2-05-20615/3

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Kohtunik Meelis Eerik Otsuse tegemise aeg ja koht

1. november
2. a, Tallinn, Kentmanni kohtumaja Tsiviilasja number 2-05-20615 (endine number 2/254-26165/05) Tsiviilasi AS-i hagi OÜ vastu 546 886,03 krooni saamiseks Kohtuistungi toimumise aeg
3. oktoober
4. a Kohtuistungil osalenud isikud Hageja lepinguline esindaja TA Kostja lepinguline esindaja ST Kostja seaduslik esindaja SG Iseseisva nõudeta kolmas isik hageja poolel OÜ (pankrotis) esindaja pankrotihaldur TV Tõlk GT RESOLUTSIOON
5. Hagi rahuldada.
6. Välja mõista OÜ-lt 546 886,03 krooni AS kasuks. Menetluskulude jaotus
7. Jätta kohtukulud OÜ kanda.
8. Välja mõista OÜ-lt kohtukulud 28 000 krooni AS kasuks. Edasikaebamise kord Otsuse peale saab esitada põhjendatud apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest alates, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult teatavakstegemisest. Hageja nõue ja selle põhjendused AS esitas hagi OÜ vastu 546 886,03 krooni saamiseks. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja OÜ (pankrotis, edasipidi: müüja) faktooringlepingu nr , mille juurde sõlmiti faktooringlepingu lisa
9. Faktooringlepingu alusel omandas hageja müüjalt viimase poolt kaupade müügist tulenevad nõuded ostjate, sh OÜ vastu. Kostja on nõude loovutamisest teadlik. Kostja poolt on arve/saatelehed nr ja tasumata summas 507 211,20 krooni, millele lisanduvad viivised 39 674,83 krooni. Hageja on nõudnud kostjalt korduvalt ( …) võlgnevuste tasumist ning andnud võlgnevuse tasumiseks täiendavad tähtajad. Kostja ei ole kohustusi täitnud. Kokku on kostja võlgnevus hageja ees 546 886,03 krooni, mida hageja palub kostjalt hageja kasuks välja mõista. Hageja palub jätta kohtukulud kostja kanda ja mõista kostjalt hageja kasuks välja hageja kantud kohtukulud. Kostja seisukohad Kostja hagi ei tunnista. Kostja leiab, et hagejal ei ole tekkinud nõudeõigust, kuna müüja tarnis ebakvaliteetse kauba ning nõustus selle välja vahetama, kuid ei ole lubadust täitnud. Müüja poolt kostjale arve-saatelehtede nr … ja …. kohaselt tarnitud saematerjalid kogusega 179,1m³ olid ettenähtud eksportimiseks I asuvale firmale „EST & T “. Müüja esindaja VZ oli nõus, et saematerjali lõplik vastuvõtt kvaliteedi osas toimub Inglismaal ning arvete- saatelehtede allakirjutamisega tõendatakse ainult saematerjalide üleantud kogus. Kostja tarnis saematerjali I meretranspordiga ajavahemikus vastavalt konossementidele nr …. Kuna tarnitud saematerjal ei vastanud kvaliteedinõuetele, loobus firma „E S T & T“ saematerjali vastuvõtmisest ning pakkus asendada see kvaliteetse materjaliga. Müüja nõustus sellega ning allkirjastas kostjaga akti nr , mille kohaselt nõustus asendama saematerjali a jooksul, kuid ei ole seda siiamaani teinud. Kostja on seisukohal, et müüjal ei ole tekkinud kostja vastu nõuet tarnitud ebakvaliteetse saematerjali maksmise osas enne, kui see on kvaliteetse saematerjaliga asendatud. Kostja palub jätta hagi rahuldamata ja kohtukulud hageja kanda. Kolmanda isiku seisukoht Iseseisva nõudeta kolmas isik hageja poolel jättis kohtule kirjalikult vastamata. Kohtuistungil ühines hageja seisukohaga. Kohtu põhjendused Poolte vahel puudub vaidlus, et iseseisva nõudeta kolmas isik (müüja) müüs kostjale puitu (hööveldatud kaselauda) hagis märgitud hindadega, kaup on kostjale üle antud (t lk 1619). Seega loeb kohus antud faktilise asjaolu Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 231 lg 2 alusel tuvastatuks. Kostja peamine vastuväide seisneb selles, et kaup ei vastanud müügilepingu kvaliteedile. Enne kauba kvaliteedi analüüsimise juurde asumist selgitab kohus välja õigussuhte käesoleva menetluse poolte vahel. Puudub vaidlus, et müüja ja hageja sõlmisid faktooringlepingu nr (t lk 8-15). Vastavalt võlaõigusseaduse (VÕS) § 256 „faktooringulepinguga kohustub üks isik (faktooringu klient) loovutama teisele isikule (faktoor) rahalise nõude kolmanda isiku (faktooringuvõlgnik) vastu, mis tuleneb lepingust, mille alusel faktooringu klient müüb faktooringuvõlgnikule oma majandus- või kutsetegevuses eseme või osutab teenuse, faktoor aga kohustub: 1) tasuma nõude eest ja kandma nõude täitmata jätmise riisikot või 2) andma faktooringu kliendile nõude täitmise arvel krediiti, nõuet faktooringu kliendi jaoks valitsema ja teostama sellest tulenevaid õigusi, muu hulgas korraldama nõudest tulenevat raamatupidamist, ja nõude sisse nõudma.“ Käesoleval juhul puudub vaidlus selles, et tegemist oli ehtsa faktooringlepinguga, s.o VÕS § 256 p 1 sätestatud faktooringlepinguga, mille kohaselt läks arvetest tulenev nõudeõigus hagejale. Asjaolus, et hagejale läks arvetest tulenev nõudeõigus, vaidlus puudub. Kostjat on nõudeõiguse loovutamisest müüja teavitanud märkega arvetel, millega on täidetud VÕS § 257 kohane teavitamiskohustus. Antud faktooringlepingu puhul 2 kehtivad nõude loovutamise üldised põhimõtted ning hageja astus VÕS § 164 lg 2 kohaselt võlausaldajana müüja asemele. Kostja leiab aga, et hageja on nõudeõiguse tagasiloovutanud müüjale esitades nõude pankrotimenetluses (t lk 75-77). Kohus sellise seisukohaga ei nõustu kuna faktooringlepingu p 8.2 kohaselt on tagasiostmine toimunud mittetäidetud summade tasumisest faktooringkontole, mida käesoleval juhul toimunud ei ole. Hageja on üksnes esitanud müüja vastu tagasiostunõude, kuid see ei võta temalt õigust nõuda kohustuse täitmist kostjalt kuna tagasiostmine ei ole veel toimunud. See õigus puuduks vaid siis, kui hageja oleks pankrotimenetluses vaidlusaluse summa kätte saanud. Seega asub kohus seisukohale, et hagejal on käesolevas menetluses nõudeõigus. Kostja peamine vastuväide seisneb selles, et kaup oli ebakvaliteetne. Kohtuistungil selgitas kostja, et kauba ebakvaliteetsus seisnes selles, et puit oli niiske, kõver ja poolkant. Kaup asub tänaseni Inglismaal. Kostja väitel olid pooled kokku leppinud tavapärasest kõrgemates kvaliteedinõuetes, kõrgemad kvaliteedinõuded pidid vastama nn inglise standardile. Puidust tehti voodiraame. VÕS § 77 lg 1 sätestab kohustuse täitmise kvaliteedi üldise reegli, mille kohaselt „võlgnik peab kohustuse täitma lepingule või seadusele vastava kvaliteediga. Kui lepingulise kohustuse täitmise kvaliteet ei tulene lepingust või seadusest, peab lepingupool kohustuse täitma asjaolusid arvestades vähemalt keskmise kvaliteediga.“ Kohus leiab, et kostja väide lepingus kokku lepitud kõrgemast kvaliteedist ei ole tõendatud. Kirjalikku lepingut ei sõlmitud, arve-saatelehtedel puudusid kauba kvaliteedi kohta märked. Suulise kokkuleppe kohta tõendid puuduvad. Kostja tugineb koostatud aktil nr , mis kostja väitel kinnitab suulist kokkulepet kauba kõrgemast kvaliteedist (t lk 49, 106). Kohus sellele järeldusele antud tõendit uurides ei tulnud. Nimetatud aktis on küll märgitud, et kaup ei ole aktsepteeritud S firma EST and T poolt ning müüja on vastavalt kostja ettepanekule nõus ümber vahetama ebakvaliteetse saematerjali. Nimetatu ei viita aga sellele, et kõrgendatud kvaliteedinõue oli ka esialgu müügilepingus märgitud. Aktis kirjeldatakse ka muuhulgas puidu müüki, kuid puuduvad igasugused viited tavapärasest kõrgema kvaliteedikokkuleppe kohta. Samuti puuduvad aktis viited, et müügilepingu kvaliteedi hindajaks oleks IÄÜ. Seetõttu ei saa kohus akti siduda müügilepingu tingimustega. Antud aktiga saab tõendada vaid seda, mis seal aktis kirjas on – kaup ei vastanud lõpliku ostja nõudmistele (lõpliku ostja jaoks oli kaup ebakvaliteetne) ja müüja oli nõus vastavalt ostja ettepanekule kaupa ümber vahetama. Antud uus kokkulepe ei muuda aga müügilepingu esialgseid tingimusi. Seega leiab kohus, et tõendamata on müügilepingus kokkuleppe kauba keskmisest kõrgema kvaliteedi kohta. Seega pidi antud kohustuse täitmise kvaliteet olema keskmine kvaliteet. Asjaolus, et leping täideti keskmise kvaliteediga, vaidlus puudub. Kohus asub seisukohale, et müüja on täitnud lepingust tuleneva kohustuse nõuetekohaselt ning kostjal puudub alus pretensiooni kauba kvaliteetsusest esitada. Kuivõrd kohus asub seisukohale, et kaup on müüdud kvaliteetselt, puudub vajadus analüüsida, kas pretensioon kauba kvaliteetsuse kohta esitati õigeaegselt ja õigele isikule. Tähtsust ei oma tõendid, mis puudutavad kauba edasimüümist kostja poolt (t lk 42-48, 82105, 107-109, 142-145) kuivõrd need ei seondu vaidlusaluse müügilepinguga. Kohus leiab, et hagi tuleb rahuldada. Hageja nõuab tuginedes VÕS § 76 lg 1 ja 101 lg 1 p 1 põhivõla tasumist summas 507 211,20 krooni ja viiviseid summas 39 674,83 krooni. Viivised tulenevad VÕS § 113 lg 1 ja 94 lg 1 ning viiviste ja põhisumma arvutusliku külje 3 suhtes kostja vastuväiteid ei esitanud. Seega tuleb kostjalt välja mõista kokku 546 886,03 krooni. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse § 3 kohaselt kuuluvad kohtukulud jaotamisele kuni 31.12.2005 kehtinud TsMS redaktsioonis. Vastavalt enne
10. jaanuari
11. a kehtinud TsMS § 60 lg-le 1 mõistab kohus poole taotlusel, kelle kasuks on otsus tehtud, teiselt poolelt selle poole kasuks välja vajalikud ja põhjendatud kohtukulud. Kostjalt tuleb välja mõista hageja kasuks riigilõiv summas 28 000 krooni (t lk 7). Kostja kohtukulud jäävad hagi rahuldamise tõttu kostja kanda. Meelis Eerik Kohtunik 4