Obsah (5)

§ 234§ 261§ 173§ 231§ 222

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Tsiviilasja number 2-03-242 Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 24.11.2006, Tallinn Kohtukoosseis Tsiviilasi Eesistuja Ulvi Loonurm, liikmed Mare

§ 234kohaselt.

Viivituse tõttu ei saanud kostja täita endale alltöövõtulepinguga võetud kohustusi P ees, kes omakorda ei saanud täita kohustusi Tallinna S ees. Kostja teavitas 21.11.2002 kirjaga hagejat tasaarvestamisest, nõudes täiendavalt kahju 807 164 krooni hüvitamist (tl 31-34). Hageja ei vaielnud tasaarvestamisele vastu, seega tuleb tasaarvestus lugeda lõppenuks.

1. 01.07.2005 esitas kostja vastuhagi. Kostja palus tunnustada, et tal oli kahjunõue hageja vastu summas 1 735 000 krooni, tunnustada tema poolt teostatud tasaarvestust, millega kostja tasaarvestas oma kahjunõude summas 1 735 000 krooni hageja nõudega summas 928 336 krooni ning asjaolu, et tasaarvestusega hageja nõue kostja vastu lõppes, mõista hagejalt kostja kasuks välja 807 164 krooni ning viivis 36 322,35 krooni (tl 144-149). Vastuväited vastuhagile
2. Hageja ei tunnistanud vastuhagi ja palus selle rahuldamata jätta. Hageja viivituse ja kostja väidetava kahju vahel puudub põhjuslik seos. Tallinna S 08.02.2002 kirjast P-ile (tl 37-38, tõlge tl 39-40) nähtub selgelt, et viivise arvestamise põhjuseks on viivitus ehitustööde üleandmisel. Sellele eelnenud 10.01.2002 kirjas (tl 55, tõlge tl 56) on esitatud ülevaade puudustest ehitustöödes ja tarnitud varustuses. Kirja lisaks oleva 24.01.2002 vastuvõtuaktide kokkuvõtte (tl 59-64) punktis 2 on loetelu tarvikuid puudutavatest puudustest. Ühegi loetelus viidatud tarviku tarnimise kohustus ei lasunud hagejal. Põhjusliku seose puudumine välistab kostja vastuhagi rahuldamise. Hageja viivitusega polnud põhjuslikus seoses ka Tallinna S poolt P-ile 12.11.2001 esitatud pretensioon (tl 52, lisad tl 53-54). Viimane akt hageja poolt tarnitud varustuse üleandmiseks kostjale allkirjastati 31.10.
3. Seega oli hageja Tallinna S pretensiooni esitamise ajaks kõik omapoolsed kohustused kostja ees täitnud ning pretensioon ei saanud olla põhjuslikus seoses hageja hilinemisega varustuse tarnimisel. Enamikku pretensiooni lisas 1 toodud varustusest ei pidanud hageja kostjale tarnima. Pretensioonis loetletud kuulid (tähistatud 1118A, 1118E ja 7212109) ning teivashüppelatid (tähistatud 3127450) oli hageja pretensiooni esitamise ajaks kostjale tarninud. 18.06.2001 kokkuleppega pikendasid P ja kostja tööde valmimise tähtaega kuni 20.07.
4. Pooltevahelises lepingus on kohustuse täitmise tähtpäevadena sätestatud 24.07., 31.
5. ja 04.09.
6. Seega ei saanud hageja viivitus tarnes põhjustada viivitust kostja kohustuste tähtaegsel täitmisel. Kostja väited, mille kohaselt kiitsid nii P kui ka Tallinna S osaliselt hilisema tarne heaks, on üksteist välistavad ja tõendamata. Kostja ei ole põhjendanud, mil viisil põhjustas hageja osaline viivitus kostjale 1 735 500 krooni suuruse kahju. Õige ei ole kostja väide, mille kohaselt hõlmas tema poolt P-ile 05.09.2001 esitatud arve nr 31 lisaks töödele ka tasu inventari eest. Nii P-i kui ka kostja enda poolt esitatud arvetest nähtub üheselt, et arve on esitatud tööde, mitte inventari eest. Arvel puudub igasugune viide selle võimalikule lisale. Kostja poolt väidetavate lisadena esitatud üleandmise-vastuvõtu aktidel kajastatud tööde maksumus ei kattu arvel kajastatud summadega, samuti on akt koostatud nädal hiljem kui arve. Lisaks erinevad väidetava lisana esitatud dokumendid oluliselt teiste arvete (nr 42 ja 61) lisadena esitatud dokumentidest. Seega pole 996 267 krooni nõudmine kahju hüvitisena õigustatud. Arvete nr 42 ja 61 väidetavateks lisadeks olevate 24.
7. ja 13.12.2001 inventaride loeteludes märgitud varustuse (tähistatud 1111009, 800CS90C, 2100437, 1-99-0171, 373813) tarnimine ei olnud hageja kohustus. Seega ei ole nimetatud objektide maksumuse, s.o 42 2 666,44 krooni lülitamine kahju hüvitamise nõudesse õigustatud. Kostja kahju hüvitamise nõudest tuleb maha arvata varustuse maksumus 1 086 131 krooni, mis tuli kostjale tarnida pärast kostja ja P-i vahelises lepingus sätestatud tähtaja lõppu. Samuti tuleb hagetavast kahjust maha arvata sellise inventari maksumus, mille tarnimisega hageja küll hilines, ent mille hilinemisele ei olnud Tallinna S 12.11.2002 pretensioonis viidatud. Tallinna S sõlmis P-iga kohtuliku kokkuleppe, millega nõustus tasuma P-ile 75% lepingu alusel tasumisele kuulunud lõpparvest, s.o 4 913 658 krooni. Kuna kostja on talle tekitatud kahju sidunud Tallinna S tasaarvestusega, tuleb vastavas osas, s.o 75% ulatuses vähendada ka vastuhagis esitatud nõuet. Lisaks tuleb arvata hagetavast summast maha kostja poolt inventari tarnijatele maksmisele kuulunud ning kostjale P-i poolt inventari eest maksmisele kuulunud tasu vahe. Kostjal puudus seaduslik alus tasaarvestamiseks, kuna ta sai sellest teada alles
8. a sügisel pärast kostjale saadetud nõudekirja võla tasumiseks. Maakohtu otsus ja põhjendused
9. Harju Maakohus 13.02.2006 otsusega rahuldas hagi ja jättis vastuhagi rahuldamata. Kohtuotsuse kohaselt on hagi põhjendatud. VÕSRakS § 11 kohaselt võlasuhtele, mis on tekkinud enne 01.07.2002, kohaldatakse enne nimetatud seaduse jõustumist kehtinud seadust. Vaidlust ei ole selles, et poolte vahel oli sõlmitud 25.06.2001 hankeleping

§ 261

mõistes.

§ 173

järgi tuleb kohustised täita nõuetekohasel viisil ja kindlaksmääratud tähtajal, ning § 174 järgi on kohustise täitmisest ühepoolne keeldumine lubamatu.

§ 231

sätestab võlgniku kohustuse maksta rahalise kohustise täitmisega viivitamise aja eest aastas kolm protsenti viivitatud summalt. Alates 01.07.2002 tuleneb viivise saamise õigus VÕS §st

2. Poolte vahel puudub vaidlus selles, et hageja on lepingu objektiks oleva inventari tarninud kostjale täies mahus. Vaidlust ei ole ka selles, et osa kaupa tarniti kokkulepitud tähtajast hiljem. Lepingu p 4.2 kohaselt olid tarnete tähtajad sõltuvalt varustusest
3. a
4. nädal (s.o 18.-24.07),
5. nädal (s.o 25.-31.07) ja
6. nädal (29.08-04.09). Kooskõlas lepingu sõlmimise ajal kehtinud TsÜS § 106 lg 5 saabusid tähtajad vastavalt
7. ja 31.07 ning 04.09.
8. Inventari üleandmise ja vastuvõtmise kohta vormistati 16.07.2001, 28.09.2001 ja 31.10.2001 aktid (tl 41-42, 49-50, 18). Hageja esitas kostjale tarnitud inventari eest arve 75 summas 506 366 krooni, arve 91 summas 253 183 krooni ning arve 123 summas 928 336 krooni (tl 13-15). Kostja on arved 75 ja 91 tasunud, kuid keeldunud arve 123 tasumisest. Arve 123 kannab kuupäeva 10.12.
9. Vaidlust ei ole selles, et kostjale poleks esitatud arvet
10. Seega saabus nimetatud arve tasumise tähtaeg lepingu p 5 järgi hiljemalt 2 nädala pärast kogu inventari üleandmisest ja arve esitamisest. Eeltoodust tulenevalt leidis kohus, et kostjal oli kohustus tasuda arve eest hiljemalt 2001 detsembri viimastel päevadel. Kuna kostja jättis arve 123 tasumata, siis on tegemist kostjapoolse lepingu mittenõuetekohase täitmisega, mistõttu on hageja õigustatud saama 928 336 krooni vastavalt

§-le

1. Kostja selgitus 928 336 krooni tasumata jätmisest pole veenev, kuna arve tasumise tähtaeg saabus 2001 detsembri viimastel päevadel ja esmane teade tasaarvestamisest saadeti hagejale peaaegu aasta hiljem, s.o 21.11.
2. Esmase teate saatmist aasta hiljem kinnitas ka kostja esindaja kohtuistungil. Seega puudus hagejal kuni 21.11.2002 teave tasaarvestamise kohta. Kohus asus seisukohale, et tasaarvestamise eelduseks vastavalt

§ 234

lg 2 on ühe poole avaldus, mida ei pidanud kostja tarvilikuks teha enne kui 11 kuud hiljem. Ilmselgelt ei saa seda pidada mõistlikuks ajaks avalduse esitamiseks. Kohus leidis, et kostja sellist käitumist ei saa pidada tasaarvestamiseks

§ 234

mõtte kohaselt, mistõttu on hageja õigustatud saama kostjalt viivist vastavalt seadusega kehtestatud suuruses ja viivitatud aja eest (

§ 231ja VÕS § 113 lg 1).

Hageja viivisearvestus on piisavalt selge, mistõttu ei pea kohus vajalikuks viivisearvestust eraldi analüüsida. Seega on hageja õigustatud saama viivist aastate 2002-2005 eest summas 272 311,89 krooni ning alates aastast 2006 kuni põhinõude 3 täitmiseni 9,25% põhinõudelt, s.o 928 336 kroonilt aastas. 7. Kohus jättis vastuhagi rahuldamata põhjendamatuse tõttu.

§ 222

sätestab kahjude hüvitamise kohustuse, kui ei täideta kohustusi nõuetekohaselt ja kahjude all mõistetakse tehtud kulutusi, vara kaotsiminekut või rikkumist, saamata jäänud tulu, mis ta oleks saanud, kui võlgnik oleks kohustuse täitnud. Kohustise mittetäitmine võib olla osaline s.o puudulik täitmine sealhulgas mittEliteetne täitmine. Selleks, et järgneks tsiviilõiguslik vastutus, on vaja, et kohustise mittetäitmine oleks õigusvastane, esineks objektiivne põhjuslik seos võlgniku õigusvastase käitumise ja kahju vahel ning võlgniku süü. Kas või ühe eelnimetatud tingimuse puudumisel vabaneb võlgnik vastutusest. Kohus asus seisukohale, et kostja esindaja põhjendused nagu oleks hageja talle põhjustanud kahju varustuse hilisema tarnimisega, on jäänud paljasõnaliseks. Kostja ja P vahelise lepingu täitmise tähtaeg oli 20.06.

1. Seega poolte vahel 25.06.2001 sõlmitud leping välistas igasuguse võimaluse, et hageja oleks põhjustanud kostja lepingu mittetäitmise, kuna täitmise tähtaeg oli saabunud enne lepingu sõlmimist. Kostja selgitus, et nad said ajalist pikendust kuni 20.07.2001 ei muuda kohtu seisukohta, kuna poolte vahel sõlmitud lepingu täitmise viimane tähtaeg oli 04.09.2001, seega 1,5 kuud hiljem kui kostja väidetav ajapikendus P-ilt lõppes. Hageja tarnitava varustuse nimekirja analüüsides asus kohus seisukohale, et esemed, mida hageja tarnis, ei olnud oma iseloomult sellised, mis oleks olulised renoveerimistööde teostamisel. Seega ei saanud hageja poolt tarnitav varustus omada olulist takistavat mõju kostja tööde tegemisel. Viimane varustus anti kostjale üle 31.10.2001 (tl 18). Üleandmis-vastuvõtmise aktil märgitud varustusest eeldavad paigaldust kõrgushüppe ja teivashüppe matid ning tõkked. Kohus on veendunud, et eelnimetatud esemete paigaldus ei vaja märkimisväärset aega, mistõttu ei ole põhjendatud asjaolu, et x Staadion anti tellijale üle alles 24.01.
2. Kohus leidis, et seda kinnitab ka kohtule esitatud Tallinna S 08.02.2002 kiri P-ile (tl 37-38, tõlge tl 39-40), milles nähtub, et viivise arvestamise põhjuseks on viivitus ehitustööde üleandmisel. Tallinna S 10.01.2002 kirjas (tl 55, tõlge tl 56) on esitatud ülevaade puudustest ehitustöödes ja tarnitud varustuses. Kirja lisana esitatud ning 24.01.2002 allkirjastatud tarvikute vastuvõtuaktide kokkuvõtte (tl 59-64) p-s 2 on toodud loetelu tarvikutesse puutuvatest puudustest. Ühegi loetelus viidatud tarviku tarnimise kohustus ei lasunud hagejal. Vaidlust ei ole selles, et peale hageja oli veel teisigi tarnijaid. Hageja viivitusega polnud põhjuslikus seoses ka Tallinna S poolt P-ile eelnevalt, s.o 12.11.2001 esitatud pretensioonid (tl 52, lisad tl 53-54) puudujääkide kohta tööde ja varustuse üleandmisel. Asjaolu, et viivise nõudmine P-ilt ei olnud tingitud viivitustest varustuse üleandmisel, vaid viivitusest rekonstrueerimistööde üleandmisel, tõendavad lisaks ka tunnistaja T. V ütlused. Kuna Tallinna S viivise tasumise nõue ei tulenenud hilinemisest inventari tarnes, puudub kostjal väidetavalt tekkinud kahju ja hageja viivituse vahel kahju hüvitamise eelduseks olev põhjuslik seos. Eeltoodust tulenevalt asus kohus seisukohale, et kostjal tekkinud kahju ei ole põhjuslikus seoses hageja käitumisega, mistõttu kostja ei olnud õigustatud tasaarvestama arves 123 märgitud tasumisele kuuluvat summat. Kohus märkis, et vastuhagi esitamise ajal oli P saanud Tallinna linnalt enamus tasu summas 4 913 658 krooni kohtuliku kokkuleppe sõlmimisega kätte (tl 115). Apellatsioonkaebuse põhjendused
3. Kostja palub apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse tühistada ja saata asi samale maakohtule uueks läbivaatamiseks või teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata ja rahuldada vastuhagi. Kohus kohaldas vääralt

§ 234. Seadus ei sätestanud tasaarvestusele tähtajapiiranguid.

Nõude üldine aegumistähtaeg oli 10 aastat ja 11 kuud on kohane ajavahemik tasaarvestuse teostamiseks. Tasaarvestuse tegemine kohe pärast arve esitamist oleks olnud ennatlik, kuna kahjunõude lõplik suurus selgus peale P-ilt vastava teate saamist. Ka ei ole kumbki protsessiosaline tasaarvestuse hilinemisele toetunud, mistõttu on otsus 4 vastuolus TsMS § 436 lg

1. Kohus jättis arvestamata põhjusliku seose hageja viivituse ja kostja kahju vahel. Ka ei hinnanud ega analüüsinud kohus praktiliselt kõiki kostja esitatud asjaolusid ja tõendeid, rikkudes sellega TsMS § 442 lg
2. Kohtuotsus on sisuliselt motiveerimata, millega on rikutud TsMS § 436 lg
3. Kohus ei ole põhjendanud järeldust, et kostja käitumist ei saa vaadelda tasaarvestusena. Viivise väljamõistmine on ebaseaduslik ja põhjendamata. Viivise nõue tekkis tsiviilkoodeksi kehtivuse ajal, kuid hageja osundas viivise nõudes võlaõigusseaduses sätestatud määrale. Kohus ei ole põhjendanud võlaõigusseaduse kohaldamist viivise nõude osas.
4. Vastuhagi rahuldamata jätmise osas ei vasta kohtu poolt tuvastatu asjas esitatud tõendite tegelikule sisule, kohtu järeldused on ekslikud. Kohtuotsus ei rajane asjas esitatud ja kogutud tõenditel. T. V ei ole menetluses üle kuulatud, mistõttu ei ole tema ütlused menetluses tõendina kogutud. Kohus muutis 27.02.2006 määrusega ebaseaduslikult kohtuotsuse motiive. Pooled ei ole väitnud, et hageja tarnitud esemed ei olnud olulised renoveerimistööde teostamisel ja see ei takistanud kostja tööde tegemist. Kohus ei ole järeldust põhjendanud. Kohus jättis tähelepanuta, et hageja viivitas valdava osa inventari tarnimisega enam kui 3 kuud ja kui hageja oleks tarninud vastavalt lepingule, oleks kostja saanud oma kohustused täita. Selgusetu on, kuidas võis ja teadis kohus hinnata hageja tarnitavate esemete olulisust staadioni üleandmisel. Kohus oleks pidanud kaasama P menetlusse kolmanda isikuna. Tema kaasamata jätmine kahjustas asja objektiivse ja igakülgse lahendamise põhimõtet. Apellatsioonkaebuse vastus
5. Hageja leiab, et apellatsioonkaebus on põhjendamatu, vaidleb sellele vastu ja palub jätta kaebuse rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohtu otsuse põhjendused
6. Ringkonnakohus, tutvunud esitatud materjaliga, leiab, et apelltsioonkaebuse väited ei anna alust kohtuotsust muuta. TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel tuleb jätta maakohtu otsus muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuse põhjendustega täies ulatuses ega korda neid TsMS § 654 lg 6 alusel.
7. Vaidlust ei ole selles, et pooled sõlmisid 26.06.2001 lepingu, mille objektiks oli varustuse tarnimine Tallinna x staadionile kogumaksumuses 1 687 885 krooni (lepingu punkt 4.1). Lepingu punkti 4.
8. kohaselt olid tarnete tähtajad sõltuvalt varustusest
9. a
10. (s.o 18.
11. juuli),
12. (s.o 25.-
13. juuli) ja
14. nädal (
15. august-
16. september). Maakohus on õigesti määratlenud tarnetähtajad kooskõlas lepingu sõlmimise ajal kehtinud TsÜS § 106 lg-ga 5 vastavalt
17. ja
18. juulil ning
19. septembril
20. Apellant on ekslikult pidanud tarnetähtajaks ka 16.07.2001, mis ei ole kooskõlas kogutud tõenditega. Vaidlust ei ole selles, et kostja pidi tarne eest tasuma vastavalt lepingu p-le 5 kolmes osas : 506 366 krooni 1 nädala jooksul pärast arve saamist; 253 183 krooni
21. nädalal (s.o 6.-
22. august) ja 928 336 krooni 2 nädala jooksul pärast kogu inventari üleandmist ja arve esitamist. Vaidlus puudub selles, et hageja on lepingu objektiks olnud inventari kostjale tarninud täies mahus (aktid üleandmise ja vastuvõtmise kohta 16.07., 28.
23. ja 31.10.2001 (t.lk-d 41-42, 49-50 ning 18). Vaidlust ei ole selles, et hageja on esitanud kostjale kooskõlas lepinguga kolm arvet tarnitud inventari eest (nr 75 - summas 506 366 krooni; nr 91 - summas 253 183 krooni; nr 123 summas 928 336 krooni) ja et tasumata on kolmas arve summas 928 336 krooni, millelt on hageja arvestanud viivise.
24. Vaidluse all on asjaolu, kas kostjal oli alust keelduda kolmanda arve tasumisest summas 928 336 krooni põhjendusel, et on summa tasaarvestanud hageja poolt talle väidetavalt tekitatud kahjuga, mis tekkis viivitusega inventari tarnimisel. Vastuhagis paluski kostja tunnustada tasaarvestust summas 928 336 krooni ja välja mõista kahju hüvitamiseks 5 843 486,35 krooni. Kostja põhjendusel tõi hageja viivitus varustuse üleandmisel talle viivituse varustuse üleandmisel P (edaspidi P) ja Pil omakorda viivituse Tallinna S ees. Sellest tulenevalt nõudis Tallinna S P-ilt lepingu rikkumise eest viivist, mille tasaarvestas lepingu alusel maksmisele kuulunud lõpparvega. Selle tasaarvestuse tõttu keeldus P maksmast kostjale lepingujärgseid summasid ja tasaarvestas selle kostja poolt väidetavalt tekitatud kahjuga.
25. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga selles, et vastuhagi rahuldamine poolte poolt esile toodud asjaoludel ja neid kinnitavaid tõendeid hinnates ei olnud võimalik. Kohus on otsust põhjendades hinnanud poolte vahel 25.06.2001 sõlmitud lepingu ning kostja ja P-i ning P- ja Tallinna S vahel sõlmitud lepingute täitmise tähtaegu ja tuvastanud, et poolte vahel sõlmiti leping hiljem kui oli kostja ja P vahel 27.10.2000 sõlmitud lepingu täitmise tähtaeg ( 20.06.2001) ja P- ja Tallinna S vahel 27.09.2000 sõlmitud lepingu täitmise tähtaeg. Maakohus on õigesti põhjendanud, et kostja väide nagu oleks lepingu täitmise tähtaega P-iga sõlmitud lepingus muudetud, ei oma tähendust, sest P pidi kohustused Tallinna S ees täitma jätkuvalt 20.06.
26. Seega ei saanud hageja viivitus kohustuse täitmisel põhjustada kostja viivitust P kohustuste täitmises. Isegi tähtaja pikendamise korral kuni 20.07.2001 oli see tähtaeg varasem esimesest tarnetähtajast pooltevahelises lepingus sätestatust. Eeltoodust tulenevalt on õige maakohtu seisukoht, et hageja viivituse ja kostja väidetava kahju vahel puudub põhjuslik seos.
27. Põhjendatud oli ka maakohtu poolt vastuhagi rahuldamata jätmine kahju hüvitise nõude osas. Vastuhagi nõue põhines Tallinna S poolt P vastu esitatud nõudega tekkinud kahjul. Kohus on tõendeid hinnates õigesti tuvastanud, et Tallinna S poolt Pi vastu esitatud nõue ei olnud seotud mitte viivitusega inventari tarnes, vaid seoses rekonstrueerimistööde puudulikkusega. Puudub põhjuslik seos kostjale väidetavalt kahju tekitanud hageja viivituse ning kostjal väidetavalt tekkinud kahju vahel ja seega ei saa rääkida kostjale hageja poolt tekitatud ja hüvitamisele kuuluvast kahjust. Hageja viivitusega ei olnud seoses ka Tallinna Spordi- ja Noorsooameti poolt P esitatud pretensioonid, sest hageja poolt kostjale tarnitud varustuse viimane üleandmis- vastuvõtuakt vormistati 31.10.
28. Hageja on kirjalikus vastuses apellatsioonkaebusele juhtinud õigesti tähelepanu asjaolule, et isegi kui Tallinna S nõue oleks tulenenud hageja poolt hilinenud tarnest, ei saaks hageja vastutada pärast 31.10.2001, mil inventar kostjale üle anti ja kohustused kostja ees olid hageja poolt täidetud.
29. Õige ei ole apellatsioonkaebuse väide, mille kohaselt ei võinud kohus hinnata tasaarvestuse lubatavust. Kohus on andnud hinnangu, miks ei ole kooskõlas mõistlikkuse ja hea usu põhimõtetega tasaarvestuse avalduse esitamisega viivitus ning samuti kostja erinevad ja vastuolulised põhjendused. Kostja on väitnud, et ta ei soovinud tasaarvestuse avaldust esitada enne, kui talle oli selge hageja poolt väidetavalt tekitatud kahju suurus. Samas on ta kinnitanud, et ei saanudki tasaarvestuse avaldust esitada enne 30.09.2002, s.o aega, mil tema vastu esitas oma nõude P. Seega sidus apellant tasaarvestuse avalduse tegemise vastustajale Pi poolt apellandi vastu esitatud nõudega.
30. Vastavalt TsMS § 652 lg-le 4 jätab ringkonnakohus tähelepanuta apellatsioonkaebuses esitatud uued väited viivise arvestuse kohta, sest maakohtus ei ole apellant viivise arvestust vaidlustanud ja neid vastuväiteid esitanud. Samas on esitatud vastuväited ka sisuliselt ebaõiged, sest viivise arvestamisel tuli lähtuda viivituse hetkel kehtinud seadusest, s.t kuni 01.07.2002

-i ja alates 01.07.2002 VÕS-i sätetest.

1. Ringkonnakohus leiab, et maakohus ei rikkunud asja lahendamisel menetlusnorme määral, mis tingiksid otsuse tühistamise ja apellandi taotlusel asja maakohtule uueks arutamiseks saatmise. Apellant ei ole viidanud ühelegi menetlusnormile. Maakohtu otsus on seaduslik ja piisavalt põhjendanud. Apellatsioonkaebuses tõstatatud küsimus P kolmanda isikuna kaasamisest on lõplikult lahendatud Tallinna Ringkonnakohtu 28.04.2005 määrusega tsiviilasjas 2-2/736/
2. 6
3. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse § 3 kohaselt kohaldatakse enne käesoleva seaduse jõustumist alustatud menetluse puhul menetluskulude jaotamisele ja nende kindlaksmääramisele seni kehtinud (s.t enne 01.01.2006 kehtinud) tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatut. Apellant esitas taotluse kohtukulude, milleks on õigusabikulud 48 595,94 krooni väljamõistmiseks. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisel jäävad TsMS § 60 lg 1 ja 8 alusel menetluskulud apellandi enda kanda. U.Loonurm U.Reinola M.Kõlvart 7