KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Tsiviilasja number 2-04-2106 Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 29. september 2006. a, Tallinn Kohtukoosseis Reet Allikvere, Ülle Jänes, Mart Re

§ 154

lg 1 (praegu kehtivas seaduses § 376 lg 4) kohaselt sai hagi muuta vaid vastava kirjaliku avalduse alusel, mille kohta kehtisid hagiavaldusele sätestatud nõuded, pidas kohus otstarbekaks lugeda nõue muudetuks protokollis fikseeritud avalduse alusel (kirjaliku kinnituse nõude olemuse kohta sisaldas ka hageja 05.10.2005 avaldus). Sisuliselt on kohus tuvastanud vara omaniku vara arestimise aja seisuga. Kuna vara oli täitemenetluse käigus võõrandatud, siis oli tegemist tuvastusliku nõudega, sest konkreetsele varale omandiõigust tunnustada ei olnud enam võimalik (ega nõuda vara arestist vabastamist).

1. Kolleegium nõustub linnakohtuga selles, et vallasvara omandiõiguse tuvastamisel tuleb vara valdaja omandiõigust AÕS § 90 lg 1 kohaselt eeldada. Samas ei pea ringkonnakohus õigeks kohtu järeldust, et ruumid, kus vaidlusalune vara paiknes, olid samaaegselt kahe isiku, s.o nii hageja kui OÜ G valduses, ning sellele tuginevat seisukohta, et ka hageja omandiõigust võiks eeldada. Asja materjalist nähtuvalt oli nimetatud ruumide rentnikuks alates 01.02.2001 samal päeval sõlmitud rendilepingu alusel OÜ D Nimetatud leping lõpetati 01.08.2002 ning ruumid anti omaniku nõusolekul üle OÜ-le G, kellega sõlmiti ka vastav leping. Asjas on tõendatud, et OÜ G võttis üle eelmise rentniku võlgnevuse ja vara ning jätkas ruumides ilusalongi pidamist (teenuse osutamist). 30.10.2003 esitas A.B kohtusse hagi OÜ D ja OÜ G vastu, sest OÜ G ei tasunud kokkulepitud üüri ega ka OÜ D võlgnevust. Nimetatud hagi tagamiseks arestiti üüritud ruumides paiknenud vara. Tallinna Linnakohtu 19.10.2004 otsusega A.Bi hagi rahuldati ning täitemenetluse käigus arestitud vara realiseeriti (Tallinna Linnakohtu 19.10.2004 otsusega mõisteti OÜ-lt D välja 57 017, 15 krooni ja OÜ-lt G 97 696, 85 krooni).
2. Kuna vaidlusalune vara oli arestimise ajal OÜ G valduses, siis tulenevalt AÕS § 90 lg-st 1 pidi omandiõigust sellele varale tõendama hageja. Hageja väitis, et omandas vara osaühingu asutamisel osanike poolt mitterahalise sissemaksena üleantud varana ning paigutas selle x asunud ruumidesse. Oma väite tõendamiseks esitas ta tõendid selle kohta, et hageja osanikud omandasid vara M. M, samuti tõendid nimetatud isiku poolt vara ostmise kohta. Ringkonnakohus on seisukohal, et neist tõenditest ei saa hageja omandiõigust arestitud varale järeldada. See, et M. M oli viidatud vara omanikuks veebruaris 2001, ei tõenda hageja omandiõigust OÜ G poolt renditud ruumides paiknenud varale 31.10.
3. Pealegi nähtub asja materjalist, et vara omandamise ajal, s.o 2001.a alguses, alustas kõnealustes ruumides tegutsemist OÜ D, mille osanikuks oli M.M tütar E. M (rendileping sõlmiti 01.02.2001), millest võis tuleneda 5 M.M huvi teatud liiki vara ostmise vastu. Ka hageja seadusliku esindaja A. T seletusest võib pigem järeldada, et M.M omandatud vara oli üle antud OÜ-le D. Nimetatud isiku seletuse kohaselt jäi OÜ G lahkumise järel ruumidesse mööbel ja aparatuur (tl 96). Kuigi hageja esindaja tegi sellest järelduse, et vara kuulus M.Mle (samas), ei kinnita see hageja omandiõiguse tekkimist.
4. Kohtule esitatud tõendid ei kinnitanud hageja väidet, et tema poolt mitterahalise sissemaksena omandatud vara paigutati x asuvatesse ruumidesse. Ükski kohtus ülekuulatud tunnistaja seda väidet ei kinnitanud. Hageja soovitud järeldust ei ole võimalik teha ka tunnistaja P. T (töötab kosmeetikuna hageja seadusliku esindaja R. E juures) ütlustest. Nimetatud tunnistaja käis ruumides 2003.a, vara toomise kohta ta ütlusi ei andnud (tl 98). Ka tunnistaja T. S (massööri haridus, R. E tuttav) ütluste kohaselt viibis ta x teise korruse ruumides oktoobrikuus, koristades seal koos R (R. E), ning täpsustas, et on seal käinud vähemalt viiel korral, vara ruumidesse paigutamisest ta ei rääkinud (tl 100). Tunnistaja J. K viibis ruumides ühel korral, väidetavalt 2003.a suvel, A (A. T) kutsel, väitis "enam vähem" teadvat, et see on A salong (tl 102). x asuvates ruumides kingsepana tegutseva E.J tunnistajana antud ütluste kohaselt oli kogu arestitud vara seal juba OÜ D ajal (tunnistaja juures hoiti ruumide võtmeid ning ta pidas "teatud määral valvet maja osas"). Tunnistaja teada tegeles OÜ D asjaajamisega M.M. Tunnistaja väitel soovis A. T ruumidest vara enne arestimist ära viia, kuid teda takistati (kutsuti politsei). Tunnistaja teada käisid ruumide üürimise osas hageja esindajaga küll läbirääkimised, kuid neis ruumides ei ole hageja kunagi tegutsenud (tl 104).
5. Eelnevast tulenevalt ei nõustu kolleegium linnakohtu seisukohaga, et tõendite põhjal saaks järeldada, et osa ruumides paiknenud varast on hageja vara, sest on sinna hageja poolt toodud. Hageja esitatud võlaõiguslikud müügilepingud omandi tekkimist ei kinnita. Ka dokumendid, mille kohaselt hageja osakapitali moodustas mitterahaline sissemakse, ei kinnita hageja omandiõigust arestitud varale. Pealegi ei ole võimalik teha järeldust, et arestitud vara oleks füüsiliselt sama, mida nimetatud loetelus silmas peeti. 10.08.2003 sõlmitud kapitalirendileping tselluliidiimuaparaadi liisimise kohta (tl 52-55) ei kinnita hageja väidet, et sama aparaat asus arestitud vara hulgas. Ka nähtub OÜ G 2002.a majandusaasta aruandest, et äriühingu bilansis oli seadmeid maksumusega 400 000 krooni. Tõendite kogumile antud hinnangu põhjal ei ole võimalik hageja nõuet rahuldada. Tulenevalt TsMS §st 232 (kuni 31.12.

§ 95

) lasub kohtul kohustus hinnata seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustada oma siseveendumuse kohaselt, kusjuures ühelgi tõendil ei ole kohtu jaoks ette kindlaksmääratud jõudu. 19. Kuna ringkonnakohus tühistab osaliselt esimese astme kohtu otsuse ning jätab hagi tervikuna rahuldamata, tuleb vastavalt sellele ümber jaotada ka menetluskulud. Tulenevalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse §-st 3 kohaldatakse enne 01.01.2006 kehtiva TsMS jõustumist alustatud menetluse puhul menetluskulude jaotamisele ja nende kindlaksmääramisele seni kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatut. Kuni 31.12.

§ 60lg 1 kohaselt jäetakse kohtukulud selle poole kanda kelle kahjuks otsus tehakse.

Samal põhimõttel jaotatakse ka apellatsioonimenetluse kohtukulud (TsMS § 60 lg 8). Õigusabikulude osas tuleb arvestada TsMS § 61 lg 1 p-st 1 tulenevat piirmäära (hageja hindas arestitud vara väärtuseks 214 823 krooni). Kohtule esitatud arvestuse kohaselt on A.B kandnud kahes kohtuastmes õigusabi kulusid kokku 25 600 krooni, millest 6 10 741 krooni peab OÜ B talle hüvitama. Lisaks sellele tuleb viimaselt välja mõista tasutud riigilõivu katteks 3500 krooni. Seega peab OÜ B hüvitama A.Bi menetluskulud summas 14 241 krooni. Esindaja transpordikulud eraldi hüvitamisele ei kuulu. R. Allikvere Ü.Jänes M.Reino 7