3-04-138/3

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Otsuse tegemise aeg ja koht Haldusasja number Lea Kuuse

1. oktoobril
2. a Tallinnas 3-04-138 Haldusasi Asja läbivaatamise kuupäev Menetlusosalised O.L.i kaebus Tallinna Vangla keeldumisega tema lühiajalisest väljaviimisest põhjustatud moraalse kahju hüvitamise nõudes 02.oktoobril 2006.a. Kaebuse esitaja O.L., VastustajaTallinna Vangla, esindaja Eda Oisalu, RESOLUTSIOON Jätta HKMS § 26 lg 1 p 6 alusel kaebus rahuldamata. Edasikaebamise kord Apellatsioonkaebus tuleb HkMS § 31 lg 4 kohaselt esitada 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavaks tegemisest arvates Tallinna Ringkonnakohtule. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 1.Kinnipeetav O.L. esitas Tallinna Vangla direktorile avalduse, milles taotles 27.04.2004.a. lühiajalist väljaviimist kalmistule seoses ema matustega.
3. Tallinna Vangla direktor keeldus 27.04.2004.a. käskkirjaga nr 197-k lühiajalise väljaviimise võimaldamisest. Keeldumist põhjendas direktor sellega, et vangla administratsioon ei ole veendunud tema õiguskuulekuses väljaviimise ajal. Tallina Vangla hindas kinnipeetava lühiajalisel väljaviimisel liialt kõrgeks julgelekuriski seoses Tallinna Vangla polt alustatud kahe kriminaalmenetlusega narkoainete käitlemise faktis ja korduvate raskete režiimirikkumistega , mistõttu O.L.i lühiajaline väljaviimine seaks selgelt ohtu õiguskorra kaitse. 3.Tallinna Vangla direktori 24.05.2004.a. käskkirjaga nr 802-d määrati O.L.ile vangistuseaduse § 67 p 1 ja vangla sisekorraeeskirjade § 60 rikkumise eest distsiplinaarkaristuseks 10 ööpäeva kartserit. Käskkirja kohaselt seisnes rikkumine selles, et O.L. ei allunud 09.05.2004.a. vanglaametniku seaduslikule korraldusele panna kartseris keelatud ese - kamm –saunatarvete kappi, millega rikkus ka kartseris lubatud asjade loetelu. 4.O.L. esitas 27.05.204.a. kaebuse Tallinna halduskohtule. 1 5.Kohus jättis 01.06.204.a. määrusega kaebuse käiguta ja andis tähtaja puuduste kõrvaldamiseks. Vastusena kohtumäärusele kaebuse esitaja poolt antud selgitused ja täpsustused ning vajadus riigilõivu tasumisest vabastamiseks nõuetekohase taotluse ja maksejõuetust tõendavate dokumentide esitamiseks tingisid kaebuse veelkordse käiguta jätmise 21.09.2004.a. 22.10.
4. pöördus kohus kohtunõudega Tallinna Vangla pole O.L.i sissetulekute ja tööhõive kohta teabe saamiseks, millele Tallinna Vangla vastas 12.11.2004.a.
5. 13.12.2004.a.määrusega vabastas kohus O.L.i riigilõivu tasumisest ning võttis kaebuse menetlusse. 7.22.02.2005.a. kohtuistungil taotles O.L. asja arutamise edasilükkamist, avaldades soovi osaleda kohtumenetluses koos advokaadiga. O.L. ei soovinud riigi õigusabi, vaid selgitas, et vabaneb karistuse kandmiselt 13.03.2005.a. ning vajab aega esindaja leidmiseks või õigusabi osutajaga konsulteerimiseksning saab selleks vajalikud rahalised vahendid oma isalt. Samuti taotles kaebaja, et pärast advokaadiga konsulteerimist või esindamiseks lepingu sõlmimist võimaldataks tal kaebust täpsustada ja esitada täiendavaid tõendeid.Kohus kohustas kaebuse esitajat täpsustama ka tunnistajate taotlust ning määras asja läbivaatamiseks 20.04.205.a. 8.20.04.2005a. kohtuistungile O.L. , kes oli selleks ajaks karistuse kandmiselt vabanenud, ei ilmunud ning kohtule ei olnud esitatud kaebuse täiendusi ega täpsustusi, samuti oli karistuse kandmiselt vabanemisel kaebaja võtnud kaasa oma meditsiinikaardi, milles kaebuse väitel asuvad asjas tähtsust omavad dokumendid. 9.13.05.2004.a. kohtumäärusega kohus selgitas kaebuse esitajale riigi õigusabi taotlemise korda ja lisas taotluse vormid, andis O.L.ile tähtaja kaebuse täpsustuste ja täiendavate tõendite esitamiseks või kaebuse menetlemise vastu huvi kaotamisel sellest kohtu teavitamiseks. Nimetatud kohtumäärust saatis kohus kordi O.L.ile tema poolt näidatud postiaadressile, ent kohtumäärus tagastati hoiutähtaja möödumisel. 10.Seoses saadud andmetega O.L.i viibimisest Tallinna Vanglas määras kohus 30.08.2006.a. määrusega kohtuistungi aja ja kohustas kaebajat ilmuma kohtuistungile. KAEBUSE NÕUDED JA PÕHJENDUSED 11.Tallinna Vangla direktori 27.04.04 käskkiri nr 197-k, millega keelduti kaebaja lühiajalisest vanglast väljaviimisest tema ema matustele on vangistusseadustiku ning inimõiguste vastane. Kaebuse esitaja taotles lühiajalist väljaviimist koos vangla konvoiga kalmistule ning oli nõus olema käeraudades. Vangla juhtkond lubas kaebuse esitajale ja tema isale väljaviimist kalmistule juhul, kui nad tasuvad transpordikulud ette. Nõutav rahasumma oli kantud Tallinna Vangla kontole 26.04.2004.a.Vaatamata sellele teatati kaebuse esitajale ca kell 10.45, et teda kalmistusel ei etapeerita. Matusetseremoonia pidi algama kell 11.00, kaebuse esitaja oli taotlenud kohaleviimist ca kella 10.30-ks. Väljaviimisest keeldumisega põhjustati arusaamatust, närvipinget ja segadust. Matuselised ootasid kaebuse esitaja kohaletoimetamist, ent kaebuse esitajal ei olnud oma lähedastele midagi teatada. Kaebuse esitaja leiab, et vangla juhtkond suhtus olukorda lubamatult ükskõikselt ja lohakalt, mis on põhjustanud kaebuse esitajale nagu ka tema sugulastele psüühilise trauma. 12.Käskkirjas toodud põhjendused väljaviimisest keeldumiseks ei vasta tõele. Samuti on põhjendamatu väide julgeolekuriski tekitamisest, kui kaebaja oleks viidud käeraudades kalmistule konvoi saatel. Kaebuse väitel on direktor käitunud vastulus seadusega ning kaebuse esitajat on keeldumisega alavääristatud. 13.Samuti vaidlustab kaebaja Tallinna Vangla 24.05.2004.a. käskkirja nr 802-d, millega kaebuse esitajale määrati distsiplinaarkaristus. Kaebuse väitel oli kaebaja kõnealusel ajal 2 stressis eespooltoodud asjaoludest tulenevalt ning sellele vaatamata pidas direktor vajalikuks määrata karistuseks kartserisse paigutamine 10 ööpäevaks . Kaebuse esitaja selgitusel on tal pikad juuksed , ent kartsakambris keelati juuksekamm ning põhjendati kammi konfiskeerimist sellega, et kartsas ei ole kamm lubatud. Kaebuse väitel on tegemist provotseeringuga ning inimväärikuse ja õigusnormide rikkumisega . Kirjeldatud viisil on käitutud ainult temaga ning samas korduvalt . 14.Kaebuse esitaja suhtes kasutati füüsilist vägivalda- väänati käsi ja veeti koridori põrandal, tekitades kehavigastusi. Juuksekammi kui isikliku hügieeni tarvete hulka kuuluva eseme äravõtmine on kaebuse kohaselt põhjendamatu, seda enam selle omamise eest kartserisse paigutamine. 15.Ka märgib kaebaja, et kartseris kasutati tema suhtes füüsilist vägivalda ning solvavaid ebatsensuurseid väljendeid. Kaebuse esitaja selgitusel võeti temalt ära kohtule adresseeritud avaldus ja kaebus ning ning tema suhtes rakendati füüsilist jõudu, millega tekitati kaebuse esitajale kergeid kehalisi vigastusi. 16.Kohtule esitatud kaebuses taotleb kaebuse esitaja Tallinna Vangla nimetatud toimingute ja käskkirjadega põhjustatud moraalse kahju hüvitamist. VASTUSTAJA VASTUVÄITED
6. Lühiajalise väljaviimise võimaldamisest on keeldutud põhjusel, et vangla administratsioon ei olnud veendunud Olg Lihhobabini õiguskuulekas käitumises väljaviimise ajal.Kinnipeetava suunamine õiguskuulekale käitumisele on vangistuseaduse (VangS) järgi üks vangistuse täideviimise eesmärk. Käskkirja koostamise ajal oli Tallinna Vangla poolt alustatud kaks kriminaalmenetlust narkoainete käitlemise faktis kinnipeetava poolt (09.12.2003 ja 19.04.2004) 09.12.2003 alustatud kriminaalmenetluse tagajärjel on O.L.i karistatud Tallinna Linnakohtu kohtuotsusega neljakuulise vangistusega. Väljaviimisest keeldumisel võeti arvesse ka seda, et kaebuse esitajat on kohtulikult karistatud kaheksal korral, samuti tema korduvaid raskeid režiimirikkumisi, nimelt oli käskkirja koostamise ajal karistatud kaebajat distsiplinaarkorras 8 korda Seetõttu seab kinnipeetava vanglast lühiajalisele väljaviimisele lubamine ohtu ka ühiskonna ja õiguskorra kaitse. 18.Tallinna Vangla direktori käskkirjaga nr 802-d on kaebajat karistatud VangS § 67 p 1 ja vangla sisekorraeeskirja § 60 nõuete rikkumise eest.Rikkumine seisnes selles, et 09.05.2004 kinnipeetav ei allunud vanglaametniku seaduslikule korraldusele panna kartseris keelatud esekamm saunatarvete kappi, millega rikkus kartseris lubatud asjade loetelu. Peale selle kasutas ta vanglaametniku suhtes ebatsensuurseid väljendeid. Oma seletuses O.L. tunnistas korralduse täitmisest keeldumist . Distsiplinaarmenetluse viis läbi vangistusosakonna juhataja Andres Põdra ja selle kohta on koostatud distsiplinaarmenetluse protokoll. Kuigi VangS § 71 lubab vanglaametnikul kasutada teenistusülesannete täitmisel ja enda ohutuse tagamiseks enesekaitsevahendeid ning füüsilist jõudu, ei ole viidatud distsiplinaarmenetluse käigus kinnipeetava seletustes ainsatki viidet jõu kasutamise kohta.
7. Vastustaja leiab, et vangla toimingud ja vaidlustatud käskkirjad on seaduslikud ning nõue moraalse kahju hüvitamiseks on põhjendamatu. KOHTUISTUNG
8. Kohtuistungil 02.10.2006 avaldas O.L., et ta soovib kaebuse läbivaatamist vaid osas, mis puudutab Tallinna Vangla poolt kaebuse esitajale põhjustatud moraalse kahju hüvitamise nõuet seoses keeldumisega lühiajalisest väljaviimisest . Kaebuse esitaja kinnitas, et kaebusest ülejäänud osas ta loobub , samuti kinnitas ta, et talle on arusaadavad kohtu poolt selgitatud kaebusest osaliselt loobumise õiguslikud tagajärjed. 3 Kaebusest osaliselt loobutud osas lõpetab kohus menetluse määrusega. KOHTU PÕHJENDUSED
9. O.L. taotleb Tallinna Vangla keeldumisega lühiajalisest väljaviimisest kaebuse esitajale põhjustatud mittevaralise kahju hüvitamist. Riigivastutuse seaduse (RVS) § 9 lg 1 järgi peab mittevaralise kahju hüvitamiseks olema tegemist süülise õigusvastase tegevusega . Mittevaralist kahju saab hüvitada vaid sellele isikule, kelle õigusi on kahju tekitamisel rikutud. Seetõttu kontrollib kohus kõigepealt, kas direktori käskkirjas on lühiajalisest vaäljaviimisest keeldumisel lähtutud asjakohastest kaalutustest ning kas on tõendatud keeldumist põhjendavate asjaolude esinemine. 22.Vangistusseaduse § 32, mis reguleerib lühiajalist väljasõitu, seab lühiajalisele väljasõidule lubamise sõltuvusse muu hulgas kuriteo astmest. Viidatud paragrahvi lg 4 näeb ette, et lühiajalisele väljasõidule lubamise otsustamisel arvestab vangla direktor kuriteo toimepanemise asjaolusid, individuaalse täitmiskava täitmist ja kooskõla vangistuse eesmärkidega. Sama paragrahvi lg 5 näeb ette erakorralise perekondliku sündmuse puhul lühiajalisele väljasõidule lubamise. Eraldi sättena nägi vaidlustatud käskkirja andmise ajal kehtinud VangS § 33 redaktsioon ( mis kehtib samasugusena ka käesoleval ajal) ette, et vangla direktor võib anda loa kinnipeetava väljaviimiseks järelvalve all kuni kolmeks päevaks, kui tulenevalt vangistuse täideviimise eesmärkidest ei ole kinnipeetavale lühiajalise väljasõidu lubamine võimalik. Seega § 33 laiendab ühelt poolt VangS § 32 lg 5 toodud juhtumite ringi, teisalt annab aga võimaluse vangla direktorile otsustada lühiajalise väljaviimise üle näiteks erakorralise perekondliku sündmuse puhul ka siis, kui lühiajalisele väljasõidule lubamine vangistuse täideviimise eesmärkidest tulenevalt võimalik ei oleks. Vangistuse täideviimise eesmärk on sätestatud VangS § 6 lg 1 ning selleks on kinnipeetava suunamine õiguskuulekale käitumisele ja õiguskorra kaitsmine. Kohus leiab, et ka VangS § 33 rakendamiseks, kui esinesid VangS § 32 lg 5 näidatud erandlikud asjaolud, oli direktoril õigus kaaluda väljaviimisele lubamist . Seega seaduses sätestatud võimalus väljaviimiseks ei ole vangla direktori jaoks kohustava iseloomuga normiks ja lühiajalise väljaviimise lubamine on direktori kaalutlusotsus, mitte aga kinnipeetava subjektiivne õigus. Samas on ilmne, et loa andmine on ka kinnipeetava huvides, mistõttu on kinnipeetaval õigus nõuda haldusakti õiguspärasuse kontrollimist, seda ka haldusakti andmisele eelnenud menetlustoimingute ja haldusmenetluse õiguspärasuse kontrollimisega. Kohtul puudub õigus sekkuda diskretsiooniõiguse teostamisse või seda piirata. Kohus saab hinnata kaalutlusõiguse teostamise ulatust ja otsustada, ega selle piire ole ületatud. Samuti saab kohus kontrollida menetlustoimingute seadusele vastavust.
10. Ekslik on kaebuse esitaja seisukoht, mille kohaselt väljaviimise kulude ette tasumist käsitleb ta õiguspärase ootuse tekke alusena. VangS § 33 lg 2 nägi käskkirja väljaandmise ajal ja näeb ka praegu ette, et väljaviimise kulud kannab kinnipeetav. Seega oli kulude ettetasumine seaduses sätestatud nõue ja eelduseks taotluse läbivaatamisele, mitte aga ei saa teha sellise nõude esitamisest järeldust taotluse taotleja jaoks positiivsest lahendamisest. 24.Justiitsministri 30.11.2000.a. määrusega nr 72 kehtestatud vangla sisekorra eeskirjade 16.peatüki sätted reguleerivad lühiajalist väljasõitu, lühiajalise väljaviimise detailsem regulatsioon puudub. Kaebuse esitaja seletusel esitas ta vastava taotluse direktorile 26.04.04, taotledes lühiajalist väljaviimist 27.04.2004.a. Asjas esitatud dokumentaalsetest tõenditest nähtuvalt on vangistusosakonna juhatja Andres Põdra esitanud vangla direktorile esildise 26.04.2004.a., olles eelnevalt küsinud julgeolekuosakonna kirjalikku seisukohta. Direktor allkirjastas käskkirja 27.04.2004.a. Kuna VangS § 1.1 kohaselt kohaldatakse samas seaduses ettenähtud haldusmenetlusele haldusmenetluse seaduse sätteid, arvestades VangS erisusi, leiab kohus, et 4 haldusmenetluse läviimine on toimunud kooskõlas HMS § 5 lg 2 sätestatuga, s.o. võimalikult kiirelt ning otsust ei ole tehtud hilinenult. Kaebuse esitaja väitel tehti temale otsus teatavaks 10.45, matusetseremoonia pidi algama 11.
11. Asja kohtulikul arutamisel ei olnud võimalik vaidlustatud käskkirja teatavkstegemise aja tagantjärele tuvastamine, ent ülaltoodud andmete põhjal ei saa järeldada kaebuse esitaja õiguste rikkumist taotluse hilinenult otsustamise või selle lubamatult hilinenult teatavakstegemisega. O.L.il oli õigus VangS sätteist tulenevalt taotleda lühiajalist väljaviimist ning oodata vangla administratsioonilt tema taotluse korrektset lahendamist, mitte aga nõuda igal juhul lühiajalise väljaviimise lubamist. Seetõttu on põhjendamatu kaebuse väide administratsiooni hoolimatust käitumisest seetõttu, et kinnipeetav oli juba kalmistule minekuks riietunud , ent siis teatati temale, et luba ei antud. 25.Kinnitust ei ole leidnud kaebuse väide, mille kohaselt loa andmisest keeldumise käskkirjas märgitud asjaolusid tegelikkuses ei esinenud.Käskkirjast nähtuvalt oli selle andmise ajaks alustatud Tallinna Vangla poolt kaks kriminaalmenetlust narkootiliste ainete käitlemise faktis.Sama kajastub vangistusosakonna ülema 26.04.04 koostatud esildisele kantud julgeolekuosakonna seisukohas lühiajalise väljaviimise kooskõlastamata jätmisel. Õige on kaebuse esitaja väide, et käesolevaks ajaks on teda süüdi tunnistatud ainult ühes neist kahes asjas, ent nimetatu ei tähenda, et käskkirja andmise ajal puudus direktoril alus arvestada mõlemat juhtumit, millest ühes oli kriminaalasi saadetud süüdistuskokkuvõttega prokuratuuri, teisel juhul aga alustatud kriminaalmenetlust 19.04.
12. Tallinna Linnakohtu 17.05.2005.a. kohtuotsusest kriminaalasjas nr 1-946/04, millega mõisteti kaebuse esitajale karistuseks 4kuuline vangistus, nähtub, et O.L. ,olles kinnipeetavana Tallinna Vanglas, omandas 09.12.2003 eelneval ajal kindlakstegemata asjaoludel eeluurimisega kindlakstegemata isikult narkootilist ainet amfetamiini ja tritsüklilist antidepressanti amitriptüliini, mida tarvitas ilma arsti ettekirjutuseta. Asjaolu, et kaebuse esitaja suhtes 19.04.2004.a. alustatud kriminaalmenetlus lõpetati, ei tähenda sellise faktilise asjaolu puudumist nimetatud ajal. Samuti on leidnud tõendamist, et kõnealusel ajal oli kaebuse esitajal kaks kehtivat distsiplinaarkaristust. Kuigi kaebuse esitaja väitel olid need määratud alusetult, on distsiplinaarkaristuste määramise käskkirjad kehtivad Eespooltoodud asjaolusid arvestas direktor koos kaebuse esitajat iseloomustavate teiste andmetega ( kuritegude korduv toimepanek, distsiplinaarkaristuste määramine ja kehtivad distsiplinaarkaristused, mis ei kinnita seaduskuulekat käitumist).
13. Vangla direktor vastustab vangla julgeoleku eest, seega peab ta väljaviimise lubamise otsustamisel arvestama nii karistuse täideviimise eesmärkidega kui ka vangla julgeoleku tagamisega. Viimane kattub osaliselt selle osaga karistuse täideviimise eesmärkidest, mis hõlmab õiguskorra kaitsmist, s.o. kuritegude toimepanemise ennetamist ja ärahoidmist. Narkootiliste ainete vanglasse toimetamine ohustab vaieldamatult vangla julgeolekut ning ei ole välistatud, et isik, kelle suhtes oli alustatud kriminaalmenetlus(ed) narkootilise aine käitlemises , võib viibides väljaspool kinnipidamisasutust seda ära kasutada narkootiliste või psühhotroopsete ainete saamiseks . Ka juhul, kui kriminaalmenetlustest esinenuks vaid üks, olnuks see kohtu hinnangul piisavaks aluseks koos teiste kaebajat iseloomustavate andmetega julgeolekuriski kõrgeks hindamiseks .Kinnipeetavale vanglas keelatud esemete (eelkõige narkootikumide) üleandmine ja nende vanglasse toimetamine ei ole välistatud ka siis, kui kinnipeetav viibib perekondlikul sündmusel saatjaga. Samuti on asja arutamisel direktori esindaja selgitanud, et muu hulgas ei olnud välistatud põgenemiskavatsus, arvestades seda, et kaebuse esitajat võisid kriminaalmenetluste tulemusena ees oodata uued karistuste määramised, seda ka vangistusena. Kaebuse esitajat iseloomustas kuritegude korduv toimepanek, režiimirikkumised ( kehtivad distsiplinaarkaristused), hetkel, kui direktor otsustas väljasõidu üle, oli kaebuse esitaja suhtes ühes kriminaalmenetluses narkootiliste ainete käitlemises saadetud asja materjalid 5 süüdistuskokkuvõttega prokuratuuri. Direktori kahtlused liialt kõrge julgeolekuriski olemasolust ja seetõttu väljaviimisest keeldumises on põhjendatud. 27.Arvestades käskkirjas esile toodud ja kohtuistungil vangla direkori esindaja täiendavalt antud selgitusi kohaldas dirketor õigesti oma kaalutlusõigust, kui jättis kaebuse esitaja lühiajalise väljaviimise taotluse rahuldamata. Põhiseaduses on erilist tähelepanu pööratud inimväärikuse tagamisele. PS § 18 lg 1 kohaselt ei tohi kedagi väärikust alandavalt kohelda. Kaebuse esitaja taotluse rahuldamata jätmine põhjendatud kaalutlustel, milleks oli vangla julgeoleku tagamine ning õiguskorra kaitse, toimus seaduslikul alusel ning sellega ei alandatud kaebaja inimväärikust . 28.Eespooltoodust tulenevalt leiab kohus, et direktor tegutses haldusakti andes oma pädevuse ja diskretsiooni piires.Otsus on faktiliselt ja õiguslikult põhjendatud ning kooskõlas seadusega. Ka ei tuvastanud kohus menetlusnormide rikkumist. Kuna täitmata on kahjunõude rahuldamise üks eeldustest, puudub kohtul vajadus hinnata teiste mittevaralise kahju rahuldamise eelduste olemasolu või puudumist.
14. HKMS § 92 lg 1 kohaselt kanab kohtukulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Tallinna Vangla kohtukulude nõuet esitanud ei ole, seega jäävad kummagi poole kulud tema enda kanda. Lea Kuuse kohtunik 6