3-06-821/8

3-06-821 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtukoosseis Hurma Kiviloo Otsuse tegemise aeg ja koht

1. november
2. a, Tallinn Haldusasja number 3-06-821 Haldusasi A.J. kaebus Põhja Politseiprefektuuri politseiprefekti 05.04.
3. a käskkirja nr 766p tühistamiseks. Asja läbivaatamise kuupäev
4. oktoober 2006 Menetlusosalised Kaebuse esitaja A.J. Vastustaja Põhja Politseiprefektuur (esindaja Tiina Vellet) RESOLUTSIOON Jätta A.J. kaebus täielikult rahuldamata ja kaebuse esitaja kohtukulud tema enda kanda (HKMS § 26 lg 1 p 6, § 92 lg 1). Edasikaebamise kord Otsuse peale võib 30 päeva jooksul, arvates selle avalikult teatavaks tegemisest 17.11.2006, esitada apellatsioonkaebuse vahetult Tallinna Ringkonnakohtule (HKMS § 31 lg 4). ASJAOLUD
5. Põhja Politseiprefektuuri (edaspidi – Põhja PP) politseiprefekt Raivo Küüt määras oma 05.04.
6. a käskkirjaga nr 766p Põhja PP korrakaitseosakonna kiirreageerimistalituse konstaabel A.J.`le vääritu teo toimepanemise eest distsiplinaarkaristuse noomitus politseiteenistuse seaduse (edaspidi - PolTS) § 84 p 1 alusel /tl 5/.
7. A.J. vaide eelnimetatud käskkirja peale jättis politseipeadirektor Raivo Aeg 18.04.2006 vaideotsusega nr PA7.2-7.1.2/1684 rahuldamata /tl 6-7/.
8. 02.05.2006 esitas A.J. Tallinna Halduskohtule kaebuse Põhja PP politseiprefekti 05.04.
9. a käskkirja nr 766p tühistamiseks /tl 1-4/.
11. mai 2006 määrusega võttis kohus kaebuse menetlusse /tl 13/, 05.06.2006 esitas Põhja PP kohtule kaebuse kohta kirjaliku seletuse /tl 18-19/. 1 MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD Kaebuse esitaja A.J. on seisukohal, et käskkiri nr 766p on õigusvastane ning kuulub tühistamisele. Vaidlustatud käskkiri piirab avaliku teenistuse seaduse (edaspidi - ATS) §§ 37 lg-s 2, 45 lg-s 2, 46 lg-s 1 ning 83 lg-s 1 sätestatud kaebaja õigusi. Asjaolu, et nii distsiplinaarjuurdluse kokkuvõtet kui ka käskkirja nr 766p tutvustati kaebajale üheaegselt (s.t distsiplinaarjuurdluse kokkuvõttega tutvustati kaebajat pärast distsiplinaarkaristuse määramist), ei ole kooskõlas politseipeadirektori 10.11.1998 käskkirjaga nr 270 kinnitatud ning 04.06.2002 käskkirjaga nr 127 muudetud „Politsei distsiplinaarjuurdluse läbiviimise juhendi" (edaspidi - Juhend) mõttega. Kaebajal puudus reaalne võimalus esitada omapoolseid vastuväiteid distsiplinaarjuurdluse kokkuvõttes esitatud väidete suhtes ning seetõttu on oluliselt rikutud kaebaja õigust õiglasele menetlusele. Viitega Riigikohtu 17.11.2003 otsuses asjas nr 3-3-1-74-03 märgitule kaebaja leiab, et õiglase menetluse põhimõtte kohaselt isikul peab olema võimalik tutvuda väidetava süüteo faktis alustatud distsiplinaarjuurdluse materjalidega ning esitada omapoolseid selgitusi ja tõendeid, mis puudutavad tema poolt väidetavalt toime pandud tegu ja sellele antavat õiguslikku hinnangut. Vastustaja rikkus haldusmenetluse seaduse (edaspidi - HMS) § 40 lg 2 nõudeid. Käskkiri on õigusvastane muuhulgas ka seetõttu, et väidetava süüteoga seonduva informatsiooniga tutvumiseks võimaluse andmata jätmine on selline menetlusviga, mis toob endaga kaasa haldusakti tühistamise, kuna võib mõjutada asja otsustamist. Käskkiri 766p on puudulikult motiveeritud. Viitega politseiseaduse (edaspidi - PolS) §-le 12, alkoholiseaduse §-le 70 ja Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 12.03.96 otsusele nr 3-1-1-32-96 leiab kaebaja, et on ilmne, et haiglas kehtib avalik kord. Kahtlemata arsti haiglas (patsientide vastuvõtul) joobnud olekus viibine solvab inimväärikust ja ühiskondlikku moraalitunnet. Seega nõustuda ei saa distsiplinaarjuurdluse läbiviija seisukohaga, et arsti väidetav alkoholijoove on üksnes AS Medicumi sisene distsiplinaarküsimus, mille lahendab AS Medicumi juhtkond avalduse alusel, vaid on ka avaliku korra rikkumine, millele politsei peab reageerima. Kaebaja iseloomustus annab alust väita, et alkoholijoobe väliste tunnuste tuvastamise vastu kaebaja ei eksinud. Kaebaja tegutses PolS § 12 ja eetikakoodeksiga kooskõlas ning õiguspäraselt esitles ennast politseiametnikuna doktor T.V.le viimase alkoholijoobe kahtluse korral. Eeltoodust järeldub, et kaebaja ei rikkunud avaliku teenistuse eetikakoodeksi (edaspidi – Eetikakoodeks) p-de 4 ja 5 ning Põhja PP sisekorraeeskirja (edaspidi – SKE) p 14.8.5 nõudeid. Distsiplinaarjuurdluse läbiviija on asunud seisukohale, et kaebaja pani toime ATS § 84 lg 3 järgi kvalifitseeritava distsiplinaarsüüteo - vääritu teo. Distsiplinaarjuurdluse kokkuvõttes toodud väidete kohaselt kaebaja väidetav süütegu seisneb selles, et ta „pöördus tagasi AS Medicumi ja esitas T.V.le ametitõendi", millega „alustas tegevust, milleks tal oleks olnud õigus eraisikuna, kuid ei olnud õigust politseiametnikuna". Arusaamatuks jääb, kuidas ametitõendi esitamine mõjutab oluliselt avalikkuse poolt asutusele või ametnikule antavat hinnangut. Distsiplinaarjuurdluse kokkuvõte ja käskkiri nr 766p ei sisalda sellist teavet, mille alusel oleks võimalik kindlaks teha, kuidas ning millisel määral kaebaja poolt ametitõendi esitamine kahjustas asutuse mainet ja usaldusväärsust. Samuti ei ole võimalik tuvastada, millal ja millistel põhjustel T.V. esitas suulise kaebuse kaebaja peale ning milline tegevus väidetavalt diskrediteeris ametnikku või ametiasutust T.V. silmis (kas ametitõendi esitamine või joobe tuvastamise protseduur, millisesse kaebaja ei sekkunud?). Vastustaja Põhja PP vaidleb kaebusele vastu ning leiab, et A.J. karistamine on olnud õiguspärane. Töötajate distsiplinaarvastutuse seaduse (edaspidi - TDVS) § 12 lg-st 1 tulenevalt ei ole õige kaebaja väide, et juurdluse kokkuvõtte tutvustamine koos karistuse määramise käskkirjaga 2 tähendab juurdluse kokkuvõtte tutvustamist peale karistuse määramist. Distsiplinaarjuurdluse materjalidest nähtub, et kaebaja on saanud omapoolseid selgitusi anda kolmel korral. Selgituste sisust nähtub selgelt, et kaebajale on teada, mis küsimuses distsiplinaarjuurdlust läbi viiakse. Seega ei saa nõustuda kaebuse väitega, et on rikutud A.J. õigust õiglasele menetlusele. Kaebuse viide Riigikohtu otsusele 3-3-1-74-03 ei ole asjakohane, kuna see käsitleb juhtumit, mille puhul on distsiplinaarkaristus määratud ilma igasuguse juurdluse all oleva isiku seletuseta. Distsiplinaarkaristuse määramine ja konkreetse karistuse valik on haldusorgani juhi kaalutlusotsus. Karistuse määramise aluseks läbi viidava juurdluse käigus tehtud järelduste ja temale määratud karistusega ei peagi isik nõustuma. Tegemist ei ole kokkuleppemenetlusega. Kaebaja seisukoht on olnud teada ja seda on arvesse võetud. Tulemusega mittenõustumise puhuks on seadusandja loonud kindla edasikaebamise korra. Kordamata distsiplinaarjuurdluse kokkuvõttes toodud põhjendusi jääb vastustaja oma seisukoha juurde, et A.J. on läinud oma tegevusega vastuollu Eetikakoodeksi p-dega 4 ja 5 ning pannud toime vääritu teo. SKE p 14.8.5 kohaselt loetakse muuhulgas väärituks teoks ATS § 84 punkt 3 mõttes ametiseisundi kuritarvitamist (ärakasutamist) isiklikes huvides. Niisuguse teo eest võib ametniku teenistusest vabastada. Konkreetse juhtumi puhul on sündmuse asjaolusid, ametniku poolt antud selgitusi, tema teenistuskäiku ja temale antud iseloomustust arvesse võttes A.J.le määratud kergeim võimalik karistus – noomitus. A.J. on distsiplinaarkaristuse teenistusliku järelevalve korras vaidlustanud. Politseipeadirektor on vaideotsuses nõustunud Põhja Politseiprefektuuri seisukohaga ja jätnud karistuse muutmata. KOHTU PÕHJENDUSED
12. Kohus on seisukohal, et A.J. kaebus on põhjendamatu ja see tuleb jätta täielikult rahuldamata. Kohus nõustub sealjuures põhimõtteliselt vastustaja argumentatsiooniga. Põhja PP politseiprefekti 05.04.
13. a käskkiri nr 766p on õiguspärane haldusakt, mille tühistamiseks puudub alus. Õiguspärane haldusakt ei riku ega saagi rikkuda kaebuse esitaja subjektiivseid õigusi. Kohus motiveerib oma eelmärgitud seisukohta alljärgnevaga.
14. Põhja PP politseiprefekti 05.04.
15. a käskkiri nr 766p on antud lähtudes distsiplinaarjuurdluse käigus kogutud materjalidest, võttes arvesse kõiki asjaolusid, A.J.le antud iseloomustust ning tema eelnevat teenistust ja kooskõlas PolTS § 42 p-ga 1, § 43 lg-ga 1, § 44 lgga 1 ja ATS § 84 p-ga
16. Käskkirjas on leitud, et Põhja PP korrakaitseosakonna kiirreageerimistalituse konstaabel A.J. on läinud vastuollu Eetikakoodeksi p-dega 4 ja 5 ning SKE p-ga 14.8.5, millega on toime pannud ATS § 84 p 3 järgi kvalifitseeritava distsiplinaarsüüteo - vääritu tegu. Nähtuvalt PolTS § 42 p-st 1 politseiametnikule määratavaks esimeseks, st kergeimaks distsiplinaarkaristuseks on noomitus. Vastavalt PolTS § 43 lg-le 1 politseiametnikule võib distsiplinaarkaristuse määrata distsiplinaarsüüteo eest. PolTS § 44 lg 1 kohaselt selle seaduse § 42 p-des 1 ja 2 nimetatud distsiplinaarkaristuse määramise õigus on asutuse juhil ning punktis 3 nimetatud distsiplinaarkaristuse määramise õigus on politseiametniku ametikohale nimetamise õigust omaval asutuse juhil. ATS § 12 lg 3 p-st 4 tulenevalt laieneb see seadus politseiametnikele niivõrd, kuivõrd põhiseaduse või seadustega ei sätestata teisiti. ATS § 13 lg 1 kohaselt tööseadused laienevad ametnikele niivõrd, kuivõrd selle seaduse või avalikku teenistust reguleerivate eriseadustega ei sätestata teisiti. Vastavalt ATS § 84 p-le 3 on distsiplinaarsüüteoks vääritu tegu, s.o. süüline tegu, mis on vastuolus üldtunnustatud kõlblusnormidega, ametnikule esitatavate eetiliste nõuetega või 3 diskrediteerib ametnikku või ametiasutust, sõltumata sellest, kas niisugune tegu pandi toime teenistuses või väljaspool teenistust. Eetikakoodeksi p-des 4 ja 5 on sätestatud vastavalt, et avalikku võimu tohib kasutada ainult avalikes huvides ning et avaliku võimu teostamine toimub alati seaduse alusel. SKE p 14.8 kohaselt Põhja PP-s loetakse väärituks teoks, mis annab ametiasutusele õiguse vabastada teenistuja teenistusest, tegu, mis on vastuolus üldtunnustatud kõlblusnormidega või diskrediteerib teenistujat või ametiasutust. Vääritu tegu on teenistusest vabastamise aluseks ka siis, kui see pandi toime väljaspool ametikohustuste täitmist. Vastavalt SKE p-le 14.8.5 igal juhul on vääritu tegu ametiseisundi kuritarvitamine (ärakasutamine) isiklikes huvides. Arvestades asjaolu, et kaebajale on süüks pandud just vääritut tegu, mis väljendus oma ametiseisundi kuritarvitamises, st ärakasutamises isiklikes huvides ja mis diskrediteeris ametnikku, siis on kohus seisukohal, et käskkirjas on viidatud asjakohastele õigusnormidele. A.J.le on distsiplinaarkaristuse määranud selleks pädev ametiisik. Kohus leiab, et vaidlustatud käskkiri on antud TDVS §-s 6 ning Juhendi p-des 16 ja 17 sätestatud tähtaega järgides. Käskkiri vastab TDVS §-s 11 sätestatud nõuetele, samuti HMS kohaselt haldusaktile üldiselt esitatavatele nõuetele, sisaldades nii õiguslikku kui ka faktilist põhjendust. Neil asjaoludel on tegemist formaalselt õiguspärase haldusaktiga.
17. Järgnevalt peatub kohus täpsemalt käskkirja nr 766p väidetaval motiveerimatusel ja väidetaval menetlusnormide rikkumisel vastustaja poolt. HMS § 55 lg 1 kohaselt peab haldusakt olema selge ja üheselt mõistetav. Selleks tuleb haldusakti põhjendustes ära märkida haldusakti andmise faktiline ja õiguslik alus. Kuid haldusakti motiveerimine ei ole siiski mingi asi iseeneses, vaid selle nõude järgimine peab tagama võimaluse haldusakti adressaadil aru saada haldusakti andmise alustest ja motiividest, haldusakti vaidlustada (realiseerida põhiõiguslikku kaebeõigust) ja kohtul haldusakti õiguspärasust kontrollida. Motiveerimata haldusakt on õigusevastane just sel põhjusel, et pole võimalik kontrollida, miks ja millisel õiguslikul alusel on haldusakt antud. Seetõttu on kõrgeim kohus märkinud, et koormava haldusakti põhjendus peab sisaldama nii faktilist kui ka õiguslikku motivatsiooni. Faktilises motiveeringus peavad olema ära näidatud asjaolud, mis toovad kaasa akti aluseks oleva õigusnormi kohaldamise. Oluline on ka faktilise ja õigusliku motivatsiooni omavaheline loogiline sidumine, mis peab haldusakti adressaati ja aktiga tutvujat veenma, et juhtumi asjaolud koostoimes kohaldatavate õigusaktidega toovad tõepoolest kaasa just sellesisulise haldusotsustuse tegemise (haldusasi nr 3-3-1-12-02). Riigikohtu halduskolleegiumi otsuses haldusasjas nr 3-3-1-66-03 on aga leitud, et haldusakti põhjenduse võib esitada ka menetlusosalisele kättesaadavas dokumendis, millele on haldusaktis viidatud. Samuti on kohus asunud seisukohale, et juhtumil, kui otsuse põhjendused on tuletatavad haldusaktile lisatud dokumentidest, ei too motiveeringu haldusaktis esitamise ebapiisavus vältimatu järelmina kaasa haldusakti tühistamist. Ühes teises lahendis (haldusasi nr 3-3-1-27-01) on Riigikohtu halduskolleegium märkinud, et põhjalikumate sisuliste motiivide puudumine ei too kaasa haldusakti tühistamist, kui vaidlustatud akt on selles toodud õiguslike aluste ja akti andmise põhjuste osas üheselt mõistetav. Kaevatud käskkirja andmise alusena on sõnaselgelt näidatud distsiplinaarjuurdluse nr 06-033 kokkuvõte. Seega on eelnimetatu kõnealuse käskkirja nr 766p lahutamatu osa. Käesoleval juhul ei ole vaieldav asjaolu, et kaebajat tutvustati distsiplinaarjuurdluse kokkuvõttega samaaegselt vaidlustatud käskkirja tutvustamisega 05.04.
18. Asjaolu, et A.J. on täielikult saanud aru, mille eest ja mille alusel teda on karistatud, ning et tal on olnud võimalik teostada oma kaebeõigust sisuliselt, nähtub tegelikult nii vaide esitamisest kui ka üksikasjalikust kohtukaebusest. Seega asjaolu, et kaevatud käskkirjas ei ole sõna-sõnaliselt kajastatud distsiplinaarjuurdluse kokkuvõttes märgitut, ei tähenda, et käskkiri oleks motiveerimata, et 4 käesoleval juhul osutuks kaevatud käskkiri kontrollimatuks või et see oleks olnud kaebajale arusaamatu.
19. Kohus ei nõustu ka kaebaja väitega, et tema karistamisel on rikutud menetlusnorme ja sealjuures veel nii, et see on viinud ebaõige otsustuse tegemiseni. Ekslik on kaebaja väide, et distsiplinaarjuurdluse kokkuvõttega tutvustati teda pärast distsiplinaarkaristuse määramist. Vastavalt TDVS § 12 lg-le 1 distsiplinaarkaristus on määratud päevast, mil töötaja andis allkirja dokumendile, millega tööandja vormistas karistuse. Et kaebajale tutvustati 05.04.2006 käskkirja ja selle aluseks olnud distsiplinaarjuurdluse kokkuvõtet allkirja vastu 05.04.2006, siis toimus see küll samal päeval, kuid mitte pärast karistuse määramist. Puudub ka vastuolu Juhendiga, sh asjassepuutuvate p-dega 22, 23, 25 jj. Juhend kohustab distsiplinaarjuurdluse kokkuvõtte pärast selle allkirjastamist viivitamatult esitama distsiplinaarjuurdluse algatanud isikule, samuti tutvustama seda teenistujale, kelle suhtes juurdlus on läbi viidud. Nii on antud juhul ka toimitud. Sõna „viivitamatult“ ei käi distsiplinaarjuurdluse kokkuvõtte teenistujale tutvustamise kohta. Juhendist ei tulene, et pärast kokkuvõtte allakirjastamist selle koostaja poolt, peaks isikult veel selgitusi küsima. Kaebuse esitajale on olnud tagatud ärakuulamisõigus. A.J. on 29.03.
20. a allkirja vastu tutvunud 22.03.2006 distsiplinaarjuurdluse nr 06-033 algatamise käskkirjaga nr 299t /tl 42/. Samaaegselt tutvustati teda ka distsiplinaarjuurdluse all oleva isiku õiguste ning karistuse määramise käskkirja vaidlustamise korraga /tl 43/. Seega oli ta teadlik juurdluse algatamise/läbiviimise ajendist ja alustest, mis on eelduseks ärakuulamisõiguse, sh Juhendi p 23 ap-s 1 nimetatud õiguse (anda asja kohta kirjalikke seletusi ja esitada omapoolseid tõendeid), sisuliseks realiseerimiseks. Distsiplinaarjuurdluse materjalidest nähtub, et A.J. on saanud konkreetse sündmuse kohta anda omapoolseid selgitusi koguni kolm korda: veel enne distsiplinaarjuurdluse algatamist, kui tema tegevuse peale oli esitatud kaebus, 08.03.2006.a ettekandes /tl 38/ ja 16.03.
21. a, samuti 29.03.2006.a juurdluse läbiviija politseijuhtivinspektor Karin Laugas`e juures /tl 47, 48/. Et kaebaja oli andnud kirjalikke ja suulisi seletusi juba enne ametliku juurdluse algatamist, siis see tõendab veelkord, et kaebaja oli hästi informeeritud sellest, milles on küsimus ja mida talle süüks pannakse. Seepärast on arusaamatu kaebaja väide, et ta ei teadnud, et teda võidakse selle eest karistada. Isegi kui eeldada, et kaebaja oleks pidanud saama anda oma seletuse/arvamuse veel ka distsiplinaarjuurdluse kokkuvõtte kohta, siis kaebajale selle võimaluse andmata jätmine ei viinud otsuse tegijat ebaõigetele järeldustele ega väära otsuse tegemiseni. Kaebaja väited ja seisukohad võrreldes esialgsetes seletustes esitatuga ei ole muutunud. Ta ei ole toonud esile uusi asjaolusid ega tõendid, mis oleks jäänud tähelepanuta, nagu nähtub vaideotsusest ja kohtukaebusest. Õige on vastustaja väide, et kaebuse viide Riigikohtu otsusele 3-3-1-74-03 ei ole asjakohane. Nimetatud otsuses on kõrgeim kohus märkinud: „Ringkonnakohus on tuvastanud rikkumiste olemasolu distsiplinaarasja menetlemisel, mis seisnesid seletuse võtmata jätmises ning selliste asjaolude mittearvestamises, mis olid olulised rikkumise hindamisel kaebuse esitaja kasuks. Samas leidis ringkonnakohus, et menetlusvead ei olnud sellised, et nende puudumine viinuks tõenäoliselt teistsuguse distsiplinaarkaristuse määramisele.“ (Viimatinimetatud seisukohaga Riigikohus ei nõustunud.) Käesoleval juhul ei ole aga jäetud kaebajalt seletus võtmata ega arvestamata sellised asjaolud, mis olid olulised rikkumise hindamisel kaebuse esitaja kasuks. Vastupidi, kaebajal oli võimalus distsiplinaarmenetluse käigus ja enne seda esitada omapoolsed seisukohad ja tõendid, mis puudutavad tema poolt väidetavalt toime pandud tegu ja sellele antavat õiguslikku hinnangut. Teda oli eelnevalt teavitatud, millistes rikkumistes teda süüdistatakse. Õige on ka vastustaja väide, et distsiplinaarkaristuse määramine ja konkreetse karistuse valik on haldusorgani juhi kaalutlusotsus, millega isik ei pea nõustuma. Tema nõusolekut ei eeldatagi. Isikule on tagatud mittenõustumise korral edasikaebeõigus, mida A.J. on antud juhtumi puhul saanud ka 5 täielikult realiseerida. Neil asjaoludel kohus ei jaga A.J. seisukohta, et kõnealusel juhul on rikutud kaebaja õigust õiglasele menetlusele.
22. Järgmisena distsiplinaarsüüteost. Kaevatud käskkirjas märgitu kohaselt A.J. käitus politseiametnikule ebasobival moel ja diskrediteeris ennast kui ametnikku. Tema vääritu tegu väljendus alljärgnevas ja oli pandud toime järgmistel asjaoludel: „A.J.l oli paar kuud tagasi broneeritud aeg 06.03.2006 kella 16.45 AS Medicumi doktor T.V. vastuvõtule. A.J. seletuse kohaselt ei võtnud arst teda kokkulepitud ajal vastu ning kell 16.55 küsis A.J., kas ta võib kabinetti siseneda. Väidetavalt T.V. selgitas, et oodaku A.J. ukse taga kuna temal on kohvipaus. Kell 17.15 pääses A.J. doktori vastuvõtule. Kabinetis ei jäänud A.J. rahule doktori poolt pakutava teenuse kvaliteediga ning seletab, et algusest peale oli T.V. suhtumine ebameeldiv ning tema juures oli tunda alkoholilõhna; silmavalged ja nägu punetasid. A.J.l tekkis kahtlus, et doktor võis olla tarvitanud alkoholi. A.J. soovis peale vastuvõttu saada kontakti peaarstiga, et esitada kaebus T.V. kohta, kuid majas ei olnud enam kedagi. A.J. lahkus, kuid olles teel koju mõtles ümber ning läks tagasi kuna sai aru, et tai ei ole hiljem arsti võimalikku joovet millegagi tõendada. Kuna tal väidetavalt muid dokumente kaasas ei olnud, siis esitas ta oma ametitõendi ja palus arstil näidata oma dokumente. A.J. võttis ühendust juhtimiskeskusega, esitles ennast ning palus kohale saata politseipatrulli, kes tuvastaks arsti võimaliku joobe. Vastuvõtule minnes ja seal viibides esines A.J. tavakodanikuna, kellel on õigus teha kriitikat ja avaldusi arsti - nagu iga muu elukutse esindaja - suhtes, kui ta ei ole tema töö kvaliteediga rahul. Kui A.J.l kujunes arvamus, et arst võib olla tarvitanud alkoholi, siis oli ta teadlik, et see on AS Medicumi sisene distsiplinaarküsimus, mille lahendab AS Medicumi juhtkond tema avalduse alusel. Tagasi haiglasse pöördunud A.J. esitles ennast juba politseiametnikuna kuna ametitõend ei ole isiku tuvastamise vahend vaid isiku identifitseerimiseks ametiülesandeid täitva võimuesindajana. Ametiisikuna tutvustas A.J. ennast ka siis, kui pöördus juhtimiskeskuse poole palvega kohale saata politseipatrull. Alates hetkest, kui A.J. esitas T.V.le ametitõendi, alustas ta tegevust, milleks tal oleks olnud õigus eraisikuna, kuid ei olnud õigust politseiametnikuna.“
23. Kaebaja on seisukohal, et ta täitis eelmärgitud juhtumil oma kohustust politseiametnikuna vastavalt PolS § 12 lg-le 3, mille kohaselt, kui politseiametnik või vastava väljaõppe saanud politseikadett osutub õigusrikkumise pealtnägijaks, on ta kohustatud ajast ja kohast sõltumata asuma teenistuskohustuste täitmisele. Kaebaja arvates oli tegemist alkoholiseaduse §-s 70 sätestatud väärteoga: avalikku kohta joobnud olekus ilmumise eest, millega solvatakse inimväärikust ja ühiskondlikku moraalitunnet, -karistatakse rahatrahviga kuni 100 trahviühikut või arestiga. Sellega seoses alustas tema politseiametnikuna sisuliselt väärteomenetlust /tl 71/. Kohus nende väidetega ei nõustu. Väärteomenetluse seadustiku (edaspidi VtMS) § 58 lg 1 järgi väärteomenetlust alustatakse esimese menetlustoiminguga, vastavalt lg-le 2 esimest menetlustoimingut tehes teatatakse menetlusalusele isikule tema õigused ja kohustused vastavalt selle seadustiku §-le
24. Sealjuures menetlusalusel isikul on muu hulgas õigus teada, millist väärteoasja tema suhtes menetletakse, anda ütlusi, esitada tõendeid ja taotlusi, tutvuda menetlustoimingu protokolliga ning teha menetlustoimingu tingimuste, käigu, menetlustulemuste ning menetlustoimingu protokolli kohta avaldusi, mis protokollitakse. VtMS §-st 49 tulenevalt menetlustoimingu kohta koostatakse protokoll, millesse menetlusosalisele tema õiguste ja kohustuste selgitamise kohta võetakse protokolli sissejuhatusse menetlusosalise allkiri. Käesoleval juhul puuduvad igasugused tõendid, et A.J. oleks viinud läbi korrakohast väärteomenetlust. Kaebaja ei reageerinud politseiametnikuna väidetavale seadusrikkumisele kohe, siis, kui ta selle „avastas“, vaid ajaliselt palju hiljem. 6 Nimetatud asjaolu kinnitab distsiplinaarjuurdluse kokkuvõttes ja kaevatud käskkirjas märgitut, et hilisemal sekkumisel tegutses A.J. ametiseisundit ja sellega kaasnevat võimu kasutades isiklikes huvides, st ajendatuna isiklikust solvumisest. Kuna A.J. soovis vahetult peale vastuvõttu saada kontakti peaarstiga, et esitada kaebus T.V. kohta, siis on distsiplinaarjuurdluse kokkuvõttes õigesti märgitud, et „siis oli ta teadlik, et see on AS Medicumi sisene distsiplinaarküsimus, mille lahendab AS Medicumi juhtkond tema avalduse alusel“. Asjaolu, et A.J. lahkus majast, kui ta peaarsti ei leidnud, üksnes kinnitab seda. Nagu ka A.J. 07.03.2006 kaebus AS Lasnamäe Tervisekeskus peaarstile /tl 49-50/. Isikliku motiivi olemasolu on kaebaja kinnitanud tegelikult oma enda seletustes. Nii on kaebaja juba oma esimeses selgituses, 08.03.2006 ettekandes märkinud: „mina püüdsin kaitsta oma õigusi, millised minul on ka olemas ning käitusin nagu käituks iga ennast vääriv inimene“. Ka ettekande muust osast nähtub, et kaebaja ei olnud rahul talle arsti poolt osutatava teenusega. 29.03.2006 seletusest ilmneb, et pärast kaebaja tagasipöördumist meditsiiniasutusse arstikabinetis politsei ametitõendi esitamise järgselt ei selgitanud kaebaja dr T.V.le seda, et politseiametnik A.J. asub tema suhtes menetlema alkoholiseaduse § 70 tunnustele vastavat väärtegu. Selle asemel küsinud kaebaja arstilt, mis õigusega nemad inimeste arvelt teevad kohvipausi ja kuidas nad inimestega nii ebaviisakalt käituvad ja kuidas ta saab olla tööl alkoholijoobes. Ka kohtuistungil antud seletuses rõhutas kaebaja, et ta lahkus arsti juurest masendunult, kuna arst oli käitunud ebamoraalselt ja solvanud tema moraalitunnet. Peaarsti tahtis ta kutsuda selleks, et saada tunnistajat tõendamaks edaspidi esitatava kaebuse põhjendatust /tl 71/. Konflikt oli tekkinud temal kui eraisikul /tl 73/. Seega arsti vastuvõtul viibis kaebaja eraisikuna ja ka eraisikuna oleks ta saanud esitada väljakutse politsei juhtimiskeskusele. Samas politseiametniku ametitõend ei ole isikut tõendav dokument, vaid vahend isiku identifitseerimiseks ametiülesandeid täitva võimuesindajana. Liiatigi polnud tal vaja oma isikut tõendada, kuna ta oli alles olnud arsti vastuvõtul. Et A.J. asus isiklikul pinnal tekkinud konflikti lahendama erahuvides võimuvolitusi kasutades (töötõendit esitades), on ta pannud toime talle süüks pandud distsiplinaarsüüteo. Siinjuures vajab veel märkimist, et kuigi kaebaja isegi kohtus jäi kindlaks oma arvamusele, et dr T.V. oli tol päeval joobes („Arsti visiidil ma sain teada, et isik oli alkoholijoobes“, tl 70/, ei ole nimetatu tõendamist leidnud. Kaebaja väljakutsutud patrull joovet ei tuvastanud. Seega on tegemist vaid kaebaja paljasõnalise väitega. Kaebaja ei nõustu sellele vaatamata, et ta võis eksida arsti välimuse hindamisel ja teda alusetult süüdistada. Samas nähtub politseijuhtivinspektor K. Lõugase ettekandest politseiprefektile, et 08.03.2006 külastas dr T.V.t korrakaitseosakonna politseidirektor Tarmo Miilits, kelle sõnul ilmselt ületöötamisest, arvutiga töötamisest ja suitsetamisest tulenevalt ongi arstil A.J. poolt kirjeldatud välimus /tl 40/. Kohus leiab, et isegi kui eeldada, et arst võiski olla söönud talle toodud alkoholi sisaldavat kommi ja sellest tulenevalt võis ta suust tulla alkoholilõhna, siis on raske uskuda, et sellest tekkis tal niisugune alkoholijoove, mis solvas (kõigi ümbritsevate) inimväärikust ja ühiskondlikku moraalitunnet ning põhjustas arsti ebaadekvaatset käitumist. On ebausutav, et A.J. reageeriks igale temale näiteks tänaval vastutulevale alkoholilõhnadega isikule täpselt samamoodi: esitleks end politseiametnikuna, edastaks teate juhtimiskeskusele ja taotleks patrulli väljasaatmist joobe tuvastamiseks. Ülaltoodud asjaoludel jääb kohtule küll mõistetamatuks distsiplinaarjuurdluse kokkuvõttes märgitu, mille kohaselt A.J. on saanud aru oma tegevuse lubamatusest ja kahetseb seda. Ühestki kaebaja seletusest midagi niisugust ei nähtu. Hoopis vastupidist kinnitavad aga A.J. märkus distsiplinaarjuurdluse kokkuvõttel sellega tutvumisel, vaie ja kohtule esitatud kaebus ning samuti kaebaja väljendatud seisukohad kohtuistungil. Samas olematute eksimusest arusaamise ja kahetsuse arvessevõtmine ei ole raskendanud kaebaja olukorda (rikkunud tema õigusi), pigem vastupidi, mistõttu see ei oma antud juhul määravat tähtsust. 7
25. Pidades silmas asjaolu, et vääritu teo eest võib ametiasutus vabastada teenistuja teenistusest ka siis, kui viimasel puudub eelnev kehtiv distsiplinaarkaristus, leiab kohus, et A.J.le määratud noomitus ei ole ühelgi juhul liiga karm/ebaproportsionaalne karistus tema süüteo eest. Asja materjalidest nähtuvalt on kõrgemad politseiametnikud karistuse valikul olnud üksmeelsed /tl 34, 46/. Distsiplinaarkaristuse määramisel on võetud arvesse kaebaja isikut (tema iseloomustust, senist teenistuskäiku, kehtivate distsiplinaarkaristuste puudumist). Eeltoodut arvestades on kaevatud käskkiri proportsionaalne kaalutlusotsus, mis ei ole ilmses vastuolus süüteo raskuse, selle toimepanemise asjaolude ega isiku eelneva käitumisega, vastates seega igati TDVS § 8 lg 1 nõuetele. Kaebus ei kuulu rahuldamisele, mistõttu tulenevalt HKMS § 92 lg-st 1 jäävad kaebaja võimalikud kohtukulud tema enda kanda. Hurma Kiviloo kohtunik 8