KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtunik Kai Kullerkupp Määruse tegemise aeg ja koht 22. detsember 2006.a, Tallinn Tsiviilasja number 2-06-37229 Tsiviilasi V OÜ-le trahvi määramine Vaidlusta

§ 601rakendamise eelduseks on eelneva hoiatuse tegemine.

Trahvimäärusele eelnevat hoiatust ei tehtud. Sunniraha eesmärgiks on kohustada isikut sanktsiooni rakendamise hoiatusega oma kohustusi täitma.

§ 601

ei sätesta sellele põhimõttele erandit ning kuna

on konstitutsiooniline seadus, ei saa ÄS seda lihtseadusena teha. Sama seisukohta on väljendanud Riigikohus lahendites nr 3-4-1-1-98, 3-4-1-7-98 ja 3-3-1-47-03. Määruses rakendati miinimumpäevamäära karistusseadustiku § 44 lg 2 järgi, mis reguleerib üksnes kuritegude eest kohaldatavaid põhikaristusi. Kui registriosakond loeb ÄS § 71 alusel määratava trahvi sunniraha eriliigiks, tuleb arvestada, et

ei sätesta sunniraha määra. Analoogia on põhiõiguste riive puhul välistatud (PS § 13 lg 2, § 14, § 32 ja § 113) ja karistusseadustikus sätestatud miinimumpäevamäärasid ei ole võimalik kohaldada. 3. Harju Maakohtu registriosakonna kohtunikuabi võttis määruskaebuse 04.12.2006 määrusega menetlusse, jättis 04.12.2006 määrusega rahuldamata ja edastas

§ 663lg 6 alusel kohtunikule.

1. Harju Maakohus edastas määruskaebuse 12.12.2006 määrusega läbivaatamiseks Tallinna Ringkonnakohtule. Ringkonnakohtu määruse põhjendused
2. Ringkonnakohus, tutvunud asja materjaliga, leidis, et trahvimäärus on seaduslik ning selle tühistamiseks ei ole alust.
3. Iga-aastase majandusaasta aruande esitamise kohustus tuleneb seadusest (ÄS § 179 lg 4). Äriseadustiku kohaselt tuleb majandusaasta aruanne esitada mitte hiljem kui kuus kuud majandusaasta lõpust. Registripidajal on kohustus võtta tarvitusele meetmed, et ettevõtjad esitaksid registrile seaduses nõutud andmed seaduses ettenähtud tähtaja jooksul ning et register sisaldaks seaduses nõutud andmeid. ÄS § 71 lg-st 2 tuleneb, et kui seaduses ettenähtud andmeid ei esitata registripidajale seaduses ettenähtud tähtaja jooksul, võib registripidaja trahvida ettevõtjat ilma tsiviilkohtumenetluse seadustikus nimetatud hoiatusmäärust tegemata.
4. Äriregistri teabesüsteemist nähtuvalt on V OÜ majandusaasta algus
5. jaanuar ja majandusaasta lõpp
6. detsember. Seega tuli 2005.a majandusaasta aruanne esitada tulenevalt ÄS § 179 lg-st 4 hiljemalt 30.06.
7. Kuivõrd antud juhul ei esitatud registripidajale 2005.a majandusaasta aruannet seaduses ettenähtud tähtaja jooksul, määras kohtunikuabi õigesti ÄS § 71 lg 2 alusel V OÜ-le trahvi hoiatusmäärust tegemata.

§ 46

lg 2 kohaselt võidakse seadusega sätestada erandeid põhimõttest, mille kohaselt trahvi määramisele peab eelnema trahvihoiatus. Seejuures ei pea erandid tulenema üksnes

-st, vaid need võivad olla sätestatud ka muudes seadustes. ÄS § 71 lg 2 on erinorm tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatud trahvi määramise üldnormide suhtes. Nimetatud sätted ei ole vastuolus põhiseadusega, kuna põhiseadusest ei tulene, nagu peaks trahvi määramisele alati eelnema hoiatus. Trahv majandusaasta aruande esitamata jätmise eest ei ole karistusõiguslik sanktsioon, ka ei kuulu kohaldamisele sunniraha ja haldusmenetlust puudutavad sätted. Asjakohased ei ole kaebaja viited Riigikohtu lahenditele nr 34-1-1-

1. 3-4-1-7-98 ja 3-3-1-47-
2. Nimetatud lahendites on Riigikohus rõhutanud seda, et põhiseadus ei võimalda reguleerida lihtseadusandlusega küsimusi, mis oma olemuselt kuuluvad konstitutsiooniliste seaduste reguleerimisesemesse. Äriregistrimenetluses ettevõtjale trahvi määramine aga niisuguste küsimuste hulka ei kuulu.
3. Määruskaebuses ei ole vaidlustatud trahvitu kohustust majandusaasta aruande esitamiseks. Vaidlust ei ole tõstatatud ka selle üle, et registriosakonda aruanne selleks ettenähtud tähtaja jooksul ei jõudnud. Seega jättis trahvitu oma kohustuse täitmata ja trahvimääruse tühistamiseks ei ole alust.
4. Kohtunikuabi rakendas õigesti trahvi määramise aluseks olevat miinimumpäevamäära.

§ 46

lõikest 1 tulenevalt võib määrata rahatrahvi kuni kahesaja miinimumpäevamäära ulatuses. Kuna tsiviilkohtumenetluse seadustikus ei ole miinimumpäevamäära suurust ette nähtud, on vastavalt Riigikohtu otsusele nr 3-2-1-79-06 analoogia alusel kohaldatav karistusseadustiku § 44 lg 2, mille järgi on miinimumpäevamäära suuruseks viiskümmend krooni. Ebaõige on kaebaja seisukoht, nagu ei saaks miinimumpäevamäära osas kohaldada analoogiat. K. Kullerkupp Kohtunik