← Eesti

2-05-14118/8

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Tsiviilasja number 2-05-14118 Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Gaida Kivinurm, liikmed Malle Seppik ja Ulvi Loonurm Otsuse tegemise aeg ja koht

  1. november 2006.a., Tallinn Tsiviilasi H.S hagi I.D vastu 346 597, 70 krooni saamiseks Vaidlustatud kohtulahend Harju Maakohtu
  2. mai
  3. a otsus Kaebuse esitaja ja kaebuse liik I.D apellatsioonkaebus Menetusosalised ja nende Hageja H.S, esindaja Helen Reinvart, kostja I. D, esindaja Riho Viik esindajad Menetluse liik kirjalik menetlus RESOLUTSIOON
  4. Tühistada Harju Maakohtu 17.05.2006 otsus I.Dlt välja mõistetud võla suuruse ja kohtukulude osas.
  5. Välja mõista I.Dlt 132 482 (ükssada kolmkümmend kaks tuhat nelisada kaheksakümmend kaks ) krooni ja 70 senti H.S kasuks.
  6. Poolte kohtukulud jätta nende endi kanda.
  7. Välja mõista H.Slt 213 (kakssada kolmteist) krooni ja I.Dlt 131 (ükssada kolmkümmend üks) krooni menetluskulu riigituludesse. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib apellatsioonimenetluse apellant või vastustaja esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest alates. Asjaolud ja menetluse käik
  8. H.S esitas 01.07.2005 hagi Harju Maakohtusse I.D vastu 346 597, 70 krooni saamiseks.
  9. Hageja isa P.S ja kostja sõlmisid 29.09.1998 ja 17.12.1998 laenulepingud. P.S suri 19.12.
  10. Hageja on P.S pärija. Hageja saatis 21.03.2001 kostjale teate, kus informeeris kostjat asjaolust, et laenuandja P.S on tapetud ning tema pärijate esindajaks on määratud hageja.
  11. 29.09.1998 sõlmitud laenulepingu alusel sai kostja laenu summas 85 000 krooni, mille kohustus tagastama laenulepingu p 2.
  12. kohaselt hiljemalt 29.09.2001, laenu kättesaamist on kostja kinnitanud. Kostja kohustus tasuma lepingu p 2.
  13. kohaselt saadud laenusummalt intressi 2% kuus. Kostja ei ole alates 01.01.2001 tasunud hagejale igakuist laenuintressi ja 29.09.2001 hagejale laenu ei tagastanud. Seega ei ole kostja täitnud nõuetekohaselt oma laenulepingust tulenevaid kohustusi.Viivise arvestamisel juhindub hageja tsiviilkoodeksi (TsK) § 231 lõikes 1 sätestatust. Kostja on viivitanud kohustuse täitmisega 29.09.2001 kuni 30.06.2005, s.o. 1 276 päeva. Kostja võlg nimetatud ajavahemikus oli 85 000 krooni, seega tuleb tasuda viivist iga viivitatud päeva eest 6,8 krooni ehk kogusummas 8 676, 80 krooni. Kohtule 15.11.2005 esitatud hagiavalduse täienduse kohaselt nõuab hageja kostjalt 29.09.1998 sõlmitud laenulepingu alusel täiendavat viivist ajavahemiku 01.07.2005 kuni 15.11.2005 (138 päeva eest) summas 938, 40 krooni. Seega seisuga 15.11.2005 on 29.09.1998 sõlmitud laenulepingu alusel hageja nõue kokku summas 94 615, 20 krooni (põhivõlg 85 000 krooni ja viivis 9 615, 20 krooni).
  14. 17.12.1998 sõlmitud laenulepingu alusel sai kostja laenu summas 30 000 krooni, mille kohustus tagastama laenulepingu p 2.
  15. kohaselt hiljemalt 20.12.
  16. Laenu kättesaamist on kostja kinnitanud. Kostja kohustus tasuma lepingu p 2.
  17. kohaselt saadud laenult intressi 2% kuus. Kostja ei ole alates 01.01.2001 tasunud hagejale igakuist laenuintressi ja 20.12.2002 hagejale laenu ei tagastanud. Viivise arvestamisel lähtub hageja võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lõikest
  18. Viivise suuruseks on 9% aastas (0,025% päevas). Hageja nõuab viivist ajavahemikus 20.12.2002 kuni 30.06.2005 (911 päeva). Kostja võlg hageja ees nimetatud ajavahemikus oli 30 000 krooni, seega tuleb tasuda viivist iga viivitatud päeva eest 7,5 krooni, kogusummas 6 832, 50 krooni. 17.12.1998 sõlmitud laenulepingu alusel nõuab hageja täiendavalt viivist ajavahemiku 01.07.2005 kuni 15.11.2005 (138 päeva) eest. Kuna kostja võlg hageja ees nimetatud ajavahemikus oli 30 000 krooni, siis moodustab viivis 1 035 krooni. Seega seisuga 15.11.2005 on 17.12.1998 sõlmitud laenulepingu alusel hageja nõue kokku summas 37 867, 50 krooni (põhivõlg 30 000 krooni ja viivis 7 867, 50 krooni).
  19. 24.12.1998 sõlmitud laenulepingu alusel sai kostja laenu summas 170 000 krooni, mille kohustus tagastama laenulepingu p 2.
  20. kohaselt hiljemalt 31.12.
  21. Laenu kättesaamist on kostja kinnitanud. Kostja kohustus tasuma lepingu p 2.
  22. kohaselt saadud laenusummalt intressi 2% kuus. Kostja ei ole alates 01.01.2001 tasunud hagejale igakuist laenuintrssi ja 31.12.2001 hagejale laenu ei tagastanud.Viivise arvestamisel lähtub hageja VÕS § 113 lõikes 1 sätestatust. Viivise suuruseks on 9% aastas (0,025% päevas). Hageja nõuab viivist ajavahemikus 01.01.2003 kuni 15.11.2005 (1038 päeva). Kostja võlg hageja ees nimetatud ajavahemikus oli 170 000 krooni, seega tuleb tasuda viivist iga viivitatud päeva eest 42,5 krooni, kogusummas 44 115 krooni. Seega seisuga 15.11.2005 on 24.12.1998 sõlmitud laenulepingu alusel hageja nõue kokku summas 214 115 krooni (põhivõlg 170 000 krooni ja viivis 44 115 krooni).
  23. Eeltoodu alusel on 15.11.2005 seisuga hageja nõue kõikide laenulepingute alusel kokku 346 597, 70 krooni, millest põhivõlg moodustab 285 000 krooni ja viivis 61 597, 70 krooni.
  24. Kostja keeldus 26.08.2005 hagimaterjalide vastuvõtmisest. Hagiavalduse täiendusele kostja ei vastanud. 26.04.2006 toimunud kohtuistungil palus kostja esindaja jätta 2

(5)arvestamata 170 000 krooni saamise 24.12.1998 sõlmitud laenulepingu alusel, kuna lepingu täitmist kinnitatakse teise allkirjaga ning see allkiri on puudu. Esimese astme kohtu otsus
  1. Kohus rahuldas hagi ning mõistis I.Dlt välja võlgnevuse 346 597, 70 krooni H.S kasuks. Samuti mõistis kohus välja I.Dlt riigilõivu 19 200 krooni H.S kasuks ja menetluskulu 344 krooni riigituludesse.
  2. Kostja kohtuistungil esitatud väite kohaselt on laenulepingutel tema allkirjad. Kostja esitab rahatuse vastuväite, kuna lepingutest ei tulene, et kostja oleks raha kätte saanud. Kostjal lasub laenulepingu rahatuse tõendamise kohustus.
  3. Poolte vahel on vaidlus lepingute p 1.
  4. tõlgendamise üle. Kohtule esitatud lepingute p 1.
  5. kohaselt nimetatud vara üleandmine toimub üheaegselt käesoleva lepingu allakirjutamisega laenuvõtja poolt, kes kinnitab oma allkirjaga nii oma kohustusi lepingu järgi, kui ülalnimetatud vara (rahasumma eesti kroonides) saamist. Hageja väitel ei ole kostja eitanud rahasummade saamist, mida tõendab ka 23.03.2001 kostja poolt hagejale saadetud kiri, milles kostja teatab hagejale, et on saatnud dokumendid tutvumiseks ja kontrollimiseks juristile.
  6. Kohus tutvunud laenulepingutega on jõudnud järeldusele, et hageja ja kostja vahel sõlmitud laenulepingud ei ole rahatud. TsK § 272 lg 2 järgi laenuleping loetakse sõlmituks raha või asjade üleandmise momendist. Lepingute p 1.
  7. kohaselt toimub poolte vaheline arveldamine sularahas. Lepingute selline sõnastus ei tekita kahtlust, et rahasummad anti sularahas üle lepingu allkirjastamisel. Kostja väitel sunniti teda lepinguid allkirjastama relva ähvardusel. Nõustuda saab hagejaga selles, et kostja poolt hagejale 23.03.2001 saadetud kirjas kostja ei eita laenusaamist. Kohtule 01.09.2005 esitatud politsei ettekandest selgub, et kostja tutvus 26.08.2005 hagimaterjalidega. Juhul kui vastaks tõele, et hagejal puudus tahe lepinguid allkirjastada, oleks kostjal olnud piisav aeg omapoolsete vastuväidete esitamiseks, kostja seda teinud ei ole. Kostja väited relva ähvardusel allkirja andmise kohta on paljasõnalised.
  8. Kostja vastuväite kohaselt nähtub eriti 24.12.1998 lepingust, et raha pole üle antud, kuna lepingul ei ole teist allkirja, mis kinnitaks ka raha kättesaamist. Kohus võrrelnud sõlmitud laenulepinguid on jõudnud järeldusele, et lepingute järgi raha üleandmist ei saa tõlgendada kostja esitatud viisil. 24.12.1998 lepingus puudub küll viimane n.ö joonealune rida raha saamise kohta, mis esineb 29.09.1998 ja 17.12.1998 lepingutes, kuid ka seda lepingut on kinnitatud kostja poolt kahe allkirjaga. 24.12.1998 lepingu punktist 1 nähtub üheselt, et kostja on laenu saanud. Kostja ei ole hagejale laenusummasid 85 000 krooni, 30 000 krooni ja 170 000 krooni tagastanud, seega oli hageja õigustatud esitama hagi kostja vastu. Apellatsioonkaebuse nõue ja põhjendus
  9. I. D esitas otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada osas, millega mõisteti temalt 24.12.1998 sõlmitud laenulepingu alusel välja 170 000 krooni ja viivised 44 115 krooni.
  10. Kostja pole 24.12.1998 laenulepingu alusel raha saanud. Tema allkirja pole laenulepingul ega kuskil mujal selle kohta, et ta on hagejalt raha kätte saanud. Varasemalt oli poolte vahel sõlmitud kaks laenulepingut väiksematele summadele. Nendel on kostja allkirjad raha kättesaamise kohta. Seega oli poolte vahel välja kujunenud tava, kuidas nad täpselt raha üleandmist vormistavad. Hageja pole kohtule esitanud mingit muud raha väljamaksmist ja kostja poolt vastuvõtmist tõendavat dokumenti. Seega saab järeldada, et 3
(5)ka vaidlusalusel korral pidi kõik toimuma väljakujunenud viisil. Seekord oli raha peaaegu kuus korda suuremas summas ning laenuandjal polnud seda summat võimalik kostjale üle anda. Pooled koostasid ja allkirjastasid raha hilisema üleandmise kavatsust arvestades mõnevõrra muudetud tekstiga laenulepingu, mis jäi aga rahatuks. Sellest tulenebki põhjus, miks laenulepingul pole kostja allkirja raha kättesaamise kohta ja laenulepingu tekstist ei tulene laenu üleandmist.
  1. Nõustuda ei saa kohtu seisukohaga, mille kohaselt ei tekkinud kohtul kahtlust lepingute sõnastusest välja lugeda, et raha on üle antud. Selliselt saab tõlgendada vaid varasemaid lepinguid, kuid rahatu lepingu tekst on neist erinev. Asjaolu tõttu, et raha tuli tasuda hiljem viidi lepingu teksti punkti 1 sisse muudatus.
  2. 24.12.1998 laenulepingu punkti 1.2 tuleks tõlgendada nii, et raha üleandmine toimub pärast lepingu allakirjutamist, s.o esmalt kirjutatakse koostatud leping alla ja siis antakse raha üle. Raha üleandmise kohta oli varasemalt kahel korral võetud eraldi allkiri raha kättesaamise kohta ja ka sellel korral eeldas kostja, et temalt võetakse allkiri. Seepärast oli kostja lepingu sõlmimisel nõus lepingu tõlgendusega, et esmalt ta kirjutab alla lepingule ja seejärel kinnitab oma allkirjaga raha saamist. Selliselt on ka lepingu tingimus tõlgendatav – antakse allkirjad lepingule ja vara saamisele. Pole mingit alust arvata, et tegemist oleks ühe ja sama allkirjaga. Kuna anti esimene allkiri, siis loeti leping sõlmituks. Kuna raha ei antud, siis teist allkirja kostja ei andnud ning tegemist on rahatu lepinguga.
  3. Poolte vahel pole vaidlust selles, et tegemist on sularahaliste lepingutega ja ülekandega pole kordagi makstud. Lepingu tekst ja sellel erandina puuduv allkiri raha kättesaamise kohta ongi tõendiks, et leping oli rahatu. Kostja palub jätta endalt välja mõistmata ka 11 000 krooni riigilõivu, sest haginõue oli enam kui poole summa ulatuses põhjendamatu. Vastustaja seisukoht
  4. H. S ei pea apellatsioonkaebust õigeks, vaidleb selle vastu apellatsioonkaebuse rahuldamata. ning palub jätta Tsiviilkolleegiumi seisukoht
  5. Kolleegium leiab, et apellatsioonkaebus on põhjendatud ja kohtuotsus tuleb kaevatud osas TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel tühistada. Ringkonnakohtul on võimalik teha tühistatud osas uus otsus, millega hagi 24.12.1998 laenulepingu alusel raha väljamõistmiseks tuleb jätta rahuldamata.
  6. Kohus leidis õigesti, et antud vaidluses kuuluvad kohaldamisele tsiviilkoodeksi (TsK) sätted. TsK § 276 lg 1 kohaselt on laenajal õigus laenulepingut vaidlustada selle rahatuse pärast, kui ta tõendab, et ta raha või asju laenutajalt tegelikult üldse ei saanud või sai väiksemas koguses, kui lepingus tähendatud. Kostja ei tunnista 24.12.1998 laenulepingu järgi raha saamist.
  7. Kohus jättis tähelepanuta, et 24.12.1998 laenulepingu p 1.2 tekst erineb varasemate laenulepingute omast. Varasemate laenulepingute p 1.2 kohaselt toimub vara üleandmine üheaegselt lepingu allakirjutamisega laenuvõtja poolt, kes kinnitab oma allkirjaga nii oma kohustusi lepingu järgi, kui ülalnimetatud vara (rahasumma Eesti kroonides) saamist. Vaidlusaluse 24.12.1998 laenulepingu p 1.2 kohaselt toimub vara üleandmine aga pärast lepingu allakirjutamist laenuvõtja poolt, kes kinnitab oma allkirjaga nii oma lepingulisi kohustusi ja ülalnimetatud vara saamist (rahasumma Eesti kroonides). Lepingule on kostja alla kirjutanud, raha saamise kohta aga kostja allkiri puudub. Lepingule antud allkirja ei saa käesoleval juhul pidada kinnituseks raha saamise kohta, sest lepingule alla kirjutamisel ei olnud kostja lepingu sõnastuse kohaselt raha veel saanud. Raha üleandmine pidi toimuma alles pärast lepingu allakirjutamist. Asjaolu, et raha saamine tuli vormistada eraldi, kinnitab ka lepingupoolte eelnev praktika, kus vaatamata sellele, et raha 4
(5)üleandmine toimus lepingu kohaselt samaaegselt lepingu sõlmimisega, andis kostja ikkagi raha saamise kohta eraldi allkirja. Kostja väitel sõnastati 24.12.1998 lepingu p 1.2 tekst eelmistest erinevalt just seetõttu, et P.Sl ei olnud nii suurt summat võimalik lepingu sõlmimisel kohe anda. Hageja ei ole mingit muud võimalikku selgitust andnud.
  1. Kostja 23.03.2001 kiri, milles teatatakse, et kostja on hageja poolt saadetud dokumendid kätte saanud ning andnud need tutvumiseks ja kontrollimiseks juristile, ei tõenda kuidagi vastuväidete puudumist hageja nõudele, nagu kohus ekslikult leidis.
  2. Nõustuda ei saa ka kohtu järeldusega nagu saaks laenuvõtja allkirja lepingu p 1.3 juures, mis käsitleb laenu garantiid, tõlgendada kui kinnitust raha üleandmise kohta. Nimetatud allkirjaga kinnitab laenuvõtja seda, et laen on garanteeritud laenuvõtja ausõnaga.
  3. Kuna I. D ei ole suuliselt ega kirjalikult kinnitanud raha saamist 24.12.1998 sõlmitud laenulepingu järgi ning puuduvad ka muud tõendid raha üleandmise kohta, tuleb vaidlusalune laenuleping lugeda rahatuks. Kuna TsK § 272 lg 2 kohaselt loetakse laenuleping sõlmituks raha või asjade üleandmise momendist, siis P.S ja kostja vahel 24.12.1998 laenusuhet ei tekkinud.
  4. Eeltoodu alusel tuleb otsus tühistada 214 115 krooni väljamõistmise osas, mis sisaldab 24.12.1998 lepingu alusel väidetavalt antud summat 170 000 krooni ja viivisest 44 115 krooni. Samuti tuleb otsus tühistada menetluskulu väljamõistmises.
  5. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse § 3 sätestab, et enne 01.01.2006 alustatud menetluse puhul kohaldatakse menetluskulude jaotamisele ja nende kindlaksmääramisele seni kehtinud seaduses sätestatut. Kuni 31.12.2005 kehtinud TsMS § 60 lõike 1 kohaselt mõistab kohus poole taotlusel, kelle kasuks on otsus tehtud, teiselt poolelt välja vajalikud ja põhjendatud kohtukulud. Kui hagi rahuldati osaliselt, mõistetakse kohtukulud hagejale võrdeliselt rahuldatud nõuete suurusega, kostjale aga võrdeliselt selle osaga, milles hagi rahuldamata jäeti. Hagi osalise rahuldamise korral võib kohus jätta kummagi poole kohtukulud tema enda kanda. Hagi esitati summas 346 597,70 krooni, millest kuulub rahuldamisele 132 482,70 krooni, see on 38 %. Hageja on tasunud hagiavalduse esitamisel 19 200 krooni riigilõivu, millest kostja peaks hüvitama 8200 krooni. Kostja on tasunud apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu 8750 krooni, mille peaks seoses apellatsioonkaebuse rahuldamisega hüvitama hageja. TsMS § 60 lg 1 alusel jätab ringkonnakohus kummagi poole kohtukulu tema enda kanda. Riigituludesse väljamõistetava menetluskulu kannavad pooled proportsionaalselt hagi rahuldatud osale, see on hagejalt tuleb välja mõista 213 krooni ja kostjalt 131 krooni. G. Kivinurm M. Seppik U. Loonurm 5
(5)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.