2-06-4600 KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Kai Kullerkupp, liikmed Margo Klaar ja Ulvi Loonurm Määruse tegemise aeg ja koht
- juuni 2006, Tallinn Tsiviilasja number 2-06-4600 Tsiviilasi S. R. hagi D. O. vastu ehitiste heauskses omandis mitteolemise tuvastamiseks Vaidlustatud kohtulahend Harju Maakohtu
- aprilli 2006.a määrus hagi menetlusse võtmisest keeldumise kohta Menetlusosalised Määruskaebuse esitaja S. R., lepinguline esindaja T. K. Kaebuse esitaja ja kaebuse liik S. R. määruskaebus Menetluse liik Kirjalik menetlus Edasikaebe kord Määruse peale võib edasi kaevata Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates. RESOLUTSIOON
- Jätta Harju Maakohtu
- aprilli 2006.a määrus muutmata.
- S. R. määruskaebus jätta rahuldamata. Menetluse varasem käik
- S. R. esitas 03.03.2006 Harju Maakohtule hagiavalduse ehitiste heauskses omandis mitteolemise tuvastamiseks.
- Harju Maakohus keeldus 11.04.2006 määrusega hagi menetlusse võtmast. Määruse põhjenduste kohaselt on vaidlusaluse vara (ehitised – elamu, laut, saun ja ait) puhul tegemist omandireformi aluste seaduse mõttes õigusvastaselt võõrandatud varaga, mille suhtes on hageja tunnistatud õigustatud subjektiks ½ ulatuses ning tema avaldus hoonete tagastamiseks on menetlemisel. Kullamaa Vallavalitsuse korraldused maa tagastamise ja osalise kompenseerimise kohta on avaldaja halduskohtus vaidlustanud. Kohus leidis, et hagi menetlusse võtmisest tuleb keelduda AÕSRakS § 2 lg 2 ja TsMS § 371 lg 1 p 1 alusel, sest õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamine toimub AÕSRakS § 2 lg 2 kohaselt omandireformi aluste seaduses ning sellest tulenevates õigusaktides sätestatud alustel ja korras, st halduskorras. Haldusvaidlustes on muuhulgas võimalik tuvastada, kas õigusvastaselt võõrandatud ehitised on D. O. heauskses omandis. Määruskaebuse põhjendused
- S. R. palus määruskaebuses määruse tühistada ja võtta asi menetlusse. Kohus rikkus hagi menetlusse võtmisest keeldumisega TsMS § 1, § 3 lg-t 1, § 4 lg-t 1, § 368 lg-t 1 ja § 371 lg 1 p
- Väär on kohtu järeldus, et maakohus ei ole pädev lahendama asja- ja pärimisõiguslike asjaoludega seonduvat asja. Tegemist on tsiviilasjaga TsMS § 1 tähenduses. Kohus tõlgendas vääralt AÕSRakS § 2 lg-t 2 ning protsessiõiguse norme. Hageja taotles tuvastusotsuse tegemist seonduvalt tsiviilõiguslike asjaoludega. Asjaolu, et tuvastamisel on haldusõiguslik puutumus ja halduskohus saab võtta seisukoha tsiviilõiguslike asjaolude kohta, ei tähenda, et esitatud hagi ei ole tsiviilasi, mistõttu maakohus on kohustatud seda menetlema. Ringkonnakohtu seisukoht ja põhjendused
- Tsiviilkolleegium, tutvunud asja materjalidega, leidis, et määruskaebus ei anna alust kohtumääruse tühistamiseks. Harju Maakohtu määrus tuleb jätta muutmata ja määruskaebus rahuldamata.
- Hagimaterjalidest nähtuvalt on vaidlusaluse vara puhul tegemist õigusvastaselt võõrandatud varaga, mille tagastamise ja osalise kompenseerimise kohta tehtud Kullamaa Vallavalitsuse otsused on hageja Tallinna Halduskohtus vaidlustanud (haldusasi nr 3-06-308). Vara heauskses omandis mitteolemise tuvastamise eesmärgina on kaebaja märkinud oma positsiooni selgitamise omandireformi menetluses, millest sõltub ehitiste temale tagastamine või mittetagastamine (hagiavalduse p 2, lk 4). Hagiavalduses ei tugineta hageja subjektiivsele tsiviilõigusele (nt omandile) vaidlusaluse vara suhtes ega taotleta selle tunnustamist. Seega ei ole esitatud hagi eesmärgiks hagejale kuuluva tsiviilõiguse teostamine. Niisugust ehitise heauskses omandis mitteolemise tuvastamise nõuet ei saa lugeda ei asja-, pärimis- ega muust tsiviilõigussuhtest tulenevaks nõudeks, mida saaks tsiviilkohtumenetluses läbi vaadata.
- Eeltoodu põhjal leiab kolleegium, et maakohus keeldus õigesti AÕSRakS § 2 lg 2 ja TsMS § 371 lg 1 p 1 alusel hagi menetlusse võtmisest, kuna õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamine toimub AÕSRakS § 2 lg 2 kohaselt omandireformi aluste seaduses ning sellest tulenevates õigusaktides sätestatud alustel ja korras, s.o halduskorras.
- Asjaolu, kas ehitised on D. O. heauskses omandis, on võimalik kindlaks teha haldus- ning halduskohtumenetluses. Sellega seoses ei ole kaebaja põhistanud endal õigusliku huvi olemasolu nimetatud asjaolu tuvastamiseks täiendavalt ka tsiviilkohtumenetluses. Seega puudub kaebajal alus tugineda TsMS § 368 lõikele 1, mille kohaselt tuvastushagi esitamine on lubatav sellekohase õigusliku huvi olemasolul. Kolleegiumi arvates saab õigusliku huvina õigussuhte tuvastamise vastu käsitada olukorda, kus huvitatud isikul ei ole muul viisil võimalik oma eeldatavaid õigusi teostada või on see oluliselt raskendatud. Käesolevas asjas ei ole kaebaja niisuguseid asjaolusid esile toonud. Samuti ei oleks menetlusökonoomika põhimõtte kohaselt otstarbekas menetleda paralleelselt nii üldkui ka halduskohtus sama asjaolu tuvastamist. Kohtunikud: K. Kullerkupp M. Klaar U. Loonurm