Obsah (4)

§ 18§ 3§ 20§ 13

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtukoosseis Kohtunik Elle Kask Otsuse kuulutamise aeg ja koht 28.12.2005, Tallinn Haldusasja number 3-522/2005 Haldusasi K.V. kaebus Põhja

§ 18

tagab väärikuse kaitse, § 20 õiguse vabadusele ja isikupuutumatusele.

§ 3

kohaselt teostatakse riigivõimu seaduse alusel ning § 13 tagab igale inimesele kaitse riigivõimu omavoli eest. 2.

1. K. V. sattus ebaseadusliku süüdistamise, ekspertiisi toimetamise, kehalise puutumatuse rikkumise ja temaga sooritatud toimingute tegemise pärast depressiooni. K. V. emotsionaalse seisundi muutused ning sellega kaasnenud tagajärgesid on analüüsinud psühholoog Maret Müts. Tekkinud probleeme tööülesannete täitmisel tõendab OÜ CMA iseloomustus. K.V. emotsionaalne seisund normaliseerus alles mais 2005, so ca 4 kuud peale K. Tommingase tehtud toiminguid. 2.
2. K.V. hindab temale tekitatud moraalse kahju rahaliseks väärtuseks tema ühe kuu sissetuleku. K.V. jätkas töötamist, kuid tööülesannete täitmine oli oluliselt raskendatud ning olulisel määral kannatas ka suhtlemine lähedastega. 2.
3. K.V. 2004 aasta sissetulekud olid vastavalt esitatud tuludeklaratsioonile 301765 krooni, sh palk ja muud tasud 30000 krooni ning FIE-na kutsetegevuse või teenuste osutamisel 271765 krooni. Ühe kuu keskmine sissetulek on 25000 (kakskümmend viis tuhat krooni). 2.
4. K.V. tööalase ja isikliku elu kvaliteedi langus oli nelja kuu vältel. Kuna K.V. jätkas siiski töötamist, hindab ta tekkinud moraalset 25% analoogse perioodi töötasust. 3 Riigivõimu teostatakse seaduse alusel. Kristjan Tommingas teostas 31.01.2005 riigivõimu politseiametnikuna kutsus ta politseiasutusse seoses tema menetluses oleva kriminaalasjaga K.V.. Seejärel toimetas K. Tommingas K.V. Wismari Haiglasse, kus K. Tommingase korraldusel (suunamisel) teostati joobeseisundi meditsiiniline tuvastamine. Joobeseisundi tuvastamise käigus tehti K.V.le katseid, kontrolliti tema kehal võimalike süstlajälgede esinemist ning haiglatöötaja juuresolekul (vaatas pealt) pidi K.V. andma haigla üldkasutavas tualettruumis uriiniproovi. Käesoleva ajani ei ole vastustaja selgitanud, millisel õiguslikul alusel viidi K.V. Wismari Haiglasse ning allutati joobeseisundi tuvastamisele. Vastustaja ametniku Kristjan Tommingase selgitused selle kohta, et ekspertiis toimus K.V. nõudmisel, on selge vale. K. Tommingas on andnud selgitusi, et politsei salajases andmebaasis on andmeid sellel kohta nagu oleks K.V. kunagi tarvitanud narkootilisi aineid. Samas on K. Tommingas andnud kohtuistungil selgitusi, et temal ei tekkinud kahtlust selles, K.V. on tarvitanud narkootilisi aineid. Sellises olukorras jääb kaebaja jaoks absoluutselt arusaamatuks, miks pidi K.V. sellises olukorras nõudma narkoekspertiisi. K. Tommingas selgitustest nähtub, et K.V. olevat põhjendanud ekspertiisi nõudmist sellega, et tõendada politseile, et ta ei ole seotud narkootikumidega. Miks nõuab inimene, keda politsei ei kahtlusta narkootiliste ainetega seotuses, narkoekspertiisi kahtluste kummutamiseks? Sellele küsimusele ei ole vastustaja selgitust andnud. K.V. on seisukohal, et teda on vastuolus

§ 18

koheldud väärikust alandavalt (süüdistatud narkootikumide tarvitamises, allutatud uriiniproovile).

§ 20

toodud garantiisid vabadusele ja isikupuutumatusele on rikutud jättes talle selgitamata, et tema viibimine on politseiasutuses vabatahtlik ning ka ekspertiisile allumine ei ole kohustuslik. Kuivõrd seaduslik alus puudub, siis on K.V. Wismari Haiglasse toimetamise, tema seal toimingutele allutamise näol ebaseaduslike toimingutega, millega on riivatud K.V. vabadust ja isikupuutumatust. Käesoleva kaebuse lahendus on oluline õiguspraktika kujundamisel, kuna vastustaja ei ole oma käesoleva ajani väljendatud seisukohtade kohaselt tunnistanud õigusvastast käitumist. Järelikult vastustaja tolereerib oma ametnike sellist käitumist ning sellised juhtumid võivad korduda ka tulevikus. Kaebaja leiab, et politseiametniku korraldusel isiku arstlikule läbivaatusele allutamine peab toimuma seaduse alusel. Väited selle kohta, et politseiametnik oma vabast ajast ning igasuguse kahtluseta viis K.V. viimase enda nõudmisel ekspertiisi, on faktide moonutamine. K. Tommingase sisejuurdluse käigus antud seletusest nähtub, et K.V. oli nõus minema ekspertiisi, mitte ei nõudnud seda. Kaebus, mille alusel alustati sisejuurdlus, kajastab aga selgelt just etteheiteid ekspertiisile. Kahjuks ei ole vastustaja tunnistanud kaebaja õiguste rikkumist. Seetõttu ei olnud võimalik pooltel ka kokkuleppele jõuda. Vastustaja ettepanek kokkuleppeks oli, et K.V. loobuks oma kaebusest. Selleks K.V. valmis ei ole. K.V. eesmärk kaebust esitades ei olnud rahalise hüvitise saamine, vaid kindlustunne tulevikuks, et temaga selliseid asju rohkem ei juhtuks. Kahjuks sellist kindlustunnet ta käesoleva ajani saanud ei ole. Kuna vastustaja käsitleb teda käesoleva ajani "narkomaanina", siis esitaski K.V. ka mittevaralise kahju rahalise hüvitamise nõude. Mittevaralise kahju nõude on K.V. seostanud emotsionaalse heaolu languse perioodiga ning oma sissetulekutega hinnates seda 25% ulatuses vastava perioodi töötasust. Riigilõivu kokku 760 krooni on kaebaja tasunud, mille väljamõistmist kaebaja pool taotleb. Kaebaja palub kohtul hinnata mittevaralise kahju ulatust. Kaebaja on kandnud seoses nimetatud juhtumiga ka varalist kahju. Nimetatud kahju väljendub tema esindamiseks tehtud õigusabikulude tasumises. Kui kohus leiab, et pädeva kohtu leidmiseks ning enne 4 halduskohtumenetlust tehtud kulutused õigusabile ei ole käsitletavad õigusabikuluna, siis palub kaebaja arvestada seda moraalse kahju väljamõistmisel. Kaebuse esitaja taotlused:

1. Tunnistada K.V. õiguste rikkumist (lisaks õiguste ja kohustuste selgitamata jätmisele toimingute läbiviimisel): 1.
2. temalt seadusliku aluseta vabaduse võtmisel narkoekspertiisi toimetamisel; 1.
3. tema seadusliku aluseta narkoekspertiisi toimetamisel; 1.
4. tema seadusliku aluseta ekspertiisile allutamises; 1.
5. temalt seadusliku aluseta uriiniproovi võtmisel kehalise puutumatuse riivamisel.
6. Tunnistada punktis 1 nimetatud toimingud õigusevastaseks.
7. Hüvitada K.V.le kantud õigusabikulud, sh tasutud riigilõiv.
8. Hüvitada K.V.le mittevaralise kahju rahalise hüvitisena summas 25 000 krooni. VASTUSTAJA SEISUKOHAD Vastustaja kaebust ei tunnista ja vaidleb sellele vastu. Kaebus, mis on esitatud Tallinna Halduskohtule kordab sisuliselt kaebust, mille alusel on Põhja Politseiprefektuuris läbi viidud distsiplinaarjuurdlus nr 05-
9. Koopia sellest on lisatud kaebuse vastusele. Vastustaja jääb selles toodud järelduste juurde ning ei pea otstarbekaks neid siinkohal kordama hakata, rõhutades vaid olulisemaid momente. K. Tommingase tegevuse õigusvastasus 2.1 Kaebaja kutsuti Põhja Politseiprefektuuri vestlusele, selgitamaks kas tal võib olla informatsiooni käimasoleva kriminaalasja uurimise seisukohalt. Kutsumise põhjuseks oli asjaolu, et kaebaja telefoninumber leiti mitme narkokuritegudes kahtlustatava isiku telefonist. Ühtegi uurimistoimingut kaebajaga läbi ei viidud. 2.2 Vestluse käigus arvates, et politsei kahtlustab ka teda ennast narkootiliste ainete ebaseaduslikus käsutamises, teatas kaebaja, et on valmis vabatahtlikult läbima ekspertiisi tõendamaks, et ei ole narkootikume tarvitanud. Ekspertiis kinnitas seda. Kindlasti ei kinnitanud ekspertiis aga seda, et kaebaja ei ole kunagi narkootikume tarvitanud nagu väidab tema esindaja. 2.3 Tavapäraselt palutakse vestlusel mobiiltelefon välja lülitada, et see ei segaks jutuajamist. Kaebajal oli eelnev negatiivne hoiak vestluse osas, seetõttu vastavalt kokkuleppele, oli kaebajal kogu aeg võimalik probleemide korral ühendust võtta ka oma isikliku mobiiltelefoni vahendusel. Seda võimalust kaebaja ei kasutanud, mis viitab üheselt sellele, et tal ei olnud politseiametniku tegevusele ühtegi pretensiooni. Miks on need nüüd tekkinud on vastustajale jäänud arusaamatuks. Eelnevast leiab vastustaja, et K.Tommingas'e tegudes puudus õigusvastasus.
10. K.V. moraalne kahju Kaebaja väidab, et politsei on põhjustanud talle moraalset kahju. Teda olevat šokeerinud süüdistamine narkootiliste ainete tarvitamises. Samuti oli tema ja šokeeriv narkotest Wismari Haiglas, millest keeldumise õigusest ei olevat ta olnud teadlik. Vastustaja on seisukohal, et ei ole kaebajale moraalset kahju põhjustanud. PS § 25 järgi on igaühel õigus talle ükskõik kelle poolt õigusvastaselt tekitatud moraalse ja materiaalse kahju hüvitamisele. Avalike ülesannete täitmisel tekitatud moraalse kahju hüvitamise alused on sätestatud
11. mail
12. a vastu võetud Riigi vastutuse seadusega, mis jõustus
13. jaanuaril
14. Selle seaduse § 9 kohaselt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse 5 või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral, kusjuures selline kahju hüvitatakse proportsionaalselt õiguserikkumise raskusega. Silmas tuleb pidada, et PS § 25 eesmärk ei ole moraalse kahju tingimusteta ja üksnes rahaline hüvitamine. Mittevaraline kahju võib olla heastatav ka teiste vahenditega, näiteks vabandamisega kannatanu ees. PS §25 ja §-st 13 lg 2 tuleneb, et kahju hüvitamise aluseks pole mitte igasugune avalike ülesannete täitmine, vaid üksnes õigusvastane akt või toiming. Mittevaraline kahju seisneb isiku hingelistes kannatustes (nt alandatus, solvumine, hirm, nördimus, mure, kaotusvalu) või füüsilistes kannatustes, mida on talle tekitatud tahtlikult või hooletuse tõttu. Avaliku võimu kandja vabaneb mittevaralise kahju rahalise hüvitamise kohustusest, kui ta tõendab, et kahju põhjustanud avalikku ülesannet täitnud isik ei olnud kahju tekitamises süüdi. Mittevaralist kahju saab hüvitada vaid sellele isikule, kelle õigusi on kahju tekitamisel rikutud. Seega tuleb kaebuse lahendamiseks tuvastada alljärgnevad asjaolud: - kas politsei on kaebajale õigusvastase tegevusega põhjustatud hingelisi või füüsilisi kannatusi, mis on käsitletavad mittevaralise kahjuna; - kas kahju on tekitatud õigusvastaselt, rikkudes kaebaja õigusi; - kas kahju tekitanud avaliku võimu kandja on kahju tekitamises süüdi; - kas mittevaralise kahju tekitamist ei ole võimalik efektiivselt ja piisavalt heastada muude õiguskaitsevahenditega kui rahaline hüvitis. 3.
15. Puuduvad tõendid moraalse kahju olemasolu kohta Selleks, et nõuda kahju hüvitamist, tuleks esmalt tuvastada moraalse kahju tekitamine politsei poolt. Vastustaja leiab, et kaebaja ei ole seda teinud. Tööandja on küll väitnud, et kaebaja töötulemused veebruar - mai olid tavapärasest viletsamad, kuid puuduvad tõendid, mis kinnitaksid, et selle põhjustas vastustaja käitumine. Pigem võib oletada, et tagasilööke on andnud töökoormus, mis kaebaja kodulehekülje xxxxxxxx) andmetel on suur. Hingelisi kannatusi kirjeldab vaid psühholoogi teraapia ülevaade kuid ka need ei ole sellised, mis oleksid käsitletavad mittevaralise kahjuna. Samuti ei seosta psühholoog neid politseiametnike tegevusega. 3.
16. Vastustaja ei ole sooritanud õigusvastast tegu, mis oleks kaebajale kahju põhjustanud. Kaebaja väidab, et õigusvastasteks tegudeks, mis põhjustasid talle mittevaralist kahju, olid vestlusele kutsumine ja ekspertiisi viimine. Vastustaja on oma seisukohta selles küsimuses väljendanud eelnevalt ning leiab endiselt et ei ole toime pannud kaebaja suhtes õigusvastast tegu. 3.
17. Põhja Politseiprefektuur ei ole kaebajale kahju tekitanud ning seetõttu ei saa ta selles ka süüdi olla. Teoreetiliselt on loomulikult võimalik, et vestlus politseinikuga oli kaebaja jaoks tõsine emotsionaalne läbielamine, mis põhjustas hilisema psühholoogilise kurnatuse. Raske on küll aru saada, mida on psühholoog pidanud silmas väitega, et "tegemist oli depressiooni lähedase seisundiga". Sama loogikat jätkates võiks ju väita, et kõik inimesed on surma lähedases seisundis. Vastustaja on seisukohal, et isegi kui vestlus politseis ja sellega kaasnev oli kaebaja jaoks tõsine emotsionaalne läbielamine mis põhjustas mittevaralist kahju, ei ole selle tekkimises süüdi vastustaja. Normaalse psüühikaga inimest ei tohiks rööpast välja viia vestlus politseiametnikuga. Vale on kaebaja väide nagu oleks teda süüdistatud narkootikumide tarvitamises. Narkotesti tegemine oli kaebaja enese algatus. Isegi, kui aga see oleks olnud politsei poolne ettepanek ei saa narkotesti läbimist pidada õigusvastaseks teoks, mis toob endaga kaasa kahju hüvitamise nõude. 6 K.V. politseisse kutsumisega ei pannud Põhja Politseiprefektuur (PPP) toime õigusvastast tegu. Vastustaja on seisukohal, et politseinikul on õigus isikuga vestelda ka väljaspool süüteo menetlust ilma, et see oleks otsesõnu kirjas mõnes seaduses. Kaebaja ei ole esitanud ühtegi tõendit, mis kinnitaks, et sellega pandi toime õigusvastane tegu või et sellega oleks kaebajale põhjustatud mittevaralist kahju. Kaebaja kutsumisel ei rakendatud mingisugust sundi. Seda on kaebaja ka ise kinnitanud 13.12.2005 toimunud istungil. Kaebaja sai nõu pidada oma esindajaga ning nõustus vabatahtlikult vestlusele tulema. PPP ei suunanud kaebajat vastu tema tahtmist Wismari haiglasse tuvastamaks narkootikumide tarvitamist. PPP töötaja K.Tommingase ja kaebaja vestluse käigus asus politseiametnik seisukohale, et kaebajal ei ole politseile huvipakkuvat informatsiooni ning otsustas sellega vestluse lõpetada. Vestluse käigus oli kaebajale teatavaks tehtud, et PPP-1 oleva informatsiooni kohaselt on kaebaja varem narkootikume tarvitanud. Kaebaja eitas seda resoluutselt ning ilmselt soovist üheselt oma väidet tõendada soovis narkoekspertiisi. Vastustaja möönab, et kaebajale oleks tulnud põhjalikumalt selgitada, et ta ei ole kohustatud enda süütust tõendama, kuivõrd see näis kaebajale aga väga oluline olevat, K. Tommingas soostus sellega. Õiguste põhjalikuma selgitamise ja sellest tulenevate ebameeldivuste pärast on vastustaja kaebaja ees ka juba kirjalikult vabandanud. Olles kuulanud vahetult ära nii K. Tommingase kui kaebaja seisukohad, leiab vastustaja, et ütlused on vastuolulised ning neid vastuolusid ei ole võimalik üheselt kõrvaldada. Vastustaja jääb oma seisukoha juurde ja väidab, et initsiatiiv minna narkootikumide tarvitamise tuvastamiseks Wismari haiglasse, tuli kaebajalt eneselt. K.V. ise ei olnud politsei huviorbiidis ning vestluse lõppedes oli ka K.Tommingase tööpäev ammu lõppenud, seega puudus igasugune mõistlik põhjus PPP-1 selles osas initsiatiivi üles näidata. Kaebaja väited tema sunniviisilise ekspertiisi toimetamise osas lükkab ümber ka kaebaja ise, kes kinnitab, et ta suhtles sel teemal oma esindajaga ning ka see soovitas tal minna. Vastustaja ei ole kaebajalt ebaseaduslikult vabadust võtnud Vastustaja lükkab kategooriliselt ümber väited nagu oleks kaebajalt võetud ebaseaduslikult vabadus. Kogu vestluse ajal oli kaebajal võimalik mobiiltelefoniga pidada nõu oma esindajaga. Keegi ei hoidnud teda jõuga kinni. Absurdsed on ka väited nagu oleks vastustaja nõudnud arstilt, et too võtaks kaebajalt uriiniproovi. Arst on täiesti iseseisev, otsustamaks kas ja kuidas narkootikumide tarvitamine tuvastada. Mittevaralise kahju olemasolu ei ole tõendamist leidnud. Käesoleva kohtumenetluse käigus ei ole tuvastamist leidnud mittevaralise (moraalse) kahju olemasolu. Tööandja kirjalikust seletusest ja psühholoogi arvamusest ei tulene, et politsei tegevus oleks põhjustanud kaebaja meeleolu languse. Psühholoog ei tee politseile vähimatki viidet, küll aga räägib probleemidest suhetes elukaaslasega. Konflikt elukaaslasega, suur töökoormus ning keskmisest emotsionaalsem natuur ilmselt ongi põhjuseks, miks kaebaja sattus depressiooni lähedasse seisundisse. Puuduvad vähimadki tõendid, et seda oleks põhjustanud PPP töötajate tegevus. Vastustaja esindaja palub jätta kaebuse rahuldamata ning kõik kohtukulud kaebaja kända. KOHTU PÕHJENDUSED 7 Kohus, kuulanud menetlusosaliste selgitusi, hinnanud haldusasjas kogutud tõendeid kogumis ja vastastikuses seoses, leiab, et kaebus on osaliselt põhjendatud ning kuulub osaliselt rahuldamisele järgnevatel motiividel: Vaidlus puudub selle üle, et K.V. 31.01.2005 kutsuti telefoni teel Põhja Politseiprefektuuri politseijuhtivinspektor Kristjan Tommingas'e juurde vestlusele. Käesolevas haldusasjas on tuvastatud, et K.V. ei kutsutud politseiprefektuuri menetlusosalisena ega tunnistajana ülekuulamiseks. Kriminaalmenetlustoiminguna ei ole seaduses ette nähtud vestluse läbiviimist isikuga. Samas ei ole selline toiming teatud juhtudel kriminaalmenetluse huvides keelatud ning uurijal on õigus vestelda konkreetse isikuga, et välja selgitada tema puutumus näiteks menetletava kriminaalasjaga ning saadud eelinformatsiooni põhjal otsustada, kas isikut on vaja kriminaalmenetluses tunnistajana üle kuulata või puudub uurijal selleks objektiivne vajadus. Oluline seejuures on teavitada isikut vestluse läbiviimisest ja tema õigustest, et välistada isiku eksitamist ning temale mulje jätmist, et tegu võib olla ülekuulamisega. Isikule, kellel puudub vastav kogemus, võib tunduda vestlus ülekuulamisena, kuna tavakodanik ei tee ega peagi tegema vahet nende kahe erineva toimingu vahel. Siinkohal vajab äramärkimist olulise asjaoluna, et kui K.V. oleks tunnistajana üle kuulatud konkreetse kriminaalmenetluse raames, siis tema kaebust on pädev arutama üldkohus, mitte halduskohus, kellel selleks pädevus puudub. Vestlus seevastu on väärteo-ja kriminaalmenetluse väline toiming, mida võib vaidlustada halduskohtus kui haldustoimingut. Vestlus ei kohusta isikut millekski ning selle käigus ei saa isikut allutada menetlustoimingutele, kui vestlus ei lõpe ülekuulamisega (vestluselt võib minna üle isiku tunnistajana ülekuulamisele, kuid üksnes kõiki vajalikke kriminaalmenetlusnorme järgides). Käesoleval juhul vestlus lõppes isiku suhtes menetlustoimingu läbiviimisega ning seda menetlusväliselt. Halduskohtul puudub pädevus hinnata kriminaalmenetlustoiminguid, seega need jätab kohus kõrvale. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 3 lg 2 kohaselt ei kuulu avalik-õiguslike vaidluste lahendamine, milleks seadus näeb ette teistsuguse menetluskorra. Selline menetluskord on sätestatud näiteks Väärteomenetluse seadustikus ja Kriminaalmenetluse seadustikus. Kriminaalmenetluse seadustiku § 31 lg 3 kohaselt edasilükkamatud menetlustoimingud on isiku kahtlustatavana kinnipidamine, vaatlus, läbiotsimine, kahtlustatava, tunnistaja või kannatanu ülekuulamine. Kriminaalmenetluse seadustiku § 68 lg 1 näeb ette, et tunnistajale selgitatakse tema õigusi ja kohustusi ning õigust kirjutada ütlust omakäeliselt. Kohus kordab, et K.V.'t politseprefektuuris 31.01.2005 tunnistajana üle ei kuulatud, vastupidist kinnitavad tõendid puuduvad. (Narko)joobeekspertiisi suunamiseks (narkojoobe tuvastamiseks peab menetlejal olema seadusest tulenev alus. Riigikohtu halduskolleegiumi 22.12.2003 kohtumääruses nr 3-3-1-7703 märgitakse, et halduskolleegium loeb isiku läbivaatuse joobeseisundi tuvastamiseks haldussunnivahendiks, mille kohaldamine on hõlmatud

§ 20

kaitsealaga ning

selle sätte kaitsealas asuvaid õigusi ja vabadusi saab piirata üksnes seadusega. Seaduse reservatsioon hõlmab ka menetlust.

§ 13sätestab, et igaühel on õigus riigi ja seaduse kaitsele.

Seadus kaitseb igaühte riigivõimu omavoli eest.

§-is 14 on sätestatud, et õiguste ja vabaduste tagamine on seadusandliku, täidesaatva ja kohtuvõimu ning kohalike omavalitsuste kohustus. 8 Isiku meditsiiniline läbivaatus (narko)joobe tuvastamiseks riivab tema õigust vabadusele ja isikupuutumatusele (RK lahend 22.12.2003 asjas nr 3-3-1-77-03). Sellekohane, PS §-is 20 sätestatud põhiõiguste, riive on intensiivne, seega peab toimuma rangelt seadusega kooskõlas ning õiguslikult motiveeritult. PS § 3 tagab, et riigivõimu teostatakse üksnes

ja sellega kooskõlas olevate seaduste alusel. Kohus leiab, et K.V. suunamine (narko)joobe tuvastamiseks tervishoiuasutusse ning tema allutamine (narko)joobeekspertiisile oli motiveerimata ning selleks puudus õiguslik alus. Kaebuse esitaja kinnitas kohtus, et teda ei teavitatud sellest, et tal on õigus narkotestist keelduda. Käesolevas haldusasjas on tuvastatud, et K.V.le ei selgitatud tema õigusi vestluse käigus politseiprefektuuris ega ka tervishoiuasutuses (või teel sinna). Põhja Politseiprefektuuri 14.02.2005 käskkirja nr 155A alusel algatati distsiplinaarjuurdlus nr 05-030 politseijuhtivinspektor Kristjan Tommingas'e tegevuse kontrollimiseks K.V.'ga suhtlemisel 31.01.

1. 01.03.2005 koostatud distsiplinaarjuurdluse kokkuvõttest nr 05-030 nähtub, et distsiplinaarjuurdluse käigus selgus, et K.V. suhtes ei ole narkokuritegude talituse poolt alustatud väärteo-või kriminaalmenetlust. Joobeekspertiisi suunamine on menetlustoiming ning see eeldab vastava menetluse alustamist. K.Tommingas väitis kohtus, et K.V. suunati narkojoobeekspertiisi viimase palvel tema soovile vastu tulles. Selline väide kohtu hinnangul ei ole veenev ning annab alust selles kahelda. K.V. väitel oli tema jaoks politseiprefektuuri minek esmakordne ning sellekohane varasem kogemus tal puudus. Samuti ei olnud K.V. varem käinud ka joobeekspertiisis ning tal puudus vähimgi ettekujutus, mida taoline toiming endast kujutab. K.Tommingas pidi sellest aru saama ning selgitama K.V., millistel juhtudel (narkojoovet isikul tuvastatakse ning mida see protseduur endast kujutab, samuti isiku õigust sellest keelduda. Alles peale vajaliku informatsiooni saamist võis K.V. otsustada, kas ta soovib minna Wismari haiglasse narkojoovet tuvastama või mitte. Siinkohal kõhus peab vajalikuks rõhutada, et K.V. ei olnud kohustatud minema Wismari haiglasse narkojoobe tuvastamisele, kuna ta ei olnud menetlusosaline (kahtlustatav vms). Kui K.V. oli kutsutud lihtsalt vestlusele, siis selle lõppedes oleks pidanud temale selgitama, et ta tunnistajana ülekuulamiseks puudub vajadus ning et ta võib politseiprefektuurist lahkuda. Isegi kui oletada, et K.V. avaldas soovi narkojoobeekspertiisi minna, siis sellisel juhul oli politseijuhtivinspektor Kristjan Tommingas kohustatud temale selgitama, et vajadus selleks puudub, kuna tema suhtes ei ole mingit menetlust alustatud ning puudub õiguslik alus temal narkojoobe tuvastamiseks. Kristjan Tommingas ei ole kordagi väitnud, et tal oleks vestluse käigus tekkinud kahtlus K.V.'l narkojoobe suhtes. Lihtsalt igaks juhuks või siis isiku (mitte menetlusosalise) tungival palvel (soovil) (narkojoobe tuvastamisele suunamist seadus ette ei näe ning see on ka õiguslikult lubamatu. Kohus korduvalt rõhutab, et (narkojoobe tuvastamiseks suunamine peab olema põhjendatud, selleks peab olema alus. Väärteo menetluse seadustiku § 58 lg 1 sätestab, et väärteomenetlust alustatakse esimese menetlustoiminguga. Sama paragrahvi lõike 2 kohasel esimest menetlustoimingut tehes teatatakse menetlusalusele isikule tema õigused ja kohustused vastavalt käesoleva seadustiku §-le
2. Kui K.Tommingas kahtlustas K.V.'t narkootiliste ainete tarvitamises ning narkootiliste ainete tarvitamine arsti ettekirjutuseta on karistatav väärteona vastavalt Narkootiliste ja psühhotroopsete ainete seaduse §-le 15 , võis K.V. kutsumist politseiprefektuuri ning tema suunamist haiglasse narkojoobe tuvastamiseks lugeda esimeseks menetlustoiminguks, millel on seadusest tulenevad tagajärjed. Riigikohtu kriminaalkolleegium on 11.11.2004 otsuses nr 3-1-1-105-04 märkinud, et esimeseks menetlustoiminguks oli isiku toimetamine joobeseisundi tuvastamiseks tervishoiuasutusse. Kriminaalmenetluse seadustiku § 193 lg 1 näeb ette, et uurimisasutus või prokuratuur alustab kriminaalmenetlust esimese uurimisvõi muu menetlustoiminguga, kui 9 selleks on ajend ja alus ning puuduvad käesoleva seadustiku § 199 lõikes 1 sätestatud asjaolud. Kohtu arvates lubamatu on olukord, kus isik allutatakse menetlustoimingule väärteo-või kriminaalmenetlust alustamata, st menetluseväliselt. Seejuures ei oma tähtsust, kas isik ise soovis joobe tuvastamist tervishoiuasutuses või mitte ning kas ta vabatahtlikult sinna sõitis või mitte jms. Isiku suhtes menetlustoimingu läbiviimiseks peab olema seadusest tulenev ajend ning menetlustoimingule allutamine peab olema seadusega kooskõlas. Kohus möönab, et selle n-ö ebameeldiva protseduuri läbimine Wismari haiglas uriiniproovi andmiseks ettenähtud ruumides võis olla K.V.le šokeeriv ning tekitada temale hingepiinu, kuna tal puudus sellekohane negatiivne kogemus. K.V. väitel koheldi teda Wismari haiglas kui narkomaani ning allutati tegema erinevaid katseid, sh tema käsivartelt ja jalgadelt nõelajälgede otsimine, mis oli tema jaoks solvav ja alandav. Kohtul puudub alus kahelda selles, mida tundis kaebuse esitaja Wismari haiglas narkotesti läbides. Samas kohus ei nõustu kaebajaga tema poolt määratud moraalse kahju rahaliseks väärtuseks 25 000 krooni, mis kaebaja väitel moodustab 25% nelja kuu töötasust (kuna K.V. jätkas töötamist). Seda põhjendab kaebaja pool asjaoluga, et K.V. jätkas küll töötamist, kuid tööülesannete täitmine oli oluliselt raskendatud ning olulisel määral kannatas ka suhtlemine lähedastega. Kohtu hinnangul kaebaja sellekohased väited ei ole veenvad. K.V. jätkas oma tööülesannete täitmist ning sai täispalka, st tööandjal ei olnud pretensioone tema poolt täidetavate tööülesannete kvaliteedile ja mahule, millest võib järeldada, et K.V. poolt tehtav töö ei kannatanud tema emotsionaalsete pingete tõttu. Samuti on väheusutav, et vaidlustatud toimingud, sh (narko)joobe tuvastamise protseduur, viisid kaebuse esitaja nii pikaks ajaks, nagu seda on väidetavad ca neli kuud, tasakaalust välja ning et kaebaja emotsionaalne seisund normaliseerus alles mais 2005 peale K.Tommingas'e tehtud toiminguid. Kohus kahtleb selles, et emotsionaalne tasakaalutus kaebajal ca nelja kuu vältel võis olla tingitud üksnes K.Tommingase tegevusest, selleks võisid olla ka muud isiklikud põhjused, mis koostoimes võisid viia kaebaja tasakaalust välja. Kohtu jaoks ei ole veenev kaebaja väide, et tema tööalase ja isikliku elu kvaliteedi langus toimus (püsis) tervelt nelja kuu vältel. PS § 18 kohaselt kedagi ei tohi piinata, julmalt või väärikust alandavalt kohelda ega karistada. Riigivastutuse seaduse § 9 lg 1 sätestab, et füüsiline isik võib nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kõdu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt mittevaraline kahju hüvitatakse proportsionaalselt õiguserikkumise raskusega ning arvestades süü vormija raskust. Kohus käesolevas haldusasjas hindab K.V. moraalse kahju suuruseks 5 000 krooni, mis kuulub vastustajalt Põhja Politseiprefektuurilt väljamõistmisele. Kaebaja esindaja poolt esitatud kohtukulude summast kohus lahutab need kulud, mis on eelnevalt kantud käesoleva kohtumenetluse väliselt, so 2 800 krooni. Vastavalt HKMS §-ile 93 lg 3 kaebuse osalise rahuldamise korral jagatakse kohtukulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega. Kohus hindab põhjendatuks õigusabikulud summas 11 516,80 krooni (koos käibemaksuga), millele lisandub tasutud riigilõiv kokku 760 krooni, seega kohtukulud kokku moodustavad 12 276,80 krooni. Proportsionaalselt kaebuse rahuldamisele lõplik kohtukulude summa, mis kuulub vastustajalt Põhja Politseiprefektuurilt väljamõistmisele, on 6138,40 krooni. Elle Kask Kohtunik 10