3-06-299/3

3-06-299 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtukoosseis Kohtunik Kristina Maimann Otsuse tegemise aeg ja koht Haldusasja number 4.septembril 2006, Tallinn Haldusasi I.Z. kaebus Kodakondsus- ja migratsiooniameti 08.02.2006 ettekirjutuse nr 1010249151 tühistamiseks. Asja läbivaatamise kuupäev Menetlusosalised

1. august 2006 RESOLUTSIOON Jätta kaebus rahuldamata. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse vahetult Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse avalikult teatavaks tegemisest, so 04.09.
2. (HKMS § 31) Kohus juhib tähelepanu, et apellatsioonkaebus tuleb kohtu kantseleisse esitada hiljemalt tähtaja viimasel päeval enne kohtu tööpäeva lõppu. Posti teel menetlusdokumendi edastamise korral lähtutakse tähtaja arvutamisel kohtusse posti saabumise ajast, mitte postitempli kuupäevast. (TsMS § 62 lg 2) 3-06-299 Kaebaja I.Z., kohtuistungile ei ilmunud. Vastustaja Kodakondsus- ja migratsiooniamet, esindaja Marika Kasak. ASJAOLUD Kaebaja saabus Eestisse 16.07.2004 viisa alusel, mille kehtivus lõppes 14.08.2004 Kaebaja viisa tähtaja lõppedes Eestist ei lahkunud. 08.02.2006 tegi Kodakondus- ja migratsiooniamet (edaspidi KMA) kaebajale ettekirjutuse nr 1010249151 Eestist lahkumiseks hiljemalt 14.02.
3. 13.02.2006 kohtumäärusega peatati esialgse õiguskaitse korras kaevatava ettekirjutuse kehtivuse kuni käesolevas asjas kohtulahendi tegemiseni. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD Kaebaja palub kaevatava ettekirjutuse tühistada. Kaebaja, viidates Eesti Vabariigi Põhiseaduse (edaspidi PS) §-le 26 ja § 27 lg-le 1 ning Euroopa 1 Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (edaspidi EIÕK) artiklile 8, on seisukohal, et ettekirjutusega rikutakse tema õigust perekonnaelule. Samuti viitab kaebaja Riigikohtu halduskolleegiumi 06.06.1997 määrusele kohtuasjas nr 3-3-1-16-97, kus asuti seisukohale, et välismaalase õigus elada Eestis ei tulene üksnes Välismaalaste seadusest (edaspidi VMS) vaid ka PS-st ja EIÕK-st, kui välismaalane elab perekonnaelu PS § 27 mõttes. Kaebaja viibib Eestis alates 2004.aastast ja omab siin perekonda. Kaebaja abikaasa on Eesti kodanik. Kaebajal puudub kodakondsusjärgses riigis elu- ja töökoht. Kaebaja leiab, et kaevatav ettekirjutus on põhjendamata, selles ei ole toodud perekonnaellu sekkumise põhjuseid. Kaebaja ei ohusta Eesti riigi julgeolekut ega ühiskondlikku turvalisust. Kaebajal ei ole võimalik täita kaevatavat ettekirjutust ega lahkuda Eestist. Kaebaja soovib taotleda tähtajalist elamisluba. Vastustaja leiab, et kaebus on põhjendamatu ning palub jätta selle rahuldamata. 31.07.2004.a. sõlmis kaebaja abielu määramata kodakondsusega isiku V. I.ga. 14.08.2004 lõppes kaebaja viisaga lubatud viibimisaeg, kuid kaebaja viibis jätkuvalt Eestis, omamata selleks seaduslikku alust. Kaebaja rikkus sellega Väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (edaspidi VSS) § 2 lg-t
4. Välismaalase Eestis viibimise alused sätestab VMS §
5. Kaebaja nendele tingimustele ei vastanud, mistõttu puudus kaebajal Eestis viibimiseks seaduslik alus ning KMA vormistas 08.02.2006 kaebajale ettekirjutuse Eestist lahkumiseks. Kaebaja abikaasa sai Eesti kodakondsuse Vabariigi Valitsuse otsusega nr 773-k 25.10.
6. Kaebaja esitas KMA-le 08.02.2006 avalduse tähtajalise elamisloa taotlemiseks Eesti kodanikust abikaasa juurde. Taotluse lahendamiseks ei ole vastustaja otsust teinud. Vastustaja on seisukohal, et kaebaja väide, et tal puuduvad igasugused sidemed Moldovaga ei ole õige. Kaebajal elab Moldovas ema, isa, õde ja vend, kes kõik on Moldova kodanikud. Samuti on kaebaja abikaasa sündinud Moldovas, mistõttu võib kaebaja pereelu elada ka Moldovas. See, et kaebajal puudub hetkel elukoht välisriigis on kaebaja valik. Riigil puudub PS-st ja rahvusvahelisest õigusest tulenev kohustus respekteerida teise riigi kodanike tehtud elukohariigi valikut. Vastustaja leiab, et kaebaja seisukoht, et PS § 26 ja 27 nimetatud põhiõigusi ei ole võimalik piirata ei ole õige. Nimetatud õigusi on võimalik piirata mõne teise põhiõiguse või PS printsiibiga, näiteks PS preambulas sätestatud eesmärgiga, et Eesti riik on kaitseks sisemisele ja välisele rahule (Riigikohtu 18.05.2000 otsus nr 3-3-1-11-00). PS-ga kaitstud õigus perekonnaelule hõlmab isiku võimalust elada Eestis koos oma perekonnaga legaalselt. Riigikohtu halduskolleegium on oma 22.06.1999 määruses haldusasjas nr 3-3-1-27-99 asunud seisukohale, et õigusest perekonnaelule ei tulene riigi kohustust anda välismaalasele elamisluba igal juhul. Samuti ei tulene PS-est ega EIÕK-st isiku subjektiivset õigust saada elamisluba Eestis. Vastustaja leiab, et VSS § 7 lg-st 1 tulenevalt ei ole KMA-l kaalutlusõigust. KMA peab tegema lahkumisettekirjutuse, va juhul kui esineb VSS § 9 lg-s 1 näidatud alus seadustamisettekirjutuse tegemiseks. Kaebaja ei ole esitanud tõendeid selle kohta, et tema elu ja tervis võiksid olla kodakondsusjärgses riigis kahjustatud ning Eestist lahkudes oleks rikutud EIÕK artiklit
7. Rahvusvahelise õiguse kohaselt on igal riigil õigus otsustada välismaalaste riiki sisenemine, nende seal viibimine ja riigist väljasaatmine. KOHTU PÕHJENDUSED Haldusmenetluse seaduse (edaspidi HMS) § 54 sätestab, et haldusakt on õiguspärane, kui ta on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele. Pooltel puudub vaidlus haldusakti andja pädevuse üle. Pooled vaidlevad selle üle, kas kaebajale Eestist lahkumiseks ettekirjutuse tegemisel pidi vastustaja kehtivast õigusest tulenevalt kaaluma ettekirjutusega kaasnevaid tagajärgi seoses kaebaja perekonnaeluga; hindama kaebajast tulenevat ohtu Eesti riigi julgeolekule ja ühiskondlikule turvalisusele ning kaebaja võimalusi elama asuda 2 kodakondsusjärgsesse riiki. Vaidlus puudub ka faktilise asjaolu üle, et kaebaja on välismaalane, kes viibib Eestis ilma seadusliku aluseta alates 15.08.2004 kuni käesoleva ajani. Vastustaja esindaja poolt 31.08.2006 kohtuistungil antud selgituste kohaselt ei ole käesoleva ajani lahendatud ka kaebaja tähtajalise elamisloa taotlust. VMS § 51 lg 1 kohaselt peab välismaalasel Eestisse saabumiseks ja Eestis viibimiseks olema seaduslik alus. Kaebaja suhtes ei esine ühtegi nimetatud paragrahvis märgitud alust. Asjaolu, et kaebaja on esitanud KMA-le tähtajalise elamisloa taotluse, ei seadusta tema Eestis viibimist. Kaevatav ettekirjutus on tehtud VSS § 7 lg 1, § 8 lg 1 ja § 11 lg 1 alusel. Vastavalt VSS § 3 lg-le 2 on väljasõiduks kohustatud välismaalane, kelle viibimisalus lõpeb, kui seda ei pikendata, ning välismaalasel ei ole muud viibimisalust. Kui välismaalane nimetatud kohustust ei täida, siis tehakse vastavalt VSS § 7 lg-le 1 välismaalasele ettekirjutus Eestist lahkumiseks. Kohus selgitab kaebajale, et viidatud normis ei ole seadusandja jätnud haldusorganile (KMA-le) kaalutlusõigust. Kui tuvastatakse välismaalase ebaseaduslik Eestis viibimine, kohustab kõnealune norm tegema lahkumisettekirjutuse, väljaarvatud juhul, kui välismaalane lahkub Eestist 7 päeva jooksul pärast viibimisaluse lõppemist (VSS § 7 lg 4) või juhul kui välismaalasele tuleks teha seadustamisettekirjutus VSS § 9 lg-s 1 sätestatud aluste esinemisel. Seadustamisettekirjutus tehakse Eestis viibimisaluseta viibivale välismaalasele, kes on eesti rahvusest või kes on asunud Eestisse elama enne
8. aasta
9. juulit ega ole siit lahkunud elama mõnda teise riiki ning kelle jätkuv Eestis viibimine ei kahjusta Eesti riigi huve. Kaebaja puhul seadustamisettekirjutuse tegemiseks aluseid ei esine ning kaebaja ei lahkunud Eestist 7 päeva jooksul, mistõttu oli KMA kohustatud VSS § 7 lg 1 alusel tegema lahkumisettekirjutuse. VSS §-st 16 tulenevalt on väljasaatmine kui toiming lahkumisettekirjutusest eraldi vaidlustatav. Seega lahkumisettekirjutuse täitmist takistavate põhjuste olemasolu saab haldusorgan kaaluda lahkumisettekirjutuse sundtäitmise etapis, s.o peale lahkumisettekirjutuse vabatahtlikuks täitmiseks määratud tähtaja möödumist. Seetõttu ei pidanud haldusorgan lahkumisettekirjutuse tegemisel, so VSS § 7 lg 1 kohaldamisel, kaaluma kaebaja poolt esile toodud väiteid Eestist lahkumisega kaasnevate negatiivsete tagajärgede kohta ning ka kohtul puudub vajadus kohtuotsuses analüüsida mõlema menetlusosalise väiteid seoses perekonnaelu kaitsega põhiseaduse ja EIÕK-i alusel. Kohus leiab, et kaevatav haldusakt vastab HMS § 54 nõuetele ega riku kaebaja subjektiivseid õigusi, mistõttu tuleb kaebus HKMS § 26 lg 1 p 6 alusel jätta rahuldamata. Pool, kelle kahjuks kohtuotsus tehti kannab kohtukulud (HKMS § 92 lg 1). Vastustaja kohtukulu nõuet ei ole esitanud. Kaebaja kohtukulud jäävad tema enda kanda. Kristina Maimann kohtunik 3