Kaebajale ei ole teada asjaolusid, mis kinnitaksid, et 1997.a. olid Keila Vallavalitsuse korraldused nr 183 ja 333 õigusvastased. Isegi kui need olid andmise ajal õigusvastased, siis tulnuks nende kehtetuks tunnistamisel järgida
-s sätestatud korda.
lg 1 kohaselt võib õigusvastase haldusakti isiku kahjuks kehtetuks tunnistada ka tagasiulatuvalt, kuid seejuures tuleb arvestada
sätestatut.
lg 2 kohaselt ei tohi haldusakti tunnistada kehtetuks isiku kahjuks, kui isik on haldusakti kehtima jäämist usaldades kasutanud ära haldusakti alusel saadud vara, teinud tehingu oma vara käsutamiseks või on muul viisil muutnud oma elukorraldust ja tema huvi haldusakti kehtima jäämiseks kaalub üles avaliku huvi haldusakti kehtetuks tunnistamiseks. Kaebaja on talle makstud kompensatsiooni täielikult ära kasutanud. Ilmselt pole avalik huvi 6711,67 krooni saamiseks ka oluline, kuna tegemist on riigi seisukohalt tähtsusetu summaga. Seega on kaebajale õigusi andnud haldusaktide kehtetuks tunnistamine otseses vastuolus
Kaebaja palub kohut tühistada Keila Vallavalitsuse 18.01.2006 korralduse nr 47 p 3.1 ja p-d 1 ja 4 kaebajat puudutavas osas. VASTUSTAJA SEISUKOHT Keila Vallavalitsus vaidleb kaebusele vastu ja palub see jätta rahuldamata. 05.01.2006 saatis Harju maavanem Keila Vallavalitsusele õigustatud subjektide kompensatsioonide arvutusi sisaldava kirja nr 2.1-3/6305, milles tehti ettepanek viia endist PALLI 4 maaüksust puudutavad vallavalitsuse üksikaktid ettenähtud tähtaja jooksul seadusega vastavusse. Seda ettekirjutust vallavalitsus ka täitis oma 18.01.2006 korraldusega nr
kohase kehtetuks tunnistamise lubatavuse kaalutlemisel lähtuti sellest, et kehtetuks tunnistamise põhjuseks oli Harju maavanema ettepanek viia õigusaktid seadusega vastavusse. KOHTU PÕHJENDUSED Kohus, ära kuulanud protsessiosalised ja uurinud kohtule esitatud kirjalikke materjale, leiab, et kaebus tuleb jätta rahuldamata. Kohus põhjendab oma seisukohta järgmiselt: 1.Keila Vallavalitsuse 18.03.1997 korraldusega nr 183 kinnitati 13.03.1997 koostatud õigusvastaselt võõrandatud maa maksumuse määramise akt, hinnati kompenseeritava maa maksumuseks 45 319 krooni ja määrati V.K.`ile kompensatsioon tagastamata vara (maaüksuse Palli-4) eest summas 45 319 krooni. Sellest summast kanti kaebaja erastamisväärtpaberi arvele 22 659 krooni. Keila Vallavalitsuse 13.05.1997 korraldusega nr 333 kinnitati uus, 05.05.1997 koostatud maa maksumuse määramise akt, hinnati kompenseeritava maa maksumuseks 198 480 krooni ja määrati kompensatsioon S.V.`le 49 620 krooni ja V.K.`ile 99 240 krooni. Kuna V.K.`i erastamisväärtpaberi arvele oli korralduse nr 183 alusel juba 22 659 krooni üle kantud, siis kanti korralduse nr 333 alusel V.K.`i erastamisväärtpaberi arvele üle 76 581 krooni. Kaebaja müüs 22 659 EVP-d 22.04 ja 28.04.1997 ja 76 581 EVP-d juunis, juulis ja augustis 1997 (tl 14). 2.Keila Vallavalitsuse 18.01.2006 korraldusega nr 47 tunnistati osaliselt kehtetuks Keila Vallavalitsuse 18.03.1997 korraldus nr 183 ja 13.05.1997 korraldus nr 333, kinnitati uus õigusvastaselt võõrandatud vara hindamise akt ja määrati V.K.`ile kompensatsioon tagastamata vara (maaüksuse Palli 4) eest summas 71 466 krooni. Kuna V.K.`ile oli 13.05.1997 korralduse nr 333 alusel määratud kompensatsioon 99 240 krooni, kuid tuli määrata 71 466 krooni, siis oli V.K. alusetult saanud 27 774 krooni. Vastustaja väidete kohaselt oli vallaametnik 1997.a. valesti arvutanud õigusvastaselt võõrandatud maa maksumuse, korrutades tagastamata jääva maa maksumuse leidmiseks maa maksustamishinna mitte koefitsiendiga 0,1 nagu nägi ette maa hindamise seadus, vaid koefitsiendiga 1,2. Seetõttu määrati õigustatud subjektidele, sh kaebajale kompensatsiooni enam kui neil seadusega õigus saada oli. 3.
lg 2 kohaselt haldusorgan otsustab haldusakti kehtetuks tunnistamise kaalutlusõiguse kohaselt, kui seadus ei keela haldusakti kehtetuks tunnistada või ei kohusta haldusakti kehtetuks tunnistama. Kohus leiab, et käesolevas asjas ei pidanud vastustaja oma 1997 korralduste nr 183 ja 333 osaliselt kehtetuks tunnistamisel kaebaja kahjuks kaalutlusõigust teostama, kuna kohustus nende kehtetuks tunnistamiseks tuleb sisuliselt seadusest. Õigusvastaselt võõrandatud vara maksumuse määramise ja kompenseerimise seaduse §15 lg 1 kohaselt vara eest saadava kompensatsiooni suuruse kindlaksmääramist korraldab vara tagastamist ja kompenseerimist otsustav valla- või linnavalitsus, kes kinnitab kompensatsiooni suuruse. Kohtule esitatud dokumentidest nähtub, et 1997.a. hinnati õigusvastaselt võõrandatud maad vastustaja poolt valesti. 1997.a. kehtinud maa hindamise seaduse §9 lg 6 sätestas, et kui õigusvastaselt võõrandatud maa tagastatakse osaliselt, kuid tagastatava maa pindala on 0,5 ha või suurem, siis tagastamata jääva maa maksumuse leidmiseks tuli maa maksustamishind korrutada koefitsiendiga 0,1 ha. Kuna maa maksumuse määramise aktid 1997.a. koostanud ametnik H.Hanson ei tööta vastustaja väidetel enam vallavalitsuses, siis ei osanud vastustaja esindaja põhjendada, miks vallaametnik korrutas maa maksustamishinna koefitsiendiga 1,2. Seega olid Keila Vallavalitsuse korraldused nr 183 18.03.1997 ja nr 333 13.05.1997 nende tegemise ajal õigusvastased kaebajale kompensatsiooni määramise osas. 4.Õigusvastaselt võõrandatud vara maksumuse määramise ja kompenseerimise seaduse §15 lg 3 kohaselt järelevalvet vara maksumuse ja kompensatsiooni määramise üle teostab Vabariigi Valitsuse kehtestatud korras maavanem, kellel on õigus rakendada Vabariigi Valitsuse seaduses sätestatud abinõusid. Samuti on rahandusministril õigus teha maavanemale taotlus järelevalvemenetluse alustamiseks. Erastamisseaduse §28 lg 5 kohaselt teostab rahandusminister järelevalvet erastamisväärtpaberite väljaandmise ja nende kasutamise üle. Rahandusministril on õigus taotleda tehingu kehtetuks tunnistamist ning kahju hüvitamist, kui ebaseaduslikult välja antud erastamisväärtpaber on võõrandatud või selle eest on omandatud vara ning õigus muuta ebaseaduslikult välja antud erastamisväärtpaberi nimiväärtust. Kohtule esitatud materjalidest nähtub, et Harju maavanem algatas 14.12.2005 rahandusministri 06.12.2005 kirja nr 7-7/16150 alusel järelevalve õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamise ja mittetagastatava maa eest määratud kompensatsiooni üle toimiku nr 6315 alusel (tl 36, 40). Vabariigi Valitsuse 13.07.1993 määrusega nr 216 kinnitatud „Õigusvastaselt võõrandatud vara eest kompensatsiooni määramise korra“ p 361 kohaselt, kui kontrollimisel selgub, et kohaliku omavalitsuse täitevorgani korraldus kas täielikult või osaliselt ei vasta seadusele või seaduse alusel vastuvõetud muule õigusaktile, esitab maavanem 15 päeva jooksul pärast dokumentide saamist kirjaliku ettepaneku viia see õigusaktidega kooskõlla. Nimetatud sättest nähtub maavanema kohustus kirjaliku ettepaneku tegemiseks viia korraldus kooskõlla seadusega. Kui kohaliku omavalitsuse täitevorgan ei ole 15 päeva jooksul pärast kirjaliku ettepaneku saamist teatanud oma otsusest viia kompensatsiooni määramise korraldus seadusega kooskõlla või on keeldunud kompensatsiooni määramise korraldust seadusega kooskõlla viimast, pöördub maavanem halduskohtumenetluse seadustikus sätestatud korras protestiga halduskohtusse. Kohus leiab, et nimetatud säte paneb kohaliku omavalitsuse täitevorganile kohustuse viia oma korraldus maa hindamise seadusega kooskõlla. Maa hindamise seadus määrab konkreetselt kindlaks maa hindamise alused ja korra ja kui kompensatsiooni määramise korraldus ei ole selle seadusega kooskõlas ja see on hilisema järelevalvemenetluse käigus ka tõendamist leidnud, siis tuleb kohalikul omavalitsusel oma korraldus viia kooskõlla maa hindamise seadusega, sest keeldumisel pöördub maavanem protestiga halduskohtusse. 5.Kaebaja tugineb
tulenevale usalduse arvestamisele.
lg 1 nähtub, et usaldusega tuleb haldusorganil arvestada siis, kui haldusorgan teostab
Nagu kohus eelpool märkis, ei pidanud antud juhul vastustaja teostama kaalutlusõigust. Kohus märgib siinkohal veel, et vastavalt
lg 4 p 2 ei saa isik haldusakti kehtetuks tunnistamisel tugineda usaldusele, kui haldusakti kehtetuks tunnistamise võimalus on ette nähtud seaduses või selleks on jäetud võimalus haldusaktis. Läbi maavanema või rahandusministri järelevalve teostamise on kohaliku omavalitsuse täitevorganile antud maa hindamise seaduses võimalus tunnistada haldusakt kehtetuks. Seega ei saa kaebaja antud asjas tugineda usaldusele. Kuna kaebajale maa eest kompensatsiooni määramisel 1997.a. rikuti maa hindamise seadust ja kaebaja sai kompensatsiooni alusetult rohkem, siis on Keila Vallavalitsuse 18.01.2006 korraldus nr 47, millega tunnistati osaliselt kehtetuks vallavalitsuse 18.03.1997 korraldus nr 183 ja 13.05.1997 korraldus nr 333 ja leiti, et kaebajale on 1997.a. ekslikult enammakstud 27 774 krooni, seaduslik. 6.Kohus nõustub kaebajaga selles, et vaidlustatud haldusakt ei ole piisavalt põhjendanud ja et haldusakti andmisel rikuti menetlusnõudeid, s.o. kaebajat haldusmenetlusse ei kaasatud ja teda ära ei kuulatud. Kuid vastavalt
haldusakti kehtetuks tunnistamist ei saa nõuda üksnes põhjusel, et haldusakti andmisel rikuti menetlusnõudeid või et haldusakt ei vasta vorminõuetele, kui eelnimetatud rikkumised ei võinud mõjutada asja otsustamist. Kohus leiab, et kaalutlusõiguse teostamise puudumise tõttu ei oleks vastustaja ka kaebaja kaasamisel haldusmenetlusse saanud teha teistsugust otsust. Samuti põhjendas vastustaja kohtuistungil täiendavalt, milles seisnes 1997.a. tehtud korralduste õigusvastasus. Marion Vakker Kohtunik
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.