3-05-279 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Lauri Madise (eesistuja), Ivo Pilving, Silvia Truman Otsuse tegemise aeg ja koht 21. november 2006, Tallinn Haldus
§ 151
sätestatud süüteo – narkootilise aine tarvitamine arsti ettekirjutuseta – toimepanemises, oli ta kohustatud alustama väärteomenetlust ja selgitama väärteomenetluse seadustiku (VTMS) § 58 lg 2 kohaselt kaebuse esitajale tema õigused väärteomenetluses. Kaebuse esitaja ei ole taotlenud ekspertiisi läbiviimist ega andnud nõusolekut enda toimetamiseks ekspertiisi. Kaebaja allus politseiametniku korraldustele. Moraalne kahju tekkis kaebajale sellega, et süüdistused narkootiliste ainete tarbimise kohta olid kaebaja jaoks šokeerivad ning meditsiinilise läbivaatuse käigus kontrolliti põhjalikult tema käsivarsi ja jalgu, kohustati läbi tegema erinevaid katseid ning andma uriiniproovi ebahügieenilises tualettruumis haiglatöötaja juuresolekul. Kaebaja sattus nende toimingute tõttu neljaks kuuks depressiooni. Moraalse kahju suuruseks hindab kaebaja enda ühe kuu keskmise sissetuleku, milleks on 25 000 krooni, ja mis moodustab veerandi nelja kuu sissetulekust. Vaidlusalustele toimingutele järgnenud nelja kuu jooksul kaebaja küll töötas, kuid tööülesannete täitmine oli oluliselt raskendatud ning olulisel määral kannatas suhtlemine lähedastega. 3. Tallinna Halduskohtu 28.12.2005 otsusega rahuldati kaebus osaliselt ning mõisteti K.V kasuks Põhja Politseiprefektuurilt välja moraalse kahju hüvitis summas 5000 krooni. Samuti mõisteti politseiprefektuurilt kaebaja kasuks välja kohtukulud summas 6138 krooni ja 40 senti. Kohtuotsuse põhjendused olid järgmised: 1) Kaebuse esitajat ei kutsutud Põhja Politseiprefektuuri vestlusele menetlusosalisena ega tunnistajana ülekuulamiseks. Kriminaalmenetlustoiminguna ei ole seaduses ette nähtud vestluse läbiviimist isikuga. Samas ei ole selline toiming kriminaalmenetluse huvides keelatud ning uurijal on õigus isikuga vestelda, et välja selgitada tema puutumus näiteks menetletava kriminaalasjaga ning saadud eelinformatsiooni põhjal otsustada, kas isikut on vaja kriminaalmenetluses tunnistajana üle kuulata või puudub uurijal selleks objektiivne vajadus. Oluline on teavitada isikut vestluse läbiviimisest ja tema õigustest, et välistada isiku eksitamist ning temale mulje jätmist, et tegu võib olla ülekuulamisega. Kui kaebaja oleks tunnistajana üle kuulatud konkreetse kriminaalmenetluse raames, siis poleks halduskohus pädev kaebust lahendama. Vestlus on väärteo- ja kriminaalmenetluse väline toiming, mida võib vaidlustada halduskohtus kui haldustoimingut. Vestluse käigus ei saa isikut allutada menetlustoimingutele. Halduskohus märkis, et „käesoleval juhul vestlus lõppes isiku suhtes menetlustoimingu läbiviimisega ning seda menetlusväliselt“. Halduskohtul puudub aga pädevus hinnata kriminaalmenetlustoiminguid, milleks on kriminaalmenetluse seadustiku § 31 lg 3 kohaselt isiku kahtlustatavana kinnipidamine, vaatlus, läbiotsimine, kahtlustatava, tunnistaja või kannatanu ülekuulamine. 2
(9)3-05-279 2) Isiku läbivaatus joobeseisundi tuvastamiseks on Riigikohtu praktika (22.12.2003 määrus haldusasjas nr 3-3-1-77-03) kohaselt haldussunnivahend. Isiku (narko)joobeekspertiisi suunamiseks peab menetlejal olema seadusest tulenev alus. Isiku meditsiiniline läbivaatus joobe tuvastamiseks riivab tema õigust vabadusele ja isikupuutumatusele. Kaebaja suunamine joobe tuvastamiseks tervishoiuasutusse ning tema allutamine joobeekspertiisile oli motiveerimata ning selleks puudus õiguslik alus. Kaebuse esitajale ei selgitatud õigusi, sealhulgas õigust narkotestist keelduda. Põhja Politseiprefektuuri 14.02.2005 käskkirja nr 155A alusel algatatud distsiplinaarjuurdluse nr 05-030 politseijuhtivinspektor K. T tegevuse kontrollimiseks kokkuvõttest nähtub, et kaebaja suhtes ei ole narkokuritegude talituse poolt alustatud väärteo- või kriminaalmenetlust. Joobeekspertiisi suunamine on menetlustoiming ning see eeldab vastava menetluse alustamist. Veenev ei ole K. T väide, et kaebaja suunati ekspertiisi kaebaja soovil. Kaebajal puudus ettekujutus joobeekspertiisist ning K. T pidi sellest aru saama ning selgitama selle ekspertiisi teostamise aluseid ja isiku õigust sellest keelduda. Alles peale vajaliku informatsiooni saamist võis kaebaja otsustada, kas ta soovib minna Wismari Haiglasse narkojoovet tuvastama või mitte. Kuna kaebaja polnud menetlusosaline (kahtlustatav), polnud ta kohustatud minema haiglasse narkojoobe tuvastamisele. Vestluse lõppedes oleks tulnud kaebajale selgitada, et tema tunnistajana ülekuulamiseks puudub vajadus ning ta võib lahkuda. Isegi kui oletada, et kaebaja avaldas soovi narkojoobeekspertiisi minna, oli uurija kohustatud temale selgitama, et vajadus selleks puudub. K. T pole väitnud, et tal oleks vestluse käigus tekkinud kahtlus kaebaja narkojoobe suhtes. Lubamatu on isiku allutamine menetlustoimingule väärteo- või kriminaalmenetlust alustamata, sõltumata sellest, kas isik sellega nõustus või mitte. 3) Puudub alus kahelda kaebaja väidetes, et läbivaatus ja uriiniproovi võtmine võis olla solvav ja alandav ning kaebajat šokeerida ja tekitada talle hingelisi piinu. 4) Kaebaja väited, et tema tööülesannete täitmine oli oluliselt raskendatud ning olulisel määral kannatas ka suhtlemine lähedastega, pole veenvad. Kaebaja jätkas oma tööülesannete täitmist ning sai täispalka. Kuna tööandjal polnud pretensioone tema poolt täidetavate tööülesannete kvaliteedi ja mahu suhtes, võib järeldada et kaebaja töö ei kannatanud tema emotsionaalsete pingete tõttu. Samuti on väheusutav, et vaidlustatud toimingud viisid kaebuse esitaja tasakaalust välja nii pikaks ajaks nagu neli kuud. Riigivastutuse seaduse § 9 lg 2 kohaselt tuleb kahjuhüvitise suuruseks, arvestades õiguserikkumise raskust ning süü vormi ja raskust, hinnata 5000 krooni. PROTSESSIOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES 4. Põhja Politseiprefektuuri apellatsioonkaebuses palutakse halduskohtu otsus tühistada ja teha uus otsus, millega jätta kaebus rahuldamata. Apellant leidis, et tema käitumine on olnud õiguspärane, mistõttu puudub alus kahjuhüvitise väljamõistmiseks. 1) Initsiatiiv minna narkootikumide tarvitamise tuvastamiseks Wismari Haiglasse tuli kaebajalt. Kaebaja ei olnud politsei „huviorbiidis“ ning vestluse lõppedes oli K. T tööpäev lõppenud. Seega puudus politseiprefektuuril mõistlik põhjus näidata üles initsiatiivi kaebaja suunamisel joobeekspertiisi. Ka kaebaja ise kinnitas, et suhtles ekspertiisi mineku teemal oma esindajaga, kes soovitas tal ekspertiisi minna. Samuti anti kaebajale võimalus sõita haiglasse oma autoga. 3
(9)3-05-279 2) Kaebaja kutsuti politseiprefektuuri selgitamaks, kas tal võib olla informatsiooni kriminaalasja uurimise seisukohalt. Politseiseaduse § 13 p 4 kohaselt on politseil õigus kutsuda politseisse kodanikke ja ametiisikuid politsei menetluses olevates haldusõiguserikkumiste asjades ja kriminaalasjades. Kutse põhjuseks oli asjaolu, et kaebaja telefoninumber leiti mitme narkootikumide müügis kahtlustatava isiku telefonist, mis viitas asjaolule, et tegemist võib olla narkootikumide tarvitajaga. Ühtegi uurimistoimingut kaebajaga läbi ei viidud. Varasemast ajast oli politseil olemas informatsioon, mis viitas sellele, et kaebaja võib olla narkootikumide tarvitaja. Seega oleks politseil olnud seadusest tulenev õigus toimetada kaebaja ka sundkorras haiglasse narkojoobe kontrolliks. 3) Karistusseadustiku § 81 lg 3 kohaselt on väärtegu aegunud, kui selle toimepanemisest kuni selle kohta tehtud otsuse jõustumiseni on möödunud kaks aastat. Seega on sisuliselt võimalik väärteomenetluse dokumendid vormistada veel ka praegu. Moraalse kahju hüvitise väljamõistmine ei saa sõltuda üksnes väärteomaterjalide vormistamata jätmisest.
- K.V vastuses apellatsioonkaebusele palutakse see jätta rahuldamata. 1) Väär on apellandi seisukoht, et kogu tegevus toimus kaebaja tahtel ja initsiatiivil. Kaebaja teatas esindajale telefoni teel enda ekspertiisi viimisest, mitte ei küsinud, kas nõuda enda ekspertiisi saatmist või anda selleks nõusoleku. Esindaja ei soovitanud kaebuse esitajale ekspertiisi minna, vaid soovitas alluda politseiametniku korraldustele. Et nõue ekspertiisi tegemiseks tuli K. T, on tõendatud K. T distsiplinaarjuurdluse raames antud seletusega, kus väideti, et K. V oli vabatahtlikult nõus käima Wismari Haiglas narkojoobe ekspertiisis, et tõendada narkootikumide mittetarvitamist. Kui K. T polnuks kahtlust, et kaebaja tarvitab narkootikume, puudunuks kaebajal ka mõistlik põhjus tõendada narkootikumide mittetarvitamist. Mõistlik inimene ei nõuaks sellises olukorras politseinikult narkojoobe ekspertiisi. Seega tuli initsiatiiv narkojoobe ekspertiisiks apellandi töötajalt, kes avaliku võimu kandjana teostas sel hetkel haldussundi. 2) Apellandi viidatud politseiseaduse § 13 p 4 ei anna alust isiku joobeseisundi tuvastamiseks ning tema sel eesmärgil haiglasse viimiseks ja seal protseduuridele allutamiseks. 3) Apellatsioonkaebuses sisaldub ähvardus alustada kaebaja suhtes väärteomenetlus. Isegi tagantjärgi väärteomenetluse alustamine ei muuda tehtud toiminguid õiguspäraseks. Väärteomenetluse alustamiseks puudus igasugune alus toimingute tegemise hetkel ja puudub ka praegu. Kaebajal pole mingit seost narkootiliste ainetega. Vastustaja oli ise vahetult peale vaidlusaluseid sündmusi seisukohal, et need toimusid süüteomenetluses, ning soovib sellise väitega, vaatamata asjaolule, et halduskohtu seisukoha järgi toimusid need haldusmenetluses, eksitada kohut ka praegu. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED I
- Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 6 lg 3 p 2 kohaselt võib halduskohtule esitatud kaebusega taotleda avalik-õiguslikus suhtes tekitatud kahju hüvitamist ning § 26 lg 1 p 4 kohaselt on halduskohtul õigus mõista välja hüvitis avalik-õiguslikus suhtes tekitatud kahju eest. Avalik-õiguslikus suhtes tekitatud kahjuks on ka väärteoasja või kriminaalasja kohtueelses menetluses tekitatud kahju, mille hüvitamiseks esitatud kaebuse lahendamine 4
(9)3-05-279 kuulub HKMS § 3 lg 1 kohaselt halduskohtu pädevusse, sest sellise avalik-õigusliku vaidluse lahendamiseks ei ole ette nähtud teistsugust menetluskorda. Seetõttu on asjakohatud halduskohtu arutlused halduskohtu pädevusest kaebuses nimetatud toimingute õiguspärasuse hindamisel, sest halduskohtu pädevus käesolev kaebus lahendada ei sõltu sellest, kas toimingud, millega kaebuse esitajale väidetavalt kahju tekitati, on käsitatavad väärteo-, kriminaal- või haldusmenetluse toimingutena. Küll sõltub vaidlusaluste toimingute kvalifitseerimisest väärteo-, kriminaal- või haldusmenetluse toimingutena see, millist menetlust reguleerivate normide alusel tuleb halduskohtul hinnata nende toimingute õiguspärasust.
- RVastS § 7 lg 1 alusel võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada selle seaduse §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. RVastS § 7 lg 1 ja kahju hüvitamise üldpõhimõtete kohaselt on avalik-õiguslikus suhtes tekitatud kahju hüvitamise nõude rahuldamise eeltingimuseks taotlejal kahju tekkimine, mis on põhjuslikus seoses kahju tekitaja avalik-õiguslikus suhtes toimunud õigusvastase käitumisega, millega rikuti taotleja õigusi. RVastS § 9 lg 1 kohaselt peavad mittevaralise kahju rahalise hüvitamise nõude rahuldamiseks olema lisaks eeltoodule täidetud ka järgmised tingimused – kahju põhjustamine füüsilisele isikule süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamisega. Apellatsioonimenetluses vaieldakse eeltoodud kahju hüvitamise kohustuslikest tingimustest üksnes selle üle, kas kaebuse esitajale põhjustati vabaduse võtmises ja väärikuse alandamises seisnev kahju politseiametniku õigusvastase tegevusega. Selle küsimuse lahendamiseks tuleb esmalt selgitada, kas kaebuse esitaja suunati narkojoobe ekspertiisi politseiametniku korraldusel või siirdus kaebaja sinna üksnes oma soovil. Kui leiab tuvastamist, et kaebuse esitaja allutati politsei poolt narkojoobe ekspertiisile, tuleb tuvastada, kas selline politsei tegevus oli õigusvastane. II
- Apellatsioonkaebuse väitel tuli initsiatiiv Wismari Haiglasse narkojoobe ekspertiisi minna K. Vlt, kes soovis tõendada oma ütlusi, et ei oma kokkupuudet narkootikumidega. Kuigi K. V ei väida, et tema ekspertiisi toimetamisel oleks kasutatud füüsilist sundi, ilmneb tema väidetest seisukoht, et politseiametnik tegi talle ettepaneku ekspertiisi minna ning situatsioonist tulenevalt leidis ta, et on kohustatud politseiniku sellisele ettepanekule alluma. Politseiprefekti kohusetäitja selgituses Tallinna Linnakohtule (tl 69) on öeldud, et ettepaneku Wismari Haiglasse ekspertiisi minna tegi K. T, kuna kogenud narkopolitseinikule tundus kahtlane K. V närviline käitumine, kui vestlus läks narkootikumide teemale, samuti küsimused narkootiliste ainete veres püsimise aja ja tema suhtes sellise info levitaja kohta. Samalaadsete kahtluste tekkimist kaebuse esitajaga peetud vestluse käigus on kinnitanud ka K. T enda poolt kohtule ja distsiplinaarmenetluses antud selgitustes. Vaidlus puudub faktis, et kaebuse esitaja viidi haiglasse ekspertiisile politseiprefektuuri autoga. Joobeseisundi meditsiinilise tuvastamise aktis nr 446/696 (tl 8) on märgitud isiku ekspertiisi saatjaks „Narkotalitus. K. T“. 5
(9)3-05-279 Sellistest asjaoludest võib kogumis järeldada, et kaebuse esitaja allutati narkojoobe ekspertiisile politsei poolt. Seda järeldust ei välista ka asjaolu, et kaebuse esitaja ka ise nõustus ekspertiisi minekuga. Ringkonnakohus ei pea usaldusväärseks K. T selgitusi (vt halduskohtu 13.12.2005 istungi protokoll lk 4 tl 108 pöördel), et ekspertiisi minek toimus üksnes seetõttu, et kaebuse esitaja oli väga huvitatud kõrvaldamast kahtlusi enda seotuse kohta narkootiliste ainetega ning taotles ise enda viimist Wismari Haiglasse ekspertiisi, kui politseiametnik talle selgitas ekspertiisi tegemise võimalusi, samuti apellatsioonkaebuse väidet, et initsiatiiv ekspertiisi minekuks tuli kaebajalt. Sellised ütlused on vastuolus K. T enda selgitustega kahtluste tekkimise kohta narkootikumide tarvitamisest kaebuse esitaja poolt, samuti on ka K. T ise kinnitanud sellekohase ettepaneku tegemist, küsides K. Vlt, kas too „on vabatahtlikult nõus käima Wismari Haiglas narkojoobe ekspertiisis, tõendamaks oma sõnu“ (vt distsiplinaarjuurdluse nr 05-030 kokkuvõte lk 2 tl 53), vt sama ka eelpoolviidatud politseiprefekti selgituses (tl 69). Seega on politsei esindajate selgitused ekspertiisi läbiviimise initsiatiivi osas vastuolulised. Ka puudub mõistlik selgitus, miks pidi politsei oma kulul läbi viima ekspertiisi (mis ka K. T sõnade kohaselt maksti kinni prefektuuri eelarvest – vt tl 109), mida ta ise ei pidanud vajalikuks. Kuna kaebuse esitaja allutati narkojoobe ekspertiisile politsei poolt, on ekspertiisi läbiviimisega tekkinud kahju põhjustatud politsei tegevusega. III 9. Halduskohtu otsuse põhjendustest saab ringkonnakohus aru selliselt, et halduskohus pidas kaebuse esitajaga läbiviidud vestlust ja tema allutamist narkootilise joobe ekspertiisile allutamist haldusmenetluseks seetõttu, et kaebuse esitajat ei kutsutud Põhja Politseiprefektuuri vestlusele menetlusosalisena ega tunnistajana ülekuulamiseks; kriminaalmenetlustoiminguna ei ole seaduses ette nähtud vestluse läbiviimist isikuga. K. T kohtuistungil antud ütluste (vt halduskohtu 13.12.2005 istungi protokoll lk 107-110), distsiplinaarmenetluse käigus antud seletuste (tl 65-67) ja distsiplinaarjuurdluse nr 05-030 kokkuvõttes (tl 52-54) kajastatud seletuste kohaselt kutsuti K. V politseisse seoses sellega, et vestluse käigus selgitada välja, kas tal on tunnistajana anda olulist teavet kriminaalasjas, mis oli algatatud seoses narkootikumide müügiga. Nimelt oli 26.10.2004 peetud narkokuriteos kinni V.J., kes jälitusinformatsiooni kohaselt tegeles narkootilise aine (kokaiini) müügiga (kriminaalasi nr 04230101716). Alust arvata, et K. Vl võib olla kriminaalasjas tähtsust omavat teavet, andis asjaolu, et politsei andmetel käis K. V läbi narkootiliste ainete müügiga tegeleva ringkonnaga ning tema mobiiltelefoni number oli salvestatud mitmete narkootikumide vahendamise või müügiga tegelevate isikute telefonimäludes. K. Vga läbiviidud vestluse käigus tekkis politseil kahtlus, et K. V võib olla isik, kes on tarvitanud narkootikume. Eeltoodust lähtuvalt leiab ringkonnakohus, et politsei tegevust K. Vga vestlemisel ja ekspertiisi suunamisel tuleb nende toimingute teostamise eesmärgist lähtuvalt hinnata kui tõendite kogumist süüteomenetluses. Seetõttu tuleb politsei tegevuse õiguspärasust hinnata süüteomenetluse normide alusel. Kuna K. V väljakutsumine ning tema suunamine narkootilise joobe tuvastamise ekspertiisi toimus seoses kriminaalasjaga nr 04230101716 ja vestluse käigus tekkinud kahtlustega K. V poolt narkootiliste ainete tarvitamise suhtes, ei välista toimingute süüteomenetluslikku olemust ka asjaolu, et K. V suhtes ei ole teadaolevalt koostatud väärteoprotokolli, algatatud kriminaalmenetlust ning politseiametnik ei kutsunud K. 6
(9)3-05-279 Vt välja tunnistajana. Ringkonnakohtule ei ole teada ühtki haldusmenetlusele omast eesmärki, mida K. V kutsumine politseisse ning tema suhtes ekspertiisi läbiviimine võinuks teenida.
- Politseiseaduse § 13 p 4 kohaselt on politseil õigus kutsuda politseisse kodanikke ja ametiisikuid politsei menetluses olevates haldusõiguserikkumiste ja kriminaalasjades ning toimetada politseisse õiguserikkumistes osalenud isikuid asjaolude viivitamatuks väljaselgitamiseks. Riigikohus on viidatud sätte tõlgendamisel (vt kriminaalkolleegiumi 17.11.2005 otsus nr 3-1-1-120-05 p 10) asunud järgmistele seisukohtadele – 1) norm on alates
- septembrist 2003 kohaldatav ka väärteomenetluses; 2) „asjaolude väljaselgitamine“ sätte mõttes hõlmab eeskätt tõendite kogumist; 3) „politseisse toimetamine“ sätte mõttes hõlmab lisaks politseiasutusele ka muud asutust (nt meditsiiniasutus), kuhu on menetlusalune isik vaja tõendusteabe kogumiseks toimetada. Kriminaalmenetluse seaduse §-st 100 ilmneb, et võrdlusmaterjali võtmine ekspertiisiks, sealhulgas isiku kehalist puutumust riivaval moel, on võimalik ka isikult, kes ei ole kriminaalasjas menetlusosaline. Politseiprefektuur ja K. T on korduvalt kinnitanud, et K. Vga läbiviidud vestlusel saadud informatsioon ei olnud kriminaalasjas huvipakkuv, seetõttu ei kuulatud K. Vt ka tunnistajana üle ega koostatud muid menetlusdokumente (vt politseiprefekti kohusetäitja selgitus Tallinna Linnakohtule tl 69, K. T seletus distsiplinaarmenetluses (tl 65-67), distsiplinaarjuurdluse kokkuvõte tl 52-54), K. T seletus kohtuistungil tl 108 pöördel). Eeltoodust nähtuvalt ei põhjenda vastustaja K. V narkojoobe ekspertiisi läbiviimise vajalikkust kriminaalasja nr 04230101716 uurimise seisukohalt tähtsust omavate asjaolude väljaselgitamisega.
- Erinevalt liiklusalastest süütegudest (mille menetlusega käesoleva asja puhul ei olnud tegemist), mille puhul on joobeseisundi tuvastamiseks kehtestatud eraldi kord (liiklusseaduse § 20 lg 6 alusel antud Vabariigi Valitsuse 02.04.2001 määrus nr 120 „Joobeseisundi tuvastamise ja joobeastme määramise ning joobeastme määramise otsuse vaidlustamise kord“) on teiste süütegude korral joobeseisund kui koosseisutunnus tuvastatav tõendamise üldiseid reegleid järgides. VTMS § 18 lg 1 kohaselt on menetlusalune isik füüsiline või juriidiline isik, kelle suhtes on alustatud väärteomenetlust. Väärteomenetlust alustatakse VTMS § 58 lg 1 kohaselt esimese menetlustoiminguga. VTMS § 19 lg 4 p 2 sätestab menetlusaluse isiku kohustuse alluda menetleja seaduslikele korraldustele. VTMS § 31 lg 1 näeb ette, et tõendamisel ja tõendite kogumisel järgitakse väärteomenetluses kriminaalmenetluse sätteid. Kriminaalmenetluses sätestatud tõendite kogumise toiminguks on ka ekspertiisi läbiviimine, milles osalema ning selleks uurimisasutuse korraldustele alluma on kahtlustatav (so KrMS § 33 lg 1 kohaselt ka isik, keda on piisav alus kahtlustada kuriteo toimepanemises ja kes on allutatud menetlustoimingule) KrMS § 34 lg 3 p 2 alusel kohustatud.
- Iseenesest on õige apellandi väide, et politseil on seaduslik õigus toimetada isik tervishoiuasutusse narkojoobe ekspertiisiks ka sundkorras. Sellise menetlustoimingu läbiviimise lubatavus ei sõltu ka sellest, kas eelnevalt on vormistatud väärteomenetluse menetlustoimingule allutatud isiku suhtes dokumendid väärteomenetluse algatamise kohta. Samuti ei sisaldu VTMS § 150 lg-s 1 toodud oluliste rikkumiste loetelus menetlusosalisele isikule tema õiguste tutvustamata jätmist esimese menetlustoimingu tegemisel, millise rikkumise olemasolu väidetakse kaebuses. Määrava tähtsusega sellise menetlustoimingu 7
(9)3-05-279 õiguspärasuse hindamisel on asjaolu, kas selle menetlustoimingu läbiviimiseks esines õiguslik alus. KrMS § 9 lg 4 kohaselt on kriminaalmenetluses lubatud isiku perekonna- või eraellu sekkuda vaid samas seadustikus ettenähtud juhtudel ja korras kuriteo tõkestamiseks, kurjategija tabamiseks, kriminaalasjas tõe tuvastamiseks ja kohtuotsuse täitmise tagamiseks. Isiku eraelu puutumatust võib riivata ka tema kohustuslik meditsiiniline läbivaatus või vere, uriini või muu võrdlusmaterjali võtmine. KrMS § 9 lg-s 4 sätestatud põhimõte on VTMS § 31 lg 1 alusel kohaldatav ka väärteomenetluses. Seega ei või isiku allutamine narkojoobe ekspertiisile ja temalt selleks vajaliku võrdlusmaterjali võtmine olla meelevaldne. Sellise menetlustoimingu läbiviimine eeldab, et isiku joobeseisund kuulub süüteomenetluse tõendamisesemesse. Kuigi politsei ei ole otseselt märkinud, millise süüteo toimepanemise tuvastamiseks ekspertiis vajalik oli, viitavad K. T selgitused politseiametniku poolt kaebuse esitaja kahtlustamisele narkootiliste
§-s 151 sätestatud süüteo – narkootilise aine tarvitamine arsti ettekirjutuseta – toimepanemises. Samuti eeldab selline isiku õiguste riive, et politseiametnikul on piisav alus arvata, et isiku allutamine sellisele menetlustoimingule aitab kaasa tõe tuvastamisele süüteomenetluses ja on vajalik süüteo toimepanija tabamiseks. 13. Käesoleval juhul on ringkonnakohtul tõsine kahtlus selles, et K. V allutamine narkojoobe ekspertiisile oli vajalik väärteoasjas tõe väljaselgitamiseks. Kuigi politseiametnik K. T seletustest nähtuvalt tekkis tal vestluse põhjal kahtlus, et K. V võib olla narkootikumide tarvitamisega seotud, kõnelevad tema enda ülejäänud selgitused ekspertiisi määramise asjaolude kohta (ekspertiis määrati kaebaja taotlusel, kes soovis tõendada oma mitteseotust narkootiliste ainete tarvitamisega, kaebuse esitajat ei süüdistatud üldse narkootiliste ainete tarvitamises, kaebuse esitajal ei olnud visuaalseid narkojoobe tunnuseid ja K. T pakkus talle võimalust sõita ekspertiisi oma autoga) vastu oletusele, et ekspertiis oli põhjendatud kaebuse esitaja tabamiseks narkootiliste
§-s 151 sätestatud süüteo toimepanemiselt. K. T ütlused ekspertiisi teostamise kohta üksnes kaebuse esitaja initsiatiivi tõttu ei ole küll piisavalt usaldusväärsed, lükkamaks ümber seisukohta, et politsei allutas kaebuse esitaja ekspertiisile, küll aga tekitavad nad piisavalt kahtlust selles, kas politseil esines kaebuse esitaja ekspertiisile suunamiseks mõistlik vajadus. Tähelepanuväärne on ka asjaolu, et politsei on varasemas kohtumenetluses üldse eitanud ekspertiisi seost väärteomenetlusega (politsei märkis, et ühtegi uurimistoimingut kaebuse esitajaga läbi ei viidud – vt kaebuse vastuväidete p 2.1 tl 51, prefekti selgitus, et K. V suhtes ei ole alustatud väärteo- ega kriminaalmenetlust – tl 69). Seega ei ole politsei esitanud ekspertiisi teostamise vajalikkuse suhtes väärteomenetluse seisukohalt selgeid ja veenvaid põhjendusi. Eeltoodud põhjustel leiab ringkonnakohus, et kaebuse esitaja allutamiseks narkojoobe ekspertiisile puudus seadusest tulenev faktiline alus, mistõttu see toiming oli õigusvastane. IV 14. Käesolevas otsuses toodud põhjendustel ei ole ringkonnakohtul alust muuta halduskohtu otsuse resolutiivosas tehtud otsustust kahjuhüvitise väljamõistmise kohta kaebuse esitajalt. Kuna halduskohus ei hinnanud kahju põhjustanud toimingute (kaebuse esitaja ekspertiisile allutamine) õiguspärasust süüteomenetluse toimingutena, muudab ringkonnakohus halduskohtu otsuse põhjendusi osas, mis puudutab kaebuse esitaja ekspertiisi suunamise 8
(9)3-05-279 õiguspärasust, asendades need põhjendused käesoleva otsuse punktides 9-13 toodud põhjendustega. Põhja Politseiprefektuuri apellatsioonkaebus jääb rahuldamata. 15. Apellandi menetluskulud, mis seisnevad apellatsioonkaebuse esitamisel tasutud riigilõivus, jäävad tema kanda. Kaebuse esitaja ei ole esitanud taotlust apellatsiooniastme menetluskulude väljamõistmiseks apellandilt. Lauri Madise Silvia Truman Ivo Pilving 9
(9)