 avalduse lahendamise seisust. 13.04.2005 teatas Põhja PP kirjaga nr PHJ4.1-5.3.2/1971, et L.A. 11.01.2005 avaldus on põhjendatud ja et see edastati 14.02.2005 kirjaga Politseiameti peadirektorile edasiseks menetlemiseks ning toetuse maksmiseks
15.04.2005 edastas Siseministeerium kirjaga nr 3.1-12-2/398 L.A. avalduse lahendamiseks ja temale vastamiseks Politseiametile. 23.05.2005 pöördus L.A. avaldusega Politseiameti poole, milles palus teatada oma 11.01.2005 esitatud avalduse lahendamise seisust. 24.05.2005 kirjaga nr PA4.1-5.3.1/307 Politseiameti peadirektor R.Antropov teatas vastuseks L.A. esitatud 11.01.2005 avaldusele oma otsuse, et jättis rahuldamata L.A. avalduse ühekordse toetuse saamiseks
lg 3 p 3 alusel seoses politseis 11.06.2004 saadud kehavigastusega toetuse saamiseks põhjusliku seose puudumise tõttu L.A.ga spordivõistlustel toimunud traumajuhtumi ning
KAEBAJA SEISUKOHT Politseiamet motiveeris toetuse maksmise keeldumist järgnevalt: 1)senine
alusel toetuste maksmise halduspraktika eeldab toetuse maksmisel õigusrikkuja õigusvastase ründe olemasolu; 2)
lg 3 p 3 sõnastusest ja mõttest ilmneb, et toetuse maksmise aluseks on vajalik faktiliste asjaolude kogum, millised kinnitavad politseiametnikule terviserikkega kehavigastuse tekitamist teenistuskohustuste täitmisel või seoses teenistusega politseis; 3)osalemine 11.06.2004 Eesti politsei jalgrattakrossi võistlustel ei ole käsitletav politseiseaduse alusel teenistusliku operatiivülesande käigus tervisele ja elule kõrgendatud riskide võtmisega ehk politseitöö iseärasusega; 2 4)konkreetse traumajuhtumi puhul puudub politseiseaduse alusel operatiivse teenistusülesande täitmise fakt; 5)tegu on kahtlemata tööõnnetusega, kuid tööõnnetuse toimumine ei ole ainus absoluutne eeldus
lg 3 p 3 alusel hüvituse maksmiseks; 6)tööõnnetuse raportis on põhjus, mis viis tööõnnetuseni – valesti valitud sõidustiil ja kiirus; 7)L.A.ga toimunud traumajuhtumi puhul ei esinenud õigusrikkuja õigusvastast rünnet, traumajuhtumile ei eelnenud juhtimiskeskusest operatiivkäsku takistada, peatada või sekkuda konkreetsesse õigusrikkumisse või võtta õigusrikkumise takistamiseks tarvitusele meetmed, millised võisid L.A.le tekitada terviserikkega kehavigastuse. Politseiameti 24.05.2005 kirjas väljendatud otsus jätta rahuldamata L.A. avaldus ühekordse toetuse saamiseks
lg 3 p 3 alusel ei ole kooskõlas kehtivate õigusaktidega ja on õigusvastane.
lg 3 p 3 kohaselt teenistuskohustuste täitmisel või seoses teenistusega politseis püsivalt töövõimetuks tunnistatud politseiametnikule makstakse ühekordset toetust töövõime täieliku kaotuse korral – tema seitsme aasta palga ulatuses. Politseiamet tegi teatavaks oma otsuse kõiki Vabariigi Valitsuse 21.01.1999 määrusega nr 28 kinnitatud „Politseiteenistuse seaduse §21 sätestatud toetuste ja kulude arvutamise ja maksmise korra“ (edaspidi – Kord) p-des 19 ja 21 alap 2 sätestatud tähtaegu rikkudes ning jättis oma kirjale lisamata ka kaebaja avalduse läbivaatamise kokkuvõtte kinnitatud koopia.
ei näe ette, et toetust makstakse vaid juhul, kui vigastus tekib õigusrikkuja õigusvastase ründe olemasolul ja Politseiamet tõlgendab kitsendatult
vastavat sätet. Kaebajale on arusaamatu, miks Politseiamet arvab, et toetuse saamiseks oleks vajalik olnud teenistusliku operatiivülesande käigus tervisele ja elule kõrgendatud riskide võtmist või politseiseaduse alusel operatiivse teenistusülesande täitmise fakti. Väljaspool igasugust kahtlust on, et kaebaja osales 11.06.2004 Eesti politsei jalgrattakrossi võistlustel seoses teenistusega politseis ja seoses tema teenistusega politseis sai võimalikuks ka käsitletav temaga toimunud konkreetne traumajuhtum. Tööõnnetuse toimumine on ainsaks eelduseks
Politseiamet on jätnud tähelepanuta asjaolu, et 31.01.2005 Põhja PP koostatud tööõnnetuse uurimise kokkuvõtte p-s 2 lõikes 3 on märgitud: „kuivõrd tegemist on sporditraumaga, spordiinstruktoril viia läbi täiendav ohutusalane instrueerimine“, sest K.K. ja tunnistajate sõnade kohaselt spordiinstruktor ei teavitanud võistlejaid enne starti rajal valitsevatest ohtudest. Kaebaja peab veel vajalikuks märkida, et Politseiamet märgib oma 24.05.2005 kirjas ise, et L.A. sai kehavigastuse seoses politseis 11.06.2004.a. saadud kehavigastusega. Arstliku ekspertiisi otsuses märgitakse samuti püsiva töövõimetuse põhjusena seoses politseiteenistuse kohustustega saadud vigastus. Samuti väärib märkimist asjaolu, et 31.01.2005 Põhja PP koostatud tööõnnetuse uurimise kokkuvõttes ja arvamuses väljendatud seisukohta, et L.A. 11.01.2005 avaldus
lg 3 p 3 alusel toetuse maksmiseks on põhjendatud, Politseiamet oma 24.05.2005 kirjas mitte ühegi õigusliku argumendiga ümber ei lükanud ja selles toodu argumente kahtluse alla ei seadnud. Kaebajal kui politseiametnikul on seadusest tulenev õigus saada ühekordset toetust
lg 3 p 3 alusel, kuna seoses teenistusega politseis sai ta vigastuse, mis tõi talle kaasa püsivalt töövõimetuks tunnistamise ja töövõime täieliku kaotuse. Kaebaja palub kohut tunnistada Politseiameti peadirektori 24.05.2005 kirjas nr PA4.1-5.3.1/307 väljendatud otsus õigusvastaseks ja kohustada Politseiametit teha kõik tema pädevusse kuuluvad toimingud vastavalt toetuste ja kulude arvutamise ja maksmise korrale, kinnitatud Vabariigi Valitsuse 21.01.1999 määrusega nr 28, kaebajale toetuse maksmiseks
Samuti taotleb kaebaja tema poolt kantud kohtukulude väljamõistmist vastustajalt. VASTUSTAJA SEISUKOHT Vastustaja vaidleb kaebusele vastu ja palub see jätta rahuldamata. 3 Vastustaja jääb nende seisukohtade ja põhjenduste juurde, millised on ammendavalt toodud Politseiameti 24.05.2005 vastuses kaebaja avaldusele. Vastustaja sellist
Nii on haldusasjas nr 3-147/2003 (3-1057/2002) leitud, et toetuse saamiseks peab terviserikkega kehavigastus olema politseiametnikule tekitatud õiguserikkumise tõkestamisel, õiguserikkumise asjaolude väljaselgitamisel, õiguserikkuja jälitamisel-kinnipidamisel jne. Selles sättes ettenähtud toetust ei maksta mitte igasuguse teenistuses viibides saadud kehavigastuse eest, vaid üksnes kõrgendatud ohu ja riskiga seotud teenistuskohustuste täitmisel või seoses selliste teenistuskohustustega tekitatud kehavigastuste eest. Kaebajale ei tekitatud kehavigastust kõrgendatud ohu ja riskiga seotud teenistuskohustuste täitmisel ega seoses sellise teenistuskohustusega. Antud juhul oli tegemist politsei spordiüritusega, mille eesmärk oli populariseerida sporti politseiasutuste teenistujate ja Politseikooli ja Sisekaitseakadeemia politseikolledzi politseikadettide hulgas. KOHTU PÕHJENDUSED Kohus, ära kuulanud protsessiosalised ja uurinud kohtule esitatud tõendeid, leiab, et kaebus tuleb rahuldada. Kohus põhjendab oma seisukohta järgmiselt: 1.Käesolevas asjas puudub vaidlus selles, et kaebaja osales politseiametnikuna oma vahetu juhi, komissar K. K.`i ülesandel ja suunamisel 11.06.2004 Aegviidu lähedal toimunud Eesti politsei meistrivõistlustel jalgrattakrossis. Samuti puudub vaidlus selles, et kaebajaga toimus 11.06.2004 võistluste käigus raske tööõnnetus. Sama päeva õhtul diagnoositi AS Lasnamäe Tervisekeskuses kaebajal parema käe lodiluu murd ja vasaku rindkere ½ põrutus. 15.06.2004 koostas Põhja PP tööõnnetuse raporti, milles märgitakse tööõnnetuse sündmusena kaebaja kukkumine vihmasel, libedal, konarlikul metsatrassil 11.06.2004. Tööõnnetuse põhjusena on lahtrisse „Muud põhjused“ juurde kirjutatud, et mäest allasõidul kaotas tasakaalu libeda pinnase tõttu ja valesti valitud sõidustiil- ja kiirus (t.l.10,11). Samas selgus kohtuistungil, et vahetult enne rajale minekut ei informeeritud kaebajat raja olukorrast, s.o. et rada on märg, libe ja konarlik. Vaidlus puudub ka selles, et arstliku ekspertiisi 14.01.2005 otsusega nr 168324 määrati kaebajale alates 17.12.2004 kuni 30.06.2005 töövõime kaotuse protsendiks 100% ja püsiva töövõimetuse põhjusena märgiti otsuses seoses politseiteenistuse kohustustega saadud vigastus (t.l.12). 28.12.2004 vabastati kaebaja Põhja PP 28.12.2004 käskkirjaga nr 1925p politseiteenistusest ATS §117 lg 1 p 5 alusel. 2.11.01.2005 esitas L.A. Põhja PP-le avalduse
31.01.2005 koostas Põhja PP töövõime täieliku kaotusega lõppenud tööõnnetuse uurimise kokkuvõte ja arvamuse L.A. avalduse ja
Kokkuvõtte p-s 3.1 leiab Põhja PP, et kaebaja 11.01.2005 avaldus
lg 3 p 3 alusel toetuse maksmiseks on põhjendatud ning juhindudes nimetatud seaduse sättest ning Vabariigi Valitsuse 21.01.1999 määrusega nr 28 kinnitatud „Politseiteenistuse seaduse paragrahvis 21 sätestatud toetuste ja kulude arvutamise ja maksmise korrast“ teeb ettepaneku saata kaebaja avaldus koos kokkuvõtte ja Korras ettenähtud dokumentidega Politseiameti peadirektorile toetuse maksmiseks
Politseiameti peadirektori R.A.`i poolt 24.05.2005 allkirjastatud kirjas nr PA4.1-5.3.1/307 teatatakse kaebajale, et Politseiamet jätab rahuldamata kaebaja avalduse ühekordse toetuse saamiseks
lg 3 p 3 alusel politseis 11.06.2004 saadud kehavigastusega seoses toetuse saamiseks põhjusliku seose puudumise tõttu kaebajaga spordivõistlusel toimunud traumajuhtumi ning
Kaebaja avalduse rahuldamata jätmisel tuginetakse Politseiseaduse §-le 3 ja leitakse, et konkreetse traumajuhtumi 4 puhul puudub politseiseaduse alusel operatiivse teenistusülesande täitmise fakt, nt rünne kaebaja kui politseiametniku suhtes, samuti kehavigastuse tekitaja olemasolu. Politseiamet tunnistab kirjas, et tegu on kahtlemata tööõnnetusega, kuid ameti arvates ei ole tööõnnetuse toimumine ainus absoluutne eeldus
Kohtuistungil tugines vastustaja esindaja Korra p-dele 20 ja 21, tehes nimetatud sätetest järelduse, et politseipeadirektoril on õigus otsustada, kas avaldus on põhjendatud või mitte ehk kasutada diskretsiooni. 3.Kohus vastustaja seisukohaga
lg 3 p 3 tõlgendamise osas ei nõustu.
lg 3 p 3 kohaselt teenistuskohustuste täitmisel või seoses teenistusega politseis püsivalt töövõimetuks tunnistatud politseiametnikule makstakse ühekordset toetust töövõime täieliku kaotuse korral – tema seitsme aasta palga ulatuses. Nimetatud sättes puudub diskretsioon ehk kui tuvastamist on leidnud asjaolu, et politseiametnik on püsivalt töövõimetuks tunnistatud kas seoses teenistuskohustuste täitmisega või seoses teenistusega politseis, tuleb talle maksta ühekordset toetust tema seitsme aasta palga ulatuses. Sama paragrahvi lg 6 kohaselt kehtestab Vabariigi Valitsus toetuste ja kulude arvutamise ja maksmise korra. Vabariigi Valitsuse 21.01.1999 määrusega nr 28 sellekohane kord ka kinnitati. Korra p 2 sätestab, et politseiametniku hukkumine, püsivalt töövõimetuks tunnistamine, vigastada saamine või haigestumine tööülesannete täitmisel on tööõnnetus. Tööõnnetuse mõiste on sätestatud Töötervishoiu ja tööohutuse seaduse §22 lg 1 ja selle sätte kohaselt on tööõnnetus töötaja tervisekahjustus või surm, mis toimus tööandja antud tööülesannet täites või muul tema loal tehtaval tööl, tööaja hulka arvataval vaheajal või muul tööandja huvides tegutsemise ajal. Käesolevas asjas on üheselt tõendatud, et kaebaja osaledes 11.06.2004 Eesti politsei meistrivõistlustel jalgrattakrossis, tegutses tööandja huvides. Põhja PP poolt 31.01.2005 koostatud töövõime täieliku kaotusega lõppenud tööõnnetuse uurimise kokkuvõttest nähtub, et kaebaja vahetu juht K. K. suunas kaebaja kui aktiivse politseitöötaja, kes peale oma tööülesannete hea täitmise on ka spordis tulemuslik oma vanuseklassis arestimaja poolt nimetatud võistlustele. K.K. palus isiklikult kaebajat, et viimane läheks jalgrattakrossile võistlema, sest võistlustel osalejaid nappis (t.l.14,15). Kaebajale tööõnnetuse põhjustamises lasub süü ka tööandjal. Nimelt nähtub ülalnimetatud kokkuvõttest, et võistlusrada oli raske, vihmasaju tõttu oli maapind porine ja libe, et palju esines võistlustel ratastelt kukkumisi ja et spordiinstruktor ei teavitanud võistlejaid enne starti rajal valitsevatest ohtudest (t.l.15). Kohus leiab, et vastustaja jättes rahuldamata kaebaja 11.01.2005 avalduse talle ühekordse toetuse maksmisest
lg 3 p 3 alusel, on nimetatud paragrahvi tõlgendanud kitsendavalt ja kaebaja õigusi rikkuvalt. Arvestades Töötervishoiu ja tööohutuse seaduse §22 lg 1 koosmõjus
lg 3 p 3 saab teha järelduse, et ühekordset toetust tuleb politseiametnikule maksta ka siis, kui töövõime kaotus on tingitud vigastuse tagajärjel, mille politseiametnik sai tegutsedes muul tööandja huvides tegutsemise ajal. Kui kaebaja ei oleks 11.06.2004 Eesti politsei meistrivõistlustel tegutsenud oma tööandja, s.o. Põhja PP huvides, ei oleks ka kaebajal kõnealust vigastust ja selle tagajärjel püsiva töövõime kaotust tekkinud. Kaebaja püsiva töövõime kaotus on vahetus põhjuslikus seoses tema teenistusega politseis. Sellekohane põhjus on märgitud ka AEK 17.12.2004 otsusesse (t.l.12). Vastustaja seisukoht, et toetust tuleb maksta ainult siis, kui töövõime kaotus tekib operatiivses olukorras tegutsemisel või õigusrikkuja ründe korral saadud vigastuse korral, ei tulene ei seaduse tekstist ega mõttest.
lg 3 p 3 tuleneva ühekordse toetuse saamise eelduseks on vaid järgmised asjaolud: töötamine politseiasutuses politseiametniku ametikohal, püsivalt töövõimetuks tunnistamist tõendav dokument ja et vigastus, mille tagajärjel on politseiametnik tunnistatud püsivalt töövõimetuks, on saadud seoses teenistusega politseis. Kaebajal on sellekohased eeldused täidetud. 4.Vastustaja väide, et Korra p-s 20 sisaldub diskretsioon, mis annab politseipeadirektorile õiguse kaaluda, kas maksta politseiametnikule
5 Diskretsiooniõigus peab tulenema seadusest ja nagu vastustaja esindaja kohtuistungil möönas,
Korra p 20 kohaselt politseiametniku avalduse läbivaatamise kokkuvõttes võetakse seisukoht avalduse põhjendatuse või põhjendamatuse kohta. Avalduse põhjendatusele või põhjendamatusele seisukoha andmisel on aga silmas peetud neid dokumente, mis tuleb avaldusele lisada, s.o püsivalt töövõimetuks tunnistamist või vigastada saamist tõendavad dokumendid, tööõnnetuse uurimise materjalid, tööõnnetuse raport, raviasutuste dokumendid ning muud dokumendid, mis tõendavad või lükkavad ümber avalduses toodud asjaolud (korra p-d 5,17). Politseiameti 24.05.2005 vastusest kaebajale ei nähtu, et kaebajalt oleks nõutud täiendavate dokumentide esitamist (korra p 15), millest saab teha järelduse, et kaebaja avaldus ja sellele lisatud dokumendid vastasid korras sätestatud nõuetele. Käesolevas asjas on leidnud tõendamist, et vastustaja ei järginud kaebaja avalduse läbivaatamisel Korras kehtestatud tähtaegu, kuid kuna kaebaja ei taotle ühegi vastustaja toimingu õigusvastaseks tunnistamist ja tähtaegade rikkumine iseenesest ei mõjutanud asja otsustamist, ei pea kohus vajalikuks tähtaegade rikkumisel pikemalt peatuda. Samuti ei mõjuta asja otsustamist asjaolu, et vastustaja ei koostanud kahte dokumenti eraldi, s.o. Korra p-st 20 ja 21 alap-st 2 tulenevat kokkuvõtet ja teadet. Tegemist on formaalse rikkumisega, oluline on oma otsusest avalduse rahuldamata jätmise kohta avaldajale teatamine (korra p 21 alap 2). Eeltoodut arvestades on Politseiameti 24.05.2005 kirjas nr PA4.1-5.3.1/307 väljendatud otsustus kaebaja 11.01.2005 esitatud avalduse rahuldamata jätmise kohta, õigusvastane. Vastustaja ei ole
Politseiametil tuleb teha kõik Korrast tulenevad toimingud kaebajale
5.Vastavalt HKMS §93 lg 1 tuleb kaebaja kasuks välja mõista kohtukulud. Kohtukulud koosnevad riigilõivust 10 krooni, riigilõivu teenustasust 12 krooni ja AB Luberg ja Päts poolt osutatud õigusabikuludest 10169,49 krooni + käibemaks 1830,51 krooni, kokku kohtukulud 12 022 krooni. Kaebaja on õigusabikulud advokaadibüroole tasunud 21.06.2005. Marion Vakker Kohtunik TALLINNA RINGKONNAKOHTU OTSUS 10.10.2006 RESOLUTSIOON Tühistada Tallinna Halduskohtu 17.02.2006 otsus väljamõistetud kohtukulude osas. Teha selles osas uus otsus, millega mõista Politseiametilt L.A. kasuks välja 12 000 (kaksteist tuhat) krooni õigusabikulude katteks. Muus osas jätta kohtuotsus muutmata ja Politseiameti apellatsioonkaebus rahuldamata. Mõista Politseiametilt L.A. kasuks välja 6 000 (kuus tuhat) krooni apellatsioonimenetluse õigusabikulude katteks. 6
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.