KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Karin Kalmiste Otsuse tegemise aeg ja koht 13.11.2006.a. Tallinn Haldusasja number 3-06-961 Haldusasi A.A. kaebus Murru Vangla 02.03.2006.a. käskkirja nr 266-dm õigusvastaseks tunnistamiseks. Asja arutamisel viibisid kaebaja A.A.; vastustaja esindajana Jaanika Kõrgmaa. RESOLUTSIOON
- Rahuldada kaebaja kaebus ja tunnistada Murru Vangla direktori 02.03.2006.a. käskkiri nr 266-dm õigusvastaseks.
- Mõista vastustajalt Murru Vanglalt kaebaja A.A. kasuks välja riigilõiv summas 10 krooni. Vastustajal kanda nimetatud summa kaebaja isikuarvele Murru Vanglas. Otsusele on õigus esitada 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest arvates apellatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtule. Edasikaebamise kord ja tähtaeg (Tähtaja arvutamisel tuleb arvestada alates 01.01.2006.a. kehtima hakanud tsiviilkohtumenetluse seadustiku redaktsiooni § 62 lõikes 2 ja tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 137 lg 2 sätestatut.) KAEBUSE ASJAOLUD 27.01.2006.a. kell 14.50 kaebaja ei läinud lõunasöögile Murru Vanglas. 31.01.2006.a. esitas kaebaja Murru Vanglale märgikirja, milles soovis teada, kas vangla teenistujal on õigus kinnipeetava suhtes rakendada füüsilist vägivalda, samuti esitas kaebaja pretensiooni vangla teenistujate käitumise kohta 27.01.2006.a. väites, et viimased peksid kaebajat, mille tagajärjel kaebaja kaotas teadvuse. Märgukirjale sai kaebaja vastuse 05.04.2006.a. kiri nr 1-12/1256-
- Vastuses märgitakse, et vangla teenistujal ei ole õigust kinnipeetava suhtes rakendada füüsilist vägivalda. Vangistusseaduse (edaspidi VangS) § 69 lg 1 ja lg 2 sätestatud korras on lubatud kasutada täiendavate julgeolekuabinõudena mh ohjeldusmeetmete kasutamist, milleks on kinnisidumine, käeraudade kasutamine või 1 rahustussärk. Samuti märgitakse, et kaebaja ja vangla teenistujate tunnistused on vastuolulised ning ei ole leidnud tõestust asjaolu, et kaebaja suhtes oleks rakendatud füüsilist vägivalda. 09.02.2006.a. on koostatud Murru Vangla distsiplinaarmenetluse protokoll, mille kohaselt kaebaja ei allunud vangla ametniku seaduslikule korraldusele minna sööklasse ning samuti keeldus kategooriliselt seletuskirja kirjutamisest. Vangistusosakonna isnpektor-kontaktisik tegi distsiplinaarmenetluse protokolli kohaselt ettepaneku karistada kaebajat noomitusega. 13.02.2006.a. tegi Murru Vangla kaebajale teatise nr 89, milles märgitakse, et kaebaja suhtes on alustatud distsiplinaarmenetlust ning tal on õigus esitada oma arvamus distsipliinirikkumise osas. 14.02.2006.a. sai kaebaja teatise kätte, kuid keeldus omapoolseid seletusi uuesti andmast, kuna ta on seda juba varasemalt teinud. Murru Vangla 02.03.2006.a. käskkirjaga nr 266-dm otsustati karistada kinnipeetav A.A.´t VangS § 67 p 1 nõuete rikkumise eest noomitusega. Kaebaja tutvus käskkirjaga 06.03.2006.a. 13.03.2006.a. esitas kaebaja taotluse Murru Vanglale, milles palus tühistada Murru Vangla direktori 02.03.2006.a. käskkiri nr 266-dm ja uuendada toime pandud distsiplinaarrikkumise menetlus. 05.04.2006.a. andis Murru Vangla vastuse nr 6-10/589-1, millega jäeti kaebaja 13.03.2006.a. esitatud taotlus rahuldamata. 18.05.2006.a. esitas A.A. kaebuse Tallinna Halduskohtusse Murru Vangla 02.03.2006.a. käskkirja nr 266-dm õigusvastaseks tunnistamiseks. KAEBAJA SEISUKOHAD Kaebaja ei ole nõus Murru Vangla 02.03.2006.a. käskkirjaga nr 266-dm ja taotleb selle õigusvastaseks tunnistamist. Kaebaja leiab järgmist. 27.01.2006.a. palus kaebaja Murru Vangla valvurilt hr. J.M.´ilt, et viimane toimetaks kaebaja vangla meditsiiniosakonda, kuna kaebaja tundis ennast halvasti. Valvur viis kaebaja arsti juurde. Arst väljastas kaebajale rohtu, mis on nähtuv Murru Vangla meditsiiniosakonna kinnitatud tervisekaardi väljavõttest (tlk 22) ja soovitas puhata. Kell 14.50 – 15.00 vahel anti Murru Vanglas lõunasöögi signaal, kuid kaebaja ei läinud lõunasöögile, kuna tundis ennast halvasti ja oli rohtude mõju all ning soovis olla voodis pikali. Kaebaja elutuppa tuli valvur J.M., kes oli hästi teadlik kaebaja tervislikust seisundist ja kes ise toimetas kaebaja varasemalt meditsiiniosakonda ja tagasi. Valvur nõudis kaebaja minekut sööklasse, millest kaebaja keeldus. Kaebaja leiab, et keeldumine oli põhjendatud ja õigustatud. Kaebaja väidab, et peale seda kutsus valvur J.M. saatejaama kaudu abiks veel valvureid (kogumis 4), kes hakkasid kaebajat jõuga korrapidamise ruumi tassima. Selle rabelemise käigus J.M. lõi kaebajat jalaga silma alla ning valvur nimega Valeri lõi kaebajat kahel korral rusikaga vastu pead, mille tagajärjel kaebaja kaotas teadvuse. 2 Kaebuse kohaselt tuli kaebaja teadvusele alles korrapidaja ruumis peale arsti turgutust nuuskpiiritusega. Seejärel viidi kaebaja meditsiiniosakonda, kus tehti kaebajale kaks süsti ja anti juua mingit vedelikku, mille järel kaebaja lubati tagasi eluosakonda. Kaebaja on seisukohal, et eeltoodud toimingute tulemusena kaebaja ei saanud minna sööklasse lõunale, kaebajale määrati ebaõiglaselt distsiplinaarkaristus ja tekitati kehavigastused. Juhtunu kohta kirjutas kaebaja vangla direktori nimele kaebuse ning omapoolse seletuskirja, mis sai registreeritud eluosakonna registrikaustas 31.01.2006.a. nr 278 all. Peale seda kutsuti kaebaja välja T.Meriküll´i juurde, kes on Vangistusosakonna juhataja ning viimane kinnitas kaebuse kohaselt kaebajale, et distsiplinaarmenetlust kaebaja suhtes ei algatata. 14.02.2006.a. sai kaebaja 13.02.2006.a. Murru Vangla teatise nr 89 kätte, kuid keeldus omapoolseid seletusi uuesti andmast, kuna ta on seda juba varasemalt teinud ja need on registreeritud eluosakonnas selleks ettenähtud kaustas. 06.03.2006.a. sai kaebaja kätte Murru Vangla direktori 02.03.2006.a. käskkirjaga nr 266-dm, millega otsustati karistada kaebajat noomitusega. VangS-se, Vangla Sisekorraeeskirjade ning Haldusmenetluse seaduse (edaspidi HMS) kohaselt distsiplinaarmenetluse viib läbi ning distsiplinaarrikkumise asjaolud selgitab vangla direktor või tema poolt selleks volitatud vanglaametnik. Distsiplinaarmenetluse käik protokollitakse ning sellele lisatakse menetlusosaliste seletused ning tunnistajate seletused ning kinnipeetaval on õigus teha märkusi protokolli kohta, mis hõlmab kinnipeetava õigust protokolliga tutvuda enne karistuse määramist. Kaebaja on seisukohal, et käesoleval juhul oli HMS-se kohaselt J.M. distsiplinaarmenetluses ettekandja ning ta ei saanud samas asjas esineda teises protsessi staatuses. Protokollist nähtuvalt on J.M. esinenud protsessis kui tunnistaja. Protokollist ei nähtu, et oleks protokollitud menetluse käik, vaid nähtub, et rõhutatakse kaebajale esitatud süüdistust ning seda, et kaebaja keeldus ütlusi andmast, mis ei vasta kaebaja sõnul tõele. Protokollil puudub märge, et seda oleks kaebajale enne karistuse määramist tutvustatud. Samuti puudub märge, mis näitaks, et vangla direktor oleks volitanud V.Tukkev´it distsiplinaarmenetlust läbi viima. Eeltoodust tulenevalt leiab kaebaja, et vangla direktor ei ole põhjalikult uurinud ning süvenenud toimunusse, kuna distsiplinaarmenetlus viidi läbi kaebaja õiguste rikkumise ning piiramisega. Seetõttu ei saanud vangla direktor kaaluda ka kõiki asjaolusid enne karistuse määramist. Kaebaja märgib kaebuse esitamise põhjendatud huviks preventiivse eesmärgi, et järgnevate menetluste käigus vangla ei kordaks menetlusvigu, mis tõid kaasa õigusvastase käskkirja andmise. Käskkirja õigusvastaseks tunnistamise tagajärjel tekib kaebajal õigus taotleda vangla direktorilt menetluse uuendamist ja käskkirja tühistamist. Kaebaja toob välja asjaolu, et ta soovibki eelkõige menetluse uuendamist vangla direktori poolt, et viimane ise parandaks enda tehtud vead ja neid edaspidi ei kordaks. Nimelt kui kohus tunnistab vaidlustatud käskkirja õigusvastaseks, siis kaebajal on õigus nõuda vangla direktorilt selle käskkirja tühistamist ning menetluse uuendamist. VASTUSTAJA SEISUKOHAD 3 Vastustaja Murru Vangla vaidleb esitatud kaebusele vastu alljärgnevatel põhjustel. Vastustaja on seisukohal, et kaebaja väide, et tema suhtes on tarvitatud füüsilist vägivalda vangalaametnike poolt ei ole põhjendatud. Nimetatu tõendamiseks esitab Murru Vangla valvurite J.M.´i, S.Madissalu ja G.Pšeludski ja vangla arsti A.Šmonin´i seletuskirjad, mille põhjal vangla tuvastas, et kaebaja suhtes ei tarvitatud füüsilist vägivalda. Vastustaja leiab, et arsti soovitus kaebajal puhata ei anna mõjuvat põhjust päevakorra rikkumiseks (lõunasöögile mitte rivistumiseks). Murru Vangla kodukorra punkti 47 kohaselt on kinnipeetav kohustatud järgima vangla päevakorda. Vastavalt Murru Vangla kodukorra punktile 59 on loendusel kohustatud osalema kõik vangla territooriumil viibivad kinnipeetavad. Rivistusest vabastab ainult arsti kirjalik luba. Vangla arsti A.Šmonin´i seletuskirja kohaselt ei väljastatud kaebajale 27.01.2006.a. hommikusel visiidil kirjalikku luba rivistuselt puudumiseks, mistõttu puudus kaebajal õigus lõunasöögilt puudumiseks. Vastustaja ei nõustu kaebaja seisukohaga, et distsiplinaarmenetlus on läbi viidud selleks mittevolitatud ametniku poolt ja menetlusvigadega. Vangla sisekorraeeskirja § 97 ja § 98 nõuded olid distsiplinaarmenetluse läbiviimiseks täidetud ja distsiplinaarmenetluse protokollile vajalikud dokumendid lisatud. Vastustajale jääb arusaamatusk, kes ei ole kaebaja arvates volitatud distsiplinaarmenetlust läbi viima, kas eluosakonna ülem T.Einaste või eluosakonna inspektor-kontaktisik V.Tukkev. Mõlemal juhul on vangla direktori volitus sätestatud eluosakonna ülema ja inspektor-kontaktisiku ametijuhendis. Vastustaja märgib, et kaebaja viitab kaebuses, et tema 31.01.2006.a. seletuskirja ei ole distsiplinaarmenetluse läbiviimisel arvestatud. Vastustaja leiab, et selles seletuskirjas ei anna kaebaja toimepandud intsidendi kohta seletusi, vaid tõstatab küsimuse, kas vanglaametnik tohib kasutada kinnipeetava suhtes füüsilist vägivalda. Vangla tõlgendas kaebaja 31.01.2006.a. avaldus/seletuskirja kui selgitustaotlust, mille peale vestles kaebajaga vangistusosakonnajuhataja T.Meriküll. Kaebaja on 14.02.2006.a. kirjutanud antud avaldusele, et vestlus on läbiviidud ja jõuti teda rahuldava tulemuseni. Seega käsitleti kaebaja 31.01.2006.a. kirjutatud avaldus/seletuskirja selgitustaotlusena mitte seletuskirjana vaidlusaluses distsiplinaarmenetluses. Palub jätta kaebus rahuldamata. KOHTU SEISUKOHAD Kohus kuulanud ära protsessiosaliste selgitused ja uurinud toimikusse esitatud materjale leiab, et kaebus tuleb rahuldada. Kohtule ei ole tõendatud kaebaja subjektiivset tahet rikkuda VangS § 67 lg 1, mille kohaselt julgeoleku tagamiseks vanglas on kinnipeetav kohustatud täitma vangla sisekorraeeskirju ja alluma vanglaametnike seaduslikele korraldustele ja Murru Vangla kodukorra punkte nr 29 ap 1, mille kohaselt kinnipeetav on kohustatud käituma vastavalt kõigi vangistust reguleerivate õigusaktide nõuetele ja alluma vangla teenistujate seaduslikele korraldustele ning p 47, mille kohaselt kinnipeetav on kohustatud järgima vangla päevakorda. 27.01.2006.a. oli tööpäev, mistõttu näeb Murru Vangla päevakord ette 13.00 - 15.40 lõunasöök – eluosakonnad 7,6,5,4,2,1-I ja kell 16.10 - 16.25 loenduse. 4 Kaebaja selgitas, et 27.01.2006.a. palus kaebaja Murru Vangla valvurilt hr. J.M.´ilt, et viimane toimetaks kaebaja vangla meditsiiniosakonda, kuna kaebaja tundis ennast halvasti. Arst väljastas meditsiinikaardi kohaselt kaebajale 3 tabletti 100 mg Dicloberl´i ja ortofeni salvi rindmiku määrimiseks (kaasa antud)(Tlk 22). Meditsiinikaardilt ei nähtu aga kas kaebaja võttis kõik kolm tabletti korraga sisse või anti need talle kaasa, samuti puudub kaardil info, mis kell kaebaja arsti juures käis. Vangla valvur J.M. seletuskirjast nähtub samuti, et kaebaja oli 27.01.06.a. hommikupoolel toimetatud meditsiiniosakonda, kuid midagi täpsemat ta ei mäleta. Seega nähtub asja materjalidest, et kaebaja oli viibinud 27.01.06.a. arsti juures ja saanud ravimeid. Murru Vangla on kohtule teatanud seejuures, et Dicloberl´i kõrvaltoimena võib esineda ärritust, unisust ja väsimust. Kohtuistungil lisas vastustaja esindaja, et nimetatud ravim hakkab toimima umbes 30 minuti jooksul ja toime kestab 2-3 tundi. Kaebaja ise mäletab, et ta viibis arsti juures vahemikus 13.10- 13.50 ehk vahetult enne lõunasööki. Kohtule ei ole teada, mis kell toimus ravimite manustamine kaebaja poolt ja see ei ole ka tagantjärele tuvastatav, kuid vastustaja ei ole lükanud ümber kaebaja väidet, et see toimus enne lõunasööki selliselt, et rohi hakkas mõjuma, ning kaebaja oli lõunasöögi signaali ajal unine ja magas rohtude mõju all. Kaebaja äratamisel J.M.i poolt kurtis kaebaja halba enesetunnet, mida kinnitab lisaks kaebaja seletustele ka J.M.i seletuskiri tlk
- J.M. avaldab seal, et A.A. lamas voodis ning vastas korraldusele minna sööklasse, et tal on halb. J.M. seletuskirjast nähtub veel, et valvur kandis asjaoludest ette korrapidajale J.Kallikormile, viimane andis korralduse toimetada A.A. arsti juurde, kuid enne arsti juurde viimist tekkis konflikt kaebaja ja vangla töötajate vahel. A.A.t arsti juurde ei õnnestunud toimetada, kuna ta nõudis arsti kohaletoomist; tema arstlik läbivaatus küll järgnes vahtlas ja alles seejärel arsti juures, kuid see võis olla kella 15.30 paiku vastavalt arst A.Smonini seletuskirjale tlk
- Asja arutamisel kohtus ei selgunud, missugune võis olla kaebaja seisund, kui ta äratamisel keeldus söögist halva enesetunde pinnalt. Kohus leiab, et isegi juhul, kui hilisemalt oli kaebaja vererõhk ja südametegevus normis, ei ole usaldusväärselt leidnud kinnitust, et äratamisel kaebajale antud rohud poleks avaldanud toimet, mistõttu kaebaja ei suutnud lõunasöögile minna. Vastustaja ei ole ümber lükanud kaebaja väidet halva enesetunde osas ega tõendanud vastupidist. Kaebajale olid määrati tabletid, kuna tal pidi olema mingi haiguslik seisund. Põhjuseta ei saanud kaebajale määrata tablette, mille toime avaldus hiljem. Seega kohus leiab, et tõendamist on leidnud asjaolu, et kaebajal esines haigusseisund ja talle määrati rohuks 3 tabletti 100 mg Dicloberl´i, mille kõrvaltoimena võib esineda unisust ja väsimust. Eeltoodust tulenevalt võis olla kaebaja tervislik seisund lõunasöögi signaali ajal ning ajal, mil peale signaali tuli valvur ja käskis kaebajal sööklasse sööma minna, selline, et kaebajal ei olnud enam võimalik taotleda arsti juurde viimist, kes oleks saanud väljastada kirjaliku tõendi, mille alusel kaebaja oleks võinud päevakorra täitmisest kõrvale kalduda. Seega esines kaebajal objektiivne takistus pidamaks kinni päevakorrast, mistõttu puudub kaebaja teos (magamises ja mitte reageerimises vanglaametniku käsklusele minna lõunasöögile) tahtlus rikkuda päevakorda ning kaebaja käitumine ei ole süüline. Kaebaja ei võinud teada, kuidas talle antud Dicloberl´i tablett mõjub, mistõttu ei saanud kaebaja, hommiku poole arsti juures viibides, taotleda kirjalikku tõendit päevakorra täitmisest vabastamiseks. Samuti ei ole tõendatud, et arst oleks kaebajale selgitanud talle antud rohtude mõju, millest kaebaja oleks saanud järeldada, et tal oleks olnud vaja taotleda tõendi väljastamist, mis lubaks kaebajal mitte täita päevakorda. Lisaks eeltoodule ei võinud kaebaja 5 prognoosida oma tervislikku seisundit lõunasöögi ajaks. Pigem eeldas kaebaja, et rohud parandavad tema enesetunnet ning et ta saab lõunasöögile minna. Nimetatut on kaebaja kinnitanud ka kohtuistungil. Nimelt kaebaja leidis, et ta ei pidanud vajalikuks taotlust esitada tõendi saamiseks, sest ta ei olnud võimeline ette nägema, et tervis võib hullemaks minna (Tlk 81). Vastustaja väitis kohtuistungil, et kaebaja käitus õigesti paludes ennast arsti juurde viia kui tal halb oli, kuid leidis, et arst ei tuvastanud, et kaebajal oli halb. Lisaks eeltoodule on vastustaja asunud seisukohale, et kui meditsiiniosakond hommikul ei pidanud vajalikuks tõendit anda, siis järelikult kaebaja polnud nii haige, et tõendit vajaks ning et kaebaja on süüliselt käitunud ja see on tõendatud. Kohus sellise vastustaja seisukohaga ei nõustu eelmärgitud põhjustel ja rõhutab, et arst ei oleks väljastanud kaebajale rohtusid, kui ta poleks tuvastanud, et kaebajal esineb haigusseisund ning nagu juba eelpool märgitud, ei pidanud ei arst ega kaebaja koheselt vajalikuks tõendit taotleda või väljastada, kuna eeldati, et rohi mõjub. Kaebaja selgitas, et peale seda, kui ta oli öelnud vanglaametnik J.M.ile, et ta ei lähe lõunasöögile ning et tal on halb ning palus endale arst kutsuda tõmbas J.M. ta põrandale maha ning enne kui ta lahkus lõi kaebajale jalaga näkku. Peale löömist läks J.M. toast välja ja kutsus abilised, kellest üks lõi kaebajat pähe kukla piirkonda. Kaebaja veeti kahevahel vahtlasse. Kaebaja oli enda sõnul teadvusetu, vastustaja seisukoha kohaselt aga teeskles teadvusetut isikut. Kohus leiab, et Murru Vangla oleks pidanud kaebajale arsti kutsuma koheselt, kui kaebaja oli seda palunud. Vastavalt vangistusseaduse § 52 lg 2 kohaselt arst on kohustatud pidevalt jälgima kinnipeetavate terviseseisundit, ravima neid vanglas olevate võimaluste piires ja vajaduse korral suunama ravile asjakohase eriarstiabi osutaja juurde, samuti täitma teisi talle lepinguga pandud ülesandeid. VangS § 53 lg 1 kohaselt tagatakse kinnipeetavale ööpäevaringse vältimatu abi kättesaadavus. Murru Vangla kodukorra p 108 kohaselt vangla tagab kinnipeetavatele ööpäevaringse vältimatu meditsiinilise abi. Haigestunud kinnipeetavaid ravitakse vanglas võimaluste piires. Asjaolu, et kaebajale ei ole koheselt arstiabi kutsutud, tõendab kaebaja meditsiinikaart, mille kohaselt kaebaja sai meditsiinilist abi 27.01.2006.a. ainult ühe korra ja kaardile ei kantud väljakutsena seda momenti, mil kaebaja kurtis halba enesetunnet enne söögirivistusele mitteilmumist. Kaebaja ja vastustaja on märkinud, et peale kaebaja vahtlasse viimist kasutati nuuskpiiritust, seejärel viidi ta peale turgutamist meditsiini osakonda, kus mõõdeti vererõhku ja fikseeriti vastustaja sõnul, et kaebajal puudusid vigastused. Ravi kaebajale meditsiinikaardi andmetel ei määratud. Meditsiini osakonnas ja vahtlas tehtud arstlikku kontrolli ei fikseeritud meditsiinikaardil, ometi on kaebaja meditsiiniosakonnas viibinud. Seega ei ole meditsiinikaardile kantud andmeid, mis oleksid tulnud sinna kanda. Järgmine kanne on tehtud meditsiinikaardil 28.01.2006.a. kuupäevaga, mille kohaselt kaebajal fikseeriti paremal silmal hematoom. Seega ei saa kohus üheselt kontrollida, missugune oli kaebaja tervislik seisund sündmuse päeval, kuid kohus jääb seisukohale, et A.A.l võis olla halb tervislik seisund, mis takistas teda sööma minemast. Kaebaja on oma ütluste tõendamiseks toonud välja asjaolu, et teda nägid vahtlas teised kinnipeetavad A. D. ja A. V.peale seda, kui kaebaja ei läinud lõunasöögile ja valvurid viisid kaebaja kahevahel vahtlasse. Kaebaja leiab, et tunnistajad oleks saanud kinnitada kaebaja ütlusi tema tervisliku seisundi kohta vahtlas. Kohus palus vastustajal selgitada, kas esimesel istungil antud ülesanne täideti ja selgitati, kas need isikud, keda märkis kaebaja, olid vahtlas, 6 said seal olla ja mis nad teavad või mäletavad sellest asjast, mille peale vastustaja märkis, et teine esindaja teab, kuid kes on raseduspuhkusel. Vastustaja ei täitnud kohtu poolt antud ülesannet ning ei selgitanud välja, kas teised kinnipeetavad mäletavad asjast midagi. Seega ei ole võimalik tagantjärgi välja selgitada, mis täpselt toimus vahtlas. Vastustaja põhjendas oma käitumist sellega, et teised kinnipeetavad ei ole spetsialistid-arstid, kes saaksid isiku terviseseisundit tuvastada. Kohus nõustub, et terviseseisundit ei saa tuvastada kinnipeetavate ütlustega, kuid samas ei saa ka välja selgitada, kas kinnipeetaval võis olla selleks ajaks tekkinud alus väita, et teda löödi. Järgmisel päeval on fikseeritud veel ka silmaalune hematoom, mille olemasolu puudus, kui kaebaja oli arsti juures viibinud samal päeval enne lõunasööki. Ilmselgelt ei saanud seda jätta fikseerimata, kuigi vangla väidab, et see võis tekkida 05.01.06.a. voodist väljakukkumise tagajärjel. Et kaebaja oli aga karistatud keeldumise eest enne vahtlasse toimetamist, siis ei pea kohus täiendavalt analüüsima, mis võis kaebajaga juhtuda peale seda, kui ta keeldus lõunasöögile minemast. Kaebajat ei ole karistatud seletuskirja väidetava mittekirjutamise eest ega ka väidetavalt vanglaametnike aadressil esitatud sõimu eest. Seega leiab kohus, et vastustajal oli võimalik oma ütlusi ja seisukohti tõendada ja täpsustada, kuid seda ei ole tehtud. VangS § 11 lg 1 kohaselt käesolevas seaduses ja selle alusel ettenähtud haldusmenetlusele kohaldatakse HMS-se sätteid, arvestades käesoleva seaduse erisusi. HMS § 54 kohaselt haldusakt on õiguspärane, kui ta on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele. HMS § 56 kohaselt peab haldusakt olema põhjendatud. Kohus leiab, et Murru Vangla 02.03.2006.a. käskkiri nr 266-dm ei ole põhjendatud ning ei ole leidnud tõendamist, et kaebaja jättis kohustuse täitmata süüliselt. Kohus tunnistab Murru Vangla direktori käskkirja nr 266-dm ülaltoodud põhjustel õigusvastaseks. HKMS § 92 lg 1 kohaselt pool, kelle kahjuks kohtuotsus tehti kannab menetluskulud. Kuna kaebaja oli tasunud riigilõivu 10 krooni, siis tuleb vastustajalt kaebaja kasuks välja mõista riigilõiv summas 10 krooni. Vastustajal tuleb nimetatud summa kanda kaebaja Murru Vangla isikuarvele. Karin Kalmiste Kohtunik 7