) § 64 lg 5 ja Tallinna Vangla kodukorra (edaspidi TVKK) punkt 3.10 rikkumise. Käskkirjale on D.D. teinud kande, et ta ei saa käskkirjast aru ja määratud karistusega ei nõustu. KAEBAJA SEISUKOHAD Kaebaja palub tühistada Tallinna Vangla direktori 13.03.2006.a. käskkirja nr 229-d ja 05.04.2006.a. käskkirja nr 259-d alljärgnevatel põhjendustel. Kaebaja leiab, et käskkiri nr 229-d on õigusvastane, kuna vastavalt Tallinna Vangla kodukorra punktile 3.10, kinnipeetav ei pea võtma kambrist kaasa madratsit ja voodipesu, kui ta lahkub ajutiselt vanglast. Kaebaja leiab, et ta täitis TVKK punktist 3.10 tuleneva nõude ja paigutas oma isiklikud asjad hoiuruumi. Madratsi ja voodipesu kohta antud korraldus ei ole seaduslik, kuna kodukord seda ette ei näe. Kaebaja on seisukohal, et nimetatud haldusaktiga on rikutud kaebaja õigusi, kuna selle alusel võib Tallinna Vangla juhtkond edaspidi keelduda kaebaja õigusest tingimisi ennetähtaega vabaneda, lühiajalisest väljassõidust või teistest soodustustest. Kaebaja on seisukohal, et käskkiri nr 259-d on õigusvastane, kuna vanglaametnik kaebajale eraldi korraldust isiklikud asjad kaasa võtta ei andnud ning VSE § 64 lg 5 kohaselt kinnipeetava ajutisel lahkumisel vanglast on kinnipeetaval õigus jätta oma isiklikud asjad vangla hoiule. Kaebaja selgitab, et antud juhul ei antud talle korraldust isiklikud asjad kaasa võtta, vaid vanglaametnik küsis temalt, kas ta võtab kaasa oma asjad, kuid seda küsimust ei saa kaebaja arvates käsitleda kui korraldust. Kaebaja tõi välja asjaolu, et eelmise päeva õhtul hoiatas vanglaametnik kaebajat, et ta peab hommikul välja sõitma ja märkis ära, et kaebajal on mingi arstitõend. Ilmselt mõtles ta kaebajal olevat tõendit tervise kohta. Ametnik lubas kontrollida tõendi olemasolu ja läks ära. Sellel perioodil kaebaja oli mitmel korral väitnud, et tema tervislik seisund ei võimalda kanda raskeid asju. Hommikul tuli sama ametnik järgi ja saatis ta kambrist ära, nõudmisi ei esitanud, küsis vaid, kas ta võtab kaasa oma asjad. Kaebaja arvab, et valvur teadis kaebaja varasematest väidetest tulenevalt, et D.D.il on tervisetõend, mis kinnitab tal vigastuse olemasolu ja et ta on alustanud administratsiooniga ja ka kohtus vaidlusi seotult korralduse aluseks oleva õigusnormi tõlgendamisega. Oletab, et selle tõttu ei olnud valvur esitanud oma nõudmisi nii, et seda saanuks mõista korraldusena. Selle tõttu ongi ta käesolevas vaidluses rõhutanud, et talle esitati õhtul informatsioon/meeldetuletus ja hommikul üksnes küsimus, mis ei ole korraldus võtta asjad kaasa. Vanglaametnik lubas kaebajale, et kontrollib tõendi olemasolu, kuid mingit korraldust ta kaebajale ei andnud. Kohtuistungil jäi kaebaja seisukohale, et hommikul, kui vanglaametnik tuli kaebajale järgi ja küsis, kas ta võtab oma asjad kaasa, vastas kaebaja eitavalt, kuna arvas, et talle anti valikuõigus ja et Tallinna Vangla on lõpuks hakanud arvestama asjaoludega kaebaja tervise kohta ehk talle anti õigus asjad kambrisse jätta. 2 Kaebaja leiab, et vaidlustatud haldusaktiga on rikutud kaebaja õigusi, kuna selle alusel võib Tallinna Vangla juhtkond edaspidi keelduda kaebaja õigusest tingimisi ennetähtaega vabaneda, lühiajalisest väljassõidust või teistest soodustustest. Kohtuistungil tõi kaebaja välja, et need asjaolud, mis kehtisid samasuguses vaidluses Tallinna HK kohtunik A.Maasiku 27.03.06.a. haldusasjas nr 3-05-250 tehtud otsuse langetamise ajal, ei sisaldanud TVKK punkti 3.10 ehk sellega seotud küsimusi, kuna sellel ajal Tallinna Vangla ei reguleerinud küsimust, mis puudutas kinnipeetavate isiklike asjade paigutamist ajutisse lattu lühikese ajutise vanglast lahkumise korral. Seega ei saa vastustaja viidata sellele lahendile ja selle asja arutamise asjaoludele ja väita, et talle pidi olema teada, kuidas tõlgendada kodukorra p 3.10 . Kohtuistungil selgitas kaebaja lisaks eeltoodule, et vangladirektori karistuskäskkirjad on seadusvastased ja nõue, mille eest kaebajat karistati, ei tulene sisekorraeeskirjadest ning see nõue on vangla väljamõeldis. Kaebaja leiab, et siin ei saa nõude esitamisel lähtuda ainult
Kaebaja rõhutab käskkirja nr 259-d puhul, et käsklust -võtta kambrist kaasa oma isiklikud asjad – ei antud ning seda võivad kinnitada ka kambrikaaslased. Kohtu küsimusele, miks kaebaja ei esitanud distsiplinaarasjade menetlemisel taotlust tunnistajate ülekuulamiseks või ei märkinud nende nimesid, vastas kaebaja, et vastustaja ei pea kinni uurimisprintsiibist niikuinii, mistõttu ei olnud mõttekas sellist taotlust esitada ega nimesid märkida. Samuti toob kaebaja välja asjaolu, et ei ole tõendatud tõlke tegemine käskkirjast nr 259-d, kuna haldusaktil ei ole vastavat märget ning seetõttu ei oleks tohtinud nimetatud käskkirja, kaebajale täielikult tõlkimata, asuda täitma. Kaebaja ei nõustu ka vangla esindaja tõlgendusega TVKK punkt 3.10 suhtes. Nimelt venekeelset kodukorra varianti uurides saab kaebaja nõudest aru nii, et ta võib lahkuda vanglast ja võib jätta kambrisse mittevajalikud isiklikud asjad. Näiteks on kohtusse minnes mittevajalikeks isiklikeks asjadeks need asjad, mis on tema nimele kantud vanglasse saabumise ajast ja temale kinnipidamise aja jooksul omandatud isiklikud asjad ja mida ta ei võta kaasa kohtusse. Ta ei näe vajadust reguleerida küsimust nii, et ta peaks viima ajutisse lattu temale kuuluvad asjad. Voodipesu, madrats jms asjad on vangla asjad ja neid ei pea tema vedama ei ajutisse lattu ega ka muusse lattu. Mistahes viisil normi tõlkimisel aga tuleks ikkagi arvestada, et kodukorra p 3.10 ei saa välja lugeda seda, et isiklikeks asjadeks on vanglale kuuluv vara, mis on asjade ja vara kaardile kantud riigi omandina. Vangla ja kinnipeetava vara ei tohigi vanglas kaotsi minna, sõltumata, kas see on kambris või laos. Jääb arusaamatuks, miks tal tuleb selle normi alusel ära anda isiklikud asjad siis, kui ta läheb kasvõi kohtusse üksnes 1 päevaks, kuid ei pea seda ära andma siis, kui ta läheb kokkusaamisele näiteks 7 päevaks; ta leiab, et siis ei pea selle normi kohaselt vara ära andma. See ei ole kaebaja jaoks arusaadav ja loogiline. Sõltumata, kas kinnipeetav läheb vanglast välja lühiajaliselt (näit. hommikul kohtusse ja saabub samal õhtul vanglasse) või läheb ta 7 päevaks, tuleb ikkagi tagada isiklike asjade säilimine. Veel on kaebaja jaoks oluline märkida, et asjade nimekirja või kaarti ei täideta, kui ta läheb vanglast kohtusse või sugulastega kokkusaamisele, seega ei ole VangS tulenevalt antud kohustust asjade äraandmise kohta, mis võiks põhjendada delegatsioonist tuleneva õiguse kodukorraga normi p 3.10 kehtestamiseks. Kohtuistungil märkis kaebaja, et vara ei säili nii või teisiti. Isiklikud asjad pannakse nn ajutisse lattu, millest vähemalt ühel ei ole suletavaid uksi, kanded tehakse arvestus-zurnaali nii, et märgitakse, et ta andis asjad lattu, kuid nimekirja ei koostata. Pärast tehakse kanne, et sai laost 3 kätte oma asjad ja sellega valvamine piirdubki. Sellist ajutist ladu, millest räägib kodukord, ei eksisteeri. Käskkirja nr 259-d aluseks olevast materjalist nähtub, et valvurite A.Galantsev ja G.Komkova seletuskirjad on kirjutatud ühe käekirjaga ja nende tekstid vastavad sõna-sõnalt teineteisele. Seega ei ole need usaldusväärsed. G.Komkova ettekandel ei ole ka numbrit. O.K.u õiendi kirjutamine ei ole usaldusväärne, puudub vajadus sellise õiendi järgi. Jääb arusaamtuks, miks A.Galantsev kirjutab kaks ettekannet, sh neist ühe enne teo toimepanemist. Ta ei saanud olla kindel, et kaebaja järgmisel päeval ei täida korraldusi ja paneb toime teo, mille kohta A.Galantsev kirjutas ettekande järgmisel päeval, so 14.02.
Vaidlus seisneb asjasse puutuvate sätete erinevas tõlgendamises. VSE § 64 lg 5 sõnastuses olev kohustus „hoiule jätma“ viitab sellele, et vangla vastustab asjade säilimise eest. Asjade kambrisse jätmisel, kus viibivad teised kinnipeetavad, ei ole võimalik vanglal asjade säilimist tagada. Asjade säilimise tagamiseks on olemas eraldi hoiuruum ja asjade hoiuleandmine ja asjade väljavõtmine hoiuruumist fikseeritakse kinnipeetava allkirjaga vastavas zurnaalis. TVKK p 3.10 on sõnastatud selgelt, et vanglast ajutisel lahkumisel on kinnipeetav isik kohustatud tema käsutuses olevad ja temale lahkumisega seonduvalt mittevajalikud isiklikud asjad kambrist kaasa võtma ning jätma need ajutiselt lahkunud kinnipeetavate isikute asjade lattu. Termin „käsutuses“ viitab ühtlasi, et ära tuleb anda ka asjad, mis on kaebajale eraldatud vangla poolt ja ei ole varakaardil märgitud ära kaebaja omandina. Seega leiab vastustaja, et vaidlustatud käskkirjad on õiguspärased. Kaebaja kohtuistungil antud seletused ei ole veenvad ja ei ole usutav, et sündmuste toimumise ajal ei saanud D.D. aru, miks ja mida temalt nõuti. Tunnistaja ütlustega on lisaks tõendatud, et kaebajale ei esitatud mitte küsimust, vaid nõue anda isiklikud asjad ära. Kodukorra punkti sõnastused annavad täpse nõude, mis lugeda kinnipeetava isiklikeks asjadeks ja et ka vanglale kuuluv vara on selliseks kinnipeetava isiklikuks asjaks vanglas viibimise ajal, mis tuleb ära anda. Kui kinnipeetav ka kahtles kodukorra nõude seaduslikkuses, tuli tal ikkagi täita valvuri antud korraldus. Hilisema asja vaidlustamisega oleks saanud selgust, kas nõue, mis anti, oli seaduslik või mitte. Kõik korraldused olid antud kooskõlas kehtiva õigusega ja vastupidine väide on alusetu. KOHTU SEISUKOHAD Kohus kuulanud ära protsessiosaliste selgitused ja uurinud toimikusse esitatud materjale ja ära kuulanud tunnistaja O.K. ütlused, leiab, et kaebus tuleb jätta rahuldamata. 1) Kohus leiab, et kaebuse esitaja jättis vanglaametnike korraldused täitmata mitte põhjusel, et ta poleks mõistnud temale laieneva Tallinna Vangla Kodukorra p 3.10 ja
Kaebaja kinnitas, et talle on pikemal 5 perioodil antud korraldused, mille kohaselt tal tuleb vanglast lahkumisel näiteks kohtusse, anda ära hoiule isiklikud asjad ja vahel ta on isiklikud asjad ära andnud, vahel mitte, kuid ta on keeldunud vangla omandis olevate madratsi, voodipesu hoiuruumi viimisest. Seega sõltumata sellest, kas kaebaja on teadlik kodukorra p 3.10 olemasolust või selle sisust, on ta saanud aru, et Tallinna Vanglas nõutakse isiklike asjade viimist hoiulattu. Seejuures on ta teadlik, et vangla tõlgendab nõudeid nii, et isiklike asjadena käsitletakse ka vangla poolt kinnipeetavale antud voodimadratsit, voodipesu vms asju; ära tuleb anda ka vangla omandis olevad asjad, mis on kinnipeetavale eraldatud vanglas viibimise ajal. Vaatamata sellele teadmisele ei täitnud D.D. vangla käskkirjade kohaselt temale antud korraldust. Käskkirja nr 229-d puhul andis ta temale kuuluvate isiklike asjadena ära need asjad, mis tal olid kaasas, kui saabus vanglasse või saadeti talle kinnipidamisel oleku ajal, kuid ei andnud ära voodipesu ja madratsit, mis olid tema kasutada Tallinna Vanglas. D.D. kinnitas ka käskkirjas nr 259-d märgitu õigsust osas, mille kohaselt ta ei andnud lattu midagi, võttis vaid kaasa kohtus vajaminevad asjad. 2) Kohus nõustub vastustaja seisukohaga, et VangS § 67 kohaselt on kinnipeetav kohustatud täitma vanglas sisekorraeeskirju ja alluma vanglaametnike seaduslikele korraldustele. Kohus nõustub menetlusosalistega ka selles, et VangS § 15 lg 1 kohaselt võetakse vanglasse vastuvõtmisel kinnipeetavaga kaasas olnud isiklikud asjad hoiule ja
lg 1 tulenevalt paigutatakse vanglasse vastuvõtmisel temaga kaasas olnud asjad lattu hoiule või antakse kinnipeetava soovil tema juurde kambrisse või tuppa. Asjadest koostatakse ühtne nimekiri, kuhu tehakse kanded, kas asi on laos või kinnipeetava käes.
lg 5 kohaselt kinnipeetava lahkumisel vanglast ajutiselt jäetakse tema isiklikud asjad vangla hoiule. Kinnipeetava soovil võidakse asjad talle kaasa anda, kui see on võimalik. Selle normi eesmärgiks on soov tagada asjade vangla hoiule jätmisega kinnipeetava eemalviibimisel tema asjade säilimine. Tallinna Vangla on selgitanud õigesti, et seda kohustust ei suudaks vangla täita siis, kui asjad jäävad kambrisse ja kui sinna on juurdepääs ka teistel kinnipeetavatel. Kui asju isegi ei varastata, siis on suur oht, et asju võidakse teiste kinnipeetavate poolt kasutada ja rikkuda. Seega on
Kuigi vangla ja kaebaja märgivad, et hoiuruumist samuti võivad asjad kaduma minna, ei ole see käesolevas asjas eraldi teemaks, mida käsitleda. Oluline on, et
sisaldab regulatsiooni kinnipeetava asjade säilimiseks. Kaebaja seisukoht, et vangla ei oleks tohtinud reguleerida kodukorras kinnipeetava asjade säilimist sellise sisuga nagu seda teeb p 3.10, ei ole põhjendatud. Tallinna Vangla direktori käskkirjaga nr 28 05.07.05.a. on kinnitatud Tallinna Vangla Kodukord. Kodukorra p 1.1 kohaselt on Kodukorra eesmärgiks täpsustada Vangistusseaduse ja Vangla sisekorraeeskirja ja teiste õigusaktidega sätestatud ning vangistusega seotud otsuste täideviimise üldist korda ja korraldust Tallinna Vanglas. Kodukord p 1.3 kohaselt on kohustuslik täitmiseks kõigile. D.D. on Kodukorraga tutvunud allkirja vastu. Justiitsminister on kinnitanud Tallinna Vangla põhimääruse, mille kohaselt vastutab vangla direktor vangla tegevust korraldavate õigusaktide täpse ja otstarbeka täitmise eest; annab välja oma pädevuse piires käskkirju ja muid kirjalikke või suulisi korraldusi, mis on kohustuslikud vangla teenistujatele ning kinnipeetavatele ja vahistatutele.
lg 5 selgesõnaliselt märgib, et kinnipeetava lahkumisel vanglast jäetakse asjad hoiule ehk kaebaja on teadlik, et asjad jäävad vangla lattu. Kohtule ei ole kahtlusi ka küsimuses, et kaebajale pole teada, et vanglas on asjade hoidmise ajutine ladu. Kaebaja on märkinud, et laona ei saa käsitleda kohta, kuhu asjad jäetakse ja mille kohta tehakse zurnaali kanne asjade sinna jätmise kohta ja äravõtmise kohta, kuid uksi ei suleta. Märgitud teadmine kinnitab, et kaebaja on lao või asjade hoiukoha olemasolust teadlik ja ei oma tähtsust, kas ta seda ise nimetab laoks või mitte. Vangla on nimetanud Kodukorra p 3.10 ühte asjade hoidmise kohta ajutiseks laoks. Tallinna Vangla direktoril oli pädevus täpsustada asjade hoidmise ja ära andmise korda vastavalt Tallinna Vangla võimalustele ja tingimistele, et võimaldada
6 Kuna direktor otsustas, et on ostarbekas luua asjade hoidmiseks ajutine ladu, siis tuleneb see õigus tema eelmärgitud pädevusest. 3) Kaebaja kinnitas, et ta käskkirja nr 229-d märgitud sündmuses pani temale kuuluvad isiklikud asjad lattu, kuid ei teinud seda vangla poolt temale kasutamiseks eraldatud madratsi ja voodipesu osas ehk täitis korraldused. Käskkirja nr 259-d sündmuses leidis kaebaja, et ta ei andnud ära isiklikke asju ega vangla poolt temale eraldatud voodipesu ja madratsit, kuna ta läks kohtuistungile, võttis kaasa selle sündmuse jaoks vajalikud asjad, millega leidis, et täitis samuti Kodukorra ja muude seda küsimust reguleerivate seaduste nõuded. Kohus nõustub vanglaga, et kaebaja ei täitnud Kodukorrast ja
nõuetest tulenevat kohustust ja seda ka siis, kui ta oli vangla pädevatelt ametnikelt saanud nõude anda isiklikud asjad ära lattu. Vaidlus küsimuses, kas Kodukorra p 3.10 on ulatuslikum, kui
lg 5, on vastustaja õigesti leidnud, et Kodukorra p 3.10 nõue on vastavuses
lg –ga 5.
ei sisalda teistsugust kohustust, ehk normi, mis lubaks kinnipeetaval jätta asjad ära andmata, kui ta lahkub vanglast. Kodukorra p 3.10 reguleerib täpsemalt, missugusse lattu tuleb asjad anda ja täpsustab kinnipeetava õigust võtta lahkumisel kaasa sündmuse asjaoludest lähtudes selleks vajalikud asjad ehk kaebaja näiteks kohtusse minekul saab kaasa võtta dokumendid, mis talle on vajalikud kohtus oma õiguste kaitsel. Kui vangla direktor ei saaks reguleerida küsimusi, kuidas antud vanglas kord toimima panna, siis oleks see vangla põhikirjaliste õiguste ja kohustuste alusetu piiramine. Kuna direktor reguleeris antud juhul korra kirjalikul viisil, siis on see täitmiseks kohustuslik nii kinnipeetavale kui ka vangla ametnikule. Antud juhul puudub ka vangla ametnikel, sh valvuritel, võimalus kehtivat korda ignoreerida. Seega olid valvurid pädevad nõudma D.D.ilt korra täitmist ja nemad ei saanud teha ka mööndusi D.D.i huvides, mistõttu esitati mõlemal korral nõue asjade ära andmise kohta ajutisse lattu. Mistahes viisil D.D. ei tõlgenda Kodukorra p 3.10, ei saa p 3.10 kuidagi välja lugeda, et seal sisalduks luba mitte ära anda neid asju, mida D.D. lattu ära ei viinud. Õige on kaebaja seisukoht, et ajutisse lattu ei pea andma üksnes neid asju, mida kaebaja vajab väljasõidul. Samasugust seisukohta toetab ka vangla. Ekslik on kaebaja arusaam sellest, et kui ta lahkub näiteks 7 päevaks vanglast seotult kokkusaamisega, et siis ta ei pea asju ära andma. Vangla esindajad kinnitasid kohtule, et ka nendel juhtudel antakse asjad ära ja vangla sooviks oli anda regulatsioon küsimuses, missugusse lattu asjad paigutatakse. Kohus on eelnevalt märkinud, et asjade äraandmise kohustuse täitmiseks on vangla direktoril pädevus küsimustes, kuidas antud kord panna kehtima konkreetses vanglas. Kui direktor otsustab, et on otstarbekas kasutada mitut hoiukohta, siis on selline otsus tema diskretsiooniotsus, milles on võetud arvesse vangla võimalusi. Kohus on juba märkinud, et näiteks ühel ülalmärgitud juhtudest D.D. soovis võtta kohtusse kaasa isiklike asjadena dokumendid ja märkmed, ehk kohtuistungil temale hädavajalikud asjad, siis need ta sai kaasa võtta ega pidanud neid asju andma lattu hoiule. Seda lubab ka Kodukorra p 3.10, kuid seal ei ole kirjas, et ülejäänud asju ei peaks ta ära andma vangla hoiule. Vaidlus küsimuses, kas kodukorra kohaselt tuleb ära anda isiklike asjadena üksnes need asjad, mis on tema omandis ning ei tule ära anda neid asju, mis anti tema kasutada vangla poolt (madrats, voodipesu vms), on ainetu. Kuigi D.D. ei pea isiklikeks asjadeks riigile /vanglale kuuluvaid madratsit, voodipesu vms asju, mis antakse temale käsutamiseks/kasutamiseks kinnipidamise ajal, siis vangla leiab, et need on Kodukorra p 3.10 kohaselt ka tema käsutuses olevad asjad ehk isiklikud asjad, mille kohta kehtib nende ajutisse lattu hoiule andmise nõue. Isegi kui see ei ole kinnipeetavale üheselt Kodukorrast välja loetav, on kinnipeetava kohustatud arvestama korralduse saamisel seda tõlgendust, millise on normile andnud vangla. Kohus ei näe põhjust, miks ei saaks vangla käsitleda kaebajale eraldatud vangla varustust kinnipeetava isiklikus käsutuses oleva varana. Kinnipeetav vastutab vangla poolt temale eraldatud vara säilimise eest ja käsutab/kasutab seda kui temale antud varustust, mida ei tohiks teine kinnipeetav kasutada. Vaidlust küsimuses, et D.D. ei teadnud, et vangla käsitleb kinnipeetava isikliku asjana kinnipidamise ajal kogu seda vara, mis on tema vara- kaardile kantud, ei jäänud. 7 Kaebaja jäi arvamusele, et ta ei loe p 3.10 välja kohustust jätta vangla poolt temale kasutamiseks eraldatud vara hoiule ajutisse lattu. Samas esitas D.D. ka ise kohtule asjade või vara kaardi, millel on märgitud, mis on tema asjadena arvel ja asjade hulgas on kinnipeetavale eraldatud vangla/riigi omandina madrats, voodipesu, seejärel need asjad, mis tal olid kaasas vanglasse tulles või temale vanglasse toodud asjad kinnipidamise ajaks. Kodukorra nõuete täitmiseks isiklike asjadena nimetatakse seega kõiki asju, mida kinnipeetav tohib kasutada ja mille eest ta kannab vastutust ehk mida ta Kodukorra kohaselt käsutab. Iseseisvat tähendust ei oma kaardile kantud asjade omandivorm. Et vangla nõudis selliselt isiklike asjade äraandmist nii tema omandis kui ka riigi omandis olevate asjade suhtes, sellest oli D.D. teadlik ja seda kinnitab tema enda seisukoht, et ta oli sündmuse ajaks alustanud vaidlusi juhtkonnaga ning vaidlustas normi tõlgenduse ja kasutamise sellel ajal juhtkonna ees ja järgnevalt kohtus. Oluline ei ole seejuures, millal kaebaja sai kohtult otsuse, kuidas tõlgendada normi. Kui D.D. oli lugenud Kodukorda, saanud sündmuse ajaks teada vangla nõudmiste sisu ja mahu, siis tuli tal korraldustele alluda, seejärel soovi korral vaidlustada nõuete seaduslikkus. Asja materjalidega on leidnud kinnitust, et kaebaja teadis normi sisu, sai ka aru, et valvurid esitasid talle nõuded anda ära kõik tema kasutada olevad asjad, mida ta parajasti kohtus ei vajanud. Kohus märgib siinkohal, et vanglaametnikud on samuti kohustatud Korra p 3.10 täitmisega arvestama ning neil ei ole pädevust teha muutusi või mööndusi ja puudub igasugune mõistlik põhjus arvata, et valvur oleks riskinud korraldust muuta ilma kõrgema ametniku vastava korralduseta. Kõrgema ametniku mööndus kehtiva korra muutmiseks antud juhtumitel puudus; kaebajal ei olnud ka tervisetõendit, mis lubanuks teha mööndusi. Kui vanglaametnik oleks jätnud nõude täitmata, siis saanuks ta ise karistada. Kohus usaldab vastustaja seisukohta, et D.D.i huvides ei olnud ametnikel mingit põhjust teha mööndusi kõigile võrdselt kehtivast korrast, see ei ole lubatav ning ametnikud ei soovi saada karistusi D.D.i erinevate seisukohtade tõttu, seejuures tagavad, et nende antud korraldused oleksid antud arusaadavalt ning teise ametniku juuresolekul, et kaitsta end D.D.i võimalike süüdistuste vastu. Kohus märgib siinkohal, et isegi kui kaebaja väidetavalt ei saanud aru, kas talle esitati üksnes küsimus või anti korraldus kõik asjad ära anda, oli temale teada
lg 5 tulenevast õigusnormidest kohustus vanglast lahkumisel asjad ära anda; seega tulnuks tal ära anda kõik asjad, kui vangla ise ei oleks seda küsimust täpsustavalt reguleerinud. Veel märgib kohus, et kinnipeetaval tuli anda asjad hoiule ära ootamata selle suhtes antavat erikorraldust. Kaebaja oli andnud allkirja Kodukorra tundmise kohta, ta teadis vangla tõlgendust nõude sisu kohta, seega kehtivatele nõuetele tuleb tal alluda ka ilma igakordset meeldtuletust või koraldust saamata. Kaebaja antud seletus aga kinnitab, et D.D.ile oli valvur meeldetuletuse asjade hoiule andmise kohta teinud. Veelkord rõhutab kohus, et isegi kui kaebaja ei nõstunud Kodukora p 3.10 vangla poolt antud tõlgendusega, tuli tal eeldada, et vangla tõlgendab normi õigesti ning nõuded on kehtivad, vähemalt kuni kohtu poolt ei ole tehtud teistsugust otsust. Kaebaja ei vaidlustanud, et ta Kodukorraga allkirja vastu on saanud tutvuda. Kohtud ei olnud sündmuste ajaks teinud teistsugust otsust ja kaebajal ei olnud selle tõttu alust väita, et korraldus ära anda asjad ajutisse lattu, sh isiklike asjadena ka vangla antud varustus, ei kehtinud. 4) Kohus jääb seisukohale, et kui kinnipeetav sai aru, mida vanglaametnik nõudis, siis tal tuli see täita. Kuigi kaebaja kahtles korralduste seaduslikkuses ja tõlgendas kodukorra p 3.10 teistsugusena, ei olnud tal õigust jätta vanglaametnike korraldusi täitmata. VangS § 67 p 1 kohustab D.D.it alluma vanglaametniku seaduslikule korraldusele. D.D. teadis, et
Isegi kui D.D. kahtles kodukorra p 3.10 seaduslikkuses, ei olnud tal alust eeldada, et vangla ametniku antud korraldus ei ole seaduslik. Alati on võimalus kontrollida tagantjärgi, kas antud korraldus vastas seadusele või mitte, kuid korralduse andmise ajal pidi kinnipeetav eeldama, et korraldus on seaduslik ja kuulub täitmisele. Kui D.D. oleks korralduse täitnud ja hiljem oleks 8 selgunud, et nõue ei ole seaduslik, siis ei saaks järgneda ka tagajärgi. D.D. nõudeid ei täitnud ja kuulus karistamisele. 5) Kaebaja seisukoht, et distsiplinaarasja menetluses esines vigu, ei ole leidnud kinnitust. D.D. väitis, et O. K. esitas õiendi, mille esitamise vajadus on arusaamatu. Vangla selgitas, et direktorile karistuse määramiseks oli antud juhul oluline selgitada, missugune probleem on D.D.il tekkinud. Kohus leiab, et õiendi koostamine või koostamata jätmine ei mõjutanud sündmust, selle asjaolusid ning menetlust ja ei saa kuidagi rikkuda kaebaja õigusi; kaebaja ise esitas kaebuse kohtule, et saada selgust normi olemuses; ilmselgelt oli vajalik D.D.il tekkinud probleemi olemust selgitada ka menetluse läbiviimisel karistuse määrajale, millest tekkisid probleemid. Selle eesmärgi õiendiga saavutamine ei olnud välistatud ja ülevaate see õiend menetlejale andis. Kohus nõustub vastustajaga ka selles, et kaks valvurit on dubleerinud ettekandeid või seletusi ja selle põhjuseks võib olla asjaolu, et D.D.iga tegelemisel on neil niimoodi võimalik tagada nende ütluste ja korralduste suurem kontrollitavus. Kohus peab selgitust mõistlikuks ega näe siin tagamõtteid. Kohus nõustub D.D.i väitega, et näiteks A.Galantsevi ettekanne ja G.Komkova seletus on kirjutatud ühe ja sama käekirjaga, kuid kohus ei tee sellest järeldust, et see rikub kaebaja õigusi. Kohtule on usaldusväärne selgitus, et ametnike eesti kirjakeele oskus võib olla probleemiks, mistõttu kirjutab see isik, kes valdab kirjakeelt õigemini ning suudab lühidalt ja täpselt formuleerida, mis juhtus. Tähtis on ikkagi mõlema isiku vastutus, mis tuleneb kirjapandu kinnitamisest oma allkirja andmisega. Kuna isikud on dokumendid allkirjastanud, siis vastutavad nad isiklikult kirjapandu eest. Kohus nõustub ka väitega, et seletus/ettekanne ei peaks olema numbrita, kuid ei ole kahtlust selle kirjutamise ajas ning kuulumises antud episoodide juurde. Kaebaja on püstitanud kunstliku probleemi ka küsimuses, miks ametnik kirjutas õhtul temaga läbi viidud vestlusest ning kordas sama teise päeva hommikul. Kohus selgitab kaebajale, et õhtune ettekanne oma sisult ei viita nn teise päeva sündmuste ettenägemisele ja kirjeldamisele. Kui järgmise päeva hommikul ikkagi kaebaja enda sõnade kohaselt ta ei andnud ära lattu kõiki asju, siis kirjutas valvur selle sündmuse kohta konkreetse ettekande ja fikseeris sündmuse rikkumisena. Selle ettekande sisulist õigsust ei ole kaebaja seadnud kahtluse alla, kuna ta kinnitas, et ei andnud kõiki asju lattu. Kohus on asjade äraandmise kohustuse küsimust ülalpool käsitlenud ja ei korda enam siinkohal kõiki üksikasju. Kohus leiab, et alusetud on ka D.D.i süüdistused selles, et käskkirjade tekst või sisu jäid talle arusaamatuteks ja neid ei tõlgitud vene keelde. Tunnistaja O.K. on andnud ütlused kohtus, mille kohaselt oli tema mõlemi käskkirja tutvustajaks, selle kohta on ka märge käskkirjadel. O.K. tutvustas käskkirja nr 229-d 15.03.2006.a. (Tlk 4) ja käskkirja nr 259-d 10.04.2006.a. (tlk 5) ja kaebaja kinnitas oma allkirjadega nende saamist. O.K. valdab vene keelt ja suuliselt tõlkis haldusaktide sisu. Araabia tähestiku numbrid on ühesuguselt mõistetavad mõlemas keeles. Kaebaja on seejuures hästi omandanud kinnipidamise ajal korralduste andmise ajaks eesti tavakeele ja isegi õiguskeele terminid, tunneb seaduste lühendeid, paragrahvide olemust ja kohtul ei ole kahtlust ka selles osas, et kaebaja ei saanud veenduda ja aru käskkirja kantud numbrite ja õiguslike viidete olemusest ja süüdistuse sisust. Kaebaja esitas kohtule kaebuse ja sellest nähtub, et ta sai igati aru, missuguse teo eest ta oli karistatud. Kirjalikust tõlkest aga keelduti ja selles vaidlust ei ole. Kohus leiab, et kui D.D. nõuab ka kirjalikke tõlkeid, siis sellist selgesõnalist nõuet ta ei esitanud, sellist nõuet ei kinnita ka tema märkused, mis tehtud käskkirjadele. Kirjaliku tõlke kohene mitteesitamine ei rikkunud seejuures kaebaja õigusi. Kirjalik käskkirja tõlkimine ei ole seaduse alusel kohustuslik, kuna vangla saab esitada käskkirja sisu koheselt suuliselt; seda tunnistaja sõnade kohaselt ka antud juhul tehti ja kohus loeb sellise tõlkimise antud käskkirjade puhul piisavaks. Käskkirjad on sisult lihtsad ja mõistetavad, numbrite osas ei saanud tekkida ega tekkinud kaebajal probleemi, kuna numbrid on vene ja eesti keeles ühe ja sama tähendusega. Seega ei nõustu kohus kaebajaga, et käskkirjad ei olnud täitmisele pööratavad põhjusel, et nad olid täideviimise ajaks kirjalikult tõlkimata. Kaebaja teabenõudele 9 tlk 76 Tallinna Vangla vastab, et kirjalikke tõlkeid ta ei tee. D.D.i pöördumise alusel oli antud temale vastus, milles kinnitatakse kirjaliku tõlke tegemisest keeldumist, kuid see ei tähenda, et käskkirjad olid tõlkimata nende täitmise ajaks käskkirjade tutvustamisel suuliselt K. poolt. Kui kaebaja sai ka hiljem veelkord käskkirjade tõlked, ei tähenda see, et karistuse määramisel oli talle käskkirjade sisu teadmata ja vene keelde suuliselt tõlkimata. Seejuures D.D. kinnitas, et ta suhtles käskkirjade saamisel tunnistajaga; ametniku emakeeleks on vene keel ja ametnik kõneleb D.D.iga ka vene keeles; D.D.il ei ole tekkinud probleeme keelekasutusest ametnikuga ehk kui kinnipeetav kõneleb ametnikuga vene keeles, siis saab temale vastata ka vene keeles. Kuigi kaebaja on teises kohtuasjas tehtud kohtuniku seisukohast järeldanud, et käskkiri tuleks kirjalikult tõlkida ja enne tõlke esitamist ei ole see täitmisele pööratav, ei ole asjaolud siiski samased. Kohus leiab, et ka muud kaebaja toodud asjaolud ei anna alust käskkirjade tühistamiseks ning väited, et ajutine ladu ei taga asjade säilimist või et selle uksed ei ole suletud, ei ole käesoleva kohtuasja küsimuseks. Kui kaebaja soovib vaidlustada asjade tagamisest tekkinud probleeme, tuleb tal seda teha eraldi vaidlustega. Kaebaja ei ole ju käesolevas asjas jätnud korraldusi täitmata põhjusel, et tema asjad äraandmisel ajutisse lattu ei säili. Seega peab kohus õiguspäraseks kaebaja karistamist, ehkki kaebaja ise tõlgendab Kodukorra p 3.10 teistsugusena ega usalda vangla tõlgendust. Kohus on märkinud, et kaebaja pidi eeldama kehtiva normi ja ametnike antud korralduste seaduslikkust ja need täitma. Kohus nõustub, et kodukorra viidatud konkreetne punkt 3.10 ei märgi ära mõistet, missugused konkreetsed asjad on nn isiklikud kinnipeetava asjad ja missugused on vangla poolt temale käsutada antud asjad, ei ole selle tõttu jäetud küsimus regulatsioonita. Punktis 3.10 märgitakse ära kohustus anda ära asjad, mis kinnipeetava vanglast lahkumisel ei ole vajalik kaasa võtta; see kohustus hõlmab neid asju, mis on tema „käsutuses“, so (vangla asjad) ja neid asju, mis on tema isiklikud asjad ja kui kinnipeetavale on selge, et ta neid asju vanglast lahkumisel ei vaja, siis tuleb asjad anda ajutisse lattu. Kohus ei saa siinkohal teha vanglale ettekirjutust, missugust ladu peaks vangla kasutama juhul, kui kinnipeetav lahkub kohtusse või kui kinnipeetav lahkub lühiajalisele väljasõidule või –väljaviimisele. Kui vangla kasutab ühel juhul ühte ladu ja teisel juhul teist ladu, siis on see otstarbekuse küsimus ja see on vangla direktori otsustada. Kodukorra vaidlusalune punkt reguleerib muuhulgas asjade paigutamise kohta. Kui kinnipeetavale jäid arusaamatuks Kodukorra p-des 3.1-3.14 märgitud termini „isiklikud asjad“ kasutus ametnike poolt, siis tuli tal usaldada ametnike vastavaid nõudmisi ja selgitusi. Kohus kordab veelkord, et kambrikaardile kantud asjadena on kaebajale kuuluvad isiklikud asjad kinnipidamise ajal nii tema poolt vanglasse kaasa toodud asjad kui ka vanglas temale kasutamiseks (käsutamiseks) antud see vangla vara, mille ta saab allkirja vastu oma käsutusse ja kaebaja saab alati kontrollida kaardi alusel, missugused asjad on nn isiklikud asjad. 6) HKMS § 92 lg 1 kohaselt pool, kelle kahjuks kohtuotsus tehti kannab menetluskulud. HKMS § 95 lg 1 kohaselt, kui kaebaja oli riigilõivu tasumisest vabastatud, mõistab kohus kaebuse rahuldamise korral teiselt poolelt tasumisele kuulunud riigilõivu riigituludesse. Kuna kaebus jääb rahuldamata, siis ei saa riigilõivu välja mõista vastustajalt. Kuivõrd vastustaja ei ole käesolevas asjas kohtukulude väljamõistmist taotlenud ega kuludokumente esitanud, siis kohtukulude väljamõistmise küsimust ei tõusetu. Karin Kalmiste Kohtunik 10
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.