← Eesti

2-05-1808/11

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Ülle Jänes, Ulvi Loonurm, Ande Tänav Otsuse tegemise aeg ja koht

  1. juuni 2006 Tallinn Tsiviilasja number 2-05-1808 Tsiviilasi K. S. hagi tunnustamiseks Vaidlustatud kohtulahend Harju Maakohtu 02.03.2006 otsus Kaebuse esitaja ja kaebuse liik K. S. apellatsioonkaebus Menetluse liik Menetlusosalised ja nende esindajad kirjalik menetlus Apellant K. S., esindajad vandeadvokaat Ants Mailend ja vandeadvokaadi abi Kristina Vind Vastustaja OÜ G, esindaja vandeadvokaat Viktor Kaasik OÜ G vastu omandiõiguse Resolutsioon
  2. Jätta Harju Maakohtu 02.03.2006 otsus muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata.
  3. Välja mõista K. S.lt apellatsioonimenetluse kohtukulu 1990 (üks tuhat üheksasada üheksakümmend) krooni OÜ G kasuks. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest alates. Hagi aluseks olevad asjaolud, hageja nõue ja põhjendused
  4. K. S. palus tunnustada tema omandiõigust Turbuneeme sadamakaile. Hagiavalduse põhjenduste kohaselt andis OÜ E 19.07.1993 varade üleandmise-vastuvõtmise aktiga nr 70 TÜ-le R üle akti lisas loetletud varad, sh Turbuneeme randumissilla. Kaluriühistu valdas randumissilda kuni 2004.a. sügiseni. 11.04.1994 varade üleandmise-vastuvõtmise aktiga nr 68-1 andis OÜ E AS-le V (õigusjärglane AS W) üle varad, mille hulgas oli ka Turbuneeme randumissild (aktis märgitud nime all „sadama kaldakindlustus”). Vaidlusalune randumissild on kantud ehitusregistrisse vallasasjana ja ehitise omanikuks on märgitud AS W. 26.08.1999 müügilepinguga müüs AS W pankrotihaldur randumissilla OÜ-le G. 07.12.2004 sõlmisid TÜ R ja K. S. nõude loovutamise lepingu, millega kaluriühistu loovutas K. S.le kaluriühistu 2 omandiõiguse rikkumisest tuleneva nõude Turbuneeme randumissilla omandi tunnustamiseks.
  5. Hageja on seisukohal, et 19.07.1993 varade üleandmise-vastuvõtmise aktiga läks randumissilla omand üle TÜ-le R. 07.12.2004 nõude loovutamise lepingu alusel on hagejal õigus randumissillale ja selle aluse maa erastamisele. OÜ E, andes randumissilla omandi üle TÜ-le R 1993.a., ei saanud sama vara uuesti üle anda 1994.a. AS-le V. Vallasomandi tekkimise eelduseks on valduse teostamine. TÜ R on alates oma asutamisest 1993.a järjepidevalt teostanud valdust Turbuneeme randumissillale. AS V ja tema õigusjärglane ega kostja ei ole kunagi randumissilla valdust omanud. Võõrandamistehingu teostamisel 1994.a. ei järgitud tehingu teostamise vorminõudeid. 03.09.1999 AS W varade üleandmise-vastuvõtmise akti on allkirjastanud nii AS W kui ka kostja esindajana sama isik, so I. A., kes oli ajavahemikul 18.02.1997-09.04.1999 AS W juhatuse liige. I. A. kirjutas AS V esindajana alla ka 11.04.1994 varade üleandmise-vastuvõtmise aktile nr 68-
  6. Seega oli nimetatud isik vahetult seotud ja teadlik sadamakai tegelikust omanikust ning valdajast - TÜ R, mistõttu võõrandamislepingu sõlmimisel 1999.a. ja pärast seda ei saanud kostja olla AS W käsutusõiguse suhtes heauskne. Kostja vastuväited
  7. Kostja hagi ei tunnistanud. Hageja ei ole tõendanud tema omandiõiguse tekkimist Turbuneeme sadamakaile asjaõigusseaduse (AÕS) § 91 lg 1 ega tsiviilkoodeksi (TsK) § 138 järgi. 19.07.1993 varade üleandmise-vastuvõtmise akt ei saa olla TÜ R omandiõiguse tekkimise aluseks Turbuneeme sadamakaile. Nimetatud aktist ei nähtu, millise vara andis OÜ E üle TÜ-le R. Aktile lisatud TÜ R põhivahendite inventariseerimisnimestikust nähtub, et 31.05.1993 seisuga loendatakse TÜ R põhivahendina randumissilda algmaksumusega 5467 krooni ja jääkväärtusega 9 krooni. Osundatud randumissilda, mille asukohta ega muid täpsustavaid andmeid nimestikus märgitud ei ole, ei saa samastada Turbuneeme sadamakaiga, mille väärtuseks on märgitud 11.04.1994 varade üleandmise-vastuvõtmise aktis 213 187 krooni ja mis Harjumaa Hooneregistri 23.08.1999 õiendi kohaselt oli AS W bilansis arvel maksumusega 1 081 000 krooni. 11.04.1994 varade üleandmise-vastuvõtmise akt tuleneb AS V aktsionäride 05.04.1994 üldkoosoleku protokollist, mille p 4 kohaselt tehti ettepanek suurendada AS V aktsiakapitali ja tasuda aktsiate eest mitterahalise sissemaksena Turbuneeme sadamaga. Eeltoodust tulenevalt andis OÜ E Turbuneeme sadama AS-le V üle õiguspärasel viisil. Kostja ei pea hageja poolt viidatud 19.07.1993 varade üleandmise-vastuvõtmise akti kokkuleppeks Turbuneeme sadamakai omandiõiguse üleandmise kohta TÜ-le R AÕS § 92 lg 1 mõttes. Hageja ei ole tõendanud TÜ R omandiõiguse tekkimist Turbuneeme sadamakaile ka 1993.a. kehtinud TsK § 138 järgi. Osundatud sätte kohaselt tekib omandiõigus asja üleandmise momendist. Samas ei tõenda 19.07.1993 varade üleandmise-vastuvõtmise akt Turbuneeme sadamakai üleandmist TÜ-le R.
  8. 13.08.1993 toimunud OÜ E juhatuse koosolekul otsustati anda Turbuneeme sadamakai TÜ R kalurite kasutusse tähtajaga kuni 31.12.1996 tingimusel, et kalurid tagavad kulude tasumise ja sadama seisukorra säilimise. Seega asus TÜ R Turbuneeme sadamat kasutama omaniku loal. Tähtaegselt kasutusele andmist ei saa samastada omandi üleminekuga.
  9. Kostja omandiõigus Turbuneeme sadamakaile tekkis õiguslikul alusel. Kostja ostis Turbuneeme sadamakai AS-lt W pankrotivara enampakkumisel ja omandi üleminek vormistati 26.08.
  10. Kostja on Turbuneeme sadama heauskne omanik. Hagejal 3 puudub õigus esitada nõuet omandiõiguse kaitseks nõude loovutamise lepingu alusel, kuna kaluriühistu enda omandiõigus Turbuneeme sadamakaile on tõendamata. Kolmanda isiku TÜ R (likvideerimisel) arvamus
  11. Kolmas isik toetas esimese astme kohtus hageja seisukohti. R oli Turbuneeme randumissilla omanik alates 19.07.1993 kuni selle võõrandamiseni nõudeõiguse loovutamise lepinguga hagejale. Kaluriühistu valdas randumissilda omanikuna. AS V, AS W ja OÜ G ei ole kunagi olnud selle omanikud. Käesolevaks ajaks on TÜ R likvideeritud ja registrist 17.02.
  12. a kustutatud. Esimese astme kohtu lahend ja selle põhjendused
  13. Kohus jättis hagi rahuldamata. AÕS § 92 lg 1 kohaselt tekib vallasomand vallasasja üleandmisega, kui võõrandaja annab asja valduse üle omandajale ja nad on kokku leppinud, et omand läheb üle omandajale. Hageja on oma nõude tõendamiseks esitanud 19.07.1993 varade üleandmise-vastuvõtmise akti nr 70, mille kohaselt andis OÜ E väidetavalt TÜ-le R üle Turbuneeme sadamakai. Nimetatud akti lisas toodud põhivarade loetelus on märgitud randumissild algmaksumusega 5467 krooni ja jääkmaksumusega 9 krooni. Muid kirjalikke tõendeid, milledest nähtuks otseselt või millest saaks järeldada, et TÜ R omandis on Turbuneeme sadamakai, hageja ei esitanud.
  14. Tunnistajate A. J. ja I. A. ütlused on vastuolulised. Tunnistaja A. J. väitis, et 1993.a. anti TÜ-le R üle Turbuneeme sadamakai. Tunnistaja I. A. ütluste kohaselt võeti Turbuneeme sadam AS V bilanssi 211 000 krooniga ja anti TÜ-le R kasutada. Tunnistaja I. A. ütlusi kinnitab nii OÜ E juhatuse 13.08.1993 koosoleku protokoll nr 9 kui ka 11.04.1994 varade üleandmise-vastuvõtmise akt nr 68-
  15. OÜ E juhatuse 13.08.1993 koosoleku protokollist nr 9 nähtub, et TÜ R taotlusel otsustati anda viimase kasutusse V sadam tähtajaga 31.12.
  16. Kui nimetatud ajal oleks vaidlusalune sadam olnud TÜ R omandis, siis ei oleks kaluriühistul vajalik olnud sadama kasutamist taotleda ja OÜ-l E õigust selle üle otsustada. Et OÜ E juhatuse otsus käsitles vaidlusalust Turbuneeme sadamat, on tõendatud tunnistajate A. J. ja I. A. ütlustega, kes väitsid, et 1993.a. oli kasutusel ainult üks Turbuneeme sadam.
  17. Varade üleandmise-vastuvõtmise akti nr 68-1 kohaselt andis OÜ E 11.04.1994 AS-le V üle põhivarade hulka kuuluva Turbuneeme sadama maksumusega 213 187 krooni. 16.01.2006 kohtuistungil väitis kolmas isik, et Turbuneeme sadamasilda ei antud üle AS-le V. Varade üleandmise-vastuvõtmise aktis nr 68-1 on märgitud sadama ehitus-remonditööde maksumus 213 000 krooni, mis fikseeriti AS V bilansis. Kolmanda isiku väide, et sadamasild anti üle ühele juriidilisele isikule ja sadamasillale tehtavad kulutused kajastusid teise juriidilise isiku bilansis, ei ole veenev.
  18. OÜ E inventariseerimisnimekirjast nähtub, et randumissild oli varana arvel algmaksumusega 5467 krooni. Vara võeti bilanssi 01.04.
  19. Tunnistaja I. A. ütluste järgi hakati Turbuneeme sadamasilda kasutama 1960-
  20. aastatel. Vana, käesolevaks ajaks lagunenud randumissild võeti kalurikolhoosi „Võidu Tee“ bilanssi 1957.a. Seega saab eelnevast järeldada, et vara üleandmise-vastuvõtmise aktiga nr 70 anti üle käesolevaks ajaks lagunenud randumissild, mis on kohtutoimikus asuval skeemil märgistatud rohelise värviga, mitte Turbuneeme sadamakai. Samuti kinnitab AS V aktsionäride otsus, et 05.04.1994 oli Turbuneeme sadamakai jätkuvalt AS E omandis.
  21. Kuna TÜ-l R ei tekkinud 19.07.1993 varade üleandmise-vastuvõtmise akti alusel omandiõigust Turbuneeme sadamakaile, siis ei saanud ka hageja omandada 07.12.2004 nõude loovutamise lepinguga nõudeõigust tema omandiõiguse 4 tunnustamiseks nimetatud sadamakaile. Kas kostja omandiõigus Turbuneeme sadamakaile on tekkinud seaduslikul alusel ja kas on järgitud tehingu vormi nõudeid, ei oma antud vaidluses tähtsust. Apellatsioonkaebus ja selle põhjendused
  22. K. S. palus maakohtu otsuse tühistada ja teha uus otsus, millega hagi rahuldada. Apellant leiab, et kohus rikkus protsessiõiguse norme ja kohaldas ebaõigesti materiaalõiguse norme ning hindas vääralt tõendeid. Tunnistajate I. A. ja A. J. ütluste ning kolmanda isiku 07.10.2005 kirjalike seletustega on tõendatud, et TÜ R valdas vaidlusalust vara alates 1993.a. kuni 07.12.2004 ja pärast nimetatud kuupäeva on vara hageja valduses. Kostja ja isikud, kelle kaudu kostja väidetavalt vaidlusaluse vara omandas, ei ole kunagi vaidlusaluse vara valdajaks olnud. Seega pidanuks kohus AÕS § 90 lg 1 alusel eeldama, et vaidlusalune vara oli esialgu TÜ R omand ja seejärel hageja omand. Hageja nõude vaidlustamiseks pidanuks kostja selle eelduse ümber lükkama. Kohus, jättes vaidlusaluse vara valduse küsimuse otsuse motiveerivas osas analüüsimata, pani tõendamiskoormuse põhjendamatult hagejale. Kahtluse korral on kohus tõlgendanud asjaolusid kostja kasuks, pidades tunnistajate I. A. ja A. J. ütlusi vastuolulisteks ning on lähtunud just I. A. poolt väidetust. Seega kohaldas kohus valesti AÕS § 90 lg-t 1 ja rikkus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 230 lg-t
  23. Samuti rikkus kohus TsMS § 438 lg-t 1 ja § 442 lg-t
  25. Kohtu põhjendus, et muid kirjalikke tõendeid, milledest nähtuks otseselt või millest saaks järeldada, et TÜ R omandis on Turbuneeme sadamakai, hageja ei ole esitanud, ei ole asjakohane. Muid omandiõiguse üleandmist tõendavaid dokumente pole ega saagi olla, kuna omandiõiguse üleandmine on ühekordne toiming.
  26. Kohus tuvastas ebaõigesti, et 19.07.1993 aktiga anti üle käesolevaks ajaks lagunenud randumissild, mis on kohtutoimikus asuval skeemil märgistatud rohelise värviga, mitte Turbuneeme sadamakai. Kohtu seisukoht, et randumissild ei kuulunud TÜ R poolt akti alusel omandatud vara hulka, on vastuolus asjas kogutud tõenditega. Tunnistaja A. J. kinnitas 16.01.2006 kohtuistungil, et 1993.a. anti kaluriühistu omandisse vaidlusalune vara, mitte kasutuskõlbmatuks muutunud vana sadamakai. Kohus luges tunnistaja A. J. ütlused tunnistaja I. A. ütlustega vastuolus olevaks, kuid ei põhjendanud, miks pole A. J. ütlused usaldusväärsed ja miks tuleb I. A. ütlusi eelistada.
  27. Kohus jättis tähelepanuta kolmanda isiku seadusliku esindaja E. H. 07.10.2005 kirjaliku seletuse. E. H. viibis vahetult kõnealuste sündmuste juures ja tema seletusi nende asjaolude kohta tuleb lugeda tõenditeks kuni 31.12.2005 kehtinud TsMS § 90 lg 2 alusel. Nimetatud kirjalikest seletustest nähtuvalt anti vaidlusalune vara 19.07.1993 aktiga kaluriühistu omandisse. E. H. kinnitas eelnimetatud väidete sisu ka suuliselt 16.01.2006 kohtuistungil, mis kehtiva menetlusseaduse tähenduses pole küll käsitatav eraldi tõendina, kuid kinnitab kirjaliku seletuse kui varem esitatud tõendi usaldusväärsust.
  28. 19.07.1993 akti tõlgendamisel jättis kohus tähelepanuta hageja põhjendused, mis esitati kokkuvõtvalt hageja 26.01.2006 kohtukõne kirjalike seisukohtade p-s 1.
  29. Hageja esitas üksikasjalikud põhjendused selle kohta, et vaidlusaluse vara kuulumist 19.07.1993 aktiga üleantud vara hulka saab järeldada selle vara bilansis arvele võtmisest kunagise omaniku poolt.
  30. Kohtu põhjendused on vastuolulised. Tunnistajate A. J. ja I. A. ütlustest, mille kohaselt 1993.a. oli Turbuneemes kasutusel vaid üks sadam, on kohus teinud järelduse, et OÜ E juhatuse 13.08.1993 protokoll puudutas seda sadamakaid. Samas kohus leidis, et 19.07.1993 aktiga anti kaluriühistu omandisse siiski kasutuskõlbmatu 5 sadamakai. Arusaamatuks jääb, miks ei teinud kohus nimetatud ütluste alusel sarnast järeldust ka 19.07.1993 akti sisu kohta ega leidnud, et aktis nimetatud vara hulgas oli vaidlusalune sadamakai. Kohtu seisukohale, et 19.07.1993 aktiga anti kaluriühistule üle kunagise sadamakoha varemed, räägib vastu asjaolu, et nimetatud varemed tunnistati peremehetuks varaks ja võõrandati valla poolt enampakkumise korras.
  31. Kohus jättis tähelepanuta hageja väited selle kohta, et kaluriühistu omandisse antud vara suhtes ei saanud OÜ E anda omanikule kasutusõigust. Kohus hindas valesti tõendeid, leides, et vara kasutusõiguse taotlemine ja selle andmine leidsid aset vastavalt OÜ E juhatuse 13.08.1993 protokollile. Tunnistaja I. A. väide nende asjaolude esinemise kohta on lükatud ümber tunnistaja A. J. ütlustega, samuti E. H. kirjaliku seletusega. Mõlemad isikud kinnitasid, et kaluriühistu omandas vaidlusaluse vara juba 19.07.1993 ja E. H. lükkas ümber väite, nagu oleks kaluriühistu esitanud OÜ-le E taotluse vara kasutusse andmiseks. Tunnistaja A. J. ütles ka, et randumissilla omandiõiguse kuuluvust kaluriühistule ei seadnud keegi kahtluse alla enne vaidlusaluse vara aluse maa erastamisprotsessi algatamist.
  32. Kohus tuvastas ebaõigesti sadamakai omandamise AS V poolt 11.04.1994 vara üleandmise akti alusel. Sellise järelduse tegemisel jättis kohus põhjendusi esitamata tähelepanuta hageja vastuväited. Kuivõrd juba 19.07.1993 läks vara omand üle kaluriühistule, siis ei saanud 11.04.1994 varade üleandmise-vastuvõtmise akt enam olla õiguspäraseks omandi üleandmise kokkuleppeks sama Turbuneeme sadamakai omandi üleandmiseks OÜ E poolt AS-le V. Lisaks ei ole vaidlusalust vara nimetatud 11.04.1994 aktis märgitud üleantava vara loetelus. Seega puudus esmane eeldus AS V vallasomandi tekkeks ehk õiguspärane omandi üleandmise kokkulepe. 11.04.1994 varade üleandmise-vastuvõtmise akt on tühine ka vormivea tõttu. Vastavalt asjaõigusseaduse rakendamise seaduse (AÕSRS) § 13 lg-le 7 oleks akt pidanud olema notariaalselt tõestatud. Toona kehtinud TsK § 50 lg 2 kohaselt tõi seadusega nõutud notariaalse vormi mittejärgmine kaasa tehingu kehtetuse. Lisaks pole täidetud ka AÕSRS § 13 lg-st 7 tulenevat kohustust tehingu registreerimiseks ehitise asukohajärgses hooneregistris 1 kuu jooksul alates tehingu tegemisest. Ka on täitmata teine vallasomandi tekkimise vältimatu eeldus ehk valduse teostamine eseme suhtes.
  33. Kohus luges põhjendusi nimetamata mitteveenvaks kolmanda isiku väite, mille kohaselt AS V võttis oma bilansis arvele Turbuneeme sadama ehitustöödeks tehtud kulud, mitte aga vaidlusalust vara. Kohus jättis hageja sellekohased põhjendused tähelepanuta. Hageja selgitas, et 11.04.1994 akti lisaks olevas vara loetelus nimetusega „sadama kaldakindl“ tähistatud vara on võetud arvele 01.05.1974, seega umbes 15 aastat pärast Turbuneeme sadama randumissilla kasutuselevõttu. Ühtlasi nähtub AS W ja kostja vahel 03.09.1999 sõlmitud vara üleandmise akti lisast, et AS W on andnud üle „sadama kaldakindlustuse“ nimelise vara ja „Turbuneeme sadama“ nimelise vara, mida 11.04.1994 aktis polegi nimetatud. Sellest järeldub, et OÜ E raamatupidamisarvestuses ei olnud 11.04.1994 aktis sadama kaldakindlustuseks nimetatud vara samastatav vaidlusaluse randumissillaga.
  34. Kohus leidis ebaõigesti, et see, kas kostja omandiõigus Turbuneeme sadamakaile on tekkinud seaduslikul alusel ja kas on järgitud tehingu vormi nõudeid, ei oma antud vaidluses tähtsust. Hagi oleks saanud jätta rahuldamata vaid juhul, kui kostja oleks tõendanud, et vaidlusaluse vara omanik on tema. Kostja ei ole seda tõendanud ja seetõttu on hagi rahuldamata jätmine vastuolus AÕS §-ga
  36. Kohus jättis põhjendamatult tähelepanuta hageja vastuväited kostja väidetava omandiõiguse kohta. Hageja vaidles vastu väitele, nagu oleks AS-l V, AS-l W ja kostjal esinenud seadusega sätestatud alused omandiõiguse tekkeks vaidlusaluse vara suhtes. Samuti vaidles hageja vastu väidetavale kostja heausksele omandamisele. 6 Kostja esitas arusaadava sisuga väite oma heausksuse kohta esmakordselt 26.01.2006 kohtuistungil kohtuvaidluste käigus, rikkudes sellega TsMS § 402 lg-t
  37. Tulenevalt TsMS § 329 lg-test 1 ja 2 ei saa kostja käesolevas asjas heausksuse väitele tugineda. Vastus apellatsioonkaebusele
  38. OÜ G palus jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohtu otsuse põhjendused
  39. Ringkonnakohus, tutvunud esitatud materjaliga, leidis, et apellatsioonkaebuse väited ei anna alust kohtuotsuse tühistamiseks. TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel tuleb jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja kohtuotsus muutmata. Ringkonnakohtu hinnangul kohaldas maakohus vaidluse lahendamisel materiaalõiguse normi õigesti ega rikkunud menetlusõiguse normi. Ringkonnakohus nõustub esimese astme kohtu otsuse põhjendustega ja tulenevalt TsMS § 654 lg-s 6 sätestatust neid ei korda.
  40. Vaidlust ei ole asjaolu üle, et Turbuneeme sadamakai on vallasasi ning see on hageja valduses. Pooled vaidlevad on selle üle, kes on sadamakai omanik, kas hageja või kostja.
  41. Iseenesest on õige apellatsioonkaebuse väide, et AÕS § 90 lg 1 järgi loetakse vallasasja valdaja, samuti iga varasem valdaja oma valduse ajal asja omanikuks, kuni ei ole tõendatud vastupidist. Samas kehtib nimetatud paragrahvi lg 2 järgi kaudse valduse korral sama paragrahvi 1.lõikes nimetatud eeldus ainult kaudse valdaja suhtes. Selle sätte näol on sisuliselt tegemist asjaõiguse üldosa (valduse) normiga, mis ei ole aga tõlgendatav hageja soovitud viisil, so nagu tõendaks otsene valdus iseenesest omandiõigust. Hageja jätab tähelepanuta, et vallasomandi tekkimine on reguleeritud AÕS 2.peatüki 1.jao 1.jaotises ja ringkonnakohtu hinnangul juhindus maakohus vaidluse lahendamisel õigesti AÕS § 92 lg-s 1 sätestatust. Kohus leidis esitatud tõendite alusel põhjendatult, et vaidlusaluse Turbuneeme sadamakai (plaanil t/lk 127 märgistatud kollase värviga) omanik on kostja, mitte selle varasem valdaja TÜ R ega hageja. Kostja ostis sadamakai muu vara hulgas AS W pankrotivara enampakkumisel. Vastav ostu-müügileping vormistati 26.08.1999 ning lepingu p 4.1 järgi läks omandiõigus müüjalt ostjale üle lepingu sõlmimise hetkest (leping t/lk 99-101, lepingu lisa nr 1 - vara üleandmise akt (t/lk 102,103). TÜ R ei olnud ja hageja ei ole vaatamata valdusele sadamakai omanik. TÜ R taotluse alusel anti vaidlusalune sadamakai OÜ E juhatuse koosoleku 13.08.1993.a otsuse (t/lk 95) alusel üksnes kaluriühistu kasutusse (valdusesse). Omand valduse üleandmisega kaluriühistule üle ei läinud ning OÜ E ja sadamakai hilisemad omanikud, AS W ja kostja jäid selle kaudseks valdajaks. Maakohus leidis tõendeid hinnates põhjendatult, et 19.07.1993 varade üleandmise-vastuvõtmise aktiga nr 70 (t/lk 12) ei andnud OÜ E kaluriühistule Räpsa üle vaidlusalust sadamakaid. Asjas puuduvad tõendid, mille alusel võiks teha järeldusi hageja omandiõiguse kohta sadamakai suhtes. Oma väidetavat omandiõigust ei ole R ega hageja mingil viisil realiseerinud. Seda kinnitavad muu hulgas asjaolud, et sadamakai kasutusluba anti 26.07.1999.a AS-le W (t/lk 31) kui kai eelmisele omanikule, nimetatud äriühingu varana oli see kantud ehitisregistrisse ning sadamakai juures asuva teenindusmaa erastamise toiminguid tegi kostja (t/lk 40-42). Ringkonnakohus leiab, et maakohus juhindus tõendite hindamisel TsMS § 232 lg-tes 1 ja 2 sätestatust, mille kohaselt hindab kohus seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustab oma siseveendumuse kohaselt, kas 7 menetlusosalise esitatud väide on tõendatud või mitte. Ühelgi tõendil ei olnud kohtu jaoks ette kindlaksmääratud jõudu.
  42. Apellatsioonkaebuses kordab hageja põhilises osas esimese astme kohtule esitatud väiteid, millele maakohus on piisava põhjalikkusega vastanud. Mis puudutab apellatsioonkaebuse väiteid menetlusnormide rikkumise kohta, siis ringkonnakohus ei nõustu sellega, nagu oleks kohus rikkunud TsMS § 230 lg-t 1 ja pannud tõendamiskoormuse põhjendamatult hagejale. TsMS § 230 lg 1 järgi peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Kostja on oma omandiõigust sadamakaile tõendanud. Asjaolu, et hageja ei ole kohtu poolt tuvastatud asjaolude ja tehtud järeldustega nõus, ei tähenda, et kohus oleks rikkunud otsuse tegemisel TsMS § 438 lg-s 1 ja § 442 lg-s 8 sätestatut (otsuse tegemisel lahendatavad küsimused ja nõuded otsuse sisule), nagu leiab apellant. Kohtu põhjendused ei ole vastuolulised.
  43. Kohus põhjendas otsuses, miks ta eelistas tunnistaja I. A. ütlusi tunnistaja A. J. ütlustele. Kuna nimetatud tunnistajate ütlused olid omavahel vastuolus, eelistas kohus otsuse tegemisel õigesti tunnistaja I.A. ütlusi, mis olid kooskõlas asjas esitatud teiste tõenditega. Ekslik on apellandi seisukoht, nagu oleks TÜ R (likvideerimisel) seadusliku esindaja E. H. poolt 07.10.2005 kohtule esitatud kirjalik seisukoht hagi suhtes käsitatav kirjaliku tõendina kuni 31.12.2005 kehtinud TsMS § 90 lg 2 mõttes. Nimetatud sätte kohaselt võis tõendiks olla kolmanda isiku seletus, mis anti suuliselt kohtuistungil. Sellist tõendit kohtu käsutuses ei olnud. Alates 01.01.2006 kehtiva TsMS järgi ei ole poole ega kolmanda isiku seletus tõend.
  44. Kuna kohus tuvastas, et TÜ-l R ei tekkinud 19.07.1993 omandiõigust Turbuneeme sadamakaile ja tal ei olnud nõuet, mida saanuks hagejale 07.12.2004 nõudeõiguse loovutamise lepinguga loovutada, jättis kohus hagi õigesti rahuldamata. Hagi rahuldamata jätmine ei ole vastuolus AÕS §-ga 89, nagu leiab hageja apellatsioonkaebuses. Nimetatud sätte järgi kaitstakse omandit valduse kaotusega mitteseotud rikkumise korral, kuid sellist nõuet ei ole kohtule esitatud. Asja lahendamiseks ei pidanud kohus täpsemalt analüüsima AS E poolt AS-le V (hiljem AS W) ega viimase poolt kostjale omandi üleandmist käsitavaid asjaolusid, sh kostja väidetavat pahausksust, nagu hageja apellatsioonkaebuses leiab.
  45. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse § 3 järgi kohaldatakse enne käesoleva seaduse jõustumist alustatud menetluse puhul menetluskulude jaotamisele ja nende kindlaksmääramisele seni kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatut. Kuni 31.12.2005 kehtinud TsMS 60 lg-te 1 ja 8 alusel peab hageja hüvitama kostjale apellatsioonimenetluse kohtukulud. Kostja palus hagejalt välja mõista apellatsioonimenetluses kantud õigusabi kulu 12 390 krooni. Arvestades esimese astme kohtu poolt välja mõistetud tasu õigusabi eest - 23 010 krooni ja hagi hinda, tuleb apellatsioonimenetluse kohtukuluna hagejalt kostja kasuks välja mõista õigusabikulu 1990 krooni, kuna TsMS § 61 lg 1 p 1 järgi kuulub kostjale hinnaga hagi puhul hüvitamisele kuni viis protsenti hagi rahuldamata jäetud osast. Nimetatud piirang hõlmab kõikides kohtuastmetes kantud õigusabikulusid kokku. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, jäävad hageja apellatsioonimenetluse kohtukulud tema enda kanda. Ü. Jänes U. Loonurm A. Tänav

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.